Endel Lippmaa: EList väljajäämine tähendab hääbumist üksinduses
Esmaspäev 28.07.2003
Akadeemik Endel Lippmaa on veendunud, et Euroopa Liiduga ühinemine on Eestile õige tee, mida ta reaalteadlasele kohasel viisil ka tahvlil näitab. |
Akadeemik Endel Lippmaa on kindel, et kui Eesti peaks praegu Euroopa Liidu laienemisvoorust välja jääma, oleme määratud hääbuma üksinduses, sest järgmist laienemist nähtavasti tulevikus ei tule.
Igaühe hääl on 14. septembri referendumil küll tema enda asi, aga siiski – kuidas teie kavatsete hääletada?
-
Mina hääletan kindlasti «jah» ehk Euroopa Liidus olemise poolt. Ja põhjus on lihtne – Eesti on Euroopas, vaadake kaarti. Me lihtsalt kuulume sinna nii ajalooliselt kui kultuuriliselt. Siit ka tõsine põhjus kuuluda Euroopa Liitu.
Ja mis saab, kui ei kuulu?
Siis on meil võimalus hääbuda enda arvates uhkes ja teiste arvates naeruväärses üksinduses. Mõistmaks seda, mis meid EList välja jäädes ootab, tasub meid võrrelda Moldovaga, riigiga, kelle saatus on üsna sarnane Balti riikide omaga.
Eesti ja Moldova areng on 12 aasta jooksul läinud täiesti erinevat teed pidi, kuigi selle tee alguses olime üsna võrreldaval tasemel, hea haridusega ja praktiliselt täieliku kirjaoskusega. Moldova ei olnud eriti vaene maa, Eesti samuti mitte.
Vaatame, kuhu siis liitumatu poliitika on viinud Moldova. Ta ei kuulu õieti ühessegi maailma. ta ei kuulu õieti Euroopasse, ta ei kuulu Venemaa sfääri ega Rumeeniale või Ukrainale.
Ta on hääbumas üksindusse täpselt niisamuti nagu juhtuks Eestiga, kui me jääksime iseseisvalt kõlkuma Euroopa Liidu ja esialgu veel võimsa Vene Föderatsiooni vahele. Me ei oleks liha ega kala.
Mis märgid sellele Moldova üksindusse hääbumisele viitavad?
Vaadake kas või mõnda arvu 2003. aasta UNDP inimarengu aruandest. Eestis on rahvuslik koguprodukt aastas iga elaniku kohta 10 170 dollarit, Moldovas 2150 dollarit ehk ligi viis korda vähem. Nõukogude süsteemi lõpuperioodil olid nad ligikaudu võrdsed.
Moldova naabri Rumeenia rahvuslik koguprodukt isiku kohta on kaks ja pool korda kõrgem. Venemaal on see näitaja 7100 dollarit. Moldova on isegi Ukrainast kaks korda vaesem.
Moldova on oma üksindusse jäämisega osanud jääda täiesti kahe tooli vahele. Ta oleks võinud olla ELi tulevane kandidaatriik koos Rumeeniaga ehk kunagi järgmises laines, kuid ta ei ole midagi saavutanud.
Või vaadake kas või arstiabi – Eesti kulutab arstiabile aastas 540 dollarit inimese kohta, Moldova vaid 65. Ja see alles hakkab end tulevikus tunda andma.
Üldine inimarengu indeks võtab väga paljud näitajad eri elualadelt kokku. Tulemus on see, et Eesti on 41. kohal, Leedu 45., Läti 50., Venemaa 63., Rumeenia 72. kohal. Ja Moldova on 108. kohal.
Kas võib siis öelda, et need inimesed, kes praegu erinevate võtetega võitlevad selle vastu, et Eesti liituks ELiga, tahavad tõugata meie rahvast Moldova-laadsele allakäigurajale?
Paraku küll. EList väljajäämine nõrgestaks oluliselt meie sidemeid kõigi liituvate riikidega ja samuti liikmesriikidega. See nõrgestaks sidemeid Soomega, Rootsiga, teiste Balti riikidega, kes ilmselt liituvad ELiga, aga samuti ka Venemaaga, sest me ei ole ju Valgevene kombel Venemaaga ühinemas, mis tähendaks meile samuti tagasiminekut.
Üksindus, nagu me Moldova puhul võime näha, on kõige hullem. See viib ka tulevikuperspektiivide hääbumisse.
