VE: Pala lastemaraton

Pala lastemaratonist osa võtjad suusatavad nalja tegemata
Villu Päärt, PM reporter, 02.02.2004 

Juurde, juurde, karjub mäeotsatäis ergutajaid. «Hea öelda, kui see ees ei lase mööda!» kaebab uhke uisusammuga mäest üles rühkiv tüdruk ergutajatele. «See ees» ei tee kuulmagi ja lükkab end ees mäest alla libisema.

Pala mararon.PMfoto.jpg:  

Pala noortemaratonil suusatatakse täie tõsidusega. Algusest lõpuni.

«Mul on üks suusk ühe määrdega ja teine teisega,» arutab umbes 5.-6. klassi poiss stardi eel suuski jalga sättides tõsiselt.

Teine paneb vastu: «Mul on Briko, miinus neli kuni kaheksa.»

Siin on paukunud kakskümmend külmakraadi ja finiðis on tulnud seista vihmavarjuga, kuid Tartu maratoni väikevend Pala noortemaraton on oma seitsmeaastases ajaloos pidamata jäänud vaid korra, lumi oli puudu.

Maratoni korraldab kohalik põhikool omal jõul. Kooli taha metsa on ehitatud suusarajad, mis kvaliteedilt parimad kogu Jõgevamaal.

Need Pala lapsed, kes ise starti ei lähe, on maratonipäeval tööl joogijagajate, ringilugejate või teejuhtidena.

Õpetajate maratonitööd

Õpetajadki on aastatega selgeks õppinud oma maratoniametid – näiteks üks poeb öökullikostüümi ja teeb maskotti.

Inglise keele õpetaja Maila Kolberg seisab finiðis, kirjutuslaud paelaga kaelas, ja peab protokollil järge. Emakeeleõpetaja Leili Lind hõikab möödatuiskavatele suusatajatele joogitopsi pakkudes «Võtkeee teeeed!» nii valjusti, et mikrofoni abil rääkivat maratonikommentaatorit on vaevalt kuulda.

Palale sõidavad maratoniks kokku lapsed ja noorukid kogu Eestist, põhiosa neist ei pääseks Tartu maratonil vanuse tõttu starti ei pikal ega isegi poolel maal.

Parimad puudusid

Suusatreener Tiia Teppan on kommentaatorimikrofoni hoidnud kõik need aastad. «Lap­sed suusatavad ikka samamoodi, aga varustus on paremaks läinud ja klubidel on tekkinud oma riietus,» näeb Teppani kogenud silm. Tuules lotendavad vaid mõned üksikud dressipüksid, malliks on kirevad liibuvad suusakombinesoonid.

Tänavu tuleb Teppanil tunnistada, et Eesti kõige tugevamad noored suusatajad pole Palale tulla saanud, nemad võtavad samal ajal mõõtu Põhjamaade eakaaslastega.

Sellest hoolimata on rajal Eesti suusatamise kuulsaim perekonnanimi – Veerpalu. Otepää tulevikulootuste Karupesa teami eredavärvilises kombinesoonis Andreas Veerpalu (9) sõidab isa määritud suuskadega nii võimast uisusammu, et tema rajal äratundmine ei valmista erilisi raskusi.

Poiss on tänavu võtnud omavanuste hulgas ühe esimese ja neljanda koha. Raja ääres toetavad teda vanaema ja vanaisa. «Ema jäi haigeks, muidu oleks tema tulnud. Isal on Haanjas Eesti meistrivõistlused, tema ka ei saanud tulla,» räägib vanaema Eda-Ehala Kruus. Erinevalt isast on poisi trumbiks just vabastiil.

«Klassikas ei jõua ta veel endast vanematega koos sõita. Aga kui kasvab, küll sõidab klassikat,» arvab Andreas Veerpalu tulevikust Maaja Laasik, kes vanaemana kaasa elamas lapselaps Karl Laasikule, Andrease paar aastat vanemale meeskonnakaaslasele.

Karl Laasik näitab poiste kõige nooremas vanuseklassis kõigile kandu. Veerpalu on finiðis neljandana. Vanaema on mures, et poisi riided on rajal rassimisest täitsa märjaks saanud.

Sel ajal kui Veerpalu saab vanaemalt sooja jope, on Pala maratoni kõige noorem sõitja, Tartu poiss Jan-Henrik Pärnik (7) maha saanud ühe viiekilomeetrise ringiga. Teine on veel ees. Nii pikka maad pole poiss oma elus enne võistlusel sõitnud. Tartu suusaklubi trennis küll, aga see pole ikka võistlusega võrreldav.

Ema Tea sõidab poisi järel, õde Piret (10) on juba ees teisel ringil. «Neid peab pidurdama, nad ei tunne enda piire. Pärast on halb olla ja ei tahagi enam suusatada,» avaldab ema enne poja starti oma eesmärgid. «Nad ajavad, et nemad tahavad Tartu maratoni poolt maad sõitma minna. Las proovivad enne siin.»

Kui poiss Pala sõidu hästi vastu peab ja ise tahab, siis Tartu maratoni avatud raja 16 kilomeetrit võiks ema arvates kõne alla tulla. Suusatab Jan-Henrik Pärnik neli-viis korda nädalas, nädalavahetustel käib pere ikka koos suusatamas. Kui Tartus lund ei ole, saab sõita Haanjasse või Otepääle.

Kelk jääb autosse

«Autos on kelk ka alati kaasas, aga seda enam välja ei võeta,» iseloomustab ema poisi suusahuvi kõige paremini.

Pärnik peab kümme kilomeetrit vapral vastu. Lõpusirgel tuleb mööda lasta endast pea kümme aastat vanemate lõpuspurt.

Enne kurvi on Nõmme noormees Andres Kollo veel ees. Pikk maa on maha sõidetud hirmsa tempoga, ühel hetkel langeb Kollo kui niidetult. Jalad lähevad risti ja Illuka põhikooli poiss Timo Juursalu pääseb mööda.

Selle ühe kukkumisega on Kollo kaotanud nii võimaluse võita Pala maraton kui kakssada krooni – esikoha eest saab võitja 500, teine koht peab leppima 300ga.

Finiðis on Kollo tõesti pettunud ega taha tükk aega kedagi ega midagi näha. See on tõsine kaotus.

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.