President Arnold Rüütel: meie ühiskonna huvid pole enam ühtsed
Tänane aastalõpuintervjuu president Arnold Rüütliga on eriline mitmel põhjusel. Esiteks, küsimusi ei esitanud ajakirjanikud, vaid lehelugejad. Vahel on öeldud, et ajakirjanikud ei ole presidenti hinnates õiglased.
Teiseks, intervjuu ilmub täna korraga üheksas ajalehes. Need on Postimees, Pärnu Postimees, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja, Valgamaalane, Põhjarannik, Severnoje Poberezhje ja Estonija. Nii suurt ühisprojekti pole lehtede vahel enne sündinud. Seega pole ühelgi ajalehekirjutisel varem olnud nii arvukat lugejaskonda.
Täname kõiki lehelugejaid, kes küsimusi saatsid. Kõikidele neist te täna vastuseid lugeda ei saa. Küsimusi oli sedavõrd palju, et olime sunnitud tegema valiku. Eelistasime neid, kus inimesed ei pöördunud presidendi poole oma isikliku murega, vaid laiemat huvi pakkuvalt vaatenurgalt. Oli kirju, mis ei esitanud küsimusi, vaid pakkusid välja terve poliitilise programmi.
Usume, et kasuliku kogemuse said kõik osapooled, ka president ja lehelugejad. Omalt poolt kinnitame, et ajakirjanikena saime mõtteainet, ideid ja teemasid, millega uuel aastal edasi minna.
Millal saabub uuesti “laulva revolutsiooni” aegne entusiasm? Kas siis, kui Riigikogusse tuleb rahva mandaadiga aatemees, oma leib kotis, teenima rahvast, mitte raha? (Reemet Kasekamp, Raplamaa, Vana-Vigala)
Demokraatlikus riigis nagu Eesti on see ennekõike valijate eelistuste küsimus. On iga valimisõigusliku kodaniku otsustada, kes teda Riigikogus esindab ja millistest väärtustest lähtudes seda teeb. Aatelisust ja entusiasmi kannavad ikka inimesed.
“Laulev revolutsioon” anno 1988 on seotud oma aja, ruumi ja ideaalidega. See oli murranguline aeg, mil rahva absoluutne enamus pürgis ühise eesmärgi, iseseisvuse saavutamise poole.
Stabiilse arengu tingimustes ja välissekkumiseta toimub üleminek ühest arenguetapist teise revolutsioonideta. Samuti pole meie ühiskonna nüüdsed huvid enam nii ühtsed.
Pigem on praeguses Eestis vaja saavutada kokkulepped, mis tagaksid meie ühiskonna tasakaalustatud ja sotsiaalselt õiglasema arengu. Presidendi akadeemiline nõukogu on sõnastamas ühiskondliku leppe võimalikke lähtealuseid. Kui käivitub intensiivne dialoog ja vastaste asemel hakatakse otsima partnereid, on see niisama oluline protsess, nagu oli “laulev revolutsioon”.
Kas 24. veebruari presidendi vastuvõttu saab ära jätta? Kui presidendil jätkuks aega, on ta oodatud paljudes valdades, et lihtsas talupoeglikus lauas pidada ühine lõuna ja vahetada mõtteid. (Manivald Müüripeal, Pärnumaa, Varbla vald)
Igal rahval ja riigil on oma traditsioonid. Eestiski on need kümmekonna aasta vältel kinnistunud või kujunemas. Ühe tava kohaselt võõrustab Vabariigi President riigi aastapäeval külalisi piduliku kontserdi ja vastuvõtuga.
Seejuures oleme jälginud rahvusvahelist tava tähistada seda päeva koos teiste riikide esindajatega: vastuvõtule Tallinnas on palutud Eestis resideeruvad suursaadikud, meie saatkonnad välisriikides võõrustavad aga seal töötavaid diplomaate, majandus- ja kultuuritegelasi.
Presidendi vastuvõtt on ühtlasi võimalus tutvustada Eesti rahvale neid inimesi, kelle tegevus on kaasa aidanud Eesti riigi ja ühiskonna arengule ning kes väärivad meie kõigi austust ja lugupidamist. Traditsioonilise iseseisvuspäevakõne kaudu pöördub president kogu rahva poole.
Hea meelega istuksin 24. veebruaril lihtsas talupoeglikus lauas ja puhuksin teiega juttu, kuid valdu ja inimesi on palju ning kõikjale paratamatult ei jõua. Seevastu võidupüha tähistame küll igal suvel eri maakonnas.
Teen presidendina pidevalt töösõite maakondadesse ja olen paljude valdade, linnade, ettevõtete ja koolide külaline. Need kohtumised pakuvad suurepärast võimalust osa saada eluolust Eesti eri paigus.
Miks viivitatakse valimisseaduse muutmisega otsese valimissüsteemi kasuks (ülekantava hääle kaotamine)? (August Tekko, Pärnu ja Kalju Ratassepp, Rakvere)
Ennekõike on küsimus poliitilises tahtes. Omal ajal Põhiseaduslikus Assamblees heaks kiidetud valimissüsteem oli otsustajate meelest Eesti jaoks selleks ajahetkeks kõige sobivam. Nüüdseks on palju muutunud, arenenud on ka poliitiline kultuur. Seetõttu usun, et peagi tuleb Riigikogus päevakorrale ka valimissüsteemi muutmine.
Kas poleks mõttekas kehtestada parteidele valimiseelsel ajal reklaamilimiit, et võrdse võimaluse end tutvustada saaksid kõik erakonnad, mitte ainult need, kes võimul ja kellel rohkem raha? (Oleg Aleksejev, Kohtla-Järve)
Olen nõus küsijaga, et valimised kujunevad üha enam reklaamibüroode ja erakondade rahastajate jõukatsumiseks. Selle varju kipub jääma sisuline arutelu riiklikult või omavalitsuse piires tähtsate küsimuste üle, mis peaks ometi olema valimiskampaania mõte. Kuni raha eest saab osta nii poliitikat kui ka valimiskampaaniat, on valijail eriti keeruline valikuid teha.
