Eesti tuukrid tuvastasid Russalka vraki
Tarmo Õuemaa
 Soomuslaev Russalka uppus 110 aastat tagasi teel Helsingisse
Aluse vrakki otsisid eestlastega samal ajal ka soomlased
|
 |
|
Eesti allveearheoloogide juht Vello Mäss ütles, et Russalka vrakki otsisid ka soomlased, kuid õnn naeratas eestlastele.
Foto: Pille-Riin Pregel |
|
Eile kell kaks päeval võis pinnale tõusnud tuuker Kaido Peremees kinnitada – 110 aastat tagasi Tallinnast merele läinud ja koos 177 mehega kadunuks jäänud Vene soomuslaeva Russalka vrakk on leitud.
Eesti allveearheoloogide juht Vello Mäss kinnitas eile, et leitud laev on ilma igasuguse kahtluseta Russalka. “Russalka oli väga eripärane laev – madal parras, tekiehitus, vindid. Kõik sobib,” lausus ta.
Russalka märg haud on Tallinna-Helsingi liinil teise kolmandiku lõpus. Alus on tunginud ninaga merepõhja 74 meetri sügavusel. “Laev on peaaegu vertikaalses asendis, 60-70-kraadise nurga all püsti, nina allpool,” märkis Mäss.
Kaido Peremehe sõnul on laeva ahter veepinnast 40 meetri sügavusel. “Põhi on ülespoole ja seepärast on näiteks tekilt ära kukkunud suurtükitorn,” ütles ta.
Tuukri sõnul oli nähtavus halb veepinnast kuni üheksa meetri sügavuseni ning 60 meetrist sügavamal.
Vahepealne vesi oli aga selge nagu kristall. “Sellest piisas, et laev kindlaks teha. Laev on terve – tegemist on ikkagi kapitaalselt ehitatud soomuslaevaga,” ütles ta. “Võrgud on küll tekki puhastanud, kuid ka puidust tekk on suuresti terve.”
Koos Kaido Peremehega käis Russalka vrakki vee all uurimas Indrek Ostrat.
Soome tuukridki jõudsid eile värsket leidu vaatamas käia. “Fortuna naeratas seekord meile,” tunnistas Vello Mäss. “Soomlased otsisid Russalkat meiega paralleelselt, aga leidsime meie.”
Sõjaajaloolase ja sõjalaevade eksperdi Mati Õuna sõnul oli Russalka uppumise põhjus selge juba enne soomuslaeva leidmist. “Russalka oli ebatavaliselt madal – parras ulatus veepinnast 1,2 meetri kõrguseni,” lausus ta. “See, et laev tormiga põhja läks, pole mingi ime. Hiljem avastati, et Russalka tekiluugid puhkasid rahulikult Kroonlinnas laos.”
Ligi 30 aastat merd seilata jõudnud Russalka oli ehitamise ajal Euroopas eesrindlik soomuslaev. “1862. aastal, kodusõja ajal ehitasid ameeriklased maailma esimese pöörleva soomustorniga laeva,” ütles Õun. “Venelased ostsid ameeriklastelt litsentsi ja Russalkast sai esimene kahe pöörleva soomustorniga sõjalaev.”
1902. aastal püstitati annetuste eest Kadriorgu kujur Amandus Adamsoni “Russalka” mälestusmärk.
Soomlased leidsid Magdeburgi ankru
Tänavu juulis Osmussaare lähedal sukeldunud Soome ekspeditsioon leidis I maailmasõja aegse Saksa ristleja Magdeburgi hukkumiskohast kahe ja poole meetri kõrguse ankru.
Peale selle sattus meremeeste kätte ka osa laeva käilast ning muid teras- ja puitosi.
Ekspeditsiooni juhi Harri Köykkälä sõnul pole leitu veel kindel viide Magdeburgile, kuid esemete pärinemine sellelt on tema sõnul enam kui tõenäoline. Säilinud osad on üpris halvas korras, lisas ta.
