Juba kümme aastat järjest saab iga soovija süüdet oma jaanitulele otse vabariigi presidendilt, kelle tõrvikust viiakse võidupühatuli laiali igasse maakonda. Tuleval esmaspäeval jagab president püha tuld juba teist korda Ida-Virus – sedapuhku Jõhvis.
Esimene võidupüha paraad pärast 53aastast pausi toimus 1993. aastal Tallinnas. Tollane kultuuriministeeriumi teatri- ja muusikaosakonna juhataja Jüri Trei, kes oli määratud ürituse stsenaristiks ja peakorraldajaks, meenutab, et veel mais ei olnud otsust, kas korraldada paraad võidutulega või ilma.
Sünnituhud
“Pidasin pärast riigisekretär Ülo Kaevatsilt ülesande saamist nõu kaitseliidu ülemaga ja lahendada tuli kohe terve hulk küsimusi. Ei olnud bensiini, ei olnud raha, ei olnud tõrvikuid, ei olnud tormilaternaid, mis on vajalikud tule transpordiks suuremal vahemaal, samuti ei ole kaitseväel enam selliseid külgkorviga tsikleid, millega 1930ndail tuld laiali viidi – neid hakkasid meil asendama väikesed dþiibid,” meenutab Trei. “Kaitseliit valmistas ise takust tõrvikud, takk aga põleb teatavasti väga kehvasti, nii et tõrvikutega oli pisut probleeme, nad kippusid isegi tseremoonia ajal kustuma. Aga hea, et needki olid.”
1993. aastal tähistati ka Eesti Vabariigi 75. aastapäeva, mille suvine üritus pidi valitsuse otsusega toimuma Otepääl, kus harrastusteatrid etendasid vabaõhulavastuse “Vabariigist vabariigini”.
“Sel aastal peeti paraad ja süüdati tuled Tallinnas. Tartu kaitseliit toimetas oma tule dþiibiga Tartusse, kus õhtul toimus kohalik paraad. Tartu raekojaplats on teadupärast väike – oli küsimus, kas sinna saab sõjaväetehnikat lubada ja kuidas sinna mahuvad kõik väeosad. Kuna rahva huvi oli tohutu ja plats oli inimesi pilgeni täis, siis tehnika enam hästi ära ei mahtunud ning jäi rahva sekka toppama. President Meri lahendas selle küsimuse temale omasel elegantsel moel, pöördudes laste poole ettepanekuga tulla sõjatehnikaga tutvuma. Tartust suundusime edasi Otepääle vabaõhulavastusele kaasa elama,” meenutab Trei esimese võidupüha paraadi pikka päeva.
Tuli ei kustu!
“Need esimesed tõrvikud, mis olid kasutusel Tallinnas ja Tartus, olid tõesti kehvad,” paljastab Trei tuletoojate köögipoolt. “Valitsus siiski leidis lõpuks raha ja me saime muretseda tormilaternad – nii et tuli ei kustunud,” lükkab Trei ümber kuskil ajalehes avaldatud spekulatsiooni, et pärast paraadi tuli kustutatakse ja süüdatakse uuesti alles sihtkohta jõudes. Tegelikult süüdati tõrvikuist tuli tormilaternatesse, mis võimaldasid seda viia isegi kaugeimasse punkti.
Kui 1995. aastal toimus võidupüha paraad Pärnus, olid olemas juba gaasitõrvikud. “Enne arvutasime, kui palju võiks gaasitõrvikud maksma minna, ja jällegi selgus, et raha ei ole. “Siiski otsustasime, et need tuleb ära tellida. Pöördusin mitmele poole raha saamiseks ja nii tuligi välja, et kõige rohkem aitas gaasitõrvikute soetamisel Eesti Gaas,” naerab Trei, ” kümme tuhat jäi ikka puudu, aga selle andis lõpuks valitsus.”
“Väga hea, et Pärnu paraadiks suutsime usaldusväärsed tõrvikud muretseda, sest seal oli ikka eriti kehv ja märg ilm,” on Trei rahul. “Madrused, kes olid selleks Pärnu paraadiks just uued vormirõivad saanud, olid pärast paraaadi täiesti sinised – mitte külmast, vaid need uued sinised kostüümid andsid märjaks saades värvi välja,” ütleb Trei.
“Tak kulturna – estontsõ malatsõ!”
Trei ise on eriti rahul Narvas 1996. aastal toimunud võiduparaadiga. “See oli tõesti üks suuremaid võidupüha paraade. Ka Peetri plats on ju üks suuremaid. Kui ma nüüd ei eksi, oli seal üle tuhande neljasaja kaitseliitlase ja sõjaväelase,” meenutab Trei, kellele president Meri pärast Narva üritust eriliselt tänu avaldas.
Igas paraadipaigas toimub, nüüd juba traditsiooniliselt, õhtul suur ilutulestik. “Admiral Kõuts oli siis piirivalveülem ja me leppisime temaga kokku, et esimene saluut lastakse Narva-Jõesuus kalda ääres seisvalt laevalt. Siis andis signaali sõjalaev, mis seisis Narva silla juures. Ja kogu raskekahurvägi oli Narva kindluses, sealt tuligi ilutulestiku kogupauk,” kirjeldab Trei idapiiril toimunud “tulevärki”. “Narva tänavad oli peaaegu inimtühjad, tundus, et peaaegu kõik elanikud olid kogunenud Narva kindlusesse, kust kogu ilu taevasse lasti. Hiljem võis kuulda isegi venelaste kiitust, et “tak kulturna – estontsõ malatsõ”.”
Täpselt tund pärast Narva ilutulestikku – südaööl – lasti ilutulestik õhku ka Jõhvi üksik-jalaväepataljoni alalt.
18 meetrit Saaremaa dolomiiti Võnnus
Jüri Trei, kes on vahepeal olnud konsul Peterburis ja on praegu jõudnud ametiredelil välisministeeriumi pressi- ja infoosakonna esimese sekretäri ametikohani, on leidnud tunnustust ka Läti riigilt – president Ulmanis autasustas teda lõunanaabrite ainukese auraha, Läti Kolme Tähe ordeniga. Selle au põhjuseks ei olnud Trei teened võidupüha paraadide taaselustamisel Eestis, vaid Võnnus ehk Läti Cesises püstitatud 18meetrine mälestusmärk, mis on pühendatud kangelastele, kelle saavutatud võitu me 23. juunil tähistame.
1951. aastal leidsid nõukogude võimud, et tore oleks ka see 1924. aastal rajatud Võnnu lahingu monument hävitada. Läti laulva revolutsiooni ajal alustas sealne rahvarinne kampaaniat Cesise mälestusmärgi taastamiseks. Nagu ajaloos varemgi on juhtunud, ulatasid eestlased selleski küsimuses lätlastele oma sõbrakäe.
Lätlased avastasid aga, et 1924. aastal kasutatud kivi, millest esimene monument valmistati, enam ei kaevandata. Trei räägib, kuidas ta suundus siis Saaremaale “maavarasid” otsima ja Kaarmast leitigi maavanem Jüri Saare abiga sobiv materjal.
“Läti valitsus esialgu eriti kerge käega raha selle monumendi jaoks anda ei soovinud, aga kui Eesti valitsus oli paarsada tuhat krooni juba andnud, ei saanud nemadki kõrvale jääda,” räägib Trei. “Muidugi maksis Kaarma dolomiit, millest mälestusmärk on tehtud, üle poole miljoni krooni, aga abi tuli ka eraisikuilt – isegi Kanada eestlased tegid annetusi. 1998. aasta jaanipäevaks pandi nurgakivi ja ausammas õnnistati sisse sama aasta novembris.”
Kui Jüri Treilt küsida, kas võidupüha paraadid on nagu tema lapsed, rõhutab ta selliste ürituste meeskonnatöö osa ja meenutab erilise tänuga kolonele Juhan Saart ja Raul Luksi ning kaitseliitlasest majorit Erich Orustet.
TEET KORSTEN
Laupäev, 21.06.2003
Uudised
VE: Trei, Jüri – jaanitule süütaja
Juba kümme aastat järjest saab iga soovija süüdet oma jaanitulele otse vabariigi presidendilt, kelle tõrvikust viiakse võidupühatuli laiali igasse maakonda. Tuleval esmaspäeval jagab president püha tuld juba teist korda Ida-Virus – sedapuhku Jõhvis.
Esimene võidupüha paraad pärast 53aastast pausi toimus 1993. aastal Tallinnas. Tollane kultuuriministeeriumi teatri- ja muusikaosakonna juhataja Jüri Trei, kes oli määratud ürituse stsenaristiks ja peakorraldajaks, meenutab, et veel mais ei olnud otsust, kas korraldada paraad võidutulega või ilma.
Sünnituhud
“Pidasin pärast riigisekretär Ülo Kaevatsilt ülesande saamist nõu kaitseliidu ülemaga ja lahendada tuli kohe terve hulk küsimusi. Ei olnud bensiini, ei olnud raha, ei olnud tõrvikuid, ei olnud tormilaternaid, mis on vajalikud tule transpordiks suuremal vahemaal, samuti ei ole kaitseväel enam selliseid külgkorviga tsikleid, millega 1930ndail tuld laiali viidi – neid hakkasid meil asendama väikesed dþiibid,” meenutab Trei. “Kaitseliit valmistas ise takust tõrvikud, takk aga põleb teatavasti väga kehvasti, nii et tõrvikutega oli pisut probleeme, nad kippusid isegi tseremoonia ajal kustuma. Aga hea, et needki olid.”
1993. aastal tähistati ka Eesti Vabariigi 75. aastapäeva, mille suvine üritus pidi valitsuse otsusega toimuma Otepääl, kus harrastusteatrid etendasid vabaõhulavastuse “Vabariigist vabariigini”.
“Sel aastal peeti paraad ja süüdati tuled Tallinnas. Tartu kaitseliit toimetas oma tule dþiibiga Tartusse, kus õhtul toimus kohalik paraad. Tartu raekojaplats on teadupärast väike – oli küsimus, kas sinna saab sõjaväetehnikat lubada ja kuidas sinna mahuvad kõik väeosad. Kuna rahva huvi oli tohutu ja plats oli inimesi pilgeni täis, siis tehnika enam hästi ära ei mahtunud ning jäi rahva sekka toppama. President Meri lahendas selle küsimuse temale omasel elegantsel moel, pöördudes laste poole ettepanekuga tulla sõjatehnikaga tutvuma. Tartust suundusime edasi Otepääle vabaõhulavastusele kaasa elama,” meenutab Trei esimese võidupüha paraadi pikka päeva.
Tuli ei kustu!
“Need esimesed tõrvikud, mis olid kasutusel Tallinnas ja Tartus, olid tõesti kehvad,” paljastab Trei tuletoojate köögipoolt. “Valitsus siiski leidis lõpuks raha ja me saime muretseda tormilaternad – nii et tuli ei kustunud,” lükkab Trei ümber kuskil ajalehes avaldatud spekulatsiooni, et pärast paraadi tuli kustutatakse ja süüdatakse uuesti alles sihtkohta jõudes. Tegelikult süüdati tõrvikuist tuli tormilaternatesse, mis võimaldasid seda viia isegi kaugeimasse punkti.
Kui 1995. aastal toimus võidupüha paraad Pärnus, olid olemas juba gaasitõrvikud. “Enne arvutasime, kui palju võiks gaasitõrvikud maksma minna, ja jällegi selgus, et raha ei ole. “Siiski otsustasime, et need tuleb ära tellida. Pöördusin mitmele poole raha saamiseks ja nii tuligi välja, et kõige rohkem aitas gaasitõrvikute soetamisel Eesti Gaas,” naerab Trei, ” kümme tuhat jäi ikka puudu, aga selle andis lõpuks valitsus.”
“Väga hea, et Pärnu paraadiks suutsime usaldusväärsed tõrvikud muretseda, sest seal oli ikka eriti kehv ja märg ilm,” on Trei rahul. “Madrused, kes olid selleks Pärnu paraadiks just uued vormirõivad saanud, olid pärast paraaadi täiesti sinised – mitte külmast, vaid need uued sinised kostüümid andsid märjaks saades värvi välja,” ütleb Trei.
“Tak kulturna – estontsõ malatsõ!”
Trei ise on eriti rahul Narvas 1996. aastal toimunud võiduparaadiga. “See oli tõesti üks suuremaid võidupüha paraade. Ka Peetri plats on ju üks suuremaid. Kui ma nüüd ei eksi, oli seal üle tuhande neljasaja kaitseliitlase ja sõjaväelase,” meenutab Trei, kellele president Meri pärast Narva üritust eriliselt tänu avaldas.
Igas paraadipaigas toimub, nüüd juba traditsiooniliselt, õhtul suur ilutulestik. “Admiral Kõuts oli siis piirivalveülem ja me leppisime temaga kokku, et esimene saluut lastakse Narva-Jõesuus kalda ääres seisvalt laevalt. Siis andis signaali sõjalaev, mis seisis Narva silla juures. Ja kogu raskekahurvägi oli Narva kindluses, sealt tuligi ilutulestiku kogupauk,” kirjeldab Trei idapiiril toimunud “tulevärki”. “Narva tänavad oli peaaegu inimtühjad, tundus, et peaaegu kõik elanikud olid kogunenud Narva kindlusesse, kust kogu ilu taevasse lasti. Hiljem võis kuulda isegi venelaste kiitust, et “tak kulturna – estontsõ malatsõ”.”
Täpselt tund pärast Narva ilutulestikku – südaööl – lasti ilutulestik õhku ka Jõhvi üksik-jalaväepataljoni alalt.
18 meetrit Saaremaa dolomiiti Võnnus
Jüri Trei, kes on vahepeal olnud konsul Peterburis ja on praegu jõudnud ametiredelil välisministeeriumi pressi- ja infoosakonna esimese sekretäri ametikohani, on leidnud tunnustust ka Läti riigilt – president Ulmanis autasustas teda lõunanaabrite ainukese auraha, Läti Kolme Tähe ordeniga. Selle au põhjuseks ei olnud Trei teened võidupüha paraadide taaselustamisel Eestis, vaid Võnnus ehk Läti Cesises püstitatud 18meetrine mälestusmärk, mis on pühendatud kangelastele, kelle saavutatud võitu me 23. juunil tähistame.
1951. aastal leidsid nõukogude võimud, et tore oleks ka see 1924. aastal rajatud Võnnu lahingu monument hävitada. Läti laulva revolutsiooni ajal alustas sealne rahvarinne kampaaniat Cesise mälestusmärgi taastamiseks. Nagu ajaloos varemgi on juhtunud, ulatasid eestlased selleski küsimuses lätlastele oma sõbrakäe.
Lätlased avastasid aga, et 1924. aastal kasutatud kivi, millest esimene monument valmistati, enam ei kaevandata. Trei räägib, kuidas ta suundus siis Saaremaale “maavarasid” otsima ja Kaarmast leitigi maavanem Jüri Saare abiga sobiv materjal.
“Läti valitsus esialgu eriti kerge käega raha selle monumendi jaoks anda ei soovinud, aga kui Eesti valitsus oli paarsada tuhat krooni juba andnud, ei saanud nemadki kõrvale jääda,” räägib Trei. “Muidugi maksis Kaarma dolomiit, millest mälestusmärk on tehtud, üle poole miljoni krooni, aga abi tuli ka eraisikuilt – isegi Kanada eestlased tegid annetusi. 1998. aasta jaanipäevaks pandi nurgakivi ja ausammas õnnistati sisse sama aasta novembris.”
Kui Jüri Treilt küsida, kas võidupüha paraadid on nagu tema lapsed, rõhutab ta selliste ürituste meeskonnatöö osa ja meenutab erilise tänuga kolonele Juhan Saart ja Raul Luksi ning kaitseliitlasest majorit Erich Orustet.
TEET KORSTEN
Laupäev, 21.06.2003