Arvud kõnelevad väga selgelt – kui vaadata näiteks inimeste hulka 1000 elaniku kohta, kellel on aktiivne ligipääs internetile, siis Eestis on see 300 inimest, Prantsusmaal isegi madalam – 263,8, Saksamaal 373, Ühendkuningriigis 329.
Samas Lätis on see 72,3 ja Leedus 67,9. Ja mis on see näitaja Moldovas? 13,7. Nad on ainuüksi selle näitajaga 22 korda haledamad kui Eesti ja see näitab tõelist mahajäämust. Selle põhjust ei maksa otsida mingis ajaloolises taagas või suuremas ümberrahvastatuses, vaid asjatundmatus ja naiivses poliitilises valikus.
Euroopa Liidust rääkides kasutavad «ei»-propageerijad inimeste veenmiseks tihti nn iseseisvuse argumenti. Et nüüd me kaotame jälle oma kauaigatsetud ja esisisade verega välja võideldud sõltumatuse. On see nii?
Ma ütleks, et iseseisvust tuleb meile Euroopa Liidus tegelikult palju rohkem juurde. Meil on palju rohkem hoobi mõjutamaks oma saatust ELi sees olles kui Moldova kombel väljas olles. Moldovat ei kuula üldse mitte keegi – see on päris selge. Eestit praegu mõnevõrra juba kuulatakse.
Ja kui me oleme Euroopa Liidu liikmed, satume väga võimsasse poliitilisse positsiooni vähemalt Euroopa Liidu raames. Liikmesriigil on võimalik – kui ta on heade poliitikutega esindatud Euroopas – kõiksuguseid asju teha.
Samuti on võimalik vältida igasuguseid egoistlikke vigu, mida mõned riigid soovivad ehk teha. Ei maksa unustada, et uue Euroopa liikmesriikide elanike arv on märksa suurem kui Prantsusmaa elanike arv ja see mõjutab tasakaalu.
«Ei»-õhutajad on viidanud ka näiteks Euroopa Komisjoni presidendi Romano Prodi intervjuule, kus Prodi viitas võimalusele, et juba viie aasta pärast võib kõne alla tulla mingi pehmem viisarežiim ELi ja Venemaa vahel. Ja see teeb inimestele muret.
Asjata. Viisavabadust Venemaaga ei saa Euroopa Liit teha lihtsal põhjusel – selleks nad peaksid muutma Schengeni lepingut. See aga omakorda nõuab Euroopa Liitu kuuluvate riikide heakskiitu ja seda nad küll kätte ei saa, vähemasti mitte Venemaaga piiri omavatelt riikidelt. Seega tuleb Prodi arvamusavaldustesse suhtuda kui tema isiklikku arvamusse.
Üldse on neis asjus väga palju populismi – püütakse ärgitada hirme või lootusi, mis pole põhjendatud, kuid on inimlikud.
Näiteks?
No kas või see hirm, et ka Venemaa ühineb peatselt Euroopa Liiduga. Venemaa ei ühine ELiga ja seda kahel lihtsal põhjusel. Esiteks – Venemaa võtmine ELi ajaks Euroopa Liidu pankrotti. Teiseks – Venemaa ulatub ikkagi Vaikse ookeanini ja asub oma maamassilt põhiliselt Aasias. Ta on oma territooriumilt põhiliselt Aasia riik, kel pealegi on kiiresti jõudu koguva Hiinaga igivana territoriaalne vaidlus.
Ja EL ei hakka sealseid võimalikke arenguid silmas pidades küll ennast neisse asjadesse segama, kuid soovib häid majandussuhteid küll.
No ja veel on igasuguseid hirme – et kui me läheme ELi, siis tuleb meil hakata masti tõmbama ainult ELi lippu ja laulma ainult ELi hümni jne. See on naeruväärne, kui keegi arvab, et prantslased kunagi loobuvad oma «Marseljeesist», et inglased loobuvad oma «Union Jackist», või Vene riik Nõukogude Liidu hümnist. Need hirmud on põhjendamatud, kuna suurriigid ei suuda neid samme iialgi teha.
Rääkides veel Venemaast, siis milline on teie hinnangul suhtumine meie liitumisse ELiga neis kabinettides Moskvas, kus poliitikat planeeritakse?
