Tallinnas alustati Tähetorni tänaval suusatunneli rajamist. Valmimistähtaeg – 30 oktoober 2004.
Virumaa
Omavalitsused
Virumaa Entsüklopeedia
Meedia
Külastatavus
Admin
-
Tere taas!
Viimased postitused:
Tallinn raudteekatastroofiohu rõngas
Tallinn silmitsi raudteekatastroofi ohugaKadri Jakobson, SLÕL, 29. september 2004
 Arno Saar RONGILIIKLUSE RISK: Spetsialistide hinnangul on niigi üliohtliku transiidiveo muutnud veelgi ohtlikumaks ülipikad rongid ja Venemaa vedurijuhid. |
Tallinna linnavõimu arvates tekitas raudteelaste streik pealinnas katastroofiohu – plahvatusohtlikke ülipikki ronge juhivad Venemaalt toodud või erilise kogemuseta vedurijuhid. Tõeline suurõnnetuse oht varitseb Kopli kaubajaamas, kus tippajal seisab ligi 350 nafta- ja kemikaalivagunit. Ainus tulesäde võib vallandada hiigelplahvatuse, mis pühib minema terve Põhja-Tallinna.
Pealinna võimud peavad raudteedel valitsevat olukorda üliohtlikuks. Nafta- ja kemikaalironge veereb läbi kesklinna aina rohkem ning hiigelpikkade plahvatusohtlike koosseisude ooteaeg kaubajaamades pikeneb üha. Täislastis vagunite sorteerimise toomine Tapalt Tallinna on riski veelgi suurendanud. Kõige tipuks puhkes ka vedurimeeste streik, mis raudteeliiklust veel ohtlikumaks muudab.
«See, et kavatsetakse rakendada vedurijuhikvalifikatsioonita või Eestis sertifitseerimata töötajaid, kõlab Tallinna elanikule jubedalt,» lausub linnavalitsuse avalike suhete direktor Allan Alaküla. «Need tsisternvagunid sõidavad meist kõigist mööda. Ainult tänu sellele, et avalikkus on reaalsetest ohtudest suhteliselt vähe informeeritud, pole sellest tõusnud suuremat lärmi ning riigile pole esitatud suuremaid pretensioone.»
Enneolematu katastroofioht
Endla tänava raudteeviadukti lähedal elav Marju tunnistab, et ei mõtle sellele, mis võiks juhtuda, kui mõni paakvagun süttib.
«See on kohutav teadmine, et sellised rongid sõidavad öösel ja päeval mu kodu lähedalt mööda,» ütleb Mari. «Rohkem häirib mind aga kaubarongide müra.»
Linnavalitsuse möödunud nädalal kogunenud kriisikomisjon näitas piltlikult, mis juhtub, kui linna läbiva kaubarongi ammoniaagi- või bensiinitsistern plahvatab. «Kui kas või üks vagun süttib, algab ahelreaktsioon, mis pühib kaardilt kogu Põhja-Tallinna ja osa vanalinna,» kirjeldab linnavolikogu esimees Maret Maripuu.
«See on vähemalt sama või hullem kui Estonia katastroof, mille haavu turismi ja muu majanduse käibele oli tunda aastaid,» lisab Alaküla. «Igaüks võib ette kujutada, kui tekib mõnekilomeetrise raadiusega plahvatus, tulepall või mürgipilv. See on jube risk, millega silmitsi seisame!»
Maripuu sõnul andis volikogu juba mullu märtsis linnavalitsusele ülesande luua keskkonnaohtlike veoste järkjärgulise vähendamise (kuni nende lõpetamiseni) plaan, kuid sellist kava pole veel tänagi.
Ringraudtee ümber Tallinna
Alaküla kinnitusel on linna- ja ka riigipoolne lahendus tegelikult ammu olemas – see oleks ringraudtee, mis viib ohtlikud veosed linnast mööda.
«Probleem on selles, et riik on väga aeglane selle elluviimisel. Kuna tegu pole Tallinna maaga, saab linn olla ainult nõudja. Nõudmised on siiani andnud aga vähe tulemusi. Kõigile on selge, et kui Tallinnas peaks ohtlike veostega midagi juhtuma, pole kaotaja mitte ainult Tallinn, vaid terve Eesti!»
Linnavolikogu otsuse järgi peab kaubarongidele looma võimaluse Tallinna läbimata Paldiski sadamatesse jõuda hiljemalt 2007. aastaks. Otseraudtee rajamine oleks ka esimene samm läbi linna kulgeva ohtliku raudteeveo lõpetamiseks.
«Kui vedurijuht sõidab Eestis esimest korda ega tea jaama tehnokorraldust – kus asuvad signaalid, süsteemid, ülesõidukohad -, siis selles kohas on risk tõesti suurem,» tunnistab ka raudteeinspektsiooni raudteeliikluse ja -veeremi järelevalvetalituse juhataja kohusetäitja Margus Meius, et Vene vedurijuhtide töölevärbamine on läbi mõtlemata.
Samas koostab Eesti Raudtee vedurijuhtide nappuses tavalisest pikemaid ronge.
«Pikemad rongid tulevad Valga suunast. 88-90 vaguniga rongi veab kaks vedurit. Kauem on kinni ülesõidukohad ja rong on nii pikk, et ei saa vahejaamades seisma jääda. Valgast Muugale tuleb sõita ühe jutiga,» selgitab Meius. Muidugi on pikem rong ka tulekahju puhkedes ümbrusele ohtlikum.
