on Virumaa virulaste hoida

Kohtla Ajalooring tegijate mälestustes

…

Ma ei ole teadlane…

Aeg kohustab meid kõiki
mõtlema lünkadele,
mis tahavad täita;
mõtlema kividele,
puudele, varemetele,
mis tahavad rääkida……
   Endel Mets.

Oli aasta 1988. Kohtla kooli tuli noor ajaloolane Vallo Reimaa. Ta leidis arhiivist dokumendi, mis tõestas, et Kohtla kool oli vanem kui seni arvasime. Jõhvi pastor Peter Koch nimetab 31.12.1788 aastal aastaaruandes 10 kooli hulgas ka Kohtlat (Kochtel). Kohtla on nendest koolidest ainuke, mis sama nime all tänaseni eksisteerib.

2.04.1988.aastal tähistasime Kohtla kooli 200. aastapäeva ja peale aktust kogunesid vanemad vilistlased füüsika kabinetti. Tutvusime näitusega “Kohtla 6.-kl. Algkool”. Olev Käbin tegi ettepaneku panna mälestuskivi Kohtla kooli endisesse asukohta Kohtla Vanakülas. Kõik kohalolijad toetasid seda ettepanekut ja moodustati komisjon: Olev Käbin; Alice Mägin; Kalju Odar, Hilda Saaremäe; Paula Vanaveski; Aleksander Asi ja Laine Toomsalu. Vallo Reimaa soovitas avada mälestuskivi Kohtla külapäeval 17.09.1988. aastal.

Terve suve käis vilgas tegevus. Hilda Saaremäe leidis ilusa põllukivi, Olev Käbin toimetas selle kohale, Riina Suuban organiseeris külarahva korrastustöödele, Paul Trepp vedas oma traktoriga prügi ära ja Kalev Mae kujundas kivi ümbruse, külvas muru. Nii kujuneski põlispuude alla kena ja armas paigake.

Ajakirjanduse abil levis teave ning 17.09.1988. aastal kogunes kivi ümber paarsada inimest. Kohtla kooli õpilased kaunistasid kivi tammelehtedest vanikuga, mis oli põimi-tud rahvusvärvides lindiga. Meeskoor “Kaevur” ja segakoor “Heli” olid rivistunud endise Kohtla segakoori “Kevade” lipu alla. Kalju Odar heiskas “Lipulaulu” sõnade saatel Mäginite peres hoitud rahvuslipu. Kalju Mae ja Olev Käbin eemaldasid mälestuskivilt katte, Ruth Kerov luges Hilda Saaremäe luuletusi kodust.

Mälestuskivi plaadi “Siin asus Kohtla kool 1788-1933″ kujundas Hilda Saaremäe.

Avasõnad ütles Vallo Reimaa. Tähistamaks teatepulga üleandmist uuele põlvkonnale, istutati kivi ümber noored pärnad. Käbinite põlispere juurtega Kanadas elav kunstnik Abel Lee saatis tervituse: ” Maailm on suur ja lai, kodu-maa on üks ja ainus- Eestimaa. Mu lapsepõlve kodu on Kohtla.”

Mälestuskivi ja selle ümbrus meenutab Kohtla haridus- ja kultuurielu ja selle loojaid. Igal aastal 14. juunil kogunetakse sinna ja kummardutakse tänutundes nende ees.

Külapäev jätkus Kohtla-Nõmme Rahvamajas, kus tutvusime tervet rahvamaja täitva näitusega “Juurtega kodupaigas”. Vaatasime Elem Treieri toimetatud ja Sirje Noorsalu lavastatud Anton Hansen-Tammsaare ja Virumaa tüdruku Tiiu Pärniku kirjavahetust.

Kuulasime mälestusi ja mälupilte ja neid oli nii palju, et kõike ei jõudnudki ära kuulata. Otsustasime jätkata järgmisel kuul ja nii saigi see teoks 15.10.1988.a. Teemad ei lõppenud ja nii olemegi 15 aastat iga kuu teisel laupäeval kogunenud Kohtla-Nõmme Rahvamajja. Meil on siin hubane ja armas ajalootuba.

Ringi teemad on laienenud. Ajaloos toetume Vallo Reimaa raamatule “Kohtla 755” ja Endel Metsa kogudele. Vaimse eluruumi mõiste avastasime Ilo Käbina raamatust “Maal ja merel” . Vaimne eluruum on nagu tulekolle, millest süttinud leegid heidavad valgust ja soojust kaugele .

Tegeleme genealoogiaga, kuna oluline on inimene. Otsime Kohtla põlisperede juuri ja oleme veendunud, et side oma minevikuga annab inimesele kindlustunde ja on kergem edasi liikuda. Maret Käiss alustas ringi valduses oleva sotsiaalse kapitali koondamist. TPÜ üliõpilaste ja nende juhendaja Malle Antsoni abiga jõudsime etnoloogiani. Püüame aru saada, kuidas Kohtla-Nõmmele tulnud inimene on meil kohanenud ja kuidas asula on teda ennast muutnud. Palju vajalikku ja huvitavat oleks vaja veel teha.

Jaak Roodeni toimetatud “Kohtla koolimajad” aitab mõista hariduse proiriteet-susest Kohtlas. Koolimaja on alati olnud vallas kõige suurem ja ilusam maja. Kohtla-Nõmme arengu prioriteediks on Kohtla Kaevanduspark-muuseum . Arvame , et 01.04.2001.a on väga oluline tähis Kohtla-Nõmme ajaloos. 1937.aas-tal inglise firma “New Consolidated Gold Fields Ltd” rajatud kaevandusest väl-jus viimane põlevkivi-vagonett. Muuseumi külastajad võivad vagoneti pealt lugeda , et Kohtla kaevanduses on toodetud 484329542 tonni põlevkivi. Nad saa-vad maa all tutvuda eheda kaevuri tööga , kusjuures giidideks on suurte koge-mustega oma tööd armastavad endised kaevanduse töötajad. Nende vestlust on nauding kuulata . Arvame , et muuseum suudab päästa Kohtla-Nõmme hääbu-misest ja annab asulale elujõudu. Imetleme muuseumi rajajate sihikindlust kee-ruliste probleemide lahendamisel . Soovime Ain Luugile ja tema meeskonnale jätkuvat edu . Muuseumide probleem Ida-Virumaal vajab paremat läbimõtle-mist , oleme ju ikka põlevkivimaa. Meie ringil oli tihe ja sõbralik koostöö Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumiga. Saime professionaalset abi Arthur Ruus-maalt ja Siiri Odarilt. Soe tunne on meenutades Põlevkivimuuseumi Valges saa-lis toimunud Kohtla kooli vilistlaste Maret Käissi, Viktor Roosipuu ja Helmut Hussari ühisnäitust ( 7.11.-12.12.1993.a.) mida käis vaatamas 2846 inimest. Jät-kub koostöö praeguse Põlevkivimuuseumi direktori Arvo Aunaga ja korralda-me koos näitusi.

