VE: Vilde, Margarita – pommikoerajuht

Margarita Vilde ja Alban saabuvad aasta lõpuks koju

Juulikuust alates Afganistanis olnud Jõhvi üksik-päästekompanii pommikoerajuht Margarita Vilde ja labrador Alban saabuvad koju veel sellel nädalal. Neljas missioon algab poole aasta pärast.

Margarita Vilde abikaasa Heiki Vilde sõnul ootavad nad missioonil olnud rühma tagasi juba sel nädalal. “Eriti pikalt me vestelda pole saanud, seega on raske öelda, kas nendel oli seal keerulisem kui minul aasta tagasi,” ütles Vilde, kes kuulus oma koerte Cheini ja Sammiga esimesse demineerijate gruppi, kes Afganistanis missioonil käisid. “Esimesena minna oli siiski vist raskem. Ameeriklased ise olid siis vaid pool aastat seal tegutsenud. Meie elamistingimused olid vahest kehvemad, kuid meie lahkumise ajaks need paranesid ja selle poolest oli järgmistel kindlasti kergem,” arvas ta ning tunnistas, et praeguseks, kolmandaks missiooniks olid eestlaste kogemused suuremad ning nad teadsid, mis neid sõjakoldes ees ootab.

Viieliikmeline Eesti demineerimismeeskond, kuhu ühe pommikoerajuhina kuulub ka Margarita Vilde, sõitis missioonile Afganistani pool aastat tagasi. Lisaks kuuluvad meeskonda veel üks pommikoerajuht, kaks demineerijat ja demineerimisgrupi juht.

Pärast kolmanda meeskonna saabumist tekib missioonil poole aasta pikkune paus. Uus meeskond sõidab Afganistani juulikuus. Heiki Vilde ütles, et ka temale on tehtud pakkumine uuele missioonile sõita, kuid otsustanud ta veel pole. “Alguses, kui oli jutt, et missioon jätkub kohe, ilma pausita, pakuti mulle samuti võimalust minna, kuid see oli mõeldamatu, kuna abikaasa alles saabub. Aga pool aastat on piisav vahe ja pikk aeg ning ma jõuan veel otsustada,” lisas ta.

Koeri oleks rohkem vaja

Valitsus kinnitas 11. detsembril päästeameti demineerimismeeskonna jätkamise Afganistanis üheks aastaks alates 2004. aasta 1. juulist. Missioonil viibiva päästemeeskonna koosseisus on selle ülem, 2 demineerijat ja 2 koerajuhti koos koertega. Tööd jätkatakse USA sõjaväebaasis Bagramis. Eesti demineerijad töötavad ühtse meeskonnana koos teiste riikide demineerijatega, meeskonna ülesanne on otsida baasi territooriumilt lõhkemata lõhkekehi ja need kahjutuks teha. Koerajuhid koos koertega tagavad turvalisuse baasi väravas, kontrollides sissetulevaid sõidukeid.

Vilde sõnul võiks riik, kes suunab oma demineerijaid ja pommikoeri välismissioonidele, rohkem rõhku panna koerte ja demineerijate ettevalmistusele. “Häid pommikoeri on meil täpselt sama palju kui kaks aastat tagasi. Riik peaks omalt poolt vaeva nägema ning pommikoerajuhtide palka tõstma, et inimesed sellele tööle tuleksid. Koerte ja inimeste ettevalmistamine on aeganõudev protsess – ei saa võtta suvalist koera ja öelda, et nii, see ongi nüüd pommikoer,” lausus ta.

Uue, juulikuus alguse saava missiooni eelarve suuruseks on esialgselt planeeritud 4 150 506 krooni. See koosneb demineerimismeeskonna transpordikuludest Afganistani ja tagasi, majutus- ja teeninduskuludest, nagu näiteks autode rent, samuti kulutustest sidele, toitlustusele ja koeratoidule. Lisaks sisaldab see meeskonnaliikmete töötasu, päevaraha, meeskonna õnnetusjuhtumi- ja tervisekindlustuse makseid ning ravimi- ja vaktsineerimiskulud. Neljanda missiooni tarvis ostetakse ka uut varustust – üks telk ja üks välisantenniga satelliittelefon.

GERLI ROMANOVITÐ
Põhjarannik, kolmapäev, 24.12.2003

 

xxx

Albanist sai tõeline staar

Margarita Vildega ligi pool aastat Afganistanis pomme otsinud Albanist sai tänu oma sõbralikule loomule ameeriklaste baasis tõeline staar, keda patsutati, paitati, sügati, imetleti ja pildistati. Rõõmsa loomuga koer käis isegi hospidalis pommiplahvatustest viga saanud lapsi lõbustamas, tema perenaine aga sai just seal aimu sõja koledusest.

“Kui ma kodust ära hakkasin minema, ütles Heiki mulle, et ma seal ikka kõike rahulikult teeksin, mitte ei sibliks nagu kodus,” räägib eestlaste kolmandas Afganistani-eðelonis ligi pool aastat koos koeraga pomme otsinud Margarita Vilde, kelle abikaasa esimeses koosseisus sõjajärgse Afganistani ülesehitamisel ameeriklasi aitas. “Tuletasin seda seal mitu korda meelde, sest alguses oli palavuse ja hõreda õhuga raske harjuda,” meenutab ta.

Kuumus ei teinud liiga mitte ainult inimestele – sellega oli hädas ka mustakarvaline Alban, kellel kuumad kivid ja harjumatu kruusane pind käpaalused padjad mõranema võtsid. “Lisaks sellele ei tahtnud koer käskluse peale istuda, vaid jäi kuidagi poolde vinna. Algul panin seda pahaks, kuid sain siis aru, et kivid on istumiseks liiga kuumad – mina ju seda läbi saabaste ei tundnud.” Kuuma suve ja liivatorme tuli Jõhvi päästekompanii pommikoeral ja tema juhil taluda vaid paar kuud.

Tekitas ameeriklastes imestust

Lisaks kuumadele kividele pidi Alban harjuma ka tavapärasest suurema töökoormusega. Ehkki ka Eestis ei ole koera tööpäev vaid mööda aedikut jooksmine, on sealne igapäevane kolmetunnine vahetus siiski midagi muud. Tavapärane oli, et töötundide jooksul tuli üle nuusutada ligi poolsada autot, oli ka päevi, kus see arv oli kaks korda suurem. “Vahepeal, kui oli näha, et ta on tüdinenud, peitsin autode vahele palli. Pärast seda oli ta jälle palju reipam,” räägib Margarita, kelle sõnul on pall mänguhimulisele Albanile parim autasu. Ehkki ta ei ütle ka maiustustest ära.

Eestlaste töövõtted tekitasid ameeriklastes imestust. Kui USA pommikoerajuhid näitavad koerale nuusutamiskoha näpuga ette, siis Eesti pommikoerad otsivad lõhkeainet iseseisvalt ning juhi ülesanne on kõrvalt jälgida ja leiule reageerida. “Kõik käisid, vaatasid ja imestasid, kuidas me töötame. Ja pildistasid pidevalt – pool maailma on vist Albani pilte täis,” muigab Margarita.

Koera pildistasid ka teised, mitte ainult ameeriklastest pommikoerajuhid. Sõbraliku loomuga kutsu sai üldiseks lemmikuks. Isegi koerapelglike kohalike seas leidus neid, kes julgesid Albanit tunnustavalt patsutada. “Kohalikud kardavad koeri ning ameeriklased kasutavad seda mõnikord ära, hirmutades neid vahetevahel oma koertega. Nende koerad on teistsugused – nad on õpetatud ka ründekoerteks,” teab Margarita.

Sõda jääb seinte taha

Ükskord kutsuti Alban lõbustama kohalikke lapsi, kes ameeriklaste baasi hospidali olid sattunud. “Seal avanes kole pilt,” tunnistab Margarita.

Hospidal oli ka ainus koht, kus Margarita peetud sõja koledust ja praeguse Afganistani elu ohtlikkust nägi. “Plahvatusi toimus seal küll ning sel ajal, kui mina seal olin, said kohalikud demineerijad, kes ameeriklaste juures kiirkursustel käisid, ka viga, aga kõik see toimus väljaspool baasi,” räägib ta.

Nädal enne Margarita kojusaabumist rünnati ka ameeriklaste baasi. “Öösel käis paar suuremat plahvatust, sain aru, et midagi on valesti, kuid magasin edasi, ei kuulnud isegi häiret, mis pärast seda anti,” jutustab Margarita. Tema sõnul oli plahvatusi kuulda kogu aeg, kuid peamiselt siiski päeval, kui demineerijad lõhkekehi kahjutuks tegid. “Alguses kikitasin küll iga paugu ja automaadivalangu peale kõrvu, aga hiljem harjusin ära.”

Kergem olla kui oodata

Margarita tunnistab, et pelgas Afganistani minekut ning mõtles enne sõitu nii mõnigi kord, miks ta küll nõusoleku andis. Oma esimesele lennureisile asutades oli ta nii suures ärevuses, et ei saanud arugi, kui ebamugav on sõjalennukiga sõitmine. “Alles siis, kui tagasi tulin, tajusin, et see tõuseb aeglaselt õhku ning seetõttu on surve kõrvades tugev ja olemine mitte just kõige mugavam,” räägib ta.

Aga sõit Saksamaalt koju oli juba palju meeldivam. Koeradki olid siis reisisalongis. “Tegelikult olen ma selle käiguga rahul. Ja Alban on mul ka nii tubli!” kiidab ta.

Margarita, kes on olnud nii missioonil kui oodanud sealt abikaasat, tunnistab, et kohapeal olla on kergem kui oodata. Pealegi langeb sellele poolele, kes kodus on, topeltkoormus – kahe vahel jaotatud majapidamistööd tuleb ühel ära teha. “Meie pere on missioonidele kulutanud aasta ja minu meelest on see piisav. Nüüd võiks olla teiste kord,” nendib ta.

Vaja on uut töökoera

Veebruaris peab peaaegu pool aastat head tööoskust näidanud Alban kaheksandat sünnipäeva ning Vilded kaaluvad uue koera ostmist, sest Albanile oleks vaja mantlipärijat, töökoera väljaõpetamine aga võtab aega. Uus koer hakkab tööle küll juba aasta ja mõne kuu vanusena, kuid Vilded on seisukohal, et uus koer peaks vähemalt aastakese vana koeraga koos töötama, et oma teadmisi kinnistada.

Margarita pole kutsika ostmises veel kindel. Uus koer toob muret juurde. Kutsika valiminegi on keeruline, sest labradoride arv Eestis ei ole suur ning olemasolevad on omavahel sugulased.

Kõige meelsamini võtaksid Vilded õpetada Albani järeltulija, sest viimase poeg Chein, kes töötab Heiki Vildega, on näidanud väga häid tulemusi ning on kiire pommileidja. “Koera tööomadused on väga tähtsad, aga need kipuvad hääbuma, sest armsa näoga pontsakaid labradore peetakse diivani- või näitusekoertena, aga see annab kohe nende kiiruses ja töötahtes tunda,” selgitab Vilde, kuid tunnistab, et ei kujuta ennast enam ette tegemas muud tööd kui pommikoerajuhi oma.

GERLI ROMANOVITÐ
Laupäev, 24.01.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.