89 aastat tagasi Muhus alanud ja Saaremaale levinud vastuhakk ähvardas jätta Eesti Vabadussõjas kahe rinde vahele.

Riigil ei jäänud muud üle, kui punaste ülesköetud mäss karmilt maha suruda.

1919. jaanuar-veebruar olid noorele Eestile väga rasked. Punaarmee oli tunginud kõigest paarikümne kilomeetri kaugusele Tallinnast. Vaid ennastületav vastupealetung päästis riigi. Kuid ikkagi rippus riigi saatus juuksekarva otsas.

Ootamatult tabas alla aasta vanust vabariiki hoop seljatagant. 16. veebruaril 1919. aastal algas Muhumaal ja Saaremaal viis päeva kestev mäss.

Kes olid põhiässitajad? Kuidas vastuhakk nädalaga maha suruti? Miks seda tehti nii veriselt?

Mässu viimased tõenäolised mäletajad on vähemalt saja-aastased. Seepärast meenutab ja räägib 89 aastat tagasi toimunust Saaremaa muuseumi direktor Endel Püüa.

“Tegelikult eelnes suurele vastuhakule väiksem mässuke. See puhkes 17. detsembril 1918. aastal Kogula valla Tõnija ning Jürsi külas,” räägib Püüa. Vastuhaku põhiässitaja oli kohalik mees Aleksander Koit. Kui vald sai korralduse anda sõjaväele vilja, oligi rahval mõõt täis. Koos mindi 17. detsembril vallamajja õigust nõudma. Aga kaitseliitlased olid juba vastas ja vahistasid ninamehed.

“Seega istusid nad järgmised kuud, põhivastuhaku aeg kaasa arvatud, Kuressaares vangis. Koit sai põgenema ja varjas ennast metsades,” räägib Püüa.

Eesti riik tuli vaestele saarlastele ootamatult

Uuesti lõid kired lõkkele 1919. veebruaris. Seekord oli mäss ulatuslik, haarates Muhu saart ja poolt Saaremaad.

Püüa hinnangul oli mitu põhjust: teadmatus, saarlastele omane naiivsus, viha parunite ja mõisnike vastu, punapropaganda ja alguses ka õlleuimas pead.

Samuti tuli Eesti riik vaestele saarlastele ootamatult. Ning esimese asjana hakati korjama sõjakoormisi. “Saarlased lootsid, et riik jagab kõigepealt maa ja mõisad laiali ja edasi tuleb muu,” arutleb Püüa.

Et äsja oli lõppenud I maailmasõda, olid mehed sõdimisest väsinud. Oma osa mängis seegi, et punavägi oli värskelt käinud Tallinna all ning noorele vabariigile ei ennustanud see pikka iga. “Võimalik, et kohalikud mehed arvasid: mida kiiremini nad nina nõukogude võimu poole keeravad, seda parem,” ütleb Püüa. Põhiõhutajad olid Aleksander Koit, Gustav Jõgi ja Aleksander Ohak.

Kas Kingissepp ässitas Kuivastus rahvast?

Tuha all hõõguvad sädemed lõid lõkkele 16. veebruaril. Selleks päevaks pidid Muhumaale Kuivastusse kogunema sõjaväkke kutsutud mehed. Kokku oli neid 237. Nii mõnigi tulevane mundrikandja oli kogu öö nii kodus kui ka hiljem kohapeal joonud õlut ja viina. Kui ilmus välja lipnik Arseni Jefimov, lasti ta pikema jututa maha. Surma said ka tema kaaslased Aleksei Vaher ja Karl Tammel. Veretööst innustust saanud mässajad hakkasid liikuma Saaremaa poole, et hõivata lõpuks maakonna pealinn Kuressaare. Teel lasti maha võimumehi ning mõisnikke. Valiti saadikud nn Saaremaa töörahva nõukogusse, valdades pandi ametisse komandandid.

Legendi järgi olevat mässu isiklikult käinud üles kütmas kohalik riigikukutaja Viktor Kingissepp. Teda olevat nähtud 1919. aasta 16. veebruaril Kuivastus hobusel kohalikke agiteerimas. “Ta ütles, et see asi tuli neile sama ootamatult kui valitsusele. Kingissepp toetas küll Saaremaa meeste mässu mõtetes, kuid füüsiliselt teda kohal ei olnud,” ütleb Püüa. Seda ei tuvastanud isegi Jaan Teemanti juhitud erakorraline uurimiskomisjon.

Kaitseliit kutsus mandrilt kiirelt abi

Toonaseid sideolusid arvestades jõudis teade Kuivastu vastuhakust maakonnakeskusse ja pealinna küllalt kiiresti – Püüa andmetel teatas sellest samal päeval telefoni teel kell 11 Kuressaarde Muhu Kaitseliidu juht alamleitnant Kask. Kuressaarest saadeti omakorda Hiiumaa kaudu telegramm pealinna. Selle sisu oli: “Saaremaa mobiliseeritud mehed hakkavad vastu. Muhust välja ei lähe. Võtnud patrullidelt püssid ja Kuivastu laskemoonaladu ära. Meil oma jõudu vähe, saatke abi.”

Esimese lahingu mässajatega pidasid kaitsjad maha Laimjala lähedal. Kokkupõrge oli mõlemale poolele ootamatu, segaduses tulistati teineteist kuni pimeduseni, siis taanduti.

Kuni mandrilt abiväge koguti, hakkas mäss juba Kuressaare alla jõudma. 18. veebruari õhtuks oli umbes 700–800 vastuhakkajat viie kilomeetri kaugusel Upa külas. Viimane jäigi nende peajõudude paiknemiskohaks. Nn ülestõusu peastaapi valiti Ivan Siim, Aleksander Koit, Aleksander Sepp ja Martin Kirr. Teised rahutud paigad olid Kellamäe Kuressaarest põhjas ning Loode linnast läänes.

Kuressaare tõusis kiirelt relvile

Õnneks ei istunud linnarahvas vahepeal niisama. “Kuulutati välja usaldusväärsete linnaelanike mobilisatsioon. Kusjuures pooled kokkutulnud meestest olid sakslased,” teab Püüa. Esialgu saadi kokku 25 kaitseliitlast ja 30 rahvaväelast. Neile lisandus ka 40meheline õpilaste ja tudengite rühm. Oli selge, et vähemalt esialgu Kuressaaret paljakäsi ei võeta. Püsside all oli juba 300 meest, neist üle 200 võttis sisse koha linna servas kaitseliinidel. Linnas pidasid korda relvastatud patrullid. Kehtestati midagi komandanditunni sarnast. Keelati kõik rahvakogunemised ning isegi paarikaupa seismine. Koolid ja kauplused olid kinni, 17. veebruari hommikul pandi raekoja kartserisse kinni linna ainus teadaolev kommunist Aleksander Valtin.

20. veebruaril ründasid Kuressaare õpilased Kellamäe mõisas asuvaid mässajate rühmasid. Suuremat tulemust peale haavatute kaitsjad aga ei saavutanud. Küll saadi ühelt poolt vahetanud mehelt teada, et mässajad plaanivad Kuressaaret rünnata 22. veebruaril.

Karistussalk lõi ruttu korra majja

Õnneks jäi see vaid unistuseks. 18. veebruari õhtul maabus Muhus eelmisel päeval pealinnast teele saadetud 250liikmeline abivägi, mida juhtis Muhust pärit mereväeleitnant Jaan (Jaen) Klaar. 19. veebruariks rahustati maha mässuline väikesaar, päev hiljem löödi maha väike lahing Orissaare lähedal.

21. veebruaril olid mandrilt saadetud karistussalga mehed juba Kuressaare külje all Upas. Relvastatud sõjaväelased ründasid mässajate põhitugipunkti nii ootamatult, et vastupanust ei tulnud midagi välja. Veresaun oli kõva: tapeti kümneid mehi, vangi võeti 70. Võiduka lahingu järel kiirustasid riigile ustavad sõjaväelased linna.

“21. veebruari lõuna paiku märkasid Aaviku maja tornis olevad kaitseliitlased Kuivastu maanteed pidi linna poole sammuvat meestekolonni. /—/ Kõige ees ratsutas komandör, Muhust Viira külast pärit mereväeleitnant Jaan Klaar koos adjutandiga, nende järel ülestõstetud kätega sadakond vangi ja seejärel kogu ülejäänud salk,” tsiteerib Püüa kunstnik Wilhelm Neuendorffi mälestusi.

Välikohus jagas veriseid karistusi

Päev hiljem tuli ülestõusnutel hakata tegude eest vastust andma. Kuressaares alustas tegevust välikohus, üle maakonna otsiti põrandaaluseid ja -pealseid mässajaid. Püüa teada otsiti läbi isegi maavalitsuse abiesimehe Mihkel Nepsi elukoht. Jahti peeti kohalikule päevapiltnikule Martin Jakobsonile. Ta käis keelust hoolimata Upa lahinguvälja pildistamas. Kuigi enamik klaasnegatiive langes võimude kätte, õnnestus tal mõne pildi siiski paberile jäädvustada.

Sõjaväljakohtu otsusega lasti Roomassaare sadama lähedal Kullimäel maha 68 inimest. Lahinguväljal oli 81 langenut, karistussalk hukkas 14 mässajat. Vangi pandi 15 ning sunnitööle saadeti 58 inimest. 77 mässajat sai ihunuhtlust ja 114 võttis politsei valve alla. Saare kaitsjate kaotused olid 21 meest. Mässu põhjusi uuris ka Jaan Teemanti juhitud erakorraline uurimiskomisjon.

Kas taoline verine arveteõiendamine oli vajalik? “Ühelt poolt tuleb noorest vabariigist aru saada: idast surus peale Punaarmee, läänes tagalas aga puhkes veel ka mäss,” sõnab Püüa. Et valitses sõjaseisukord, olid kõik teod ja otsused karmimad.

Punavõim ülistas mässajaid taevani

Teisalt aga sattus riigile ustavate vägede tegevusse kiirustamist ja praaki. Otsuste langetamisel ei küsitud, mida keegi täpselt tegi või mõtles. “Selliseid juhtumeid on teada Muhus ja eriti Upas. Seal sattus näiteks karistussalkade püsside ette poisikesi, kes läksid äsja lõppenud lahingute järel väljadele soomust tegema,” teab Püüa. Karmide meetmete vastu protestisid ka Saaremaalt valitud asutava kogu saadikud Mihkel Neps ja Timotheus Grünthal.

Punavõimu mälu oli pikk. Aastatel 1940–43 hukkasid julgeoleku käteväänajad peaaegu kõik juhtivad ohvitserid, kes käisid Saaremaal korda loomas. Teiste hulgas suri vangilaagris ka kolme Vabadusristi kavaler Jaan Klaar. Sõjamehi nimetati Saaremaa töörahva ülestõusu vereimejatest mahasurujateks.

Nõukogude aastatel ülistati Saaremaa töörahva ülestõusu kui üht suurt punavõimu saavutust aastatel 1918–1940. Sellest osavõtjad ja ellujäänud olid pooljumala seisuses. “1. detsembri mässukatse suruti maha tundidega. Saaremaal aga möllati nädal aega kuni 22. veebruarini,” teab Püüa põhjust, miks seda sündmust ikka ja jälle meenutati.