• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Märtsipommitamise ohvrid

Autor Avo | Avaldatud: 17. märts 2004
Märtsipommitamise ohvrite nimed raiutakse kivvi

BNS
17. märts 2004 15:58
Siselinna kalmistu mälestusmärgi komisjon valis kahest 1944. aasta Tallinna märtsipommitamise mälestusmärgi eskiisprojektist välja ühe ning saatis selle seisukohavõtuks kunstinõukogule.

Komisjon kiitis heaks DIA Design OÜ eskiisprojekti, mille järgi raiutakse langenute nimed kivisse, mitte metallplaadile.

“Kivil märgitakse ära kõigi 9. märtsi pommitamisel langenute nimed, mitte ainult Siselinna kalmistule maetute omad,” teatas kultuuriväärtuste ameti juhataja asetäitja Külli Holsting Raepressi vahendusel. Praegu on teada 554 ohvri nimed.

Mälestusmärgi kandev idee on akna ja risti ühendamine, sümboliseerides hävinud koduaknaid ja hukkunud elanikke.

“Kui kunstinõukogu on teinud oma otsuse, siis kooskõlastab kultuuriväärtuste amet eskiisprojekti ja annab üle kommunaalametile, kes tellib tehnilise projekti ja püstitab hauatähise,” ütles Holsting.

Komisjoni kuulusid vabadusvõitlejate liidu, kommunaalameti ja kultuuriväärtuste ameti esindajad ning muinsuskaitse seltsi esimees Priit Herodes.

Uus mälestustähis valmib tuleva aasta 9. märtsiks.

BNS

xxx

Vaata lisaks artikleid Tallinna märtsipommitamine  ja Narva hävitamine ning internetilehekülge http://users.tkk.fi/~andres/m44/

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Klandorf, Kalle – politseiametnik

Autor Avo | Avaldatud: 17. märts 2004

KALLE KLANDORF: Seksiostu karistamine ei päästa
(17.03.2004)

Uudise pilt

Kalle Klandorf kirjutab, et seksiostu karistamise asemel tuleks karistada selle pakkumist.

Viimasel ajal on meedia ja ühiskonna pideva tähelepanu all prostitutsioon ja sellega kaasnev kuritegevus. Kui ma alustasin selle artikli kirjutamist, tegin väikese ekskursi ja vaatasin, palju sellel teemal kirjutatud on. Tuli välja, et tänavu on ilmunud prostitutsiooni kohta ligi 50 artiklit, ka on selle üle vaieldud tele- ja raadiosaadetes.

Mida me siis õigupoolest teame prostitutsioonist? Kindlasti tuleb paljudele tuttav ette paar tuhat aastat tagasi kirja pandud lõik piiblist, kus lõbumaja pidaja varjas oma majas teise riigi spioone: “Kui nad õhtu eel linnast välja tahtsid hiilida, siis selgus, et nad on hiljaks jäänud, väravad olid juba suletud. Seepärast otsustasid nad veeta öö ühes majas, mis asus otse linnamüüri ääres. Selle maja perenaine, hoor Raahab, tundis oma kogenud pilguga…”

Ühest lahendust pole

On pakutud kõikide bordellide sulgemist või intiimteenuse pakkumise legaliseerimist. Ühed tahavad karistada kriminaalkorras teenuse tarbijaid, teised arvavad, et karistada tuleks prostituute. Mõistlikku lahendust ei ole veel leitud. Olen selle teemaga kokku puutunud 1988. aastast alates ja olen veendunud, et ühest lahendit ei olegi võimalik leida, sest probleemid lasuvad sügaval ühiskonna sotsiaalsetes kihtides.

Mis on takistanud politseid tõhusalt tegutsemast? Kõigepealt ei ole prostitutsioon olnud politseile prioriteetsete kuritegude hulgas, politseil puudub ka vastav koolitus. Prostitutsiooni ja selle levikut on kontrollitud võimaluste ja vajaduse järgi ning seotuses mõne muu kuriteoliigiga, näiteks narkokaubandusega.

Prostitutsioon on sotsiaalne probleem, mida ei saa lahendada üksnes politsei aktiivse tegutsemisega. Praegu puudub riiklik tegevuskava prostitutsiooniga võitlemiseks. Riik ei ole kindlaks määranud, millega tegelevad võitlusest prostitutsiooniga osa võtvad ametkonnad ja millised ametkonnad need on. Politsei on oma olemuselt täitevorgan, seepärast ei ole politsei pädev tegema otsuseid riigis kehtestatud ühe või teise korra kohta.
• Milliseid seadusemuudatusi tasuks üldse kaaluda, et riik saaks prostitutsiooni oma kontrolli alla?
• Kriminaliseerida seksuaalteenuse ostmine.
• Kriminaliseerida seksuaalteenuse müümine narkokuritegude analoogial.
• Kriminaliseerida nii ostmine kui ka müümine.
• Legaliseerida intiimteenuste pakkumine.
• Intiimse kallakuga reklaamide keelustamine massimeedias.

Kui läheme Põhjamaade eeskujul seksuaalteenuse ostmise kriminaliseerimisele, peab kiiresti välja töötama vastava seaduse. Kasutada võib Rootsi eeskuju. Pean aga kahjutundega märkima, et selline seadus ise-
enesest prostitutsiooni ei kaota, sest seksuaalteenuse pakkumine ei ole antud juhul karistatav ja seetõttu teenuse osutajale sanktsioone ei järgne.

Tunduvalt parem oleks kriminaliseerida seksuaalteenuse pakkumine. Siin on analoog olemas narkokuritegudega. Siis oleks lihtsam tõestada ka vahendamist ja ebaseadusliku tegevuse võimaldamist.

Ostmise ja müümise kriminaliseerimisega surume intiimteenuste pakkumise väga sügavale põranda alla ning prostitutsiooni olemasolu ei riiva kellegi moraalitundlikku silma. Seaduste olemasolul, mis reguleeriks nii ostu kui ka müüki, saaks politsei paremini astuda prostitutsiooni vastu välja. Kindlasti oleks paremaid tulemusi kui praegu.

Ajalugu õpetab

Ajaloos on siiski hulgaliselt näiteid, kus erinevate keeluseaduste aegu hakkas lokkama varimajandus. Soome ja Ameerika kuiva seaduse ajajärgul teenisid suurt kasumit mafioossed struktuurid, kes tol ajal asutasid põrandaaluseid restorane, mängupõrguid, lõbumaju. Lokkas salaalkoholi müük. Hoopis parema tulemuse kui keelustamine andis alkoholi puhul riigi kehtestatud kontroll alkoholi müügi ja tootjate üle.

Eestist on tuua analoogseid näiteid, kui 1990-ndate alguses legaliseeriti mängupõrgud ja nüüdseks on kasiinod täiesti ametlikud. Kasiinopidajatest on saanud ausad ärimehed. Riik saab isegi määrata suures osas hasartmängu reeglid kasiinodes ja rahaliste vahendite osa, mida viimased peavad eraldama riigile spordi ja kultuuri arendamiseks.

Me peame arvestama sellise tõsiasjaga, et nii prostitutsioon kui ka hasartmäng on Eesti mõistes tööstusharud, millest üks on legaliseeritud ja toodab riigile tulu. Teine on põrandaalune tööstusharu, kus riigikassast mööda liiguvad varimajanduse taskusse sajad miljonid kui mitte miljardid kroonid.

Riigile on prostitutsiooni legaliseerimine kallis. Lihtsam oleks see mingis osas keelustada ja anda sellega tegelemine politsei kätte ja nõuda tulemust. Mina kahtlen sellise tee õigsuses, sest tulemuseks saaksime taas pooliku lahenduse – meie tegevus ei saa piirneda karistamisega, me peame ulatuma sügavamale, probleemide juurteni ja leidma võimalusi rehabilitatsiooniks.

Kõigil eelmainitud kaalutlustel eelistaks politsei konkreetset seadust, mis reguleeriks intiimteenuse ostmist ja müüki. Nii prostitutsiooni legaliseerimise kui ka keelustamise puhul on seadusemudelil omad plussid ja miinused, mida tuleks enne seaduse vastuvõtmist tõsiselt kaaluda.

Politsei vaatevinklist on kindel, et intiimteenuse ostmise keelustamine ei vii prostitutsiooni leviku tõkestamiseni. Vajalik oleks kriminaliseerida nii ost kui ka müük. Igal juhul peab riik seadusandja näol võtma lähemal ajal vastu prostitutsiooniküsimustes reaalsed otsused.

Samal teemal:
• Kristiina Luht “Rootsi eeskujuga seksi ostmise vastu”, EPL 8. märts

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Laaneots, Ants – kindral

Autor Avo | Avaldatud: 17. märts 2004
Laaneots: demokraatia on hädavajalik
www.DELFI.ee
23. veebruar 2008 13:47
 
Ants Laaneots
Kaitsejõud
Täna Pärnus toimunud Eesti Vabariigi 90. aastapäeva kaitsejõudude paraadil toonitas kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots oma kõnes demokraatia ja üldise kaitsetahte hädavajalikkust.

“Meie vaimueliit on palju vaielnud 1939. aasta otsuste ja sellele järgnenud 1940. aasta nõukogude okupatsiooni üle. Kas oli tarvis vastu hakata, või oli õigem alistuda ja lasta end saatusega leppinud lambakarjana tapamajja ajada nagu see tegelikult ka juhtus?” vahendab kaitsejõudude peastaabi teavitusosakond Laaneotsa sõnu.

“Eesti kaotas Teises maailmasõjas langenute, pagulaste ja küüditatutena enam kui 180 tuhat inimest ehk ligi viiendiku oma rahvast. Praktiliselt keegi ei langenud Eesti sõjaväe lippude all, vaid enamasti võõrväe mundris või repressioonide tulemusena, sest riiklikult organiseeritud vastupanu polnud. Rahvas oli valmis võitlema ja ka võitles, aga see sündis stiihiliselt,” nentis kaitseväe juhataja.

