“Ilus lehekülg noore Eesti ajaloos on praegu Teie kirjutada” (diviisiülema A. Tõnissoni telegramm 4. jalaväepolgu ülemale A. Seimanile 29.nov.1918.a.) A. Seiman on sündinud 23.01.1886.a-l Tõstamaa vallas Pärnumaal ja tema otsus hakata sõjameheks viis noormehe Vilno sõjakooli, mille lõpetamise järel 1907.a-l suunati ta Taga-Kaspia sõjaväeringkonda. Rahulikule sõjameheelule tegi lõpu alanud I maailmasõda ja alanud rindetee Kaukaasias. Siin sai ta raskelt haavata, kuid paranedes teenis jälle oma väeosas.
1917.a-l hakati looma Eesti oma rahvusväeosasid ja kui loodi I Eesti polk A. Tõnissoni juhatusel, kutsuski Tõnisson A.Seimani endale polguülema abiks. Nüüdseks oli A. Seimanist saanud sõjakogemustega ohvitser polkovniku auastmes.
1918.a-l okupeerisid saksa väed Eesti ja rahvusväed saadeti laiali, kuid oli selge, et sakslased ei pea siin kaua vastu ja nii hakatigi uuesti Eesti vägesid korraldama ja sügisel loodi I diviis, mille 4. polgu ülemaks määrati kolonel A.Seiman. Polk asus Narvas ja sellele allusid ka kohaliku Kaitseliidu salgad.
Oma mälestustes on kindral.major A. Tõnisson kirjutanud järgmist:
“Seimani kaitsegrupi peajõu moodustasid kaitseliitlased ja koolipoisid, kes asusid polgu ruumides ja täitsid ka sõdurite ülesandeid, said sõjaväe toitu, kuid päris sõduriteks neid ei loetud. Kogu Narva kaitsegrupp koosnes 340 hingest ja 70 ohvitserist ja igaüks oli omamoodi riides – mõnel olid vanad vene sinelid seljas, suurem osa oli erariietes. Peale vene püssilogude oli neil ka 7 kuulipildujat, kuid raskemaid relvi ei olnud. Nende jõududega võis küll piiri valvata, mitte aga kaitsta.”
Sellises lootusetus olukorras tuli 4. polgul vastu võtta Vabadussõja esimesed lahingud Narva taga Joala väljal. Koos eestlastega oli abiks ka paar roodu sakslasi ja pool päeva kestnud ägedates lahingutes jäi 4. polk oma positsioonidele pidama. Pärast lõunat tuli diviisiülema käsk taandumiseks, kuna mitmes kohas oli Punaarmee läbi murdnud ja Joala väljal tuli ka 4. polgul kanda esimesed inimkaotused.
Tallinnnast 35 km kaugusel Valkla mõisa juures asub tagasihoidlik maakivist mälestuskivi tahvliga “Siia maani ja mitte kaugemale. 03.01.1919.” (vaata fotot). Just selle Valkla, Kääru ja Salmistu ümbruses
suudeti 1918.a. lõpupäevil seisma panna Punaarmee pealetung ja siin
lõppes ka ligi kuu aega kestnud 200 km-ne taandumine. See oli ka üks
Vabadussõja murdepunkte.
07.01.1919.a-l andis sõjavägede ülemjuhataja oma päevakäsu, millega alustati kogu rindel pealetungi ja 19.01.1919.a-l olid Eesti väed jälle Narvas tagasi ja sellega lõppes ka 4.polgu sõjaline tee Eestimaal – ees ootasid rasked ja ohvriterikkad lahingud Krasnaja-Gorka all.
1919.a-detsembrist teenis kolonel A. Seiman ülemjuhataja staabiohvitserina. Pärast vabadussõda oli vastutavatel kohtadel sõjaministeeriumis. Peale 01.12.1924.a.mässu mahasurumist määrati A. Seiman Kaitseliidu ülemaks ja sellel kohal teenis 1927.a-ni kuni reservi arvamiseni.
1930.a-l liitus ta Vabadussõjalaste liikumisega (vapsidega) ja oli Tallinna osakonna abiesimees 1932.a-st. Tema tööks sai töö noortega ja valimiseelne kihutustöö Tallinna ümbruses.
