Kohtun Marko Luhamaaga Tartus, teel Tähtvere spordihalli. Esialgu me pikalt rääkida ei saa – värsket karate maailmameistrit ootavad kaks gruppi noori, kes soovivad järgneva kolme tunni jooksul idamaiseid tarkusi omandada.
Mäletan Luhamaad ajast, mil ise karatega tegelesin, kuid silmast silma pole meil olnud au suhelda. Esmamulje maailmameistrist on igati positiivne – Marko on äärmiselt avatud inimene ning tema energilisus nakkav.
Esimeses treeningurühmas on 13 algajat vanuses 8–12. Nende põhiliseks ülesandeks on õppida õigesti kukkuma. Noored langevad järgemööda kükist selili ning püüavad tabada õiget momenti, mil kätega vastu tatamit lüüa. Laste õhinale tuleb au anda – see ähvardab iga natukese aja tagant kontrolli alt väljuda ning noorel sensei’l ei jää muud üle kui marakrattidest uuesti ja uuesti aur välja lasta.
“Üks-kaks-kolm….” loeb treener numbreid ning lapsed tormavad nii kuis jalad võtavad oma õpetaja ümber kobarasse. “See on väga hea nipp, et neid maha rahustada – säästab aega ja energiat,” muigab Luhamaa. Teine seltskond õpilasi on tunduvalt vanemad ja edasijõudnumad – enamikul on vähemalt kollane vöö.
Vaatamata kodusele tundele, mida hall minus tekitab, tuleb siiski tõdeda, et pikapeale hakkab paigal istudes vilu. “Milles küsimus?” imestab Luhamaa. “Meil ju siin veel mitu vaba kotti – anna minna!” Mina vastu: “Mul pole ju õiget riietust, jätsin kimono koju.” “Siin pole riietusel tähtsust,” ütleb meister veenvalt.
Ja miks ka mitte? Lõppude lõpuks on ju tore üle pika aja vanu aegu meenutada – mõeldud, tehtud! Juba paari minuti järel pean tunnistama, et kunagi õpitu pole kuhugi kadunud. Võtan vabalt, unustades, et olen teksades ning juba õige pea tunnen, kuidas kehal meeldivalt soe hakkab.
Pärast trenni on lõpuks aega ka vestelda. Vaatamata tõigale, et suurvõistlus lõppes ammu, segas Tamperes läbielatu Luhamaal veel nädal hiljemgi uinuda.
“Väsimus oli suur, aga und polnud, kui see viimaks tuli, siis ikkagi üle nelja tunni magada ei saanud,” ütleb karateka ning lisab muigamisi, et matsŽe enam unes ei näe.
Tihedamal treeninguperioodil on aga võistlusteemalised unenäod tavalised. See, millega tartlane teisel pool Soome lahte hakkama sai, ei jõua tema sõnul vist kunagi pärale.
“Ei tunnegi enam midagi erilist,” ütleb Luhamaa ning selgitab, et eriline oli ainult võidumoment.
Üht-teist on nüüd siiski teisiti. “Seda, kas mina olen muutunud, oskavad öelda teised, kuid ühtäkki on inimesed hakanud mulle õnne soovima ja paljusid neist pole kunagi varem kohanudki,” ütleb maailmameister naerdes.
MM-iks valmistus Luhamaa talle omaselt tõsiselt. “Loomult olen pigem ööloom ja vara magama ei kipu, kuid koormuste kasvades olin enne ühtteist juba voodis,” sõnab Luhamaa ning täpsustab, et kõige rängemal treeninguperioodil algab öörahu kell 21.15 ja kui sellest väheks jääb, tuleb päeval samuti veel magada.
Tavaline koormus on 10–11 trenni nädalas. Lisaks jälgib Luhamaa päevast päeva ka toitumist.
“Võistluste eel puhkan reeglina passiivselt, kuid söögiisu ei kao kuhugi ja kui ettevaatamatuks minna, on liigsed kilod kiired tulema,” tõdeb karateka. “Seetõttu tuleb kogu toitumine paika panna.”
Kaalu langetamine tipptasemel on täppisteadus, peamine eesmärk on muutuda kergemaks, ilma et jõu- ning kiirus-näitajad kannataksid.
