VE: Šmigun, Katrin – suusaneiu

Katrin Šmigun asub võidurõõmsana õppima
Kolmapäev 12.03.2003

USA ülikoolide meistrivõistlustel mõlemad suusasõidud võitnud Katrin Šmigun keskendub pärast edukat hooaega Utah’ ülikoolis õpingutele ja tudengirõõmudele.

Katrini võitude seeriat kroonis nädalavahetusel Kanada piiri lähedal Vermonti osariigis New Hampshire’is peetud USA üliõpilasliiga NCAA meistrivõistlustel nii 5 km vabatehnika- kui 15 km ühisstardiga klassikasõidu esikoht.

Esmaspäeva hommikul sõitis Katrin nagu tavaliselt rattaga veerand tunniga Utah’ ülikooli loengutele, et koolis jälle järje peale saada.

«Olin nädal aega puudunud, tundsin kohe, et loengut on raskem jälgida,» lausus ta. «Ma ei taha tuupida kiirustades, nagu keskkooli viimastel aastatel, tahan ainesse süveneda ja õppimist nautida.»

Õige elupööre

Šmiguni sõnul tuli esikoht ülikoolide meistrivõistlustel raskemini  5 km vabatehnikasõidus, kus ta edestas teise koha saanut 11 sekundiga. 15 km ühisstardiga klassikadistantsil asus ta esimesel kilomeetril juhtima ja keegi ei jõudnudki järele..

«Meie ülikooli võistkond on kogu aja treeninud ja võistelnud keskmäestikus, enamasti mulluste olümpiamängude radadel Soldier Hollow’s,» ütles ta. «Tundsin end värskena ja hästi ettevalmistununa.»

Treener Kevin Sweeney jätab Katrinile harjutuskavade valikul vabad käed. «Püüan teha nii, nagu olen harjunud,» sõnas eestlanna. «Ühe treeningukorraga päevas oli raske kohaneda ja läksin ähmi täis. Nüüd suhtun rahulikult, ühest korrast piisab. Vahel käin jõusaalis.»

Šmigun arvestab kindlasti ka isa Anatoli nõuandeid. «Isa ei andnud mulle üksikasjalikke juhiseid, ta innustas mind ise julgemalt otsustama,» ütles tütar. «Tunnetan ennast paremini ja olen enesekindlam.»

Jaanuari alguses USAsse siirdunud Katrin  Šmigun ütles, et tegi õige elupöörde. «Olin 16. eluaastast saadik tiirelnud suures spordis, seadnud kõrgeid eesmärke, kuid ei jaksanud enam ja pidin aja maha võtma,» täheldas ta. «Kui olen pärast treeningut väsinud, ei põe ma oma seisundi üle, vaid asun õppima.»

Ootab kohtumist õega

Vastse tudengineiu sõnul on elurütm muutunud vaheldusrikkamaks ja mitmekesisemaks. Ennelõunal kuulab ta loenguid, pärastlõunal käib koos ülikooli võistkonnaga Soldier Hollow’s treeningutel ja õhtuti veedab aega võistkonnakaaslaste, norralannadest sõbrataridega.

«Võistlustel on läinud väga hästi, tuba on auhindu täis ega tea enam, kuhu neid panna, sõbrad ka ümberringi, igav ei ole, saan tegelda, millega tahan.»

Võistlustel on Katrin  kohtunud ka oma onutütre Jana Rehemaaga, kes alustas jaanuaris õpinguid Colorado ülikoolis. Ülikoolide meistrivõistlustel sai Rehemaa 5 km vabatehnikasõidus neljanda koha.

Kristina  Šmiguni neli medalisõitu maailmameistrivõistlustel Val di Fiemmes panid õe juubeldama. «Ta võistles fantastiliselt ja andis mulle nii palju jõudu,» tunnistas Katrin. «Unistan, et suudaksin kunagi samuti nii vahvalt sõita.»

Aprillis teeb Katrin eksameid ja arvestusi, õppetöö lõpeb mai alguses. «Võibolla sõidab Kristina Ameerikasse puhkama, siis puhkame koos,» lausus õega kohtumist ootav Katrin.