Eesti Raudtee rikkus seadust
Eile tabas raudteeinspektsioon Tartus vedurit juhtimas Vene kodanikest brigaadi, kel polnud Eestis kehtivat juhiluba.
«Just praegu leidis Tartu jaamas esimest korda kinnitust, et Vene vedur ja Vene veduribrigaad sõitis Tartusse,» teatas raudteeinspektsiooni järelevalvetalituse juht Margus Meius eile kell 18.
Venemaa Oktoobriraudtee Peterburi depoo meestel olid Venemaal väljaantud vedurijuhiload, mis kehtivad ainult nende kodumaal. «Seega on nad Eestis juhtimisõiguseta isikud,» selgitab Meius raudteeseaduse rikkumist.
Raudteeinspektsioon alustas väärteomenetlust. Meiusi sõnul jätkati eile õhtul Tartus vedurijuhtide kontrollimist, sest Venemaa vedurijuhid sõitvat just Petseri ja Tartu vahel.
Teisalt kontrollib inspektsioon ka Eesti vedurijuhte, et need ei teeks lubatust rohkem ületunde.
«On tulnud vihjeid, et mõni juht on olnud tööl järjest 36 tundi, kuid sellistele kurioosumitele pole me kinnitust saanud.»
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Pao, Bruno – mereajaloolane, väinaliikluse uurija
Saaremaa väinaliikluse kirgi tekitanud ajalugu
Bruno Pao, mereajaloolane
29.09.2004
Meretaguse elu ja majanduse hea käekäik on paljuski sõltunud ülevedajatest. Alates Saaremaa rüütelkonnast ja lõpetades Saaremaa Laevakompaniiga on olnud üleveoga probleeme, mis segavad kursil püsimist justkui muutlikud tuuled. Suurim probleem on normaalse üleveo korraldamine pikemal pakaselisel talvel. Piisava võimsuse, keretugevuse ja sobivate sõukruvidega jäämurdja ei rahulda aga suvise tippkoormuse vajadusi. Hoida sadamas nii-öelda auru all kahesuguse (talvise ja suvise) otstarbega laevu käib laevaomanikul aga üle jõu. <SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT> <SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT> Eesti Vabariigi algusaastatel kasutati väikeste rannasõidulaevade abistamiseks jääoludes suuremaid, riigi omanduses olevaid ja puksiiridest kohandatud jäämurdjaid. Nende suurust piiras sadamate sügavus. Õnneks oli Väinamere tähtsamaid veeteid Esimese maailmasõja ajal teatud määral süvendatud. Vajadus üleveo tihendamiseks aga kasvas sedapidi, kuidas arenes saarte majandus. Autosid hakkasid laevad vedama alles 1920. aastate lõpul. Veeteede Valitsuselt oli selleks ajaks veoõigused rentinud Balti Päästeselts, kelle reisilaevade (Grenen, Dagmar, Polaris ja Endla) korstnavööl ilutses suur valge viisnurk. Tol ajal vedasid reisilaevad tekialustes lastiruumides igasugust kaupa, ka elusloomi. Sergode üleveomonopol Laevaliinid polnud algul täpselt määratletud ja seetõttu võis piiritletud liinile tulla konkureerima ka mõni teine laevandusettevõte. Nii juhtus 1930. aastal, kui hakati ehitama Rapla–Virtsu raudteed, mis ennustas Virtsu–Kuivastu laevaliini kujunemist ning reisijate arvu ja kaubakoguste kiiret kasvu. Veeteede Valitsuse inspektor Feliks Saarnak soovitas hiidlasest laeva-omanikul Gustav Sergol (1886–1971), kes oli hakanud purjekate kõrval vedusid tegema ka aurikutega, tulla oma stiimeritega Virtsu–Kuivastu ja Rohuküla–Heltermaa liinile. Lubati tasuta õlut Neli korda ümber Kap Hoorni purjetanud meremees ja kogenud laevandustegelane Gustav Sergo korjas kümne aasta säästud kokku, leidis kampa veel mõned rahamehed, võttis pangast lisaks pisut laenu ning ostis Taanist kaks väiksemat jääklassiga aurikut. 2,4 kuni 3 meetrise süvisega aurikud võisid siseneda kõigisse peamistesse saarte sadamatesse. Hiiumaa liinile sobiva väiksema laeva ristis laevaomanik enda eesnime järgi Gustaviks ning Muhu ehk alumise liini jaoks mõeldud suuremale laevale andis nime oma venna Rudolfi järgi. Rudolfi kapteniks sai Sergode kolmas vend Mihkel. Ja muide, Mihkli pojast Hermanist kujunes tulevane merekirjanik. Liinilepingute sõlmimine Veeteede Valitsusega sujus hõlpsasti. 