|
Tallinna Linnamuuseumi ekspositsioonis on baltisakslasest kunstniku Maximilian Maksolly (Feichter, sündinud 1884 Tallinnas, surnud 1968 Rio de Janeiros) üldtuntud maal, millel kujutatakse Eesti iseseisvuse proklameerimist 24. veebruaril 1918 Tallinnas, praeguse Eesti Panga ruumides. Kunstnikul valmis maal «Eesti Vabariigi väljakuulutamine» kas 1925. või 1926. aastal.
Kunstiteose kohta kirjutas Jaan Kross oma 1993. aasta romaanis «Tabamatus» järgmist: «24-nda veebruari traditsioonilist peasündmust visualiseerib kooliraamatuist tuntud Maksolly maal, seesama, millest meil oli siin juba vist juttu. Pangamaja kahe kaaraknaga saal. Heledad päikesejalad akendest saali. Kaheastmeline poodium. Ülemisel astmel pisut tagapool Konik, seesama Päts lugemas Manifesti. Nende ees alumisel astmel Vilms – ma juba ütlesin: et nendega ühepikkune näida. Ja ümberringi veerandsada inimest – kuulmas. Mõnest neist hõlpsasti äratuntavad, näiteks Poska, arvatavasti Kukk, ja küllap vastavate nägude tundjale veel rida muid.»
Maal on tõepoolest imposantne. Kesksete tegelastena on Eestimaa Päästmise Komitee liikmed ning iseseisvusmanifesti ettelugemist kuulavad kümned inimesed – sõdurid ja töölised, ülikonnas härrased ja uhked daamid.
Tegemist on lausa klassikalise ja pateetilise ajaloomaaliga. Žanriga, mida kunstiajaloolased üldjuhul eriti kõrgelt ei hinda, ja selliseid pateetilisi ajaloomaale võib leida paljudest muuseumidest.
Maal anti 1941. aastal üle Tallinna Linnamuuseumile, umbmäärase märkega, et see on «Tallinna linna kunstiteos». Ähmasevõitu märge aitas üle elada Nõukogude aastakümned, kui kunstiteost säilitati salapäraselt jõupaberisse pakituna ja koguni ilma muuseumi inventarinumbrita. 1989. a märtsis andis kunstiajaloolane Mirjam Peil avalikkusele teada, et ajalooline kunstiteos toodi uuesti päevavalgele (Sirp ja Vasar, 24. märts 1989).
Pilt on ilus. Aga liiga ilus, et olla tõsi. Tegemist on ikkagi kunstniku lennuka fantaasiaga, sest sellist sündmust pole kunagi olnud. Maal sunnib küsima: kuidas toimus Eesti iseseisvuse väljakuulutamine? Mida plaaniti ja mida tehti, mis toimus Pärnus, mis Tallinnas?
Katsed iseseisvus välja kuulutada
Teated Saksa vägede edasiliikumisest 1918. a veebruaris kinnitasid rahvuslike jõudude kartusi, et kogu Eesti okupeeritakse. Samas alustasid võimulolevad enamlased ettevalmistusi Eestist põgenemiseks. Nii tekkis lühike võimuvaakum ehk interregnum ja seda üürikest aega otsustati kasutada Eesti Vabariigi väljakuulutamiseks.
Suurte volitustega kolmeliikmeline Päästekomitee kavandas algul omariikluse välja kuulutada 21. veebruaril Haapsalus, kus paiknesid rahvuslikult meelestatud 1. Eesti polgu väeosad. Plaan ei õnnestunud, sest juba varahommikul langes linn Saksa vägede kätte.
Pealinnast 21. veebruaril väljunud esindus (Päästekomitee liikmed Konstantin Päts ning Jüri Vilms, Läänemaa maavalitsuse esimees Aleksander Saral ning ajakirjanik ja 1917. aastal Eesti Sõjaväelaste Büroo liikmena tegutsenud Johan Juhtund) pöördusid oma teekonnalt tagasi, naastes õhtupimeduses pealinna.
Mõnedel andmetel teadis polgu luure sakslaste saabumisest 21. veebruari hommikul, aga ilmsesti ei jõudnud see teave Päästekomiteeni, sest samal päeval pealinnast väljasõiduga riskeeriti Haapsalus juba minutite mänguga.
Seejärel otsis Päästekomitee võimalusi Eesti iseseisvus välja kuulutada Tartus, suuruselt teises Eesti linnas, kus võis toetuda rahvuslikult meelestatud Eesti Tagavarapataljonile. Tartus langes Nõukogude võim 20. veebruari hilisõhtul-öösel, aga Tallinnas seda ei teatud.
21. veebruaril alustasid Tartu linna- ja maavalitsus tööd.
Tartu raekoja torni heisati – mõnedel andmetel – Eesti Üliõpilaste Seltsilt laenatud trikoloor ja pikema vaheaja järel ilmus taas Postimees. Seega soodne pinnas iseseisvuse väljakuulutamiseks oli olemas, aga polnud tegelasi Tallinnast.
22. veebruaril tehti pealinnas Tartusse sõiduks vajalikke ettevalmistusi.
Õhtul kogunesid Voldemar Pätsi korterisse Päästekomitee liikmed Päts, Vilms ja Konstantin Konik ning sidemehena tarmukas Maanõukogu saadik Aleksander Veiler. Viimane organiseeris vajaliku transpordi, leides Peeter Suure Merekindluse ehitusvalitsuse auto koos usaldusväärsest koolivennast autosohvriga.
Voldemar Päts olevat koguni Vilmsi ja Konikut pisut grimeerinud, et enamlaste patrullid neid ära ei tunneks. Pika teekonna jaoks määriti valmis võileivad ning seejärel lahkusid Päästekomitee liikmed eraldi korterist. Kava kohaselt pidid Vilms ja Veiler võtma Lasnamäelt peale Pätsi ja Koniku.
Paraku ebaõnnestus seegi missioon, sest sakslaste lähenemisest kindlaid andmeid saanud enamlased tugevdasid patrulle ning kontrollisid kõiki sõidukeid. Nii tulid paar tundi hiljem Vilms ja Veiler tagasi Voldemar Pätsi korterisse, seletades, et linnast on võimatu välja pääseda.
«Et K. Päts ja K. Konik tagasi ei ilmunud, olime nende saatuse pärast mures. A. Veiler läks neid otsima, kuid ära käies Tondi kõrtsini ei leidnud ta neid. Nähtavasti ootasid nad mõnes varjatud kohas auto tulekut. Möödus veel umbes tund aega, kui K. Päts ja K. Konik külmanud ning pahases tujus tagasi tulid. Meel oli kõigil halb,» kirjutati 1934. aastal Konstantin Pätsi 60 aasta juubeliks ilmunud mälestusteoses. Järgnevalt peeti vajalikuks iseseisvusmanifest saata laiali mitmesse linna (Tartu, Pärnu, Viljandi, Paide) lootusega, et kusagil õnnestub nii omariiklusest teada anda.
23. veebruari veetsid Päästekomitee liikmed Tallinnas konspiratiivkorteris. Arutleti kõikvõimalike kuulduste üle, koguti andmeid pealinnas toimuvast.
Nüüd tekkis omapärane plaan kuulutada Eesti iseseisvus välja 24. veebruari pealelõunal Estonias toimuva etenduse vaheajal. Selleks pidi Jüri Vilms sisenema tagaukse kaudu teatrisse ning lavalt manifesti rahvale ette lugema. Loodeti ennekõike ootamatusele ja üllatusefektile.
Igaks juhuks tuli Vilmsi kaitseks leida paarkümmend meest ning energiline Aleksander Veiler asus neid kokku otsima. Siis saadi teada enamlaste väljakuulutatud piiramisseisukorrast, millega keelati avalikud üritused, sh teatrietendused.
