Tapatalgud Pihkva oblastis säästsid Raul Mureli elu
Reede 17.01.2003
Korraga oli kõik läbi – kuulipildujavalangud lõppesid, automaadid jätsid tulistamise, tankikahurid vakatasid ning Velikije Luki linnakesse saabus vaikus. Esimest korda rohkem kui poolesaja päeva jooksul.
Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse vanemseersant Raul Murel (pildil) tõusis poriselt maapinnalt ja sööstis mõlema käega PPSh-püstolkuulipildujat hoides suure valge maja poole väljaku teises servas.
Murelist vasakule ja paremale jäid mürsulehtrid, justkui hallide pampudena lobjakases mudas lebavad lõhkekuulidest purukskistud kehad ja kaks punaarmee T-34 tanki.
Just nende kahuritest valge maja keldrisse raksatanud süütemürsud olid Saksa Wehrmachti viimseks tugipunktiks kujunenud hoone aknale toonud valge lipu – alistumise märgi. Oli 16. jaanuar 1943.
Kuuskümmend aastat hiljem oma kahetoalises Tallinna korteris istudes meenubki nüüd juba pensionäriseisuses Murelile kõige selgemalt just seesama vaikus, mis järgnes kümneid päevi kestnud lakkamatule lahingukärale.
Vaikus oli nii harjumatu, et tegi peaaegu valu. «Ja püsti käia oli mitmeid päevi ka väga imelik – et ei olegi vaja küürutada või roomata,» lisab Murel.
Talveilm Mustamäe maja akende taga on täpselt samamoodi hall ja märg nagu aastakümnete eest, sakslaste viimse tugipunkti kapituleerumise ajal.
Velikije Luki äärelinnas Aligradovos asunud nn valgest majast leidsid punaarmeelased tookord veel paarsada võitlusvõimelist sakslast, maja keldrist aga sadu haavatuid Wehrmachti sõdureid.
Habemessekasvanud, kõhnad, närudeks muutunud välihallides Saksa sõdurimundrites olid need inimkogud hämaras «valge maja» keldris, kellele 20-aastase Mureli pataljoniülem oma püstolkuulipilduja näkku sihtis. Vanemseersant lõi ohvitseri relva käega alla: «Jäta, see on läbi, kõik on lõppenud.»
58 päeva, 24. novembrist 1942 kuni 20. jaanuarini 1943 kestnud Nõukogude väejuhatuse operatsioonist Velikije Luki all oli Eesti Laskurkorpus lahingutega kaasa teinud 35 päeva.
Iga päev sellest 35st tõi surma 300 eesti sõdurile 22 000-23 000-mehelisest korpusest. Eesti piirist ligi 350 kilomeetri kaugusel asuva Vene provintsilinnakese pärast peetud lahingutes sai hinnanguliselt surma kokku rohkem kui 10 000 eestlast. Viie nädalaga oli Eesti oma sõjaeelsest 1,1 miljoni suurusest elanikkonnast kaotanud ühe protsendi.
Seda on suhtarvuliselt rohkem, kui kaotas inimesi Suurbritannia II maailmasõja viie aasta jooksul kokku. Praegu kujuneks tõenäoliselt saabuv sõda Iraagis ameeriklastele samaväärselt veriseks juhul, kui lahingutes Saddam Husseini vägedega langeks 2,76 miljonit USA sõdurit. Jänkide regulaararmees teenib praegu aga ligi 1,4 miljonit sõjaväelast…
Oma elutoadiivani kõrval oleva riiuli II maailmasõjast jutustavaid raamatuid (nende üllitamise ajal nimetati seda veel Suureks Isamaasõjaks) täis tuupinud Murel mudib kaotustest rääkides oma kõhnu, soonilisi käsi. «Jah… Muidugi… Palju väiksemate kaotustega oleks ju saanud..,» räägib ta vaikselt ja vaatab säbrulisele mistravaibale.
Sakslased olid 12 raudteeharu ristumiskohaks olevat Velikije Lukit enne punaväe pealetungi ligi pool aastat kindlustanud. Linna ümbritsevatel küngastele oli rajatud vöönd punkreid – kõik mitmekordsete lagedega ja esmaklassiliselt maskeeritud. Nende ette olid rajatud miiniväljadega kaitstud okastraattõkked, tahapoole aga mahajäetud majadesse kavalalt peidetud miinipildujate ja suurtükkide tulepositsioonid. Venelaste andmetel kaitses seda üheksainsaks suureks kindluseks muudetud linna 2000-3000 meest, tegelikkuses aga 10 000.
