Rask läheb riigikohut juhtima puhta südamega
29.06.2004 00:01Ülo Mattheus, poliitikareporter
Poliitikast lahkuv Märt Rask ei kahetse valikut ning loodab uues ametis üle saada kaadrinappusest ja kohtukivid kiiremini jahvatama panna.
Kas poliitikaga on nüüd ühel pool ja parteipilet laua peal?
Meil polnud piletit, aga põhimõtteliselt jah, avaldus väljaastumise kohta on tehtud.
Te olite üks neist, kes toetas seisukohta, et ka kohtunikud võiksid kuuluda erakonda. Nüüd erakonnast lahkudes te ju satute oma põhimõtetega vastuollu…
Ei satu. Kindlasti on aktiivne poliitiline tegevus kohtuniku staatusega vastuolus, aga maailmavaate vabadus on olemas kõigil inimestel sõltumata sellest, kas sa oled kohtunik, prokurör või politseinik. Mina pooldan maailmavaatelist vabadust.
Olite kuni 1995. aastani üks juhtivaid advokaate, teie sissetulek oli kindlasti oluliselt parem kui hiljem poliitikuna. Kus on siin loogika, et te heast teenistusest loobudes tulite poliitikasse ja nüüd niisama kergekäeliselt sellest lahkute?
Ma olen suutnud kogu elu piisavalt elatist teenida ja raha ei ole see, mille nimel ma tegutsen. Advokaadi töö, mida ma tegin 20 aastat või enamgi, oli kindlasti ka huvitav, aga ilmselt pakkus poliitika uusi väljakutseid ja enesearendamise võimalusi. Aga iga asi saab kord otsa ja lõppkokkuvõttes olen ma avaliku elu tegelasena figureerinud Eesti poliitikas juba 14 aastat.
Reformierakonnas näib olevat just nagu mingi ärajooksmise periood – lisaks teile on ju sisuliselt läinud ka Siim Kallas ja Toomas Savi. Kas on tegemist mingi sisekriisiga?
Ei, Reformierakonnas ei ole mingisugust jooksuperioodi. Me kõik mõtleme oma peaga ja mingit hüsteeriat või massipsühhoosi, et kõik lahkuvad uppuvalt laevalt, seda ei ole. Need, kes on poliitikas piisavalt pikalt olnud, vajavad lihtsalt uusi väljakutseid.
Kallas ja Savi on teie väga head sõbrad. Nemad lähevad Brüsselisse, aga teie Tartusse…
Jah, Tallinnast läheme kõik ära… Ilmselt on selle valiku taga need kogemused, mida me avalikus elus osaledes oleme kogunud. Ma ütlen ausalt, et olla pideva kriitika all, olla tähelepanu keskmes kas valitsuse liikmena või parlamendipoliitikuna – see kulutab.
Missugused on teie suhted Tartuga, kuhu te peaksite peatselt elama asuma?
Tartu on ülikoolilinn ja minu jaoks kõige meeldivamate hetkede aeg, sest seal ma abiellusin ja seal sündis meie esimene poeg. Nii et suhted Tartuga on kõige soojemad. Välja arvatud Tartu vangla küsimus.
Sellega sattusite tõsisesse vastuollu erakonnakaaslase ja Tartu linnapea Andrus Ansipiga, kelle arvates vangla võib suurendada Tartus kriminogeensust. Kas lähete Tartusse riigikohut juhtima ikka puhta südametunnistusega?
Me võib-olla jääme Ansipiga elu lõpuni erinevatele seisukohtadele, aga riigile oli seda asutust väga vaja – see lõi tegelikult uue suhtumise vangistusse, lõi täiesti uue arusaamise vangistuse olemusest, sest Vene-aegsed laager-tüüpi vanglad olid pigem kuritegevuse ülikooliks, kui kellegi ümberkasvatamise-mõjutamise asutusteks.
Te olete olnud kriitiline Res Publica juhitud justiitsministeeriumi praeguse poliitika suhtes, mis näeb ette karistuste karmistamist. Kuidas te niisuguses maailmavaatelises opositsioonis suudate toime tulla? Kohtutele jagab raha ju justiitsministeerium.