12.03.1934.a-l toimunud riigipöördekatses tunnistati ta süüdi ja mõisteti tingimisi vanglasse ja kui 1936.a-l määrati vapside liidritele pikaajalised vanglakaristused, siis vaadati ka A. Seimani toimik üle ja talle määrati 20 aastat vanglakaristust koos kõikide õiguste äravõtmisega.
1938.a-l kuulutas president K.Päts välja amnestia ja nüüd vanglast vabanenuna tõmbus A:Seiman avalikust elust kõrvale ja hakkas kokku panema oma polgu raamatut “4. Eesti Rahvaväe polk”.
1940.a-l taastati ka A.Seimani sõjaväeline auaste, kuid saatusekell oli juba löönud ja teine Vabadussõda jäi tulemata.
Uue võimu poolt arreteeriti kolonel Aleksander Seiman 29.11.1940.a-l ja tema süü suurus oli niivõrd ilmselge, et 25.01.1945.a.-l määras punaväe tribunal talle kõrgeima karistusmäära -mahalaskmise. Tema perel tuli ette võtta Siberi-tee.
Eesti oli kaotanud ühe oma parematest poegadest – kolonel A. Seimani,
kelle teeneid Vabadussõjas hinnati I ja II liigi 2. järgu ja II liigi 3. järgu Vabadusristidega (nende teenetemärkide puhul mängisid suurt osa edukad lahingus Narva lähistel). Varasemast ajast olid pärist tsaariarmee kõrged aumärgid – kaks Georgi risti, kuid tema hauale ei saanud isegi tagasihoidlikku puuristi…
Tema haud on siiani teadmata.
Selline oli ühe tõeliselt aatelise isamaalase elu- ja töömehetee, mis kahjuks jäi poliitikute hammasrataste vahele.
Muuseumi ja Pärnu kodu-uurijate materjhalide alusel A. Ruusmaa.
FOTOD: Valkla kivi “Siia maani ja mitte kaugemale!” esimest korda püstiti 23.06.1934.a-l ja taasavati 10.08.1989.a-l.
Kolme Vabadusristi ja kahe Georgi risti kavaler kolonel Aleksander
SEIMAN.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Seiman, Aleksander – kolonel
“Ilus lehekülg noore Eesti ajaloos on praegu Teie kirjutada” (diviisiülema A. Tõnissoni telegramm 4. jalaväepolgu ülemale A. Seimanile 29.nov.1918.a.) A. Seiman on sündinud 23.01.1886.a-l Tõstamaa vallas Pärnumaal ja tema otsus hakata sõjameheks viis noormehe Vilno sõjakooli, mille lõpetamise järel 1907.a-l suunati ta Taga-Kaspia sõjaväeringkonda. Rahulikule sõjameheelule tegi lõpu alanud I maailmasõda ja alanud rindetee Kaukaasias. Siin sai ta raskelt haavata, kuid paranedes teenis jälle oma väeosas.
1917.a-l hakati looma Eesti oma rahvusväeosasid ja kui loodi I Eesti polk A. Tõnissoni juhatusel, kutsuski Tõnisson A.Seimani endale polguülema abiks. Nüüdseks oli A. Seimanist saanud sõjakogemustega ohvitser polkovniku auastmes.
1918.a-l okupeerisid saksa väed Eesti ja rahvusväed saadeti laiali, kuid oli selge, et sakslased ei pea siin kaua vastu ja nii hakatigi uuesti Eesti vägesid korraldama ja sügisel loodi I diviis, mille 4. polgu ülemaks määrati kolonel A.Seiman. Polk asus Narvas ja sellele allusid ka kohaliku Kaitseliidu salgad.
Oma mälestustes on kindral.major A. Tõnisson kirjutanud järgmist:
“Seimani kaitsegrupi peajõu moodustasid kaitseliitlased ja koolipoisid, kes asusid polgu ruumides ja täitsid ka sõdurite ülesandeid, said sõjaväe toitu, kuid päris sõduriteks neid ei loetud. Kogu Narva kaitsegrupp koosnes 340 hingest ja 70 ohvitserist ja igaüks oli omamoodi riides – mõnel olid vanad vene sinelid seljas, suurem osa oli erariietes. Peale vene püssilogude oli neil ka 7 kuulipildujat, kuid raskemaid relvi ei olnud. Nende jõududega võis küll piiri valvata, mitte aga kaitsta.”
Sellises lootusetus olukorras tuli 4. polgul vastu võtta Vabadussõja esimesed lahingud Narva taga Joala väljal. Koos eestlastega oli abiks ka paar roodu sakslasi ja pool päeva kestnud ägedates lahingutes jäi 4. polk oma positsioonidele pidama. Pärast lõunat tuli diviisiülema käsk taandumiseks, kuna mitmes kohas oli Punaarmee läbi murdnud ja Joala väljal tuli ka 4. polgul kanda esimesed inimkaotused.
Tallinnnast 35 km kaugusel Valkla mõisa juures asub tagasihoidlik maakivist mälestuskivi tahvliga “Siia maani ja mitte kaugemale. 03.01.1919.” (vaata fotot). Just selle Valkla, Kääru ja Salmistu ümbruses
suudeti 1918.a. lõpupäevil seisma panna Punaarmee pealetung ja siin
lõppes ka ligi kuu aega kestnud 200 km-ne taandumine. See oli ka üks
Vabadussõja murdepunkte.
07.01.1919.a-l andis sõjavägede ülemjuhataja oma päevakäsu, millega alustati kogu rindel pealetungi ja 19.01.1919.a-l olid Eesti väed jälle Narvas tagasi ja sellega lõppes ka 4.polgu sõjaline tee Eestimaal – ees ootasid rasked ja ohvriterikkad lahingud Krasnaja-Gorka all.
1919.a-detsembrist teenis kolonel A. Seiman ülemjuhataja staabiohvitserina. Pärast vabadussõda oli vastutavatel kohtadel sõjaministeeriumis. Peale 01.12.1924.a.mässu mahasurumist määrati A. Seiman Kaitseliidu ülemaks ja sellel kohal teenis 1927.a-ni kuni reservi arvamiseni.
1930.a-l liitus ta Vabadussõjalaste liikumisega (vapsidega) ja oli Tallinna osakonna abiesimees 1932.a-st. Tema tööks sai töö noortega ja valimiseelne kihutustöö Tallinna ümbruses.
12.03.1934.a-l toimunud riigipöördekatses tunnistati ta süüdi ja mõisteti tingimisi vanglasse ja kui 1936.a-l määrati vapside liidritele pikaajalised vanglakaristused, siis vaadati ka A. Seimani toimik üle ja talle määrati 20 aastat vanglakaristust koos kõikide õiguste äravõtmisega.
1938.a-l kuulutas president K.Päts välja amnestia ja nüüd vanglast vabanenuna tõmbus A:Seiman avalikust elust kõrvale ja hakkas kokku panema oma polgu raamatut “4. Eesti Rahvaväe polk”.
1940.a-l taastati ka A.Seimani sõjaväeline auaste, kuid saatusekell oli juba löönud ja teine Vabadussõda jäi tulemata.
Uue võimu poolt arreteeriti kolonel Aleksander Seiman 29.11.1940.a-l ja tema süü suurus oli niivõrd ilmselge, et 25.01.1945.a.-l määras punaväe tribunal talle kõrgeima karistusmäära -mahalaskmise. Tema perel tuli ette võtta Siberi-tee.
Eesti oli kaotanud ühe oma parematest poegadest – kolonel A. Seimani,
kelle teeneid Vabadussõjas hinnati I ja II liigi 2. järgu ja II liigi 3. järgu Vabadusristidega (nende teenetemärkide puhul mängisid suurt osa edukad lahingus Narva lähistel). Varasemast ajast olid pärist tsaariarmee kõrged aumärgid – kaks Georgi risti, kuid tema hauale ei saanud isegi tagasihoidlikku puuristi…
Tema haud on siiani teadmata.
Selline oli ühe tõeliselt aatelise isamaalase elu- ja töömehetee, mis kahjuks jäi poliitikute hammasrataste vahele.
Muuseumi ja Pärnu kodu-uurijate materjhalide alusel A. Ruusmaa.
FOTOD: Valkla kivi “Siia maani ja mitte kaugemale!” esimest korda püstiti 23.06.1934.a-l ja taasavati 10.08.1989.a-l.
Kolme Vabadusristi ja kahe Georgi risti kavaler kolonel Aleksander
SEIMAN.