Venemaa ei saa otseselt meie liitumisele vastu olla. Öeldes njet rikuks ta oma suhteid ELiga, mida tal on aga praegu väga tarvis. Järelikult saab Venemaa suhtuda meie liitumisse vaid ebalevalt – umbes nii, nagu meil mõni poliitik ELiga ühinemisse suhtub.
Ebalus on aga alati halb, halvem kui ei või jah. Ebalus näitab, et inimene või riik on end oma poliitikaga suutnud sättida olukorda, kus ta ei saa kumbagi selget vastust anda.
Kas teile ei näi kummaline, et Euroopa Liiduga ühinemise vastu võitlevad jõud keelduvad jätkuvalt avalikustamast, kes neile selleks tööks raha on andnud?
See ei tundu mulle üldse kummaline. Ma peaksin just väga kummaliseks, kui nad selle avalikustaks.
Kui tulla veel inimeste seas levivate hirmude juurde, siis üks neist on ettekujutus, et ELiga liitudes läheb kõik kohe ülikalliks. Kui põhjendatud see hirm on?
Keskmine riiklik koguprodukt elaniku kohta on ELi riikides väga konstantne, umbes 24 000 dollarit aastas inimese kohta, kaasa arvatud vastsündinud. Eestis on see peaaegu kaks ja pool korda väiksem.
Kui me tahame, siis võime ka jääda Moldova kombel sellise väiksema arvu juurde, kusjuures meil oleks veel kõvasti langemisruumi.
Euroopa Liit koos oma majandus- ja sotsiaalsüsteemiga on tervik ja me lihtsalt jõuame samale tasemele.
Seega on küsimus, kas Eestis soovitakse kahe ja poole kordset elatustaseme kasvu või ei. Mina soovin küll ja soovin seda kõigile.
See ühtlustumine võtab aega paraku aastakümneid…
Ta ei pruugigi võtta nii väga palju aega, sest uue Euroopa riigid arenevad märksa kiiremini kui vana Euroopa riigid. See on aga samuti täiesti loomulik – mida kõrgem on puu, seda vähem kasvab ta juurde, muidu kasvaks ta ju taevasse kinni. Nii on ka ELiga.
Kuid selleks, et võita kaks ja pool korda iga elaniku kohta elatustasemes, peame muidugi omandama sellise käitumise majanduses ja poliitikas, nagu on Euroopas kombeks.
Meie hädaks on administratiivne suutmatus. Madalam elatustase on just selle tagajärg. Seaduste mittetäitmine võib küll tuua kasu väikesele arvule inimestele, kuid ühiskonnale tervikuna toob ta selget kahju.
Eestis tuleks mõelda sellele, miks on Euroopa Liidu liikmesriigid ja näiteks USA, Jaapan ja Kanada suhteliselt kõrge elatustasemega riigid.
Milles nende edu võti on?
Kõrgtehnoloogias. Kõrgtehnoloogia on nimetus, mida on Eestis aastaid väärkasutatud täiesti häbitul viisil. Asju nagu kõige tavalisem arvuti või vaktsiin on üles haibitud ja nimetatud kõrgtehnoloogiaks. Nii see ei ole. Sel juhul olnuks ka Tartu telefonivabrik või RET Tallinnas kõrgtehnoloogilised ettevõtted. Nad aga ju ei olnud, sest tootsid laiatarbekaupa.
Kõrgtehnoloogia on see, mis on märksa kõrgemal tasemel kui maailmas keskeltläbi ja ei ole seetõttu laiatarbekaup. Ta on tagatud teadmistega, mis ei ole kõigile kättesaadavad ja on riiklik ressurss, mida valvatakse kiivalt.
See tähendab ka seda, et kõrgtehnoloogiaga kauplemine käib väga rangete eeskirjade järgi, neid võib nimetada ka embargoeeskirjadeks.
Maailmas on kasutusel riikide grupeerimine A-, B-, C-, D- ja E-gruppi vastavalt sellele, mida neile tohib müüa ja millised on riskid. Riigid, kuhu embargoeeskirjad ei luba arenenud riikidel midagi kõrgtehnoloogilist müüa, on näiteks Angola, Kuuba, Rwanda, Liibüa ja Serbia. Need on E-grupi riigid.
Võrdlemisi must on ka järgmine ehk D-grupp. Selles olevatele riikidele heidetakse enamasti ette hoolimatut suhtumist keemilise ja bioloogilise relvastuse alaste lepingute täitmisse.
