• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

Lääne-Virumaa parimad sportlased

Autor Avo | Avaldatud: 29. dets. 2004

Pressiteade29.12.2004
Lääne-Viru Maavalitsus 

Lääne-Virumaa 2004.a parimad sportlased on kümnevõistleja Kristjan Rahnu ja tennisist Maret Ani. 

Lääne-Virumaa Spordiliit valis juba kaks aastat edukalt toiminud punktitabelit aluseks võttes maakonna parimaks meessportlaseks kümnevõistleja Kristjan Rahnu ning parimaks naissportlaseks tennisist Maret Ani.

Tiitel kuulutati välja üheksas kategoorias.

Parim meessportlane: kümnevõistleja Kristjan Rahnu, 48 punkti (Kadrina).
Nominentidena olid esitatud veel: Paavo Raudsepp (suusatamine), Mirko Põldmaa (jalgrattasport) ja Kaido Höövelson (sumo).

Parim naissportlane: tennisist Maret Ani, 40 punkti (Rakvere)
Nominentidena olid esitatud veel: Lea Saapar (kergejõustik), Kaili Sirge (suusatamine), Kadri Vettik (võrkpall) ja Anne Lello (koroona).

Parim noormees: suusataja Timo Simolantser, 38 punkti (Tamsalu).
Nominentidena olid esitatud veel: Andres Laanemägi (sumo), Elia Lulla, Lauri Lintamm (mõlemad võrkpall), Indrek Mägi (motokross) ja Ralf Tribuntsov (ujumine).

Parim neiu: sumotori Pille Pudel, 46,72 punkti (Laekvere). Vinni-Pajusti Gümnaasiumi abiturient Pille Pudel on Jaapani profiliigas edukalt debüteerinud Kaido Höövelsoni õde.
Nominentidena olid esitatud veel: Maie Sang (sumo), Kätlin Tõnning (ujuminr), Grete Ruberg (judo) ja Terje Transberg (triatlon).

Parim meesveteran: kergejõustiklane Ülo Püss, 26 punkti (Tamsalu vald).

Parim naisveteran: sumotori Mille Sang, 47,2 punkti (Kunda)

Parim võistkond: Võrkpalliklubi Rivaal rannavõrkpalli meeskond /Harrys Puusepp ja Mait Murs/, 16,8 punkti (Rakvere)
Nominentidena olid esitatud veel: Spordiklubi Pinx lauatennise meeskond, Rakvere Spordikooli A-klassi võrkpalli meeskond, Rakvere Bridþiseltsi meeskond, Rakvere Palliklubi korvpalli meeskond ja Rakvere/M.K. Reis võrkpalli naiskond.

Parim individuaalalade treener: judo- ja sumoõpetaja Riho Rannikmaa, 48 punkti (Vinni), kes pälvis tiitli neljandat aastat järjest.
Nominentidena olid esitatud veel: Arvo Orupõld (suusatamine), Jaak Vettik (kergejõustik) ja Gunnar Tõnning (ujumine ja triatlon).

Parim võistkondlike alade treener: võrkpallitreener Mati Merirand, 32,8 punkti (Rakvere). Ka Merirannale oli see neljandaks järjestikuseks tiitliks.
Nominentidena olid esitatud veel: Märt Raam (võrkpall) ja Aivo Erkmaa (korvpall).

 
Parimate sportlaste ja treenerite valimise punktitabeli töötasid välja Lääne-Virumaa eksmaavanem Marko Pomerants ja maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna peaspetsialist Olev Raudsepp. 

Info Lääne-Virumaa Spordiliit 32 57 683

 

Hilje Pakkanen
Lääne-Viru Maavalitsuse

projektijuht 32 58 007

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Virumaa tähtpäevi jaanuaris

Autor Avo | Avaldatud: 29. dets. 2004

60 aastat tagasi:

01.01.1945.a. alustas tööd Jõhvi Rahvamaja Ottilie Paumere juhatusel. Samas majas hakkas kohe ka tööle laulukoor R.Söödi juhatusel ja näitering. Praegu on selles majas Virumaa kohus.

45 aastat tagasi:

01.01.1960.a. likvideeriti Kohtla kombinaat (millele olid aluse pannud inglased 1931). Kombinaadi kohale kerkis hiljem kummiremonditehas, praeguseks on sellest saanud “Stalkeri” maailm.

5 aastat tagasi.

Algas allakirjutanu töö Võrumaa muuseumi teadurina.

15.aastat tagasi:

04.01.1990.a. nimetati Kohtla-Järve rajoon ümber IDA-VIRU MAAKONNAKS ja Rakvere rajoon LÄÄNE-VIRU MAAKONNAKS. Huvitav on märkida, et kui oleks läbi läinud rahva arvamus (see on ka minu arvamus A.R.) oleks praeguse Ida-Virumaa nimeks ALUTAGUSE .

60 aastat tagasi:

10.01.1945.a. alustas tööd Jõhvi Keskkool (algul küll 8.-klassilisena). Koolitarkust hakkas taga nõudma 350 õpilast.

50 aastat tagasi:

13.01.1955 aastal sündis Rakveres tulevane tekstiilikunstnik Pilvi Blankin-Salmin. Loe lähemalt Virumaa Leksikonist…..

90 aastat tagasi:

15.01.1915.a. sai Jõhvi kiriku köstriks Järve kooliõpetaja Richard SÖÖT, kes pidas ka samal ajal kiriku krooniku ametit. Ta tegi seda tööd seitse aastat.

75 aastat tagasi:

15.01.1930.a. sündis kauaaegne Kohtla-Järve Linna Kunstiklubi liige Nikolai PAKKI, kes on teinud mitmeid isiknäitusi Kohtla-Järve näitusesaalides. Temalt on hea kogu maale kaevandusest “Estonia”. Põlevkivimuusemi kunstikogus seeria maale kaevandusest läbi erinevate aastaaegade, ajaloolised sündmused, “ toimumata” ajaloolised sündmused jms. Ta töötas ise “Estonia” kaevanduses. Hiljem, elades Soomes, võttis ta ka aktiivselt osa Kunstiklubi tööst ja igal aastanäitusel oli 1-3 tööd alati kohal.

15 aastat tagasi:

17.01.1990.a. taastati Eesti Kodu-Uurimise Selts, mille etteotsa sai tuntud arheoloog Vello LÕUGAS. Oma panuse kodu-uurimisse on andnud ka Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi juures tegutsev kodu-uurimisring, mis tänavu tähistab oma 35 tegevusjuubelit.

95 aastat tagasi:

20.01.1910.a. sündis näitleja ja lavastaja Ants TOIGER, kelle teatrimehe tee kulges läbi Aseri ja Rakvere. Temast loe pikemalt Virumaa Leksikonist….

45 aastat tagasi.

26.01.1960.a. läks Kohtla-Järve telemasti (kõrgus 135 meetrit) kaudu eetrisse esimene telesaade. Pidevalt hakati siit saateid edastama sama aasta 8.aprillil. See mast vanalinnas oli ka omamoodi Kohtla-Järve sümbol (veetorni kõrval). Eks ta oli ka idavirukatele tähtis, kuna siitkaudu jõudis meie telepurkidesse Leningradi Televisioon – oma aja “kõva” sõna.