Nõu on Luhamaa saanud nii Mihkel Zilmerilt, Vahur Ööpikult kui ka Gert Koovitilt. “Mul on söögiisu, mis kasvab vajalikust suuremaks,” märgib Luhamaa. “Seetõttu püüan süüa täpselt niipalju, kui vaja ja väiksemate pausidega, korralik lahmakas söögikord lööks plaanid segi.”
Endine viievõistleja
Vaatamata täielikule pühendumisele ei suudaks Luhamaa eladada stiilis “söön-magan-treenin”, sest see hakkaks mõistusele. Küll aga tõdeb ta, et pole ühtegi sellist tööd, millest saaks käed puhtaks pühkida, siis kui vaja. “Vahel harva jõuan kinno või loen midagi, kuid hetkel konkreetset hobi polegi,” sõnab Luhamaa, meenutades seejuures, et kunagi oli ta kirglik surfaja. “Ühel hooajal oli mul isegi täisvarustus ja andsin igal võimalusel minna, kuid see haaras mind sedavõrd tõsiselt, et trenniks ei jäänud enam piisavalt aega ja energiat ning nõnda otsustasingi viimaks “segava teguri” maha müüa.”
Spordipisik haaras Luhamaad juba noorena. Harjumuseks oli vaadata telekast tiitlivõistlusi nii, et süda puperdas ja pärast oli tahtmine kõike ise proovida. Alasid, mis tulevasele maailmameistrile huvi pakkusid, oli palju. Isegi MM-i eel viis Luhamaa teiste spordialadega mõtteid mujale.
Enne karatega tutvumist tegeles Luhamaa juba teisest klassist alates moodsa viievõistlusega. “Algul oli põhiline jooks ja ujumine ning iga päev kaks või kolm trenni. Viievõistluse ettevalmistus on väga mahukas – teha tuleb palju ja mitmekülgselt,” meenutab Luhamaa tõdedes, et küllap see teda trenni tegema õpetaski.
Väga heaks sissejuhatuseks tulevasele karatekale oli kahtlemata ka vehklemine, mis on juba oma olemuselt põhialaga väga sarnane.
Karate juurde sattumist Luhamaa täpselt ei mäletagi. “Ühel talvel oli basseinis mitu kuud tehniline probleem ja ujuda ei saanud, tekkis treeningupaus, mille ajal hakkas vend enesekaitsetrennis käima,” räägib karateka. “Mõne aja möödudes tahtsin minagi seda teha.”
Nüüd, maailmameistrina, on Luhamaa paljudele abilistele tänulik. “Ainuüksi Eesti kaitsevägi toitis mind viimased kümme aastat,” ütleb Luhamaa. “Nüüd on lõpuks omalt poolt midagi vastu anda.”
Arvamus
Marko Luhamaa, karateka
Enim on karate mulle õpetanud distsipliini. Paljud seda ei tea, kuid oma närvikavalt olen tegelikult väga äkiline. Inimesed, kes mind tunnevad, näevad silmadest ära, mis minu sisemuses toimub, kuid mitte keegi pole kunagi pidanud selle pärast kannatama.
Tegelen all-stile karatega. Mulle see meeldib, kuna olukorra lahendamisvõimalusi on lõpmata palju. Võib haarata, maadelda, kiirelt lüüa.
Ma pole iial kata’t (võitlust kujuteldava vastasega) teinud ega isegi proovinud.
Karates oli algselt minu eesmärk end kaitsma õppida, seejärel juba võistlussporti teha. Olen elavaks tõestuseks, et kumite’d (kahevõitlust) saab edukalt teha ka ilma kata’ta. Mul pole midagi kata vastu, kuid igaühel on oma teekond ja see, mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Arvan, et kivide ja laudade purustamisel pole mõtet, kuna nad ei löö vastu.
Küll aga poleks ma nõus tugevama kontaktiga, kuna siis läheks kõik liialt poksiks. Kuna poksikinnas on palju raskem, muudaks see omakorda löögitehnikat. Kohtunike tase võiks alati palju parem olla ja mõni mees võiks olla mehisem – liiga palju on olnud näitemängu, õnneks annavad kohtunikud nüüd enam hoiatusi ka näitlemise eest, varem seda reeglit polnud.