Seal on ka riigid, kelle puhul on asi üldises hoolimatuses ja julgeolekuriskides. Selle D-kategooria riigid on Afganistan, Albaania, Valgevene, Birma, Hiina, Eesti, Gruusia, Iraak, Iraan, Moldova jne. Selles nimekirjas oleme siis koos Moldovaga.
Need riikide grupid on nagu pankadele antavad reitingud, mille muutmine toimub vaid sügava sisulise uuringu, analüüsi ning õiguskorra tugevdamise kaudu. A-grupis on aga üsna puhtad poisid, see koosneb Euroopa Liidu liikmesriikidest pluss Austraalia, USA, Jaapan ja veel mõned riigid.
Kui me tahame saada kaks ja pool korda rikkamaks, peame pääsema sellest viimasest sabast A-gruppi. Praegu on meil aga igal alal palju asjatundmatusest tingitud hoolimatust ja see on sisuliselt administratiivse suutmatuse nimekiri.
Kui Eesti viia administratiivselt suutlikule tasemele, on võimalik majanduse kiire kasv. Siis saavad võimalikuks majandusharud, millega tegelevad firmad praegu lihtsalt ei saa Eestisse tulla meie haldussuutmatuse ja julgeolekuriskide tõttu.
Üks levinud mõtteviise on, et me oleme praegu hirmus vaesed ja ELiga liitumine on meile üle jõu käiv. Saame enne jõukamaks ja lähme siis.
Minu ennustus on, et järgmist liitumislainet nähtavas tulevikus ei tule. Praegune laienemine otsustati eufoorses olukorras, kus majandusmull veel kasvas ja ei olnud veel lõhkema hakanud.
Oli palju naiivseid, kes uskusid sellesse, et nüüd on uus majandus, mis muudkui ainult kasvab. Siis aga mull lõhkes. Kõik mõttetud kulutused on aga vaja kinni maksta. Seega lähemal poolel tosinal aastal on Euroopas raha siiski vähe.
Teiselt poolt – juba sõlmitud kokkulepped ja võetud kohustused Euroopa Liit veel täidab, ehkki raskustega.
Ilmselt oleks kauem raske ülal hoida ka liikmesriikides poliitilist tahet. Kui laienemise üle leiaks praegu aset rahvahääletus Saksamaal, Prantsusmaal või Ühendkuningriigis, siis ilmselt mingit laienemist ei toimuks. Kümmet vaest sugulast ju keegi eriti ei oota.
Muidugi, kedagi ei oodata. Me oleme seal ju ainult kahjulikud. Meilt on vähe võtta, aga anda tuleb, et seda kahe ja poole kordset vahet tasa teha.
Rõhutan veel kord – järgmist rongi ei tule ja Eesti praegune väljajäämine tähendaks lõplikku mahajäämist.
Põhjuseks on just see, et järgmiseks laienemiseks pole raha. EL ei kaota midagi, kui Eesti välja jääb, aga Eesti kaotab praktiliselt kõik.
Niisugused kõlkuvad riigid on justkui vabalinnad, nagu Triest või Danzig. Kõlguvad üks või kaks aastakümmet ja siis keegi halastab neile ja võtab oma kaissu. Niipalju siis sellest iseseisvusest.
Meie puhul on tõenäoline ehk võtmine karvasesse kaissu?
Kõike võib juhtuda. Kaasa arvatud seda, et võib-olla tuleb siis vähe kaugemas tulevikus hakata mitte enam vene, vaid hiina keelt rääkima.
Kui peaks siiski juhtuma, et referendum annab tulemuseks «ei» – kui kiiresti me hakkame selle tagajärgi omal nahal tundma?
Ma arvan, et otsekohe. Sel juhul tekivad Schengeni viisapiirid vastu Eesti piiri – reisimine muutub väga tülikaks.
Eesti piir muutub Schengeni piiriks, nagu ka Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga, kuid ühe erinevusega – me ei ole seespool seda piiri, vaid väljaspool.
Endel Lippmaa – tippteadlane
• Sündinud 15. septembril 1930 Tartus
• 1948 lõpetanud Nõmme Gümnaasiumi (toonase nimega Tallinna X keskkool)
• 1953 lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli
• 1956 tehnikakandidaat
• 1969 füüsika-matemaatikadoktor
• 1971 professor keemilise füüsika ja füüsikalise keemia erialal
• 1972 Eesti Teaduste Akadeemia liige, akadeemik
• 1991 Soome Teaduste Akadeemia liige
• 1992 Rootsi Kuningliku Inseneriteaduste Akadeemia liige
• Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi teadusnõukogu esimees, keemilise füüsika laboratooriumi juhataja ja teaduse tippkeskuse juht.
Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli ning mitme muu ülikooli audoktor
Eesti Teaduste Akadeemia astronoomia ja füüsika osakonna juhataja
• Minister aastatel 1990-91 ja 1995-96, Riigikogu liige aastatel 1995-1999
Allikas: TA, PM
Uudised
VE: Lippmaa, Endel – akadeemik, füüsika-matemaatikadoktor
Endel Lippmaa: EList väljajäämine tähendab hääbumist üksinduses
Esmaspäev 28.07.2003
Akadeemik Endel Lippmaa on veendunud, et Euroopa Liiduga ühinemine on Eestile õige tee, mida ta reaalteadlasele kohasel viisil ka tahvlil näitab.
Akadeemik Endel Lippmaa on kindel, et kui Eesti peaks praegu Euroopa Liidu laienemisvoorust välja jääma, oleme määratud hääbuma üksinduses, sest järgmist laienemist nähtavasti tulevikus ei tule.
Igaühe hääl on 14. septembri referendumil küll tema enda asi, aga siiski – kuidas teie kavatsete hääletada?
Mina hääletan kindlasti «jah» ehk Euroopa Liidus olemise poolt. Ja põhjus on lihtne – Eesti on Euroopas, vaadake kaarti. Me lihtsalt kuulume sinna nii ajalooliselt kui kultuuriliselt. Siit ka tõsine põhjus kuuluda Euroopa Liitu.
Ja mis saab, kui ei kuulu?
Siis on meil võimalus hääbuda enda arvates uhkes ja teiste arvates naeruväärses üksinduses. Mõistmaks seda, mis meid EList välja jäädes ootab, tasub meid võrrelda Moldovaga, riigiga, kelle saatus on üsna sarnane Balti riikide omaga.
Eesti ja Moldova areng on 12 aasta jooksul läinud täiesti erinevat teed pidi, kuigi selle tee alguses olime üsna võrreldaval tasemel, hea haridusega ja praktiliselt täieliku kirjaoskusega. Moldova ei olnud eriti vaene maa, Eesti samuti mitte.
Vaatame, kuhu siis liitumatu poliitika on viinud Moldova. Ta ei kuulu õieti ühessegi maailma. ta ei kuulu õieti Euroopasse, ta ei kuulu Venemaa sfääri ega Rumeeniale või Ukrainale.
Ta on hääbumas üksindusse täpselt niisamuti nagu juhtuks Eestiga, kui me jääksime iseseisvalt kõlkuma Euroopa Liidu ja esialgu veel võimsa Vene Föderatsiooni vahele. Me ei oleks liha ega kala.
Mis märgid sellele Moldova üksindusse hääbumisele viitavad?
Vaadake kas või mõnda arvu 2003. aasta UNDP inimarengu aruandest. Eestis on rahvuslik koguprodukt aastas iga elaniku kohta 10 170 dollarit, Moldovas 2150 dollarit ehk ligi viis korda vähem. Nõukogude süsteemi lõpuperioodil olid nad ligikaudu võrdsed.
Moldova naabri Rumeenia rahvuslik koguprodukt isiku kohta on kaks ja pool korda kõrgem. Venemaal on see näitaja 7100 dollarit. Moldova on isegi Ukrainast kaks korda vaesem.
Moldova on oma üksindusse jäämisega osanud jääda täiesti kahe tooli vahele. Ta oleks võinud olla ELi tulevane kandidaatriik koos Rumeeniaga ehk kunagi järgmises laines, kuid ta ei ole midagi saavutanud.
Või vaadake kas või arstiabi – Eesti kulutab arstiabile aastas 540 dollarit inimese kohta, Moldova vaid 65. Ja see alles hakkab end tulevikus tunda andma.
Üldine inimarengu indeks võtab väga paljud näitajad eri elualadelt kokku. Tulemus on see, et Eesti on 41. kohal, Leedu 45., Läti 50., Venemaa 63., Rumeenia 72. kohal. Ja Moldova on 108. kohal.
Kas võib siis öelda, et need inimesed, kes praegu erinevate võtetega võitlevad selle vastu, et Eesti liituks ELiga, tahavad tõugata meie rahvast Moldova-laadsele allakäigurajale?