15 aastat tagasi:

31.01.1990.a. hakkas levima KIRDE-EESTI autonoomse oblasti või vabariigi loomise idee. Vastukaaluks sellele tegi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium avalduse Eesti territoriaalse terviklikkuse kohta. Algas pingeline võitlus tagurlusega, mis lõppes Eesti Vabariigi taasloomisega. Aasta hiljem võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse iseseisvusreferendumi läbiviimiseks 03.03.1991, et ennetada üleliidulist referendumit. Aeg näitas, et samm osutus õigeks.

 

Arthur RUUSMAA – Võrumaa muuseumi teadur. Kasutanud koduuurijate Lembit Kiisma, Sulev Hurma, Veedi Peneku ja enda väljakirjutisi ning Põlevkivimuuseumi materjale.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Wõru Teataja detsembris 1924

Autor Avo | Avaldatud: 23. dets. 2004

Wõru Teataja 80 aastat tagasi (dets.1924)

Wõrumaalt. Hurmist.

Sügistööd väljas on lõpetatud. Maakünniga jõudsid suurem osa põllumehi päris lõpule ja maa on kevadeks kõik ülesküntud. Nüüd on hoolega asutud linade harimisele, seda enam, et praegu linad kaunis heas hinnas (vist ei ole linahindade langemist ka tulevikus karta, sest väljamaal on nõudmine linade järele suur. Toim.) Raskusi teeb linaharijatele see asjaolu, et paljudel puuduvad rehetoad, kus linu kuivatada ja nõnda veavad mitu talu oma linavarred naabri tallu, kus rehi olemas. Linad on tänavu kiule head, paremad, mis pärit varasemast külvist.

Kalapüük kohalikust jõgedest on moodi läinud. Igal õhtul näed jõe ääres kalu-reid tulelontidega uitamas. Kas nad ka midagi saavad, on küsitav. Kalurite mee-litajaks on peaasjalikult “ forelli” kalad (rahva keeles “eherused”). Need on väärtusliselt üheks paremaks kalasordiks, mida , meie kodumaal leida. Elavad ainult allika vees. Meie jões oli neid ka varem kaunis rohkesti, kuid nüüd on nad siit pea kadumas. “Wõru Teataja” nr.130 ; 1.12.1924.a.

Elekter Rõuges.

Rõuge võib nii mõnegi teise Võrumaa valla ees uhke olla, sest seal särab paljudes taludes uusima aja modärnim valgustus – elekter. Uuema aja tehnika tüürib küll samm-sammult elektri üldistamisele, kuid meil on see valgustus valdades ikkagi luksus asjaks. Praegu töötavad Rõuges korraga kolm elektrijaama, kus-juures kõikide jõuallikaks on vesi. Esimene jaam asub Ala-Rõuge veskis, mille omanik suure püsivusega, peale tulekahju, kus veski ja kogu sisseseade tuleroaks langes, endises ulatuses ja sisseseadega jälle üles ehitas. See elektrijaam annab voolu Ala-Rõuge ümbrusele. Teine jaam on mehaanik Johansoni ettevõttel ehitatud , asub “Ööbiku orus” ja siit saavad valgustuse Tindi küla ja 5-6 õpeaast. Algkool. Kolmas jaam on Tindi külas ettevõtja Lanenbeki poolt ehitatud. Selle jaama vool läheb suuremalt jaolt väljapoole Rõuget, kuna ka ümbruskond siit valgust saab. Pimedail öil paistavad heledad tuled suurepäraliselt, just nagu mõnes linnas. Wilding. “Wõru Teataja” nr.133 ; 9.12.1924.a.

Küttematerjali puudus linnas.

Linna puuladus lõppesid vanad tagavarad juba kuu aega tagasi otsa. Linnavalitsus on ümbruskonna metsadest (Tsoorust, Vastseliinast ja mujalt) puid otsinud, kuid halva tee tõttu ei saa neid kohale vedada. Eraisikud, kel hobused küll olemas, ei võta isegi kõigekõrgema hinna eest puid vedada. Kõige selle tõttu on linnavalitsus linna puudega varustamises raskes seisukorras. Palju puid nõuab eriti elektrijaam, tarvitades ligi kolm sülda puid päevas. Et elektrijaama seismajäämist ära hoida, on linna hobustega püütud hädakustutuseks metsast vedada ja on neid maakonnavalitsusest ja koolidest laenatud. Kuid ka viimaste tagavarad hakkavad kokku kuivama. Samuti on linna vaeste puudega varustamine raske, kuna neile aasta jooksul umbes 100 sülda puid tuleb välja jagada. Linna asutused ja koolid nõuavad osa. Kui lähemal ajal lund ei tule, et reeteed saada, siis satub linn küttematerjali poolest päris kriitilisesse seisukorda. Wõru Teataja nr.134 ; 11.12.1924.

Uus laat Mõnistes.

Et Mõniste maakonnalinnast ja alevikest kaugel asub ja senini seal peetud laadad küllalt elavad on olnud, lubas Maakonnavalitsus sellekohase Mõniste vallanõukogu palve tagajärjel iga aasta 2.mail Mõniste vallamaja juures laata pidada. Wõru Teataja nr.135 ; 15.12.1924.a

Toetus kehvematele õpilastele.

Juba varem määras maakonnavalitsus töö- ja hoolekandeministeeriumist saadud saabastest 30 paari väljajagamiseks linna algkoolides õppivatele linna ümbrusest olevatele kehvematele õpilastele. Nüüd määrati samaks otstarbeks veel 20 paari. Saapad antakse välja tasuta, saajatel tuleb asuda ainult veokulusid 22 marka paari pealt. “Wõru Teataja” nr. 136 ;18.12.1924.a.

Lohakas postitalitus Sõmmerpalu postiagentuuris.

Mitu korda on ajalehe veergudel korratust postitalitusest Sõmmerpalu posti agentuuris kirjutatud, kuid paranemist pole näha. 9.dets. saatis kohalik vallakohus kaks kirja, mis kaunis rutulised , valla postimehega postipanemiseks, kes need seal raamatuga, kuhu kirjad sisse olid kantud, äraandnud. Kuid ametnik ei olnud vaevaks võtnud kirja raamatu vahelt välja võtta ja saatiski nad tagasi. Niisamuti posti sorteerimisega. Ei mõõdu peaaegu ühtegi postipäeva, mil vallamajasse võõrast posti ei saadeta, olgugi, et saadustele selge adres peale kirjuta-tud. Nüüd , kus ainult kaks valda, s.o. Kärgula ja Sõmmerpalu vallad nim. postiasutusega posti vahetavad, peaks töö vähesuse tõttu posti sorteerimine täiesti korralik olema. “Wõru Teataja” nr.137 ; 20.12.1924.a.

Rebasekasvatus Haanjas.