Siiski loodan, et teadlik valija – keda on valdav enamus – eelistab kõlavatele loosungitele sisulist programmi ja ülevaadet senistest tegudest.
Kas teie ei näe meie poliitikas, eriti Keskerakonnas, isikukultuse ilminguid? (Linda Metsaoja, Tartu)
Küsimus on vahest laiem kui ühe-kahe jõulise isiku domineerimine Eesti poliitikas. Ennekõike puudutab see enamiku meie poliitiliste erakondade tekkimist ja arengut ühe tugeva liidri ümber. Seni valdavalt isikuparteisid hakkavad ilmselt peatses tulevikus asendama sarnase maailmavaate alusel formeerunud erakonnad.
Ometi ei tohiks poliitiliste liidrite rolli alahinnata ka tulevikus. Seda on meile ilmekalt tõestanud arenenud demokraatlike riikide praktika. Küll peaks nende tegevus rohkem keskenduma riigi ja ühiskonna seisukohalt tähtsatele probleemidele uute lahendusteede otsimisele, mitte ainult oma erakonna paremale positsioneerimisele riigi võimuhierarhias.
Riigikogulaste töötasu kerkib pidevalt. Selliste elamistingimustega ei ole meie nõus euroliitu minema! (Aime Aas, Ellen Mägi, Tamaara Riit ja Elmar Orav, Valgamaa, Hummuli)
Sellele küsimusele annaks ammendavama vastuse ehk valitsus. Mina saan vaid korrata tõsiasja, et nii pensionid, laste- ja invaliidsustoetused kui ka Riigikogu liikmete töötasu sõltuvad eelkõige parlamendi eelistustest ja poliitilisest otsusest.
Probleem ei ole niivõrd selles, et parlamendipalk oleks elukallidust arvestades ülemäära suur, kuivõrd selles, et väga paljude inimeste sissetulek Eestis on toimetulekuks liiga napp. On nii poliitilise kokkuleppe kui ka töö tootlikkuse küsimus, kuidas praegust lõhet vähendada.
Eesti majandus areneb suhteliselt kiiresti ja ühinemine Euroopa Liiduga kiirendab seda arengut veelgi. Just Euroopa Liiduga ühinedes peaksid hakkama inimeste sissetulekud praegusest kiiremini kasvama.
Põllumaad võsastuvad, suured farmid on lagunenud, palju inimesi on jäänud töötuks ja otsib abi vallavalitsustest. Kui kaua veel? (Johannes Mikson, Viljandimaa, Tääksi ja Paul-Vestus Randroo, Rakvere)
Kahjuks vastab kirjeldatud olukord aastate jooksul teostatud poliitika tulemusel tõele. Esmalt vapustas maaelu turu järsk ja piiranguteta avamine subsideeritud importtoidule koos põllumajandustoodete realiseerimishindade langusega, siis lisandus Nõukogude Liidu lagunemisest tulenenud turukaotusele Vene kriisiga tekkinud idaturu kokkukuivamine.
Tootja tegutses aastaid ebavõrdse konkurentsi tingimustes. Alles Mart Siimanni valitsus hakkas põllumeestele toetusi maksma.
Et riigi keskvõimu ja kohalike omavalitsuste funktsioonid on siiani täpselt suhestamata, on omavalitsuste võimalused nendes probleemides otsustavat pööret tekitada tagasihoidlikud. Mastaapsemad lahendused peituvad siiski riiklikus maksude ja investeeringute soodustamise poliitikas.
Lähematel aastatel pakub paranemislootust ka Eesti ühinemine Euroopa Liiduga: meie kauplemistingimused ühisturul võrdsustuksid ja investeeringuid soodustaksid EL-i toetusfondide summad. Loodan, et seeläbi paranevas tootmiskeskkonnas kasvavad usaldus ja usk nii talupidamise kui ka ühistegevuse tulevikku. Mida üks väiketootja ei suuda, suudetakse kindlasti üheskoos.
Kas poleks õigem toota oma kasvatatut, kui vedada sisse odavat kaua külmutatuna seisnud liha, välisriikide valitsuste doteeritud margariini, jahu jne? (E. Alabert, Jõhvi) Millal Eesti piir sellisele kaubale sulgub? (Vello Orr, Viljandimaa, Kolga-Jaani vald)
Küsimuse esimene pool on pigem retooriline ja olen küsijaga ühel meelel. Madala hinnaga, kuid ebakvaliteetse toidukauba sissevedu on probleem, mille peab lahendama riigi kvaliteedikontroll. See ongi aasta-aastalt paranenud. Kvaliteetne importkaup avardab aga valikuvõimalusi.
Teisalt sõltub tulemus tarbijatest, kelle võimuses on eelistada kvaliteetset kodumaist kaupa. Kõige tugevam jõud ongi tarbija, ja teame, et enamik Eesti tarbijatest eelistab eestimaist.
Oma valimiseelsetes sõnavõttudes rõhutasite, millist ohtu Eestile kätkeb meie maade ja metsade müümine välismaalastele. Mida olete vahepealse ajaga suutnud ära teha? (Voldemar Looga, Tartu)
Olen endiselt seisukohal, et Eesti tootlik maa peab ennekõike olema kättesaadav inimestele, kes seda majandades uut väärtust loovad. Vahepeal on ka Riigikogus selline mõtteviis levinud ja Euroopa Liitki aktsepteerib sellist lähenemist, pakkudes uutele liikmesriikidele üleminekuperioodi.
Ohtlik on maaga spekuleerimine, mis kruvib hinna põhjendamatult kõrgeks, ei võimalda tootjatel omandada maad või kahjustab põllumaa kvaliteeti selle pikaaegselt söötis hoidmisega.
Kuidas peaksid vastutama Mart Laar ja Lennart Meri 1992. aastal suletud majandite eest? Talud ei olnud selleks ajaks veel tagastatud, maarahvas pandi välja surema. (Vilma Hansen, Pärnu)
Üleminekuperioodi vältel on Eestis ja teisteski samalaadse saatusega riikides tehtud vigu, mille eest ei saa kindlasti teha vastutavaks ainult paari inimest. Vastutus lasub kõigil neil aastail võimul olnud poliitilistel jõududel ja poliitikutel.
