VE: Uba, Toomas – spordireporter

Loe artiklit Toomase isast

Toomas Uba – legend juba eluajal
Kai Kalamees, EPL,03.11.2003

Ruut Eile oleks 60-aastaseks saanud Toomas Uba. Mees, kes oma kirgliku spordiarmastuse, unustamatute reportaa`zide ja jäägitu kaasaelamisega sai legendiks juba eluajal.

Uudise pilt
Meeleolukas hetk 1970. aasta suusatamise maailmameistrivõistlustelt Ðtrebske Plesost.
Foto: erakogu

Eesti spordiajakirjanduse suurkuju elutöö kirkamatest hetkedest annab pildi mälestusnäitus, mille isa sünniaastapäeva puhul avavad täna tema pojad Margus ja Tarmo. “Toomas oli niisugune mees, et kui ta midagi lubas, siis ta seda ka tegi. Poistel on ka see joon,” on Mall Uba poegade üle uhke.

Mall oli oma abikaasa kõrval enamiku neist pea 40 aastast, mil Toomas Uba Eesti rahvale sporti vahendas. “Ta tegi alati suurt eeltööd. Mõne tiitlivõistluse eel oli meie suur tuba pabereid täis ja keegi ei tohtinud hingata,” meenutas Mall.

Uba kommentaarid tõid televaatajateni sündmusi 11 olümpiamängudelt. Suuresti tema teene on, et alates 1974. aastast on eestlasteni jõudnud otseülekanded kõigilt suusatamise maailmameistrivõistlustelt. Mall elas neile reportaaþidele kaasa, sest Toomas ootas tagasisidet. “Ütlesin talle vahel otse välja, et läksid liiga hoogu.”
Rahva mällu on jäänud ülekanne Calgary talimängudelt, kui Allar Levandi end olümpia-pronksile suusatas. Tol kaugel veebruariööl Eestis ei magatud.

Ubale jäid viimaseks 2000. aasta Sydney olümpiamängud, kus ta tegi tööd rasket haigust trotsides. “Eks ta üks juurikas oli oma kolleegidele. Ta enda latt oli kõrgel ja selle oli ta ka teiste jaoks kõrgele seadnud,” sõnas Mall.
Täna esitletakse ka raamatut “Toomas”, kus Uba meenutavad tema sõbrad ja töökaaslased. “Toomas oli erakordne inimene ja unikaalne näide sellest, kui perfektselt võib üks inimene sobida oma ametikohale ja kui ideaalselt võib üks amet sobida ühele inimesele,” kirjutab oma kauaaegse kolleegi kohta Urmas Ott.

Eesti Televisiooni ja Kultuurkapitali toel ilmunud raamatu toimetajaks on Voldemar Lindström.

Ubale pühendatud näitus Hansapanga Rävala puiestee majas jääb avatuks kuni 21. novembrini. Valik pangahoonele langes seepärast, et Hansapank on üks Eesti suuremaid spordi ja spordiülekannete toetajaid.

Allikas

 

xxx

Teletäht Toomas Uba jahtis unustamatut elamust
04.11.2003 00:01Andrus Nilk, PM sporditoimetuse juhataja

Kui ma Lillehammeris pärast pikka päevatööd magama jäädes kuulsin mehi köögis vaidlemas, kas sebra sitt ikka peab triibuline olema, siis tundsin, et nende meestega võib olümpiat teha. Mõte liikus.

Need read kirjutas Toomas Uba, legendaarne telemees, kellest ükski viimasel kolmekümnel aastal spordiülekandeid jälginud inimene ei saa üle ega ümber.

Kui Uba, kelle sünnist möödus pühapäeval 60 aastat, reportaaþi sisse juhatas, tekkis justkui pühalik tunne ja ta haaras kuulaja täielikult enda võimusse, ütles Anu Säärits.

«Vahel arutame kolleegidega, kuidas see Toomal õnnestus,» jätkas 1994. aastal ETV sporditoimetusse tööle läinud Säärits. «Ta lõi enda ümber erilise aura. Ta keskendus kõige olulisemale. Ta ei unustanud kunagi ära Eesti sportlast. Ta uskus, et ka meie poisid ja tüdrukud võivad maailmas midagi ära teha. Ta jõudis ilusad hetked ära oodata.»

Üks noist hetkedest sündis 1988. aasta 28. veebruaril Calgary taliolümpiamängudel. Kahevõistleja Allar Levandi oli hüpete järel neljas ja püüdis medalit, kuid Moskva kesktelevisioonil polnud kavas teha 15 km murdmaasuusatamisest öösel ülekannet.

«Ajalugu vaikib, mida Tom Calgarys tegi, aga enne keskööd oli selge, et näeme Allari sõitu ja kell 1.15 algas otsereportaaþ,» meenutas Raul Rebane ja lisas, et see on ETV kõige olulisemaid spordiülekandeid, mis üldse on tehtud.

«Calgary suusasõidu näitamine oli isale justkui eluülesanne,» ütles teletähe noorem poeg Margus Uba. Pärast kahte öösel helkis Tallinn tuledes – tähistati Levandi pronksmedalit.

«Ta polnud spordifanaatik üksnes sõnades, vaid ka tegudes. Ta oli maksimalist, ajas asju lõpuni,» lausus sporditarvete äris tegutsev olümpiamedaliomanik.

ToomasUba.jpg:  1972. aastal televisiooni sporditoimetusse tööle asunud Uba pidas enesestmõistetavaks, et Eesti spordihuvilised saaksid näha tähtsamate rahvusvaheliste kergejõustiku-, suusatamis-, jalgpalli- ja korvpallivõistluste ülekandeid.