Uudised
VE: Luhamaa, Marko – karateka
Maailma parima tiitel röövis Luhamaalt une
Maailmameister tõdeb, et emotsioonid jahtuvad, kuid võidumoment jääb igaveseks meelde.
Kohtun Marko Luhamaaga Tartus, teel Tähtvere spordihalli. Esialgu me pikalt rääkida ei saa – värsket karate maailmameistrit ootavad kaks gruppi noori, kes soovivad järgneva kolme tunni jooksul idamaiseid tarkusi omandada.
Mäletan Luhamaad ajast, mil ise karatega tegelesin, kuid silmast silma pole meil olnud au suhelda. Esmamulje maailmameistrist on igati positiivne – Marko on äärmiselt avatud inimene ning tema energilisus nakkav.
Esimeses treeningurühmas on 13 algajat vanuses 8–12. Nende põhiliseks ülesandeks on õppida õigesti kukkuma. Noored langevad järgemööda kükist selili ning püüavad tabada õiget momenti, mil kätega vastu tatamit lüüa. Laste õhinale tuleb au anda – see ähvardab iga natukese aja tagant kontrolli alt väljuda ning noorel sensei’l ei jää muud üle kui marakrattidest uuesti ja uuesti aur välja lasta.
“Üks-kaks-kolm….” loeb treener numbreid ning lapsed tormavad nii kuis jalad võtavad oma õpetaja ümber kobarasse. “See on väga hea nipp, et neid maha rahustada – säästab aega ja energiat,” muigab Luhamaa. Teine seltskond õpilasi on tunduvalt vanemad ja edasijõudnumad – enamikul on vähemalt kollane vöö.
Vaatamata kodusele tundele, mida hall minus tekitab, tuleb siiski tõdeda, et pikapeale hakkab paigal istudes vilu. “Milles küsimus?” imestab Luhamaa. “Meil ju siin veel mitu vaba kotti – anna minna!” Mina vastu: “Mul pole ju õiget riietust, jätsin kimono koju.” “Siin pole riietusel tähtsust,” ütleb meister veenvalt.
Ja miks ka mitte? Lõppude lõpuks on ju tore üle pika aja vanu aegu meenutada – mõeldud, tehtud! Juba paari minuti järel pean tunnistama, et kunagi õpitu pole kuhugi kadunud. Võtan vabalt, unustades, et olen teksades ning juba õige pea tunnen, kuidas kehal meeldivalt soe hakkab.
Pärast trenni on lõpuks aega ka vestelda. Vaatamata tõigale, et suurvõistlus lõppes ammu, segas Tamperes läbielatu Luhamaal veel nädal hiljemgi uinuda.
“Väsimus oli suur, aga und polnud, kui see viimaks tuli, siis ikkagi üle nelja tunni magada ei saanud,” ütleb karateka ning lisab muigamisi, et matsŽe enam unes ei näe.
Tihedamal treeninguperioodil on aga võistlusteemalised unenäod tavalised. See, millega tartlane teisel pool Soome lahte hakkama sai, ei jõua tema sõnul vist kunagi pärale.
“Ei tunnegi enam midagi erilist,” ütleb Luhamaa ning selgitab, et eriline oli ainult võidumoment.
Üht-teist on nüüd siiski teisiti. “Seda, kas mina olen muutunud, oskavad öelda teised, kuid ühtäkki on inimesed hakanud mulle õnne soovima ja paljusid neist pole kunagi varem kohanudki,” ütleb maailmameister naerdes.
MM-iks valmistus Luhamaa talle omaselt tõsiselt. “Loomult olen pigem ööloom ja vara magama ei kipu, kuid koormuste kasvades olin enne ühtteist juba voodis,” sõnab Luhamaa ning täpsustab, et kõige rängemal treeninguperioodil algab öörahu kell 21.15 ja kui sellest väheks jääb, tuleb päeval samuti veel magada.
Tavaline koormus on 10–11 trenni nädalas. Lisaks jälgib Luhamaa päevast päeva ka toitumist.
“Võistluste eel puhkan reeglina passiivselt, kuid söögiisu ei kao kuhugi ja kui ettevaatamatuks minna, on liigsed kilod kiired tulema,” tõdeb karateka. “Seetõttu tuleb kogu toitumine paika panna.”
Kaalu langetamine tipptasemel on täppisteadus, peamine eesmärk on muutuda kergemaks, ilma et jõu- ning kiirus-näitajad kannataksid.
Nõu on Luhamaa saanud nii Mihkel Zilmerilt, Vahur Ööpikult kui ka Gert Koovitilt. “Mul on söögiisu, mis kasvab vajalikust suuremaks,” märgib Luhamaa. “Seetõttu püüan süüa täpselt niipalju, kui vaja ja väiksemate pausidega, korralik lahmakas söögikord lööks plaanid segi.”
Endine viievõistleja
Vaatamata täielikule pühendumisele ei suudaks Luhamaa eladada stiilis “söön-magan-treenin”, sest see hakkaks mõistusele. Küll aga tõdeb ta, et pole ühtegi sellist tööd, millest saaks käed puhtaks pühkida, siis kui vaja. “Vahel harva jõuan kinno või loen midagi, kuid hetkel konkreetset hobi polegi,” sõnab Luhamaa, meenutades seejuures, et kunagi oli ta kirglik surfaja. “Ühel hooajal oli mul isegi täisvarustus ja andsin igal võimalusel minna, kuid see haaras mind sedavõrd tõsiselt, et trenniks ei jäänud enam piisavalt aega ja energiat ning nõnda otsustasingi viimaks “segava teguri” maha müüa.”
Spordipisik haaras Luhamaad juba noorena. Harjumuseks oli vaadata telekast tiitlivõistlusi nii, et süda puperdas ja pärast oli tahtmine kõike ise proovida. Alasid, mis tulevasele maailmameistrile huvi pakkusid, oli palju. Isegi MM-i eel viis Luhamaa teiste spordialadega mõtteid mujale.
Enne karatega tutvumist tegeles Luhamaa juba teisest klassist alates moodsa viievõistlusega. “Algul oli põhiline jooks ja ujumine ning iga päev kaks või kolm trenni. Viievõistluse ettevalmistus on väga mahukas – teha tuleb palju ja mitmekülgselt,” meenutab Luhamaa tõdedes, et küllap see teda trenni tegema õpetaski.
Väga heaks sissejuhatuseks tulevasele karatekale oli kahtlemata ka vehklemine, mis on juba oma olemuselt põhialaga väga sarnane.
Karate juurde sattumist Luhamaa täpselt ei mäletagi. “Ühel talvel oli basseinis mitu kuud tehniline probleem ja ujuda ei saanud, tekkis treeningupaus, mille ajal hakkas vend enesekaitsetrennis käima,” räägib karateka. “Mõne aja möödudes tahtsin minagi seda teha.”
Nüüd, maailmameistrina, on Luhamaa paljudele abilistele tänulik. “Ainuüksi Eesti kaitsevägi toitis mind viimased kümme aastat,” ütleb Luhamaa. “Nüüd on lõpuks omalt poolt midagi vastu anda.”
Arvamus
Marko Luhamaa, karateka
Enim on karate mulle õpetanud distsipliini. Paljud seda ei tea, kuid oma närvikavalt olen tegelikult väga äkiline. Inimesed, kes mind tunnevad, näevad silmadest ära, mis minu sisemuses toimub, kuid mitte keegi pole kunagi pidanud selle pärast kannatama.
Tegelen all-stile karatega. Mulle see meeldib, kuna olukorra lahendamisvõimalusi on lõpmata palju. Võib haarata, maadelda, kiirelt lüüa.
Ma pole iial kata’t (võitlust kujuteldava vastasega) teinud ega isegi proovinud.
Karates oli algselt minu eesmärk end kaitsma õppida, seejärel juba võistlussporti teha. Olen elavaks tõestuseks, et kumite’d (kahevõitlust) saab edukalt teha ka ilma kata’ta. Mul pole midagi kata vastu, kuid igaühel on oma teekond ja see, mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Arvan, et kivide ja laudade purustamisel pole mõtet, kuna nad ei löö vastu.
Küll aga poleks ma nõus tugevama kontaktiga, kuna siis läheks kõik liialt poksiks. Kuna poksikinnas on palju raskem, muudaks see omakorda löögitehnikat. Kohtunike tase võiks alati palju parem olla ja mõni mees võiks olla mehisem – liiga palju on olnud näitemängu, õnneks annavad kohtunikud nüüd enam hoiatusi ka näitlemise eest, varem seda reeglit polnud.