Siinsel veski möldril, läks korda suvel metsast kinni püüda kolm rebase poega. Õnnelik leidja viis loomakesed kodu ja hakkas neid omal käel kasvatama. Esialgu andis neile toiduks vareseid ja nüüd toidab neid vana hobuse lihaga. Loomad on suureks kasvanud , näevad rammusad ja prisked välja. Kuub on reinuvaderitel ilus. Jõuluks oodati lund ja hääd saani teed, kuid selle vastu hakkas vihma sadama ja läks seegi lumi ära, mis maas oli. (Reinuvaderite meeleolu jälgides olla märgata, et ka neile lumeta jõulud meelt mööda ei ole.) “Wõru Teataja “ nr.138 ; 23.12.1924.a.

Kino Kõllestes.

Kõlleste valla Karaski algkooli hoolekogu poolt toimiti sama kooli juhataja ette-võttel kinoetendus, millest õige elavasti osa võeti. Oli ju sarnane asi maal seni tundmata ja veel imeasjaks paljudele, iseäranis vanematele inimestele. Ja täiesti imestusväärt on ka see, et maal, kus elektrit ega kohast sisseseadet ei ole, asjaga nii kaugele jõuti, et ülesseatud kinoaparaati linna kinodega ühevääriliseks võib lugeda. Kõik see asi on läbi viidud koolijuhataja hr. Puru hoolel ja ettevõttel. Võtku ka teisedki koolijuhatajad ja hoolekogud seda omale eeskujuks. Karaski kool võib õnnelik olla, et ta omale juhataja on valinud, kellel visadust ja püsivust ei puudu ümbruskonna ja kooli kasuks tööd tegemast. Tema juhatusel pani kohalik seltskond mineval aastal mitu pidu toime ja ka käesoleval ajal on 25 liikmeline laulukoor lauluharjutustega algust teinud. Dolf.

KÕIKIDELE MEIE LEHE SÕPRADELE JA TOETAJATELE ÕNNERIKAST UUT AASTAT! “Wõru Teataja”

“Wõru Teataja “ nr. 139 ; 30.12.1924.a.

Vanu “Wõru Teatajaid “ Võrumaa muuseumi kogudest sirvis teadur Arthur Ruusmaa.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Eesti misjonärid

Autor Avo | Avaldatud: 23. dets. 2004

 Eesti misjonärid saadavad jõulutervitusi Keeniast ja Siberist  23.12.2004 00:01Hille Tänavsuu, Pärnu Postimees

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) misjonärid tegutsevad nii kuumas Keenias kui külmal Venemaal, pakkudes huvilistele kristlikku jumalasõna ja jätkates Eesti misjonäride ligi 200 aasta vanuseid traditsioone.

«Advenditervitused Atemost!» kirjutas EELK misjonikeskusele neljandat kuud Keenias töötav misjonär Rael Leedjärv. «Päike käib veidi kõrgemalt ja vihmahooge jääb tasapisi vähemaks – selline on advendiaeg ekvaatoril. Ja pärast jõule peaksid ilmad päris kuumaks minema.»

Selle aja jooksul on Leedjärv läbinud suahiili keele kursuse, hankinud kohaliku autojuhiloa ning kaks korda malaariasse haigestunud.

Auto on Keenias väga vajalik, sest vahemaad on pikad, sõit mõningatesse kaugetesse kogudustesse võtab maasturiga kolm-neli tundi.

Näiteks pisike kogudus asub üsna Victoria järve lähedal. «Raaga kogudus on alles paari aasta vanune ning liikmeid ei ole palju,» jutustas Leedjärv. «Ka ei ole kogudusel veel oma kirikut. On vaid üks suur puu, mille vilus jumalateenistusi peetakse.»

Aafriklaste siirus

Kui misjonär Raagasse sõitis, võttis ta teel peale koguduse noortekoori, üheksakohaline maastur mahutas ära 17 inimest. «Noored laulsid kogu pika reisi, seda vaatamata kehvadele teeoludele – see oli lihtsalt võrratu,» kiitis ta.

Leedjärvele avaldas muljet aafriklaste lapselik siirus ja vahetus, usaldus ja austus piiblisõna vastu. Tema sõnul oleks sellest eestlastelgi õppida.

misjonil.JPG: Marimaal Joðkar-Ola luterlikus koguduses töötavad Juha ja Anu Väliaho teevad misjonitööd ka teiste ümberkaudsete soome-ugri rahvaste seas Komis, Udmurtias, Baðkiirias ja Tðuvaððias.

Marimaal Joðkar-Olas töötav misjonär Anu Väliaho pakkus talvepildikest Venemaalt. «Üheteistkümnes talv Marimaal. Juba nädal aega on pakane, täna oli 18 kraadi ja lund on ka paari sentimeetri jagu maas. Ilus, kui kõik on valge ja lumi sätendab ja krudiseb saabaste all,» kirjutas ta.

Väliaho on koos abikaasa Juhaga juba 13 aastat Venemaal hõimurahvaste kogudustes töötanud. Ta hindas lausa ajalooliseks sügisel Joðkar-Olas alanud teoloogilist koolitust, milles osaleb 25 õpilast Uurali praostkonnast. «Loodame sel viisil kasvatada kogudustele uut töötegijate kaadrit,» selgitas ta.

Oktoobri lõpul korraldas luteri kogudus 27 osavõtjaga laagri üksikemadele ja nende lastele. Lapsed said koos laulda ja mängida. Emad vahetasid kogemusi ning kuulasid kristliku perepsühholoogi loengut.

Väliaho edastas ka liigutava loo kahest noorest, 10 aastat autoõnnetuse tagajärjel ratastoolis olevast Annast ja poolpimedast Stanislavist, kes teineteise toel õnne leidsid, abiellusid ja nüüd last ootavad. Kohalik arst oli nõudnud, et Anna aborti teeks.

«Praegu elavad Anna ja Stanislav meie koguduses,» kirjutas misjonär. «Võtsime Anna rasedusega arvele Joðkar-Olas. Palvetame nende eest, sest nad nii väga tahavad oma last.»

Juba novembris hakkasid koguduse noored jõuludeks valmistuma, meisterdasid jõulukaarte, õppisid omatehtud jõulumuusikali, mille esietendus on jõululaupäeval.

Misjonär Liliann Keskinen, kes koos abikaas Hannuga töötas Omskis, tähistab jõule Soomes, sest peresse on sündimas laps. Veebruaris tahavad nad Omskisse tagasi minna.

Et Siberis on palju Eestist, Soomest ja Ingerimaalt välja rännanud ja saadetud inimeste järglasi, on huvi eesti- ja soomekeelse jumalasõna vastu suur. Varem töötas Keskinen Mordvas.

«Misjonär on maailma parim amet,» kinnitas Väliaho. «Ma jagan seda, millest olen ise osa saanud. Olen rahul, kui suudan vähendada hingede kahjuvalu pimeduses veedetud elu pärast.»

Väliaho väitel ei võistle nad ei Venemaal levinud õigeusu ega ka maride rahvausundiga. Luteri misjonärid selgitavad oma, õpetavad piiblit ja annavad teadmisi. Inimestel on vaba valik, millesse uskuda.

«Kõik inimesed on usklikud. Kes usub saatusse, kes esivanemate vaimudesse, kes kõrgemasse jõudu,» tõdes Väliaho. «Usk iseendasse on petlik, see saab ruttu otsa.»