Ta lükkas tee lahti 1974. aasta suusatamise maailmameistrivõistluste reportaaþidega Falunist. Sealtpeale on suusatamine eestlaste peamine tugitoolispordiala, millele elavad kaasa isegi need, keda higist leemendavad mehed-naised tavaliselt ükskõikseks jätavad.

Levandi ladus jutuoskus, intelligentsus, sümpaatne ja avatud olek andsid Ubale võimaluse vormida oma (tele)spordikangelast. Allar-poisist, nagu teletäht kahevõistlejat kutsus, sai teatud määral sportlase musterkuju, paipoiss ja hulkade lemmik.

«Mitmed asjad langesid kokku,» ütles Levandi. «Oli rahvuslik taasärkamine. Taliolümpiaaladel polnud tükk aega kerkinud ühtki tipptegijat. Mulle sobis see, et sain NSV Liidu koondises tiireldes omakandi inimesega elust ja ilmast rääkida. Meil tekkis Toomaga hingeline side, usaldasin teda ja ta aitas mind palju.»

Suvealade tegijatest sai Uba hästi läbi purjetajate Tõnu ja Toomas Tõnistega, kelle võistlusi tõi spordivaatajani videoreportaaþide vahendusel, 1989. aastal isegi Jaapanist. Treener Rein Ottosoni sõnul avaldas muljet Uba süvenemine ja asjatundlikkus, mis lubasid tal mõista ka sportlaste kehvemaid kohti ehk purjetamise eripära.

«Talle meeldis nõu anda, ja need polnud valed soovitused,» rääkis Ottoson. Kord puhkes neil vaidlus, kas sportlasel on kasulik pruute tiitlivõistlustele kaasa võtta. «Ta leidis, et lähedaste inimeste kaasasolek segab sportlase keskendumist. Hiljem muutis ta meelt. Nüüd käivad Mael ja Veerpalul naine ja lapsed võistlustel kaasas, nad innustavad suusamehi. Mõistagi sõltub kõik sportlasest endast,» lausus Ottoson.

Hansapanga Rävala puiestee kontoris avatud näitusel on vaadata Uba esimesed spordivõistluste kaustikud, mida ta hakkas koostama isa, 1936. aasta Berliini olümpial võistelnud Reginald Uba innustamisel kaheksa-aastasena Helsingi olümpia ajal.

«Me ei märganud temal spordimürgitust,» ütles Margus Uba. «Tema spordihuvi tärkas lapsepõlves, ta tegi endale alade olemuse selgeks. Ta arvas, et kui üks-kaks õhtut jääb spordiuudiste vaatamisel vahele, kaob järjepidevus. Ka puhkuse ajal helistas ta toimetusse ja küsis, kuidas näiteks Kalevi korvpallimeeskonnal läks.»

Uba agarus polnud aga sportlastele ja treeneritele alati meeltmööda. Korvpallitreener Jaak Salumets näiteks ei soostunud kohe pärast Kalevi meeskonna mängu andma intervjuud, ta vajas kolme-nelja minutit rahunemiseks.

«Mängu ajal läbistas mind nagu kõrgepingelaeng, ma polnud lõpuvile kõlades emotsionaalselt valmis sündmusi adekvaatselt kommenteerima,» lausus Salumets. «Meil tekkis Ubaga puhtalt töine arusaamatus. Oleme otsekohesed inimesed ja saime ruttu tingimustes kokkuleppele.»

Aastaid hiljem kohtus Salumets temaga sageli Pirita hotellis, infarkti üle elanud Uba käis basseinis kehalist töövõimet taastamas.

«Istusime kohvikus ja tegime neljasentimeetrise konjaki – seda võtsime jutu jätkuks,» nentis Salumets. «Vestlesime küllaltki avameelselt, ilmselt oli mõlema elus kokkuvõtete tegemise aeg. See oli mõnus pooltund.»

2000. aasta kevadel avastati Ubal lümfikasvaja. Hoolimata kurnavast keemiaravist ja jõu kahanemisest ei kõhelnud ta poja sõnul kordagi, et sõidab sügisel Sydney olümpiamängudele.

«Isa küsis endalt vahel, mis sunnib teda teletööd edasi tegema,» lausus Margus Uba. «Ta rääkis, et otsib mingit uut elamust, sündmust, mis pakuks tugeva emotsiooni. Ta ütles – kuni jalad kannavad, käin Sydneys ära. Kujutan ette, et kui arst keelanuks tal sinna minna ja temalt oleks võetud võimalus teha reportaaþi kümnevõistlusest, olnuks see tema elu suurim pettumus. Näha Noolt võitmas ja teha sealt ülekanne – see oli tema võit.»

Levandi meelest oli Uba õnnelik inimene. «Ta tegeles asjaga, mis talle meeldis. Ta arendas Eesti sporti, kasvatas ka ülemusi ja funktsionääre. Ta tundis ala ja inimesi, seepärast teda ka austati. Samal ajal säras ta teleekraanil, rahuldades nii esinemisvajaduse, mis on samuti paljudele inimestele tähtis.»

Uba ütlemisi

• Ja nüüd finisheerib Berit Aunli, kes vahepeal on saanud lapse.

• Bauer laseb maandumisel veidikene alla.

• Jaa, Wassbergist ei ole täna meest.

• Viimasel kümnel kilomeetril ei lasknud Matikainen kedagi oma rinnale.

• Suusahüpetes tuleb kõik väljaulatuvad kehaosad aerodünaamiliselt kinni katta.

• Suusastaadion on tehtud selliselt, et kõik naised käivad siin meie alt tiiru läbi.

• Esimesena finisheerib ikka see, kellel on rohkem elujõudu. Teised on juba rajalt lahkunud.

 

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.