LEA LARIN: Eile nägin ma Eestimaad
Eestimaa pööras mu poole keskealise ametniku palge, kes vaatas kodakondsus- ja migratsiooniameti büroos lapse passitaotlusankeeti ja teatas mina-tean-ainsana-mis-vaja, sestap ärge-minuga-vaielge hääletoonil: “See allkiri ei lähe läbi. Ja kus on sünnitunnistus?”
Oh pagan. Miks peavad need hetked, mil kodanikul on vaja suhelda oma riigiga, hävitama hulga närvirakke? Miks on vaja läbida alandamise puhastustuli, kui sul on lihtne soov hankida oma lastele reisileminekuks vajalikud passid?
Narrimängu toimumiskoht: KKMA Mäekalda büroo. Aeg – kolmapäeva lõuna, pealelõuna jne. Proloog: lugesin KKMA internetileheküljelt, kuidas passi saamine käib. Kõik oli selgelt kirjas – esmase passi taotlejal on vaja ankeeti, fotot ja sünnitunnistust. Korduva passi taotlemisel on vaja täita ankeet, võtta kaasa pass ja foto. Seejärel helistasin konkreetselt sinna büroosse, kuhu tahtsin minna, ja küsisin veel kõik üle. Täitsime ankeedid ära, kleepisime fotod ja ma läksin, naeratus suul, kohale.
Järjekorra nägemine võttis mu naeratuse paar megavatti nõrgemaks, aga mis parata, suvel möllab reisipisik.
Kätte jõudis minu kord ja minu vastas istuv ametnik teatas ankeeti nähes energiliselt: “Ei, ei, see allkiri ei lähe läbi!” Püüdsin selgitada, et noortel inimestel on allkiri veel välja kujunemata. “Saate aru,” seletas ametnik,“me skaneerime siin allkirju ja see siin ei sobi!”
Edasi läks asi veelgi hullemaks. “Kus on sünnitunnistus?” Püüdsin selgitada, et ma sain KKMA enda juhendeid järgides teada, korduva passi taotlemiseks ei ole enam vaja sünnitunnistust esitada. Tegu on ju Eesti Vabariigi kodanikuga, keda riik on sellisena talle Eesti kodaniku passi väljastades ka tunnustanud.
“Ikka on vaja sünnitunnistust, alati on vaja!” oli kiire vastus. Edasi tulistati minu suunas: “Ja kus te ise sündinud olete?” Osutasin, et see fakt on lapse passitaotluses ju kirjas. “Aga teie vanemad?” Nüüd sai mul mõõt täis. “See ei puutu hetkel asjasse,” ütlesin ma pisut kõvema häälega kui tarvis. Ametnik kupatas mu protestidest hoolimata koju dokumentide järele.
Võtsin kaasa kõik, mis üldse võimalik – sünni-, abielu-, lahutustunnistused, passid jne. Ja jumal tänatud, sest kuigi sedakorda sattusin KKMA ametnikkonda kureeriva alama astme kuradi tahtel ametniku juurde, kelles lapse allkiri tõrkeid ei tekitanud, selgus, et soovitaksegi näha kõiki dokumente, mis mul üldse on. Jaksasin veel küsida – mille alusel kõiki neid pabereid minult nõutakse? “Teate, meil käib siin nii palju petiseid,” oli vastus.
|
Uudised
VE: Larin, Lea – eile nägin ma Eestimaad
(11.07.2003)
Eestimaa pööras mu poole keskealise ametniku palge, kes vaatas kodakondsus- ja migratsiooniameti büroos lapse passitaotlusankeeti ja teatas mina-tean-ainsana-mis-vaja, sestap ärge-minuga-vaielge hääletoonil: “See allkiri ei lähe läbi. Ja kus on sünnitunnistus?”
Oh pagan. Miks peavad need hetked, mil kodanikul on vaja suhelda oma riigiga, hävitama hulga närvirakke? Miks on vaja läbida alandamise puhastustuli, kui sul on lihtne soov hankida oma lastele reisileminekuks vajalikud passid?
Narrimängu toimumiskoht: KKMA Mäekalda büroo. Aeg – kolmapäeva lõuna, pealelõuna jne. Proloog: lugesin KKMA internetileheküljelt, kuidas passi saamine käib. Kõik oli selgelt kirjas – esmase passi taotlejal on vaja ankeeti, fotot ja sünnitunnistust. Korduva passi taotlemisel on vaja täita ankeet, võtta kaasa pass ja foto. Seejärel helistasin konkreetselt sinna büroosse, kuhu tahtsin minna, ja küsisin veel kõik üle. Täitsime ankeedid ära, kleepisime fotod ja ma läksin, naeratus suul, kohale.
Järjekorra nägemine võttis mu naeratuse paar megavatti nõrgemaks, aga mis parata, suvel möllab reisipisik.
Kätte jõudis minu kord ja minu vastas istuv ametnik teatas ankeeti nähes energiliselt: “Ei, ei, see allkiri ei lähe läbi!” Püüdsin selgitada, et noortel inimestel on allkiri veel välja kujunemata. “Saate aru,” seletas ametnik,“me skaneerime siin allkirju ja see siin ei sobi!”
Edasi läks asi veelgi hullemaks. “Kus on sünnitunnistus?” Püüdsin selgitada, et ma sain KKMA enda juhendeid järgides teada, korduva passi taotlemiseks ei ole enam vaja sünnitunnistust esitada. Tegu on ju Eesti Vabariigi kodanikuga, keda riik on sellisena talle Eesti kodaniku passi väljastades ka tunnustanud.
“Ikka on vaja sünnitunnistust, alati on vaja!” oli kiire vastus. Edasi tulistati minu suunas: “Ja kus te ise sündinud olete?” Osutasin, et see fakt on lapse passitaotluses ju kirjas. “Aga teie vanemad?” Nüüd sai mul mõõt täis. “See ei puutu hetkel asjasse,” ütlesin ma pisut kõvema häälega kui tarvis. Ametnik kupatas mu protestidest hoolimata koju dokumentide järele.
Võtsin kaasa kõik, mis üldse võimalik – sünni-, abielu-, lahutustunnistused, passid jne. Ja jumal tänatud, sest kuigi sedakorda sattusin KKMA ametnikkonda kureeriva alama astme kuradi tahtel ametniku juurde, kelles lapse allkiri tõrkeid ei tekitanud, selgus, et soovitaksegi näha kõiki dokumente, mis mul üldse on. Jaksasin veel küsida – mille alusel kõiki neid pabereid minult nõutakse? “Teate, meil käib siin nii palju petiseid,” oli vastus.