Ent rahvas Riigikogu ja kohalike omavalitsuste valijana peab endale teadvustama, et osa vastutusest nii mineviku vigade kui ka tuleviku ees lasub neil endil. Riigikogu valimistel märtsis saab meist igaüks teha oma uue valiku.
Arvan, et Eesti peab Euroopa Liiduski säilitama oma põllumajandusliku tootmise. Peame tootma nii palju, et suudaksime oma toiduainetega rahva ära toita. Värsked toiduained on tervislikumad kui kaugelt toodud ja kunstlikult säilitatud.
On väidetud, et Eestimaal pole häid looduslikke tingimusi põllumajandusega tegelemiseks. Tegelikult on temperatuur, sademete hulk, muldade viljakus meil paljude põllusaaduste kasvatamiseks isegi soodsamad kui meist lõuna pool asuvates riikides.
Põllumajanduse säilitamine on ka meie kultuurmaastiku küsimus. Oluline on säilitada Eesti ajalooline asustus. Kas me kujutaksime Eestimaad ette põldude ja heinamaadeta, vaid metsade ja võsadega.
Mitmes Euroopa riigis on põllumajanduse osatähtsus rahvuslikus koguproduktis väga väike, isegi alla kolme protsendi. Kuid selle vähesegi säilitamist peetakse oma rahva jaoks väga oluliseks.
Millal ometi tõuseb elatusraha ehk vaesuspiir 500 kroonilt kõrgemale? (Aime Mürk, Tartu)
Ma ei oska kahjuks tähtaega öelda. See probleem kuulub valitsuse pädevusse. Kuid usun, et ühiste jõupingutuste tulemusel jääb üha vähemaks inimesi, kes seda piiri kartusega jälgima peavad. Olen oma senise ametiaja pühendanud sellele, et aidata Eesti ühiskonda kreenist välja, püüan seda teha ka edaspidi.
Usun, et teil riigi presidendina on küllalt mõjuvõimu tõstatada Riigikogus ravimite importijate-sahkerdajate ja apteekide ülikalliks hinnatud rohtude probleemi ning lõpetada sotsiaalministeeriumi genotsiid vanurite suhtes? (Saar, Tartu)
Presidendil on põhiseadusega ja Vabariigi Presidendi töökorra seadusega väga selgelt määratletud pädevus. Ennekõike kuulub toodud küsimus seadusandja ja täitevvõimu kompetentsi. President kui seaduslikkuse kaitsja jälgib ja sekkub, kui seadused lähevad põhiseadusega vastuollu.
Küsimuses nimetatud probleemi on arutanud presidendi akadeemilise nõukogu juures tegutsev sotsiaalkomisjon koos sotsiaalminister Siiri Oviiriga. Arutluse käigus tõdeti, et nii pensioniealiste inimeste kui ka mitme teise rühma sotsiaalset kindlustatust tuleb parandada.
Kas teie ei võiks taastada president Konstantin Pätsi rajatud raamatuaasta traditsiooni ja kinkida koolidele õppetöö soodustamiseks mõne väärtteose, näiteks Eesti entsüklopeedia 11. köite? (Endel Laul, Tallinn)
Raamatuaasta traditsioon elab tänini, alles tunamullu tähistasime seda ning tähistame kindlasti veel tulevatelgi aastatel.
Ettepanek kinkida koolidele väärtteoseid on suurepärane ja minu teada nii mõnigi kirjastus ja asutus, k.a haridusministeerium ongi seda teinud.
Kohtla-Järve linna on kuus aastat juhtinud Valeri Korb ja sellest kolm aastat on ta olnud uurimise all süüdistatuna kriminaalkuritegudes. Kas teie arvates sobib selline inimene linna juhtima? (Eldur Lipp, Kohtla-Järve)
Süü otsustab kohus, kuid avaliku teenistuse seadus ei luba ametisse astuda isikutel, kes on eeluurimise või kohtu all tegudes, mille eest nähakse ette vabaduskaotuslik karistus. Seda otsust saab protestida maavanem, kes teostab järelevalvet kohaliku omavalitsuse üksikaktide üle. Nimetatud isiku sobivuse on vaidlustanud Ida-Viru maavanem.
Miks meie, NSV Liidu poolt represseeritud, ei saa Venemaalt hüvitist, nagu seda maksab näiteks Saksamaa? (Helve Koiv, Võrumaa, Kasaritsa)
On kahjusid, mida ei saa kuidagi ega keegi kunagi hüvitada, õnnetuseks puudutab see ka suurt osa eestlastest.
Siiski meenutaksin, et Eesti ise on palju teinud süütult kannatanud inimeste heaks. Juba 7. detsembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse, milles mõistis tingimusteta hukka kohtuvälised massirepressioonid Nõukogude Eestis 1940.-1950. aastatel.
Sama dokumendiga rehabiliteeriti kõik küüditatud ja tehti valitsusele ülesandeks töötada välja kord massirepressioonide läbi kannatanud isikutele kahju heastamiseks. 1989. aastast alustatigi väljamakseid, mille väärtus küll peatselt järgnenud inflatsioonikeerises kahjuks vähenes. Tollane Nõukogude Liit käsitles hüvitamist ebaseaduslikuna ja kärpis vastavalt Eesti eelarvet.
Küsimuse lahendamine eeldab kahe riigi vahelist lepingut. Olen teinud juba mõni aeg tagasi valitsusele ettepaneku lahendada see kui kahepoolne küsimus Eesti ja Venemaa valitsuste vahelise komisjoni töö raames.
Venemaa on 2002. aasta alguses vastu võtnud seaduse, mis annab represseeritutele võimaluse taotleda teatud tingimustel hüvitist, kusjuures iga juhtu käsitletakse eraldi. Konkreetne lahendus sõltub riigi otsusest, nagu ka küsimuses toodud Saksamaa näite puhul.
Miks te ei esine rahva ees tihedamini, et selgitada, millised peaksid olema praegu meie ühiskonna väärtushinnangud? (Ott Süld, Pärnu)
Alates presidendi valimise kampaaniast läinud aastal ja seejärel ametisse astumisest 8. oktoobril 2001 olen peaaegu kõigis oma avalikes esinemistes osutanud neile väärtushinnangutele, millele ühiskond oma stabiilse arengu huvides peaks tuginema. Avalike esinemiste (kõnede, ettekannete, intervjuude) hulk läheneb ametis oldud ajaga poolele tuhandele.
