Parlamentaarsel riigil oli selleks täielik õigus ja vajalik jõud, kuid tal oli ka kohustus toimetada seda kõike tsiviliseeritult.
Ansipi vabandused, et “meil” ei lastud seda teha, nagu kavatsesime, “nad” jõudsid meist ette, manavad esile paralleeli Venemaa kunagise peaministri klassikalise pärliga “tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati”. Valitsus ei ela ju Marsil ega Kuu peal, talle peaks olema selge, et Eesti eestlaste ja venelaste vahel on selge vaimne, etniline, kultuuriline ja religioosne vastasseis.
Seda kõike teades olnuks valitsusel (kelle käsutuses on politsei, sõjavägi, eriteenistused, kaitseliit) kohustus tagada kord. Lisaks oli valitsuse käes ka nüüdismaailma asjaajamise peatrump – võimalus äreval ajal praktiliselt piiramatult edastada oma sõnumeid massimeedias. Nii peaminister kui ka president kui põhiseaduse garant pidanuksid väsimatult selgitama inimestele olukorda nii, et ka vii-mane tainapea sellest aru saaks. Ohuolukorras pole ju häbiasi isegi õpetajate ja vanemate kaudu paluda, et lapsed-noored ei osaleks meeleavaldustel, mille tagajärjed võivad olla ettearvamatud, olukord ise aga lihtsalt ohtlik. Seda võimalust paraku ei kasutatud, igatahes mitte siis, kui selleks olnuks õige aeg.
Politsei suurim möödalask oli paindumatus, mistõttu hulkade kogunemiskohtades ei suudetud õigeaegselt korda tagada, tagajärjeks oli aga marodööritsemine. Lõhkumine ja röövimine annab tunnistust kolmest asjast: esiteks monumendi juurde kogunenute madalast intellektist, teiseks Vene eriteenistuste puudulikust tööst rahutuste stsenaariumiga (nende praegust seisu on tabavalt iseloomustanud endine KGB-lane, kindral Oleg Kalugin: Vene eriteenistuste operatsioone korraldavad kapteni-leitnandi tasemega isikud, kes ei oska töötada sama peenelt kui nende Nõukogude-aegsed kolleegid, kindralid-polkovnikud), kolmandaks võimalusest (millest kõneldakse rahva seas sagedasti), et tegutses väike hulk Eesti-poolseid provokaatoreid, kellel õnnestus vene massid märatsema ajada. Pronksiöö pogrommid olid kasulikud Eesti valitsusele, aga mitte Kremlile. Politsei suurim teene sel hetkel oli tema puudumine.
Ühe huku tragöödia
Vähemalt paljude mitte-eestlaste hulgas tekitas küsimusi ka presidendi käitumine, kes küll läkitas vigastatud naispolitseinikule sentimentaalse lillekimbu, kuid kellel samas ei jätkunud ühtki kaasatundvat sõna hukkunud Peipsi-äärse nooruki emale. Riigiisa võinuks sel hetkel meenutada Churchilli: miljonite hukk on statistika, ühe hukk – tragöödia. Selline väärtus nagu inimese elu on Eestis tugevalt allahinnatud. Siit jääb vaid sammuke Venemaani, kus inimelu ei maksa üldse midagi.
Kolmas võtmeisik peale peaministri ja presidendi on selles loos Savisaar, andekas poliitik nii eelmisel kui ka uuel ajal. Erinevalt siinsetest venelastest mõistab ta Eesti olukorda ja siinseid jõuvahekordi hästi. Kuid – kõige otsustavamal hetkel teda monumendi juures ei olnud! Oma tegevusega mahitas Savisaar siinseid venelasi meelt avaldama, kuid hülgas nad ometi. Kui ta poliitikuna toetas neid, siis miks ta ei seisnud koos nendega? Kui aga ei toetanud, siis miks ta ei rakendanud oma vaieldamatut autoriteeti, et hoida neid laamendama hakkamast?
Võit hetkeks
Mida saame praegu järeldada ja mis suunas läheb asi Eestis edasi?
