• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

Riigikogu liikmed teevad haltuurat

Autor Avo | Avaldatud: 19. okt. 2004
Riigikogu liikmed teevad haltuurat

 

Enn Soosaar, kolumnist, Äripäev
19. oktoober 2004 14:02
 
Toompea loss
Postimees/Scanpix

Kahte asja oli kerge ette näha. Esiteks: õiguskantsler ei saa oma ettekandes Riigikogule mööda minna asjaolust, et koguni viiendik seadusandliku kogu liikmetest kuulub täitevvõimu esindajate (ministrite) nimetatud riigi äriühingute nõukogudesse. Ja teiseks: sellele järgnevad valulikud reageeringud.

Allar Jõksile heidetakse ette, et ta on väljaütlemistes liiga radikaalne, toob tendentslikult esile detaile, ei ole küllalt lugupidav Riigikogu vastu. Pealegi olevat parlamendil äriühingute tegevusest teistest palju parem ülevaade.

Jõks viitab põhiseadusele ja riigikohtu kümne aasta tagusele otsusele. Põhiseadus keelab, et “Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis”, ja nõuab, et Riigikogu ning Vabariigi Valituse tegevus on korraldatud “võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel”.

Riigikohus ei ole Riigikogule autoriteet Riigikohus tunnistas seadusesätte, mis lubas riigikogulastel kuuluda riigiettevõtete haldusnõukogudesse, põhiseadusega vastuolus olevaks juba tollal, kui koos istus Riigikogu esimene taasiseseisvusjärgne koosseis. Praegu on tegemist neljanda valikuga. Sellegipoolest jätkatakse vanas vaimus.

Lugu on keerulisem, kui esimesel pilgul paistab. Kaheteistkümne aastaga ei ole Eestis suudetud üheselt defineerida mõistet “riigiamet” ega esitada arusaadavat loendit töökohtadest, kuhu seadusandliku võimu esindajatel pole asja. Tavainimene on lihtsameelne: põhiseadus välistab igasuguse muus riigileivas olemise! Aga einoh, kuulge, kuidas saaks toompealane oma võimalusi nii radikaalselt piirata? Palju otstarbekam on jätta “muu riigiamet” ebamäärasena õhku rippuma ja osaleda riigi äriühingute nõukogudes “eraõigusliku protseduuri alusel”.

Esindusdemokraatia puhul on vältimatu, et meie, valijad, anname 101 kaaskodanikule hulga eriõigusi ning soodustusi, et nad oleksid poliitiliselt ning majanduslikult sõltumatud tegelema riigi juhtimise ja selleks vajaliku seadusloomega. Valituks osutunutega on toimunud kõigi nelja valimise järel kummaline metamorfoos. Nad on rõõmsal meelel valmis kasutama põhiseaduses ettenähtud eriseisundit ning hüvesid, kuid tõrguvad tunnistamast, et seesama põhiseadus seab neile mitmeid piiranguid ning otseseid kohustusi.

Vande andmise järel otsustavad Riigikogu liikmed kõige üle meie riigis. Niisiis määravad ka oma volitused ja igapäevase tööpanuse, palga ja pensioni, hüvitused, soodustused, erikohtlemise, mida nad väärt saama.

Õiguskantsler ei juhtinud seekord — vahest juhib järgmisel aastal — tähelepanu põhiseaduse paragrahvile 75. Seal seisab must valgel: “Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus.” Mis tasusse ja sellega kaasaskäivatesse lisanditesse puutub, siis need on seadustega ilusti-kenasti sätestatud.

Aga “piirangud muu töötulu saamisel”? Missuguste lisategevusaladega, kus töö eest saadakse tulu (sic!), tohivad või ei tohi nelja aasta jooksul tegeleda meie volinikud? Praegu on kogu see värk liga-loga.

Miski ei tõkesta Riigikogu liiget jätkama eraettevõtlust, toimetama meelelahutusäris, arendama akadeemilist karjääri, andma advokaadina õigusabi, ravima arstina patsiente, pidama talu… Probleem on tõsine. Ja mitte ainult õiguslikust aspektist või põhiseaduse normi eiravana. Küsimus on samal ajal rahvaesindaja eetilises vastutuses sellesama rahva ees, kelle esindamise ülla kohustuse võttis konkreetne isik vabatahtlikult enda kanda.

Riigikogu töö kui ajutine kohakaaslus
Valijad on usaldanud neid ja maksavad neile korralikku palka. Tööandja usaldussuhe töövõtjaga eeldab viimaselt täistööpanust. Kahjuks ei lange ootused tegelikkusega kokku. Kindlasti mitte kõik, aga siiski silmatorkavalt suur osa Riigikokku valitutest käsitab seda, millega neil tuleb Toompeal tegeleda, kui ajutist kohakaaslust. Askeldamine mujal ja “muu töötulu saamine” näikse olevat neile palju vajalikum, huvitavam, andvam, ja kes teab, võib-olla tulusamgi.

Siit ka pidevad nurinad, mis kõrgeima riigivõimu kandjal on oma esindajatega. Rahulolematus köeb sellest ammusest ajast peale, kui VII Riigikogu hakkas ennast valikuliselt teostama, eelistades Harju keskmist vastutuste ning kohustuste täitmisel, kuid jättis määratlemata eriseisundi piirid õiguste ning hüvede kehtestamisel. Jupiterile on lubatud rohkem kui härjale — kahtlemata ka Eestis. Probleem on selles, et kaaskodanik, kes Jupiteriks tõusnud, kaotab mõõdutunde.

Äripäev
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Res Publica heidab Pupujuku üle parda?

Autor Avo | Avaldatud: 19. okt. 2004
Res Publica heidab Pupujuku üle parda?

 

www.DELFI.ee
19. oktoober 2004 9:59
 
Res Publica päästerõngaks võib osutuda kõige aegade hallima peaministri Juhan Partsi väljavahetamine, sest isegi respublikaanid saavad aru, et koos Partsiga valimistele minna tähendab endale vesi peale tõmmata.

Teised poliitikud jälgivad Juhan Partsi tegemisi enamasti irooniaga või siis ükskõiksusega — kõige paremal juhul heatahtliku muigega, nendib SL Õhtuleht.

“Võimupartei ideolooge oleks juba ammu pidanud valvsaks tegema asjaolu, et nende esimene mees pälvib avalikkuse tähelepanu peaasjalikult oma kehakeele, mitte aga tegudega,” seisab juhtikirjas.

partsJ.jpg:  

Partsi sõna ei maksa midagi, tal pole sõnumit. Ja seda teab ka Res Publica, kelle järgmiseks põhimureks Tallinna võimupöörde järel ongi Toompea imago parandamine. Koos Partsiga valimistele minek ei anna erakonnale aga mingit ellujäämislootust, nendib ajaleht.

Nii võibki Res Publicale päästerõngaks osutuda kukutatud linnapea Edgar Savisaare ennustatud võimupööre Toompeal. Ja kuigi Parts ise muidugi tagasi astu, võib temast lahtisaamise otsuse teha hoopiski erakond.

Lühikeseks ajaks võib peaministriks tõusta ainult valitsusekogemusega inimene. Eurovalimistel haledalt kõrbenud Urmas Reinsaluga pole midagi peale hakata, kihutamisega ennast nullinud Ken-Marti Vaheriga samuti mitte.

SL Õhtulehe andmetel võib Partsi peaministri kohal välja vahetada praegune rahandusminister Taavi Veskimägi — kui vaid eelarve vastuvõtmine ei too koalitsiooni uusi lõhesid.

www.DELFI.ee

xxx

PupujukuSLÕL, juhtkiri, 19. oktoober 2004

Üks kahest Eesti hetkepoliitika kollist on nüüd kukutatud. Kõigi poliitikute poolt kardetud ning oma valijate seas samavõrra jumaldatud Edgar Savisaar on Tallinna linnapeakohalt läinud ilma riigikokku tagasipöördumise õiguseta.

Kuid valitsusjuhi kohal istub uue poliitika esindaja Juhan Parts, kelle persooni Eesti poliitikas ei oska paljud kuhugi paigutada. Erinevalt fetiðeeritud Savisaarest Partsi ei kardeta, vaid tema tegemistesse suhtutakse alates irooniast ja lõpetades ükskõiksusega.