Paraku küll. EList väljajäämine nõrgestaks oluliselt meie sidemeid kõigi liituvate riikidega ja samuti liikmesriikidega. See nõrgestaks sidemeid Soomega, Rootsiga, teiste Balti riikidega, kes ilmselt liituvad ELiga, aga samuti ka Venemaaga, sest me ei ole ju Valgevene kombel Venemaaga ühinemas, mis tähendaks meile samuti tagasiminekut.
Üksindus, nagu me Moldova puhul võime näha, on kõige hullem. See viib ka tulevikuperspektiivide hääbumisse.
Arvud kõnelevad väga selgelt – kui vaadata näiteks inimeste hulka 1000 elaniku kohta, kellel on aktiivne ligipääs internetile, siis Eestis on see 300 inimest, Prantsusmaal isegi madalam – 263,8, Saksamaal 373, Ühendkuningriigis 329.
Samas Lätis on see 72,3 ja Leedus 67,9. Ja mis on see näitaja Moldovas? 13,7. Nad on ainuüksi selle näitajaga 22 korda haledamad kui Eesti ja see näitab tõelist mahajäämust. Selle põhjust ei maksa otsida mingis ajaloolises taagas või suuremas ümberrahvastatuses, vaid asjatundmatus ja naiivses poliitilises valikus.
Euroopa Liidust rääkides kasutavad «ei»-propageerijad inimeste veenmiseks tihti nn iseseisvuse argumenti. Et nüüd me kaotame jälle oma kauaigatsetud ja esisisade verega välja võideldud sõltumatuse. On see nii?
Ma ütleks, et iseseisvust tuleb meile Euroopa Liidus tegelikult palju rohkem juurde. Meil on palju rohkem hoobi mõjutamaks oma saatust ELi sees olles kui Moldova kombel väljas olles. Moldovat ei kuula üldse mitte keegi – see on päris selge. Eestit praegu mõnevõrra juba kuulatakse.
Ja kui me oleme Euroopa Liidu liikmed, satume väga võimsasse poliitilisse positsiooni vähemalt Euroopa Liidu raames. Liikmesriigil on võimalik – kui ta on heade poliitikutega esindatud Euroopas – kõiksuguseid asju teha.
Samuti on võimalik vältida igasuguseid egoistlikke vigu, mida mõned riigid soovivad ehk teha. Ei maksa unustada, et uue Euroopa liikmesriikide elanike arv on märksa suurem kui Prantsusmaa elanike arv ja see mõjutab tasakaalu.
«Ei»-õhutajad on viidanud ka näiteks Euroopa Komisjoni presidendi Romano Prodi intervjuule, kus Prodi viitas võimalusele, et juba viie aasta pärast võib kõne alla tulla mingi pehmem viisarežiim ELi ja Venemaa vahel. Ja see teeb inimestele muret.
Asjata. Viisavabadust Venemaaga ei saa Euroopa Liit teha lihtsal põhjusel – selleks nad peaksid muutma Schengeni lepingut. See aga omakorda nõuab Euroopa Liitu kuuluvate riikide heakskiitu ja seda nad küll kätte ei saa, vähemasti mitte Venemaaga piiri omavatelt riikidelt. Seega tuleb Prodi arvamusavaldustesse suhtuda kui tema isiklikku arvamusse.
Üldse on neis asjus väga palju populismi – püütakse ärgitada hirme või lootusi, mis pole põhjendatud, kuid on inimlikud.
Näiteks?
No kas või see hirm, et ka Venemaa ühineb peatselt Euroopa Liiduga. Venemaa ei ühine ELiga ja seda kahel lihtsal põhjusel. Esiteks – Venemaa võtmine ELi ajaks Euroopa Liidu pankrotti. Teiseks – Venemaa ulatub ikkagi Vaikse ookeanini ja asub oma maamassilt põhiliselt Aasias. Ta on oma territooriumilt põhiliselt Aasia riik, kel pealegi on kiiresti jõudu koguva Hiinaga igivana territoriaalne vaidlus.
Ja EL ei hakka sealseid võimalikke arenguid silmas pidades küll ennast neisse asjadesse segama, kuid soovib häid majandussuhteid küll.
No ja veel on igasuguseid hirme – et kui me läheme ELi, siis tuleb meil hakata masti tõmbama ainult ELi lippu ja laulma ainult ELi hümni jne. See on naeruväärne, kui keegi arvab, et prantslased kunagi loobuvad oma «Marseljeesist», et inglased loobuvad oma «Union Jackist», või Vene riik Nõukogude Liidu hümnist. Need hirmud on põhjendamatud, kuna suurriigid ei suuda neid samme iialgi teha.