13. detsembri hommikul kell 10 algas punaväe maruline tulelöök, mille käigus sadas kahe tunni jooksul sakslaste kindlustustele ligi 5000 mürsku. Baumgarteni-nimelise Wehrmachti sõduri päevik iseloomustab seda ühe sõnaga: «Põrgu.»
Seejärel saabunud vaikuses läksid aga rünnakule Eesti Laskurkorpuse ahelikud täpselt nii, nagu suvistel õppustel puupüssidega tüdimuseni drillitud oli. Kiire sinka-vonka jooks ja kõhuli. Siis püsti ja kõik otsast peale. «Me veel imestasime, et mitte ühtegi pauku ei lasta vastu,» meenutab Murel.
Siis jõudsid aga Eesti punaväelased tsooni, mille tule all hoidmiseks olid Saksa kuulipildurid varem oma tapariistade sihiku peensusteni paika rihtinud. Hetkega vallandunud turmtuli niitis mõne minutiga jalust kümneid ja kümneid korpusepoisse, kellest enamik oli 18-21-aastastena Eestis sundkorras punaväkke võetud.
Ning sellised rünnakud jätkusid pea kuu aega. Tormijooksud hästikindlustatud punkritest vaenlast turmtulega kostitavate kuulipildujate vastu tihti ilma igasuguse suurtükitule toetuseta. Päevavalges üle lageda, mineeritud välja maasse kaevunud vaenlase positsioonide ründamine. Ilma õhutõrjerelvade kaitseta talvisest taevast allasööstvate Saksa ründelennukite meelevallas külmunud maapinnal lamamine.
Aga Murel peab Velikije Luki lahingutesse sattumist siiski pääsemiseks, sest laskurkorpuse moodustamisel 1942. aasta jaanuaris kaalus ta pärast tööpataljonis veedetud sügistalve 176-sentimeetrise kasvu juures 37 kilo. Nelja-viie tööpataljonides veedetud kuu jooksul suri 30 000-35 000 kolmandik mobiliseeritust nälja ja külma tõttu.
«Ja ilma korpuseta oleksid läinud ka ülejäänud. Viimne kui üks,» on kindel mees, kes märtsis tähistab oma 81. sünnipäeva. Siis tulevad talle külla nii tema viis last, lapselapsed ja neli lapse-lapselast.
–>Kaarel Kaas
kaarel.kaas@postimees.ee
Uudised
Tapatalgud Velikije Lukis
Tapatalgud Pihkva oblastis säästsid Raul Mureli elu
Reede 17.01.2003
Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse vanemseersant Raul Murel (pildil) tõusis poriselt maapinnalt ja sööstis mõlema käega PPSh-püstolkuulipildujat hoides suure valge maja poole väljaku teises servas.
Murelist vasakule ja paremale jäid mürsulehtrid, justkui hallide pampudena lobjakases mudas lebavad lõhkekuulidest purukskistud kehad ja kaks punaarmee T-34 tanki.
Just nende kahuritest valge maja keldrisse raksatanud süütemürsud olid Saksa Wehrmachti viimseks tugipunktiks kujunenud hoone aknale toonud valge lipu – alistumise märgi. Oli 16. jaanuar 1943.
Kuuskümmend aastat hiljem oma kahetoalises Tallinna korteris istudes meenubki nüüd juba pensionäriseisuses Murelile kõige selgemalt just seesama vaikus, mis järgnes kümneid päevi kestnud lakkamatule lahingukärale.
Vaikus oli nii harjumatu, et tegi peaaegu valu. «Ja püsti käia oli mitmeid päevi ka väga imelik – et ei olegi vaja küürutada või roomata,» lisab Murel.
Talveilm Mustamäe maja akende taga on täpselt samamoodi hall ja märg nagu aastakümnete eest, sakslaste viimse tugipunkti kapituleerumise ajal.
Velikije Luki äärelinnas Aligradovos asunud nn valgest majast leidsid punaarmeelased tookord veel paarsada võitlusvõimelist sakslast, maja keldrist aga sadu haavatuid Wehrmachti sõdureid.
Habemessekasvanud, kõhnad, närudeks muutunud välihallides Saksa sõdurimundrites olid need inimkogud hämaras «valge maja» keldris, kellele 20-aastase Mureli pataljoniülem oma püstolkuulipilduja näkku sihtis. Vanemseersant lõi ohvitseri relva käega alla: «Jäta, see on läbi, kõik on lõppenud.»
58 päeva, 24. novembrist 1942 kuni 20. jaanuarini 1943 kestnud Nõukogude väejuhatuse operatsioonist Velikije Luki all oli Eesti Laskurkorpus lahingutega kaasa teinud 35 päeva.
Iga päev sellest 35st tõi surma 300 eesti sõdurile 22 000-23 000-mehelisest korpusest. Eesti piirist ligi 350 kilomeetri kaugusel asuva Vene provintsilinnakese pärast peetud lahingutes sai hinnanguliselt surma kokku rohkem kui 10 000 eestlast. Viie nädalaga oli Eesti oma sõjaeelsest 1,1 miljoni suurusest elanikkonnast kaotanud ühe protsendi.
Seda on suhtarvuliselt rohkem, kui kaotas inimesi Suurbritannia II maailmasõja viie aasta jooksul kokku. Praegu kujuneks tõenäoliselt saabuv sõda Iraagis ameeriklastele samaväärselt veriseks juhul, kui lahingutes Saddam Husseini vägedega langeks 2,76 miljonit USA sõdurit. Jänkide regulaararmees teenib praegu aga ligi 1,4 miljonit sõjaväelast…
Oma elutoadiivani kõrval oleva riiuli II maailmasõjast jutustavaid raamatuid (nende üllitamise ajal nimetati seda veel Suureks Isamaasõjaks) täis tuupinud Murel mudib kaotustest rääkides oma kõhnu, soonilisi käsi. «Jah… Muidugi… Palju väiksemate kaotustega oleks ju saanud..,» räägib ta vaikselt ja vaatab säbrulisele mistravaibale.
Sakslased olid 12 raudteeharu ristumiskohaks olevat Velikije Lukit enne punaväe pealetungi ligi pool aastat kindlustanud. Linna ümbritsevatel küngastele oli rajatud vöönd punkreid – kõik mitmekordsete lagedega ja esmaklassiliselt maskeeritud. Nende ette olid rajatud miiniväljadega kaitstud okastraattõkked, tahapoole aga mahajäetud majadesse kavalalt peidetud miinipildujate ja suurtükkide tulepositsioonid. Venelaste andmetel kaitses seda üheksainsaks suureks kindluseks muudetud linna 2000-3000 meest, tegelikkuses aga 10 000.
13. detsembri hommikul kell 10 algas punaväe maruline tulelöök, mille käigus sadas kahe tunni jooksul sakslaste kindlustustele ligi 5000 mürsku. Baumgarteni-nimelise Wehrmachti sõduri päevik iseloomustab seda ühe sõnaga: «Põrgu.»
Seejärel saabunud vaikuses läksid aga rünnakule Eesti Laskurkorpuse ahelikud täpselt nii, nagu suvistel õppustel puupüssidega tüdimuseni drillitud oli. Kiire sinka-vonka jooks ja kõhuli. Siis püsti ja kõik otsast peale. «Me veel imestasime, et mitte ühtegi pauku ei lasta vastu,» meenutab Murel.
Siis jõudsid aga Eesti punaväelased tsooni, mille tule all hoidmiseks olid Saksa kuulipildurid varem oma tapariistade sihiku peensusteni paika rihtinud. Hetkega vallandunud turmtuli niitis mõne minutiga jalust kümneid ja kümneid korpusepoisse, kellest enamik oli 18-21-aastastena Eestis sundkorras punaväkke võetud.
Ning sellised rünnakud jätkusid pea kuu aega. Tormijooksud hästikindlustatud punkritest vaenlast turmtulega kostitavate kuulipildujate vastu tihti ilma igasuguse suurtükitule toetuseta. Päevavalges üle lageda, mineeritud välja maasse kaevunud vaenlase positsioonide ründamine. Ilma õhutõrjerelvade kaitseta talvisest taevast allasööstvate Saksa ründelennukite meelevallas külmunud maapinnal lamamine.
Aga Murel peab Velikije Luki lahingutesse sattumist siiski pääsemiseks, sest laskurkorpuse moodustamisel 1942. aasta jaanuaris kaalus ta pärast tööpataljonis veedetud sügistalve 176-sentimeetrise kasvu juures 37 kilo. Nelja-viie tööpataljonides veedetud kuu jooksul suri 30 000-35 000 kolmandik mobiliseeritust nälja ja külma tõttu.
«Ja ilma korpuseta oleksid läinud ka ülejäänud. Viimne kui üks,» on kindel mees, kes märtsis tähistab oma 81. sünnipäeva. Siis tulevad talle külla nii tema viis last, lapselapsed ja neli lapse-lapselast.
–>Kaarel Kaas
kaarel.kaas@postimees.ee