“Nüüd aga küsigem, kas oma iseseisvuse eest viis aastat mehiselt võidelnud ja iseseisvuse säilitanud 3,7 miljonilise Soome rahva kaotused olid suuremad kui vastupanuta käed üles tõstnud Eestil? Soomlased kaotasid langenute ja haavatutena Talve-, Jätku- ja Lapisõjas langenute ja haavatutena kokku 293 tuhat sõjameest ja kaks tuhat tsiviilisikut, mis moodustas ligi kaheksa protsenti elanikkonnast,” küsis Laaneots.

“Kuid täna on Soome 5,3 miljoni elanikuga, arenenud, enesekindel, maailmas autoriteetne ja tunnustatud, kõrge elatustasemega ja tugeva kaitsekorraldusega riik, kellele meie vaatame alt üles. Ja Soome on jätkuvalt demokraatlik maa, Eesti aga uuesti demokraatlik maa,” lõpetas Laaneots Eesti ja Soome kogemuse võrdlemise.

Laaneotsa sõnul võib selle abil mõista demokraatia hädavajalikkust keerulistel aegadel, sest 1930. aastate lõpu demokraatia puudumine sai Eesti riigile saatuslikuks.

Ka on Laaneotsa hinnangul vabaduse veretu taastamine 1991. aastal muutnud osa elanikkonna suhtumise omariiklusse liiga hooletuks ja seda peetakse iseenesest mõistetavaks.

Laaneotsa arvates on vabadus habras aare, mida tuleb järjekindlalt kaitsta, sest tung tegutseda põhimõttel, “Kel jõud, sel õigus” ei ole maailmast kuhugi kadunud, ning selleks peab riigikaitses osalema kogu rahvas.

“Me peame mõtlema ja tundma nii, et Eesti riik on igavene. Vastasel korral ei ole omariiklusel mõtet,” lõpetas kaitseväe juhataja oma kõne.

www.DELFI.ee

xxx

 

Venemaa geopoliitilised huvid Baltikumis
Ants Laaneots, 17.03.2004

Ants Laaneots kinnitab, et idanaabri huvi Balti regiooni vastu peavad kajastuma ka meie julgeoleku ja riigikaitse korralduses.

Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamise eel on väikesed Balti riigid langenud oma idanaabri räige poliitilise, majandusliku ja propagandistliku rünnaku alla. Venemaa jätkuv ebasõbralik tegevus tekitab vajaduse tulla uuesti tagasi nende põhjuste juurde, millest selline käitumine tingitud on.

Suure naabri pikaajalistel erihuvidel Balti regioonis on mitmeid poliitilisi, majanduslikke ja sõjalis-strateegilisi põhjusi.

Poliitilistest põhjustest on tähtsamad:

• Soov taasallutada oma ülemvõimule 1991. aastal kaotatud, Vene impeeriumile teatud vaheaegadega ligi kolmsada aastat kuulunud alad ja säilitada nii Peeter I raiutud «Balti aken Euroopasse».

• Suurvene ekspansionism – ajalooline tung riigi tugevnemise ajajärkudel vallutada ja alistada naaberrahvaid. Venemaa teaduslikes ja poliitilistes ringkondades on kõlanud ka idee, mille kohaselt võiks eesmärgiks olla «ökoloogiliselt puhta Baltikumi» asustamine venelastega elanikkonna migratsiooni teel, mis võimaldaks «Balti riikide probleemi lõplikult lahendada».

• NATO ja Euroopa Liidu laienemise tõkestamine itta, kuna nad ohustavad Venemaa suurriiklikke huvisid. Soov tekitada «hall tsoon», mille taasallutamise juurde võiks sobival ajal tulevikus uuesti tulla. Märkida tuleb ka võitlust lääneliku demokraatia ja tsivilisatsiooni mõjude levimisega Ida-Euroopasse ja Venemaale.

Majanduslikud põhjused:

• Balti riikide, nende raudteede, heade sadamate ja merekommunikatsiooniliinide strateegiline tähtsus Venemaale idast läände liikuvate kaupade transiidi jaoks. NSV Liidu sadamate 1980. aastate käibestatistika näitab, et läänesuunalistel kaubavedudel tehti ligi 30% kõikide laevade vedudest läbi Leningradi, 70% vedusid toimusid aga läbi Balti riikide ning Kaliningradi oblasti sadamate.

Juba praegu on Euroopa Liidu osakaal Venemaa väliskaubavahetuses lähenemas 50 protsendile ja võib selle tulevikus isegi ületada, kusjuures lõviosa kaupadest liigub Balti riikide kaudu. Veoste maht suureneb pidevalt.
Nii moodustas Eesti tuleviku-uuringute instituudi andmetel transiitkauba vedu ainult läbi Eesti sadamate 2002. aastal 33626 tuhat tonni, 1994. aastal näiteks 8788 tuhat tonni.

• Eesti, Läti ja Leedu kui arenenud tööstus- ja põllumajandusregiooni majanduslik tähtsus.

Sõjalis-strateegilised kaalutlused:

• riigipiiri nihutamine piki Läänemerd kulgevale joonele parandaks oluliselt Venemaa julgeoleku keskkonda loode suunal ja välistaks igasuguse kallaletungi võimaluse sellelt;

• Venemaa õhukaitsesüsteemi paiknemine Balti riikides tõstaks Vene sõjaväe juhtkonna arvates oluliselt tema efektiivsust;

• Balti riikide valdamine annaks Venemaale võimaluse opereerida oma sõjalaevastikuga avamerel ja kontrollida kogu Läänemere basseini. Balti regioon on alati olnud hea strateegiline lähtepositsioon Venemaale tegutsemiseks Lääne- ja Põhja-Euroopa suunas;

• kartus, et NATO võib kasutada Balti riike kui sillapead kallaletungiks Venemaale;

• Eesti läheduses asuva Venemaa «teise pealinna», strateegiliselt ja majanduslikult tähtsa Sankt-Peterburgi piirkonna julgeoleku tagamine. Meenutame siin, et just seda argumenti kasutas NSV Liit ettekäändena kallaletungiks Soomele 1939. aastal.

Meie hiiglasliku idanaabri enam kui tuhandeaastases ajaloos on olnud mitmeid hiilguse ja languse perioode.
Ühel viimastest, pärast inglastele, prantslastele ja türklastele kaotatud 1853.–1856. aasta Krimmi sõda, sellele järgnenud revolutsioonilisi sündmusi Venemaal, mis kulmineerusid pärisorjuse kaotamisega 1861. aastal, olid impeeriumi autoriteet ja mõju Euroopas nullilähedased.

Otsides teed riigi võimsuse taastamiseks, küsis tsaar Aleksander II oma riigikantslerilt vürst Aleksandr Gortðakovilt, milline peaks olema Venemaa poliitika tema nõrkuse perioodil. Riigikantsleri soovitused, mis hiljem said nimetuse Gortðakovi doktriin, olid põhimõtteliselt järgmised:

• hoida Venemaa eemal igasugustest välistest komplikatsioonidest, mis võiksid kas või osaliseltki tõmmata ära jõud riigi majanduslike ja sisepoliitiliste probleemide lahendamiselt;

• teha kõik võimalik, et Euroopas ei toimuks Venemaale kahjulikke muudatusi jõudude ja mõjusfääride jagunemises;
• hoida impeeriumi poolt varem saavutatud poliitilisi ja territoriaalseid positsioone;

• stabiliseerida riigis sisepoliitiline olukord, taastada jõud ning ressursid ja tagada Venemaa tugevnemine;

• kriisist välja tulles jätkata oma rahvuslike (loe imperialistlike – A. L.) huvide realiseerimist.

Vene endine välisminister Igor Ivanov kinnitab oma raamatus «Novaja rossiiskaja diplomatija», et targa vürsti pooleteise sajandi tagused soovitused on olnud Vene Föderatsiooni välis- ja sisepoliitika kontseptuaalseks aluseks viimase aastakümne jooksul. Idanaabri käitumise analüüs näitab, et sellel kinnitusel on tõepõhi all.
Venemaa on välja tulemas pikaajalisest poliitilisest ja majanduslikust kriisist, millesse ta langes pärast NSV Liidu lagunemist 1991. aastal.

Aastavahetusel 2002/2003 määras Venemaa president Vladimir Putin valitsusele kolm kõige tähtsamat ülesannet: 1) kahekordistada lähima kümne aasta jooksul riigi sisemajanduse kogutoodang; 2) kiiresti taastada Venemaa sõjaline võimsus; 3) parandada elanikkonna sotsiaalset heaolu.

Stabiliseerinud sisepoliitilise olukorra ja saavutanud positiivse arengu oma majanduses (Venemaa sisemajanduse koguprodukt kasvas Izvestija andmetel aastatel 1999–2003 35,7% ehk keskmiselt 6,3% aastas), muudab meie idanaaber oma poliitikat üha enam neoimperialistlikuks.

Seda on näha Vene poliitilise eliidi poolt laialt toetatud postnõukogude ruumis «liberaalse impeeriumi» loomise idees; möödunud aasta oktoobris avalikustatud uues (nn Ivanovi) sõjalises doktriinis; sõjalise eelarve kiires tõusus (üksi kaitseministeeriumile on 2004. aastaks eraldatud 2,7% SKPst ehk 411,4 miljardit rubla, s.o 15,5 miljardit USD, võrreldes 344,5 miljardi rubla ehk 11 miljardi USDga 2003. aastal).

Samuti venelaste püüdes säilitada oma sõjaväebaasid Transnistrias, Kaukaasias ja Kesk-Aasias ning luua isegi uusi – nagu õhujõudude baas Kantis, Kirgiisias; Ukrainale esitatud territoriaalsetes pretensioonides Musta mere Kertði väinas asuva Tuzla saare suhtes; Kremli püüdes saavutada riigis kontroll massimeedia ja suurettevõtluse üle; hiljutistes Riigiduuma valimistes, mis tõid Venemaal võimule natsionaalðovinistlikud poliitilised jõud.

Erilise rahutuse Venemaaga piirnevates riikides on kutsunud esile tema uues sõjalises doktriinis väljendatud nn ennetava löögi võimalus naabrite pihta.

Kaitseminister Sergei Ivanovi selgituste kohaselt võib vägivaldne sekkumine teiste riikide asjadesse toimuda kolmel juhul:
• kui naaberriigi territooriumilt lähtub mingi oht Venemaale;
• kui rikutakse Vene kodanike õigusi ja vabadusi;
• kui naaberriigis on ebastabiilsuse oht ja keskvõim pole suuteline kontrollima oma territooriumi.
Öeldust pole raske mõista, et ettekääne jõu kasutamiseks on vajadusel üpriski kergesti leitav.

President Putini eesmärk on taastada Venemaa kui tugeva majanduse ja tsentraliseeritud võimuga, võimsate relvajõududega suurriik, mis oleks võimeline nn multipolaarse maailma teooria kohaselt võrdselt teiste suurriikidega kaasa rääkima maailma probleemide lahendamisel.

Vene poliitikud ei varja, et järgneva arenguetapi eesmärgid näevad ette Venemaa mõjusfääri taastamise kõikides tema jaoks geostrateegilise huvi objektideks olevates regioonides, eelkõige aga endise NSV Liidu aladel.

Sellest tulenevalt peavad Balti riigid nende vastu juba läbiviidava infosõja ning üha suureneva rahvusvahelise terrorismiohu kõrval lähitulevikus arvestama veel järgmiste julgeolekuriskidega:

• ettearvamatus Venemaa arengus, milles on võimu juurde tulnud poliitilised jõud, kes püüavad taastada impeeriumi;

• Venemaa jätkuv pretendeerimine erilistele õigustele ning juhtivale rollile endise NSV Liidu territooriumil;

• naaberriikidesse investeeritava Vene kapitali ärakasutamine Moskvat huvitavatel poliitilistel eesmärkidel;

• Vene Föderatsiooni vastuseis NATO ja Euroopa Liidu laienemisele endisesse nõukogude ruumi, mis võib saada ettekäändeks jõuvõtete kasutamisele endiste nõukogude vabariikide vastu;

• idanaabri jätkuv soov võtta endale nn rahuvalvaja roll endise NSV Liidu aladel, sh näiteks ka venekeelse kogukonna kaitse ettekäändel;

• Balti riikides asuva vene kogukonna suurvenemeelsete liikmete Moskvast inspireeritud katsed mõjutada vabariigi seadusandliku ja täitevvõimu tegevust, destabiliseerida sisepoliitilist olukorda, suruda peale kakskeelsus, lõhkuda riikide terviklikkus ja nendega kaasnevad võimalikud abitaotlused Vene Föderatsioonile.

Eesti poliitiline juhtkond on muutmas riigi julgeolekupoliitikat ja riigikaitsesüsteemi. Kuid peame alati silmas pidama, et ka NATO ja Euroopa Liidu liikmena jääme veel pikaks ajaks nende organisatsioonide piiririigiks, vahetusse kokkupuuteasendisse meie vastu ebasõbraliku naabriga, mis peab leidma sügavat kajastamist ka meie julgeoleku ja riigikaitse korralduses.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

SALONGIÕHTU KATRIN KARISMAGA

Autor Avo | Avaldatud: 17. märts 2004

23. aprillil kell 19 Sõmeru klubi salongiõhtu külaline                           

KATRIN KARISMA uue kavaga “ARMASTUS VÕIDAB KÕIK”

Pääse eelmüügist 50.- kr / enne etendust 65.- kr

  • Info ja pääsmete broneerimine tel 32 20846 /broneeritud pääsmete müük kuni 19.aprillini E * K * N kl 18 – 20 Sõmeru klubis Tiigi tn 2/      www.hot.ee/someruklubi  E-mail: someruklubi@hot.ee

 

 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kross, Jaan – kirjanik

Autor Avo | Avaldatud: 17. märts 2004
Jaan Kross vaatab kõrvalt ja muigab
 Emakeelepäeva tähistas osa virulasi Tallinnas, kus maestro Jaan Krossile anti kodus üle selle aasta Virumaa kirjandusauhind tema memuaariraamatu “Kallid kaasteelised” eest.

Teel Tallinna naljatas üks kirjandusauhinna komisjoni liikmetest, omavalitsustegelane Bruno Uustal, et “Putini-valimiste” tõttu ei ole Ago Gaškovi Krossi korteris pidulikku sündmust jäädvustamas. Tõele au andes: ega Gaškov olekski Krossi muidu vastuvõetavate mõõtudega elutuppa hästi ära mahtunud – kuus külalist ja pererahvas said ruumi täitmisega ka ise hästi hakkama.

Protokollikohased sõnad vahetatud, istuti torditaldriku ja kohvitassi taha, kus suhteliselt sundimatus õhkkonnas vahetati küsimusi-vastuseid.

“Ära looda – sittagi ei muutu!”

Maestrolt taheti teada, kas kokkuvõtet elust oli raske teha. Kross kostis, et ka memuaariraamatu kirjutamise vajaduseta vaatab vanem inimene oma eluteele tagasi: “Ma ei ütleks, et see oli raske.”

Küsimusele, milline aeg on olnud kõige masendavam, mil polnud ka lootust Eesti vabanemisele, vastas meister, et see oli aeg, mil isamaa okupeeriti taas 1944. aastal. Proua Ellen Niit, kellele Kross auhinna kättesaamisel tänu avaldas, sest abikaasa kirjutas auhinnatud raamatu arvutisse, tunnistas samuti selle aja lootusetust: “Tollal võis arvata, et kui, siis alles saja aasta pärast saab Eesti uuesti vabaks. Aga see ei oleks enam meid puudutanud.”

Kross sekundeeris abikaasale ja lisas, et mida aeg edasi, seda kiiremini hakkasid muutused toimuma: “Taas tekkis lootus seitsmekümnendail. Aga enne ma lohutasin ennast ja teisi, et ära looda, mitte sittagi ei muutu.”

Ea tasandil kõrvaltvaataja

Arutledes ühiskonnaprotsesside kiiruse üle, tõdes maestro, et tänu kogu maailma sündmuste enam-vähem korraga kohal olemisele on kõik muutunud kiiremaks. “Siin on kaks võimalust, kas kohaneda või mitte – mina teen esialgu katset kohaneda. Kuna ma niikuinii olen ea tasandil kõrvaltvaataja, on see üpris hästi korda läinud. Ma hindan praegusi tegijaid juba NENDEKS. Aga väga huvitav on. Muidugi natuke narr ka sageli.”

Krossist nooremad pärisid tema arvamust meie viimaseaja kõige olulisemate sammude õigsuse kohta. “Ma usun, et oleme oma itta või läände kuulumise küsimuse lõppude lõpuks ära lahendanud. Küll napi häälteenamusega, aga siiski.

NATOt on vaja, kuni maailm muutub inimlikumaks, ja seda pole veel väga kaua loota. Seetõttu tuleb see meil ära seedida – see on ju meie poole sajandi pikkune lootus olnud. Igal asjal on alati ka mündi teine pool – see on nii enesestmõistetav, et sellest polegi vaja rääkida,” leiab maestro, kelle endisest luurajast poeg Erik-Niiles aitab praegu Iraaki jõudumööda demokraatia teele.

Kui küsiti, mida autor ise viimasel ajal on lugenud ja millistes keeltes, naljatas Kross, et püüab ikka veel ise kirjutada ja lugeda ei ole aega. “Aga kui olin jala-roosiga haiglas, lugesin Umberto Eco “Roosi nime” soome keeles.”

Kindlasti on tähelepanuväärne, et Kross sai Virumaa kirjandusauhinna selle 15aastase ajaloo jooksul juba viiendat korda.

TEET KORSTEN
Põhjarannik, teisipäev, 16.03.2004

…

 

Jaan Krossi järelehüüe president Merile
26.03.2006 13:11PM

Perekonna soovil kirjutas president Lennart Meri matusteks järelehüüde president Meri sõber, kirjanik Jaan Kross. Kõne kandis Kaarli kirikus ette näitleja Aarne Üksküla.

 
Kirjanik Jaan Kross ja president Lennart Meri.
Foto: Liis Treimann

Jaan Krossi kõne muutmata kujul.

Lennart!

Oma sünge saatuse kätte unustatud pärastsõja-aegne Ida-Euroopa tahtis pühkida Sind olematusse enne kui Sa said lapseeast välja.

Poole oma täiskasvanu-elust olid Sa sunnitud elama oma võõrvallutatud kodumaal, kukla taga pretensioon: ole tänulik, et Sind ülepea tagasi lasti.

See oli ju moonutatud elu.

Mõistetamatuse valu, ja võib-olla ka füüsiline valu, või vähemalt selle ähvardus hiilis ju ka Su viimase aseme ümber.

Ja ikkagi olid Sa üks oma aja õnnelikumaid inimesi. Sest Sa olid loomuldasa – päikesepoiss. Sa olid visionäär, kes võis nähtavasti ühe käeliigutusega lülitada kõrvaliseks; teisejärguliseks kõik hämmeldavad aspektid ja nähtava jumalarahuga tegelda peamisega. Või sellega, mille Sina olid kuulutanud enesele peamiseks. Ja mis asetses sageli juba mitu sammu tegelikust hetkest eespool. Või ajuti ka tagapool.

Sa alustasid ju nimelt kaugete seljataguste asjadega. Nimetagem üksnes mõningaid. Kaali meteoriit, Pytheas Saaremaal, Sampo tõlgendused, Hõbevalge ja Hõbevalgem, soome-ugrilaste ja Veelinnurahva põimingud.

See kõik andis Sulle meie tollaste vaimsete olude taustal ainulaadsel määral vabad käed tegelda omaenda kujutlustega. Sest Sinu loodud maailm oli juba sündides liiga üldhuvitav ja liiga valdav, liiga värvikas, et kuulutada seda olematuks ja hakata kiskuma seda lugeja või filmivaataja teadvusest välja.

Kuni juhtus, et seoses nõndanimetatud fosforiidisõja puhkemisega kisti või tõugati Sind Su Pythease ja Tacituse ja Ibn Bathuta juurest äkitselt poliitikasse.

Ma ei tea, kui kaua Sa vajasid selleks aega, et taibata, et nimelt see oligi antud silmapilgul Su pärine kutsumus ning et hetk oli käes pühenduda nüüdsest nimelt sellele ja ainuüksi sellele.

Harilikult langetasid Sa selliseid otsuseid välkkiirelt. Sageli enne, kui need Sulle endalegi lõplikult selgeks said.

Me tundsime teineteist üsna kaua. Aga tegelikult jäigi mul teada saamata, kust oli õieti pärit Sinu filosoofia. Igatahes, kui Sa astusid Eesti saatuse jaoks otsustavate sammude juurde, tundus, et Sul olid kõik olulised mõttekäigud, tähtsad kõnelused pikkades mõttemängudes üle korratud, kõik võimalikud pöörded teada. Ja peaasi: ka improvisatsioonideks oli jäetud ikka veel enam kui piisavalt ruumi.

Lennart – kas Sa mäletad – kas me kõik mäletame seda ikka veel piisavalt suure täpsusega?

Sa tulid Eesti Vabariigi, alles taas tunnustamata Eesti Vabariigi välisministrina ühel hommikul 1991. aastal Helsingis Friedebert Tuglase Seltsi. Sa olid käinud avamas mälestusmärki Eesti vabatahtlikele, kes olid Talvesõjas ja Jatkusõjas langenud. Peab lisama: äsja oli toimunud Moskvas see, mida oli juba hakatud putšiks nimetama.

Sa tulid Tuglase Seltsi ja ütlesid: «Mul oleks tarvis parasjagu esinduslikku kirjapaberit. Oleks tarvis üks limusiin. Must limusiin võimalust mööda. Üks autojuht. Pluss üks hõbedakarva mõõduka pikkusega lipuvarras. Et kinnitada lippu limusiini külge. Sini-must-valget lippu.»

Kui kõik need asjad olid imekombel hangitud – ka limusiin, mida Tuglase Seltsil ju tõesti ei olnud, siis Sa istusid maha ja kirjutasid ise ja sealsamas valmis taotlused Ühendriikide, Suur-Britannia, Prantsuse ja Saksa valitsusele ja võibolla veel mõnele valitsusele ettepanekuga kaaluda, kas poleks nüüd aeg tunnustada Eesti Vabariiki. Ja viisid need ettepanekud ka sedamaid vastavatele suursaadikutele kätte. Kasutades limusiini ja autojuhti. Ja lipuvarrast.

Hiljem oled Sa nimetanud 22. augusti aastal 1991 oma elu kõige õnnelikumaks päevaks.

Ma ei taha suure mehega vaielda. Aga mulle meeldib, valusalt ja pöörasel kombel, ka üks teine päev, märksa varasem päev Sinu tõepoolest Eestile elatud elus: Te tulete, Kirovi oblastis, koolist. Sina ja Su vend. See oli Jaranski kool. Ja kui te olete metsa sisenenud, märkate te, et trobikond hunte seirab teid. Te otsustate jätkata teed, sest teil on kiire. Poistel on alati kiire. Ja te loodate ühele asjale; teil on pool toosi tikke. Ja te hakkate käristama oma koolivihikuist lehti ja heitma neid põlema süüdatult huntide teele.

Ka hundid pole vist oma meetodis eriti kindlad ja raiskavad iga põleva lehe juures aega. Kuni läheneva küla lõhnad sunnivad hunte metsa tagasi tõmbuma.

Minu jaoks on see tähendanud 60 aastat tähendamissõna – et aegajalt võib lootus olla tõesti kui tilluke tahes, siiski tuleb uskuda jumaliku õigluse taastulekusse.

xxx


 

Pilte Jaan Krossist

Jaan_Kross_1959.jpg:

 
Jaan Kross 1960-ndate lõpus.
Jaan Kross 1970-ndate lõpus.
Jaan Kross 1983.aastal.
Jaan Kross.
Jaan Kross koos Ellen Niiduga.
Jaan Kross ja Voldemar Miller.
Jaan Kross ja Lennart Meri.
Jaan Kross autogramme jagamas.
Jaan Kross ja Lennart Meri.
Jaan Kross.

XXX

Jaan Kross 1920-2007.jpg:

In Memoriam Jaan Kross
04.01.2008

Läbipõlenud jõuluküünalde järel süütame nüüd oma kodudes leinaküünlad. Lahkunud on Jaan Kross, meie suurmees, kelle elus ja loomingus peegeldub liialdamata öeldes kogu tema rahva saatus. Ja enamgi veel. Jaan Krossi elulugu ja saavutused on loetavad igas endast lugupidavas teatmeteoses, nii meil kui mujal ja teistes keeltes.

Kuid ta ise teadis meile öelda midagi muud ja enamat kui neis tarkades raamatutes kirjas. Ta teadis meile kinnitada, et kõik inimesed on sündinud Genuas. Ta tegi seda nii veenvalt ja nii suure sisendusjõuga, et me uskusime teda. Sest kõik inimesed väärivad ju vabadust maailma avastada. Jaan Krossi sõnad andsid meile sellele uljale avastusretkele asumiseks lootust ja eneseväärikust. Need sõnad viisid meid kord võidule ja aitavad igaüht, kes kuulda võtab.

Jaan Krossi panust eesti kirjandusse ja eesti mõtte arengusse ei saa hinnata lühidalt ega pinnapealselt, nii paljutahkne on see ja trotslik aegade ja olude kiuste. Kalamaja ja Westholmi poiss pürgis Tartu Ülikoolis õppima juristiks, kuid temast sai hoopis luuletaja.

Legendaarseks muutunud arbujate aja sillatas ta sumbunud viiekümnendate teisel poolel pärast Siberist naasmist värske nägemusega luulest ja puhus söerikastajana lõkkele intellektuaalse vabavärsi, mis juba vormilt oli protest ümbritseva tegelikkuse vastu.

Tema lüürikutalenti ja romantilist loomust tunnistavad aga unustamatud värsid imelisest aasast ja lendavast saarest, milles köeb samasugune vabaduse- ja iluiha. Vahest küll olude sunnil, aga ka lugejate õnneks sai Jaan Krossist viljakas tõlkija, tänu kellele on eesti keeles olemas B. Brechti, A. Gribojedovi, P.-J. Berangeri, E. Diktoniuse, P. Eluardi, L. Carrolli, Stefan Zweigi ja paljude teiste maailmakirjandusse kuuluvate autorite teoste meisterlikud vahendused.

Alates 1970. aastaist avardas Jaan Kross oma suure proosaga eesti kultuuriruumi rahvusvahelistesse mõõtmetesse. Tema romaanid, novellid ja näidendid kasvatasid meile seni ülaltpoolt lubatud ja dikteeritud ajaloo tasandikule juured ja lisasid sügavuse mõõtme.

Üksteise järel said meile tuntuiks või naasid kultuurimällu kroonik Balthasar Russow, tsaari trotslik hull Timotheus von Bock, õigusteadlane Friedrich Martens, optik Bernhardt Schmidt ja palju teisi ajaloolisi nimesid, ja nimed ei olnud pärast seda enam ainult nimed. Me mõistsime, kui rikas on meie ajalugu tegelikult ja kui väärikat hoidmist ja uurimist meie minevik meilt endilt nõuab.

See oli kutse samasugusele hoolitsusele, nagu aednik kannab hoolt oma taimede eest. Nende teoste sünni järel oli meil ühtäkki olemas mees, kes samavõrd kui eesti kirjandusse, kuulus enesestmõistetavalt ka maailmakirjandusse.

Kui Jaan Kross jõudis oma teostes Eesti Vabariigi loomise aega, siis aitas vanade asjade väljakaevamine ajaloo sügavusest ja pealesunnitud unustusest kaasa ka omariikluse taastamisele kaasajas.

Kuid mis võiks olla üllam rahulolu allikas loojale kui mitte tema loomingus seatud eesmärgi ja ideaalide teostumine tegelikkuses! Kirjutada oma ajale, kuid ulatuda sellest üle, rääkida oma väikesele rahvale, kuid nii, et see huvitaks ka ülejäänud suurt maailma, ja selle kaudu luua oma rahvas suureks!

Jaan Kross ei olnud ainult kirjanik ega ainult sõnameister. Ta oli kriitiline mõtleja, kelle sõna kostis üle keelepiiride ja küündis üle kirjanduse serva, mõjutades ühiskonda tervenisti ja igal tasandil. Tema tark ja tasakaalukas ning vajadusel ka õigustatult salvav sõna oli oodatud nii publitsistikas kui usutlustes.

Võib ju väitagi, et tema ajakajalisi kirjutisi ajendas sageli poleemiline kirg või isegi raev. Kuid see oli alati terve ja haritud inimese sõnaosav ja kultiveeritud, lausa esteetiliselt nauditav ja pidevuseihast laetud raev, milles olid vastase põrmustamiseks abiks teravmeelsus ja juriidilisest haridusest pärit arutlusoskus.

Sõna oli relv, ning Jaan Kross valdas imetlusväärset oskust lüüa vastast tema oma relvaga. Teisiti olnuks see totalitaarses ühiskonnas ka mõeldamatu.

Kui Jaan Krossi esimene ja suurim ajalooline romaan «Kolme katku vahel» algab köielkäimise episoodiga, siis iseloomustab see tasakaalu hoidmine suurepäraselt ka tema enese loomingut.

Lubatuse ja lubamatuse ning ajaloolise tõepära ja usutavuse piiril balansseerides ei hoidnud ta kunagi tagasi sulge, kui avanes võimalus rüütellikeks hoopideks isikuvabadust ja inimväärikust ahistavate piiride ja bürokraatia pihta.

Austatud kirjanik Jaan Kross! Hea kolleeg ja armas Vana Jaan! Sa oled elanud pika, töise ja rikka elu, ja oled meile jätnud küllusliku pärandi. Su rikkus on olnud nii mõõtmatu, et sellest on jagunud meile kõigile. Ja just sellepärast võid Sa nüüd puhata, olgu siis vaba kodumaa mullas või pilvede taga või sinise mere ääres, kus kõik inimesed on sündinud.

Sa võid puhata rahus, sest Su tööl ja aadetel on järgijaid.

Kultuuriministeerium

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Kirjandusmuuseum

xxx

Jaan Kross

Allikas: Vikipeedia

Jaan Kross (19. veebruar 1920 Tallinnas – 27. detsember 2007) oli tänapäeva Eesti teenekaim kirjanik ning mitmekordne Nobeli kirjandusauhinna kandidaat.

Elulugu

Jaan Kross sündis Tallinnas, õppis Tartu Ülikoolis (1938–45) ja oli seal kuni 1946 õpetaja (uuesti 1998 vabade kunstide professorina). Venelased arreteerisid ta ning saatsid GULAG-i. Sealt tuli ta tagasi ning hakkas 1954 professionaalseks kirjanikuks. Kross alustas kirjanduses luuletajana, läks hiljem üle proosale ning sai tunnustatud ajalooromaanide loojaks. Viimasel ajal oli ta keskendunud mälestusraamatute kirjutamisele. Jaan Krossi abikaasa oli luuletaja ja lastekirjanik Ellen Niit. Jaan Kross suri 27. detsembri pärastlõunal 2007.

Jaan Kross valiti 1992. aastal Mõõdukate nimekirjas VII Riigikokku, kuid 23. septembril 1993 loobus ta parlamendiliikme tööst, tema asemel tuli Riigikokku Toivo Jullinen.

 Looming:
  Romaanid

 Novellid

  • “Neli monoloogi Püha Jüri asjus” (1970)
  • “Michelsoni immatrikuleerimine” (1971)
  • “Pöördtoolitund” (1972)
  • “Rist”
  • “Stahli grammatika”
  • “Vandenõu”
  • “Väike Vipper”
  • “Järelehüüd Kuusiku peremehele”
  • “Minu onupoja jutustus”
  • “Tuhatoos”
  • “Pulmareis”
  • “Eesti iseloom”
  • “Põgenemine”
  • “Vürst”
  • “Morse”
  • “Onu”
  • “1941”

 Jutustused

  • “Mardileib” (1973)
  • “Kolmandad mäed” (1975)
  • “Taevakivi” (1975)
  • “Kajalood” (1980)
  • “Ülesõidukohad” (1981)
  • “Silmade avamise päev” (1988)
  • “Järelehüüd” (1994)

 Näidendid

  • “Doktor Karelli raske öö” (2000)
  • “Vend Enrico ja tema piiskop” (2000)

 Luule

  • “Söerikastaja” (1958)
  • “Kivist viiulid” (1964)
  • “Lauljad laevavööridel” (1966)
  • “Vihm teeb toredaid asju” (1969)
  • “Voog ja kolmpii” (1971)
  • “Põhjatud silmapilgud” (1990)
  • “Maailma avastamine” (2005) uustrükk

Mälestused

  • “Kallid kaasteelised” (2003)

Tunnustused

xxx

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Järvis, Ene – näitleja

Autor Avo | Avaldatud: 16. märts 2004

«Minu suurim tragöödia on see, et mul pole lapsi.»Jaanus Kulli, SLÕL, teisipäev. 16. märts 2004

Arno Saar
USUB ISEENDASSE, AGA MITTE SAATUSESSE: «Nii lihtne on saatusega kõike ära seletada,» ütleb näitlejanna, keda elu pole paitanud. «Aga ma usun, et pean oma hinge eest hoolt kandma. Sest hing on jumalast antud ja ma usun, et hing elab edasi.»

Kuigi elu on näitlejanna Ene Järvist väga valusalt löönud, on ta ka palju andnud. Ja õpetanud mitte alistuma. Ka siis mitte, kui sai lõplikult selgeks, et seda kõige suuremat rolli – emarolli pole loodus talle kinkinud.

«Ei saa igal hommikul üles tõusta ja hakata kannatama, et mul ei ole lapsi,» ütleb 56aastane Ene Järvis nüüd. Ent tollal keeldusid mõistus ja instinktid seda tunnistamast. See viis uude ummikusse – viinapudeli põhja. Nüüd räägib Ene avameelselt: et inimeseks jääda, polnud tal muid valikuid kui hakata täiskarsklaseks. Oli teinud sellest endale elu ja surma küsimuse.

Ene Järvis on olnud Linnateatri näitleja ligi 35 aastat. Elanud seal üle nii halvemaid kui ka paremaid aegu. Ja kuigi teatri repertuaaripoliitika soosib praegugi tükke, kus kesksetes osades meesnäitlejad, Ene ei kurda. Loodab pigem, et paremad rollid on veel ees.

Kuidas on jagada garderoobi noore kolleegi Evelin Pangega, kas tunnete kuklas noore näitleja hingust?

Ainult imestan, kui hästi me klapime. Vanusevahe on ju suur. Mina olen 56 ja Evelin üle kahekümne. Seda ma esiotsa pelgasingi, et äkki meil ei ole millestki rääkida või äkki me häirime teineteist. Ei midagi sellist. Arutame maailma asju. Ja noore kõrval ei löö ehk need eaga tulevad vanaduse veidrused ka nii kõvasti välja. Noore kõrval püsid ise ka noorem. Mõttelaad on ju tähtis.

Olete Linnateatris alates 1970. aastast. Teil ei ole siin praegu vist kõige paremad päevad, uusi rolle olete vähe saanud?

Praegu on ikka väga head ajad. Olen siin elanud tunduvalt hullematel aegadel. Aga need kriisid, tõusud ja mõõnad on ju loomulikud. Olen siin need üle elanud ja seda enam tahan siin teatris olla. Praegune aeg on ikka ilus, kuigi ma ei ole enam noor. Eks nooruses mõtlesid ikka, et kõik suurrollid on veel ees. Nüüd enam nii ei mõtle. Aga ometi ma tunnen, et see on õige koht.

Aga rolle ju pole?

Ei ole jah. Repertuaar on olnud viimasel ajal selline. Põhiliselt on meestetükid. Kui üks naine on lavastuse sees, on isegi hästi.

Pealegi tuleb pidevalt rolle ja maid jagada Marje Metsuri ja Helene Vannariga.

Eks see jah, paneb ka mõtlema. Ega ole lihtne meile kolmele tööd leida. Aga kui repertuaari koostamisel selle peale ei mõelda… Konkurentsist rääkides oleme Helenega – mulle tundub – siiski väga erinevad. Nii elus kui ka laval. Ma olen hästi emotsionaalne, Leeni on suht vaoshoitud. Mitte et tal ei oleks emotsioone, aga ta on selles mõttes kuidagi targem, et ei näita neid väga välja. Seda ma küll ei arva, et Helenega võiks mind ühe rolli peale panna, pigem Marjega.

Pole kunagi mõelnudki siit kuskile teise teatrisse minna?

Olen ikka. Aga keegi pole kutsunud, kui nooruses üks kord välja arvata. Samas võiks ise selleks midagi teha. Elu koosneb ju valikutest, ise oma elu loome. See, kuidas ma hommikul päeva alustan, milliseid otsuseid teen, mis valikuid ma vastu võtan…

Ilmselt siis ei ole ma tahtnud. Kui oleks, siis oleks selle jaoks ka midagi teinud. Aga ma ei ole selleks lille ka liigutanud. Samas ootan elult veel midagi. Ei tahakski kuidagi jõuda punkti, kus pole enam midagi oodata, siis on ju kõik läbi.

Paremad rollid on veel ees?

Aga miks mitte? Vähemalt ma arvan nii.

Kellega te siin teatris kõige paremini klapite?

Piret Kalda ja Liina Olmaruga. Mõlemaga ajan ka niisama lorajuttu, aga ikka ja alati jõuame viimaks olemuslike probleemideni. Ja mõlemat usaldan ma sada protsenti. Seda saab väga harva kellegi kohta öelda. Lisaks on veel kaks sõbrannat Põlvast, aga nad on nii kaugel.

Tegelikult olete ju pärit Põlva lähedalt Kiidjärvelt.

Olen seal vaid sündinud. Juba kahe-kolmeselt kolisime vanematega Põlvasse. Ja see Lõuna-Eesti kant on ikka siiani südames.

Kui tihti te sinna satute?

Pärast ema surma järjest harvemini. Aga suvel vähemalt korra ikka. Siis võtan vennapoja koos tema emaga või sõbrannad auto peale ja sõidame ringi. Seal on ju nii palju ilusaid paiku. Rabasid ja liivakoopaid.

Võib-olla lähen kunagi sinna tagasi. Mida vanemaks saad, seda vähem tahad müra. Usun, et Põlva võtab mind vastu. Küll mul seal midagi teha oleks, isegi vanast peast. Võiksin näiteks teatriringi juhendada.

Põlvas ju teatrit polnud. Kust see teatripisik siis külge tuli?

Küsi nüüd! Tahtsin, ja kogu lugu. Kinos käisin hästi palju. Norisin ema käest viimase raha välja, et kinno minna. Mäletan selgelt ühte pilti. Ema tegi pliidi alla tuld ja ütles, et ei ole tal anda kinoraha.

Pilet ei maksnud ju palju?

Ei maksnud jah, aga elasime väga vaeselt. Isa oli vangis. Ja meid oli viis last.

Nii ma seda kinoraha lunimist ei jätnudki järele. Ema ütles mulle oma kolm korda, et saa aru, latseke, mul ei ole raha. Nutsin siis niikaua, kuni andis. Mõtle, kui egoistlik üks laps võib olla.

Mäletan, et olid mingid Ungari filmid, kus olid töölisnoored. Tulid vabrikutest töölt ja neil olid armulood. Siis mõtlesin, et tahaks ka tulla vabrikust töölt ja et keegi mootorrattaga ootaks. Aga millegipärast vabrikust asja ei saanud ja julgust lavakasse proovima minna andsid mulle kaks noort õpetajat. Sest eks ma koolis luuletusi ikka lugesin, laulsin solistina ja orgunnisin mingit kohvikklubi, kuhu kutsusin ka Evald Hermaküla. Tema oli minu jaoks kõik. Nii see läks. Matemaatikut poleks minust niikuinii saanud. Ja tehasetüdrukut ka mitte. Õnneks.

Lavakooli saite sisse kohe esimese korraga?

See kõik läks väga libedalt, eriti ei pinnitud. Lõppvoor oli vist veel olemata, kui Andres Ots jooksis minust Toompeal mööda, patsutas õlale ja ütles, et, tüdruk, sa oled sees. Läksin veel Kosmose kinno, elasin filmi sisse, kui korraga prahvatas, et sa oled ju sees! Ja siis vaatasin rahulikult filmi edasi.

Nii et ei mingeid emotsioone?

Tegelikult olin ma Tallinnas meeletult suures segaduses. Ei olnud ju Põlvast praktiliselt ära käinud. Gloria ees küsisin, kus on Võidu väljak. Siis veel need võõrad inimesed! Seda kõike oli nii palju, et sissesaamisest rõõmustamiseks emotsiooni nagu enam ei jätkunudki.

Ja esimesel kursusel nutsin ikka väga palju. Tahtsin kohutavalt koju tagasi. Kord olin jälle väga kurb. Tulime just kolhoosist, kui Komissarov, kes oli vanemal, kolmandal kursusel, istus bussis mu kõrvale ja ütles, et tead, tüdruk, sellise olekuga sa siin koolis läbi ei löö. Aga sisemine igatsus kodu järele oli nii metsik. Olin liimist lahti ja esimese kursuse lõpus öeldi ka, et tuleb ennast kokku võtta. Küllap sellepärast olengi olnud ühes teatris, et olen uute oludega halb kohaneja.

Teie õpetaja oli Panso.

Kartsin teda nii kohutavalt, et kui hakkas erialatund, siis oli selline tunne, et kas jään nüüd ellu või mitte. Aga mida sa nii õpid. Ja eks ma tunnetasin ka seda, et kui Pansol olid minu suhtes algul väga suured lootused, siis nende lootustega ma tema silmis ei lõpetanud.

Lavakoolist leidsite endale ka esimese suure armastuse.

Jaa, kuigi Vello Janson oli nooremal kursusel. Elasime koos neliteist aastat. See on ikka terve noorus. Mäletan, et kui ta sisse astus, hoidsin talle väga pöialt. Ja meid oli mitu, Helle-Reet Helenurm oli üks. Vello on selline inimene, kellele üldse pääseb väga raskelt ligi. Aga kui sa sinna ligi pääsed ja ta seda laseb, siis on seal väga palju ilusat.

Miks siis see «väga palju ilusat» otsa sai?

Keegi ei saa muuta ennast teise pärast, ka mina ei saanud sellega hakkama. Aga mul oli ennast vaja muuta ja selleks oli vaja lahku minna. Ja ennekõike enda pärast.

Te peate silmas oma alkoholiprobleeme?

Jah, see oli üks põhjus. Aga mitte ainuke. Ma ei häbene öelda, et mul olid probleemid. Siin pole midagi häbeneda. Häbenema peaksin ehk siis, kui ma sellest jagu poleks saanud. Nüüd saab juba 14 aastat, kui ma pole tilkagi võtnud.

Miks need probleemid tekkisid?

Kui ma vaid oskaksin öelda. Ma arvan, et selleks oli soodumus. Ja see on kõige kergem tee lahendada enda jaoks mingeid probleeme: neid mitte teadvustada. Miski pole lihtsam kui alkohol. Nüüd on vist ka narkootikumid. Seda ma ei tea. Aga see on põgenemine reaalsusest.

Minu elus on ju üks väga suur tragöödia. Mul pole lapsi. Kunagi oli see mulle ikka väga ja väga raske. Ma lihtsalt ei suutnud sellega leppida. Aga siis ühel päeval ei jaksanud ka enam kannatada. Ei saa igal hommikul üles tõusta ja hakata kannatama, et mul ei ole lapsi. Eks see oli ka üks põhjus.

Kuidas te sellest välja tulite?

Kõigepealt tuleb endale teadvustada, kus on probleemid, ja siis on see võimalik.

Ja päevapealt saite jagu?

Jah. Aitas ka doktor Dobrovolski. Pärast seda käis krõks ära ja pole olnud mingit himu. Ma ei vihka alkoholi, aga ei tunne selle järele ka mingit vajadust. Metsik tahe oli muidugi ka endal olemas. Olin teinud sellest endale elu ja surma küsimuse. Sinnamaani välja, et kas elada või surra.

Kas joomine hakkas tööd ka segama?

Hakkas ikka.

Olete saanud üle ka sellest, et loodus on jätnud teid ilma emaõnnest?

Õde suri just samal ajal, kui ta sai vanaemaks. Kuidagi nii on elus läinud, et jah, mul endal pole lapsi, aga ometi on nad nüüd mul olemas. Püüan igati oma õde asendada ja olen nii kohutavalt kiindunud tema lastelastesse ja nemad minusse.

Ühel lapsel tuleb jälle lasteaias vanaemade pidu. Eelmine kord juba käisin. Nüüd juba varakult küsiti, kas olen nõus uuesti minema. Muidugi olen. Nii et olengi vanaema. Selles mõttes olen ma nüüd täiesti rahunenud. Mõtlen, et ju siis nii pidigi olema.

Nüüd on õe lapselapsed juba nii kavalad, et iga päev helistavad, et, Ene, kas sa tuled täna meile, kas sa viid mind täna kooli, kas sa tuled minuga inglise keelt õppima. Nii õpingi kolmanda klassi inglise keelt. Päris põnev on. Ja kolmanda klassi inglise keel eriklassis on juba nii keeruline, et… Tekstide päheõppimisega on mul mälu hästi treenitud. Varsti võiks hakata inglise keeles rääkima.

Kas olete kodune inimene?

Jah, ja mida aastaid edasi, seda rohkem meeldib kodus olla. Eriti üksi. Kui ma ikka kaks-kolm päeva pean olema saginas, siis saab mõõt täis. Sellepärast ma kardan reisida. Väsin ära. Koosolemistest. Aga reisidel on see paratamatu.

Kui antaks võimalus välismaale kolida.

Oi ei! Kord Stuttgardis tulime Jaan Tättega teatrist hotelli poole. Mul oli juba räige koduigatsus. Vaatan, et Jaan on ka tõsine. Ütlesin talle, et kas kujutad ette, et me ei saakski enam kunagi koju tagasi. Jaan jäi lausa seisma ja ütles, et see oleks õudne. Või ükskord Rootsis. Viimaks oli koduigatsus nii suur, et läksin parki ja lihtsalt nutsin. Ütle lollakat – sa oled Rootsis, siin oli Vene võim. Ei. Tahan oma vaest Eestit.

Ene Järvis väljaspool teatrit?

Mulle meeldib jubedalt autoga sõita ja autos just üksi olla. Siis hakkab mõte käima. Siis ma pean kõva häälega monoloogi, arutan, teen kellelegi justkui midagi selgeks.

Kihutate ka?

Vahel ikka kipun. Aga ma olen kaval ja tean ära, kus politsei võib oodata. Ükskord küll võeti luba ära. Helistasin siis nuttes Gunnarile, et mul võeti load ära, ja ta veel tänitas, et mis sa mulle nutad, nutnud nende nähes.

Mainisite ühte nime – kes on Gunnar?

Gunnar on minu küpse ea suur armastus. Olin juba 38, kui tema leidsin. Ja kohe ära tundsin. Nii kui nägin, nii endale võtsin.

Kohtusime restoranis Vana Toomas. Mina pole üldse restoranis käinud, aga õepoeg hakkas Tartu Ülikooli lõpetama, tuli Tallinna praktikale ja ütles, et lähme kuskile istuma. Võtsin ühe sõbranna ka kaasa. Aga laud oli neljane. Ja administraator küsis, kas tohib meie lauda ühe härra istuma panna. Ja nii kui ta tuli, oli mul selge, et see ta on. Ja ma pole kordagi kahelnud, et midagi oleks valesti teinud.

Samas on meie suhe selline kummaline. Oleme mõlemad vabad inimesed, me ei seo teineteist.

Elus ongi vist nii, et kui sa tahad endale kedagi hoida, siis ära teda kinni hoia. Oleme väga head ja suured sõbrad. See on kõige tähtsam. See on nii meeletult oluline, et vanemas eas on hea sõber, kellega koos vananeda.

Kerjus ei raatsinud Ene Järviselt raha võtta

Kui Enel on vahel rusuv ja raske, siis ta nutab. Natuke. Ja hakkab kergem. «Aga ma olen nii emotsionaalne, ma võin ka kinos või raamatut lugedes nutma hakata. Ja teinekord on mul kahju nendest inimestest, kes seal tunnelis laulavad,» tunnistab Ene. Ja annab neile raha.

«Kord Lasnamäel läksin turule. Eks ma nägin välja nagu nägin. Istus siis seal üks tuttav kerjus, hakkasin talle midagi poetama, kui ta ütles, et tead, ma ei võta su käest, sul kulub endal ära. Kujutad ette!

Teine hea lugu juhtus siinsamas teatri ees. Üks mees küsis mingit tänavat. Hakkasin siis seletama, kui ta mulle järsku otsa vaatas ja ütles, et nii tuttav hääl, kas teie olete see, kes igal hommikul raadiosse helistab. Kujutad ette! Oleks veel et ei tea kus, aga siinsamas teatri ees!»

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Euroopa Liidu internetiportaal

Autor Avo | Avaldatud: 16. märts 2004

Euroopa Liidu portaal on nüüd eesti keeles
16.03.2004 13:44PM Online

Euroopa Komisjoni president Romano Prodi ja kümme uut volinikukandidaati avasid teisipäeval esimesed Euroopa Liitu käsitlevad veebilehed uute liikmesriikide keeltes.

Prodi rõhutas, et iga Euroopa Liidu kodanikul on õigus saada liidu tähtsamate otsuste kohta teavet oma emakeeles.

Liituvate riikide kodanikud saavad nüüd põhilist teavet ELi eesmärkide, ajaloo, tegevuse ja institutsioonide kohta kõikides uutes ametlikes keeltes.

Tutvuda saab ka ELi otsustamismenetluste ja ametlike dokumentidega.

Euroopa Liidu õigusaktid, mis on veebilehel praegu 11 ametlikus keeles, on parajasti tõlkimisel ja lisatakse niipea, kui nad valmivad.

Muud üldist teavet sisaldavad leheküljed tehakse uutes keeltes kättesaadavaks mais ja juunis. Sama infot on võimalik saada ka tavapärasel trükitud kujul.

Koos Euroopa veebilehe avaldamisega üheksas uues keeles avati ka eraldi veebilehekülg, mis tutvustab kümne tulevase liikmesriigi volinikukandidaate.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: netirünnak – internetikuritegu

Autor Avo | Avaldatud: 16. märts 2004

Hansapank tõrjus rünnaku
(16.03.2004)


Hansapank langes eelmisel nädalal laiaulatusliku netirünnaku ohvriks ning pank esitas politseile avalduse kriminaalasja algatamiseks serverite ründajate vastu.

Reede hommikul tekitati Hansapanga ja Elioni võrguseadmetele suur ülekoormus, kui interneti välisaadressidelt hakati Hansapanka saatma massiliselt automaatseid infopäringuid. Massiliste päringute saatmine jätkus ka laupäeval. Seetõttu ei pääsenud reedest kuni pühapäeva hilisõhtuni välismaal ligi Hansapanga netipangale.
Ründe laia ulatuse ja rohkete päringute tõttu oli häiritud ka Elioni seadmete töö.

Hansapanga alustatud uurimine kinnitas, et tegemist oli ilmselt Põhjamaade laiaulatuslikema internetikuriteoga. Ründe eesmärk on tekitada väljavalitud võrguseadmetele ja -serveritele ülekoormus, tõkestades seeläbi teenuste kasutamist. Selliste rünnakute siht ei ole kliendiinfo hankimine ega võõrastesse serveritesse tungimine. Rünnete puhul on kaitstud nii klientide andmed kui ka nende finantsvara.

Tänu panga andmeturbele ning kasutatavale kõrgtehnoloogiale suudeti rünne ning selle ulatus kiiresti välja selgitada ning tagada Eestis üksnes umbes paaritunnise elektrooniliste kanalite katkestusega klientide normaalne teenindamine. EPL

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Turtola, Martti – eestlaste ajalugu uuriv soomlane

Autor Avo | Avaldatud: 16. märts 2004

Soomlane, kes uurib keerulise ajalooga naabreid
Liisi Poll 21.02.2004

Keerulise ajalooga naabreid peab tundma, rohkem hõimlasi meil ju pole, leiab soomlasest Eesti-uurija Martti Turtola.

Martti Turtola, neljandat aastat Soome-Eesti instituuti juhatav riigiteaduste doktor, sattus Eesti avalikkuse tõsise tähelepanu alla umbes aasta tagasi, kui ilmus tema monograafia Konstantin Pätsist. Ilma eestlastele tavapärase aupaklikkuseta selle aja suhtes ning «keerulistest» küsimustest möödaminemiseta kirjutatud teos äratas laialdast vastukaja. Ekspresident Lennart Meri pidas koguni vajalikuks võtta Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi kaitseks sõna Soome suurimas lehes Helsingin Sanomat.

Kavas raamat Laidonerist.

Järgmiseks on Turtolal plaanis kirjutada raamat Johan Laidonerist – mehest, kellel tänavu on 120. sünniaastapäev ning kelle isikut ja minevikku võib pidada Eestile sama oluliseks kui Konstantin Pätsi oma.

«See ei tule siiski samasugune nagu Pätsi-raamat, tegu on rohkem isikukeskse lähenemisega. Laidoner oli ka hoopis teistsugune inimene kui Päts,» mainib Turtola.

Kuigi nii Meri kui ka Mart Laar on Turtola lähenemist kritiseerinud, pole ajaloolane eestlastes pettunud. «Naljatades võib öelda, et kui mu raamatut oleks müüdud 3000 eksemplari, siis oleksin pettunud, kuid kuna seda müüdi 12 000, pean olema rahul,» naerab ta. Ja lisab, et tähtis pole mitte raha – raamatukirjutamine rikkaks ei tee. Oluline on, et eesti rahvast teos huvitas.

Milleks üldse uurida naaberriikide ajalugu?

Miks seda tehtud on ja tehakse ilmselt edaspidigi? Turtola sõnul on naabermaade kultuuri ja poliitika uurimine igal juhul tähtis. «Eesti on lõppude lõpuks meile ainuke hõimuriik,» nendib ta. «Kõik teised hõimurahvad on vaid väikesed killud ja ungarlased kaugel.»
Soomes uuriti Eesti ajalugu juba meie esimese iseseisvuse ajal. Siis tuli suur paus – 50 okupatsiooniaasta jooksul ei olnud võimalik kätte saada arhiividokumente ning Eesti uurimist peeti vastuhakuks Nõukogude võimule, millega Soomelgi tuli koostööd teha. Eestit Turtola sõnul siis küll uuriti, ning vägagi kõrgel tasemel, kuid see oli võimalik vaid ülimalt kitsas ringis.
Eesti on huvitava ajalooga riik, kinnitab Turtola. «Omal moel võib isegi öelda, et see on olnud palju keerulisem kui Soome ajalugu,» mainib ta. «Meil on kogu aeg olnud vaid üks vaenlane – Venemaa. Rootsi pole kunagi olnud vaenlane, samuti mitte Saksamaa. Eesti jaoks on vaenlased olnud nii venelased kui sakslased.»
Eesti probleemiks on Turtola hinnangul seegi, et enne riiklikku iseseisvumist polnud meil oma riigi juhtimise kogemust, kuigi rahvusvaheliselt saime suveräänsuse Soomega enam-vähem ühel ja samal ajal. «Soome oli formaalse iseseisvuse saavutamise ajaks olnud juba 110 aastat autonoomse juhtimisega vabariik,» nendib ta.
Eestile olid seni olnud kõige tähtsamad sotsiaalsed probleemid, talupoegade staatus ja nende võimalused.

Valged laigud

1939.– 40. aasta sündmusi on Eesti ajaloolased hakanud viimasel ajal rohkem ja sügavamalt uurima. Kas siiski on jäänud valgeid laike, millest ei taheta avalikult eriti rääkida? «Kui käisin Laidoneri 120. sünniaastapäeva puhul peetud koosviibimisel, peeti seal küll palju kõnesid tema tegevusest, kuid mindi mööda nendest valusatest otsustest, mille tagajärjel Eesti okupeeritud sai,» nendib Turtola.
Ons see siis nii halb?
«Olen 56-aastane ja eks tagasi vaadates saab ikka hinnata oma elus tehtud üht või teist otsust õigeks või valeks.» Turtola usub, et nii nagu inimestel on keeruline tunnistada, et midagi sai valesti tehtud, on see ka rahvastega. «Soome ajalooski on keerulisi küsimusi, mida on olnud raske uurida.
Näiteks Soome käitumist Jätkusõjas ning sisuliselt Saksamaa poole asumist ei uurinud pikka aega mitte Soome, vaid Ameerika Ühendriikide teadlased. Ka siis kostus hääli, et Soome ajalugu on nii «eriline», et sellest saavad aru ainult soomlased ise.»
Veel paar aastakümmet tagasi oli see periood soomlastele valus küsimus, millest ei soovitud eriti rääkida. Samamoodi on nüüd Kekkose-ajaga, mille kohta on olemas nii poolehoidvaid kui ka kriitilisi töid. Ka soomlased pidasid omal ajal kindral Mannerheimi pühaks ja puutumatuks, viimasel ajal on aga hakatud rääkima, et temalgi polnud sugugi alati õigus.
Eestlaste plaani kindral Johan Laidonerile ratsamonument püstitada Turtola kommenteerima ei hakka. «Eks iga rahvas valib ise, kelle ta pjedestaalile tõstab,» mainib ta. Mingis mõttes on kangelaste loomine tema arvates nagu kuju ehitamine – võib-olla vajab iga rahvas natuke neid müüte, ega muidu nende loomisega nii palju vaeva nähtaks.
Kuidas suhtuda sellesse, et Eesti iseseisvusaastate kiire areng on tähelepanu alt kõrvale jätnud 50-aastase okupatsiooniaja?
«Ei ole hea, kui sellest perioodist täiesti vaikitakse,» hoiatab Turtola. Inimesed elasid ju ka sel ajal, ehitasid riiki ja kandsid kultuuri edasi, nii palju kui see piiratud tingimustes võimalik oli. «Eesti kultuur, kas või tarbekunst ja graafika oli ka siis erakordselt kõrgel tasemel. Mäletan, kuidas käisime Soomest siin näitustel,» räägib Turtola. «Hindan eesti kultuuri ka praegu väga kõrgelt. Väikerahva jaoks on see ka erakordselt oluline – keel ja kultuur.»
Turtola loodab enda sõnul, et nüüd, mil nii Ungari kui Eesti saavad Euroopa Liidu liikmeteks, saab soome-ugri kultuuri toetuseks ühenduses koostööd teha.

Vähe solidaarsust

Praegust Eestit peab Soome ajaloolane lootusrikkaks, kuid mitte ideaalseks: «Majandusareng on olnud erakordselt kiire, selle üle on mul tõesti hea meel.»
Samas näeb ta ka ohte, mis on iseseisvusaastate suhtumise muutumise tagajärjel esile kerkinud. Näiteks see, et solidaarsust ei ole enam, ja kõik eestlased ei tunne, et on omavahel võrdsed.
Heaks märgiks peab Turtola siiski seda, et viimasel ajal räägitakse solidaarsusest Eestis rohkem, sest see annab lootust edaspidiseks.
Eestlased tahavad Turtola meelest võib-olla kõike kohe ja korraga, autot ja maja ja head palka. «Ehk peaks veidi ootama, et rikkus, mida kogutakse, läheks – ehk küll aeglasema tempoga – laiematesse rahvakihtidesse. See annab palju rohkem tagasi kui liigne kiirustamine.
Soome oli Teise maailmasõja järel väga vaene riik, aga ajapikku ja raske tööga jõudsime praeguse tasemeni. Usun, et Eestilgi on seda lootust, kui arengut võetakse rahulikult ja oodatakse nõrgemaid järele.»

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Põlula kalakasvatus

Autor Avo | Avaldatud: 16. märts 2004

Päeaintervjuu: Kalapojad külastavad unesidki

Pühapäeval täitus kümme aastat Eestis ainulaadse külmaveekalade taastootmise keskuse asutamisest Põlulas. Kalakasvatuskeskuse juhataja asetäitja Ene Saadre räägib, et selle aja jooksul on Põlulast jõgedesse viidud üle miljoni noore lõhe ja alustatakse kalade geenipanga loomist. Kalakasvataja ütleb, et kevaditi, kõige pingsamal ajal näeb ta kalapoegi uneski.

Mida on Põlula kalakasvatuskeskuses tehtud?

Kui 1994 siia tulime, hakkasime vana forellikasvatuse ehitus- ja rekonstrueerimisprojekte tegema. Ehitus läks lahti juba sama aasta lõpus ja kestis 1997. aastani. Samal ajal hakkasime ajutistes oludes lõhe katsepartiid kasvatama. Nii ta on läinud. Praegu kasvatamegi põhiliselt lõhet. Peale lõhe on meil olnud meriforelli ja jõeforelli, meriforelli on natuke ka nüüd.

Töötame riigi 2002.-2010. aastateks määratud kalakasvatusliku taastootmise programmi alusel ja meie prioriteet on lõhe, sest lõhe on rahvusvaheliselt väga kilbile tõstetud liik. Lõhele on koostatud rahvusvaheline Salmon Action Plan, mille eesmärk on jõuda nii kaugele, et uuesti tekiksid ennast ise tootvad looduslikud populatsioonid.

Ka Eesti on kohustatud seda täitma, 2010. aastaks peaksid pooled populatsioonidest suutma end ise taastoota. Aga meres on midagi halvasti, kas vale soolsus või vale hapnikusisaldus või mingi muu seniteadmata põhjus, miks Läänemeres noored lõhed surevad enne, kui suureks kasvavad.

Mitte ainult Soome lahes, vaid ka näiteks Botnia lahes, mis tähendab, et viga ei ole Soome lahe kalade geneetikas. Varem peeti suremuse põhjuseks siinsete kalade geneetikat. Aga kus tegelik nõrk koht on, me ei tea.

Meil on muidugi professionaalne huvi harjutada ka teiste liikidega, lõhe on juba käpas. Kuigi igal aastal on mõni üllatus lõhegagi – kas on mõni keskkonnahäire või marjal vitamiinipuudus ja tuleb kalu vannitada või mõni muu häda.

Mis liikide taastootmist sooviksite Põlulas veel proovida?

Üks on seesama meriforell, keda oleme juba kasvatanud. Nüüd hakatakse rohkem mõtlema ka nende varude taastootmisele. Meriforelli hea külg on see, et ta ei tee meres nii pikki rändeid ja jääb rohkem oma kalurite püüda. Meie kasvatatud lõhe rändab siit kuni Taani väinadeni.

Huvi on veel harjuse vastu, aga harjus on looduskaitsealune liik, keda ei tohi üldse puutuda. See tähendab, et me ei saa kalu ega marja paljundamiseks ka siia tuua.

Põhimõtteline jutt on teadlastega olnud, et nad viivad uuringud lõpule ja siis selgub, mis edasi saab.

Kasvatada võiks ka siiga.

Kui palju noori lõhesid te üles kasvatanud olete?

Miljoni ja poolteise vahel. Täpselt ei oska öelda, ei ole viimasel ajal kokku lugenud.

Plaanis, mille järgi meid rahastatakse, on ette nähtud 130 tuhat üheaastast ja 30-40 tuhat kaheaastast kala, aga me oleme rohkem teinud. Võtame marja ikka nii palju kalakasvatusse sisse, kui mahub. Näiteks eelmisel aastal asustasime jõgedesse samasuvisena 210 tuhat kala, aastasena 170 tuhat ja kaheaastasena 35 tuhat.

Ega rohkem poleks ka võimalik kasvatada, kõik basseinid on juba kala täis. Sellepärast pidimegi eelmisel aastal osa samasuviseid ära viima, nad poleks enam basseinidesse ära mahtunud.

Kuidas lõhe taastootmine käib?

Meil on kokkulepped huviliste kalurite ja harrastuspüüdjatega, kes meile sügisel näiteks Narva ja Selja jõel eripüügiloaga kala püüavad, need sumpa panevad ja siis meile helistavad. Ise ei jõua me jõgede ääres sugukalu püüdmas käia.

Meie sõidame kohale, lüpsame sumbas olevatelt kaladelt marja ja niisa välja, pakime sisse ja toome Põlulasse. Siin viljastame marja ja kasvatame koorunud kalad üles. Aasta või kahe pärast kevadel viime noored kalad tagasi jõgedesse.

Meil on ka endal natuke sugukalu, aga nad pole geneetiliselt nii mitmekesised ja nad on ainult selleks tarbeks, et kui jõe peal midagi valesti läheb. Üritame alustada nüüd kalade geenipanka, et meil oleks parem asustusmaterjal. Soome lahe jõgedesse võib asustada ainult Soome lahe, isegi mitte lõunapoolse Liivi lahe lõhet, sest populatsioonidel on geneetilised erinevused.

Kui suur osa Eesti vetes püütud lõhest on Põlulas kasvatatud?

Umbes kolmveerand viimasel ajal püütud lõhest on meil kasvatatud. Meie kala tunneb ära selle järgi, et neil on rasvauimed ära lõigatud. Soomlased pole oma kalu lõiganud, venelased samuti mitte. Osal kaladest on selja küljes ka plastikust sildid, mis näitavad päritolu.

Püügistatistika näitab, et 1990-ndate algul oli lõhe rannapüük kaks kuni kolm tonni aastas. Meie asustatud esimene kala tuli välja 1999. aasta püügil, siis oli saak 10 tonni ja 2000. aastal juba 20 tonni ringis. Nii et saak tõusis ligi kümme korda.

Rahastamisega kalakasvatuskeskusel vist muret pole, sest kuulute keskkonnaministeeriumi alla?

Raha pärast on alati mure, riigieelarvest saame ainult väikese osa. Enamik raha tuleb Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu projektipõhiselt, aga igal aastal on rahastamistaotluste kord muutunud ja me pole iialgi raha 1. jaanuarist kätte saanud.

1999, 2000, 2001 olime nii kuival, et meil olid arved kogu aeg maksmata ja elektritki taheti välja lülitada.

Viimastel aastatel on olukord paremaks läinud, aga siiski pole meil järgmise aasta eelarve suhtes kunagi kindlust.

Millal on lõhe taastootmisel rõõm kõige suurem?

Siis kui asustamine on läbi ja kõik on korda läinud. See kolm-neli nädalat, mis me kevadel kalu jõgedesse viime, on väga rasked. Esiteks füüsiliselt, aga kogu aeg on ka hirm kuklas ja öösiti kalakasvatuslikud unenäod, et kuskil kaob vesi ära või on mõni tehniline probleem. Kui see kõik on läbi, siis viimaselt jõelt tulles teeme Põlulas peo.

Teine väga ilus moment on siis, kui kalad on koorunud ja näen, kuidas nad siputavad.

–>Eda Post
eda.post@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv