VE: Tarand, Kaarel – reformist-kolumnist

KAAREL TARAND: Kolm masinlikku matusekõnet
(03.01.2005)

Ruut Kui riigimehelikkuse põhitunnus võiks olla möödanik

Uudise pilt

Uut aastat ei peaks alustama muude kui magusate kiidusõnadega. Aga näe, ei saa, ja mitte tänamatusest, vaid seetõttu, et riigijuhid tegid oma töö poolikult.

Kõik kolm – president Arnold Rüütel, riigikogu esimees Ene Ergma ja peaminister Juhan Parts – saatsid meile küll suuliselt, küll kirjalikult oma uusaastaläkituse, aga ükski neist ei olnud siiras.

Kui üldse, siis president, kelle ülesanne siin ilmas ongi oma monotoonse pajatusega lihtsalt üle korrata, et meie elus on paremat ja halvemat, et oleks tore, kui me oleksime sõbralikumad ja üksmeelsemad ning et üldjoontes on siiski kõik enam-vähem joone peal.

Aga temagi langes kohati täiesti stiilist välja, kui hakkas ümbernurga valitsuse, riigikogu ja koguni riigikohtuga arveid klaarima nn sundüürnike küsimuse pärast.

Siin võiks olla põhimõtteks, et kui ei meeldi, ütle otse, mitte ära ela oma lüüasaamist uusaastatervituses välja. Või mis asja-olu pärast õieti oli presidendi läkituses terve lõik pühendatud neile, kellele ”omandireformi käigus ülekohut tehti“? See seltskond oli ainus, kelle suhtes president valitsusele üldse selge ülesande püstitas.

<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT>

<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>

Nojah, muidugi kui välja arvata sõdurid Iraagis (kellele pühendasid tähelepanu kõik kolm). Ja need, kes veel siiamaani ei suutvat leppida selle „kokku lepitud ja õige“ ajalooga.

Et juhtida, on vaja vaikust

Mind igatahes häiris kõigi tervitajate etteasteid punase niidina läbiv nõudlik toon. Kusjuures see ei olnud nõudlik niivõrd iseenda, kuivõrd ikka kodanike suhtes. Meie peame selle, teise ja kolmandagagi leppima, andestama, usaldama jne. Mitte et meil sellest parem hakkaks, aga nendel, kes meile mõistetamatuid tähtsaid asju ajavad, hakkaks küll.

”Ma loodan, et suudame oma minevikku käsitleda üha kompleksivabamalt, liigsete emotsioonideta ja mustvalgetest lihtsustatud skeemidest hoidudes,” soovis Rüütel. Ergma aga mõistis lausa kohut: ”On kurb, et Teise maailmasõja ajal Eestile peale sunnitud valikud ikka veel meie ühiskonda lõhestavad. Niisugune lõhestamine on kasulik ainult nendele, kes tahavad Eesti riigile halba.” Parts aga teatas kindlas kõneviisis, et sel aastal ”Venemaa ratifitseerib piirileppe”.

Kõigi sõnum on ju tegelikult üks ja seesama: laske meil segamatult tegutseda ja ärge arvake ajaloost nii, nagu aru saate, vaid nii, nagu meie ütleme. Mis seal ajaloos siis kõnepidajate meelest oli? Kas ei olnudki eesti sõdureid eri riikide vägedes? Kas Rüütli meelest peaksid need veteranid nüüd, veel enne surma end mingiteks olude ohvritest kompromissisõduriteks nimetama, kui on end eluaeg leegioni ja korpuse meesteks kutsunud? Kes on Ergma meelest vaenlased ja lõhestajad – kumma poole mehed?

Igal juhul nõudsid riigijuhid meilt tingimusteta mõistmist ja heakskiitu oma tulevastele tegudele, eeskätt neile, mida on kavas teha kevadel Moskvas. Ja et juhtidel Moskvas ebamugav olla poleks, selleks peab kogu kodanikkond oma ajaloolisi arveid 9. maini mitte arutama. Kõva sõnum küll, aga kolme juhi teise soovi täitumise teeb see küll võimatuks. Nimelt et neid, kes valmistõdesid oma rahvale kaela suruvad, oleks mingi eriline põhjus rohkem usaldama ja ehk koguni armastama hakata.