Köykkälä kavatseb järgmisel suvel uuesti merepõhja uurida. Nüüd pidid uurijad töö katki jätma, sest plaanitud aeg sai läbi ja ulgumerel olnud tugev tuul ei lasknud tööd jätkata
Saksa kergristleja Magdeburg sõitis Osmussaare lähedal madalikule 1914. aastal. Laeva madalikult lahti kangutada ei õnnestunud ja kuigi suur osa meeskonnast pääses pakku, jäid venelaste saagiks Saksa mereväe koodid. Venelased toimetasid koodid Londonisse ning just see kallutas I maailmasõjas edaspidi paremuse merel inglastele.
Eesti Vabariigi ajal lammutati Magdeburg vanarauaks, kuid merepõhja jäi palju huvipakkuvat.
Sigrid Laev, Tarmo Õuemaa
Russalka viimane sõit
1893. aasta suvel, kui Tsaari-Venemaa laevastiku suurtükiväe õppesalk Tallinnas oli, anti kahele alusele, soomuslaevale Russalka ja suurtükipaadile Tutša, korraldus sõita Helsingisse ja sealt edasi Primorskisse.
Väljasõit oli kavandatud 7. septembrile. Kui kontradmiral Buratšek väljasõidupäeva varahommikul laevad üle vaatas, polnud Russalka komandör Jenišek veel kohal. Väidetavalt vaevas teda sel hommikul krooniline peavalu.
Laevad sõitsid välja umbes kell 8.30. Kiirem Russalka 177 meremehega pardal läks merele natuke hiljem, et Tutša kinni püüda. Merel pidid alused jääma üksteisest vähemalt 400–600 meetri kaugusele, et teise laeva sarvesignaal kuulda oleks.
Tutša heiskas purjed, mis lisas sõidukiirust. Madal Russalka oli lainetuse tõttu tavalisest aeglasem ja tagantlaine muutis ka õigel kursil püsimise raskemaks. Vaatamata varasemale käsule ei jäänud Tutša komandör Luškov Russalkat järele ootama.
Ilm läks väga halvaks
Sadamast väljasõidu ajal puhus lõunatuul tugevusega kolm palli. 17 miili kaugusel möllas aga juba üheksapalline torm. Enne keskpäeva halvenes ilm veelgi – hakkas sadama peent vihma, mis muutis nähtavuse nullilähedaseks.
Kell kolm päeval jõudis Tutša Helsingisse. Russalkat ei näinud ükski elav hing rohkem kui sada aastat, kuni Eesti ja Soome sukeldujad eile vrakki merepõhjas vaatamas käisid.
Siiani ei teadnud keegi täpselt, mis Russalkaga juhtus. Laeva otsingud merel kestsid 16. oktoobrini 1893, kuid tulutult. Soome saartele jõudnud pudi-padi põhjal oletasid otsijad, et laev ei uppunud plahvatuse tagajärjel – kõik leitud esemed olid pärit ülemiselt tekilt
Ohvitseridele karistus
Uurimise tulemusel avaldati 1894. aasta jaanuaris kontr-admiral Buratšekile noomitus ebapiisava ettevaatlikkuse pärast, et ta Russalka ja Tutša sellise ilmaga merele saatis, samuti seadusvastase tegevusetuse ja alluvate vähese järelevaatamise eest. Tutša komandöril Luškovil läks natuke halvemini – ta vabastati ametist ülemuse käsu hooletu täitmise ja seadusvastase tegevusetuse pärast.
31. augustil 1867 vette lastud Russalka oleks peaaegu uppunud ka korra varem: 1869. aastal liikudes skäärides oma noore mitšmani juhtimisel riivas laev järsku pöörde ajal parema poordiga kivi. Keresse tekkis auk ja vesi tungis laeva. Õnneks oli kallas lähedal ja laev jõudis randa. Auk paigati purjeriidest plaastritega. Tarmo Õuemaa
|
Uudised
VE: “Russalka”
(25.07.2003)
Tarmo Õuemaa
Foto: Pille-Riin Pregel
Eile kell kaks päeval võis pinnale tõusnud tuuker Kaido Peremees kinnitada – 110 aastat tagasi Tallinnast merele läinud ja koos 177 mehega kadunuks jäänud Vene soomuslaeva Russalka vrakk on leitud.
Eesti allveearheoloogide juht Vello Mäss kinnitas eile, et leitud laev on ilma igasuguse kahtluseta Russalka. “Russalka oli väga eripärane laev – madal parras, tekiehitus, vindid. Kõik sobib,” lausus ta.
Russalka märg haud on Tallinna-Helsingi liinil teise kolmandiku lõpus. Alus on tunginud ninaga merepõhja 74 meetri sügavusel. “Laev on peaaegu vertikaalses asendis, 60-70-kraadise nurga all püsti, nina allpool,” märkis Mäss.
Kaido Peremehe sõnul on laeva ahter veepinnast 40 meetri sügavusel. “Põhi on ülespoole ja seepärast on näiteks tekilt ära kukkunud suurtükitorn,” ütles ta.
Tuukri sõnul oli nähtavus halb veepinnast kuni üheksa meetri sügavuseni ning 60 meetrist sügavamal.
Vahepealne vesi oli aga selge nagu kristall. “Sellest piisas, et laev kindlaks teha. Laev on terve – tegemist on ikkagi kapitaalselt ehitatud soomuslaevaga,” ütles ta. “Võrgud on küll tekki puhastanud, kuid ka puidust tekk on suuresti terve.”
Koos Kaido Peremehega käis Russalka vrakki vee all uurimas Indrek Ostrat.
Soome tuukridki jõudsid eile värsket leidu vaatamas käia. “Fortuna naeratas seekord meile,” tunnistas Vello Mäss. “Soomlased otsisid Russalkat meiega paralleelselt, aga leidsime meie.”
Sõjaajaloolase ja sõjalaevade eksperdi Mati Õuna sõnul oli Russalka uppumise põhjus selge juba enne soomuslaeva leidmist. “Russalka oli ebatavaliselt madal – parras ulatus veepinnast 1,2 meetri kõrguseni,” lausus ta. “See, et laev tormiga põhja läks, pole mingi ime. Hiljem avastati, et Russalka tekiluugid puhkasid rahulikult Kroonlinnas laos.”
Ligi 30 aastat merd seilata jõudnud Russalka oli ehitamise ajal Euroopas eesrindlik soomuslaev. “1862. aastal, kodusõja ajal ehitasid ameeriklased maailma esimese pöörleva soomustorniga laeva,” ütles Õun. “Venelased ostsid ameeriklastelt litsentsi ja Russalkast sai esimene kahe pöörleva soomustorniga sõjalaev.”
1902. aastal püstitati annetuste eest Kadriorgu kujur Amandus Adamsoni “Russalka” mälestusmärk.
Soomlased leidsid Magdeburgi ankru
Tänavu juulis Osmussaare lähedal sukeldunud Soome ekspeditsioon leidis I maailmasõja aegse Saksa ristleja Magdeburgi hukkumiskohast kahe ja poole meetri kõrguse ankru.
Peale selle sattus meremeeste kätte ka osa laeva käilast ning muid teras- ja puitosi.
Ekspeditsiooni juhi Harri Köykkälä sõnul pole leitu veel kindel viide Magdeburgile, kuid esemete pärinemine sellelt on tema sõnul enam kui tõenäoline. Säilinud osad on üpris halvas korras, lisas ta.
Köykkälä kavatseb järgmisel suvel uuesti merepõhja uurida. Nüüd pidid uurijad töö katki jätma, sest plaanitud aeg sai läbi ja ulgumerel olnud tugev tuul ei lasknud tööd jätkata
Saksa kergristleja Magdeburg sõitis Osmussaare lähedal madalikule 1914. aastal. Laeva madalikult lahti kangutada ei õnnestunud ja kuigi suur osa meeskonnast pääses pakku, jäid venelaste saagiks Saksa mereväe koodid. Venelased toimetasid koodid Londonisse ning just see kallutas I maailmasõjas edaspidi paremuse merel inglastele.
Eesti Vabariigi ajal lammutati Magdeburg vanarauaks, kuid merepõhja jäi palju huvipakkuvat.
Sigrid Laev, Tarmo Õuemaa
Russalka viimane sõit
1893. aasta suvel, kui Tsaari-Venemaa laevastiku suurtükiväe õppesalk Tallinnas oli, anti kahele alusele, soomuslaevale Russalka ja suurtükipaadile Tutša, korraldus sõita Helsingisse ja sealt edasi Primorskisse.
Väljasõit oli kavandatud 7. septembrile. Kui kontradmiral Buratšek väljasõidupäeva varahommikul laevad üle vaatas, polnud Russalka komandör Jenišek veel kohal. Väidetavalt vaevas teda sel hommikul krooniline peavalu.
Laevad sõitsid välja umbes kell 8.30. Kiirem Russalka 177 meremehega pardal läks merele natuke hiljem, et Tutša kinni püüda. Merel pidid alused jääma üksteisest vähemalt 400–600 meetri kaugusele, et teise laeva sarvesignaal kuulda oleks.
Tutša heiskas purjed, mis lisas sõidukiirust. Madal Russalka oli lainetuse tõttu tavalisest aeglasem ja tagantlaine muutis ka õigel kursil püsimise raskemaks. Vaatamata varasemale käsule ei jäänud Tutša komandör Luškov Russalkat järele ootama.
Ilm läks väga halvaks
Sadamast väljasõidu ajal puhus lõunatuul tugevusega kolm palli. 17 miili kaugusel möllas aga juba üheksapalline torm. Enne keskpäeva halvenes ilm veelgi – hakkas sadama peent vihma, mis muutis nähtavuse nullilähedaseks.
Kell kolm päeval jõudis Tutša Helsingisse. Russalkat ei näinud ükski elav hing rohkem kui sada aastat, kuni Eesti ja Soome sukeldujad eile vrakki merepõhjas vaatamas käisid.
Siiani ei teadnud keegi täpselt, mis Russalkaga juhtus. Laeva otsingud merel kestsid 16. oktoobrini 1893, kuid tulutult. Soome saartele jõudnud pudi-padi põhjal oletasid otsijad, et laev ei uppunud plahvatuse tagajärjel – kõik leitud esemed olid pärit ülemiselt tekilt
Ohvitseridele karistus
Uurimise tulemusel avaldati 1894. aasta jaanuaris kontr-admiral Buratšekile noomitus ebapiisava ettevaatlikkuse pärast, et ta Russalka ja Tutša sellise ilmaga merele saatis, samuti seadusvastase tegevusetuse ja alluvate vähese järelevaatamise eest. Tutša komandöril Luškovil läks natuke halvemini – ta vabastati ametist ülemuse käsu hooletu täitmise ja seadusvastase tegevusetuse pärast.
31. augustil 1867 vette lastud Russalka oleks peaaegu uppunud ka korra varem: 1869. aastal liikudes skäärides oma noore mitšmani juhtimisel riivas laev järsku pöörde ajal parema poordiga kivi. Keresse tekkis auk ja vesi tungis laeva. Õnneks oli kallas lähedal ja laev jõudis randa. Auk paigati purjeriidest plaastritega. Tarmo Õuemaa
xxx
Merearheoloogid leidsid soomuslaev Russalka vraki?
Neljapäev. 24. juuli 2003
Merearheoloogid leidsid Soome lahest Helsingist lõuna pool laevavraki, mis suure tõenäosusega on 110 aastat tagasi uppunud Vene soomuslaev Russalka.
