Spordileht number 3 19.jaanuar 2005

spordil.jpg:

Number 3   19. jaanuar 2005

 

Juhan Parts tegi mängu ära

JParts.jpg: Üleoleva pilguga peaminister? Kuidas kellelegi, oleneb ka sellest, kes mida näha soovib. «Meeste» mängu Juhan Parts ei pelga, hokivarustus istub tema selga hästi, väravaid lõi ta koguni kaks. TARMO MERI

Laupäeva õhtul oli taas see hetk, mil jäähoki tõi Tallinna linnahalli täismaja. Toimus Parlament Cup 2005. Publikut kogunes põnevale hokiõhtule üle kolme tuhande, et elada kaasa muusikute ja poliitikute neljandale omavahelisele mõõduvõtmisele.
Pettuda ei tulnud kellelgi. Jäähokiklubi HC Panteri korraldatud
suurepärane spordiüritus tipnes ülipõneva mängustsenaariumiga.
Elamust saadi täie raha eest, kuigi kogu õhtu oli pealtvaatajatele tasuta. Tegemist oli noorte hoki toetamiseks mõeldud heategevusüritusega.
Veel kümme minutit enne kohtumise lõppu 4:1 juhtinud muusikute meeskond ei suutnud vastu seista poliitikute/sportlaste meeskonna lõpuspurdile. Normaalaeg andis 4:4 viigi ja seitsmendas bullitite voorus tõi Rein Soku tabav vise poliitikute/sportlaste ühendusele raske, kuid teenitud 6:5 võidu.
Meeleoluka ja haarava hokiõhtu üks peaosalisi oli aga seejuures
vabariigi peaminister Juhan Parts, kelle spordivõimed varem avaldunud rohkem jalgpallimurul. Nüüd võib öelda, et Parts tegi mängu ära: kaks väravat ja resultatiivne sööt panid aluse poliitikute võidule.
Samal õhtul tehti peaministrile juba pakkumine ka ühe harrastajateliiga hokimeeskonnaga liitumiseks, mis Partsi külmaks ei jätnud, ning ta lubas seda tõsiselt kaaluda.

 

Nagu alati

Valeri Maksimov.jpg: KOMMENTAARVALERI MAKSIMOV,
tegevtoimetaja

Vähemalt    paar  korda  aastas tõmbab mind käsipallivõistlus,
enamasti on see Eesti koondise mäng. Aeg-ajalt tekib ju vajadus
veenduda, kas see, millest nii tihti loed, ka enda ettekujutusele tegelikkusest vastab.
Tavaliselt läheb nii, nagu olen arvanud. Sõnad on tegudest ees. Mis
on nii loomulik ja ei pane imestama.
Viimati vaatasin möödunud laupäeval Tallinna Tehnikaülikooli spordihoones EM-valikmängu Eesti ja Rumeenia meeskonna vahel.
Olin kindel, et  peatreener Raivo Laast saab karistada sõnade eest, mida ta enne korduskohtumist ajakirjanikele pillas. Et tema ja meeskond ei  andnudki  esimeses  kohtumises võõrsil endast parimat – ettekavatsetult! Et mingeid taktikalisi käike hoiti varuks Tallinna-kohtumiseks.
Peab tõsiselt pingutama, mõistmaks treenerit, kes kaheksaväravalist kaotust nõnda seletab. Miks mitte anda endast maksimum võõrsil ja pärast seda veel enam kodus? Mis peitusemäng seal olla saab? Võidab see, kes rohkem võitu väärib, ja peafavoriit oli ette teada: Rumeenia, mitte Eesti. Väikselt võib ju millegagi üllatada, aga suurt ja kõvemat sellega ei ehmata, pigem on tugevamal  mõni käik varuks. Meie omad läksid illusoorse võiduvariandi õnge, mida peatreener oma vaimusilmas näis ette kujutavat.
Pärast üheksaväravalist kaotust kordusmängus rääkisid asjaosalised nagu ühest suust kasutamata jäetud võimalustest. Neid oli tõesti rohkesti, päris piinlikult palju – oma publiku ees pealegi. Aga seda serveeriti justkui ebaõnnena, saatuse kurja käena, millegi täiesti vabandatavana.
Kümmekond luhtalastud väravat ja ebaõnn! Kes seda usub? Peaks vist ABC-d meelde tuletama: mänguklassi ei näita üksnes loodud võimalused, vaid ka oskus alustatu lõpule viia, väravaid lüüa ja punkte tuua.
Meil kiidetakse värava viskajat, kes seejärel kaks korda palli kaotab, tulemuseks kaks palli meie väravas.
Ma lähen neid veel vaatama. Uskudes, et see ei saa samamoodi edasi kesta. Individuaalsetelt oskustelt pole meie mehed palju nõrgemad – seda ma kipun millegipärast uskuma, kuigi võin eksida. Meeskonnana aga on nad pallipudistajad.  Praegu küll.
Nui neljaks – miks peaks nii jääma!?
Juba on õhku tulistatud uued optimismi sisendama määratud laused: mängudes Ukrainaga me näitame…
Täna ja homme näeme, kelle metsa raiutakse.

Jätkub pärast tarkvara täiendamist. Vabandage!

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.