19. novembril 1930 tegid inspektorid (nende hulgas ka äriidee andja hiidlane Feliks Saarnak) Tallinnas laevade ülevaatuse ja 21. novembril asusid uued ülevedajad liinile. Balti Päästeselts ees-otsas reisiliikluse korraldaja, muhulasest kapteni Jaan Klaariga avaldas pahameelt, kuid konkurentsiseadus kehtis. Juba 1933. aastal langetas Sergo Virtsu–Kuivastu liinil täiskasvanu üleveo hinda 60 sendilt 30 sendile. Balti Päästeselts suutis hinda alandada vaid 70 sendilt 45 sendini, sest neil tuli suurele hulgale kontorirahvale palka maksta. Sergod ajasid laevakompaniis peale ujuvkoosseisu läbi ainult kolme inimesega. Ja Rudolfi kapten kuulutas sillalt valju häälega, et kes tema laevale pileti võtab, saab kruusi õlut kauba peale. Võistleja hakkas taanduma ja pakkus Sergole müüa samal liinil kurseerinud madala süvisega laeva Polaris. Tehing tehti, laev ristiti ümber Viireks ja seda kasutati veokoormuse kasvades abilaevana. Üleveo hind inimese kohta kerkis ootamatult 75 sendini, jalgratta eest võeti 25 senti. Midagi polnud enam kuulda ka kruusist õllest. Kolmandik liini tuludest Juba järgmise aasta lõpuks voolas Sergode kätte kolmandik liini tuludest. 1937. aastal panid nad Tallinna–Haapsalu–Kuivastu–-Pärnu–Riia–Stockholmi liinile välismaalt ostetud mugava laeva Ruhno, mis edaspidi hakkas sõitma liinil Tallinn–Visby–Kopenhaagen. See asjaolu võimaldas Gustav Sergol osta sama aasta sügisel kõik Balti Päästeseltsi reisilaevad ning saada Eesti mandri ja saarte vaheliste ülevedude monopolistiks. Õnneks talupoeglikult mõistlike tariifide ja tähelepaneliku teenindusega. Gustav Sergo oli valmis igalt neemenukilt kas või üksiku lamba Tallinna turule viima. Selleks muretses ta Rootsist ainult 2,7 meetrit vees istuva tõstepoomidega varustatud Hansi, mis viis näiteks Orissaare madalast sadamast Tallinna Pöide kandi talupoegade poolt müüki pandud teravilja, pullid, sead ja võitünnid. Isegi sõja ajal oli Hansi Laadoga järvel asendamatu varustuslaev. Sõja eel seisis registris Sergode kompanii nimel 16 laeva. Suur-Patarei tänaval valendas kolme venna perekonna koduks kerkinud kolmekorruseline kivimaja ja 1940. aasta kevadel sai Pirita-Kosel Varsaallikul valmis Gustavi uhke suvila, kus avaüritusena peeti tütre gümnaasiumilõpetamise pidu. Kokkuhoiu mõttes sõitis peareeder ise ikka mööda linna asju ajades jalgrattaga. Sügisel aga laevad natsionaliseeriti ja suvila võeti julgeolekuorganite linnalähedaseks residentsiks. Gustav viidi kohtu ja tribunalita Venemaale Kirovi oblastisse asumisele. Mitmekülgsete oskustega meremehena parandas ta Vene külas naiste kööginõusid ja tööriistu ning tulnud 1947. aastal tagasi Eestisse, töötas asendamatu töömehena Eesti Merelaevanduse töökojas. 1949 viidi Sergo uuesti asumisele. Sealt taas rikastununa Haapsallu jõudnud, ostis mees kahekorruselise puumaja, mille seadis eeskujulikult korda. 1971. aasta sügisel, olles maja välisküljed teistkordselt üle värvinud, pani Gustav Sergo redeli varju alla, võttis esikus saapad jalast ja heitis toas korraks diivanile puhkama. Talvel oli ta saanud 85-aastaseks. Sulges silmad. Hetke pärast jäid need igaveseks suletuks. Ei enam mingeid muresid laevade pärast. |
 |
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
Viimane aeg elamu kütmist alustada
Tallinn Küte soovitab küte sisse lülitada
29.09.2004 10:06PM Online
Jahedate ja niiskete ilmade tõttu soovitab Tallinna Küte hoonetes küte sisse lülitada.
«Paljud meie kliendid lülitasid kütte sisse juba septembri algul, soojuskoormus on tõusnud iga nädalaga,» teatas Tallinna Kütte kommertsdirektor Priidu Nõmm.
Kütteta hoone muutub aina niiskemaks, mis võib omakorda kahjustada maja konstruktsioone, eriti juhul, kui ootamatute külmade saabudes hoone sisetemperatuuri kütte avamisega järsult tõsta.
Mahajahtunud hoones kulub normaaltemperatuuri saavutamiseks energiat oluliselt rohkem, mistõttu kütte hilisemast sisselülitamisest olulist kokkuhoidu ei saavutata.
Kütte sisselülitamise otsustavad majaelanikud ühiselt. Samuti on majaelanike ühisotsus, milline peaks olema hoone siseruumide temperatuur.
Kütte avamiseks tuleb elanikel pöörduda maja haldaja poole, kes lülitab majas kütte sisse.
Tallinna Küte varustab soojusega 68 protsenti pealinna hoonetest.
xxx
Kommentaar:
On tõesti viimane aeg – apteegikülastused ja arstikülastused kasvavad. Kütmise alustamise viivitusega saavutatud kokkuhoid on juba makstud apteeki või töölt puudumise arvele…
Paljudel tuleb seda teha küll alles elektriarve tasumisel…
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
Suur-Tapa ettevalmistuse korralduskoosolek
Suur-Tapa ühinemise koosoleku asjus.
1.oktoobril kell 9.30 Kadrina vallamajas Tapa piirkonna haldusterritoriaalse korralduse muutmist ettevalmistava komisjoni koosolek.