Mul on kahju, kui Eesti kodanik ei ole meie ajakirjanduse abiga endale olulisena näivat teavet saanud. Siiski on kõikide kõnede tekstid kättesaadavad Vabariigi Presidendi koduleheküljel internetis aadressil www.president.ee.
Kas see on Eesti Vabariik, mille eesotsas on endised kommunistid? (Karl Gustav, Pärnumaa)
Ajalugu ei saa olematuks teha. See, et Eesti iseseisvuse taastas Ülemnõukogu, millest suure osa moodustasid kommunistliku partei liikmed, on ajalooline fakt. Praeguse, demokraatliku Eesti Vabariigi poliitikud ja juhid olete valinud juba ise. Rahvas teeb valiku, kelle ta usaldab enda nimel kujundama riigi tulevikku.
Endisi kommuniste on liidriteks valitud ka Leedus, Poolas, Rumeenias. Järelikult rahvas usaldab neid inimesi, vaatamata sellele, et nad kunagi kuulusid kommunistlikusse parteisse. On ju teada, et suur osa endisi kommuniste kuulus parteisse formaalselt, mitte oma isiklikke tõekspidamisi järgides.
Julgen tunnistada, et astusin ka ise kommunistlikku parteisse sellepärast, et muidu poleks ma saanud töötada mind köitvatel ametikohtadel.
Arvan, et ei ole õige anda inimestele hinnangut vaid selle järgi, kas ta kuulus kunagi kommunistlikku parteisse või ei kuulunud. Meie Riigikogu on kommunismi kuritööd hukka mõistnud, püüdnud korvata kannatanutele moraalset ja varalist kahju. Mulle tundub, et suur osa rahvast on nende ekskommunistide jaoks, kellel ei ole otsest süüd, juba välja kuulutanud moraalse amnestia.
Usun, et ka Riigikogu ja valitsuse uues koosseisus hakkab tööle ekskommuniste, kes on end rahva jaoks tegudega tõestanud.
Millal hakatakse Eesti Vabariigis väärikalt hindama ENSV teenelisi kultuuritegelasi? (Mati Lepik, Viljandimaa, Vastemõisa)
Kahjuks ei jätku praeguses Eestis paljudele elanikegruppidele veel piisavalt tähelepanu ja materiaalseid vahendeid. Siiski tunnustab ennekõike rahvas, aga ka riik nii silmapaistvaid kunstnikke, kirjanikke, muusikuid kui ka teisi kultuuriinimesi. Iga-aastaste elutööpreemiate väljaandmisel võetakse arvesse nii möödunud kui ka praeguse aja saavutusi.
Mõistagi peaks riik väärtustama kõiki oma teenekaid kodanikke, kusjuures ei oma tähtsust, kas nende teeneid on möödunud ajal hinnatud. Usun, et näiteks Georg Ots vääris ja väärib tunnustust oma panuse eest eesti kultuuri.
Kuidas kommenteerite praegu 1988. aasta veebruaris enda öeldud sõnu, et mingit tagasiteed kodanlikku Eestisse ei ole ega saagi olema? (Allik, Pärnu)
Kindlasti saab iga ütlust hinnata nii konkreetses kontekstis kui ka sellest lahutatuna. Ent nagu tookord, olen praegugi veendunud, et ajalooratast ei saa tagasi keerata. Nii ei olnud meil ka ei 1988. aastal ega pärast iseseisvuse taastamist põhjust loota tagasipöördumisele sõjaeelsesse Eesti Vabariiki. See olnuks ebareaalne nii rahvastiku koosseisu tõttu, materiaalsetel kui ka muudel põhjustel.
Kas meie Petserimaa peab alatiseks jääma Vene okupatsiooni alla? Kas NATO või Euroopa Liit saaksid aidata selle küsimuse lahendamisel? (Kalju Õllek, Tartumaa, Ellavere)
Pärast Eesti taasiseseisvumist oli Venemaa valmis alustama dialoogi piiri üle. Reaalsus kujunes küll teistsuguseks kui minu ettepanek president Jeltsinile, mis tookord ka teise poole heakskiidu leidis.
Eesti riigiametnikud töötasid aastaid Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piirilepingu kallal. Nüüdseks on piir maha märgitud ja leping parafeeritud ning Eesti valmis lepingu allkirjastama kohe, kui Vene pool selleks valmisolekut avaldab. Piirileping on kahe riigi vaheline küsimus, sellesse Euroopa Liit ja NATO ei sekku.
Olete väitnud, et on kaks Eestit – rikas ja vaene. Kuid see jutt on silmakirjalik. Näiteks tõstsite Tarmo Männi palka 16 000 kroonilt 22 000 kroonini. Kas 16 000 oli tõesti vähe? (Koot, Pärnumaa)
Määratlus kahest Eestist pärineb sotsiaalteadlastelt, ma ei võta seda au endale. Palkade kehtestamise aluseks on aga avaliku teenistuse seadus, mille kohaselt on palgad presidendikantseleis vastavuses Riigikogu kantselei teenistujatele kehtestatud palgaastmestikuga, sh kantselei direktori palgamäär.
Millal lõpetatakse juhtivatel kohtadel töötavate naiste esimeesteks nimetamine (näiteks kohtu esimees, ametiühingu esimees jne)? (Aare Mikkelsaar, Võru)
Eesti keel ei määratle reeglina sugu, toodud näite puhul on tegemist erandiga. Ehk pakuvad sobiva lahenduse keeleinimesed.
Kelle poolt soovitate 2. märtsi Riigikogu valimistel oma hääle anda? (Saar, Rakvere)
Eesti poliitika on olnud vahest liiga monofooniline. Kuldsuude monoloogid ei saa aga iial asendada konstruktiivset dialoogi. Mulle tundub, et üha selgemaks on saanud vajadus poliitikute järele, kes suudavad üksteist ja ka rahvast kuulata.