Võimupartei ideolooge oleks juba ammu pidanud valvsaks tegema asjaolu, et nende esimene mees pälvib avalikkuse tähelepanu peaasjalikult oma kehakeele, mitte aga tegudega. Poliitikutegi seas jälgitakse arenemisvõimetut Partsi enamasti iroonilise, parimal juhul heatahtliku muigega.

Eesti lähiajalugu ei tunne Partsist marginaalsemat peaministrit, kelle sõna ei maksa ning kellel polegi enamasti sõnumit. Kõike seda teab ka tema kodupartei Res Publica, kelle järgmiseks põhimureks Tallinna võimupöörde järel ongi Toompealt rahvale paistva imago parandamine. Koos Partsiga valimistele vastuminek ei anna erakonnale ellujäämislootust.

Nii võib Res Publicale päästerõngaks olla Savisaare ennustatud võimupööre ka Toompeal – parem juba peaministriks reformar Ansip kui mainet alla kiskuv Parts. Ent üritada võidakse ka Partsi väljavahetamist kellegi oma partei mehe vastu.

See oleks äraostmatute järjekordne ðanss, kui vaid suudetakse troonilt tõugatavale Partsile vääriline sinekuur leida. Lühikeseks ajaks võib peaministriks tõusta üksnes valitsusekogemusega inimene. Ambitsioonikas riigikogulane Reinsalu kõrbes haledalt eurovalimistel. Valitsusest tõmbas justiitsminister Vaher endale kihutamisega ise vee peale. Nii spekuleeritakse kuluaarides rahandusminister Veskimäe nimega, kui vaid eelarve vastuvõtmine ei too koalitsiooni uusi lõhesid.

Stenbocki maja kass ei pruugi valetada, kui kinnitab, et peaminister tagasiastumisele ei mõtle. Varem Partsile panuse teinud erakond võib pettununa otsustada temast nüüd lihtsalt vabaneda.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Talsingi

Autor Avo | Avaldatud: 19. okt. 2004

Tallinn ja Helsingi kasvavad kokku kümne-kahekümne aastaga
Askur Alas, 19.10.2004

Uudise pilt
Visionäärid ennustavad Helsingile ja Tallinnale vältimatut ühist tulevikku.

Tallinn ilma Helsingita hakkama ei saa: tulevik toob kaksiklinnale ühise linnavalitsuse, bussipileti ja tunneli, tõdesid Eesti arvamusliidrid eile peetud visioonikonverentsil Estonia kontserdisaalis.

Eesti Tuleviku Uuringute Instituudi direktor Erik Terk: “Tallinn ja Helsingi on nii suurimad konkurendid kui ka suurimad koostööpartnerid.”

Tulevik on kaksikute päralt

Edgar Savisaar, ekslinnapea

Tallinna võtmeküsimus on Helsingile lähenemine, et tekiks Kopenhaageni-Malmö-sugune kaksiklinn, toonitas Savisaar. “Julgen ennustada, et kümne aasta pärast on meil ühine volikogu ja kahekümne aasta pärast ühine linnavalitsus,” lausus ta.

Praeguse linnavolikogu liikme sõnul peaks Tallinn ja Helsingi tegema ühise üldplaneeringu ja siduma omavahel ühistranspordisüsteemid nii, et sama bussipiletiga saaks sõita nii siin- kui ka sealpool lahte. “Ka laevaühendus pole vaid laevafirmade asi. Kuid usun, et juba meie lapselapsed saavad kasutada Helsingi ja Tallinna vahelist tunnelit,” ütles Savisaar. 

Savisaare hinnangul võiks ka tänavapilti rohkem soome keelt tuua, näiteks tänavanimedesse. “Tallinna ja Helsingi liit ei ole mitte suva küsimus, vaid objektiivne reaalsus,” oli Savisaar kindel. Muuhulgas võiks Tallinna arendamisel Savisaare sõnul siia vabalt ehitada ka Euroopa kõrgeima maja.

Soomlastele tuleks püstitada ausammas

Indrek Neivelt, Hansapanga Grupi juhatuse esimees

Tallinn on konkurentsivõimeline vaid liidus Helsingiga, leidis Neivelt. “Talsingis elaks sama palju rahvast kui näiteks Suur-Stockholmis,” selgitas ta.

Neivelt nentis, et just soomlased on vedanud Tallinna kõige kiiremini arenevaks Baltimaade linnaks. “Tallinna sadamasse võiks soomlastele ausamba ehitada,” arvas Neivelt.

Ta lisas, et perspektiivis peaks Tallinn siduma end ka üheks maailma turismikeskuseks areneva Peterburiga, näiteks turismimarsruutide kaudu.

Elukvaliteet sobib ka Rootsi pensionärile

Peep Aaviksoo, abilinnapea

Tallinn võiks tulevikus oma elukvaliteediga koguni Rootsi pensionäre meelitada, pakkus Aaviksoo. “Rootsi pension võiks siin tagada väärika äraelamise,” märkis Aaviksoo.

Praegu käiva kesklinna sadamaala planeerimise käigus peaks sinna kerkiv elu-, äri- ja meelelahutuskvartal kohale tooma 20 000–30 000 uut elanikku – kaks korda rohkem kui Paides elanikke.

Mere äärde planeeritakse ovaalikujulist kvartalit, kuhu muuhulgas võidakse rajada ka uus, kõiki linna asutusi koondav linnavalitsuse hoone. Praegune linnavalitsuse hoone Vabaduse platsil võiks Aaviksoo sõnul sobida näiteks viietärnihotelliks.

Aaviksoo rõhutas Tallinna unikaalsust, sest Valetta kõrval on tegu ainsa Euroopa linnaga, mis on samal ajal nii riigi pealinn, sadamalinn kui ka UNESCO kultuuripärandiga uhkustada võiv linn. “Kui lisame siia olümpiaregati, siis on Tallinn ainus selline linn,” ütles Aaviksoo.

Tallinn kasvab talentide linnaks

Tõnis Palts, linnapea

Tallinn võiks olla talentide linn, ennustas Palts. Selleks on tema sõnul vaja head põhi- ja kõrghariduse süsteemi, muuhulgas lubas Palts Patarei vangla ümber ehitada Tallinna ülikooliks.

Samas lubas Palts inimsõbralikku linnaplaneerimist. “Kui kesklinn täis pikkida kõrghooneid ja jätta pargid ja väljakud ehitamata, langeb paljude linnakodanike meelest elukvaliteet,” ütles Palts.

“Peame tekitama keskkonna, kus oleks lahe ja moodne elada, et andekad inimesed, inimesed, kelles on säde, tahaksid Tallinnas elada,” lausus Palts.

Linnapea sõnul kõlab moto “Tallinn – talentide linn” hästi ka inglise keeles.

Allikas

xxx

 

Tallinna visionäärid toetasid Talsingi ideed Erkki Erilaid 19.10.2004

Eilsel Tallinna visioonikonverentsil oli ettekannete läbivaks teemaks Tallinna ja Helsingi sidumine kaksiklinn Talsingiks, mis tõstaks mõlema konkurentsivõimet ning kus põimuksid nii majanduslik kui kultuuriline ettevõtlikkus.

trio1.JPG: Abilinnapea Peep Aaviksoo, arhitekt Vilen Künnapu, Hansapanga juht Indrek Neivelt konverentsil.

 «Kümne aasta pärast võiks olla Tallinnal ja Helsingil ühine linnavalitsus, 20 aasta pärast juba ühine volikogu,» ennustas hiljuti ametist tõugatud Tallinna ekslinnapea Edgar Savisaar pealinna visioonikonverentsil. «Ülemiste lennujaamast saab Vantaa reservlennuväli ning mõlemas linnas kehtib üks ja sama ühistranspordipilet.»

Samal teemal:
Kommentaar: Tallinn ei tohi soodsat seisu mööda lasta (3)

Ekslinnapea sõnul pannakse Tallinna tänavatele kakskeelsed nimesildid, koostatakse külalistele mõlemat linna läbivad turismimarsruudid ning vähemalt Põhja-Eestis õpitakse taas selgeks soome keel.