Päevakord:Ühinemislepingu projekt. Kuno Rooba
Rahvaküsitlusest ja rahvakoosolekutest. Alari Kirt
Nimekonkursi kokkuvõte. Arvi Palmsalu
Maakondlikust kuuluvusest. Kuno Rooba
“Ühinemise Sõnumete” nr 4 ja 4v (vene keeles) ja reklaamkalendri tutvustus. Heiki Vuntus, Andres Mandre
Muudatused aegreas. Heiki Vuntus
Jooksvad küsimused. Kuno Rooba
Info edastas
Hilje Pakkanen
projektijuht
3258007
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: “Estonia” hukust 10 aastat
|
|
||
 |
||
|
||
10 aastat Estonia hukust
28.09.2004
Ka kümme aastat pärast Estonia hukku kahtlevad paljud, kas 852 inimelu võtnud suurõnnetuse põhjuseks oli tõesti halb laev ja väsinud metall.
Ametlike aruannete järeldused põrkuvad uskumatuse seina vastu sama järjekindlalt nagu tormilained murdsid lahti Estonia visiiri hinged. Raske on lihtsaid asju uskuda, ütleb uurimiskomisjoni liige Priit Männik. Pääsenud kannavad endas ja oma unenägudes – paljud vaikides – laevahukuöö kogu õudu ning lähedased merre kaotanud inimesed otsivad kohta, kus täna küünal süüdata.
x x x
| Estonia katastroofist möödunud kümme aastat ei ole lähedaste pisaraid kuivatanudHelen Eelrand, 29.09.2004
Esimesed vaiksed pisarad eilsel Estonia huku kümnenda aastapäeva mälestustseremoonial langesid kohe, kui politsei puhkpilliorkester muusikat alustas. Sajad eri vanuses ja eri rahvusest inimesed olid tulnud Rannavärava mäel asuva Estonia katastroofi mälestusmärgi juurde. ”Nii palju rahvast pole eelmistel aastatel olnud,” kostis rahva hulgas tasast arutelu. Vanem daam Aino Kaldmaa seisis monumendi juures langetatud päi ja pisaraid pühkides pikki minuteid. Hiljem tunnistas ta Eesti Päevalehele, et tuli mälestama hukkunud lemmiklauljat Urmas Alenderit. ”Tuttavaid läks selle laevaga põhja mitu. Ma ei suuda uskuda, et Estonia niisama hukkus. Seda ei saanud olla,” rääkis vanaproua emotsionaalselt. ”Olen ise sõjaajal laevaga üle Läänemere sõitnud.” Proua meenutas, et kümme aastat tagasi varahommikustest raadiouudistest Estonia hukust kuulnult valdas teda sama reaktsioon mis teisigi kaasmaalasi – see ei ole võimalik. ”Helistasin tuttavatele ja me kõik nutsime telefoni otsas,” meenutas ta. Lähedased kogunesid pärast mälestustseremooniat Metropoli kohvikusse. Mälestustseremooniad toimusid eile ka Pärnus, Võrus, Saaremaal ja Hiiumaal. |
|||||
|
xxx
Omaksed nõuavad Estonia huku uut uurimist 29.09.2004Dagne Hanschmidt
«Tahame, et Eesti valitsus võtaks selle küsimuse päevakorda,» sõnas Prommik, keda senine uurimine ei rahulda. Kõik Estonial hukkunute lähedased, keda Postimees eile Rannavärava mäel laevahukule pühendatud skulptuuri juures toimunud mälestustseremoonia ajal küsitles, soovisid, et valitsus algataks õnnetuse kohta uue uurimise. Küsitletud ei usu enda sõnul ametlikku versiooni, mille kohaselt kaotas 852 inimest elu kokkusattumuste – vöörivisiiri lukustuse purunemise, halbade ilmastikuolude, valitud kursi ja kiiruse – koosmõjul. Omaste seas tekitab segadust näiteks asjaolu, et pärast laeva hukku nii kiiresti loobuti laeva ülestõstmisest. «Miks sellega nii kiire oli,» kahtlustas abikaasa kaotanud Väino Lenska, kes enda sõnul ei mõista, miks ei tohi uurimiseks laevale ligi pääseda ja miks ei lastud katastroofi lõpuni uurida. Ametliku versiooni tõele vastavuses kahtleb ka Estonial raamatupidajana töötanud, viimase reisi kaasa teinud ja sealt eluga pääsenud Siiri Same. Ta meenutas, et tolle öö torm ei olnud midagi erilist. «Palju hullemaid torme oli Estonia üle elanud, see polnud sugugi kõige halvem ilm,» rääkis Same. «Küsimus, miks katastroof juhtus, kummitab nii kaua, kuni saab mingi tõsiseltvõetava vastuse.» Valitsuse pressiesindaja Kristi Liiva sõnul on valitsus seisukohal, et uurimise taasavamine ei ole põhjendatud. Liiva kinnitas, et kõigi eestlaste hinge jäänud sügava haava lahtirebimine toob pigem rohkem piina kui pakub lahendusi. Samuti ei pidanud uut uurimist vajalikuks Estonia huku valitsuskomisjoni kunagine liige Priit Männik. «On ebatõenäoline, et muutuda võiks uurimiskomisjoni lõppraport – kuidas sündmused toimusid ja mis nende põhjus oli,» leidis ta eilses Postimehes. «Nii hull kui see ka ei tundu, oli Estonia projekteeritud uppuma.»
|
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Püsiühendusest üle Suure väina
Artikleid meediast:
- Püsiühenduseks paaristunnel?