Allar Viivik
Mõni protsent on alati kahtlust, aga Soome tuukrid käisid ka vraki juures ära, ütleb Mäss, et vähemalt esialgu on tublisti põhjust oletuseks – leitud on kauaotsitud rannakaitsesoomuslaev Russalka. Täpsemalt selgub tõde ilmselt juba täna või homme õhtuks.
Lebab püstloodis
Meremuuseumi uurimislaev Mare on koos soomlastega Russalka vrakki otsinud juba rohkem kui kuu aega. Merepõhja uuritakse sonarite ning magnetomeetritega.
Teisipäeval näitas Mare sonariekraan, et umbes 25 kilomeetrit Helsingist lõunas lebab laevateel merepõhjas suurem vrakk.
Oletatava Russalka kere on tunginud raske noana savipõhja ning lebab seetõttu vees püstloodis.
«Koos meiega olid merel Soome insenerid. Neil on hea sukeldumisvarustus,» kinnitab Mäss. Põhjanaabrid sukeldusidki ööpimeduses 74 meetri sügavusele ning uurisid vrakki.
Sajaprotsendilist kinnitust, et tegu on Russalkaga, ei saanud tuukrid siiski anda.
«Nähtavus oli põhjas väga vilets ja hoovus viis soomlased lõpuks ka veidi kõrvale,» ütleb Mäss. «Aga nad nägid paari iseloomulikku detaili.»
Siiski on tuukrid veendunud, et vrakil on kõik XIX sajandi lõpu sõjalaevale iseloomulikud tunnused. Seda võib nentida ka sonariekraani pilti uurides.
«Aga muidugi on võimalus, et samal Tallinna ja Helsingi laevateel on uppunud veel mõni sama ajastu sõjalaev,» arutleb Mäss.
Juunis käis Mare uurimas ka seda kohta, kus Nõukogude sõjalaevastiku alused 1932. aastal kuulu järgi Russalka vraki leidnud olevat.
Mälestuseks monument
«Saime nende materjalid enda kätte ja uurisime merepõhja, kuid ei leidnud midagi,» ütleb Mäss, kes arvab, et toona vee all käinud tuuker nägi graniitkalju harja, mis võis tunduda uppunud laevana.
Tõsi, venelased ei kinnitanudki, et nad on vraki leidnud.
Vene rannakaitse soomuslaev Russalka uppus sügistormis Soome lahes teel Helsingisse 7. septembril 1893. aastal, viies merepõhja 177 meest. Ohvrite mälestuseks püstitati üheksa aastat hiljem Kadriorgu kujur Amandus Adamsonilt tellitud monument.
Soomuslaev Russalka
Vene rannakaitsesoomuslaev Russalka ehitati 1868. aastal.
Pikkus: 62,9 meetrit.
Laius: 12,8 meetrit.
Süvis: 3,3 meetrit.
Kiirus: 9 sõlme.
Soomuse paksus: kuni 115 mm.
Relvastus: neli kiirlaskekahurit ja neli 229millimeetrist suurtükki.
Meeskond: 177 inimest.
Allikas: «Mereleksikon»
Narva lahest leiti põhjalastud kaubalaev
Virumaa sõjaajalooklubi Otsing leidis Narva lahest Teise maailmasõja algul põhja lastud Vene kaubalaeva vraki.
«Umbes 70meetrine kaubalaev seisab merepõhjas püsti, kuid sinna on ohtlik sukelduda – kalalaevade traalid on peal,» rääkis Virumaa sõjaajalooklubi Otsing üks eestvedaja Igor Sedunov SL Õhtulehele. «Mõne aja pärast tahame sinna uuesti sukelduda,» ütles Sedunov vraki kohta, mille asupaik juba möödunud aasta lõpul kindlaks tehti. Laev asub 36 meetri sügavusel merepõhjas.
Tõenäoliselt lasid sakslased Vene kaubalaeva põhja 1941. aastal, kui too Tallinnast Peterburi taganes. «Arvame, et meeskond jõudis enne põhjaminekut pardalt lahkuda, kuid võib-olla uppusid ka meremehed,» rääkis Igor Sedunov.
Siim Randla