Täpselt samas võtmes rõhutas kolmik ka meie Iraagis langenud sõdureid. Tulge mõistusele, ses asjas pole küll rahvast manitseda vaja, keegi pole ju sõjameeste pihta kive ega sõnu pildunud. Iseasi on, et rahva hulgas on väga erinevaid arusaamu sellest, kas Eesti riigile on see kohalolek kauges sõjas ikka hädavajalik. Ja las ollagi nii – või ootavad juhid jälle rahvalt üksmeelset hurraad, kui missiooni pikendamiseks läheb?

Masin tegi puhta töö

Üldse tundub, et kuskil riigi nõunikkonnas on varjul mingi kristalliseerunud teadmine sellest, ”mida rahvas tahab” ja ”mismoodi seda riigimehelikult öelda”. Näiteks oli kangesti riigimehelik pühendada pikki passaaþe Kagu-Aasia hiigellaine ohvritele. Kas paljuks ei läinud, arvestades, et sellel teemal saadeti ju teele eriläkitused? Kas mage ei olnud oma ”eraldatud kroonidega” hoobelda? Ja kui juba oli ette võetud, et 1. jaanuaril lipud poolde vardasse tõmmatakse, oleks ehk ka kodanikele südamele pannud, et kurval hetkel tuleb säilitada asjakohane tõsidus? Mõne linna ilutulestiku ärajätmine igatahes üldpilti aastavahetuse öises taevas ei muutnud. Olgem ausad, polnud seal mingit leina näha, puhas pidu kõik!

Ainsad leinalised tundusidki olevat oma tõsiseid sõnu masinlikult ette lugevad riigijuhid. Küllap seegi on riiklik PR-standard, et riigijuhi pärisosaks on mure ja murelikkus. Kui nii, siis kukkus muretsemine seekord kõigil võltsilt välja. Juhid ei samastunud rahvaga, vaid seekord pigem selle masinaga, mille ekraanilt oma tekste maha lugesid. Ühesõnaga, olid masinlikult mures. Aga selle võinuks vabalt koju enda teada jätta, sest elu on ikkagi põhiosas lõbus ja vähemasti Eestis aina lõbusamaks läheb.

Allikas

xxx

Elad Eestis: järelikult eestlane!

www.DELFI.ee
13. mai 2004 8:59
Kaarel Tarand
ETA FOTO

<!– –>Kaarel Tarand pakub kaks valemit, kuidas Eestiga seotud inimesi nimetada: põhikohaga Eestis elavate inimeste puhul eesti + rahvus, põhikohaga välismaal elavate eesti keele kõnelejate puhul asukoht + eestlane.

Keele järgi eestlane võib elada maailma mis tahes nurgas, Eestis aga elab alaliselt enam kui saja emakeele kõnelejaid, kirjutab Tarand Eesti Päevalehes. „Ega teistes riikides pole olukord parem, sedasorti defineerimine on kiirete mootorite ja suure liikuvuse maailmas igal pool ajale jalgu jäänud.”

”Eestis elavate inimeste nimetamine ei tohiks olla keeruline, üleilmselt arusaadavaks üldnimetajaks sobib eestlane väga hästi, sest, nagu öeldud, keegi peale meie enda ei jaksa peenliigitusega tegelda, kui just akadeemilist süvahuvi pole,” leiab Tarand. „Jah, see võib riivata mõne “etnilise” ehk eestikeelse eestlase tundeid, aga see läheb üle, kui edukalt Eestis elavad inimesed eesti keele oskuse omandavad ning siin end tõeliselt kohalikuna tundma hakkavad.”

Peenem liigitus võikski ühtlustatult käia emakeele järgi. „Eestivenelased ja eestirootslased on mõistetena juba mingil määral kasutusel ja nii nimetatult tunduvad omadena. Või vähemasti on nimi neutraalne. Seetõttu võiks selline nimekasutus laieneda kõigile Eestis elavatele rahvastele. Ka siis, kui mõnel juhul sõna natuke lohisema kipub (näiteks eestivalgevenelane),” kirjutab Tarand.

”Muule lisaks oleks see hea seetõttu, et vabastaks inimesed (eriti riigirahvaste puhul) kaudsetest seostest ning vastutusest teiste riikide ametliku poliitika eest,” lisab Tarand. „Eestisakslased ei saa vastutada Schröderi, eestijuudid Sharoni ega eestivenelased Putini tegude eest. Ja eesti-liide aitaks rõhutada selle seose tegelikku puudumist.”