Savisaare sõnul on kaksiklinna tekkimine paratamatus ja linna arengu seisukohalt ka üks võtmeküsimusi ning selliste edukate kaksiklinnade eeskuju võib leida mujalgi Euroopas: näiteks Taani Kopenhaagen ja Rootsi Malmö arenevad tänu koostööle kiiremini.

Rahvusvahelise kinnisvarafirma Jones Lang LaSalle eksperdid leidsid möödunud aastal valminud uuringus, et Tallinn ja Helsingi kuuluvad maailma 24 suurema arenguvõimega linna hulka. Ekspertide hinnangul loob nii Helsingile kui ka Tallinnale eeldused kiireks eduks tehnoloogia areng ja teadmistepõhine majandus. Kuid mõlemad linnad on eraldi liiga väikesed maailmamajanduses läbilöömiseks.

Merealuse tunneli idee

Jones Lang LaSalle’i eksperdid määratlesid Tallinna ja Helsingit kasvukeskustena ning nentisid, et linnade valitsused peaksid pead kokku panema ja mõtlema, kuidas seda potentsiaali paremini ära kasutada.

Varasemates arutlustes Talsingi üle on pragmaatikud kinnitanud, et Tallinn ja Helsingi saavad üheks alles siis, kui valmib mõlemat linna ühendav merealune tunnel. Savisaare hinnangul on tunneli ehitamine esialgu liiga kulukas ettevõtmine. «Usun, et meie lapselapsed siiski juba pääsevad mere alt Helsingisse,» märkis ta.

Nii Savisaar kui uus linnapea Tõnis Palts lahkusid konverentsilt poole pealt ega kuulanud linna enda kokku kutsutud arvamusliidrite ja esinejate paneeldiskussiooni.

Ebavõrdsete abielu

Hansapanga juhi Indrek Neivelti sõnul on Tallinn juba nüüd lõunasoomestumas.

Eesti peaks Neivelti arvates läbi lööma kõrgtehnoloogia valdkonnas ning Skandinaavia firmad ja pangad võiksid siia tuua oma tagatoad ja peakorterid. «Näiteks pankadel oleks Soomes vaid teenindussaalid, kõik muu tegevus aga Tallinnas,» pakkus Neivelt.

Talsingi annaks Neivelti hinnangul pealinlastele hea võimaluse konkureerida teiste Läänemere tõmbekeskustega, eriti kaksiklinnaga võrreldava suurusega Stockholmiga.

Skeptikud on ennustanud, et Tallinn jääks kaksiklinna tekkel siiski Talsingi meelelahutuskeskuseks, samal ajal kui äri tehtaks endiselt Helsingis. Samuti ei tasuks loota, et ebavõrdsete abielu kohe ka kehvema poole järje peale aitaks.

Lisaks arutati konverentsil Tallinna võimalusi saada oluliseks finants- ja ettevõtluskeskuseks. Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimehe Toomas Lumani sõnul on neid ülesandeid äärmiselt keeruline lahendada. «Tallinnast saab ettevõtluspealinn vaid siis, kui Riia ei tundu enam Baltikumi keskusena,» ütles Luman.

Ettevõtluskeskkonna parandamiseks tuleb lahendada veel hulk probleeme, millest peamine on kvalifitseeritud tööjõu puudus, märkis Luman.

Olulise teemana käsitleti konverentsil ka Tallinna sadamaala korrastamist. Abilinnapea Peep Aaviksoo sõnul on tegu mahuka projektiga, mis on juba üle kümne aasta veninud.

«Selle 150-hektarilise maa-ala korrastamine ja hoonestamine läheb maksma ligikaudu 30 miljardit krooni,» ütles Aaviksoo. Tema sõnul saaks projekti rahastada linna, eraomanike ja ELi koostöös.

Tulemusena tekiks uude rajooni linnajuhtide väitel üle

20 000 töökoha ja sellest võiks saada linna üks menukamaid piirkondi nii vaba aja veetmiseks kui elamiseks ja töötamiseks.

Visioonikonverentsil «Piirideta Tallinn» välja pakutud võtmed Tallinna eduks:

Tõnis Palts , Tallinna linnapea:

Tallinna tuleviku edu võti on eelkõige heades ja andekates inimestes. Peame täna tegema olulisi valikuid, mis jäävad linna elu mõjutama mitmeks inimpõlveks. Peame kujundama linnakeskkonda, mõeldes oma lastelastele, mitte endile või oma vanematele, peame looma tingimused, mis tõmbaks ligi andekaid inimesi, talente.

Usun, et Tallinna tulevik – see on olla talentide linn. Talendid toovad Tallinna kauaigatsetud teadmistepõhise majanduse, kultuuri, meelelahutuse ja heaolu.

Erik Terk , Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi direktor:

Tallinna konkurentideks on kallid linnad, seetõttu peame investeerima kvaliteeti ning mitte otsima linna arenguks kulusid kokkuhoidvalt odavaid lahendusi. Tallinnas peab olema paindlik ja mitmepalgeline majandusstruktuur, mis ühendaks teeninduse kõrgtehnoloogia suunas liikuva tööstusega. Tallinnast peaks saama ka Läänemere piirkonna festivali- ja turismikeskus.

Ando Keskküla , Eesti Kunstiakadeemia rektor:

Väga hea, et läbirääkimised Tallinna arengu üle on alanud ning arutatakse arvamusliidritega pealinna tulevikku ka pikemas perspektiivis. Peamine ei ole see, et luuakse mingi arengustrateegia näiteks 2025. aastaks, vaid areng peab olema pidev protsess, milles kavadega ettenähtu viiakse ellu ja plaanide täiustamiseks esitatakse pidevalt uusi ettepanekuid.

Loodan ka, et Tallinna sadamaalaga hakatakse tõepoolest tegelema ning ilusad plaanid viiakse lõpuks ellu.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Muusikud Arvo Pärdi annetusest ilma

Autor Avo | Avaldatud: 19. okt. 2004
Muusikud Arvo Pärdi annetusest ilma

 

www.DELFI.ee
19. oktoober 2004 10:51
 
Arvo Pärdi poolt muusikahariduse edendamiseks annetatud raha võib ametnike lohakuse ning juriidiliste segaduste tõttu minna peremehetu varana riigituludesse.

Saksamaal elav helilooja Arvo Pärt annetas 1995. aastal Lääne-Virus tegutsenud omanimelisse fondi 200 000 krooni. Annetus on koos Rakvere linnavalitsuse ja Lääne-Viru maavalitsuse lisatoetustega kasvanud 400 000 kroonini ning asub jätkuvalt Eesti Ühispanga arvel, kirjutab Virumaa Teataja.

Et aga Pärdi fond jäi õigel ajal ümber registreerimata, on see registritest kustutatud. Fondi põhikirjas on punkt, et tegevuse lõppemise korral antakse raha üle Virumaa kultuurifondile. Kuid ka see on oma tegevuse lõpetanud. Nõnda võib üheksa aastat sihtotstarbelise kasutuseta seisnud raha peremehetu varana minna riigituludesse.

Tänavu jaanuari lõpus kinnitas fondi eksjuht Valdur Liiv ajalehele, et raha on Ühispangas alles. Eesti Rahvuskultuuri Fondi tegevdirektor Toivo Toomets ütles eelmisel nädal, et Pärdi fondi raha pole neile üle antud.

Paul Varuli advokaadibüroo advokaat Nigul Saar kinnitas, et kevadel pöördus Valdur Liiv eraisikuna tema poole abi saamiseks fondiga seotud küsimustes. Senini pole asjad paigast liikunud. “Probleem on selles, et puudub isik, kellel oleks volitused fondi rahaga tegeleda ja seda liigutada,” rääkis Saar.

“Totaka sõnastusega kunagine põhikiri ei luba täna rahaga midagi peale hakata,” selgitas Nigul Saar. Kõige mustema stsenaariumi korral võib Pärdi fondi raha peremehetu varana minna riigituludesse, kus seda kasutatakse näiteks teedeehituseks, arutles advokaat.

Hoolimata fondi juriidilisest likvideerimisest teatavad telefonikataloogid, et Pärdi fond tegutseb Lääne-Viru maavalitsuse hoones ning selle telefoniks on Lääne-Viru maavalitsuse kultuurispetsialisti telefoninumber.