Nii jäid Päästekomitee liikmed laupäeva, 23. veebruari õhtul lausa tegevusetuks: kõik nende kolm kavatsust-katset Eesti omariiklus välja kuulutada olid luhtunud ning võimalused piiramisseisukorras midagi ette võtta muutusid veelgi ahtamaks. Öösel ilmus Aleksander Veiler Voldemar Pätsi juurde ning teatas, et enamlased on Tallinnast põgenemas. Üheskoos tõtati tähtsat uudist viima Päästekomitee liikmetele, kes jätkuvalt redutasid konspiratiivkorteris.
«Koputasime Päästekomitee majakese aknaluugile. Luuk käänati seestpoolt lahti ja Päästekomitee liikmed tulid akna juurde,» kirjutati 1934. aasta mälestustes. Selleks ajaks aga oli Eesti Vabariik juba Pärnus välja kuulutatud.
Sündmused Pärnus ja Tallinnas
22. veebruari hommikul võtsid rahvuslikud väeosad Pärnus võimu üle, sest nõukogude asutused ja Vene väeosad lahkusid kiiruga linnast, jättes maha suured laod. Samal õhtul toimus Endla teatris rahvakoosolek, kus arutati uut olukorda. Kohalike tegelaste kõrval esines Tallinnast saabunud Maanõukogu liige August Jürman (Jürimaa), andes ülevaate sündmusest pealinnas ja rääkides ka iseseisvusmanifestist.
23. veebruaril jõudis Pärnusse Eesti Ajutise Maavalitsuse asjadevalitseja Jaan Soop, kaasas kaks eksemplari iseseisvusmanifesti. Järgnevalt korraldati kohalikus trükikojas manifesti trükk ja enam-vähem samal ajal koguneti Eesti Demokraatliku Erakonna Pärnu osakonna juhi Jaan Karu korterisse, kus lepiti kokku edasine tegevusplaan.
Õhtupoolikul kleebiti iseseisvusmanifest Pärnus üles. Samal õhtul, algusega kell 20, toimus Pärnus Endla teatri rõdult Eesti iseseisvuse manifesti ettelugemine.
Teatri katusel lehvis sinimustvalge lipp ja tõrvikute valguses luges 31-aastane advokaat Hugo Kuusner manifesti ette. Nagu ta kirjutas 1933. aastal: «…tõrvikute loites ja häälekõvendaja puudusel nii valjult ja kuuldavalt, kuidas haiged kopsud võtsid». Seejärel lauldi üheskoos «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm», 2. Eesti jalaväepolgu 3. (Pärnu) pataljoni sõdurid lasid õhku aupauke, hõisati ja pilluti õhku mütse.
24. veebruar oli pühapäev. Linn oli lipuehteis, manifest loeti ette Elisabethi kirikus. Hommikupoole toimus Pärnus Eesti pataljoni roodude ja komandode rongkäik.
Seda võib pidada esimeseks kaitseväe paraadiks Eesti Vabariigi ajaloos. Enne rongkäiku toimus veel kõnekoosolek ning üliõpilane Oskar Kask heiskas Endla lipuvardasse rahvuslipu – esimesel katsel aga tõusis lipp vaid poolde vardasse, milles kohalolijad nägid halba ennet, ja alles teisel katsel tõusis lipp vardasse.
Manifestatsioonis osalesid ka Pärnu organisatsioonide ja ühenduste liikmed, Endla teatri juurest liiguti läbi linna raekoja ette, kus jätkus kõnekoosolek.
Rongkäigu järel kogunesid selles osalenud Pärnu asutuste ja organisatsioonide esindajad raekotta, kus koostati «Akt Eesti demokraatliku vabariigi väljakuulutamise kohta Pärnu linnas». Aktis anti ülalkirjeldatud sündmuste ülevaade ning «ülemal toodud tõsiolusid» kinnitati oma allkirjadega. See on ainulaadne dokument vabariigi väljakuulutamise kohta.