Veelgi parem, kui need inimesed on juba ka mõndagi korda saatnud.
Margus Mets, Toomas Sildam
Uudised
President Arnold Rüütel: meie ühiskonna huvid pole enam ühtsed
President Arnold Rüütel: meie ühiskonna huvid pole enam ühtsed
Teiseks, intervjuu ilmub täna korraga üheksas ajalehes. Need on Postimees, Pärnu Postimees, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja, Valgamaalane, Põhjarannik, Severnoje Poberezhje ja Estonija. Nii suurt ühisprojekti pole lehtede vahel enne sündinud. Seega pole ühelgi ajalehekirjutisel varem olnud nii arvukat lugejaskonda.
Täname kõiki lehelugejaid, kes küsimusi saatsid. Kõikidele neist te täna vastuseid lugeda ei saa. Küsimusi oli sedavõrd palju, et olime sunnitud tegema valiku. Eelistasime neid, kus inimesed ei pöördunud presidendi poole oma isikliku murega, vaid laiemat huvi pakkuvalt vaatenurgalt. Oli kirju, mis ei esitanud küsimusi, vaid pakkusid välja terve poliitilise programmi.
Usume, et kasuliku kogemuse said kõik osapooled, ka president ja lehelugejad. Omalt poolt kinnitame, et ajakirjanikena saime mõtteainet, ideid ja teemasid, millega uuel aastal edasi minna.
Millal saabub uuesti “laulva revolutsiooni” aegne entusiasm? Kas siis, kui Riigikogusse tuleb rahva mandaadiga aatemees, oma leib kotis, teenima rahvast, mitte raha? (Reemet Kasekamp, Raplamaa, Vana-Vigala)
Demokraatlikus riigis nagu Eesti on see ennekõike valijate eelistuste küsimus. On iga valimisõigusliku kodaniku otsustada, kes teda Riigikogus esindab ja millistest väärtustest lähtudes seda teeb. Aatelisust ja entusiasmi kannavad ikka inimesed.
“Laulev revolutsioon” anno 1988 on seotud oma aja, ruumi ja ideaalidega. See oli murranguline aeg, mil rahva absoluutne enamus pürgis ühise eesmärgi, iseseisvuse saavutamise poole.
Stabiilse arengu tingimustes ja välissekkumiseta toimub üleminek ühest arenguetapist teise revolutsioonideta. Samuti pole meie ühiskonna nüüdsed huvid enam nii ühtsed.
Pigem on praeguses Eestis vaja saavutada kokkulepped, mis tagaksid meie ühiskonna tasakaalustatud ja sotsiaalselt õiglasema arengu. Presidendi akadeemiline nõukogu on sõnastamas ühiskondliku leppe võimalikke lähtealuseid. Kui käivitub intensiivne dialoog ja vastaste asemel hakatakse otsima partnereid, on see niisama oluline protsess, nagu oli “laulev revolutsioon”.
Kas 24. veebruari presidendi vastuvõttu saab ära jätta? Kui presidendil jätkuks aega, on ta oodatud paljudes valdades, et lihtsas talupoeglikus lauas pidada ühine lõuna ja vahetada mõtteid. (Manivald Müüripeal, Pärnumaa, Varbla vald)
Igal rahval ja riigil on oma traditsioonid. Eestiski on need kümmekonna aasta vältel kinnistunud või kujunemas. Ühe tava kohaselt võõrustab Vabariigi President riigi aastapäeval külalisi piduliku kontserdi ja vastuvõtuga.
Seejuures oleme jälginud rahvusvahelist tava tähistada seda päeva koos teiste riikide esindajatega: vastuvõtule Tallinnas on palutud Eestis resideeruvad suursaadikud, meie saatkonnad välisriikides võõrustavad aga seal töötavaid diplomaate, majandus- ja kultuuritegelasi.
Presidendi vastuvõtt on ühtlasi võimalus tutvustada Eesti rahvale neid inimesi, kelle tegevus on kaasa aidanud Eesti riigi ja ühiskonna arengule ning kes väärivad meie kõigi austust ja lugupidamist. Traditsioonilise iseseisvuspäevakõne kaudu pöördub president kogu rahva poole.
Hea meelega istuksin 24. veebruaril lihtsas talupoeglikus lauas ja puhuksin teiega juttu, kuid valdu ja inimesi on palju ning kõikjale paratamatult ei jõua. Seevastu võidupüha tähistame küll igal suvel eri maakonnas.
Teen presidendina pidevalt töösõite maakondadesse ja olen paljude valdade, linnade, ettevõtete ja koolide külaline. Need kohtumised pakuvad suurepärast võimalust osa saada eluolust Eesti eri paigus.
Miks viivitatakse valimisseaduse muutmisega otsese valimissüsteemi kasuks (ülekantava hääle kaotamine)? (August Tekko, Pärnu ja Kalju Ratassepp, Rakvere)
Ennekõike on küsimus poliitilises tahtes. Omal ajal Põhiseaduslikus Assamblees heaks kiidetud valimissüsteem oli otsustajate meelest Eesti jaoks selleks ajahetkeks kõige sobivam. Nüüdseks on palju muutunud, arenenud on ka poliitiline kultuur. Seetõttu usun, et peagi tuleb Riigikogus päevakorrale ka valimissüsteemi muutmine.
Kas poleks mõttekas kehtestada parteidele valimiseelsel ajal reklaamilimiit, et võrdse võimaluse end tutvustada saaksid kõik erakonnad, mitte ainult need, kes võimul ja kellel rohkem raha? (Oleg Aleksejev, Kohtla-Järve)
Olen nõus küsijaga, et valimised kujunevad üha enam reklaamibüroode ja erakondade rahastajate jõukatsumiseks. Selle varju kipub jääma sisuline arutelu riiklikult või omavalitsuse piires tähtsate küsimuste üle, mis peaks ometi olema valimiskampaania mõte. Kuni raha eest saab osta nii poliitikat kui ka valimiskampaaniat, on valijail eriti keeruline valikuid teha.
Siiski loodan, et teadlik valija – keda on valdav enamus – eelistab kõlavatele loosungitele sisulist programmi ja ülevaadet senistest tegudest.
Kas teie ei näe meie poliitikas, eriti Keskerakonnas, isikukultuse ilminguid? (Linda Metsaoja, Tartu)
Küsimus on vahest laiem kui ühe-kahe jõulise isiku domineerimine Eesti poliitikas. Ennekõike puudutab see enamiku meie poliitiliste erakondade tekkimist ja arengut ühe tugeva liidri ümber. Seni valdavalt isikuparteisid hakkavad ilmselt peatses tulevikus asendama sarnase maailmavaate alusel formeerunud erakonnad.
Ometi ei tohiks poliitiliste liidrite rolli alahinnata ka tulevikus. Seda on meile ilmekalt tõestanud arenenud demokraatlike riikide praktika. Küll peaks nende tegevus rohkem keskenduma riigi ja ühiskonna seisukohalt tähtsatele probleemidele uute lahendusteede otsimisele, mitte ainult oma erakonna paremale positsioneerimisele riigi võimuhierarhias.
Riigikogulaste töötasu kerkib pidevalt. Selliste elamistingimustega ei ole meie nõus euroliitu minema! (Aime Aas, Ellen Mägi, Tamaara Riit ja Elmar Orav, Valgamaa, Hummuli)
Sellele küsimusele annaks ammendavama vastuse ehk valitsus. Mina saan vaid korrata tõsiasja, et nii pensionid, laste- ja invaliidsustoetused kui ka Riigikogu liikmete töötasu sõltuvad eelkõige parlamendi eelistustest ja poliitilisest otsusest.
Probleem ei ole niivõrd selles, et parlamendipalk oleks elukallidust arvestades ülemäära suur, kuivõrd selles, et väga paljude inimeste sissetulek Eestis on toimetulekuks liiga napp. On nii poliitilise kokkuleppe kui ka töö tootlikkuse küsimus, kuidas praegust lõhet vähendada.
Eesti majandus areneb suhteliselt kiiresti ja ühinemine Euroopa Liiduga kiirendab seda arengut veelgi. Just Euroopa Liiduga ühinedes peaksid hakkama inimeste sissetulekud praegusest kiiremini kasvama.
Põllumaad võsastuvad, suured farmid on lagunenud, palju inimesi on jäänud töötuks ja otsib abi vallavalitsustest. Kui kaua veel? (Johannes Mikson, Viljandimaa, Tääksi ja Paul-Vestus Randroo, Rakvere)
Kahjuks vastab kirjeldatud olukord aastate jooksul teostatud poliitika tulemusel tõele. Esmalt vapustas maaelu turu järsk ja piiranguteta avamine subsideeritud importtoidule koos põllumajandustoodete realiseerimishindade langusega, siis lisandus Nõukogude Liidu lagunemisest tulenenud turukaotusele Vene kriisiga tekkinud idaturu kokkukuivamine.
Tootja tegutses aastaid ebavõrdse konkurentsi tingimustes. Alles Mart Siimanni valitsus hakkas põllumeestele toetusi maksma.
Et riigi keskvõimu ja kohalike omavalitsuste funktsioonid on siiani täpselt suhestamata, on omavalitsuste võimalused nendes probleemides otsustavat pööret tekitada tagasihoidlikud. Mastaapsemad lahendused peituvad siiski riiklikus maksude ja investeeringute soodustamise poliitikas.
Lähematel aastatel pakub paranemislootust ka Eesti ühinemine Euroopa Liiduga: meie kauplemistingimused ühisturul võrdsustuksid ja investeeringuid soodustaksid EL-i toetusfondide summad. Loodan, et seeläbi paranevas tootmiskeskkonnas kasvavad usaldus ja usk nii talupidamise kui ka ühistegevuse tulevikku. Mida üks väiketootja ei suuda, suudetakse kindlasti üheskoos.
Kas poleks õigem toota oma kasvatatut, kui vedada sisse odavat kaua külmutatuna seisnud liha, välisriikide valitsuste doteeritud margariini, jahu jne? (E. Alabert, Jõhvi) Millal Eesti piir sellisele kaubale sulgub? (Vello Orr, Viljandimaa, Kolga-Jaani vald)
Küsimuse esimene pool on pigem retooriline ja olen küsijaga ühel meelel. Madala hinnaga, kuid ebakvaliteetse toidukauba sissevedu on probleem, mille peab lahendama riigi kvaliteedikontroll. See ongi aasta-aastalt paranenud. Kvaliteetne importkaup avardab aga valikuvõimalusi.
Teisalt sõltub tulemus tarbijatest, kelle võimuses on eelistada kvaliteetset kodumaist kaupa. Kõige tugevam jõud ongi tarbija, ja teame, et enamik Eesti tarbijatest eelistab eestimaist.
Oma valimiseelsetes sõnavõttudes rõhutasite, millist ohtu Eestile kätkeb meie maade ja metsade müümine välismaalastele. Mida olete vahepealse ajaga suutnud ära teha? (Voldemar Looga, Tartu)
Olen endiselt seisukohal, et Eesti tootlik maa peab ennekõike olema kättesaadav inimestele, kes seda majandades uut väärtust loovad. Vahepeal on ka Riigikogus selline mõtteviis levinud ja Euroopa Liitki aktsepteerib sellist lähenemist, pakkudes uutele liikmesriikidele üleminekuperioodi.
Ohtlik on maaga spekuleerimine, mis kruvib hinna põhjendamatult kõrgeks, ei võimalda tootjatel omandada maad või kahjustab põllumaa kvaliteeti selle pikaaegselt söötis hoidmisega.
Kuidas peaksid vastutama Mart Laar ja Lennart Meri 1992. aastal suletud majandite eest? Talud ei olnud selleks ajaks veel tagastatud, maarahvas pandi välja surema. (Vilma Hansen, Pärnu)
Üleminekuperioodi vältel on Eestis ja teisteski samalaadse saatusega riikides tehtud vigu, mille eest ei saa kindlasti teha vastutavaks ainult paari inimest. Vastutus lasub kõigil neil aastail võimul olnud poliitilistel jõududel ja poliitikutel.
Ent rahvas Riigikogu ja kohalike omavalitsuste valijana peab endale teadvustama, et osa vastutusest nii mineviku vigade kui ka tuleviku ees lasub neil endil. Riigikogu valimistel märtsis saab meist igaüks teha oma uue valiku.
Arvan, et Eesti peab Euroopa Liiduski säilitama oma põllumajandusliku tootmise. Peame tootma nii palju, et suudaksime oma toiduainetega rahva ära toita. Värsked toiduained on tervislikumad kui kaugelt toodud ja kunstlikult säilitatud.
On väidetud, et Eestimaal pole häid looduslikke tingimusi põllumajandusega tegelemiseks. Tegelikult on temperatuur, sademete hulk, muldade viljakus meil paljude põllusaaduste kasvatamiseks isegi soodsamad kui meist lõuna pool asuvates riikides.
Põllumajanduse säilitamine on ka meie kultuurmaastiku küsimus. Oluline on säilitada Eesti ajalooline asustus. Kas me kujutaksime Eestimaad ette põldude ja heinamaadeta, vaid metsade ja võsadega.
Mitmes Euroopa riigis on põllumajanduse osatähtsus rahvuslikus koguproduktis väga väike, isegi alla kolme protsendi. Kuid selle vähesegi säilitamist peetakse oma rahva jaoks väga oluliseks.
Millal ometi tõuseb elatusraha ehk vaesuspiir 500 kroonilt kõrgemale? (Aime Mürk, Tartu)
Ma ei oska kahjuks tähtaega öelda. See probleem kuulub valitsuse pädevusse. Kuid usun, et ühiste jõupingutuste tulemusel jääb üha vähemaks inimesi, kes seda piiri kartusega jälgima peavad. Olen oma senise ametiaja pühendanud sellele, et aidata Eesti ühiskonda kreenist välja, püüan seda teha ka edaspidi.
Usun, et teil riigi presidendina on küllalt mõjuvõimu tõstatada Riigikogus ravimite importijate-sahkerdajate ja apteekide ülikalliks hinnatud rohtude probleemi ning lõpetada sotsiaalministeeriumi genotsiid vanurite suhtes? (Saar, Tartu)
Presidendil on põhiseadusega ja Vabariigi Presidendi töökorra seadusega väga selgelt määratletud pädevus. Ennekõike kuulub toodud küsimus seadusandja ja täitevvõimu kompetentsi. President kui seaduslikkuse kaitsja jälgib ja sekkub, kui seadused lähevad põhiseadusega vastuollu.
Küsimuses nimetatud probleemi on arutanud presidendi akadeemilise nõukogu juures tegutsev sotsiaalkomisjon koos sotsiaalminister Siiri Oviiriga. Arutluse käigus tõdeti, et nii pensioniealiste inimeste kui ka mitme teise rühma sotsiaalset kindlustatust tuleb parandada.
Kas teie ei võiks taastada president Konstantin Pätsi rajatud raamatuaasta traditsiooni ja kinkida koolidele õppetöö soodustamiseks mõne väärtteose, näiteks Eesti entsüklopeedia 11. köite? (Endel Laul, Tallinn)
Raamatuaasta traditsioon elab tänini, alles tunamullu tähistasime seda ning tähistame kindlasti veel tulevatelgi aastatel.
Ettepanek kinkida koolidele väärtteoseid on suurepärane ja minu teada nii mõnigi kirjastus ja asutus, k.a haridusministeerium ongi seda teinud.
Kohtla-Järve linna on kuus aastat juhtinud Valeri Korb ja sellest kolm aastat on ta olnud uurimise all süüdistatuna kriminaalkuritegudes. Kas teie arvates sobib selline inimene linna juhtima? (Eldur Lipp, Kohtla-Järve)
Süü otsustab kohus, kuid avaliku teenistuse seadus ei luba ametisse astuda isikutel, kes on eeluurimise või kohtu all tegudes, mille eest nähakse ette vabaduskaotuslik karistus. Seda otsust saab protestida maavanem, kes teostab järelevalvet kohaliku omavalitsuse üksikaktide üle. Nimetatud isiku sobivuse on vaidlustanud Ida-Viru maavanem.
Miks meie, NSV Liidu poolt represseeritud, ei saa Venemaalt hüvitist, nagu seda maksab näiteks Saksamaa? (Helve Koiv, Võrumaa, Kasaritsa)
On kahjusid, mida ei saa kuidagi ega keegi kunagi hüvitada, õnnetuseks puudutab see ka suurt osa eestlastest.
Siiski meenutaksin, et Eesti ise on palju teinud süütult kannatanud inimeste heaks. Juba 7. detsembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse, milles mõistis tingimusteta hukka kohtuvälised massirepressioonid Nõukogude Eestis 1940.-1950. aastatel.
Sama dokumendiga rehabiliteeriti kõik küüditatud ja tehti valitsusele ülesandeks töötada välja kord massirepressioonide läbi kannatanud isikutele kahju heastamiseks. 1989. aastast alustatigi väljamakseid, mille väärtus küll peatselt järgnenud inflatsioonikeerises kahjuks vähenes. Tollane Nõukogude Liit käsitles hüvitamist ebaseaduslikuna ja kärpis vastavalt Eesti eelarvet.
Küsimuse lahendamine eeldab kahe riigi vahelist lepingut. Olen teinud juba mõni aeg tagasi valitsusele ettepaneku lahendada see kui kahepoolne küsimus Eesti ja Venemaa valitsuste vahelise komisjoni töö raames.
Venemaa on 2002. aasta alguses vastu võtnud seaduse, mis annab represseeritutele võimaluse taotleda teatud tingimustel hüvitist, kusjuures iga juhtu käsitletakse eraldi. Konkreetne lahendus sõltub riigi otsusest, nagu ka küsimuses toodud Saksamaa näite puhul.
Miks te ei esine rahva ees tihedamini, et selgitada, millised peaksid olema praegu meie ühiskonna väärtushinnangud? (Ott Süld, Pärnu)
Alates presidendi valimise kampaaniast läinud aastal ja seejärel ametisse astumisest 8. oktoobril 2001 olen peaaegu kõigis oma avalikes esinemistes osutanud neile väärtushinnangutele, millele ühiskond oma stabiilse arengu huvides peaks tuginema. Avalike esinemiste (kõnede, ettekannete, intervjuude) hulk läheneb ametis oldud ajaga poolele tuhandele.