Venemaa vilets elu

Misjonäri jutu järgi on marid küll enamasti õigeusklikud, kuid käivad ka ohvrimetsas esivanemate vaimusid toitmas. Nüüd, ärkamisajal püüab mari intelligents vaadata Lääne suunas ja otsida ühisosa hõimurahvaste luteri kirikuga.

Sealne õigeusu kirik Väliaho jutu järgi siiski näeb eesti-soome misjonärides teatavat ohtu ning püüab nende tegevust takistada. Mullu keelati Joðkar-Ola kultuurimajas jõulukontsert, samuti koguduse ajalehe trükkimine. Jumalasõna võib kuulutada ainult kogudusemaja seinte vahel.

Väliaho sõnul on elu Venemaal vilets. Joðkar-Olas on palju töötuid, kodutuid ja kurjategijaid. Kirikusse on seitse korda sisse murtud, misjonäride korter on kolm korda tühjaks tehtud. «Õnneks on tegemist vaid asjadega, need on elus teisejärgulised,» märkis misjonär. «Vähemalt meie elu kallale pole keegi kippunud.»

Misjonikeskuse andmeil oli esimene Eestist pärit misjonär Gustav Reinhold Nyländer, kes tegutses Aafrikas 19. sajandi algul. Esimene eesti soost misjonär Hans Tiismann töötas 1860-80ndail Palestiinas, Keenias ja Brasiilias.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Nerman, Robert – Tallinna-ajaloolane

Autor Avo | Avaldatud: 23. dets. 2004

Sõjavangide ehitatu võetakse üles
Raigo Neudorf
23.12.2004

Ruut Tallinna–Narva maantee rekonstrueerimisse suunatakse 360 miljonit.

Uudise pilt
Saksa sõjavangid 1940. aastate lõpus Tallinna-Leningradi maanteed ehitamas.
Foto: Marko Mumm/Originaalfoto: Eesti Ajaloomuuseum

Järgmisel aastal algava Tallinna–Narva maantee rekonstrueerimistööde käigus võetakse üles ka teelõik, mille ehitasid omal ajal Tallinna külje alla saksa sõjavangid.

Ajaloolase Robert Nermani sõnul alustati praeguse Tallinna–Narva maantee (tuntud ka kui Peterburi tee – toim) ehitamist 1940. aastate lõpus tollase nõukogude võimu poolt. Teeehitusel kasutati seejuures tööjõuna saksa sõjavange. “Sõjavange kaasati uue betoontee ehitamisse. Siis kandis praegune Peterburi tee Suur-Raevalla tänava nime,” selgitas Nerman.

Ajaloolase sõnul taheti koos uue maantee rajamisega Tallinna sissesõidu juurde ehitada ka n-ö auvärav, kuid selle plaani elluviimiseni siiski ei jõutud. “Võib ainult arvata, millise kujundusega see värav oleks tehtud,” märkis Nerman.

Tema andmetel surid väga paljud saksa sõjavangid Tallinna–Narva maantee alguse ehitamise käigus kurnatuse tõttu. Ka oma raamatus “Lasnamäe ajalugu” kirjutab Nerman: “Et neid (saksa sõjavange – toim) toideti viletsalt, käisid nad 1947. aastal Väo, Priisle ja Iru külas toitu hankimas.”

Veel mõnda aega pärast teelõigu valmimist olevat püsinud teetööde käigus surnud vangide hauad selle sama uue tee ääres, sest kõik surnud maeti sinnasamasse.

Valmis vaid üks osa

“Arvatavasti ei jõudnud saksa vangid seda teed väga pikalt ehitada, valmis tehti vaid üks osa sellest. Mõneks ajaks pärast sakslaste lahkumist tee-ehitamine seiskus, mõne aja pärast ehitustöödega jätkati,” selgitas Nerman, kelle sõnul jäi sõjavangide poolt algust tehtud töö toonaste tööpataljonide kanda.

Nermani hinnangul ehitasid sõjavangid valmis selle osa teest, mis ulatub Sikupillist kuni Sõjamäeni. “Ehk siis ligikaudu tänapäeva Lasnamäe ulatuses.”

Nerman ei osanud öelda, kuidas võiks rõhutada järgmisel aastal rekonstrueerimisele mineva Peterburi tee alguse ajaloolist väärtust.

Maanteeameti europrogrammide osakonna juhataja Urmas Konsap ütles, et Tallinna–Narva maantee rekonstrueerimise käigus korrastatakse teelõike Maardu ning Valgejõe vahel.

Muu hulgas kuuluvad tööde käigus üles võtmisele ka betoonplaadid Tallinna külje all, mis sinna sõjavangide poolt ligi 60 aasta eest paigaldati.

Tööde käigus tehakse Peterburi tee erinevatele lõikudele uus konstruktsioon, paigaldatakse uusi muldkehasid ning ehitatakse ka uus Jägala sild.

“Teetööd toimuvad nii, et üks sõidusuund on pidevalt liikluseks avatud,” selgitas Konsap.

Peterburi tee rekonstrueerimine algab Konsapi sõnul praeguste plaanide kohaselt järgmise aasta jaanuaris. Tema sõnul on töödeks ette nähtud ligi 23 miljonit eurot, ehk umbes 360 miljonit krooni. 75 protsenti projekti maksumusest kaetakse seejuures Euroopa Liidu ISPA programmi rahaga.

Peterburi tee rekonstrueerimine peaks valmis olema tuleva aasta lõpuks.

Kuigi Peterburi teel asuva Maardu–Valgejõe vahelise lõigu rekonstrueerimine pidi algsete plaanide kohaselt algama juba 1. novembril, pole majandus- ja kommunikatsiooniministeerium siiani rahvusvahelise hanke võitjat välja kuulutanud.

Hankes osales kaks poolt: ühispakkumise esitasid AS Teede REV-2 (kui liiderpartner), AS Talter, AS Aspi ning AS Tref, teise pakkumise tegi Soome firma Skanska Tekra Oy.

Kuigi Eesti ettevõtete ühispakkumine oli enam kui kümme miljonit krooni konkurendi omast väiksem, pole ministeerium võitjat avalikult välja kuulutanud. Samas saatis ministeerium Skanska Tekrale juba tee-ehituse lepingu allkirjastamiseks. AS-i Teede REV-2 juhi Peeter Vilipuu sõnul ootavad ühispakkumise tegijad ministeeriumilt selgitust, miks valiti kahe pakkumise seast parimaks suurema pakkumise tegija.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Lihula fenomen

Autor Avo | Avaldatud: 23. dets. 2004

Parts: Lihula samba sünd on aasta rumalaim tegu
23.12.2004 00:01Toomas Sildam, juhataja

Kui politsei soovib riigijuhte eriliselt kaitsta, ei tohi see tallata põrmu tipp-poliitikute väärikust, teeb peaminister Juhan Parts etteheite neile, kes üleeile saatsid märulipolitseinikud Lihula lähedale metsa.

Lihula.JPG:

Oli teil teisipäeval raske Lihulasse minna?