Esiteks peaksid Eestis elavad venelased lõpuks aru saama, et neid ei ole vaja ei Venemaal ega ka Savisaarel. Viimati nimetatul vaid valimiste aegu, et häältesaak poliitiliseks mõjuks konverteerida. Neid on poliitilistel eesmärkidel kasutanud ära nii Eesti kui ka Venemaa eliit.
Teiseks pole eestivenelaste enamikku sellisena, nagu nad praegu on, kuigivõrd vaja ka Eestil – tööjõuna ehk siiski, aga ei enamat. Aprillisündmused näitasid, et mingit tegelikku integratsiooni Eestis pole, nagu pole siin ka vene eliiti. Tunnistagem, et enamiku siinsetest venelastest moodustavad Nõukogude okupantide järeltulijad, kes ei samasta end Eestiga, vaid N Liidu õigusjärglusega, mille nad loomuldasa kannavad üle ka Eestile.
Kolmandaks – seekord võitis Eesti riik, valitsus, president, kogu eesti rahvas. Kuid viie-kuue-seitsme aasta pärast lahkuvad need venelased, kes seisid sõduri juures, ning need, kes olid oma mõtetes ja tunnetes seal, mujale Euroopa demokraatlikesse riikidesse tööd otsima. Siia jäävad vanad ja vananevad eestlased ning venelased, kelle ülalpidamine jääb suuremalt jaolt vaid eesti rahvusest maksumaksjate õlule. Saabub kauaoodatud aeg, mil eestlased saavad täie mõnuga, isekeskis, kõrvalisi rahurikkujaid pelgamata asuda nautima oma lemmikrooga – teist eestlast. Ja nii saab võidust jälle kaotus ning ajalugu kordub, nagu ta seda jõnksamisi on teinud kogu aeg.
Uudised
VE: Mironjuk, Ljudmila – Eestis elav ukrainlanna
LJUDMILA MIRONJUK: Mittevajalikud venelased ja lühinägelik Eesti
Viimase aja pea-sündmus on Eestis vaieldamatult olnud pronks-sõduri viimine sõjaväekalmistule. Selle ettevõtmise õiguslik alus oli ette valmistatud korrektselt ja õigesti.
Parlamentaarsel riigil oli selleks täielik õigus ja vajalik jõud, kuid tal oli ka kohustus toimetada seda kõike tsiviliseeritult.
Ansipi vabandused, et “meil” ei lastud seda teha, nagu kavatsesime, “nad” jõudsid meist ette, manavad esile paralleeli Venemaa kunagise peaministri klassikalise pärliga “tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati”. Valitsus ei ela ju Marsil ega Kuu peal, talle peaks olema selge, et Eesti eestlaste ja venelaste vahel on selge vaimne, etniline, kultuuriline ja religioosne vastasseis.
Seda kõike teades olnuks valitsusel (kelle käsutuses on politsei, sõjavägi, eriteenistused, kaitseliit) kohustus tagada kord. Lisaks oli valitsuse käes ka nüüdismaailma asjaajamise peatrump – võimalus äreval ajal praktiliselt piiramatult edastada oma sõnumeid massimeedias. Nii peaminister kui ka president kui põhiseaduse garant pidanuksid väsimatult selgitama inimestele olukorda nii, et ka vii-mane tainapea sellest aru saaks. Ohuolukorras pole ju häbiasi isegi õpetajate ja vanemate kaudu paluda, et lapsed-noored ei osaleks meeleavaldustel, mille tagajärjed võivad olla ettearvamatud, olukord ise aga lihtsalt ohtlik. Seda võimalust paraku ei kasutatud, igatahes mitte siis, kui selleks olnuks õige aeg.