- Marek Strandberg: Vedelaraudtee
- Kaks miljardit krooni (SLÕL,09.09.04)
- http://www.epl.ee/leht/artikkel.php?ID=198426
- http://www.aripaev.ee/2120/arv_juhtkiri.html
XXX
Püsiühenduse loomisest mandri ja Muhumaa-Saaremaa vahel
Saare Maavalitsuse ja sillakomisjoni seisukohad
· Püsiühenduse (silla) rajamine Muhu- ja Saaremaa ühendamiseks mandriga on reaalne projekt kui võrrelda juba ehitatud või ehitamisel olevate püsiühendusprojektidega meie naaberriikides.
· Silla pikkus peaks olema ligikaudu 4 kilomeetrit. Alternatiivne tunnel oleks veidi pikem. Sillatalade toetamisvõimalused on head ning vee sügavused mõistlikud.
· Silla ehituskulud moodustavad ligikaudu 100 miljonit EUR ehk 1,6 miljardit krooni. Tunneli rajamise kulud võivad olla isegi väiksemad kui pinnas osutub küllalt sobivaks. Kuna saartel elab alaliselt ligikaudu 40 000 elanikku, siis kulutataks investeeringuteks 2 500 EUR elaniku kohta. Tegelikult mõjutab aga silla ehitamine Eesti ühiskonda märksa laiemalt, sest seda kasutaks suur hulk saartel suvekodusid omavaid inimesi, saarlaste perede liikmed, kes elavad ja töötavad mandril, kuid perekondlikel põhjustel külastavad tihti saari, samuti Hiiumaa lõunapoolne elanikkond, kellele see oleks alternatiivseks transpordi variandiks.
· Soomes lõpetati hiljuti 1 100 m pikkuse silla ehitamine, mis ühendab Raippaluoto saart mandriga. Saarel elab 2 000 inimest. Kui arvestada selle silla maksumust elaniku kohta, siis on see viis korda kõrgem kui Saaremaa silla puhul.
· Rootsi riik ehitas Ölandi saart mandriga ühendava silla juba 1972.a. Silla pikkus on 6 km. Ölandil elab umbes 20 000 elanikku ja silla rajamine peatas elanike väljarände saarelt, samuti tõstis reisijate arvu kuuekordseks.
· Praegune ühendus saartega maksis riigile 1998.a. 40 miljonit krooni, kusjuures parvlaevade kasutajad maksid teenuse eest veel enam. Riigipoolse toetuse kasv 2005. aastaks on planeeritud ligikaudu 90 miljonile kroonile. Vastavalt TTÜ poolt läbiviidud uuringule eelistaks 88% tänastest teenuste kasutajatest püsiühendust ka sel juhul kui nad peaksid maksma sama palju kui parvlaeva üleveo eest.
· Saaremaa püsiühenduse ehitamine võiks alata kõige varem 5 aasta pärast. Vastavalt eelkalkulatsioonidele võiks sild hakata kasumit andma, kui ta on välisinvestorite jaoks huvipakkuv ja ehitamine toimuks rahvusvahelise finantseerimise abil.
· Norra maanteeamet koostas Suure väina ühendust puudutava aruande, kus vaadeldakse ka tunnelivarianti, samuti on toodud ära nendepoolsed järeldused ja soovitused.
Kaugemas perspektiivis arvestada üleriigilises planeeringus Suure väina püsiühenduse rajamist kui Lääne-Eesti saarte transpordi reorganiseerimise ühte võimalikku varianti.
HANS TEIV
Saare MV majandusosakonna juhataja
Saare Maavalitsuse kodulehelt
xxx
Info Maanteeameti kodulehelt
- Saaremaa püsiühendus
Mõte luua püsiühendus üle Suur väina mandrilt Muhumaale ei ole uus, sellest hakati rääkima varsti pärast Väikese väina tammi valmimist 1896.aastal.
1996.aastal kerkis idee jälle päevakorda ning sellest ajast kuni tänaseni on moodustatud sillakomisjon tegelenud püsiühenduse idee tutvustamisega.
Uuritud on geoloogiat, ehituskonstruktsioonide maksumust, liiklusintensiivsust ja rahastamiskontseptsioone. Uuringutes on osalenud ka Rootsi ja Norra teadlased.
Püsiühendusest on enam huvitatud need saarlased ja Mandri-Eesti elanikud, kes on sunnitud ületama Suurt väina kord nädalas kas tööülesannete, perekondlike sidemete või saarel asuva kinnisvara tõttu. Parvlaeva teenuse kasutajatest moodustavad sellised inimesed umbes poole ja 99.aasta küsitluse järgi on nende hulgas püsiühenduse rajamise toetajaid 79%. Üha kasvav parvlaevaüleveo maksumus ja väina ületamisega kaasnev ajakadu sunnib Saaremaa ettevõtteid, kelle tooraine- ja toodanguturg asub põhiliselt mandril, kandma olulisi lisakulutusi. Püsiühendus looks eeldused Saaremaa ja Mandri-Eesti elanike ning ettevõtete sotsiaal-majanduslike võimaluste võrdsustamiseks. Muhumaa ja mandri vahelise püsiühenduse rajamine võimaldaks väinaületamiseks kuluvat aega vähendada keskmiselt 1 tunni võrra.
- Võimalikud trassivariandid
- PricewaterhouseCoopers’i uuringu lõpparuanne (PDF failina)
- Teede Tehnokeskuse AS poolt koostatud:1. Saaremaa püsiühenduse tehniliste lahenduste ehitus- ja korrashoiuhindade võrdlus (PDF)
xxx
Saaremaa püsiühendusest
Püsiühendusviisi valik pole raske, kui teatakse, mida tahetakse.
Ühe endise peaministri ja majandusministri lubaduste väljas olnud väga ambitsioonikas Saaremaa silla projekt on jäänud tolmu koguma.
Möönan, et see ongi tema (st sillaprojekti) õige koht.
Kui tahetakse mandri ja Muhu saare vahele püsiühendust 24/7/365, siis selleks sobib vaid tunnel;
mis Euroopa ohutusnõuete kohaselt peab olema paaristunnel.
Kohane mainida, et tunnelit jätkub – erinevalt üks-kõik millisest sillavariandist – aastasadadeks.
Tunneli rajamise korral püsiühenduseks pakutud sildade asukohad selgelt ei sobi eelkõige optimaalsest suurema pikkuse tõttu.
Seetõttu peaks tunneli trassivalikul lähtuma võimalusest (kui neid on) suurendada turvalisust, keskkonnamõjusid ja keskkonnakaitset, kasutatavat ehitustehnoloogiat jms.
Esmapilgul tundub optimaalne tunneli trass ka turvalisem, kui tunnel ehitatakse Suure väina alt läbi selle kitsamaskohas enne Virtsu (sadamat) ja kulgeb Kesselaiu alt läbi (laiul avanevate pääste- ja teenindusliftide ning ventilatsioonišahtidega) ja avaneb Muhumaal. Võimalik trassi siht Kõmsi-Kesselaid-Lehtmetsa küla.
Üks probleem muidugi on – kuhu paigutada~-ladustada 5-6 miljonit kuupmeetrit väljastatavat mineraal-pinnast…
Kõige raiskavam variant püsiühenduseks on ja jääb sild, sest sild vajab pealesõitude ehitamiseks sadu hektarit maad ja miljoneid kuupmeetreid täitepinnast.
Veel enam – kuni 10% ajast on liiklus sillal raskendatud-takistatud-suletud talvise libeduse, W-E suunaliste tormide jmt klimaatiliste tingimuste tõttu. Mistõttu hoolde- ja ekspluatatsioonikulud on märkimisväärsed ning suurenevad.
Tunneli-variant selliseid häireid ei tunne, ka mitte looduse saastet ja lindude häirimist. Hoolde ja ekspluatatsioonikulud on stabiilsed, ning ei sõltu sesoonsusest.
Paaristunneli ehitusmaksumus peaks minu ligikaudsete arvestuste järgi olema mitte suuremad kui ~20 aasta jooksul vajalike parvlaevade ja nende dotatsioonide summaarset maksumust.
Kui ehitusaeg on nt viis aastat, siis kuuendal aastal hakkab tunnel juba tulu teenima; stabiilselt loomulikult.
Arvan, et tunnel võiks olla riigi ja erainvestorite ühisprojekt. Pealegi kasumlik isegi tingimustel, kui tunneli läbimistasu ei ole kõrgem parvlaevatasust. Mis muuseas tähendab ka avatud konkurentsi.
Mõelgem enne, kui otsustate.
Eneseharimiseks lisan ühe varasema (kohendamist vajava) artikli viite:
http://www.virumaa.ee/saaremaa-pusiuhendus/
Avo Blankin
5662 1213
15.03.2018
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Tief, Otto – EV peaminister
|
||
|
Sõjaeelsest poliitilisest ladvikust väljaspool hoopiski juristipraksist pidanud Otto Tiefist sai peaminister ajal, kui Eesti Vabariigi hoidmine polnud enam võimalik. Foto: Eesti Filmiarhiiv |
|
|
||
Otto Tiefi valitsus taastas lootusetuses Eesti iseseisvuse
20.09.2004 00:01Villu Päärt, reporter
Kogu Tallinnas levis kulutulena uudis – sakslased jätavad Eesti venelastele. Sel oli tõepõhi all, päev varem olid sakslased alustanud positsioonidelt taandumist nii Sinimägedes kui Emajõel.
Sel kuulujutte täis päeval, 18. septembril 1944 nimetas haiglavoodis vähiga võitlev peaminister presidendi ülesandeis Jüri Uluots ametisse Eesti Vabariigi valitsuse eesotsas peaminister Otto Tiefiga.
Tiefi valitsus oli koos kõigest nädala, millest traagilisemat viimase sajandi Eesti ajaloos on raske leida – voorides liikusid kümned tuhanded põgenikud mere poole; kes juba mere ääres olid, võitlesid õiguse eest paati pääseda, aga paljud paatiistunutest enam teisele kaldale ei jõudnud.
Tallinnas ja Harjumaal organiseeris admiral Johan Pitka eestlaste endi üksust, mis sakslastest sõltumatult suudaks Punaarmeele vastu minna.
Neil päevil püüdis Tiefi kümneliikmeline valitsus saata maailma sõnumit – neutraalne Eesti on Nõukogude vägede sissetungi vastu.
Ajaloolane Küllo Arjakas märgib, et 1944. aasta kevad-suvel elati Eestis veel usus, et 1918. aastat õnnestub korrata. Sakslased lähevad ja enne kui punased tulevad, taastatakse Eesti Vabariik, mis kuulutab end sõjas neutraalseks. Loodeti Atlandi hartale, mis lubas iseseisvust riikidele, kes olid selle sõjas vägivalla läbi kaotanud. Tegelik olukord oli lootusetu – liitlaste abile polnud mõtet loota.