Vastupidi, tahtsin ammu minna, aga see jäi jõulueelsesse aega. Läksin Lihulasse suurima heameelega.

Samal teemal:
Blairi Lihula ja Partsi Iraak (2)
Margus Leivo kaitseb politseid (2)

Kuigi ajalehtedes võis märgata kohalike elanike kibestumist ja viha, mis ei sobi kokku eesti rahva olemusega, siis tegelikult kujunes see käik väga asjalikuks. Emotsioonid on jahtunud, seda oli tunda nii Lihula vallavolikogus, koolisaalis inimestega kohtudes ja ka tänaval.

Vabandasite 2. septembril toimunud natsimundris sõduri samba mahavõtmise asjus ka vallavanem Tiit Madissoni eest. Miks?

Pean selle samba püstitamist aasta kõige rumalamaks teoks. Ja Lihulas minult ka küsiti: miks valitsus üldse lasi selle püstitada. Tiit Madisson – aatemees, kellest ma lugu pean – on vallavanem, avalik võim. Ja see eeldab vastutustunnet.

Madissoniga te ei kohtunudki?

Nagu mulle öeldi, on ta tervisega hädas ja ma soovin talle head paranemist.

Miks te ei vabandanud siseministrite Jaan Õunapuu ja Margus Leivo eest, kes valitsuse korralduse järgi pidid 2. septembril selle õnnetu samba maha võtma?

Kui nii suhtuda, võiksin ma enamiku kriitikast oma õlgadelt maha pühkida. Aga 2. septembril tegi otsuse valitsus ja nüüd käisin ma Lihulas samuti valitsuse eest. Ka Margus Leivo ja Jaan Õunapuu eest.

Miks valvas teie Lihula-visiidi ajal kaks bussitäit märulipolitseinikke kuue kilomeetri kaugusel metsas?

Ma tõesti ei teadnud neist mitte midagi. Olen varemgi öelnud, et igapäevases elus on peaminister üle turvatud. Ei mõtle siin isegi seda [politsei] ebaõnnestunud tegutsemist [Lihulas]. Politsei asi on püüda pätte, hoolitseda meie turvatunde eest… Edasi las kommenteerivad asjatundjad.

Kas kaitse- või julgestuspolitsei oli teid informeerinud, et Lihulas varitseb kõrgendatud oht?

Ei.

Kuidas seletavad Leivo või politseijuht Robert Antropov teile märulipolitseinike metsa peitmist?

Palusin siseministrilt sellekohast raportit, mida ma pole veel saanud.

Kas pole mitte nii, et kaitstes presidenti või peaministrit, ei tohi politsei riivata nende väärikust?

Presidendi ja peaministri väärikus koosneb veel kümnetest asjadest, aga kindlasti kuulub too aspekt nende sekka sama kindlalt nagu see, et peaministri tööruumid peavad olema puhtad ja külalised ei tohiks tunda end siin mitte nagu eraldatud maailmas, vaid nagu tavalises büroos.

Kas olete valitsusliidus lapsevanema, lepitaja või psühholoogi rollis?

Mind on meie enda erakonna liikmed sel aastal palju kritiseerinud, et miks ma kaitsen nii vähe Res Publica huve. Aga riigi huvide esiplaanile seadmine käib peaministri kohaga kaasas. Ja ärgu need inimesed, kes pole seda ametit pidanud, tulgu õpetama. Mis valitsuskoalitsiooni puutub, siis see töötab ja paremat ei ole.

Aga ministrite ja koalitsioonipoliitikute sõnapoks näiteks sadamatasude ja hariduselu üle?

Need on väga vajalikud arutelud. Kindlasti ei saa üles kutsuda vaikivale koalitsioonile. Meil on ju erinevad erakonnad ja erinevate arusaamistega inimesed.

Võtkem või muudatused hariduses. Siin on kaks võimalust. Esimene tähendab, et usaldame õpetajaid, koolijuhte ja lapsevanemaid, anname neile rohkem vabadust ja võimalusi, ka raha, anname vastutuse. Teine variant on käsutamine.

Kas valitsus seob haridusreformi eelnõude vastuvõtmise parlamendis kogu kabineti või haridusministri usaldushääletusega?

Ei tea, kust see kuulujutt nüüd tuleb? Ei ole niisugust plaani. Nagu ei ole Res Publical ka plaani sulgeda väikeseid algkoole. Lihulas rääkisime Metsküla koolist, kus on 13 last. Suurepärane! Kui me aga räägime noorest inimesest, kes otsustab, kas minna kutsekooli või gümnaasiumisse, siis peame aitama talle valikuvõimalust luua.

Oma ajalooga oleme ka pärast Lihulat kimpus, mõeldes kas või 9. maile ja president Rüütli Moskva-visiidile. Kas teie soovitaksite tal sõita?

Praegu ma seda teile küll ei ütle. Kuid mulle hakkab tunduma, et kaldume 9. maid üle tähtsustama. Kindlasti ei ole aga õige seda siduda mingite muude küsimustega.

Piirilepingu sõlmimisega?

Jah, pealegi esitas Eesti Venemaale ametliku ettepaneku sõlmida piirileping 2. veebruaril Tartus. Piirileping on ju valmis. Venemaa pole meile veel vastanud, kuigi 2. veebruar ja Tartu oleks loogiline, järjepidevuse märgiga.

Kui kindlaks te oma valitsuse tulevikku hindate?

Hindan realistlikult – see valitsus on olnud töövõimeline, öelge, mida tahate. Ja meil on potentsiaal töötada järgmiste parlamendivalimisteni. See ei tähenda, nagu rahuldaks mind stagneerumine.

Kompromisside tegemine kuulub poliitikasse ja Res Publica on neid teinud alates koalitsioonileppe sõlmimisest. Siit minu sõnum meie valitsuspartneritele: peame näitama paindlikkust, ei saa olla dogmaatilised. Paindlikud ka valitsuse poliitika üksikute küsimuste lahendamisel.

Näiteks tulumaksu alandamise puhul?

Kas või.

Kuidas saab peaministripartei valitseda nelja-viie toetusprotsendiga?

Saab.

On teil salaplaan, kuidas Res Publica mainet tõsta?

Ei ole mingit salaplaani.

Mis on teie 2004. aasta suurim õnnestumine?

Meie [jaanuarikuine] kokkulepe Siim Kallasega [Reformierakonna ja Res Publica ühendamisest]. Ainuüksi selle visiooni saavutamine oli tähtis ja ega idee ise ole kuhugi kadunud, kuigi Reformierakonna uus juhtkond ei julgenud praegu edasi minna.

Ja muidugi, kas panite tähele Freedom House’i viimast küsitlust, kus Eesti oli poliitiliste ja kodanikuvabadustega esimesel kohal? Ma tahan nüüd küsida Tunne Kelamilt, kes ütles, et Res Publica ehitab Eestis diktatuuri – kas ta tuleb sama kõlavalt vabandama?

Ja milline on teie tänavune suurim ebaõnnestumine?

Ei ole sellist ühte asja…

Võib-olla laiemalt see, et sõda Iraagis võttis meilt Andres Nuiamäe ja Arre Illenzeeri?