Eestivenelaste puhul on selles küsimuses valitsusel Tarandi meelest ka üks ülesanne täita. „Nimelt, Venemaa ametliku välispoliitika osa on “kaasmaalaste poliitika”. Eesti valitsus peab nõudma vähemalt selle ümbernimetamist, kui rohkemaks jõudu pole. Mõiste “kaasmaalased” nimelt sisaldab territoriaalseid pretensioone. Venemaal on täielik voli nimetada üle maailma elavaid venelasi rahvuskaaslasteks, aga mitte kaasmaalasteks,” lisab ta.

Kui sundida Moskva loobuma praegusest sõnakasutusest, aitaks see kaasa eestivenelaste siinsete juurte tugevnemisele, pakub Tarand. Nii saaks lahendada ka väljaspool Eestit elavate eestlaste nimetamise probleemi.

Suvel toimuvad järjekordsed ESTO päevad. „Oleks ebakorrektne nendest osavõtjaid ühtselt väliseestlasteks nimetada. Osalejad on lihtsalt eestlased ja kui vaja asukohta täpsustada, võib öelda, et rootsieestlased ja saksaeestlased või veel täpsemaks minnes krimmi-, moskva-, sydney- ja torontoeestlased,” leiab Tarand.

<!– –>www.DELFI.ee

<!– –><!– –>

xxx

(04.09.2003)

KAAREL TARAND: Jälle valel ajal kooli

Igal aastal, kui 1. septembril lapsi kooli saadan, pean kordama: riiklik koolikalender on valesti seatud. Nii laste kui ka vanemate suve teeb see kahest kohast ebaloogiliselt ja kulukalt katki.

Loodan, et kunagi õnnestub mul valimistel anda hääl inimesele, kelle haridusprogramm sisaldab plaani viia koolikalender looduse ja lihtsureliku tööinimese omaga kooskõlla. Ja ükspuha, mis ta muudest maailma asjadest arvab, tahan, et sellisest saaks haridusminister.

Hüdromet ja Kuuse-taat kinnitavad selgi aastal ühest suust, et tuleb ilus ja soe september. See ongi kohal ja talupojatarkus ütleb, et lapsed peaksid veel loodusest talvevarusid välja kandma, mitte koolis õppetööle pühendumist teesklema, endal mõtted mujal. Külakooli mindi ikka siis, kui toiduvarumine ehk põllutööd lõpetatud.

Minu oponendid ütlevad muidugi, et kui kooliaastat lühendada, siis tähendab see kas koolipäeva pikendamist või seda, et meie lapsed universaalses võrdluses lollimaks ehk konkurentsivõimetuks jäävad. Ei saa nad tööd ega tekita majanduskasvu. Saksamaal on ajaliselt pikim kooliprogramm Euroopas, aga on nad meist targemad? Ja milline on nende majanduskasv, kui see kellegi jaoks mingi eriline väärtus on?

Hea küll, ega lühendama peagi, kuigi kooliprogrammis on kokkuhoiu kohti kõvasti (millegipärast pole riigikontroll õppekavade majanduslikku põhjendatusesse küll julgenud süveneda). Sest kevadel lõpeb kooliaasta tarbetult vara. Vabalt võiks lapsi kolm nädalat ka juunis koolis pidada. Kui kooli lõpetamine toimuks võidupühal, annaks see vastastikku nii tähtsale päevale lapse elus kui ka riigipühale asjakohast pidulikkust juurde.

Aasta tagasi mindi kõrghariduses suurema kärata üle 3+2 süsteemile. Veel on vara tibusid lugeda, kuid pole ka põhjust arvata, et meie noored kaotatud õpiaasta tõttu ülikoolist in corpore töötute armeesse marsiksid, sest nad tööandja silmis harimatud on.

Sama kehtib ka alamate kooliastmete kohta. Midagi traagilist ei juhtu, kui koolis väiksema mahuga programm on. Majandusliku lisavõiduna olgu märgitud kokkuhoid toitumisest “oma peenralt” ja metsaandidest ning alaealiste kuritegevuse vähenemisest. Kuritööd jäävad tegemata, kui lapsed valgetel juunipäevadel usinasti koolis püsivad, mitte niisama järelevalveta ei logele ajal, mil vanemad veel viimaseid puhkuse-eelseid töid teha rabavad.
Põhjamaine tava ütleb, et puhkusele minnakse jaanipäevast. See võiks puudutada ka koolilapsi ja pedagooge, mitte ainult kõiki teisi.

Kool peaks käima mihklist jaanini või pööripäevast pööripäevani. Ja meie lapselapsed võtaksid ütlust “Lammas patta, lapsed kooli!” juba muistse rahvatarkusena.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.