On möödunud 15 kordumatut ja imelist aastat, ringi tegevuses on osalenud mi-tusada inimest , viiskümmend neist on juba läinud igaviku teedele.

Sügav tänu kõigile.

“Sügaval on juured
kodumullas
koduarmastus on ülim
kullast”
Hilda Saaremäe

Lihtne ajalooõpetaja Laine Toomsalu.

…

Kodu-uurija ja loodusesõber Valter Kangur

Järvamaalt pärit Johannes Kangru peres sündis 3.03.1912.a. Tallinnas Valter Kangur. Järgmisel aastal asus Johannes Kangur viinameistrina tööle Virumaale Lüganuse kihelkonda Aa mõisa , kuhu vanemad jäid elu lõpuni. Valter Kangur õppis Aa 4.-klassilises algkoolis ja seejärel lõpetas 1927.a. Püssi 6.-klassilise algkooli.

1.05.1932.a. ostis isa Valterile 7,01 ha suuruse Tõnu talu, millele 7 aastat hiljem osteti juurde 7,36 ha Trumbi talu. Kuna isa töötas Aa piiritusevabrikus , siis tuli pojal teha suurem osa talutöödest.

16.01.1933-19.04.1934.a. teenis V. Kangur aega sõjaväes ja 20.09.1933.a. sooritas ta Eesti Laskurliidu II klassi katsed ja sai õiguse kanda vastavat rinnamärki.

1934.a. mais astus V. Kangur Kaitseliidu Viru Maleva Kohtla-Järve kompanii Aa üksikusse mererühma ja peagi sai temast 40 brt-se laeva juht. 1938.a. osales kaitseliidu meremanöövritel .

1935.a hakkas koostama isiklikku raamatukogu ja esimeste raamatute hulgas oli O. Lutsu “Vana kübar” 1927.a. , 1936.a sai V. Kangurist Aa Rahvaraamatukogu Seltsi juhatuse liige ja seltsi likvideerimise ajal 1940.a. oli V.

Kangur juhatuse esimees ja raamatukogu juhataja.

1939.a. läks ta tööle Kohtla-Järve Teise Õlivabrikusse , hiljem töötas I Õlivabri-ku taastamisel lukksepana .

18.10.1943.a. läks V.Kangur Tallinna Tehnikaülikooli juures alanud 1,5 aastaste-le keemia väljaõppe kursustele , mille lõpetas 20.05.1944.a. väga heade tulemus-tega ja saadeti tööle Kohtla-Järvele Õlivabrikutesse tehnik-laborandina.

1945.aasta sügisel organiseeriti Kohtla-Järve Põlevkivi Töötlemise Tehnikum ja

V. Kangur kutsuti siia keemiaõpetajaks ja ta sai ka veel tööd tööstuskoolis nr. 10

Samal ajal oli ta ise ka tehnikumi õpilane ja lõpetas tehnikumi ise 1949.aastal.

1.11.1955 aastal hakkas V. Kangur õppima Luua metsakoolis ja selle lõpetamise järel metsamajandusmeistri kvalifikatsiooniga hakkas tööle Kivinõmme metskonnas. Peagi tutvus ta Erik Kumariga ja koos teiste linnuteadlastega sai ka Valter Kangurist Eesti Looduskaitse Seltsi usaldusmees. Siin algasid tema süstemaatilised taimefenoloogilised ja ornitoloogilised vaatlused. 5.06.1959.a. sai

V. Kangurist Kohtla metskonna metsnik , kus töötas kuni pensionile minekuni 1.05. 1976.a.

V. Kangur tegutses aktiivselt Kohtla-Järve Eksliibrise klubis ja 1972.a. tellis endale eksliibrise Henno Arrakult ja 1973.a. Väino Tõnissonilt. Kodu-uurijana oli aktiivselt tegev Lüganuse kihelkonna ja eriti Aa kandi ajaloo uurimisel ja kirjapanemisel. Palju aega veetis arhiivides vastavaid materjale otsides.

Teenete eest kodulooduse uurimisel ja kaitsel valiti Valter Kangur 28.07.1990.a. Eesti Looduskaitse Seltsi auliikmeks.

Valter Kangur suri 29.11.2000.a. ja on maetud Lüganuse Madise-Hansu kalmistule.

Tiit Kangur.

…

Kodu-uurija ja laulumees Sulev Hurma.

Mõningaid mälestusi oma eluteelt. 1947/48 õppeaastal töötasin Kestla koolis .

Toona oli valla kultuuritöö organisaator endine viiulikunstnik Robert Peene-maa , kes käis sageli kooliõpilasi ja õpetajaid kultuuritööle agiteerimas.1947.aas-ta hilissügisel (arvatavasti oktoobris) organiseerisime Kestla Rahvamajas peo.

Moodustasime väikese 15-20 liikmelise segakoori, millega esitasime paar-kolm laulu ja lavastasime ka O.Lutsu “Kapsapea”. Mina mängisin Tõnis Sägit , sau-naeideks A.Kaalep. Koori juhtis ja näidendi lavastas õpetaja Kaalep.

Veel on meeles kurb sündmus 1947.a. sügisest , kui meid sunniti kooli raamatu-kogu hävitama. Süda tilkus verd sellise nõmeda käsu peale kõrgemalt poolt ja meile oli antud napp nimekiri raamatutest , mis võisid alles jääda, kõik ülejäänu kuulus hävitamisele. Seal oli võõrkeeltest tõlgitud “Looduse” krooniseid romaa-ne , nagu “Alice imedemaal” , “Prints ja kerjus” jne. Mitu suurt pakki vedasime õpetaja Kaalepiga Rakveresse ja kui olime neid raamatuid maakonna täitevko-mitees näidanud , siis tuli leida koht , kus need ahju visata . Leidsime sellise koha kellegi õpetaja Kaalepi tuttava korteris ja nii mõnigi raamat , millest eriti kahju oli , rändas ahju asemele portfelli.

Peagi selgus , et õpetajat minust ei saa ja nii tuli 12 aastane periood , mil tihti va-hetasin töökohti , leidmata seda “õiget”. Olin tuletõrjujaks lendsalgas , jõudsin arveametnik olla, konkursi läbi sattusin lühemaks ajaks ka Tallinna Estonia teatri ooperikoori. Et seal aga hakati eriharidust nõudma , mina aga olin laulu-klassi jaoks juba liiga vana , tuli sealtki lahkuda. Selle aja sees jõudsin kaugõppe teel keskkooli lõpetada ja üritasin ka ülikoolis õppida, see aga käis üle jõu ( või ei olnud kannatust) , kolmas kursus jäi lõpetamata ja vahepeal olin saanud maal rahvamaja juhatajaks ja 1959.a. edutati mind rajooni kultuurimaja direktoriks ja 1963.aastal , kui perekonna mured üle pea kasvasid , siis läksin tootvale tööle.

Haakisin üle 20 aasta Kohtla jaamas vaguneid ja siit läksin ka pensionile. Siin-seal olen aegajalt lisa teeninud. Pensionipõlves igav ei hakka , sest hobisid on mul palju .Olen eluaegne koorilaulja – viimased paarkümmend aastat laulsin mees-kooris “Kaevur” , olen osalenud ka kirjandusringides ja tegelen jõudu-mööda kodu-uurimisega , siin oli meie kokkukoondajaks ja juhendajaks Anne Saatman.