Segadused helilooja annetatud rahaga on viinud selleni, et Arvo Pärt on keelanud tulevikus, kui annetusraha viimaks sihtotstarbe leiab, seostada seda oma nimega.

www.DELFI.ee
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Salinger, Pierre – tippajakirjanik

Autor Avo | Avaldatud: 18. okt. 2004

Suri Pierre Salinger, mees Kennedy siseringist

Tõnis Erilaid, SLÕL, 18. oktoober 2004

Arhiiv
KUULSUSED: President John F. Kennedy ja Pierre Salinger Valges Majas 1961. aastal.

Laupäeval suri Prantsusmaal presidentide John F. Kennedy ja lühiajaliselt ka Lyndon Johnsoni pressisekretär, hilisem telekanali ABC uudistekorrespondent Euroopas Pierre Salinger.

 
Protestiks Ühendriikide praeguse välispoliitika vastu oli Salinger, 79, asunud elama Provence’i, kus tema naine pidas võõrastemaja Le Thon’is Avignoni lähedal. Salingeri ema oli prantslanna.

«Salinger suri südamenõrkusse, mille all ta neli viimast aastat kannatas. Ta oli pärast südamestimulaatori paigaldamist haiglas, kus suri,» teatas ajakirjandusele tema parim sõbratar, USA endine suursaadik Portugalis Elizabeth Bagley.

Salingeri abikaasa Nicole nentis, et president George W. Bushi välispoliitika oli Salingerile vastuvõtmatu: «Bush ei kõlba presidendiks, kinnitas Pierre».

Pierre Salinger alustas ajakirjanikuna ning tema uurimus maffiabossi ja ametiühingutegelase James Hoffa tegevusest 1956. aastal pälvis toonase senaatori John F. Kennedy tähelepanu. Mõne aja pärast sai Salingerist Kennedy lähedane kaastöötaja, kes juhtis tema valimiskampaaniat ja hiljem oli presidendi pressisekretär. Teda peeti Kennedy siseringi truuks liikmeks, presidendi lesega säilisid tal usalduslikud sidemed veel aastaid pärast Kennedy mõrvamist. Tema kuulsaim lause on vastus reporteri küsimusele president Kennedy armukeste kohta: «Kuulge, president töötab 14-16 tundi Ühendriikide hüvanguks, juhib meie sise- ja välispoliitikat. Kui tal pärast seda on veel aega ja jõudu armukeste jaoks, siis millest see kõneleb?»

1964. aastal kandideeris Salinger Ühendriikide Senatisse, kuid kaotas valimistel vabariiklaste esindajale. Hiljem töötas ta ABCs, oli algul telekanali korrespondent Suurbritannias ja Prantsusmaal, hiljem ABC Pariisi büroo juht ja vanemtoimetaja Londonis kuni 1997. aastani.

Legendaarne Salinger maetakse Ühendriikides Arlingtoni rahvuskalmistule, kus puhkavad USA kuulsad mehed.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Hruštšov, Nikita Sergejevitš

Autor Avo | Avaldatud: 18. okt. 2004

Nikita Hruštšov kukutati võimult keset puhkust

SLÕL, 16. oktoober 2004

Corbis/Scanpix
ERRU SAADETUD: Oma elu viimased seitse aastat elas Nikita Hruštšov praktiliselt koduarestis. Moskvas käis ta vähe ning avalikkuse ette ilmus harva. Ühele harvale fotole on ta jäänud 1965. aasta 14. märtsil valimistepäeval.

40 aastat tagasi teatas Nõukogude ajakirjandus, et seoses «kõrge ea ja tervisliku seisundiga» on ametist vabastatud 11 aastat partei ja valitsusjuhi kohal olnud Nikita Hruštšov. Toimunud oli ainus veretu riigipööre suure impeeriumi ajaloos.
Vene ajakirjanduse põhjal Allar Viivik

Isegi aastaid halvatuna ja kõnevõimetuna elanud Lenin püsis ametis surmani. Suure diktaatori Jossif Stalini võimalikud kukutajad mõrvas NKVD veel enne tegudeni jõudmist.

Mis siis juhtus 1964. aasta septembris ja oktoobris?

Suve lõpp nelikümmend aastat tagasi oli hea töövõimega Hruštšovile tihe. Pärast tulekut Skandinaaviamaadest ja visiiti Tšehhoslovakkiasse hakkas ta ette valmistama põllumajandusreformi. 30. septembril otsustas Hruštšov sõita puhkama valitsuse puhkekodusse Pirtsundas. Seal jälgis ta kosmoselaeva Voshod lennu ettevalmistamist ning vestles kolme kosmonaudiga.

Brežnev kutsus Hruštšovi Moskvasse

Samal ajal algas Kremlis kommunistliku partei presiidiumi laiendatud istung, kus ideoloogiajuht Mihhail Suslov tegi ettepaneku Hruštšovi tagandamiseks.

Parteijuhi võimalikku vahetamist oli keskkomitees ja selle presiidiumis arutatud juba varemgi. Seekord andis pikemaks ettevalmistamiseks võimaluse asjaolu, et 1964. aastal oli Hruštšov vähe Moskvas. Ta viibis 135 päeva ringsõidul välismaal ja Nõukogude Liidus.

Otsustava tähtsusega olid äsja keskkomitee sekretäriks saanud Leonid Bre?nevi ja kaitseminister Rodion Malinovski soov Hruštšovi tagandada, mida Suslov oma ettepanekuga toetas.

13. oktoobril 1964. aastal võttis parteijuht Pitsundas vastu Prantsusmaa ministri. Just hetkel, kui Hruštšov kavatses külalise õhtusöögile kutsuda, helistas Moskvast Leonid Bre?nev ja teatas, et koos on keskkomitee liikmed. Nad tahavad korraldada pleenumi, et arutada Hruštšovi ettepanekuid põllumajandust reformida.

Hruštšov ei olnud kiirustamisega rahul. «See pole kiire küsimus. Pealegi olen puhkusel ja te võiksite oodata,» ütles ta. Hruštšovi vastuseis murdus alles siis, kui Bre?nev teatas: «Inimesed on koos ja pleenum hakkab arutama ülesseatud küsimusi ilma teieta, kui te kohale ei ilmu.»

«Hästi,» ütles Nikita Sergejevitš ärritunult. «Saatke lennuk järele…»

Koos parteijuhiga lendas Moskvasse üle Kiievi ka tema truu toetaja, ülemnõukogu presiidiumi esimees Anastass Mikojan.

Hruštšov oli aimanud halba juba siis, kui lennuk tegi vahemaandumise Kiievis ja sealt kiiresti edasi suunati – varem Ukraina kompartei juht olnud Hruštšov nähtavasti üritas Kiievis olukorda uurida, kuid seda ei lubatud. Moskva lennujaamas oli Hruštšovil ja Mikojanil vastas vaid julgeolekukomitee esimees Vladimir Semitšastnõi.

Hiljemalt siis oli mõlemal mehel selge, et põllumajanduse küsimusi seekord ei arutata.

Keskkomitee presiidiumi istungist võttis osa 22 inimest. Lisandunud oli ka välisminister Andrei Gromõko ja kaitseminister Rodion Malinovski.

Hüüded saalist: «Ta on juba ammu kultus!»

Nõupidamist juhatas Hruštšov ise. Kohalviibinute hilisemate mälestuste järgi oli arutelu tormiline, terav, avameelne ja kohati isegi jõhker. Otsustavalt lükkas patuoinaks tehtud Hruštšov tagasi kõik süüdistused. Jätkuvalt veendi teda siiski vabatahtlikult erru minema. Kuid see ei õnnestunud. Nõupidamine tuli 13. oktoobri hilisõhtul katkestada.

Öösel helistas Hruštšov Mikojanile, kes veel ei maganud. «Kui nad mind ei taha, olgu siis pealegi. Mina enam vastu ei vaidle,» teatas ta.

Parteijuhiks soovitati valida Bre?nev, valitsusjuhiks aga Andrei Kossõgin.

Võimuvahetuse vormistanud keskkomitee pleenum avati Kremlis 14. oktoobri pärastlõunal. Väidetavalt oli keskkomitee liikmeid sõjalennukitega Moskvasse toodud, et kvoorum kokku saada.

Pleenumi avas Leonid Bre?nev.

Kohal oli ka Hruštšov, kuid ta ei poetanud sõnagi. Istus pea norus ja põrnitses enda ette.