«Kui Eesti Rahvuskomitee püüdis oma sidemete kaudu Rootsis ja mujal pinda sondeerida, siis ega neid võetud tõsiselt jutulegi,» ütleb Arjakas.
Esimene kolhoosnik
Mees, kellest sai siis Eesti peaminister, Otto Tief, oli küll olnud 1920ndatel kaks korda minister, kuid kindlasti ei kuulunud Tallinnas vandeadvokaadipraksist pidanud Tief Eesti poliitilisse ladvikusse.
Tiefi iseloomustab fakt, et suurtalunikuna oskas ta 1940. aasta maareformile vastu astuda kommunistide endi relvaga. Üheksa 196-hektarilise Jaanika talu elanikku eesotsas Tiefi abikaasa Emiliega esitas avalduse asutada kolhoos, mis 1941. aasta jaanuaris tegevust alustaski. See oli üks kolmest kolhoosist, mis enne sõda Eestis asutati.
Kuid pikka pidu sel kolhoosil polnud. Süüdistusega, et reaktsiooniline pere poeb kollektiivmajandi maski varju, visati Tiefid kolhoosist ja kodutalust välja.
1944. aasta suvel liitus Tief Eesti Rahvuskomitee tööga, augusti keskel valiti ta selle esimeheks. Juba järgmisel komitee koosolekul teatas ta, et moodustatud on valitsus, mille liikmete nimesid veel ei avalikustata.
Veel 10. septembril edastas Tief rahvuskomiteele info, et sakslased on tõotanud Uluotsale, et jäävad Baltikumi. Nädal hiljem, kui sakslaste taganemine oli juba alanud ja Uluots sellest teada sai, ei olnud sel valitsusel enam põranda alt väljatulekuga võimalik viivitada.
Valitsuse moodustamisest anti teada saadikule Stockholmis, kust info liikus edasi Londonisse. Eesti saadik Londonis tegi Briti välisministeeriumile ametliku teadaande.
19. septembri õhtul lahkus Uluots Tallinna keskhaiglast, samal ööl asus ta koos perega mootorpurjekal teele Rootsi.
Tiefi valitsuse deklaratsioon maailmale ja eesti rahvale jäi trükkimata – Nõukogude Liidu pommirünnak Tallinnale võttis trükikojalt elektri. Deklaratsioonis seisis, et Eesti iseseisev vabariik kestab edasi, on sõjas täiesti neutraalne ega toeta kumbagi sõdivat poolt ning protesteerib Nõukogude vägede sissetungi vastu.
Sõjavägede ülemjuhatajaks nimetati Jaan Maide, Tallinna kaitset püüdis korraldada Karl Talpak admiral Pitka üksuse ja soomepoiste toel. Nii 20. kui 21. septembril toimus Tallinnas kokkupõrkeid Eesti ja Saksa väeosade vahel.
Kuid Tiefi valitsuse puhul ei saa rääkida sellest, et nad oleksid suutnud Eesti territooriumi või elanikke kontrollida. Nii ei saa Arjakase sõnul tõsta ka küsimust: kas see valitsus on vastutav Kloogal hukatud juutide eest. «See valitsus ei suutnud mingilgi määral kontrollida seda, mis toimus Kloogal,» nendib ta. «Tiefi valitsus on pigem riigiõiguslik sümbol.»
Tallinn jääb maha
22. septembri varahommikul jättis Tief Tallinna maha, mõni tund hiljem jõudis Eesti laskurkorpuse esimene eelsalk Tallinna. Peaminister suundus esmalt Laitsesse oma kodutallu ning kohtus seejärel Riisiperes teiste ministritega.
Sel õhtul peeti viimane Tiefi valitsuse istung Läänemaal Mäevalla baptistide palvemaja söögisaalis, kus arutati, kuidas korraldada öövalvet ja ohuhoiatamist ning miks pole veel Rootsist kohal paati. Istung toimus keset põgenikevoolu.
Seal lähikonnas otsisid paati kirjanik Friedebert Tuglas ja maletaja Paul Keres.
«See palvemaja on väike ruum. Väljas on pime, sees pime,» kirjeldab Arjakas. «Mehed istuvad ümber laua puupinkidel. Raske on toimuvat seostada valitsuse istungiga.»
Rootsist tuli saadik Heinrich Laretei raadiogramm soovitusega, et kohtuminister Johannes Klesment tuleb liigse saksameelsuse pärast valitsusest välja arvata, aga paadist ei mingit teavet. Kahel järgmisel päeval tegeles Tief ümbruskonnas paadi otsimisega, koos riigisekretär Helmut Maandiga peideti lähikonna tallu terve hulk valitsuse dokumente.
Samal õhtul kahlas Maandi, osa valitsuse pabereist põues, Liia laiule, kust leidis tormivarjus ootamas paadi Tartu raudteelastega. Koos oodati mitu päeva mere rahunemist.
Ettekanne Tiefi valitsuse tegevuse kohta jõudis Rootsi Uluotsa voodi veerde Maandi suu läbi. Tema lahendas ka küsimuse Rootsist tulnud paadi kadumisest – too oli ankrus Väinameres paarkümmend kilomeetrit kaldast ning võttis ümbruskonna laidudelt peale sinna jõudnud põgenikke.
25. septembril otsustas valitsus paadiootamise lõpetada ja laiali minna. Otto Tief suundus oma kodutallu. Nõukogude julgeolek arreteeris ta 10. oktoobril sama talu põllul.
Kuus Tiefi valitsuse liiget langesid julgeoleku kätte poole aasta jooksul ning kõik nad saadeti Siberisse.
Põllutööminister Kaarel Liidak suri Viljandimaal metsavennana. Eesti sõjavägede ülemjuhataja Jaan Maide lasti 1945. aastal Moskvas maha. Kaks ministrit olid valitsuse tegevusnädalal Rootsis, Klesment Uluotsaga purjekal teel sinna.
Artikli kirjutamisel on kasutatud korporatsioon Rotalia ajalookonverentsil «Otto Tief ja tema vahevalitsus» kõlanud ettekannete materjale.
Otto Tiefi vahevalitsus
• Peaministri asetäitja ja siseminister Otto Tief (saadeti Siberisse, suri Eestis)
• Haridusminister Arnold Susi (saadeti Siberisse, suri Eestis)
• Kaubandus-tööstusminister Rudolf Penno (viibis valitsuse ametinimetamise ajal Rootsis, suri Rootsis)
• Kohtuminister Johannes Klesment (sõitis koos Jüri Uluotsaga Rootsi, suri USAs)
• Põllutööminister Kaarel Liidak (suri 1945 põrandaalusena Viljandimaal)
• Rahaminister Hugo Pärtelpoeg (suri Siberi vangilaagris)
• Sotsiaalminister Voldemar Sumberg (suri Siberi vangilaagris)
• Teedeminister Johannes Pikkov (suri Siberi vangilaagris)
• Välisminister August Rei (viibis valitsuse ametinimetamise ajal Rootsis, suri Rootsis)
• Minister Juhan Kaarlimäe (saadeti Siberisse, suri Eestis)
xxx
KGB tahtis Otto Tiefi informaatoriks sokutada
Riho Laurisaar, 25.09.2004
|
Vähem kui aasta pärast Tallinna okupeerimist 1944 olid Tiefi valitsuse liikmed kas tapetud või vangilaagritesse saadetud. Kümme aastat hiljem oli Tief pärast vangilaagreid maandunud Ulutau rajooni Kasashtanis, kus ta töötas maakorraldajana. Eestisse naasta oli tal keelatud. 1955. aasta sügisel diagnoositi Tiefil korduv infarkt, ta sai II grupi invaliidsuse, lahkus töölt ja hakkas taotlema luba Eestisse asuda. 15. mail 1955 sai ta Ulutau miilitsaosakonnast tähtajatu passi ning asus teele Tallinna. Linna sisse kirjutada tal end ei lubatud ja ta kolis oma õe Leena Massovi juurde Rapla rajooni Kommunismi Tee kolhoosi. Kasahstanist oli ta kaasa toonud mahuka majandusteadusliku käsikirja, mille andis ümber trükkida oma naiseõele, kes töötas Estonia teatris masinakirjutajana. Sellest sai teada siinne KGB. Käsikirjale tehti ekspertiis ja KGB otsustas Tiefi oma teenistusse saada. Kohtumisel KGB esimehe Ivan Karpoviga keeldus Otto Tief igasugusest kaastööst, mille tulemusel Sovhooside Peavalitsus vallandas Tiefi 1. juulil 1958 töölt ja ta otsustas lahkuda Eestist sugulase juurde Donbassi, Mospino linna. Elades seal pensionärina, käis ta siiski igal suvel Eestis, kohtus sugulaste ja endiste laagrikaaslastega. Selle tegevuse eest viis KGB ta 1959. aastal esialgu Pagari tänavale, kust ta sõidutati edasi Moskvasse. Tiefile tehti ettepanek asuda elama Rootsi ja töötada seal KGB heaks. Ta keeldus ja üritas Mospinos elades endiselt avaldada oma “Rahvaliku rahvamajandusteaduse” käsikirja. Tief tõlkis oma käsikirja vene keelde ja saatis selle Moskva kirjastusele Sotsekgiz, kirjutades ühtlasi 1962 Hruštšovile kirja, milles tutvustas oma tööd. Kirjastus keeldus koostööst, käsikirja ei tagastanud ja Nikita kirjale ei vastanud. Kui siis Tief üritas oma käsikirja postiga saata tütar Astridile New Yorki, tuli tal varsti tegemist teha Donbassi tšekistidega. Tema toakeses Mospinos tehti läbiotsimine, järgnesid pidevad ülekuulamised. 1965. aastal kolis Tief Ainažisse, kus ta üritas taas käsikirja avaldada, ikka edutult. Hiljem andis ta käsikirja TRÜ raamatukogule, kus tal seda enam näha ei lubatud. Elu lõpuaastal pääses Tief taas Eestisse, olles ravil Ahja maahaiglas, kus ta suri 5. märtsil 1976. |
|
xxx Mis käsikirjast sai? On see säilinud? |
Postitatud rubriiki Määratlemata
Kommenteerimine suletud
VE: Connery, Sean – filmikorüfee
Sean Connery võib kinolinalt lahkuda 30.09.2004 15:46PM Online
«Ülisuurte eelarvetega filmide ebaõnnestumised on röövinud tema (Connery) entusiasmi,» kirjutas filmiajakiri Variety.
Connery memuaaride ilmumine on plaanitud järgmise aasta sügisesse. Raamat kirjeldab tema näitlejateed alates karjääri tagasihoidlikust algusest Edinbughis kuni maailmakuulsuse toonud James Bondi filmideni.