Mul on kahju, kui Eesti kodanik ei ole meie ajakirjanduse abiga endale olulisena näivat teavet saanud. Siiski on kõikide kõnede tekstid kättesaadavad Vabariigi Presidendi koduleheküljel internetis aadressil www.president.ee.
Kas see on Eesti Vabariik, mille eesotsas on endised kommunistid? (Karl Gustav, Pärnumaa)
Ajalugu ei saa olematuks teha. See, et Eesti iseseisvuse taastas Ülemnõukogu, millest suure osa moodustasid kommunistliku partei liikmed, on ajalooline fakt. Praeguse, demokraatliku Eesti Vabariigi poliitikud ja juhid olete valinud juba ise. Rahvas teeb valiku, kelle ta usaldab enda nimel kujundama riigi tulevikku.
Endisi kommuniste on liidriteks valitud ka Leedus, Poolas, Rumeenias. Järelikult rahvas usaldab neid inimesi, vaatamata sellele, et nad kunagi kuulusid kommunistlikusse parteisse. On ju teada, et suur osa endisi kommuniste kuulus parteisse formaalselt, mitte oma isiklikke tõekspidamisi järgides.
Julgen tunnistada, et astusin ka ise kommunistlikku parteisse sellepärast, et muidu poleks ma saanud töötada mind köitvatel ametikohtadel.
Arvan, et ei ole õige anda inimestele hinnangut vaid selle järgi, kas ta kuulus kunagi kommunistlikku parteisse või ei kuulunud. Meie Riigikogu on kommunismi kuritööd hukka mõistnud, püüdnud korvata kannatanutele moraalset ja varalist kahju. Mulle tundub, et suur osa rahvast on nende ekskommunistide jaoks, kellel ei ole otsest süüd, juba välja kuulutanud moraalse amnestia.
Usun, et ka Riigikogu ja valitsuse uues koosseisus hakkab tööle ekskommuniste, kes on end rahva jaoks tegudega tõestanud.
Millal hakatakse Eesti Vabariigis väärikalt hindama ENSV teenelisi kultuuritegelasi? (Mati Lepik, Viljandimaa, Vastemõisa)
Kahjuks ei jätku praeguses Eestis paljudele elanikegruppidele veel piisavalt tähelepanu ja materiaalseid vahendeid. Siiski tunnustab ennekõike rahvas, aga ka riik nii silmapaistvaid kunstnikke, kirjanikke, muusikuid kui ka teisi kultuuriinimesi. Iga-aastaste elutööpreemiate väljaandmisel võetakse arvesse nii möödunud kui ka praeguse aja saavutusi.
Mõistagi peaks riik väärtustama kõiki oma teenekaid kodanikke, kusjuures ei oma tähtsust, kas nende teeneid on möödunud ajal hinnatud. Usun, et näiteks Georg Ots vääris ja väärib tunnustust oma panuse eest eesti kultuuri.
Kuidas kommenteerite praegu 1988. aasta veebruaris enda öeldud sõnu, et mingit tagasiteed kodanlikku Eestisse ei ole ega saagi olema? (Allik, Pärnu)
Kindlasti saab iga ütlust hinnata nii konkreetses kontekstis kui ka sellest lahutatuna. Ent nagu tookord, olen praegugi veendunud, et ajalooratast ei saa tagasi keerata. Nii ei olnud meil ka ei 1988. aastal ega pärast iseseisvuse taastamist põhjust loota tagasipöördumisele sõjaeelsesse Eesti Vabariiki. See olnuks ebareaalne nii rahvastiku koosseisu tõttu, materiaalsetel kui ka muudel põhjustel.
Kas meie Petserimaa peab alatiseks jääma Vene okupatsiooni alla? Kas NATO või Euroopa Liit saaksid aidata selle küsimuse lahendamisel? (Kalju Õllek, Tartumaa, Ellavere)
Pärast Eesti taasiseseisvumist oli Venemaa valmis alustama dialoogi piiri üle. Reaalsus kujunes küll teistsuguseks kui minu ettepanek president Jeltsinile, mis tookord ka teise poole heakskiidu leidis.
Eesti riigiametnikud töötasid aastaid Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piirilepingu kallal. Nüüdseks on piir maha märgitud ja leping parafeeritud ning Eesti valmis lepingu allkirjastama kohe, kui Vene pool selleks valmisolekut avaldab. Piirileping on kahe riigi vaheline küsimus, sellesse Euroopa Liit ja NATO ei sekku.
Olete väitnud, et on kaks Eestit – rikas ja vaene. Kuid see jutt on silmakirjalik. Näiteks tõstsite Tarmo Männi palka 16 000 kroonilt 22 000 kroonini. Kas 16 000 oli tõesti vähe? (Koot, Pärnumaa)
Määratlus kahest Eestist pärineb sotsiaalteadlastelt, ma ei võta seda au endale. Palkade kehtestamise aluseks on aga avaliku teenistuse seadus, mille kohaselt on palgad presidendikantseleis vastavuses Riigikogu kantselei teenistujatele kehtestatud palgaastmestikuga, sh kantselei direktori palgamäär.
Millal lõpetatakse juhtivatel kohtadel töötavate naiste esimeesteks nimetamine (näiteks kohtu esimees, ametiühingu esimees jne)? (Aare Mikkelsaar, Võru)
Eesti keel ei määratle reeglina sugu, toodud näite puhul on tegemist erandiga. Ehk pakuvad sobiva lahenduse keeleinimesed.
Kelle poolt soovitate 2. märtsi Riigikogu valimistel oma hääle anda? (Saar, Rakvere)
Eesti poliitika on olnud vahest liiga monofooniline. Kuldsuude monoloogid ei saa aga iial asendada konstruktiivset dialoogi. Mulle tundub, et üha selgemaks on saanud vajadus poliitikute järele, kes suudavad üksteist ja ka rahvast kuulata.
Veelgi parem, kui need inimesed on juba ka mõndagi korda saatnud.
Margus Mets, Toomas Sildam