Rääkides veel Venemaast, siis milline on teie hinnangul suhtumine meie liitumisse ELiga neis kabinettides Moskvas, kus poliitikat planeeritakse?
Venemaa ei saa otseselt meie liitumisele vastu olla. Öeldes njet rikuks ta oma suhteid ELiga, mida tal on aga praegu väga tarvis. Järelikult saab Venemaa suhtuda meie liitumisse vaid ebalevalt – umbes nii, nagu meil mõni poliitik ELiga ühinemisse suhtub.
Ebalus on aga alati halb, halvem kui ei või jah. Ebalus näitab, et inimene või riik on end oma poliitikaga suutnud sättida olukorda, kus ta ei saa kumbagi selget vastust anda.
Kas teile ei näi kummaline, et Euroopa Liiduga ühinemise vastu võitlevad jõud keelduvad jätkuvalt avalikustamast, kes neile selleks tööks raha on andnud?
See ei tundu mulle üldse kummaline. Ma peaksin just väga kummaliseks, kui nad selle avalikustaks.
Kui tulla veel inimeste seas levivate hirmude juurde, siis üks neist on ettekujutus, et ELiga liitudes läheb kõik kohe ülikalliks. Kui põhjendatud see hirm on?
Keskmine riiklik koguprodukt elaniku kohta on ELi riikides väga konstantne, umbes 24 000 dollarit aastas inimese kohta, kaasa arvatud vastsündinud. Eestis on see peaaegu kaks ja pool korda väiksem.
Kui me tahame, siis võime ka jääda Moldova kombel sellise väiksema arvu juurde, kusjuures meil oleks veel kõvasti langemisruumi.
Euroopa Liit koos oma majandus- ja sotsiaalsüsteemiga on tervik ja me lihtsalt jõuame samale tasemele.
Seega on küsimus, kas Eestis soovitakse kahe ja poole kordset elatustaseme kasvu või ei. Mina soovin küll ja soovin seda kõigile.
See ühtlustumine võtab aega paraku aastakümneid…
Ta ei pruugigi võtta nii väga palju aega, sest uue Euroopa riigid arenevad märksa kiiremini kui vana Euroopa riigid. See on aga samuti täiesti loomulik – mida kõrgem on puu, seda vähem kasvab ta juurde, muidu kasvaks ta ju taevasse kinni. Nii on ka ELiga.
Kuid selleks, et võita kaks ja pool korda iga elaniku kohta elatustasemes, peame muidugi omandama sellise käitumise majanduses ja poliitikas, nagu on Euroopas kombeks.
Meie hädaks on administratiivne suutmatus. Madalam elatustase on just selle tagajärg. Seaduste mittetäitmine võib küll tuua kasu väikesele arvule inimestele, kuid ühiskonnale tervikuna toob ta selget kahju.
Eestis tuleks mõelda sellele, miks on Euroopa Liidu liikmesriigid ja näiteks USA, Jaapan ja Kanada suhteliselt kõrge elatustasemega riigid.
Milles nende edu võti on?
Kõrgtehnoloogias. Kõrgtehnoloogia on nimetus, mida on Eestis aastaid väärkasutatud täiesti häbitul viisil. Asju nagu kõige tavalisem arvuti või vaktsiin on üles haibitud ja nimetatud kõrgtehnoloogiaks. Nii see ei ole. Sel juhul olnuks ka Tartu telefonivabrik või RET Tallinnas kõrgtehnoloogilised ettevõtted. Nad aga ju ei olnud, sest tootsid laiatarbekaupa.
Kõrgtehnoloogia on see, mis on märksa kõrgemal tasemel kui maailmas keskeltläbi ja ei ole seetõttu laiatarbekaup. Ta on tagatud teadmistega, mis ei ole kõigile kättesaadavad ja on riiklik ressurss, mida valvatakse kiivalt.
See tähendab ka seda, et kõrgtehnoloogiaga kauplemine käib väga rangete eeskirjade järgi, neid võib nimetada ka embargoeeskirjadeks.
Maailmas on kasutusel riikide grupeerimine A-, B-, C-, D- ja E-gruppi vastavalt sellele, mida neile tohib müüa ja millised on riskid. Riigid, kuhu embargoeeskirjad ei luba arenenud riikidel midagi kõrgtehnoloogilist müüa, on näiteks Angola, Kuuba, Rwanda, Liibüa ja Serbia. Need on E-grupi riigid.
Võrdlemisi must on ka järgmine ehk D-grupp. Selles olevatele riikidele heidetakse enamasti ette hoolimatut suhtumist keemilise ja bioloogilise relvastuse alaste lepingute täitmisse.
Seal on ka riigid, kelle puhul on asi üldises hoolimatuses ja julgeolekuriskides. Selle D-kategooria riigid on Afganistan, Albaania, Valgevene, Birma, Hiina, Eesti, Gruusia, Iraak, Iraan, Moldova jne. Selles nimekirjas oleme siis koos Moldovaga.
Need riikide grupid on nagu pankadele antavad reitingud, mille muutmine toimub vaid sügava sisulise uuringu, analüüsi ning õiguskorra tugevdamise kaudu. A-grupis on aga üsna puhtad poisid, see koosneb Euroopa Liidu liikmesriikidest pluss Austraalia, USA, Jaapan ja veel mõned riigid.
Kui me tahame saada kaks ja pool korda rikkamaks, peame pääsema sellest viimasest sabast A-gruppi. Praegu on meil aga igal alal palju asjatundmatusest tingitud hoolimatust ja see on sisuliselt administratiivse suutmatuse nimekiri.
Kui Eesti viia administratiivselt suutlikule tasemele, on võimalik majanduse kiire kasv. Siis saavad võimalikuks majandusharud, millega tegelevad firmad praegu lihtsalt ei saa Eestisse tulla meie haldussuutmatuse ja julgeolekuriskide tõttu.
Üks levinud mõtteviise on, et me oleme praegu hirmus vaesed ja ELiga liitumine on meile üle jõu käiv. Saame enne jõukamaks ja lähme siis.
Minu ennustus on, et järgmist liitumislainet nähtavas tulevikus ei tule. Praegune laienemine otsustati eufoorses olukorras, kus majandusmull veel kasvas ja ei olnud veel lõhkema hakanud.
Oli palju naiivseid, kes uskusid sellesse, et nüüd on uus majandus, mis muudkui ainult kasvab. Siis aga mull lõhkes. Kõik mõttetud kulutused on aga vaja kinni maksta. Seega lähemal poolel tosinal aastal on Euroopas raha siiski vähe.
Teiselt poolt – juba sõlmitud kokkulepped ja võetud kohustused Euroopa Liit veel täidab, ehkki raskustega.
Ilmselt oleks kauem raske ülal hoida ka liikmesriikides poliitilist tahet. Kui laienemise üle leiaks praegu aset rahvahääletus Saksamaal, Prantsusmaal või Ühendkuningriigis, siis ilmselt mingit laienemist ei toimuks. Kümmet vaest sugulast ju keegi eriti ei oota.
Muidugi, kedagi ei oodata. Me oleme seal ju ainult kahjulikud. Meilt on vähe võtta, aga anda tuleb, et seda kahe ja poole kordset vahet tasa teha.
Rõhutan veel kord – järgmist rongi ei tule ja Eesti praegune väljajäämine tähendaks lõplikku mahajäämist.
Põhjuseks on just see, et järgmiseks laienemiseks pole raha. EL ei kaota midagi, kui Eesti välja jääb, aga Eesti kaotab praktiliselt kõik.
Niisugused kõlkuvad riigid on justkui vabalinnad, nagu Triest või Danzig. Kõlguvad üks või kaks aastakümmet ja siis keegi halastab neile ja võtab oma kaissu. Niipalju siis sellest iseseisvusest.
Meie puhul on tõenäoline ehk võtmine karvasesse kaissu?
Kõike võib juhtuda. Kaasa arvatud seda, et võib-olla tuleb siis vähe kaugemas tulevikus hakata mitte enam vene, vaid hiina keelt rääkima.
Kui peaks siiski juhtuma, et referendum annab tulemuseks «ei» – kui kiiresti me hakkame selle tagajärgi omal nahal tundma?
Ma arvan, et otsekohe. Sel juhul tekivad Schengeni viisapiirid vastu Eesti piiri – reisimine muutub väga tülikaks.
Eesti piir muutub Schengeni piiriks, nagu ka Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga, kuid ühe erinevusega – me ei ole seespool seda piiri, vaid väljaspool.