Põhisüüdistaja oli pleenumil partei ideoloogiajuht Mihhail Suslov. Tema ettekanne kestis tunni, sisaldamata vähimatki katset analüüsida Hruštšovi võimuloleku ühtteist aastat. Suslovi sõnavõtt sisaldas vaid parteijuhi isiklike vigade ja pattude loetelu.

Kui Suslov ütles, et N. Liidus hakkas kujunema Hruštšovi kultus, hüüti saalist vahele: «Tema on ammu kultus!»

Lõpuks ütles ettekandja, et otsustades repliikide järgi kiidab pleenum heaks presiidiumi otsuse. Ja seepärast pole vaja ka alustada vaidlusi. Pleenumi otsus võeti vastu ühel häälel sõnastuses: «N. Hruštšov vabastatakse kõikidest ametitest seoses kõrge ea ning tervisliku seisundiga.»

Samuti otsustati, et edaspidi ei valitaks partei- ja valitsusjuhiks ühte ja sama inimest.

Parteijuhiks valitigi Leonid Brežnev, kes oli ametis järgnevad 18 aastat.

Pensionäriks degradeeritud Hruštšovi elukohaks määrati väike Petrovo-Dalnoje suvitusasula Moskva jõe laugjal kaldal. Ta elas eemaletõmbunult, luges linti memuaare ning käis vaid aeg-ajalt Moskvas. Endine Nõukogude Liidu juht suri 77aastasena 11. septembril 1971. Ta maeti kitsalt pereringis Moskva Novodevitšje kalmistule.

Nikita Hruštšov (1894-1971)

Sündis Kurski kubermangus kaevuri peres, kodusõjas võitles Lõunarindel. 1931. aastast oli Moskvas parteitööl, oblasti ja linnakomitee esimene sekretär. 1938. aastast 1947. aastani Ukraina parteijuht, Teises maailmasõjas oli mitme rinde sõjanõukogu liige, tõusis kindralleitnandiks.

1949. aastast 1953. aastani oli ta NLKP keskkomitee sekretär ning samaaegselt Moskva oblasti parteijuht. Sai Stalini surma järel tekkinud võimuvõitluses septembris 1953 kompartei juhiks ning viis aastat hiljem ka ministrite nõukogu esimeheks. Esines partei XX kongressil ettekandega Stalini kultuse kahjulikkusest, käis 1959. aastal esimese N. Liidu juhina USAs. Tema valitsusajal alustati massilist elamuehitust (Tallinnaski on tuntud nn. hruštšovkad). Välispoliitikas ajas rahuliku kooseksisteerimise joont.

Allikas: Eesti Entsüklopeedia

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Provalov: venelased tunnevad end Eestis tõrjutuna

Autor Avo | Avaldatud: 18. okt. 2004
 
Suursaadik Konstantin Provalov: «Eestlasele on Venemaa midagi väga suurt, aga venelasele on Eesti vaid üks riik.»
Foto: Toomas Huik

Provalov: venelased tunnevad end Eestis tõrjutuna
Toomas Sildam, vanemtoimetaja 18.10.2004

Tangot tantsivad kaks ja diplomaatias on samamoodi, ütleb Venemaa suursaadik Eestis Konstantin Provalov, pakkudes välja omapoolseid selgitusi Eesti-Vene suhetele.

Mitu korda olete jõudnud viimase nelja aasta jooksul kahetseda, et teid saadeti suursaadikuks just Eestisse, aga mitte näiteks Indiasse või Bangladeshi?

Mitte kordagi. See pole kompliment, sest olen ka varem öelnud: ma armastan seda maad ja neid inimesi. Juba tudengiajal – 1970. aastatel – sõitsin sageli Eestisse, Tallinna, ja alati armastusega.

Samal teemal:
Juhtkiri: Ohtlik passiivsus (3)
Karikatuur

Küsida võiks aga teisiti. Et kas mul on siin raske olnud? On küll.

On ju suur vahe, kas sõita Tallinna tudengina ja juua tass kohvi, rüübata kann õlut või töötada siin Venemaa suursaadikuna, kui Eesti välisminister ütleb viimases intervjuus, et Eesti-Vene suhteid kirjeldab kõige sobivamalt sõna «jäised» ja sula pole näha.

Muidugi on vahe suur. Suursaadikuna esindan Venemaad ja muidugi Venemaa ametlikku hoiakut. Aga ei seda hoiakut ega minu isiklikku arvamust saa iseloomustada sõnaga «jäised». Jah, meie suhetes on palju probleeme ja hõõrumist, aga kui vaadata väliskaubanduse numbreid, siis need muudkui suurenevad, transiit pole vähenenud…

Poliitilised mured… Ma ei poolda poliitiliste ja diplomaatiliste erimeelsuste võimendamist. Ei ütleks, et minu siin oldud kolme-nelja aasta jooksul oleks suhted halvenenud. Aga kas need on paremaks läinud?

Milline on teie vastus?

Väikestviisi, aga siiski need paranevad. Me mõlemad – nii Venemaa kui ka Eesti – oleme ühe uue ja pika tee alguses. Sellel teel võib olla hõõrumist ja vääritimõistmisi. See ei tähenda siiski, nagu saaks meie suhteid nimetada «jäisteks». Ka mitte suurepärasteks, muidugi. Õige oleks öelda «piisavalt normaalsed».

Kuivõrd te mõistate emotsionaalselt, miks välisminister Ojuland kasutas sõna «jäised»?

Mulle näib, et selliseid ütlemisi ja hinnanguid mõjutavad paljud ettenägematud subjektiivsed asjaolud, samuti sisepoliitilised momendid. Olen märganud, et Vene-Eesti suhete küsimus teravneb eriliselt siis, kui Eestis lähenevad valimised.

Kui juunis, Läänemeremaade tippkohtumisel lendas Tallinna Venemaa peaminister Mihhail Fradkov ja Eesti peaminister Juhan Parts soovis temaga kohtuda, sõitis Fradkov hoopis kalale. Ka poliitikud on inimesed ja selline suhtumine jääb meelde.

Muidugi, poliitikud on inimesed. Ka see juhtum… oli teatud määral poliitiline žest. Kui ma seda eitaksin, siis eksiksin.

Aga siin oli ka muud. Partsi soovist kohtuda Fradkoviga sain mina teada alles Fradkovi saabumispäeval. Peaministrite kohtumist valmistatakse ette varakult, see ei juhtu lihtsalt niisama. Pealegi peaministrid ju kohtusid tippkohtumise ajal, istusid kaks tundi külg külje kõrval söögilauas.

Aga mul on ka teile küsimus – meenutage kas või ühe Vene ametiisiku ühte avaldust, et meie suhted on halvad. Kas me oleme kunagi rääkinud, et teie president sarnaneb türanniga? Ei ole selliseid avaldusi.

Vene välisministeerium nimetas 11. oktoobril Eesti-Vene suhteid «pehmelt öeldes mitte päris südamlikeks»…

Kas ma olen öelnud, et on südamlikud? Ei. Püüan sõnastada. Et Eesti-Vene suhete normaliseerumine toimuks kiiremini ja täpsemini, peab ka kiiremini maha võtma mõlema poole murelikkuse, misläbi luuakse ka parem atmosfäär.

Väga diplomaatiline selgitus. Millisest murelikkusest on jutt?

Meie murelikkus on teada – venekeelne elanikkond Eestis. Vene pool tõstatab ja jääbki tõstatama seda probleemi kahekõnes Euroopa Liiduga, teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega. See pole infosõda, vaid meie põhimõtteline poliitika, mis toetub Venemaa-euroliidu partnerluslepingule.

Paluks inim-, mitte diplomaadikeeles!

Kui nii, siis mind riivab siin kaks probleemi. Esiteks venelased Eestis. Ma ei räägi naturalisatsioonitempost, mille kiirendamise tähtsust mõistavad ka eestlased ise. Probleem on laiem – venelased tunnevad end Eestis tõrjutuna. Vaadake, kui vähe neid töötab näiteks ministeeriumides. Viltuseis, te ei saa mulle vastu vaielda.

Kuivõrd kergendavad või raskendavad Eesti-siseseid lõimumisprotsesse Vene välisministeeriumi sagedased etteheited vene vähemuse diskrimineerimisest?

Inimlik elukogemus kordab mulle seda, mida õppisin juba füüsikatunnis, et iga surve tekitab vastusurve.

Vastusurve korras: Venemaal elavatel soome-ugri hõimudel on keeruline, et mitte öelda peaaegu võimatu kasutada koduväliselt oma emakeelt.

Soome-ugri kongressi ajal Tallinnas esinenud ungari professor ütles, et nendel rahvastel pole Venemaal omakeelseid ajalehti. Mulle toodi 22 ajalehte komi, mari, neenetsi jt keeltes. Aga jah, see on väga valus probleem, ja mitte ainult soome-ugri, vaid ka näiteks türgi rahvastale. Kuid ütlen üht: vägivaldset venestamist ei toimu.

Kui pisike elab keset suurt hulka venelasi, algab varem või hiljem loomulik, kuigi ebasoovitav naturaliseerumine. On sotsiaalsed ja rahvusliku mentaliteedi probleemid. Kirjutasin pärast soome-ugri kongressi Moskvasse, et tööd nende rahvaste omapära ja kultuuri säilitamiseks peaks paremini tegema.

Kuhu Venemaa praegu liigub?

Normaalses suunas. Oleme mainstream’il, selge see. Mis ka ei kirjutaks Eesti ajakirjandus, kes ei kirjuta Venemaast kunagi head, on Venemaa keskteel. On palju häda, palju vigu, palju probleeme, aga liigume – kuigi tahaks kiiremini – edasi majanduses, kultuuris… 1990. aastate keskel tundus kõigile, ka mulle, et Vene kino ei tõuse kunagi jalgadele. Aga vaadake, milliseid filme Venemaal praegu tehakse!

Tsiteerigem siis ajalehte Los Angeles Times, kus NSV Liidu perestroika üks arhitekte Aleksandr Jakovlev süüdistas president Putinit Venemaale Tšiili majandusliku liberalismi ja poliitilise autoritaarsuse mudeli pealesurumises.

Härra Jakovlevil võib olla oma arvamus. Mulle näib siiski, et majanduslikult liigub Venemaa rohkem tsiviliseeritud turumajanduse poole ja loodan, et tugevaks jääb ka sotsiaalne mõõde.

Kas mõistate nn 100 kirja autoreid, lääneriikide mõtlejaid ja erupoliitikuid, kes pöördusid hiljuti Euroopa Liidu ja NATO juhtide poole murega, et Putini Venemaa kaugeneb demokraatiast?

Ei, ei mõista. Ja pean seda kirja kahjulikuks. Demokraatia ehitamine Venemaal on nii keeruline, paljutahuline ja tundlik, et igasugune sekkumine loob ainult uusi tõkkeid.

Demokraatiani jõudmiseks võib mõnikord vaja minna rusikaid, aga nendega ei tasu vehkida kuhu juhtub, vaid nendega peab tegutsema täpselt. Terrorismiga vastakuti seistes tuleb nõustuda ka karmide lahendustega. Mõningane karmus teel demokraatiani on minu arvates parem kui üleüldine lagunemine. Lagunev Venemaa oleks jube pilt. Kujutage ette, kui Jugoslaavia variant korduks Venemaal.

Kui Putin tuli, keerati mutreid natuke kinni. Aga Läänele ja ka venelastele endile on oluline, et tekkis Vene poliitika teatud ennustatus.

Räägime sümbolitest. Poolteist aastat tagasi ütles Venemaa kultuuriminister, et Eesti presidendi ametiraha tagastamine on vaid tehniline küsimus. Miks seda ei ole ikka veel lahendatud?

Siin on meie bürokraatia probleem. Mina olen selle ametiraha tagastamise pooldaja, kuid ei taha nimetada täpset kuupäeva. Arvan, et see juhtub päris kiiresti.

Eesti ja Venemaa vahel on loodud valitsustevaheline komisjon, mille kaasesimees on peaminister Juhan Parts, kuid Vene pool pole enda kaasesimeest pikka aega nimetanud. Miks?

Lähipäevil määratakse. Asi on selles, et otsitakse väärilist inimest, kes oleks [endise asepeaministri, praeguse Peterburi kuberneri] Valentina Matvijenko tasemel.

Aga juba aastaid allakirjutamist ootav piirileping?

Meil on vaja, et riigiduuma ratifitseeriks piirilepingu. Ärge ainult öelge, et duumat saab kamandada nagu ametnikke.

Jah, duuma on muutunud palju prognoositavamaks, aga sellele vaatamata… Kui piirileping kukub riigiduumas läbi, oleks see halvem praegusest olukorrast. Piiriga on ju meil mõlemal poolel kõik korras.

Üks Eesti analüütik kirjutas, et suursaadik Provalov on ainus lüli, kes ühendab Venemaa Eesti-poliitikat reaalsusega.

Tõsi? Ei teadnud. Aitäh nende sõnade eest! Aga arvan, et Moskvas teatakse väga hästi, mis Eestis toimub.

Ma ei mõista, kus on siis kivi?

Tangot tantsivad kaks. Ka diplomaatias on vähemalt kaks osapoolt.

Eestlased on väike ja uhke rahvas, kes on hakkama saanud millegi väga suurega – tuhat aastat Euroopa kahe suure tsivilisatsiooni vahel elades säilitanud oma keele ja kultuuri. Selle aja jooksul on meie suhetes olnud musti plekke, aga ka palju positiivset, mõelgem või rollile, mida etendas Peterburi ülikool Eesti intelligentsi kujunemisel, ja Tartu Ülikooli loomisele.

Aga ma ei tahaks süveneda ajalukku, kuigi paljudele see teema meeldib. Las ajalooga tegelevad ajaloolased, poliitikud aga hinnaku rahulikul meelel tänase päeva tegelikkust. Siis on kõik hästi.

Kas selleks, et kõik oleks hästi, peab Eesti vastu võtma kodakondsuse null-variandi ja…

Null-variandist on hilja rääkida, kuid rääkida tasuks mõnedest sammudest, mis kiirendaksid kodakondsusetute hulga vähenemist Eestis.

CV

Konstantin Provalov (55) Vene Föderatsiooni suursaadik Eestis
1972 lõpetas Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudi
Töötanud mitmes Aasia riigis ja NSV Liidu/Venemaa välisministeeriumi peamajas
1996 tõusis Vene välisministeeriumi peasekretäri asetäitjaks
11.01.2001 andis president Lennart Merile üle volikirjad
Abielus, kaks poega

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Juhanson, Ain-Alar – triatlonist-Ironman

Autor Avo | Avaldatud: 15. okt. 2004

Juhanson valis Ironmani Estonial hukkunud sõprade mälestuseks
Andres Kalvik
15.10.2004

Ruut Triatlon

Uudise pilt
Ain-Alar Juhanson Langkawi Ironmanil.

Ain-Alar Juhanson stardib homme ala unelmate jõuproovil Havai Ironmanil.

Otsuse täispikale distantsile, moodsamas keeles Ironmanile keskenduda langetas Juhanson kahe aasta eest. Enne seda üritas ta koos Marko Albertiga pääseda Ateena olümpiale, kuid kehvapoolse ujumise tõttu oli eesmärki rohkem kui raske täita. Albertil õnnestus see viimasel hetkel wild card’i abil.

Kui Eesti meedias on Juhanson ala vahetust põhjendanud sportlikust vaatevinklist lähtudes, siis asja tuum peitub hoopis sügavamal. Nii selgub Juhansoni antud intervjuus internetileheküljelt Ironmanlive.

Teatavasti on Juhanson üks 137 õnnelikust, kel õnnetus pääseda 1994. aasta 27. septembril põhja läinud parvlaevalt Estonia.

Sel saatuslikul päeval asusid toona 17-aastane Juhanson ning kaks täispikale distantsile keskendunud kogenumat atleeti, Jaan Pehk ja Kristian Raiend, koos sõpradega teele Saksamaa poole, et osaleda Spalti Powermani duatlonil. See võistlus jäi neil pidamata. Veelgi enam – Pehki ja Raiendi maine teekond sai ühes katastroofiga otsa.

