Veemonopol

Piisas vaid Tallinna Veel möödunud nädala leitsakus 60 korteriga majas vesi üheks päevaks kinni keerata, kui maja korteriühistu soostus veemonopoli nõudmisega sõlmida kollektiivne veeleping, millest pikka aega oli keeldutud. Veefirmal on jõud, aga kas ka õigus?

Kaks aastat kestnud vaidluse käigus on kohtud andnud õiguse Tallinna Veele. Ka Eesti Korteriühistute Liit teatab oma internetileheküljel, et arvestades kohtupraktikat, kehtivaid õigusakte ja juhtivate juristide (sh õiguskantsleri) arvamust, kehtib seisukoht, et kortermajades, kus on asutatud ühistu, saab veelepingu sõlmida ainult vee-ettevõte ja ühistu. Praegu kehtiv õiguskord ei võimalda lepingute sõlmimist korteriomanikega, kui vee-ettevõte seda ei soovi.

Loomulikult ei soovi enamik vee-ettevõtteid otse korteriomanikega asju ajada, ühistuga on lihtsam. Esiteks on sel puhul vähem paberimajandust – arvete saatmist, näitude kontrollimist jms. Teiseks, ja see on põhiline, ei tule veefirmal siis üksikute võlglastega maid jagada – ühistu asjaks saab majaelanikelt veeraha kätte saada ja võlgnikke korrale kutsuda. Kui ühistu oma võlgnikest jagu ei saa, kannatavad kõik majaelanikud.

Ühest küljest on naabri veevõla pärast kannatamine ebaõiglane, aga teisalt ongi ühistu üks eesmärke see, et kõik elanikud kortermaja eest hoolt hakkaksid kandma. Suure tõenäosusega ei maksa inimene, kes vee eest võlgu, korralikult ka muude kommunaalteenuste eest ja võib-olla ei muretse eriti sellegi pärast, mis seisus on trepikoda ja muud ühiskasutatavad pinnad. Hästitoimivas ühistus kroonilisi võlgnikke pole ja tänases lehes jutuks olev probleem ei tohiks teravalt päevakorda tõustagi.

Iseküsimus on, kuivõrd see, et veefirma saab kirjeldatud jõuvõtet kasutada, aitab korteriühistutel paremini toimivaks muutuda. Majaelanike makseraskuste põhjusi on ju erinevaid – mõnele võlgnikule on tõesti vaid kaigast ehk karmi korralekutsumist vaja, teiste probleemi lahendaks hoopis sotsiaaltoetus või odavamale pinnale kolimine.