Kindlasti. Need olid aasta kõige raskemad emotsionaalsed hetked.

Mis on aasta pärast paremini?

Aasta on liiga lühike aeg. Kui arutasime [euroliidu] peaministritega Lissaboni strateegia tulevikku, ütles Tony Blair hea mõtte: muutused, millest praegu räägime, võivad olla nii ambitsioonikad, et me ei oska neid kirjeldada.

 

xxx

Lihula elanikud: Parts ei käinud vabandust palumas
23.12.2004 07:06PM Online

Lihula elanikud tõlgendasid peaminister Juhan Partsi teisi- päevast visiiti mitte kohalikelt andeks palumisena, vaid valitsuse septembrikuise tegevuse õigustamisena, selgus samal päeval läbi viidud küsitlusest.

Eesti Päevalehe tellimusel küsitles uuringukeskus Faktum teisipäeva õhtul telefoni teel 158 Lihula inimest (kokku elab vallas ca 3000 inimest), kellest eranditult kõik olid teadlikud peaministri samal päeval toimunud visiidist.

Peaministri motiive hinnates leidis 49 protsenti vastanutest, et peaministrit ajendas Lihulasse tulema soov õigustada valitsuse tegevust, millega võeti 2. septembri õhtupimeduses maha 20. augustil püstitatud mälestusmärk Saksa mundris eesti sõjamehele.

Kõigest 18 protsendi vastanute arvates oli Partsi külaskäigu ajendiks soov kohalikelt andestust paluda. Viis vastajat leidis, et tegemist on katsega järgmiste valimiste eel oma mainet parandada.

«Juhan Partsi külaskäik Lihulasse ei muutnud oluliselt vallarahva usku oma tõesse ja õigusesse,» nentis sotsioloog Juhan Kivirähk tulemusi hinnates.

Enamik küsitletuist (74 protsenti) oli põhimõtteliselt rahul sellega, et peaminister nende valda külastas.

Sealhulgas 17 protsenti pidas peaministri Lihulasse tulekut väga õigeks, 57 protsenti aga leidis, et see külaskäik oleks võinud juba varem toimuda.

Viiendik küsitletutest pidas Partsi Lihulas käiku kas kasutuks (9 protsenti) või lausa valeks (11 protsenti) sammuks. Rohkem oli selliselt vastanuid eakamate küsitletute hulgas.

«Tervikuna võib öelda, et Lihula rahvas võttis peaministri külaskäigu siiski positiivselt vastu, sest ütleb ju ka rahvatarkus – «parem hilja kui mitte kunagi!»,» märkis Kivirähk.

Vaid umbes ühel protsendil vastanutest suutis Parts oma visiidiga mõjutada hinnangut ausamba ümber toimunusse.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Venemaa impeerium

Autor Avo | Avaldatud: 23. dets. 2004

  Kreml trügib endiste piiride poole
23.12.2004 00:01Vladimir Juðkin, Balti Vene Uurimisinstituudi direktor

Vladimir Juðkin kirjeldab viise, mida Venemaa kasutab oma naaberriikides «liberaalse impeeriumi loomiseks».

Rahuarmastav Eesti elanik, kes on ilmutanud kodanikumehisust 1980. aastate lõpus, hiljem teinud valiku ELi ja NATO kasuks, on praegu ilmselt sajandilõpu poliitilistest vapustustest väsinud ja huvitub seetõttu maailmapoliitikast vähe. Ent oma taevas Vene sõjalennukit nähes läheb ta siiski kaardi juurde ja vajub mõttesse. Kremlis aga ei uurita mitte kaarti, vaid gloobust.

Putin.JPG:

Surve piiridelt

Idas, Hiina ümbruses on Kagu-Aasia riikide assotsiatsiooni raames tekkimas maailma suurim vabakaubandustsoon, mille sisemajanduse kogutoodang on 2010. aastaks üle 2,5 triljoni dollari, elanikkonna suurus aga ulatub kahe miljardini. Juba praegu avaldab Hiina Vene piirile märkimisväärset demograafilist survet: Hiina kolme loodeprovintsi 100 miljoni elaniku vastas on Venemaa Kaug-Idas kõigest 7 miljonit inimest. Kokku elab Uuralist ida poole jääval Venemaal vaid 18 miljonit inimest.

Lõunast nügib Venemaad lai Lähis-Ida: islamiusuliste elanikega riigid Marokost Pakistanini ja Kasahstanist India ookeanis asuva Mauritiuse saareni. Selle regiooni on lõhestanud ületamatud vastuolud islami reformijate ja -radikaalide vahel. Samuti on just siin sündinud rahvusvahelise terrorismi ideoloogia ja koondunud kapital selle rahaliseks toetamiseks. Samas jällegi, mida ebastabiilsem on Lähis-Idas, seda kallimaks muutub Vene nafta.

Lääne poolt on Vene piiride vastu tihedalt liibunud Euroopa Liit, mille territooriumil elab 450 miljonit inimest, kes toodavad üle kolmandiku maailma sisemajanduse kogutoodangust ja väljastavad 40% kogu maailma ekspordist.

Ookeani taga on veel Ameerika, tõeline supervõim, maailmapoliitika kõige tähtsam mängur. Polegi lõpuni selge, mida tema endast Venemaa jaoks kujutab, kas ta on strateegiline partner või vaenlane number üks.

Demokraatia lõpetamine

Selles geopoliitilises kontekstis ja nende sisepoliitiliste asjaolude valguses, mis riigis pärast Beslani kriisi võimust on võtnud, määrab Venemaa ise ennast tulevikus ELi, Hiina ja islamimaailma vahelise nn puhvertsooni rolli.

Võiks arvata, et riigijuht suunab sellises olukorras kõik olemasolevad võimalused riigi sisemisele moderniseerimisele: demokraatia realiseerimine, majanduse mitmekülgsemaks muutmine, eliidivahetus. Ent Vladimir Putin tõi sel suvel kuuldavale nukra lause: «Valest asjast alustasime,» pidades silmas, et Venemaal ei tohi alustada reforme ühiskonna demokratiseerimisega. Pärast aga toimus Beslan, mis osutuski igati sobivaks ettekäändeks demokratiseerimine lõpetada. Lõbutsesid küll, nüüd aitab!

Kannatamatu lugeja muidugi küsib, et millal siis algab jutt välispoliitikast ja Eestist? Ent asi ongi selles, et probleemid meie riikide suhetes on kaevatud sügavale Vene sisepoliitikasse.

Venemaa poliitiline ladvik on praeguseks lõplikult nõustunud riigi autoritaarse moderniseerimisega. Moderniseerimise all ei peeta silmas omaenese probleemidele keskendumist, vaid väidetakse hoopis, et Venemaale on ajaloo poolt määratud regionaalse liidri roll korraga kahes regioonis: Euroopas ja Aasias.

Teisisõnu, usutakse, et ainult Venemaale on jõukohane lahendada keerukaid tsivilisatsioonilise mastaabiga ülesandeid.

Endiste Nõukogude vabariikide territoorium on kuulutatud Venemaa rahvuslike huvide tsooniks. Ent kuidas seda tsooni märgistada? Näiteks Euroopa Liidul on olemas pikk kandidaatide järjekord, keeruline sissepääsumehhanism ja läbipaistev integratsioon. Ka mitmed endised Nõukogude vabariigid on võtnud end ELi liikmeks saamise järjekorda. Kuidas olla?

Selleks elujuhtumiks on juba olemas Anatoli Tðubaisi loodud «liberaalse impeeriumi» kontseptsioon, mille sisuks on Vene kapitali massilise ekspansiooni kaudu postsovetlikus ruumis liberaalse impeeriumi loomine. Energeetika vallas hakkavad selle impeeriumi kontuurid juba välja joonistuma. Ära on ostetud Gruusia ja Armeenia elektritootjad, töö käib Ukrainas ja Moldovas.

Omandi allaneelamine

Piiritaguse omandi allaneelamise mehhanism on väga lihtne: Gazprom võtab gaasivõlgade katteks ära elektrit tootvate firmade aktsiad ja annab need üle Tðubaisi juhitud Ühendatud Energiasüsteemidele. Tðubais aga teatab Rossija telekanali eetris: «Meil on väga agressiivsed plaanid ja need puudutavad enamikku SRÜ riikidest, Gruusia on kõigest esimene samm.»

Pärast Vene töösturite ja ettevõtjate liidu 14. kongressi, kus võim selgitas riigi ärijuhtidele, et mitte nemad, vaid Kreml ja valitsus hakkavad määrama riiklikke prioriteete majanduse ja äri vallas, on Vene kapital hakanud ka «vajalikus» suunas liikuma.

Sellise kapitali õnnelikel välismaistel omanikel tasuks nüüd järele mõelda. Näiteks Läti energeetikakompleksi on umbes 70% otseinvesteeringutest teinud Vene firmad. Leedu kütuse-energeetikakompleksi on Venemaalt tulnud 85% investeeringutest. Eestis aga kuulub 40% Eesti Gaasist Gazpromile ja Iterale.

Ent territooriumi ei pea märgistama tingimata vaid rahaga, võib ka inimestega. Miks mitte teha kõigist endistes Nõukogude vabariikides elavatest venelastest mõjuagente, Venemaa poliitika elluviijaid.

Seejuures pole oluline, et kõik ei taha saada mõjuagentideks. Pole mingi õnnetus, kui Balti riikide kaasmaalasi Venemaa üldse ei paelu, mõned solvunud ja rahulolematud leiduvad alati. Nende õnnetute abiga saab aga teha poliitikat, mis teised mõtlema paneb. Ja nagu ütles selle aasta alguses Moskvas peetud konverentsil SRÜ maade instituudi direktor ja duumasaadik Konstantin Zatulin Venemaa poliitika iseloomustamiseks, «saab sõltumata oma teostajatest olema piitsa ja prääniku poliitika riikide suhtes, kes ei austa meie kaasmaalasi ja meie huve».

Arvatavasti ehitas samadele mõjuagentidele oma lootused ka Poliitiliste Uuringute Instituudi direktor ja MGIMO politoloogiaprofessor Sergei Markov, kui ta 28. juunil kutsus Riia ajalehes Tðas Läti ja Eesti rahvaid üles oma natsionalistlikke valitsusi kukutama.

2004. aasta kevadel ilmus Vene diplomaatia-akadeemia professori Tatjana Poloskova sulest raamat «Vene maailm: müüdid ja reaalsus». Seal on muu hulgas juttu Vene maailma konstrueerimisest transnatsionaalse võrgustikuna. Kas üle kogu maailma laialipillatud vene diasporaa hakkab integreeruma regionaalse või ülemaailmse organisatsiooni raamistikus, on vaieldav küsimus. Ent jõupingutused, millega seda protsessi püütakse suunata, avaldavad muljet.

Kogu postsovetlikus ruumis on vene õigeusu kirikule omistatud diasporaa tugipunkti roll, ülesandega muuta oma pühamud ja kogudused venelaste organiseeritud rakukesteks. Kaasaegsed õigeusust kirjutajad väidavad, et maksiim «Moskva on kolmas Rooma» ei ole mitte ainult metafoor, vaid Venemaa ajalooline ülesanne.

Kasulikud vahetused

Oma huvisfääre saab märgistada aga ka hoopis jõulisemate meetoditega – näiteks keelduda Gruusiast ja Moldovast sõjaväebaaside väljaviimisest või hoida neid seal nii kaua kuni ilmneb midagi olulisemat, mille vastu baasid vahetada. Mida aga peavad Moskva kalkuleeriva poliitikaga peale hakkama naiivsed abhaasid, kes vahetasid oma kodakondsuse Vene oma vastu, tasuks said aga terve põlvkonna kestva territoriaalse konflikti?

Tuleb olla õiglane: mitte alati ei toimi Moskva oma naabermaades nõnda robustselt. Vahel võetakse kasutusele ka diplomaatia. Näiteks riigipühade diplomaatia. Nii kutsub Vladimir Putin Balti riikide presidente Moskvasse, tähistama faðismi üle saavutatud võidu 60. aastapäeva.

Seejärel näitab ta meedia kaudu präänikut: «Eestit ja Lätit kutsudes andis Vladimir Putin ühtlasi välisministeeriumile käsu valmistada ette piirilepingud.» Pisut hiljem tulevad aga selgitused riigiduuma välisasjade komitee esimehelt Konstantin Kossatðovilt: «Kui nad keelduvad, on see þest, mida vastavalt ka interpreteeritakse. Ma loodan, et sellist viga nad ei tee.»

20. sajandil kutsuti Venemaal umbes samal moel inimesi vabatahtlikule osavõtule kommunistlikest laupäevakutest. Tuli inimene – tubli, meie inimene! Ei tulnud – saab häbimärgi, pole meie inimene.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Eesti Spordileht

Autor Avo | Avaldatud: 23. dets. 2004

Taasilmub Eesti Spordileht

SportNet, 20.12 14:07

8. jaanuaril 2003 alustab pärast pikemat pausi uuesti ilmumist Eesti Spordileht. 16-leheküljeline nädalaleht jõuab lugejateni uuest aastast kolmapäeviti. Sellega täidab Eesti Olümpiakomitee eelmisel Eesti spordikongressil aprillis 1998 vastu võetud otsuse “võtta oma tegevuskavva spordialase perioodilise väljaande loomine.” Eesti Spordilehe nime all ilmus spordiajaleht aastatel 1920 – 1940.

Erinevalt 1990. aastatel ilmunud spordilehtedest pole uus Eesti Spordileht eraomanduses, vaid baseerub riigi, Eesti Olümpiakomitee ja EOK koostööpartnerite toetusele.

Eesti Spordilehe väljaandmise tehnilise poole eest hoolitseb AS Postimees, korraldades trükkimist, levi, reklaami jm. vajaliku. Ajalehe sisu eest vastutab nii kogenud kui noortest lehetegijatest koosnev toimetus eesotsas peatoimetaja Tiit Lääne ja tegevtoimetaja Valeri Maksimoviga.