Kodu-uurimise alal on olnud suuremateks töödeks :

“Lapsepõlve radadelt” – originaal Narva Linnamuuseumis, ärakiri Põlevkivi-muuseumis.

“Meeskoor “Kaevur”” kroonika 1956-1988.a. Põlevkivimuuseumis

“Kultuurielu Kohtla-Järvel 1920-1940.aastatel” –Põlevkivimuuseumis /1989.a./

“Käidud teedelt” /Taidleja tee koolipõlvest tänapäevani/ Eesti Rahva Muuseumis ja koopia Põlevkivimuuseumis /1989.a./

Lühireferaadid, ülevaated meie kandis elanud suurmeeste elust ja tööst. – origi-naal Arthur Ruusmaa käes , kes on kasutanud neid “Virumaa Leksikoni” , Päev Virumaa ajaloos jms. koostamiseks.

Sulev Hurma 01.06.1999.a. Kohtla-Järvel.

…

Kodu-uurija Heinrich Kruup

See, kuidas minust, Muraka rabas, üksikul soosaarel asuvas talus talvekuu lõpul 1927. aastal sündinud poisist pensionieas sai kodu-uurija , oli täielik juhus.

Aastat viisteist tagasi moodustasid eakamad Kohtla algkooli vilistlased , kellede kodupaigaks on senini Kohtla-Nõmme ja sealne ümbrus , Kohtla Ajalooringi , mida asus juhendama Kohtla- Vanakülas sündinud, Kohtla algkoolis õppinud ja aastakümneid Kohtla Põhikoolis õpetajana töötanud Laine Mae.

Meie pere elas sealkandis üksteist aastat , olen Kohtla algkooli vilistlane ja nii juhtuski , et viibisin üheksakümnendate aastate alguses ka Kohtla külapäeval. Seal teatas mulle kooliõde Laine Mae , et nad on asutanud ajalooringi , kutsus selles osalema ning avaldas ka soovi , et ma midagi paneksin kirja oma mäles-tustest , kui õppisin aastatel 1936-1941 Kohtla algkoolis.

Imelikuna tundus esialgu küll kirjameheks hakata , kuid kuu aja jooksul jõud-sin kirja panna viiskümmend trükipoogna lehekülge , mis kandis nimetust : “Mööda roobasteed valguse poole.” Edastasin oma mälestused Laine Maele , see mälestuste kogumik liikus ajalooringi liikmete hulgas ringi ja esialgu sellega minu kirjutamine avalikkusele piirdusidki , kuid olin sellest oma esimesest kir-jatööst innustust saanud ja ma asusin kirja panema mälestusi vanavanematest vanematest, iseendast kui ka oma perest , õdede elukäigust , kui ka sugulsatest kooliõdedest – vendadest , sõpradest, tuttavatest , külaelanikest…

Mõni aasta hiljem , kui Eesti Rahva Muuseum asus koguma elanikkonna hul-gast etnograafilist ainest võistlustöödena , paremaid rahaliselt premeerides , asu-sid ka Kohtla Ajalooringi liikmed sinna omi tõid saatma. Laine Mae saatis ka selle minu esimese kirjaproovi Tartu , sain sügisel kutse ilmuda kirjassaatjate kokkutulekule , sealne õhkkond meeldis mulle , kohtasin tuttavaid ning järgne-vatel aastatel saatsin juba ise ERM-ile oma töid igal aastal , milline tegevus on jätkunud tänaseni . Minu töid on viies muuseumis üle vabariigi: Eesti Rahva Muuseumi , Eesti Kirjandusmuuseumi , Iisaku Muuseumi, ühes Tallinna muu-seumi ja esimene kirjanduslik katsetus ka Põlevkivimuuseumi kogudes , mõned tööd ka Kohtla Ajalooringi kogudes….

Aastate jooksul külastasin ka mitmel korral Põlevkivimuuseumi kodu-uurimis-ringi ,nii kuidas tervislik seisund seda võimaldas…

Närvesööv ja tänamatu on see kodu-uurimine küll , kuid pinget leevendab tead-mine , et midagi jääb minust järele ka tulevastele põlvedele: nii omastele , kui ka huvilistele ……!

Amula 2004 Heinrich Kruup

…

Koolimehest kodu-uurija Märt Mõtuste

Sündis andresepäeval, 30.11.1920.a. Põhja-Viljandimaal Kabala vallas Vaha-mulla külas Andrese talus.

Märt Mõtuste elu-ja töömehetee on olnud väga vaheldusrikas, koolimees, raa-matute autor, soomepoiss, muusikamees, ekskursioonijuht ja kohaliku elu eden-daja ja seetõttu on selle avaldamine väga mahukas ( autorile saatis mälestusi 27 lehel ) ja käesolevasse töösse valisin tema kodu-uurimusliku tegevuse.

Huvi ajaloo- ja kodu-uurimise vastu algas juba algkoolipäevil. Võtsin osa män-gude kogumise võistlusest . Sain “Looduse” Kuldraamatu , mingi saksa autor oli….. Ja ka õpetajate seminari ajal esitasin konkursile oma töö kohamusiten-ditest ja see pälvis kakskümmend krooni auraha , see oli tol ajal suur raha. Aga tõsine ja pidev uurimistöö algas siin Toilas. Kooli direktor tegi mulle ettepaneku koostada kooli kroonika . Otsisin siis arhiividest Voka valla mapid välja… Tahes tahtmata tuli seoses sellega päevavalgele muudki põnevat. Tegin väljakirjutisi ja nüüdseks on neid kogunenud juba terve riiulitäis , lisaks veel fotod. Omaaegse elu-olustiku uurimine ja säilitamine pole vähem tähtis kui poliitilise ja ajaloolise tõe jaluleseadmine. Inimesed on praegu varmad oma mälestusi jagama ja neil on lausa vapustavaid materjale…

Oma ajaloolisi ja kodu –uurimuslikke materjale on Märt Mõtuste kasutanud ko-halike ajalehtede “Oktoober” ; “Viru Rand” “Toila Valla Leht , VoTo Leht ja maakondlikus ajalehes (Leninlik Lipp- Põhjarannik) , kodu-uurimuslike raama-tuna on ilmavalgust näinud : “Ülevaade Narva hariduselust 1501-1940 ” /eesti ja vene keeles/ 1998.a. 144 lk , “Toila ümbruse kultuuri- ja hariduselu ajaloost” Toila 1998 , 160 lk , “Toila suvituskoht .2003” 26 lk + 32 fotot ja 4 skeemi ( tõl-gitud ka vene keelde) .

Märt Mõtuste materjalid on talletatud Põlevkivimuuseumi , Eesti Rahva Muu-seumi , Eesti Kirjandusmuuseumi , Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi , Toila koolimuuseumi ja Iisaku muuseumi kogudes.