Ma olen naturaalne liberaal, mis tähendab, et ma pooldan alati seda, et inimesel peab olema õigus ise valida oma elustiil. Seda loomulikult kooskõlas ühiskondliku moraaliga. Kui me kõik asjad kriminaliseerime, saavutame olukorra, kus kehtestub käskude ja keeldude maailm ning tühinegi eksimus osutub kuriteoks.
Ma ei usu, et meil tekiksid justiitsministeeriumiga mingid tõsised vastuolud. Kõiki neid keelde ja käske ja õigussüsteemi muudatusi saab teha ikkagi koos oma partneritega.
Millist lahendust te riigikohtu esimehena näete kohtuga seotud probleemidele, eelkõige ülipikkadele menetlustähtaegadele?
Need probleemid on väldanud kogu taasiseseisvuse aja ja neid ei ole võimalik lahendada päevapealt, alates kas või puudu olevate kohtunike valikust ja väljaõppest, mis võib võtta aastaid. Tuleb kõigepealt selgeks teha kui palju ühiskond tahab õigusemõistmise ja korrakaitse peale kulutada.
Teisisõnu: me peaksime endale selgelt aru andma, et kui tahame jätkata sotsiaalriigi mudelit, kus säilivad vähekindlustatud elanike toetused ja eraldatakse piisavalt raha pensionide maksmiseks, siis kõige jaoks raha paraku ei jätku.
Märt Rask
- Sünniaeg ja -koht: 19.12.1950 Harju maakond
- Perekonnaseis: Abielus, 2 poega
- Haridus: Tartu Riiklik Ülikool (õigusteaduskond 1973–1978), Põltsamaa Gümnaasium 1969
- Töökohad: X Riigikogu 2003–2004, justiitsminister 1999–2003, Advokatuuribüroo Teder ja Rask 1997–1999, siseminister 1995–1996, Advokatuuribüroo Teder ja Rask, vandeadvokaat 1993–1995, Justiitsministeerium, ministri I asetäitja, justiitsminister 1990–1992, Eesti Advokatuur, vandeadvokaat 1978–1990
Riigikohtu ajaloost
- 24. veebruar 1918 võtab Maapäev vastu iseseisvusmanifesti.
- 21. oktoober 1919 Asutav Kogu võtab vastu riigikohtu seaduse ning valib kohtu esimeheks Kaarel Partsi.
- 14. jaanuar 1920 Riigikohtu esimene istung Tartu raekoja saalis.
- 15. juuni 1920 Asutav Kogu kiidab heaks põhiseaduse.
- 8. juuni 1934 Riigivanema dekreedi alusel viiakse riigikohus Tartust Tallinna.
- 31. detsember 1940 Riigikohus peab Tallinnas oma viimase korraldava istungi. Järgmisest päevast lõpetab riigikohus tegevuse.
- 28. juuni 1992 rahvahääletusel kiidetakse heaks Eesti Vabariigi põhiseadus, mis sätestab riigikohtu taasloomise.
- 27. mai 1993 taasloodud riigikohus peab esimese istungi Tartus raekoja saalis.
Riigikohtu esimehed
- Kaarel Parts, 1919–1940
- Rait Maruste, 1992–1998
- Uno Lõhmus, 1998–2004
Riigikohtu tegevust juhib riigikohtu esimees, kes on mitteametlikult ka üldkogu eesistuja ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees.
Uudised
VE: Rask, Märt – Riigikohtu esimees
Rask läheb riigikohut juhtima puhta südamega
29.06.2004 00:01Ülo Mattheus, poliitikareporter
Kas poliitikaga on nüüd ühel pool ja parteipilet laua peal?
Meil polnud piletit, aga põhimõtteliselt jah, avaldus väljaastumise kohta on tehtud.
Te olite üks neist, kes toetas seisukohta, et ka kohtunikud võiksid kuuluda erakonda. Nüüd erakonnast lahkudes te ju satute oma põhimõtetega vastuollu…
Ei satu. Kindlasti on aktiivne poliitiline tegevus kohtuniku staatusega vastuolus, aga maailmavaate vabadus on olemas kõigil inimestel sõltumata sellest, kas sa oled kohtunik, prokurör või politseinik. Mina pooldan maailmavaatelist vabadust.
Olite kuni 1995. aastani üks juhtivaid advokaate, teie sissetulek oli kindlasti oluliselt parem kui hiljem poliitikuna. Kus on siin loogika, et te heast teenistusest loobudes tulite poliitikasse ja nüüd niisama kergekäeliselt sellest lahkute?
