VE: Rannap, Rein – 5 in 1

(11.10.2003)

Rein Rannap – jõuline ärijuht
Heili Vaus-Tamm

Ruut Rannap unistab tuuridest välismaal ja eestimaisest laulukonkursist

Uudise pilt
Rein Rannap Ameerika järele ei igatse – ta on Eestis õnnelik ja rahul, sest saab tegelda sellega, mis talle meeldib. Samas on tema ärianne ameerikalik.
Foto: Rauno Volmar

Varsti peaaegu 40 aastat viiel muusikaalal tegutseva Rein Rannapi anne ilmneb uue tahuna eredalt hoopis reklaami- ja juhtimisgeeniusena.

Ta on Eestis võimeline klassika- ja kergemuusika piiril tuure korraldama vaid piletiraha eest paremini kui Eestis tegutsevad kontserdiagentuurid seda seni suutnud on. Ja just sellest koormavast lisakohustusest tahab ta vabaneda.

Oma sünnipäevanädalal annab Rein Rannap kontserdi Tallinnas ja see aitab tal enda sõnul 50. sünnipäeva mitte meeles pidada, vaid hoopis unustada. Sest need pole juubelikontserdid, vaid lihtsalt Eesti Kontserdi käeulatus mehele, kes ütleb, et saab küll nii, et üldse mingitele numbritele ei mõtle.

Ei vaja sponsoreid

Rannap unistab, et saaks oma juhtimistegevusest – tuurikorraldusest loobuda. “Mulle ei meeldikski projekti teha, millele keegi teine peab peale maksma,” ütleb ta. Rannap-mänedÏer müüb Rannap-pianisti, improvisaatorit, klassika- ja lauluheliloojat ning rockmuusikut erakordse menuga. “Minu anne lihtsalt ilmneb ka reklaamialal,” selgitas ta. “Ma pole reklaamist ega müügist ühtegi raamatut lugenud ega kursust kuulanud. Kõik, mis mu tuuridel toimib, on enda välja mõeldud. Saan selle nagu muusikaalase inspiratsioonigi maailmas ringlevast inspiratsioonivoost.”

Poleks ime, kui mõni firma tahaks Rannapi reklaamijuhiks palgata. Aga ta ei läheks: “Olen siia ilma tulnud muusikuks, ja see on minu missioon. Sellepärast sündisingi professionaalsete muusikute peres.” Ja Rannap pole muutunud – oma fenomenaalse, Eestile nii palju suuri muusikuid andnud 1953. aastal sündinute Muusikakeskkooli-lennu tähistamiskontserdiks telliti temalt heliteos, milles ta kasutas 13-aastasena kirjutatud lugu.

“Muidugi oleks kindlam mõne organisatsiooni alla kuuluda, aga minu iseloomuga tooks see liiga palju konflikte kaasa,” arutleb Rannap. Samas ootab ta, et leiaks kellegi, kes ta asju korraldaks. “Kas või sekretäri, kes päevas need kuuskümmend telefonikõnet vastu võtaks.” Ega seegi lihtne oleks, sest küsimusele teda mõjutanud isikute kohta vastab Rannap, et ta on ise nii tugev isiksus, et on rohkem hädas sellega, kuidas oma ego alla suruda ja teisi mõista, kui et kelleltki veel midagi juurde võtta.

Ootab lauluvõistlust

Oma reklaamiteoorias läheb Rannap niikaugele, et nimetab kõik heliloojate programmilised teosed ja nende pealkirjad PR-tööks. Vihjet muusikaliteratuuri traagilisematele lehekülgedele (Sibeliuse lapse surm ja “Kurb valss”, Berliozi õnnetu armastus ja kättesaamatu õnne teema koos programmilise sisuga “Fantastilises sümfoonias”) kommenteerib ta, et Berlioz lihtsalt tahtis seda naist kätte saada, ja sellepärast kirjutas niisuguse loo.

Rannap ei usu kunstitegemisse kui stressi maandamisse ja ise masenduses ühtegi lugu ei kirjuta. “Kui mul on paha tuju, siis klaveri taha küll ei lähe. Ja kui läheks, tuleks sealt midagi hoopis vastupidist – helget ja õrna. Kui päike paistab ja kõik on hästi, just siis tulevad rajumad, rokimad lood. Aga ma jätan need kõik endasse, sest väljundit ju pole. Samuti pähetulevad laulud.”

Nüüd räägib jälle Rannap-ärimees: ”Ma ei saa finantseerida sellesse, millest tagasi ei tule. Ei saa laule ega oma ansamblit luua. Tuurid ei ole see koht, kus uusi laule tutvustada, need peaks inimestel enne kõrvus olema. Aga meie raadiojaamad neid ei võtaks. Ja sellest east olen ma väljas, kui laule lindistatakse selleks, et plaat vanaemale kinkida.”

Rannap kirjutaks laule ka siis, kui meil oleks oma laulukonkurss. “Kas või ilma preemiafondita – tahan, et keegi neid laule esitaks, et nad kõlaksid.”

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.