Märt Mõtuste on teinud hindamatut uurimistööd Oru lossi ajaloo teemadel ja tema käes on unikaalne ja arvatavasti üks suurimaid fotokogusid Oru lossi aja-loost ja tal on tohutu “Juku anekdootide kogu” , milleta ei ole möödunud ükski kodu—uurijate koosolek.

Märt Mõtuste töö on pälvinud rida autasusid ja äramärkimisi ja kindlasti on ko-du-uurimuslik tegevus aidanud kaasa “Valgetähe” V klassi ordeni /09.02.1998 / ja Toila valla 1998.aasta inimese ja Toila valla aukodaniku tiitli omistamisel ( 2000.a.)

Arthur Ruusmaa ( üks pisike, pisike väljavõte Märt Mõtuste 27 leheküljelisest “Minu eluteest…”).

…

Aino Olem

Olen sündinud 7.09.1932.aastal Virumaal Sõmeru vallas Koovälja külas. Alates 1934.aastast elanud Sonda vallas. Hariduse sain Sondast, Rakvere Gümnaasiumist ja Rakvere Pedagoogilisest Koolist ning Tartu Õpetajate Instituudist. 1951- 1988.aastail töötasin Sonda koolis algklasside ja bioloogia õpetajana. Olen abi-elus, kolme lapse ja kuue lapselapse vanaema. Huvialadeks on lillekasvatus ja lilleseade, käsitöö ja seltsitegevus. Varasest noorusest olen pidanud töö- ja pere-konnaelu kajastamiseks päevikuvormis kroonikaid.

Sonda kooli muuseumis on rida õpilaste looduskaitsealaseid uurimuslike töid, loodussõprade ringi ja koolimetskonna kroonikaid , mis on valminud aastatel 1970-1988. Viisteist aastat olin Sonda pensionäride klubi “Mummi-Vaari” kroo-nik, kakskümmend aastat ELKS Sonda osakonna ja kolmteist aastat Sonda Perenaiste Seltsi kroonik. 1981.aastast alates olen organiseerinud kodukülas Ilmastes kaheksa kokkutulekut, mille kohta on ka valminud töö “Ilmaste küla kokkutulekud “, mis asub Eesti Kirjandusmuuseumi kogudes Tartus. Olen koos-tannud kroonikaid koduküla talude kohta, millest olen teinud artikleid valla ja maakonna ajalehte. Kodus on käsikirjalised tööd “A.Olemi tööaastad Sonda koolis “; “Looduskaitsealasest tegevusest Sondas” ja “Perekonna kroonika “, millede juurde kuuluvad ka rida süstematiseerituid fotoalbumeid. Praegusel ajal osalen aktiivselt kohalikus seltsielus ja olen jätkuvalt ELKS Sonda osakonna ja Sonda Perenaiste Seltsi kroonik.

Aino Olem . 11.08.2004.a. Sondas

…

August Martin- koolmeister ja kodu-uurija

August Martin sündis 04.02.1893.a. Jõhvi Vennastekoguduse palvemajas külakoolmeistri peres. Tulevane tunnustatud pedagoog, kultuuritegelane ja

kodu-uurija A.Martin lõpetas 1909.a. Jõhvi Ministeeriumikooli juures pedagoogikaklassi ja hakkas õpetama lapsi Narva-Jõesuu lähistel Kudrukülas.

1912.a. talve vaheajal toimus Peterburis I Ülevenemaaline rahvahariduse kongress , kus muulaste komisjoni tööst võttis osa ka A. Martin. Koos teiste

Balti riikide esindajatega nõuti EMAKEELSE õpetuse kehtestamist ja esitatud nõudmiste pärast võeti talt õigus töötada õpetajana Baltikumis.

Et jätkata tööd õpetajana , siirdus August Martin Suhhumi , kus ta 10 aastat oli Ülem-Lindas koolmeistriks. Kodumaale naastes jätkas tööd koolipõllul ,

alul õpetajana Joala Algkoolis, siis Jõhvis, Rakveres, Vaivaras, Mäetagusel ja Laagna Algkoolis.

Kodu-uurimise vastu hakkas A. Martin huvi tundma Mäetaguse 7.-klassilises koolis töötades , kui kooli direktor Evald Paju tegi A. Martinile, kui aja-

looõpetajale ülesandeks kodulooringi juhendamise ja hakatigi uurima Kalina soolinnust. 1957.a. läks A. Martin koolmeistri ametilt pensionile ja pühendus

täielikult kodu-uurimisele ja algas huvitav ja leiududerohke tööperiood arhiivides, raamatukogudes , muuseumides ja mujal.

Martin koondas enda ümber koduloohuvilisi inimesi ja nii sündiski tema eestvõttel 11.04.1961.a. Vaivara Rahvamaja juures Sinimäe Kodu-uurimisring.

1970. aastal oli August Martin üks Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi kodu-uurimisringi asutajaid ja aktiivsemaid kaastöölisi. A. Martin oli üks rikkamaid

kodu-uurijaid , kuna tema kasutuses oli kindlasti üks suuremaid ja paremaid viidete kogusid ( mille ta oli ise kokku pannud) .

Tema elutööks võiks ka pidada Jõhvi kiriku kroonika ümbertõlkimist ja kommenteerimist .

August Martin tõi kodu-uurimise juurde palju inimesi , ka ühe meie kandi tuntuma genealoogiauurija Virve Orava, mis algas ühest bussireisist Tallinnast

Narva-Jõesuusse. Küllaltki lühikese aja jooksul räägiti ära kõik maailmaasjad ja kujuneski nii, et Virve Oravast sai August Martini töö jätkaja Vaivara mail.

V. Orava algatusel on paigutatud ka mälestustahvel August Martini Utria (Udria) elumajale.

August Martin suri 1982.aastal ja puhkab oma viimast und Jõhvi kalmistul.

Kuigi mul ei õnnestunud August Martiniga ise kohtuda, olen saanud kasutada tema tõid , tema viiteid ka oma kirjatööde tegemisel ja võib lisada, et Kohtla-

Järve Põlevkivikmuuseumi kodu-uurimisringi , Virumaa Leksikoni juures on tunda August Martini juuresolekut.

Arthur Ruusmaa.

…

Veedi Penek: Kodu-uurija võlu ja valu

Olen kodu-uurimist teinud aastaid – seitsekümmend saab täis . Vast niipalju siiski ei tule , sest on olnud ka aegu , kus seda tööd on tehtud väga vähe või ei saanud hoopiski teha.

Kodu-uurimisele andsin sõrme noorelt , olin vaevalt viisteist. Kaasa aitas sellele kallale tükkinud tõbi , mis vajas kannatlikku ja pikaajalist ravi. Samuti haiguse pärast sunnitud iseõppimine, omapäine mõtlemine ja soov midagi korda saata.