–>Andrus Nilk
andrus.nilk@postimees.ee

***

Närtsinud Katrin Šmigun puhkes Ameerikas õitsele

Jaan Martinson, SL Õhtuleht, kolmapäev. 12. märts 2003

Katrin Šmigun pole enam see Katrin, kes väsinuna ja masendununa jaanuaris Utah’ Ülikooli siirdus. Kaotuseta hooaeg, kaks meistritiitlit ja positiivne õhkkond on pannud neiu särama ja hääle helisema. «Tuttavad ütlevad, et olen kevadeks õide puhkenud,» naerab Katrin.
Ta on kahtluseta USA ülikoolide parim suusataja. Kaksteist võitu kaheteistkümnest on saavutus, milleni pole keegi sealmail küündinud. Kõige tipuks kindlustasid eestlanna kaks esikohta NCAA meistrivõistlustel Utah’ Ülikoolile üldvõidu.

«Kindlasti leidub neid, kes arvavad, et konkurents on nõrk ja mis mul viga võita. Aga ma naudin siinseid võistlusi ja võitmist, naudin tiimitunnet,» teatab Katrin heliseval häälel. «Tunnen end taas suusatajana. Mu hing on rahul ja meel rõõmus. See on minu jaoks tähtsaim.»

Lähedased, ema Rutt ja õde Kristina, leiavad samuti, et olen paari kuuga tundmatuseni muutunud.

Olengi. Ka siinsed tuttavad ei jõua ära imestada. Ütlesid, et kui jaanuaris Utah’sse tulin, olin kui närtsinud lill, kevadeks puhkesin aga õide. Aga mul on kindlus tagasi tulnud. Masendus on möödas.

Ülikoolide parima suusataja tiitel on sul juba käes?

Peaaegu. Välja pole veel kuulutatud. Aga siinsete asjatundjate arvamuse kohaselt peaksin tiitli endale saama.

Ookeanitagused ajalehed ja internetiküljed pole sinu kiitmisega kitsid. Treener Kevin Sweeny peab sind fenomenaalseks suusatajaks. Kas neid jutte on meeldivam lugeda kui Eesti ajakirjanduse tõdemust, et Katrin sai taas MK-sarjas kümnenda koha?

On küll. Siin on suhtumine hoopis teine, positiivne – «Good job! Perfect!» – ja veendud, et ongi nii. Eestis leidsin, et ju pole minust asja, aga nüüd usun taas endasse.

Ülikooli suusatiim toetas sind kahtlemata kõvasti?

Vaat see ongi huvitav, et seni pidasin suusatamist individuaalalaks, aga siin muutusin meeskonnamängijaks. Aitasin kõiki palju suutsin, töötasin tiimi heaks, testisin suuski, valisin määrdeid – et kaaslased võimalikult häid kohti saaks ja me palju punkte koguks.

Ühist tunnet, mis meil tekkis, pole võimalik sõnadega kirjeldada. Pärast meistritiitli võitmist õhtust süües oli igaühel midagi head öelda. Nägin esmakordselt, kuidas mehed, meie tiimi liikmed, pisaraid valavad.

Su aastatetaguse vormilanguse ja sellega kaasneva masenduse üks põhjusi oli ületreening. Oled sa suutnud Ameerikas end ohjeldada?

Küllaltki. Ausalt öeldes treenin märgatavalt rohkem kui kaaslased. Aga samas hakkan tasapisi tajuma, et hullumeelne harjutamine ei pruugi tulemust parandada. Isa, kes telefoni teel õpetusi jagas, ütles ikka, et puhaku ma rohkem. Tema nõuanded olid üldse vahvad, jätsid mulle otsustamiseks vabad käed, et tegutsegu ma kogemuste najal ja enesetundest lähtuvalt.

Kuuldes Kristina kullavõidust ei suutnud ma siiski end vaos hoida, vaid tormasin hommikul uudisest tohutult energiat ammutades jõusaali. Kurnasin end emotsioonide ajel päris ära. Aga ega ma end palju trennis tappa saagi, koolis tuleb ju ka käia.

Kool väsitab samuti?

Muidugi. Kõik kinnitasid, et ärgu ma muretsegu, ülikoolis käia on palju lõdvem kui keskkoolis. Aga pole tühjagi. Kord on meil ülikõva. Puududa ei tohi, koduseid töid tegemata jätta samuti mitte.

Mõnikord tekib lasteaialapse tunne.

Kas eriala on sul juba välja valitud?

Veel mitte, õpin üldaineid. Kaks kursust on inglise keelt – kommunikatsioon ja grammatika. Lisaks tudeerin esimesel semestril filmiasjandust ja joogat. Varsti pean uued valikud tegema ja see pole sugugi lihtne – põnevaid aineid on ohtralt.

Vaba aega ikka leiad?

Hakkan pikapeale leidma. Esialgu olin justkui nohik, istusin kodus ja õppisin, nina raamatus. Ent siingi peab valitsema töö ja puhkuse vahel tasakaal. Väsinud pea ei võta kuigi palju vastu. Salt Lake Citys ei tule tegevusest puudus. Lippad kinno, bowlingut mängima, sõpradega juttu ajama. Või istud lihtsalt ülikooli kohvikus, tass teed ees ja uurid raamatut.

Kuidas kehakaaluga lood on? Rämpstoit pole kilosid lisanud?

Püksid hakkavad vöökohast pisut pitsitama. Ei, ei, muretseda pole vaja, ei midagi hullu. Aga süüdi pole mitte rämpstoit – ma ei pea hambur-geritest lugu – vaid lihtsalt hea söök. Ja laiskus. Õhtul ei viitsi midagi praadima hakata, vaid haaran võileiva.

Val di Fiemme sündmusi ja õe medalivõite ikka nägid?

Kus sa sellega. Ameerikas pole suusatamine mingi ala. Kuulsin tuttavatelt, mis toimus, aga sõite ei näinud.

Kas Kristina neli medalit oli üllatus?

Ei, teadsin, et ta on selleks võimeline.

Õe saavutus innustas?

Muidugi. Tean, et pean aja maha võtma, ent küll tuleb ka minu päev.

Ega hing kripeldama hakanud, et endal Val di Fiemmes käimata jäi?

Ei, absoluutselt mitte. Oleksin tulnud kohale paar päeva enne starti, ajavahega poleks jõudnud kohaneda ja sõitnuks keskpäraselt. Siis saanuks kriitika kaela ja lahkunuks taas närvihaigena.

Millest kõige rohkem USAs puudust tunned? Kristinast?

Loomulikult! Võime vestelda telefoni teel kaks tundi. Hullumaja! Kui suvel koju tulen, räägime vist ööd ja päevad.

Mis on USA suurim elamus?

Ärgata tundega, et elu on ilus, mitte masendav. See on minu jaoks suurim asi.

Katrinist sai USAs kogenud määrdemeister

Ameerika ülikoolidel pole oma määrdetiimi ja sestap peab igaüks oma suuskade määrimisega hakkama saama. Katrin omandas oskused tänu pidevatele telefonikõnedele Šmiguni tiimi määrdemeestele kiiresti.

«Ütlesin meie poistele nalja viluks, et olen nüüd tehtud suusamäärija ning hakkan hooldama Kristina suuski,» naeris Katrin.

USAsse sõites ei teadnud Katrin määretest midagi, nüüd loetles ta ette kõik olulisemad margid: «Oskasin vaid vedelat määret suusa alt ära võtta ja põhja bensiiniga puhastada. Parafiinid ja pulbrid olid tundmatu maa.»

Võistluseelsel õhtul pani treener Kevin Sweeny paberile võimalikud määrdevariandid, Katrin tõttas, paber peos, Kristjan Vähile helistama: «Mõnikord oli treener puusse pannud. Kristjan teatas, et issand, see määre teeb suusad aeglaseks. Paar korda määrisingi suusad kinni.»

Samas ei julgenud Katrin alati tiimile nõu anda, äkki eksib. Treeneri määrdevaliku peale kehitanud suusarahvas õlgu – hea libisemine. Vaid üks noormees peale Katrini tunnistas libisemise kehvaks. «Näib, et teised tiimi liikmed pole lihtsalt superlibeda suusaga sõitnudki,» arvas Katrin.

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.