Politsei suurim möödalask oli paindumatus, mistõttu hulkade kogunemiskohtades ei suudetud õigeaegselt korda tagada, tagajärjeks oli aga marodööritsemine. Lõhkumine ja röövimine annab tunnistust kolmest asjast: esiteks monumendi juurde kogunenute madalast intellektist, teiseks Vene eriteenistuste puudulikust tööst rahutuste stsenaariumiga (nende praegust seisu on tabavalt iseloomustanud endine KGB-lane, kindral Oleg Kalugin: Vene eriteenistuste operatsioone korraldavad kapteni-leitnandi tasemega isikud, kes ei oska töötada sama peenelt kui nende Nõukogude-aegsed kolleegid, kindralid-polkovnikud), kolmandaks võimalusest (millest kõneldakse rahva seas sagedasti), et tegutses väike hulk Eesti-poolseid provokaatoreid, kellel õnnestus vene massid märatsema ajada. Pronksiöö pogrommid olid kasulikud Eesti valitsusele, aga mitte Kremlile. Politsei suurim teene sel hetkel oli tema puudumine.
Ühe huku tragöödia
Vähemalt paljude mitte-eestlaste hulgas tekitas küsimusi ka presidendi käitumine, kes küll läkitas vigastatud naispolitseinikule sentimentaalse lillekimbu, kuid kellel samas ei jätkunud ühtki kaasatundvat sõna hukkunud Peipsi-äärse nooruki emale. Riigiisa võinuks sel hetkel meenutada Churchilli: miljonite hukk on statistika, ühe hukk – tragöödia. Selline väärtus nagu inimese elu on Eestis tugevalt allahinnatud. Siit jääb vaid sammuke Venemaani, kus inimelu ei maksa üldse midagi.
Kolmas võtmeisik peale peaministri ja presidendi on selles loos Savisaar, andekas poliitik nii eelmisel kui ka uuel ajal. Erinevalt siinsetest venelastest mõistab ta Eesti olukorda ja siinseid jõuvahekordi hästi. Kuid – kõige otsustavamal hetkel teda monumendi juures ei olnud! Oma tegevusega mahitas Savisaar siinseid venelasi meelt avaldama, kuid hülgas nad ometi. Kui ta poliitikuna toetas neid, siis miks ta ei seisnud koos nendega? Kui aga ei toetanud, siis miks ta ei rakendanud oma vaieldamatut autoriteeti, et hoida neid laamendama hakkamast?
Võit hetkeks
Mida saame praegu järeldada ja mis suunas läheb asi Eestis edasi?
Esiteks peaksid Eestis elavad venelased lõpuks aru saama, et neid ei ole vaja ei Venemaal ega ka Savisaarel. Viimati nimetatul vaid valimiste aegu, et häältesaak poliitiliseks mõjuks konverteerida. Neid on poliitilistel eesmärkidel kasutanud ära nii Eesti kui ka Venemaa eliit.
Teiseks pole eestivenelaste enamikku sellisena, nagu nad praegu on, kuigivõrd vaja ka Eestil – tööjõuna ehk siiski, aga ei enamat. Aprillisündmused näitasid, et mingit tegelikku integratsiooni Eestis pole, nagu pole siin ka vene eliiti. Tunnistagem, et enamiku siinsetest venelastest moodustavad Nõukogude okupantide järeltulijad, kes ei samasta end Eestiga, vaid N Liidu õigusjärglusega, mille nad loomuldasa kannavad üle ka Eestile.
Kolmandaks – seekord võitis Eesti riik, valitsus, president, kogu eesti rahvas. Kuid viie-kuue-seitsme aasta pärast lahkuvad need venelased, kes seisid sõduri juures, ning need, kes olid oma mõtetes ja tunnetes seal, mujale Euroopa demokraatlikesse riikidesse tööd otsima. Siia jäävad vanad ja vananevad eestlased ning venelased, kelle ülalpidamine jääb suuremalt jaolt vaid eesti rahvusest maksumaksjate õlule. Saabub kauaoodatud aeg, mil eestlased saavad täie mõnuga, isekeskis, kõrvalisi rahurikkujaid pelgamata asuda nautima oma lemmikrooga – teist eestlast. Ja nii saab võidust jälle kaotus ning ajalugu kordub, nagu ta seda jõnksamisi on teinud kogu aeg.