Esimese koduloolise kirjatöö saatsin avalikkuse ette 1934.a. suvel , mis ka peat-selt ilmus kohalikus ajalehes küll pisut lühendatud kujul. Siit süvenes ka huvi ja sõrmele lisaks oli antud ka käsi , ning oli pandud alus edaspidisele tegutsemisele sellel huvitaval ja visadust nõudval huvialal. Kodukoha patrioodina olen minagi oma kodukandi ja selle lähema piirkonna ühiskonna elu tundma õppinud , uuri-nud ja ka jäädvustanud.

Oma kodu-uurimise aastad olen jaganud neljaks: noore riigi ülesehitustöö aas-tad 1930-1940; sõja- ja okupatsiooniaastad 1940-1960; niinimetatud “sula aastad ja kodu-uurimise uue tõusu aastad 1960-1990 ja uus vabaduse aeg 1990.aastast tänapäevani.

Aastail 1930-1940 toimus Eesti kiire ja edukas ülesehitustöö , sise- ja välispoliiti-ka olid tasakaalustatud, majanduskriisi aastad ületatud ning rahva elatustase ja heaolu märgatavalt tõusnud. Niisugune ülesehitustöö lõi uusi väärtusi ja heaolu ühiskonnas tekkis ka vajadus nii mõndagi talletada ka tuleviku jaoks. Avaneski lai tööpõld koduloohuvilistele ja kodu-uurijatele. Minagi , noor ja kogenematu , alles õpipoisina püüdsin olulist kirja panna ja jäädvustada . Kahjuks jäid need aastad lühikeseks , kuna uued ajaloosündmused tulid selga ja kogumis-talletus-töö jäi puudulikuks. Üks osa minu toonasest napist kirjakogust läks hilisemas ajakeerises kaduma , osa siiski säilis imekombel ja nende seas on märkmed ja 1935- 1940 aastate päevalehtede väljalõiked kirjanduse- , muusika- ja teatrielu sündmuste kohta , samuti kogud selle aja parimate publitsistide ( O.Toominga, K.Asti , E. Tammlaane, E.Seina ja E.Jolli) sulest.

Aastad 1940-1960 tuli meie kodumaal üle elada ränkrasked sõja – ja okupatsioo-niaastad – verised , julmad ja lootusetud. Materiaalsete puuduste kõrval hakkas inimesi pitsitama ka vaimne nälg , kuna raadio , ajakirjandus oli haaratud pro-poganda teenistusse ja tegutses vastavalt valitsejate tahtele. Välisilm jäi seitsme pitseri ja raudse eesriide taha. Kodu-uurimist tavamõistes neil aastatel teha ei saanud . Kuid siiski oli kiusatus paremate aegade lootuses , sellestki ajast mida-gi säilitada . Tuli leida väljapääs ja hakkasingi ajasündmuste läbielamistest ja kuuldust- nähtust üleskirjutisi ja märkmeid tegema . Eelkõige oli tähtis jääd-vustada sõjaastate inimkaotused ja okupatsioonivõimude kuritööd. Enamus kir-japandust jäi “kroonika” vormi ja alguses läks töö üsna edukalt. Peagi läks ka selles vallas raskemaks , kuna ei õnnestunud enam andmeid hankida ja kirja – panduga tuli olla ettevaatlik , et mitte ” organitele” vahele jääda , sest väiksema kahtlusegi korral võis ette tulla Siberisse sõit. Neil aastatel tegutsedes tuli silmad ja kõrvad lahti hoida , kuid suu tuli kõvasti kinni pigistada . Kirjapandu pidi ole-ma kokkusururutud ja kokkuvõtlik ja julgeoleku jõudude tegutsemise tõttu tuli mõnda kogutud hävitada , nii ongi vangistuse kartuses hävitada kirjakogu Ma-hu vallast aastail 1946-1949 ja ka mõnda muudki.

Oma üksikasjaliku kirjelduse 1949.a. märtsiküüditamisest Mahu vallas , mida sain isiklikult ka lähemalt jälgida , panin kirja vahetult läbielatu järel ja seda mitte kodus vaid metspadrikus ja hiljem leidsin peidukoha kodutare kahekord-sete laudade vahel. Kuigi korraldati mitu läbiotsimist jäi peidik avastamata ja kirjatööd nägid ilmavalgust paarkümmend aastat hiljem.

Aastail 1960-1990 puhusid riigis ja ühiskonnas juba vabamad tuuled ja kadusid paljud piirangud ning elu muutus vabamaks ja turvalisemaks. Sel ajal äratati ka ellu vahepeal peaaegu olematu kodu-uurimine eesotsas ajaloo professor Hans Kruusiga ja kodu-uurimise suunajaks sai Teaduste Akadeemia kodu-uurimise komisjon .Üle maa loodi kodu-uurimise toimkonnad ja ringid muuseumide, kul-tuurimajade , ettevõtete ja koolide juures. Seati kõrged eesmärgid ja isetegevus-lik kodu-uurimine püüti viia kõrgele teaduslikule tasemele . Kodu-uurimise ko-misjon hakkas välja andma juhiseid tööde tegemiseks ja tegi suunavat tööd ar- tiklite kogumiku ” Kodu-uurimise teated” väljaandmiseks. Kodu- uurimine kui isetegevuslik harrastus jäi sel ajal ikkagi marksistliku –leninliku suunitlusega.

Sellest hoolimata täienesid kodu-uurijate read ja seda eriti noorsoo osas ja kodu-uurimise ainevald laienes kõigi loodus- ja ühiskonnaelu valdkondades. Avanes ka lihtsam juurdepääs muuseumite ja arhiivide varade juurde ja tekkis võima-lus uurimistööde avaldamiseks trükisõnas. Kõikide rajoonilehtede juurde tekki-sid koduloo rubriigid ja ka riiklikud päevalehed leidsid ruumi koduloolaste tege-mistele , kuid komplekse kodu-uurimisega tegelejate hulk jäi ikkagi väheseks , sest puudus oli erialastest teadmistest , asjatundlikest juhendajatest ja töömahu-kuse töttu.

Mäletan , et selleaegses Kohtla-Järve linna piirkonnas sai kodu-uurimine tõhusa arengu kodu-uurimise toimkonna reorganiseerimise järel 1963.a. Valiti seitsme-liikmeline toimkonna juhatus : esimees Paul Kiviselg ja toimkond asus ajalehe “Leninlik Lipp” toimetuse juures. 1966.a asutati Kohtla-Järve Põlevkivimuu- seum ja 1969-1970.aastail koonduski kodu-uurimine Põlevkivimuuseumi juurde. Varem tegutsesid kodulooringid Iisaku klubi juures (eesotas Joh. Karri ) ja Vai-vara Rahvamaja juures ( eesotsas A. Martin) Piirkonna koolides tegutses vahel-dumisi paarkümmend kodulooringi mõnesaja õpilasega. Kuna elasin piirkonna loodenukas eemal keskusest , siis ei olnud Põlevkivimuuseumi kodulooringist osavõtmine esialgu jõukohane . Liitusin alles 1985.aastal , juhendajaks oli siis Joh. Kangro , hiljem A. Saatman ja A.Ruusmaa. Töö ringis oli meeldiv : arute-lud , õppused, loengud , kaastööd muuseumile ja ajakirjandusele.

Hulk aastaid olen uurimistöid teinud omaette. Tuginesin paljus enda ja rahva mälestustele, Rakvere Rajoonidevahelise Koduloomuuseumile , arhiividele ja raamatukogudele. Uurimise ainevald on olnud lai ja kajastab peale kodukandi Aseri minevikusündmusi ja –olusid kogu endise Viru-Nigula kihelkonna piiri-des. Uuritud on loodust , vanemat asustust ja külade minevikku muinasajast tä-napäevani .Ulatuslik on olnud töö vanade mõisatega : valdused, omanikud, hoo-nestik , tänapäev. Uuritud on kohalike koolide ajalugu ja hariduselu mineviku külaühiskonnas , kirja on pandud kultuuritegelaste , kooliõpetajate , tuntud töö-meeste elulood .Põllumajanduses on töid vanadest taludest , metsandusest, maa-parandusest , taliteedest ja maareformist. Kirjutatud on ka kaubandusest , väi-keettevõtlusest ja kalapüügist.Valmis on saanud Aseri tsemendivabriku lühiaja-lugu ja valmimas on uurimus saja aastasest savitööstusest Aseris. Üsna head ko-gud on II maailmasõja sündmuste materjalidest Viru-Nigula kihelkonnas , inim-kaotustest sõja- ja okupatsiooniaastatel , metsavendadest , mälestusmärkide aja-loost ja taastamistest. Kahjuks ei ole saanud neid oma uurimistöid ja kodupaiga

Kultuuripärandit trükisõnas piisavalt tutvustada.

Viimane etapp minu kodu-uurimistöös on olnud küllatki muret tekitav , tööd teen endiselt mööda sissetallatud rada ja tööpõld on endiselt lai , kuid kodu-uuri-jate read on kokku kuivamas ja uusi peale tulemas ei ole. Kodu-uurimine on se-nini olnud väljaspool pöhitööd vabatahtlik ja tasuta harrastus. Noored seda ei tunnista ja kui töötasu ei saa , siis isegi mõte säärasele töötegemisele on perspek-tiivitu , mõtetu ja pealegi ei müü , nagu noored ütlevad. Mindki on hurjutatud: ” Miks sa loll niisugust tühja tööd teed , teeksid midagi muud ja saaksid korrali-kud püksid jalga.” Jah , püksata pole küll olnud , aga võib-olla tõesti ongi sel tõe-põhi all. Veel mõnikümmend aastat tagasi tehti sporti , lauldi , mängiti pilli ja tantsiti ikka oma kulu ja kirjadega . Nüüd liigub neil tegevusaladel , ka harras-tuslikel, kopsakaid summasid küll fondidest ja ettevõtetest , riigilt , kuid kodu-uurimisse langeb sellest vaid murdosa ja nii on see ikkagi edasi vabatahtlik ja ta-suta töö. Sellest hoolimata on minu arvamus , et kodu-uurimine peaks jääma ja see on ajalookäsitlust toetav faktirohke , objektiivne ja selgitav abimaterjal nii kodus kui ka koolis ja samuti kodutunnetuse kasvatamisel. Samas on kodu-loo-lised tööd rahva seas väga populaarsed ja laialt loetavad rahva seas . Samas on kodu-uurimusliku töö avaldamine küllaltki kulukas ja ei ole kodu-uurijatele tas-kukohased. Samas on ka ajalehtedest kadunud populaarsed koduloolised rub-riigid ja – nurgad ja paljud materjalid jäävadki sahtlitesse. Sageli soovitatakse , pöörduge fondide ja sponsorite poole . Vahel õnnestubki saada , kuid mitte alati.

Kohalikud omavalitsused, äriühingud , tööstusettevõtted peaksid tunduvalt roh-kem abistama kodu-uurijaid , et nende kogutud rikkalikku kultuuri- ja vaimu-pärandit säilitada tuleviku tarvis. Hea ja populaarse sisuga brošüürid, raamatud omakandi koduloolase sulest oleks ju hea visiitkaart piirkonnast. See oleks ime-odav läbi mitmete aastate püsiv väärtus ja leevendaks ka kodu-uurijate majan-dusmured.

Head sõbrad kodu-uurijad , mis Teie neist mõtetest arvate ja kas töötame edasi või loobume hoopiski oma armastatud tööst?

Veedi Penek , Aseris 2004.a. sügisel.

…

Hilja Tartlan: “Kirjasõna on elavam kui elav inimene – see on rääkiv suu igavesti!”

Mina leidsin tee Põlevkivimuuseumi kodu-uurimisringi umbes 15 aastat tagasi.

Ristiemaks oli Virve Orav Narva-Jõesuust. Tol ajal töötas Virve sanatooriumi raamatukogus. Mina kui puhkaja ( aegajalt) kasutasin raamatukogu teenuseid. Kuuldes, et olen Vaivara mailt, seda enam pööras ta tähelepanu minu isiku suhtes.

Samal ajal oli tal käsil Vaivara valla ajaloo uurimine arhiivides. “Kui lisada kohalike inimeste mälestused, fotod siis kuiv arhiivimaterjalidel põhinev töö saab värvikamaks (V.Orav).

Nii meie sõprus alguse sai ja mina sain julguse mälestuste mäletamise vajadusele.

Virve oli eelnevalt kodu-uurijate ringis tegev ja koos temaga leidsin ka mina tee nende hulka. Seal kohtusin paljude erudeeritud inimestega , siin olid kooliõpeta-jad, kultuuri- ja raamatukogu töötajad ja ka lihtsaid ajaloohuvilisi maainimesi ja linlasi , põhiliselt pensionärid. Kodu-uurimise ringi juht oli Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi direktor Arthur Ruusmaa. Noor mees , kes ei olnud meie seast , Virumaalt. Tema eriala ja ajaloohuvi jõudis ka meie Ida-Viru mineviku-aegadesse , see , mis vajas veel palju , palju uurimist ja valgustamist. Tema poolt saadetud kutsed töökoosolekutele olid alati sisuliselt ette valmistatud ja huvitavad. Loodust armastava inimesena organiseeris ta ekskursioone looduse- ja ajaloolistesse paikadesse ja tema initsiaatorlik jõud oli meile suureks abiks ja eeskujuks.

Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi kodu-uurimisringis osalejad on täiustanud oma rikkalike materjalidega kodukandi ajalugu, see on nende kätetöö ja hingejõud.

Hilja Tartlan mais 2004.a.

…

Videvikutund

Soojade päevade saabudes elu äkki libiseb välja tavalisest raamidest. Tänane videvikutund saab täis noorust ja armastust. Kui palju romantilisi mälestusi sulab kevadpäikese all!

“Öö sülest ilmuvad ammused ajad – noorusmaa EHA ja KOIT.”

Esimesed tuleristsed sain Orult. Sealt sain kaasa õpetuse , kaunimad kalliskive, sellest suurest haardest , mida nimetatakse ELUKS.

Meenutan läänest tõusvat Ontika järsakut , kõrget paekallast kauni vaatega Soo-me lahele . Nautida vembukalt lookleva Pühajõe saladusi. Saladusi , mida on va-ja viia kiire vulinaga edasi laia veeväljale. Uudistama , et kui mõnel neiul ei ole noormeeste juures edu , siis peab see neiu suvel neljapäeva õhtul täiskuu ajal jõkke suplema tulema , ning kohe saab ta vastupandamatu võlu osaliseks ( rah-vasuust).Tunda jõeorus kasvavate toomede uimastavat lõhna koos ööbikulaulu-ga . Unustamatud jalutuskäigud kaelakuti piki veepiiri , hullamised merevees , salajased paadisõidud kaluritega kalaväljadel. Talvised ronimised jääkuhilate vahel , ka suuskadel luiglemised lumisel Pühajõe kaldaveerudel. Mõistus – süda ole tugev!

Tõusval mäekünkal oli uhke , valge luigena , rohelises suurte puude salus presi-dendi suveresidents Oru loss. Hästikorraldatud iluaed oma lillepeenarde , bas- seinide , purskkaevude ja skulptuuridega. Kõik see jättis hoolitsetud mulje. Los-siaias kasvas tohutul hulgal roose, värvides valgetest kuni hästi tumepunasteni välja. Nende hurmavast ilust sain ka mina isiklikult osa. Kooliõed kinkisid süle-täis neid roose mulle 1940.a. leerilaste õnnistamispäeval Vaivara kirikus. Unus-tamatu elamus!

Oru pargis jalutades ei saanud mööduda kõrgel idakaldal asunud “Pääsupe-sast” . Peatuda, imetleda idast päikesetõusu, mis kuldas lahe veevälja oma sära-ga. Tundsin , et ees ootab mind niisugune KULDNE elutee. –

Aga ………. kadus loss koos oma ilu ja kultuuriga ! Tänasel videvikutunnis panen käe südamele ja meenutan edasi…. On möödunud 60 aastat . Palju vett on selle aja sees merre voolanud! Tagasi oma koha saanud “Pääsupesa” , ka skulptuur “Kolm graatsiat” on tagasi võidetud röövlite käest! Purskkaevude vikerkaare värvide helkiv veesammas annab tänapäevasele elule usku ja jõudu .Hooldatud on purskkaevude ümbrused , rajatud vaip-lillepeenrad , uuendatud terrassile viivaid treppe. Omal kohal on ikka “Hõbeallika” koobas, oma kristallselge elu-veenõrega ja ergutab januseid. Riigimehed andsid lootuse ka lossi taastamiseks , aga siis kui tuleb ÕIGE AEG ? ! ?

Ööbikud laksutavad ikka toomepuil , Pühajõgi vuliseb ja päike käib omarada…

AGA …. kas nooreea armastust saab üldse vanas eas täie mõistuse juures sel-geks teha ? Selle poolesaja möödumisel on elukogemused paljud mälupildid udu-tanud või hoopis kaotanud. Minu jaoks on merivesi jääkülm , päike oma vallatu hiilguse koos romantikaga kuhugi kadunud …. kõik on minult võtnud need 60 aastat !

Elan pooliti mineviku eluaias ja püüan kinni sealt tulevaid hääli! Katsu SA mi- nevikku olevikust lahti raputada! Need kaks on kogu aeg koos , ühe sama asja kaks eri külge.

KALLIS MINEVIK , valgusta minu elupäevi , mis muidu täis valusid ja ebameeldivusi ! ” Ütle , et MA olen alles noor ja ilus. Võrdle mu nahka õrnroosa sametiga. Silita mu lokkisid , ütle midagi mu sihvakate jalgade kohta , mis küll nüüd tihti krampi kisuvad!”

Aga ikka veel tuksub elu minu sees. Jumal tänatud , et olen veel mõistuse juures ja jätkub jõudu videvikutunni jaoks mälestusi kirja panna.

KIRJASÕNA ON ELAVAM KUI ELAV INIMENE –

SEE ON RÄÄKIV SUU IGAVESEKS!

2002 aasta kevadel on videvikutunniks valmistunud HILJA TARTLAN.

…

Põlevkivimuuseum ja kodu-uurijad

Möödunud tegevusaastal rikastus muuseum ühe uue massitöövormiga – muu- seumi juures alustas tööd kodu-uurimise ring , mille järjekordne töökoosolek toimub 10.jaanuaril 1971.a. algusega kell 13. Selle ringi liikmetel on kujunenud heaks traditsiooniks tuua igale kogunemisele kaasa mälestusi , ettekandeid , mu-seaalse väärtusega raamatuid , esemeid , fotosid jm.

Nii annetas endine 2. kaevanduse tööline V.Mustel 1830.a. väljaantud raamatu ja Virumaa spordibiograafilise leksikoni .

6.kaevanduse tööline J. Aav tõi muuseumile väga huvitava vana kaardi.

Ühtlasi on muuseum tänulik A. Arule mitmete huvitavate ettekannete ja anne –tuste eest ja A. Lainevoolule tema aktiivse koostöö eest.

Muuseumi 1970.a. huvitavamate laekumiste seas on veel Maidla kooli õpilaste arheoloogiline leid Savalast , Juuli Siimoni annetatud maalid ja kultuuriloolised fotod , V. Kanguri toodud 1. number esimesest Kohtla-Järve ajalehest ja 680 tai-mest koosnev herbaariumilehtede kogu , aga ka mitmed H. Uustalu käest saa-dud fotod ja dokumendid.

Trust “Eesti Põlevkivi” aitas täiendada muuseumi ekspositsiooni kahe uue kaas-aegset kaevandamist kajastava töötava maketiga. V. I. Lenini nimelise kombi –naadi poolt muuseumile üle antud väga põnev töötav makett põlevkivitöötlemise tehnoloogia kohta aitab külastajaile piltlikult edasi anda põlevkivi termilise töötlemise keerukat skeemi ning võimaldab saada ülevaadet kombinaadi täht-samatest produktidest. Jääb vaid loota , et ka dokumentaalmaterjali ja muude töötleva tööstuse ajalugu kajastavate eksponaatide laekumine uuel aastal niisa-ma edukas on.

Aino Veermets, Põlevkivimuuseumi direktor

(Ajalehest “Leninlik Lipp” nr. 4 ; 07.01.1971.a.).

…

Selma Vasar – kodu-uurijate esindaja IVKE-s

Selma Vasarast on saanud praegune kodu-uurijate koondaja , kes IVKE kodu-uurimise toimkonna esimehena on püüdnud igati kaasa aidata Ida-Viru-maa kodu-uurijate ühendamisel ja tegutsemisel.( Ametlik nimetus on “Kodukandi ” kodu-uurijate maakondliku tugigrupi koordinaator.)

Ka käesolev brošüür on ilmunud tema energiale ja pealekäimisele ja eks viimaste aastate kodu-uurijate kokkusaamised on teoks saanud tänu temale. Samas ei ole ta ka ise kodu-uurimisest eemal ja oma uurimisobjektideks on ta valinud kodukandi külade ajaloo ( see on ka viimane aeg , sest paljud külad on saamas ajalooks ja alles jääb vaid ” nimi ” ja seda ka tihti tänu kodu-uurijatele) ja paneb kirja vanemate inimeste mälestusi. Tema sulest on ilmunud pisitrükised “Kustumatud jäljed” (märtsi küüditamise 50. mälestuspäevaks) , “Mu meelen….”(Aseri valla külade kohanimed , peremees ja perenaine ning lapsed ja lühike iseloomustus talust –külast) , “Kõik mina panin paberisse , raiusin kõik raamatusse….” Jõhvi 1999 ,( Ida-Viru kodu-uurijatest ja nende materjalidest) .Tappo-Tiilen-Rätsep- Vasara suguvõsa lugu on ilmunud brošüüris “Tappo suguselts.” Kodu-uurijate tegevusi kajastab ka IVKE ajalehes ja eks igal aastakoosolekul tuleb ka kaitsta “meie huve”.

Oma kodukandi ajalugu on jäädvustatud ka Eesti Rahva Muuseumi küsitluslehtedele ja mitmed materjalid on leidnud koha Põlevkivimuuseumi , Rakvere Koduloomuuseumi ja Viru-Nigula muuseumi kogudes.

Arthur Ruusmaa

…

Põlevkivimuuseum ja kodu-uurimine on läbi aegade tihedalt seotud olnud ja eks ka teiste Ida-Virumaa muuseumite rajamisel ja edasisel arendamisel on kodu – uurijatel olnud oluline ja tähtis osa. Tänu kodu-uurijatele on säilinud meie külade ajalugu, meile omased rahvatraditsioonid, -tavad, -kombed, meie esivanemate mälestused ja mälu jms.

Põlevkivimuuseumi juurde koondunud kodu-uurijate ring on aastate jooksul pi-danud töökoosolekuid , arutanud ajaloo- ja kultuuriloo küsimusi , teinud näitusi teinud väljasõite , osalenud kodu-uurijate üritustel ja ka edukalt üleriigilistel ko-du-uurimislikel võistlustel ja kogumistel. Kodu-uurijate töö tulemusena tähista-ti Ida-Virumaa külade esmamainimise 750.aastapäeva (1991.a.) , mille raames korraldati hulgaliselt külapäevi , paigaldati mälestuskive ja mälestustahvleid , taastati külade traditsioonid ja omapärad , taastati külaseltsid ja ühingud.Kodu-uurijate sulest on ilmunud mitmeid kodu-uurimuslikke brošüüre , raamatuid ja võistlustöid , mis on edukalt võistelnud üleriigilistel konkurssidel ja võistlustel. Kodu-uurijate töid on talletatud kõikides Virumaa muuseumites , Eesti Rahva Muuseumi , Eesti Kirjandusmuuseumi , Eesti Põllumajandusmuuseumi ja eri-alamuuseumite kogudes. Kohalike muuseumide ekspositsioonid ja kogud on täie-nenud kodu-uurijate tööde kaasabil ja neil on olnud oluline osa nn. “ajaloolise fooni ” loomisel .

Läbi aastate on oma töid tutvustatud ajakirjanduse kaudu ( kohalikus ajalehes on ilmunud kodu-uurimuslikud rubriigid “Tähtpäevade kalender” , “Kodukan-dist” , mitmetel aastatel ilmus eraldi lehekülg või leht “Koduradadel” jms.) , nende materjalid on ilmunud kohalikes valla- , asutuste-, ettevõtete ajalehtedes, brošüürides , turismiteatmikes. Kodu-uurijatel on olnud oluline osa koguteose “Virumaa” , “Viru Vägevad” , “Virumaa Leksikoni ” , rääkiva ja näitava pressi saadetes.

Viimastel aastatel on märgata kodu-uurijate töödes esitatud materjalide laial-dast kasutamist nn. “ajalooliste õiendite” koostamisel asutuste ajalugude koos-tamisel.

Kodu-uurjad on oma silmaringi laiendamiseks korraldanud üldharivaid reise Ida-Virumaa eri regioonidesse ja ka Võrumaale ja on püüdnud kursis olla ka teiste Ida-Virumaa kodu-uurijate tööde ja tegemistega ja selleks oleme korral-danud erinevaid üritusi ja kokkutulekuid , kus on esinenud oma töödega härra Leonhard Narbekov, Meinhard Laks, proua Virve Osila, kirikute esindajad jms.

Põlevkivimuuseumi juures tegutsev kodu-uurimisring on vastu pidanud 35 aas-tat , see on küllaltki pikk aeg ja olenemata võimude muutumisest ja ajaloo keerdkäikudest on suudetud püsima jääda ja eks seegi näita meie tugevust ja elujõudu . Põlevkivimuuseumi kodu- uurimisringist on välja kasvanud uusi ühendusi , mõned pikema , mõned lühemajalised ( vastavalt ajaloolisele vajadu-sele) – nagu Jõhvi Muinsuskaitse Klubi , Ida-Viru Sõjaohvrite Mälestusselts (Ida-Viru SOMS) , põlevkiviveteranide klubi “Prometheus” . Kodu-uurijad on olnud aktiivselt tegevad kohalikes külaseltsides , ühendustest , IVKE-s , Kohtla Ajalooringis , kohamuuseumites , muinsuskaitse liikumises – seega meie jälg on nähtav ja tuntav üle kogu Ida-Virumaa.

Kodu-uurijate töödest ja tegemistest ilmus 1997.aastal brošüürike “Põlevkivi-muuseumi kodu-uurijate töölaualt ….” ja siis kavandatud ülesannet püüab ka täita käesolev brošüür , mis annab pisikese ülevaate meie tegevusest läbi 35 te-gevusaasta , meie endistest seltsikaaslastest , nende töödest ja tegemistest. Igal autoril on edasi anda oma sõnum , oma mured ja oma rõõmud , oma probleemid. Nendest kirjutistest kooruvad välja kodu-uurijate mured ja leidmisrõõmud , nende unistuste ja lootuste täitumised ja luhtumised , kurbade aegade meenutu-sed – ka see on osa MEIE AJALOOST, IDAVIRUMAALASE ELULOOST.

Kuigi vahel tekib lootusetuse tunne , tuleks see jätta kõrvale ja võtta oma lipu-kirjaks :MÄLESTUSTEL OLLA SELLINE VÕIM, NAD HOIAVAD AEGA KINNI , JA MEIL ON SEDA NII VÄGA VAJA!

Kodu-uurijate nimel tahaks tänada Eesti kultuurkapitali Ida-Virumaa ekspert-gruppi , IVKE-t , Kohaliku Omavalitsuste Programmi (KOP) , OÜ “Rannu Ruk-kilill” e.s.t. ja kõik kaasamõtlejaid ja kaasaaitajaid , kelle lahkel toel on kodu-uurijate üritused teoks saanud ja seegi brošüür ilmavalgust näeb.

Arthur Ruusmaa , Võrumaa muuseumi teadur

Põlevkivimuuseumi kodu-uurimisringi liige 1983.a. novembrist.

Kogumiku koostaja.