25. veebruari varahommikul jõudsid Saksa väed Pärnusse. Neile läksid vastu Maanõukogu liikmed Kuusner ja Juhan Lasn ning staabikapten Feliks-Johannes Tannebaum, teatades sakslastele Eesti iseseisvusest ja erapooletusest käimasolevas Saksa-Vene sõjas.
Sakslased uut riiki ei tunnustanud ja peagi arreteeriti teiste seas ka Hugo Kuusner. Ta vabanes vangistusest 1918. aasta novembris ning järgnevalt sai temast Eesti Ajutise Valitsuse volinik Pärnus ja Pärnumaal.
23. veebruaril võtsid rahvuslikult meelestatud jõud Tallinnas võimu üle. Vaid sadama piirkonda suutsid lahkuvad enamlased oma kontrolli all hoida. Manifesti trükkimine algas Päevalehe trükikojas mitmete raskustega alles 24. veebruari pealelõunal ning esimesed paarkümmend eksemplari tulid käsipressi alt välja umbes kella viie paiku – ja seejärel hakati neid kesklinnas üles kleepima.
Alles õhtul suudeti korraldada iseseisvusmanifesti trükkimist masinatega, samas toodi trükikotta juurde juba Päästekomitee päevakäske. Öösel-varahommikul algas uuesti ilmuma hakanud Päevalehe trükkimine.
24. veebruari pealelõunal sõitsid Päästekomitee liikmed Päts ja Vilms alamleitnant Konrad Rotschildi juhitud sõjameeste kaitse all Riigipanga (praegune Eesti Pank) juurde. Pangahoone kujunes Eestimaa Päästmise Komitee residentsiks, seal anti välja esimesed päevakäsud ning jagati muid korraldusi.
Nii polnudki 24. veebruaril Tallinnas ei suurt pidulikkust, ei «väljakuulutamist» ega ka mitte allkirjastatud riiklikku akti.
24. veebruari hilisõhtul sõitis Balti jaamast Eesti Ajutise Valitsuse volitusel delegatsioon koosseisus Konstantin Konik ning sõjaväelased Andres Larka ja Nikolai Reek pealetungivatele Saksa vägedele vastu. Saue mõisas toimunud läbirääkimistel saavutati kokkulepe, et Saksa väed ei sisene pealinna enne 25. veebruari pealelõunat.
25. veebruari varahommikul heiskasid tulevane kirjamees Johannes Üksi, kapten Schmidt, lipnikud Sälg ja Lippus Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu. Varras oli jäätunud ja lipunöörid katki ja nii ronis lipnik Sälg teiste kukile ja kinnitas trikoloori poolde vardasse. Plaaniti hankida jäärauad ja lipp lõunaks korralikult heisata, ent see ei õnnestunud. Pealelõunal hõivasid sakslased inimtühja Toompea lossi, kus neid võttis vastu «rõõmsatujuline» Johannes Üksi, kes vahepeal jõudis veel «soomust teha» punaste mahajäetud veinikeldris.
Meie ajalooteadmiste hulka kuulub teadmine, et «Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918. aastal Tallinnas». Samas otsest «väljakuulutamist» 24. veebruaril pealinnas ei toimunudki. See pole ka mingi saladus. Sündmuse kaasaegne ja hilisem EV riigikohtunik Peeter Kann kirjutas ülaltsiteeritud 1934. aasta mälestusteoses: «Minu teada seisis see väljakuulutamine ainult selles, et trükitud «Manifest kõikidele Eestimaa rahvastele» sai seintele kleebitud ja laiali laotatud. Pidulik väljakuulutamine aktustel, kirikutes jne. pidi sündima 25. veebruaril enne sakslaste Tallinna jõudmist» (lk. 206).
Rõhuasetustest
Nii ongi näha päris suurt vahet, mis toimus Pärnus ja mis Tallinnas. Pärnus loeti manifest pidulikult ette ning koostati akt Eesti Vabariigi väljakuulutamise kohta. See on ainus dokument, mis kajastab iseseisvuse väljakuulutamist. Tallinnas algas manifesti üleskleepimine 24. veebruari õhtupoole ja see loeti esmakordselt pealinnas ette 25. veebruari hommikul.
Siis, vastavalt Päästekomitee päevakäsule, peeti koolides pidulikke aktusi ning jumalateenistusi kirikutes. Jumalateenistused toimusid ainult eesti kogudustes, Jaani ja Kaarli kirikus. Saksa koguduste õpetajad ei korraldanud jumalateenistust, ettekäändega, et manifest ei ole tõlgitud saksa keelde. See oli mõistagi otsitud põhjus, sest siinsed baltisakslased ei tahtnud mingist Eesti Vabariigist kuuldagi.
Keskpäeval toimus pealinnas sõjaväeparaad. Enne selle algust luges Tallinna Peetri
Reaalkooli trepilt Päästekomitee poolt ametisse nimetatud Ajutise Valitsuse peaminister Konstantin Päts ka ise Reaalkooli ette kogunenud rahvale ette manifesti. Paraadi järel jõudsid pealetungivate sakslaste eelüksused kesklinna.
Küll on aga 24. veebruari sündmused pealinnas – Päästekomitee tegevus ja selle päevakäsud, Eesti Ajutise Valitsuse moodustamine jms – olnud aluseks järgnevatele Eesti riiklust loovatele aktidele ja andsid kohe rõhuasetuse, et just 24. veebruarist sai Eesti Vabariigi sünnipäev.
Kui vast 1920. aastate algul räägiti rohkem sündmustest Pärnus, siis hiljem muutus ajalugu enam Tallinna-keskseks. Hugo Kuusner oli 1919–1920 Eesti Asutava Kogu liige, andis 1920. aastatel Pärnus välja ajalehte Pärnu Postimees ning töötas vandeadvokaadina kuni 1935. aastani.
Ilmsesti ta hiljem mõnevõrra kibestus, kirjutades 1930. aastate algul: «Ohakaid olen iseseisvuse väljakuulutamise pärast vaenlaste käest küllalt tunda saanud, kuid saatus on mulle armulisem olnud kui koolivenna Jüri Vilmsi vastu, kes pidi langema märtrina isamaa kohustuste täitmisel.» 1930. aastate teisel poolel tõmbus Kuusner poliitilisest ja ühiskondlikust elust kõrvale. Siis ta veel ei teadnud oma saatust – 1940. aasta okupatsiooni järel Kuusner arreteeriti ning ta suri 1942. aasta märtsis Venemaal vangilaagris.
|
VE: Uiga, Johannes – Eesti Cézanne
Mälestus Johannes Uigast
26.02.2008 00:01Kadri Asmer, Kunstiajaloo üliõpilane
Kunstnik Johannes Uigal (1918–1998) oleks tänavu 12. veebruaril täitunud 90. eluaasta, olles vanemgi kui meie vabariik. Temast rääkida on ühtaegu nii lihtne kui keeruline, sest ehkki olemuselt oli ta ääretult sõbralik, tundub, et osa temast jäi alatiseks teiste eest suletud uste taha.
Foto: Repro
Üks tõelistest armastustest Johannes Uiga elus oli maalikunst. Lapsepõlves oli ta sunnitud haige jala tõttu pikaks ajaks voodisse jääma ning just sel ajal leidis ta enda jaoks joonistamise. Julgustust jagas talle ka gümnaasiumiaegne joonistusõpetaja Eerik Haamer.
Eesti Cézanne
1937 asus Uiga õppima kunstikooli Pallas mitmete legendaarsete õppejõudude käe alla. Neist suurimat mõju avaldas talle Aleksander Vardi, kelle impulsse on enim näha Uiga varasemas loomingus. Saadud õpetus ja vaimsus käisid temaga elu lõpuni kaasas. Koolist leidis ta ka sõbrad terveks eluks ning sai hüüdnimeks Juulius, mida kasutatakse veel nüüdki.
Kunst lähendas Uigat veel enam tema teisele suurele armastusele – loodusele. Seetõttu tuntaksegi teda eelkõige maastikumaalijana, kelle «lemmikmodelliks» oli Pühajärv. Kunstnik ehitas paadi, millega ta sai tundideks järvele maalima jääda, et valminud töödega naasta. Tema looming valmis suuresti otse natuurist ja spontaanselt, ta ei armastanud pikki viimistlusi.
Johannes Uiga oli äärmiselt produktiivne kunstnik ning raske on öelda, kui palju tal kõigi nende aastate jooksul erinevaid Pühajärve motiive valmis. Sügisel 1996 tõmmati paat talveks kaldale, kus see jäi kunstnikku ootama, kuid kes halveneva tervise tõttu enam ei naasnud.
Eesti kunstiloost pole tänini suudetud vastast leida Uiga emotsionaalsusele ja jõulisusele, millega ta kujutab loodust. Euroopa kunstnike hulgast on tõmmatud paralleele Paul Cézanne’iga. Kui Uiga maalis järjepidevalt Pühajärve, siis Cézanne ei loobunud kujutamast St Victoire’i mäge. Mõlemad jõudsid impressionismi kaudu ekspressionistlike värvi ja vormi mängudeni.
Aastatega kadusid valguse- ja õhuinterpretatsioonid pea täielikult ning juba 1950ndatest muutusid Uiga loomingus kujundid järjest lakoonilisemaks, koloriit julgemaks ja kontuurid jõulisemaks.
Ta kujutas loodust isikupärase tunnetuse ja suhestumisega ruumi, kus olulised ei olnud detailid, vaid maa, vesi ja taevas ise. Suured värvipinnad Uiga maalidel annavad edasi Lõuna-Eesti maastiku tõsidust, jõulisust ja avarust.
Näitustel nii Tartus kui Tallinnas on kokku poolsada tööd, millest enamikku pole seni eksponeeritud, kuna need olid pikka aega ühe maja pööningul peidus, kuid on säilinud üllatavalt hästi. Näitusel kohtab ka mitmeid žanre, mida sageli ei osata Uigaga seostada, näiteks akti, portreed, figuraalkompositsiooni ja lillemaali.
Mälestusnäitusest ka
Tartu näituse üks põnevamaid töid on kindlasti «Kaardimängijad», mis oli kunstniku lõputöö. Selle olemasolust oldi teadlikud, kuid selle asukoht oli seni teadmata.
Huvitavad on ka Uiga varasemad impressionistlikud maastikud, kus loodud õhuvärelused ei taha kuidagi haakuda enamasti teada-tuntud Uiga jõulise pintslilöögiga. Kuna kunstnik maalis peamiselt natuurist, kohtab talvevaateid harva. Kuid Tartu näitusel pälvib teiste hulgas tähelepanu ka üks 1953. aastast pärinev talvemaastik.
Tallinna väljapanekus köidavad tähelepanu näiteks suuremõõtmeline figuraalkompositsioon 1940ndatest «Lugejad» ning huvitava temaatikaga teos «Metsatööl». Kuid ükski Uiga näitus ei oleks täielik, kui puuduksid kunstniku Pühajärve ja maastikuvaated. Antud näitustel on ka neil väärikas koht.
Mälestusnäitus
«Johannes Uiga 90»
29. veebruarini Tallinnas E-Kunstisalongis Rocca Al Mares ja Tartus E-Kunstisalongis Tartu Kaubamajas