Tagasihoidliku rahakoti tõttu olid triatleedid sunnitud ööbima laeva allosas olevates kajutites. “Mäletan paanikat. Inimesed tormasid mööda koridore aluspesus. Teadsin, et pean jõudma võimalikult kiiresti ülesse. Treppidel valitses kohutav korralagedus ja seetõttu kaotasin sõbrad silmist,” meenutab Juhanson.

“Suurte jõupingutustega jõudsin lõpuks viiendale tasandile laeva servale. Mõni hetk hiljem keeras Estonia ennast külili. Ma ei tahtnud alla hüpata, sest vesi oli külm. Lõpuks olin sunnitud seda tegema. Kõrgus võis olla 25-30 meetrit. Vees olles leidsin mingi eseme, millest kinni hoida. Mõni hetk hiljem jõudsin päästeparvede hoidmiseks mõeldud puukastini. Ronisin sisse ja olin seal tund aega. Lõpuks pääsesin päästeparve, kus oli peale minu veel viis inimest,” lisab Juhanson.

Ta veetis Läänemerel seitse-kaheksa tundi, enne kui päästeti. Kuid Pehki ja Raiendit ei näinud ta enam kunagi. Ka nende surnukehasid mitte. Triatleetide seltskonnast pääses lisaks Juhansonile vaid Anti Arak.

Rohkem kui lihtsalt ellujääja

Juhansoni elu muutus silmapilkselt. Teismelisena oli raske harjuda mõttega, et tema kõrval pole enam sõpru, eeskujusid ja võistluskaaslasi. “Järgmised kaks aastat olin endast väljas. Mu endine elu ja sõbrad olid läinud. Läksin kooli kokandust õppima. Elukutse omandatud, siirdusin aega teenima. Seal avastasin enda jaoks uuesti elu. Sellise, nagu see peaks olema. Hakkasin uuesti harjutama. Sain kokkuleppele treener Jüri Käeniga, kes juhendab mind siiani. Sealtmaalt olen igal aastal arenguhüppe teinud,” on 196 cm pikkune vägilasemõõtu sportlane rahul.

Kuid hukkunud sõpradele on Juhanson siiski midagi võlgu. Nii ta vähemasti ise ütleb. “Just sõprade pärast valisin täispika distantsi ja tahan võistelda Havai Ironmanil, sest neil see ei õnnestunud,” lausub Juhanson. “See on põhjus number üks. Teiseks – seni kuni ma olen elukutseline sportlane alal, mida ma armastan ja mille eest saan väikest tasu, on tegu meeldiva elustiiliga ning saab ka reisida.”

Paidest pärit Juhanson tunneb kodupaiga üle uhkust. “Tegu on sõbraliku linnaga, mida kutsutakse Eestimaa südameks. Lisaks toetusele toimub seal igal suvel triatlonivõistlus,” teatab Juhanson uhkelt.

Ain-Alar on palju, palju rohkem kui lihtsalt ellujääja. Ta on musternäide inimesest, kes hindab tõelist sõprust. Kui te juhtute Juhansoni nägema Havai Ironmanil võistlemas, siis teadke, et teda toetavad kaks jõulist sõpra, mõlemad jälgimas teda teisest kohast.

Havai ilm soosib Juhansoni

•• Internetiportaali Yahoo ennustuse kohaselt on täna Havail sooja 6-13 kraadi ja sajab vihma. Laupäeval peaks ilm olema aga vahelduva pilvisusega ja kraadiklaas näitama 6-12 kraadi. Ligi kahemeetrisele suure kondiga Juhansonile peaksid olud sobima.
•• Mullune debüüt Havail tõi Juhansonile 93. koha. Tulemus olnuks kindlasti parem, kui kümme kilomeetrit enne rattasõidu lõppu poleks jalgrattal purunenud kumm, mille tõttu läks kaotsi umbes viis minutit.
•• Juhanson on tänavu osalenud kahel täispikal distantsil. Elu parimat etteastet oli ta sooritamas veebruari lõpus Malaisias Langkawi Ironmanil. Ta tegi rattasõiduga tasa ujumises kaotatud ligi üheksa minutit ja läks maratoni jooksma liidrina. Paraku pidi Juhanson seedehäirete tõttu võistluse tosina kilomeetri järel pooleli jätma. Kohalik toit oli teinud oma töö. Havai pileti teenis ta mai lõpus Lanzarotel saavutatud viienda kohaga.

Allikas

xxx

Havaii Ironmanil saavutatud 50. kohta tuleb pidada on Ain-Alari igati kordaläinud võistluse tulemuseks. 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Oru lapsed

Autor Avo | Avaldatud: 13. okt. 2004
Orul lapsed külmetavad kütmata lasteaias
Majandus Seitse kraadi üle nulli – nii vähe sooja on Oru lasteaias seetõttu, et soojusvõrk polnud kütteperioodiks valmis.
Soojadesse riietesse mähitud põnnid ei tunne end sugugi hästi.

“Palusime kütmist juba septembris alustada, sest rühmades on väikesed lapsed,” selgitas juhataja asetäitja Irina Babkina. “Ka lastevanemad helistasid ASi Oru Kodu, kuid vastus oli üks – las mikrorajooni elanikud maksavad oma võlad ära. See on mõistetav, kui jutt on elumajadest, kuid mis lasteaed siia puutub?”

Külm Muinasjutt

Lasteaednikud selgitasid, et ei hakanud edasi kaebama, sest september oli suhteliselt soe ja sai veel kuidagi hakkama. 5. oktoobril olnud ülemaailmne õpetajate päev oli lasteaias Muinasjutt topeltpidulik – radiaatorid läksid soojaks. Kuid järgmise päeva õhtuks olid need taas külmad. Nädalavahetuse jahe ilm jahutas maja hoopis maha – rühmatubades ei tõstnud ka mitu tundi sees olnud elektriradiaatorid temperaturi üle kümne kraadi.

Nimekirja järgi on Muinasjutus 70 last, iga päev on neist kohal 45-50. Teisipäeval oli põnne lasteaias alla 30 – olukorrast kuulnud, eelistas osa vanemaid lapsed koju jätta. Viis sõimerühma last on otsekui jääs – paksudesse villastesse kampsunitesse, karupükstesse, sallidesse ja kapuutsidesse mähitud muidu paigalpüsimatud põnnid ei taha nüüd sammugi teha. Õpetajaabide sõnul vahetatakse lastel enne magamaminekut terve kollektiiviga riideid, sest paksud rõivad tuleb kiiresti ära võtta ja pidþaama kohe asemele tõmmata.

“Meil on suured ruumid, mida ka kõige parema tahtmise korral vanade õliradiaatoritega soojaks ei saa,” sõnavad õpetajad, kes on samuti soojalt riides. “Võimsamad aparaadid on lastevanemate toodud, kuid elektrivarustussüsteem ei pea neile vastu ning elektrienergia ülekulu eest saame samuti pahandada.”

Mitukümmend aastat Muinasjutus ametis olnud laohoidja Valentina Rõbalkina on mures nii laste kui ka teiste hoolealuste pärast – soojalembesed kasvuhoonetaimed taluvad sellist “karastamist” halvasti. Lasteaias on palju taimi, mis rõõmustavad silma ja kaunistavad remonti vajavaid seinu. Töötajate sõnul olid neil varem ka väikeloomad – lapsed hoolitsesid meeleldi lindude ja loomakeste eest, kuid pärast seda, kui Orul algasid küttekatkestused, tuli need kodudesse anda. “Oleks hea, kui ka keegi meie avokaadole peavarju annaks,” palub Valentina. “Kasvatasime selle hoole ja armastusega seemnest üles, kahju, kui hukka saab, annaksime selle hea meelega hoolsatele inimestele.”

Hoolekogu esimees Irina Gluðkova lisab, et ASi Oru Kodu töötajad põhjendasid olukorda trassil juhtunud avariiga. “Kuid lasteaia töötajaid ei hoiatatud ette, et soojust nii kaua ei ole,” on ta pahane. “Kõikidel pole võimalust last koju jätta. Miks suvel midagi ette ei võetud? Torud pole ju paberist ega lagune ühe hetkega, majandusjuhataja sõnul aga surveproovi ei tehtud.”

ASi Oru Maja juhataja Anatoli Kondurov pole etteheidetega nõus, sest niipea, kui kool palus, olevat nad trassi tööle pannud. Orulaste soov kütteperioodi algusega viivitada on mõistetav – võlg on suur ning seda suurendavad lisaks hooletutele maksjatele ka tühjad korterid. Paljud majad on siiani kütteta, mida aga teha siis, kui 38 korterist maksab korralikult ainult 6?

Lähiajal peaks lasteaed sooja saama

Teisipäeva päeval kinnitas Anatoli Kondurov, et vanas torustikus keevitatakse augud kinni ja lasteaed saab sooja, loomulikult siis, kui uut auku ei teki. Torud püsivat veel vaevu koos.

Ka Kohtla-Järve linnapea Jevgeni Solovjov on asjast teadlik. Tema sõnul on ASile Oru Kodu tehtud ülesandeks soojavarustus kiiresti taastada ja kolmapäeva hommikuks ruumid soojaks saada.

“Need on ajutised abinõud, torustiku olukord osutus väga kehvaks, seepärast otsustati uus panna,” selgitab ta. “Eelmise kütteperioodi lõpul polnud märke avariiolukorrast, seepärast ei tehtud ka suvel midagi. Kuid linn on valmis uue trassi ehitusele kulutama 50 000 krooni ringis ja on eraisikust ettevõtjaga juba kokkuleppele jõudnud, et töö 1. novembriks valmis saaks. Uus osa ühendatakse teise, normaalses olukorras oleva torustikuga ja loodan, et pärast seda lasteaias enam soojakatkestusi pole. ASi Oru Kodu töötajate argumendid, mis orulaste võlgu puudutavad, pole asjakohased – lasteasutusi tuleb kütta, kuid ükski orulane pole lasteaia ega kooli kütmise alustamisega viivitamise tõttu varem linnavalitsusse pöördunud.”

IRINA KIVISELG
Kolmapäev, 13.10.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Ninnas, Toivo – reformierakondlane

Autor Avo | Avaldatud: 13. okt. 2004

Toivo Ninnas: Ma ei tea veel, kuidas hääletan!

Eve Heinla, SLÕL, 12. oktoober 2004


SEGADUSES: Reformierakondlane Toivo Ninnas ütles eile päeval, et tema veel ei tea, kas umbusaldab neljapäeval volikogus Edgar Savisaart või mitte.

Tallinna linnavolikogu uus loodav koalitsioon hakkab juba murenema: väidetavalt ei kavatse reformierakondlane Toivo Ninnas hääletada neljapäeval Edgar Savisaare mahavõtmise poolt. «Eks näis, elame-näeme,» ütleb endine abilinnapea Ninnas.

 
SL Õhtulehe andmetel on kunagine Edgar Savisaare linnavalitsuse abilinnapea Toivo Ninnas öelnud, et tema ei kavatse Savisaare pukist mahavõtmises osaleda.

«Kuidas mina plaanin hääletada? No eks ma hääletan nii nagu ikka… Noh, see tähendab seda, et elame neljapäevani, siis vaatame,» ei tahtnud Ninnas eile päeval veel öelda, kas ta umbusaldab praegust linnapead Edgar Savisaart või mitte.

Kas valitsus avaldab Tallinkile survet?

Ütlesite väidetavalt, et teie Savisaare vastu ei hääleta?

Ninnase hääl on ebalev. «Aga kus ma seda ütlesin?» uurib ta.

Teie pole öelnud?

«No võib olla kunagi olen küll öelnud, aga praegu ma ei tea… Ma ei ole otsust vastu võtnud veel. Võib-olla tõesti olen ma kord sellise lause välja öelnud, ma ei tea. Aga vist mitte viimastel päevadel, meelde küll ei tule… Eks näis, elame-näeme,» jätab Ninnas targu otsad lahti.

SL Õhtulehele teadaolevalt on Ninnase kaudu, kes kuulub Tallink Grupi nõukogusse, üritatud sellele firmale survet avaldada. Kui Ninnas ei hääleta nii nagu uuel koalitsioonil vaja, võib riik läbi Tallinna Sadama Tallink Gruppi pigistada.

Ninnas nimetab seda spekulatsiooniks ja lisab, et eks igasuguseid jutte räägitakse. «Ja kuidas saaks meid mõjutada?»

Eile õhtul lükkas Ninnas ümber kuuldused, et ta Savisaare umbusaldamisest osa ei võta. «Kahtlemata hääletan ma nii, nagu erakond otsustab,» ütles ta BNSile.

Väidetavalt oli just praegune Reformierakonna võtmefiguur Keit Pentus see, kes aitas Ninnast abilinnapea kohalt kangutada. Ninnas lahkus ametist käesoleva aasta algul, tema asemele asus Peep Aaviksoo.

Tallinna linnavolikogu reformierakondlasest esimees Maret Maripuu ütles TV3 uudistele, et Ninnase võimalik linnapea umb-usaldamise mittetoetamine on üllatav. Ta lisas, et Ninnas on kogenud poliitik ja kui ta ei toetaks Reformierakonna üht või teist käiku, oleks ta erakonnaga juba ühendust võtnud.

Savisaar võib saada 88 500 krooni hüvitist

See, kas pärast Savisaare umbusaldushääletuse läbiminekut ametist lahkuvad keskerakondlasest abilinnapead ja linnaosavanemad ka hüvitist saavad, sõltub volikogu heldekäelisusest. Vastavalt Tallinna põhimäärusele võib palgalisel ametikohal töötavale linnavolikogu liikmele või aseesimehele, linnapeale ja linnavolikogu poolt ametisse nimetatud linnavalitsuse liikmele volikogu otsusega maksta ametist vabastamisel hüvitust kuni kolme kuu ametipalga ulatuses, kui ta on töötanud 2-8 aastat, ja kuni kuue kuu ametipalga ulatuses, kui ta on töötanud rohkem kui kaheksa aastat. Hüvitist võib maksta muu hulgas ka juhul, kui vabastamine toimub seoses umbusalduse avaldamisega.

Linnapea palk on praegu 29 500 krooni, abilinnapeadel 25 000, linnaosavanemal

15 000-20 000 krooni. Seega võib Savisaar lahkudes saada kuni 88 500 krooni, abilinnapead kuni 75 000, linnaosavanemad kuni 60 000 krooni.

Praegu on ametis kolm kesk-erakondlasest abilinnapead: Jüri Ratas, Kaia Jäppinen ja Toomas Vitsut ning kolm linnaosavanemat: Lauri Laasi, Kalev Kallo ja Aivar Riisalu. Ainukesena jääks hüvitisest ilma Mustamäe linnaosavanem Aivar Riisalu, kes on töötanud veidi üle ühe kuu. Ka Jäppinen on ametis olnud alla kahe aasta ja seega hüvitist ei saaks. Linnaosavanemale võib maksta hüvitist kuni kolme kuu ametipalga ulatuses, kui ta on töötanud 2-6 aastat, ja kuni kuue kuu palga ulatuses, kui ta on töötanud rohkem kui kuus aastat.

Tallinna linnakantselei kesk-erakondlastest nõunikud ei pea vastavalt töölepingutele võimu vahetudes ametist lahkuma. Keskerakonna liikmetest nõunikud on Max Kaur, Kaarel-Mati Halla, Heido Vitsur ja Raimond Kaljulaid.

Läbirääkimistel ametikohtadeni ei jõutud

Eile jätkunud läbirääkimistel Tallinna uue koalitsiooni moodustamiseks ei jõudnud Reformierakonna, Res Publica ja Rahvaliidu esindajad uute linnajuhtide kohtade jagamiseni. Res Publica Tallinna piirkonna juht Sven Sester ütles, et läbirääkimistel on palju tööd tehtud linna 2005. aasta eelarvega. «Me loodame, et homme jõuame tõesti selleni, et hakkame rääkima ka vastutuse võtmisest ehk kohtadest,» sõnas Sester. Ta lisas, et Res Publical on väga selgesti paigas üks positsioon, s.o. linnapea koht. «Aktuaalse kaamera» andmeil soovib Reformierakond endale nelja abilinnapea kohta, jättes Rahvaliidule vaid ühe linnaosavanema koha. Teleuudiste teatel jääks Res Publicale kaks abilinnapea kohta; ühe nimena mainiti volikogu Res Publica fraktsiooni juhi Kaupo Reede nime. BNS/SLÕL

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud