“Sõdurit on lihtne ära viia, aga kas mõeldi, kuidas me siin selle häbi ja pahandusega edasi elame?” küsib Semjon Petuhhov, puuhalg ühes, kirves teises käes.
Võim peab Petuhhovi arvates inimestega enam rääkima, alates presidendist. “Usun presidenti, kes on ise mulda kaevanud, mitte ei loe seda Ameerika raamatust. Tallinnas juhtunut vaadates teavad võimud aga vaid, mis on Ameerika, mitte seda, mis on Eesti.” Vanahärra peab toeka pausi.
“Oleme siin ka venelased, aga mitte sellised nagu Tallinnas, meie lolliks ei lähe, oleme näinud igasuguseid aegu, siin elanud üle 300 aasta.” Petuhhovil on palju südamel. Juurtega eestimaalane ei taha olla tühi õhk, kelle selja taga otsustatakse nii tähtsat asja nagu ausamba teisaldamine.
Vanaema Niinal on klaasist silm, lapsepõlves sai Kurski kandis haavata, aga ega ta sellepärast sakslaste peale viha kanna. “Sõda, mis teha, Tallinnas oli ka sõda, sõjas juhtub kõike, inimesed ei saa aru, mida teevad, pärast on häbi. Nüüd peame edasi elama,” kostab ta labidale toetudes.
“Oleme sõda näinud, uut ei taha. Meil on elukogemused ja kui ausammast oli tõesti nihutada vaja, võinuks ka lihtsate inimestega rääkida,” ütleb Niina, kes perekonnanime ei ütle. Igaks juhuks – ärev aeg.
Jumal peaministrist ligemal
Niina naabrimees ja laulumees Kondrati Ventšikov arvab, et pealinna kivimajade vahel ei olnud sõjahaudade jaoks küll õige paik. Hiljaaegu käis ta Raja küla ansambliga Tallinnas laulmas: siis, kui Jõgevamaa esindust avati. “Aga kultuurselt oleks pidanud talitama,” kostab ta sujuvalt eesti ja vene keelt vahetades. Kultuursuse nõue käib nii laamendajate kui ka teisaldajate kohta. “Ja inimestega oleks pidanud rääkima, sõjaveteranid oleks aidanud uue paiga otsimisel,” arvab mees, kelle hing on mitmendat päeva haige.
Kallaste sibulamüüja Anfissa Somrekova arutab naabrinaisega, et tea, kui pikaks ajaks aknaklaaside lõhkujad kinni pannakse. Naabrinaisel lõhkus ka pätt akna ära, aga too halastas, ei lasknud vangi panna. Ju halastaks jumalgi halastajatele.
“Eks varemgi ole ausambaid teisaldatud, sõdureid ümber maetud, Varnjast viidi Nõukogude ajal vennashaud Kolkjasse, mingit mässu ei puhkenud, ju oli kasvatus parem,” arvab Dominka Kuljova. Kui Tallinnas käis, kutsuti teda ka pronksmehe juurde, tema ei läinud. “Milleks? Kõik, mis vaja, on mul hinges. Aga Ansip peaks inimestega rohkem rääkima, oleme ju Eestimaa inimesed!”
Kaheksandat kümnendit käiv Maria Kapajeva ainult ohkab ja lööb käsi kokku. Lõpuks ütleb, et võimul pole ju aega rahvaga rääkida, võim ei kuula rahvast. “Aga meie räägime siis jumalaga, temal on lihtsate inimeste jaoks alati aega!”
Taevas keeratakse lumekraanid vallale, nagu oleks jäist hingust Eestimaa peal maikuu alguses veel vähe.
Kolmsada aastat vene kultuuri
•• Peipsi lääne- ja põhjaranniku venelased on rahvusgrupp, mis kujunes eri päritolu ja usukuuluvusega ümberasujaist. Tuumiku moodustasid õigeusu kiriku jälitamise alt pääsenud vanausulised ja ärajooksnud sunnismaised talupojad. Püsiv vene elanikkond on jälgitav alates 17. sajandist.
•• Suur hulk venelasi tuli Peipsi läänerannikule ja Piirissaarele 18. sajandi lõpul, paljud Poola valdustest Latgalest, osa Novgorodi ja Tveri kubermangust.
Uudised
VE: Peipsi-äärsed vanausulised
Räägime Ansipi asemel jumalaga
Neljasaja aasta eest Peipsi äärde saabunud venelaste järeltulijad on nördinud nii vandalismi kui ka teisaldamise pärast ning soovivad, et valitsus neid kuulaks.
“Sõdurit on lihtne ära viia, aga kas mõeldi, kuidas me siin selle häbi ja pahandusega edasi elame?” küsib Semjon Petuhhov, puuhalg ühes, kirves teises käes.
Võim peab Petuhhovi arvates inimestega enam rääkima, alates presidendist. “Usun presidenti, kes on ise mulda kaevanud, mitte ei loe seda Ameerika raamatust. Tallinnas juhtunut vaadates teavad võimud aga vaid, mis on Ameerika, mitte seda, mis on Eesti.” Vanahärra peab toeka pausi.
“Oleme siin ka venelased, aga mitte sellised nagu Tallinnas, meie lolliks ei lähe, oleme näinud igasuguseid aegu, siin elanud üle 300 aasta.” Petuhhovil on palju südamel. Juurtega eestimaalane ei taha olla tühi õhk, kelle selja taga otsustatakse nii tähtsat asja nagu ausamba teisaldamine.
Vanaema Niinal on klaasist silm, lapsepõlves sai Kurski kandis haavata, aga ega ta sellepärast sakslaste peale viha kanna. “Sõda, mis teha, Tallinnas oli ka sõda, sõjas juhtub kõike, inimesed ei saa aru, mida teevad, pärast on häbi. Nüüd peame edasi elama,” kostab ta labidale toetudes.
“Oleme sõda näinud, uut ei taha. Meil on elukogemused ja kui ausammast oli tõesti nihutada vaja, võinuks ka lihtsate inimestega rääkida,” ütleb Niina, kes perekonnanime ei ütle. Igaks juhuks – ärev aeg.
Jumal peaministrist ligemal
Niina naabrimees ja laulumees Kondrati Ventšikov arvab, et pealinna kivimajade vahel ei olnud sõjahaudade jaoks küll õige paik. Hiljaaegu käis ta Raja küla ansambliga Tallinnas laulmas: siis, kui Jõgevamaa esindust avati. “Aga kultuurselt oleks pidanud talitama,” kostab ta sujuvalt eesti ja vene keelt vahetades. Kultuursuse nõue käib nii laamendajate kui ka teisaldajate kohta. “Ja inimestega oleks pidanud rääkima, sõjaveteranid oleks aidanud uue paiga otsimisel,” arvab mees, kelle hing on mitmendat päeva haige.
Kallaste sibulamüüja Anfissa Somrekova arutab naabrinaisega, et tea, kui pikaks ajaks aknaklaaside lõhkujad kinni pannakse. Naabrinaisel lõhkus ka pätt akna ära, aga too halastas, ei lasknud vangi panna. Ju halastaks jumalgi halastajatele.
“Eks varemgi ole ausambaid teisaldatud, sõdureid ümber maetud, Varnjast viidi Nõukogude ajal vennashaud Kolkjasse, mingit mässu ei puhkenud, ju oli kasvatus parem,” arvab Dominka Kuljova. Kui Tallinnas käis, kutsuti teda ka pronksmehe juurde, tema ei läinud. “Milleks? Kõik, mis vaja, on mul hinges. Aga Ansip peaks inimestega rohkem rääkima, oleme ju Eestimaa inimesed!”
Kaheksandat kümnendit käiv Maria Kapajeva ainult ohkab ja lööb käsi kokku. Lõpuks ütleb, et võimul pole ju aega rahvaga rääkida, võim ei kuula rahvast. “Aga meie räägime siis jumalaga, temal on lihtsate inimeste jaoks alati aega!”
Taevas keeratakse lumekraanid vallale, nagu oleks jäist hingust Eestimaa peal maikuu alguses veel vähe.
Kolmsada aastat vene kultuuri
•• Peipsi lääne- ja põhjaranniku venelased on rahvusgrupp, mis kujunes eri päritolu ja usukuuluvusega ümberasujaist. Tuumiku moodustasid õigeusu kiriku jälitamise alt pääsenud vanausulised ja ärajooksnud sunnismaised talupojad. Püsiv vene elanikkond on jälgitav alates 17. sajandist.
•• Suur hulk venelasi tuli Peipsi läänerannikule ja Piirissaarele 18. sajandi lõpul, paljud Poola valdustest Latgalest, osa Novgorodi ja Tveri kubermangust.