Ma olen suutnud kogu elu piisavalt elatist teenida ja raha ei ole see, mille nimel ma tegutsen. Advokaadi töö, mida ma tegin 20 aastat või enamgi, oli kindlasti ka huvitav, aga ilmselt pakkus poliitika uusi väljakutseid ja enesearendamise võimalusi. Aga iga asi saab kord otsa ja lõppkokkuvõttes olen ma avaliku elu tegelasena figureerinud Eesti poliitikas juba 14 aastat.
Reformierakonnas näib olevat just nagu mingi ärajooksmise periood – lisaks teile on ju sisuliselt läinud ka Siim Kallas ja Toomas Savi. Kas on tegemist mingi sisekriisiga?
Ei, Reformierakonnas ei ole mingisugust jooksuperioodi. Me kõik mõtleme oma peaga ja mingit hüsteeriat või massipsühhoosi, et kõik lahkuvad uppuvalt laevalt, seda ei ole. Need, kes on poliitikas piisavalt pikalt olnud, vajavad lihtsalt uusi väljakutseid.
Kallas ja Savi on teie väga head sõbrad. Nemad lähevad Brüsselisse, aga teie Tartusse…
Jah, Tallinnast läheme kõik ära… Ilmselt on selle valiku taga need kogemused, mida me avalikus elus osaledes oleme kogunud. Ma ütlen ausalt, et olla pideva kriitika all, olla tähelepanu keskmes kas valitsuse liikmena või parlamendipoliitikuna – see kulutab.
Missugused on teie suhted Tartuga, kuhu te peaksite peatselt elama asuma?
Tartu on ülikoolilinn ja minu jaoks kõige meeldivamate hetkede aeg, sest seal ma abiellusin ja seal sündis meie esimene poeg. Nii et suhted Tartuga on kõige soojemad. Välja arvatud Tartu vangla küsimus.
Sellega sattusite tõsisesse vastuollu erakonnakaaslase ja Tartu linnapea Andrus Ansipiga, kelle arvates vangla võib suurendada Tartus kriminogeensust. Kas lähete Tartusse riigikohut juhtima ikka puhta südametunnistusega?
Me võib-olla jääme Ansipiga elu lõpuni erinevatele seisukohtadele, aga riigile oli seda asutust väga vaja – see lõi tegelikult uue suhtumise vangistusse, lõi täiesti uue arusaamise vangistuse olemusest, sest Vene-aegsed laager-tüüpi vanglad olid pigem kuritegevuse ülikooliks, kui kellegi ümberkasvatamise-mõjutamise asutusteks.
Te olete olnud kriitiline Res Publica juhitud justiitsministeeriumi praeguse poliitika suhtes, mis näeb ette karistuste karmistamist. Kuidas te niisuguses maailmavaatelises opositsioonis suudate toime tulla? Kohtutele jagab raha ju justiitsministeerium.
Ma olen naturaalne liberaal, mis tähendab, et ma pooldan alati seda, et inimesel peab olema õigus ise valida oma elustiil. Seda loomulikult kooskõlas ühiskondliku moraaliga. Kui me kõik asjad kriminaliseerime, saavutame olukorra, kus kehtestub käskude ja keeldude maailm ning tühinegi eksimus osutub kuriteoks.
Ma ei usu, et meil tekiksid justiitsministeeriumiga mingid tõsised vastuolud. Kõiki neid keelde ja käske ja õigussüsteemi muudatusi saab teha ikkagi koos oma partneritega.
Millist lahendust te riigikohtu esimehena näete kohtuga seotud probleemidele, eelkõige ülipikkadele menetlustähtaegadele?
Need probleemid on väldanud kogu taasiseseisvuse aja ja neid ei ole võimalik lahendada päevapealt, alates kas või puudu olevate kohtunike valikust ja väljaõppest, mis võib võtta aastaid. Tuleb kõigepealt selgeks teha kui palju ühiskond tahab õigusemõistmise ja korrakaitse peale kulutada.
Teisisõnu: me peaksime endale selgelt aru andma, et kui tahame jätkata sotsiaalriigi mudelit, kus säilivad vähekindlustatud elanike toetused ja eraldatakse piisavalt raha pensionide maksmiseks, siis kõige jaoks raha paraku ei jätku.