VE: Uba Toomas

ANDRUS ALLIKA: Homsest elame kaasa

Suusatamise maailmameistrivõistlused liidavad Eesti rahvast ühte. Juba sellest ajast kui ETV Toomas Uba eestvedamisel poolsalaja 1974. aasta Faluni MM-i eestlaste kodudesse tõi.

Poolsalaja seepärast, et Kesktelevisoon näitas MM-i õhtuste videoreportaažidena, ETV aga põrutas suusaülekanded otse eetrisse.

Eks vanemad teletegijad teavad täpsemini, kuidas see asi tegelikult oli. Kord aastaid hiljem Uba igatahes väitis, et päris keelatud see vist ei olnud, küll aga enneolematu, et Eesti televaatajad nägid midagi varem kui suure N Liidu omad.

Uba hakkas eestlasi selgi moel liitma, et alguse sai meie telereporterite siunamine. Ega siis seda alguses avalikult ajalehtedes tehtud, aga omavahel küll. Mäletan, et mulle käis 1974 väga pinda N Liidu suusahüppaja Borovitini kiitmine: sai teine vist pronksmedali.

Aga eks see telekast suusatamise vaatamine hakkas tervisele ka. Kui suusatamise MM-võistlused või taliolümpiamängud algasid, ei tulnud kooliskäimisest enam midagi välja, siis kippusid kohe haigused kallale.

Igasugust dopingut või muud valskust kasutamata sai palja tahtejõuga paar pügalat üle 37 palavikku välja pigistatud küll. Siis oli hea kodus teki all matemaatikaülesandeid teha: kiiruga vaheaegu vihikusse sirgeldada ja rehkendada, kes kellest mitme sekundiga ees või taga on.

Aina kiirenev elutempo ja infotulv jätavad järjest vähemaks neid, kes võivad endale lubada luksust töö ajal tundide kaupa päevaseid suusavõistlusi jälgida.

Ega polegi midagi imestada, et rahvusvahelised suusajuhid on valmis meeste klassikalise 30 km suusatamise asendama sprinditeatevõistlusega. Tunde nõudva eraldistardi palju kiiremini kulminatsiooni jõudva ühisstardiga.

Enesetõestamise juhusemänguga, sest see on ju telepublikumassile põnev, kui keegi soosikutest kukub, kepi lõhub või suusa murrab ning oodatud aust ilma jääb.

Sellest et hooldemehed suuskade määrimisega puusse panid, ei saa ju peale nende ja suusatajate keegi nagunii aru.

Pealtnäha on püütud suusavõistlust ka staadionipublikule paeluvamaks muuta: rajad muutuvad aina lühemaks, suusatajaid aetakse väikesel ringil võimalikult sageli pealtvaatajate eest läbi. Tegelikult aga mõeldakse hoopis rohkem sellele, et telepildi tootmist mitte liiga kalliks ajada, et raja ääres saaks läbi väiksema arvu kaamerate ja operaatoritega.

Ainult põhimõtte pärast uuenduste vastu olla pole samuti arukas. Kui kahevõistluses esimesena poleks rakendatud Gunderseni meetodit – kõik hakkavad parimat hüppajat suusarajal riburada taga ajama, siis oleks see ala võib-olla juba välja surnud.

Suusatamine vajaks arukat kompromissi, nii nagu omal ajal klassikalise ja uisusammu vahel tehti: ühele meeldib brünett, teisele blond, aga võimalused on kõigil. Antagu ühtedele madin rajal, teistele aga õigus oma sõiduga paremust tõestada.

Õnneks läheb teisipäeval Val di Fiemmes algav MM veel vanaviisi: saame omadele kaasa elada nende lemmikdistantsidel ja -tehnikas.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.