Eesti Spordileht saab olema rõhutatult Eesti-keskne ja ei sarnane päevalehtede spordikülgedega. Kindla koha ja ruumi hõivab spordikommentaar, -analüüs ja -kriitika, noortesport, sporditegevus regionaalsel tasandil, spordiajalugu, -meditsiin ja -teadus, klubisport, spordistatistika jm., millele päevalehtedes pole piisavalt ruumi antud. Oodatud on Teie kaastööd.

Eesti Spordilehe tellimine algas 29. novembril, esialgu sai lehte tellida vaid telefoni teel, kuid nüüd on võimalus tellimus vormistada kõigis sidejaoskondades üles Eesti. Spordilehe tellimine üheks kuuks maksab 25 krooni, terveks aastaks 300 krooni. Üksiknumbri hind on 10 krooni.

Uus Eesti Spordileht asub aadressil Tallinn, Maakri 23a, telefon 666 22 19 ja 666 22 53, meiliaadress on eestispordileht@postimees.ee.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: püssi plaat

Autor Avo | Avaldatud: 23. dets. 2004
Püssi plaat saab 30aastaseks
Majandus Aasta aega Ðveitsi investeerimisfirmale Sorbes AG kuulunud Püssi Repo Vabrikud tähistab täna ja homme puitlaastvabrikute kombinaadi 30. sünnipäeva pikaajaliste töötajate kogunemisega, kus kõigile tehakse personaalne üllatus.

Balti riikide suurim puitlaastplaadi tootja ASi Repo Vabrikud eelkäija, Püssi puitlaastplaatide kombinaat käivitati 30 aastat tagasi 19. detsembril. Esimese plaadi, millele 30 aasta jooksul on järgnenud 2 miljonit kuupmeetrit puitlaastplaati ning mille tootmismaht on praeguseks kasvanud 170 000 kuupmeetrini aastas, valmimise ümmargust tähtpäeva peetakse 22. ja 23. detsembril, kui ettevõtte juhatus teeb üllatuse neile töötajatele, kes on kombinaadi käikulaskmisest alates vabrikus palgal olnud.

ASi Repo Vabrikud juhatuse esimees Stephan Germuth tunnistas, et ettevõttel on pikad traditsioonid ja kogemused ning kvalifitseeritud ja suurte kogemustega personal, mis koos tänapäevase tehnika ning pideva arengu ja täiustamisega on taganud ka ettevõtte edu. “Töötame praegu mitme projektiga, tänu millele muudame tootmise efektiivsemaks ja tootlikumaks,” lisas Germuth, kelle sõnul on aasta jooksul, kui Repo Vabrikute enamusaktsiad omandas Ðveitsi investeerimisfirma Sorbes AG, ettevõttesse investeeritud 38,4 miljonit krooni. “Investeeringuid oleme kasutanud hooldus- ja

arendustegevuse tõhustamiseks, et suurendada tootmismahte ning järgmisel aastal tuleb investeeringutele veelgi lisa,” lubas Germuth.

Praeguse ASi Repo Vabrikud majandusosakonna hooldustööde brigadir Ants Anger, kes esimese plaadi väljalaskmise ajal töötas kuivatuse operaatorina, tunnistab, et kombinaadi käikulaskmise aeg tähendas 10tunniseid tööpäevi kolmes vahetuses. “Algus oli raske, kõike tuli ise õppida. Selliste seadmetega töötanud inimesi siin piirkonnas ei olnud,” meenutas Anger, kelle sõnul õpiti masinaid tundma omal käel. Skeemid, mille järgi tootmistehnoloogia tuli selgeks saada, olid venekeelsed. Palju oli Euroopa tasemel uusi seadmeid Soomest, Saksamaalt ja mujalt. Seadmete monteerimisel olid abiks Soome spetsialistid firmast Rauma-Repola. “Oskustega mehed pandi lukkseppadeks ja kuni novembrikuuni olid käed-jalad tööd täis,” rääkis ta.

Anger oli see, kes kuivatas päris esimese laastu ja saepuru, millest tehti hiljem viiekihiline laastplaat. Esimene kvaliteetne plaat saeti tükkideks, töötajad panid sellele allkirjad peale ja tükid läksid suveniiriks.

Vabriku ehitamist alustati 1972. aastal. “Mäletan kombinaadialust maad kui head seenekohta, kus sügiseti valgeid kaseriisikaid korjati,” räägib Anger, kes on üks 33 inimesest, kes puitplaaditööstuses olnud 30 või rohkem aastat.

AS Repo Vabrikud on Baltimaade suurim puitlaastplaadi tootja ja üks juhtivaid eksportööre, kes ligi 90% oma toodangust müüb 18 Euroopa ja Aasia riiki. Suuremateks partneriteks on Soome ja Rootsi, lisaks teised Euroopa Liidu riigid.

Puitlaastplaate toodetakse Püssis alates 1974. aastast, lamineeritud plaati alates 1977. ning puitkiudplaati alates 1982. aastast.

GERLI ROMANOVITÐ
Põhjarannik, 22.12.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kohtla-Järve rahvapark

Autor Avo | Avaldatud: 23. dets. 2004
Kohtla-Järve sai rahvapargi korrastamiseks raha
Majandus Keskkonnainvesteeringute keskus eraldas Kohtla-Järve linnapargi korrastamise projektile 6,4 miljonit krooni, millele linn omaosalusena lisab 1,5 miljonit krooni.

SA Keskkonnainvesteeringute Keskus eraldas Kohtla Järve linnale rahvapargi veekogude ja vee äravoolukraavi puhastamiseks ning kalda-alade korrastamiseks 3 385 210 krooni.

20% ehk 1 461 741 krooni lisandub omaosalusena linna eelarvest.

“Kavas on puhastada tiigid – suurema neist nimetasime ümber pargijärveks – ja järvekaldad, samuti äravoolukraav, sealhulgas kraavi kaldad põõsastest puhtaks teha,” rääkis linnapea Jevgeni Solovjov.

Tööd peavad tehtud olema tuleva aasta septembriks.

Kuigi esmapilgul tundub tegemist olevat päris suure summaga – ligemale kuus miljonit krooni –, on kõnealune projekt Solovjovi sõnul vaid väike osa suurest projektist.

“Nimetasime linnapargi ümber rahvapargiks, sest selle nimetuse puhul on võimalik Euroopa Liidust toetust küsida,” selgitas ta. “Püüame kirjutada piisavalt häid projekte, et see toetus tõesti tuleks.”

Suure projekti kogumaksumus küünib Solovjovi sõnul miljardi krooni piirimaile ning projekt hõlmab kogu rahvaparki – Virula väljakust VKG soojusjaamani.

“Keskalleel tuleks korrastada majade fassaadid ja katused, sest need majad on sisuliselt muinsuskaitseobjektid,” rääkis Solovjov. “Olen näinud Leedus Kedainiais selliseid parke, need on omaette vaatamisväärsus.”

Kohtla-Järve linnaeelarves on lisaks omaosalusele ette nähtud ka raha pargis segavaiks osutuvate vanade puude mahavõtmiseks.

KÜLLI KRIIS
Põhjarannik, 22.12.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud