Tegelikult on Hemingway romaanis “To Have And Have Not” kirjutanud järgmist: “Neljanda kai ääres seisab 34 jala pikkune jaulitaglases jaht, pardal kaks kolmesaja kahekümne neljast eestlasest, kes purjetavad 28 ja 36 jala pikkuste paatidega maailma eri paigus ringi ja saadavad artikleid koju eestikeelsetele ajalehtedele. Need kirjutised on Eestis väga populaarsed ja toovad kirjutajale dollari kuni dollar kolmkümmend viis senti veerust. Neil on Eesti lehtedes täita sama funktsioon, mis Ameerika lehtedes pesapalli või jalgpalli reportaaþidel ja nad ilmuvad pealkirja all “Meie Kartmatute Meresõitjate saagad”.

Ükski Lõuna vete korralik jahisadam ei ole täielik ilma vähemalt kahe päevitunud ning soolastest meretuultest pleekunud peaga eestlaseta, kes ootavad oma viimase kirjutise eest tðekki. Kui see saabub, purjetavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga. Ka nemad on väga õnnelikud. Peaaegu niisama õnnelikud kui inimesed Alzira III pardal. Vahva on olla Kartmatu Meresõitja.

Ernest Hemingway, romaan “Kellel on ja kellel pole” (To Have and Have Not, 1937), peatükk 24.
Tsitaadi tõlkis Enn Soosaar 17.10.99.

Eesti kodanikke elab siseministeeriumi andmetel 80 riigis. Me pole jaksanud vajutada oma pitserit suurriikidele, nagu seda on suutnud iirlased, kes mingil hetkel New Yorgis politseiniku sünonüümiks said, ammugi ei ole imeks panna, et miljonist inimesest koosnev väikerahvus pole suutnud sünnitada jõulist diasporaad… pigem mõjub kurioosumina asjaolu, et USA migratsiooniametkond 19/20. sajandi vahetusel ameerikaeestlaste arvukuse hindamisel vea tegi ja eestlastele määratud elamisloakvoodid hiinlastega samaväärseks hindas.

Siiski elab laias ilmas tuhandeid ja isegi kümneid tuhandeid eestlasi. Täpselt muidugi ei tea, sest rahvastikuregistri objektiks on küll Eesti kodanik ja Eestis elamisloa saanud välismaalane, kuid rahvastikuregister ei kajasta täielikult alaliselt või ajutiselt välisriigis elavate Eesti kodanike arvu. Sest seadustest ei tulene kohustust oma ajutist viibimist välisriigis rahvastikuregistrisse teate esitamisega fikseerida.

Imestama paneb, et mõni hiidriigi salaametkond pole taibanud seda arusaamatut salakeelt kasutavat seltskonda “eesti rahvas” tervikuna oma palgale võtta – kas poleks see odavam kui lõputud investeeringud krüpteerimisse?

Inimesed on Bordeaux’s helgemad

Oma ego sotsiaalse staatuse peale ehitamine on libe tee – eriti kui maailmas on päikest, veini ja õitsvaid viinapuid

Maris Podekrat (25) elab teist aastat ühes Bordeaux’ lähistel asuvas veinikülas, on abielus prantslase Stéphane Servant’iga ja neil on 11-kuune poeg Thomas Tormi Servant.

“Kullakene, miks sa niimoodi teed?” ahastas ema, kui kuulis, mis moel tütar pealinnas elatist teenib. Nende sõnadega algas üks Postimehes paari aasta eest ilmunud Marise kirjutatud artikkel, milles noor ajakirjanik kirjeldas rahateenimisvõimalusi, mis hiiglaslikke investeeringuid ei nõua – tänavamuusiku ametit, pudelikorjamisest elatumist jne.

Ilmselt ahastasid samal moel – miks sa niimoodi teed? – kolme aasta eest ka Marise vanemad Põlvamaalt Karilatsi külast, kolleegid Kuku raadiost ja tuhanded raadiokuulajad. Nimelt hakkas TPÜ raadioreþii (Rudolf Allaberti kursusel) lõpetanud Marisel äkki igav. “Sel hetkel tundus, et kui ma nüüd ei lähe, siis hiljem olen liiga vana ja maailm jääb avastamata,” meenutab Maris.

Ta pani internetti kuulutuse “Tulen teile lapsehoidjaks” ning mõne nädala pärast sai Marisest 7-aastasele poisile fille au pair Lyoni lähedal asuvas väikelinnas Trévoux’s. (Ametlik termin fille au pair tähendab seda, et tegu on noore inimesega (vanusepiir u 29 aastat), kes elab külalispere kostil, hoiab pere lapsi, koristab, peseb nõusid, triigib ja teeb süüa ”keele ja kultuuri õppimise eesmärgil”. Päevas võib töötada viis tundi. Saab oma töö eest taskuraha ja tasuta ülalpidamise; keelekursustel käimine kohustuslik).

Kolme lausega Prantsusmaale

Nimelt vastas esimesena rahvusvahelisel internetiküljel rippunud kuulutusele üks prantsuse pere ja nagu Maris ütleb: “Mul oli täiesti ükskõik, kuhu minna, peaasi, et ruttu ära saaks. Nii võtsingi esimese ettejuhtuva.” Kusjuures enne minekut oskas Maris prantsuse keeles öelda tugeva aktsendiga “tere”, “head aega”, “palun, kas te oskate mind aidata, olen eksinud” ja “ma armastan sind”. Kohale jõudes kirjutas tüdruk paberile spikriks üles veel sellised laused nagu “sööma!”, “pese käed ära” ja “kas kodused tööd on tehtud?”. Edasi luges läbi kõik kolmeaastastele mõeldud raamatud, kus oli pildi alla kirjutatud, mis loom see on. Ja nii see keel tasapisi tuli…

Kõige rohkem üllatas Marist Prantsusmaal ühest äärmusest teise kõikuv toidulaud. “Kusjuures naljakas on see, et tigusid süües võivad nad vabalt imestada tõugu- või rohutirtsusööjate üle.” Esimestel kuudel oli ta enda sõnul “kogu aeg” näljane, sest toit oli kas imeliku maitse, hingematva haisu (hallitusjuustud) või harjumatu välimusega (molluskid).

Prantsuse mehed tundusid pealiskaudsed

Vihastas ta aga prantslaste “bürokraatia bürokraatia pärast” ja ametnike halvustava suhtumise peale. “Olen selle paari aastaga täitnud oma sada ankeeti ja pildistanud eri instantside tarvis terve fotoalbumi, konutanud lõpututes järjekordades, otsinud prügikastist mitme kuu vanuseid elektriarveid… Kõige tobedam juhus oli siis, kui
linnavalitsuse ametnik käskis uued pildid teha, sest fotol oli näha särgile märgitud tähtede ülaosa,” kirjeldab ta gallialaste vähem seikluslikke jooni. Uusi fotosid Maris siiski ei teinud, pärast sõnavahetust käisid vanad ka.

Kas võimalus Prantsusmaale süda kaotada aimus juba Eestist minnes? “Lähikondlased ikka naersid, et nüüd sa sinna jääd,” märgib Maris. Ise oli Maris hoopis teist meelt: “Prantsuse mehed tundusid agressiivsed, pealetükkivad ja pealiskaudsed ning pärast paari kuud Prantsusmaal tõotasin, et kui kunagi mehele lähen, siis ainult eestlasele.”

Aga nagu ikka armastab saatus vingerpusse mängida ja fortuunat ei saa eriti säärasel puhul usaldada – mida kindlam ei, seda kindlamalt just nimelt nii läheb.

Abikaasa, siis veel tulevane, õpetas hakatuseks Marisele interneti teel prantsuse kirjakeelt. Nii nad siis kirjutasid, üks Trévoux’s ja teine Bordeaux’s. Maris tegi vigu ja Stéphane parandas. Paari kuu pärast arvas Stéphane, et aeg oleks telefoni teel kõnekeele tunde võtta. Mõne aja pärast leidsid mõlemad, et peaksid kokku saama “Prantsusmaa parema tundmaõppimise nimel”.

Kokkusaamistega oli tükk tegemist: Lyoni ja Bordeaux’ vahel on ligi 700 km kiirteed. Kuna Marisel raha ei olnud, siis sõitis ta alati häälega.

Sprotikonserviga koduigatsuse vastu

Kui au pair’i leping läbi sai, ütles Maris Stéphane’ile adjöö: mina lähen nüüd Eestisse. Kodus pidas vastu kolm päeva. Siis sõitis tagasi ja jäi. Eelnevalt oli ta Stéphane’iga kohtunud täpselt 10 korda.

Redelil tõusta on alati meeldivam kui laskuda, nendib Maris. Ja jutustab, kuidas pärast kuuajast võõra pere põrandate poonimist, lapse järel rookimist ja lõputut triikimist läks ta Sao¯ne jõe kaldale, võttis kaasa hunniku ühekordseid taskurätte ja nuttis nii kaua, kuni kõik olid täis nutetud. Kõik oli järsku halvasti – keegi ei saanud temast keelebarjääri tõttu aru, ametnikud mõnitasid, raha ei olnud, perekond osutus taimetoitlaseks, kellelegi muule kaevata polnud kui vanale punasele kassile Kounacile…

“Praegu tundub, et oma ego sotsiaalse staatuse peale üles ehitada on libe tee – see maailm lendab kergesti uppi,” arutleb ta. “Valetaksin, kui ütleksin, et lapsehoidja või koduperenaise amet mulle hirmsasti meeldib, aga teen seda praegu selle nimel, et nautida m u u d elu ja kogemust selle kõrvalt!” Pole võimatu, et varsti leiavadki laia maailma veinihuvilised turistid Marise Margaux’ v
einiküla II grand cru château Lascombe’i giidi rollist.
Punktis, kus Karilatsi küla ja Bordeaux’ maailmad kokku said, on Maris ja Stéphane oma pere subkultuuri loonud, kus erinevused ja sarnasused on märkamatult kokku sulanud. Maris arvab, et tema on rohkem kohandunud prantslasliku elustiiliga kui eesti joont ajanud. Kes kasvab Thomas’st, kas veini- või õllejooja, gallia kukk või moamees?

“Kui kogu pere koos, räägime kõik prantsuse keeles, kui olen lapsega kahekesi, siis eesti keeles,” vastab Maris. “Ma annan oma parima, et temast tuleks korralik kakskeelne!” kinnitab ta. Praegu ütleb Thomas “papa” prantsuse ja “emme” eesti keeles.

“Kas me päriseks siia jääme, ei tea, aga tahaks juba Eestisse tagasi küll…” arvab Maris tuleviku kohta. Koduigatsushetkede tarvis on külmkapi nurgas üks sprotikonserv, traditsioonilised “mulgi kapsad sealihaga” ja mustsõstra toormoos.

Inimesed on Prantsusmaal igal juhul helgemad, Maris arvab, et see on päikse ja punase veini töö – prantslaste ilusad pruunid silmad säravad ja vanad inimesed tunduvad noored.

Prantsusmaal on praegu kevad. Aprikoosipuud õitsevad ja ilusate punaste õitega põõsad. Viinapuid kärbitakse ja virgemad teevad peenraid.

Luua masin, mis reageerib inimesega sarnaselt

Silver Keskküla disainib Göteborgi IT-ülikoolis intelligentseid süsteeme

Silver Keskküla (24) õpib Göteborgi IT-ülikoolis rahvusvahelises magistriprogrammis “Intelligent Systems Design” ning uurib tehisintellekti. Silver on Kuressaare poiss, kes pärast Saaremaa ühisgümnaasiumi keelteklassi lõpetamist jätkas õppimist Tartu ülikooli rakendusinformaatika erialal – tegemist oli uue ja huvitava erialaga ning Silver arvas, et saab sel alal kiiresti oma teadmisi rakendada. Nii tudeeriski Silver kolm aastat diplomiõpet, arvates, et – “hea, kui tekib natuke varem võimalus valida, kas minna tööle või jätkata õppimist”.

Võimalus teadmisi kiiresti ja varakult rakendada saabus rutem kui muidu, sest juba õppimise ajal läks Silver tööle kaardifirma Regio IT-halduriks, seejärel aga kandideeris Nokia koduleheküljelt leitud konkursil. Edukalt.
Kahe suvise töölepingu vältel Nokia Research Center’is Helsingis sai Silver rakendada oma kapatsiteeti, tehes tööd loomuliku keele süsteemide (kuidas arvuti inimesega kõnelema panna) kallal ja tunda ajusagaratel suurfirma hingust – tudengitest suvetöölistele firmast positiivse mulje loomiseks ja super-ajude rahuloluindeksi tõstmiseks oli Nokial ette valmistatud korralik programm pidutsemist.

Pärast Nokias töötamist oli aga sireenide hüüd kähisevaks sosinaks vaibunud ja Silver jätkas bakalaureuseõppega. Lõputööde kaitsmise järel viitas Tartu ülikooli professor Mati Tombak Chalmersi tehnikaülikooli ja Göteborgi ülikooli ühisprogrammile – arvates et see võiks Silverit huvitada.

Teada on, et sissesaamiseks ja stipendiumi pärast asjaajamiseks kulutas Silver hulka aega ja närvirakke, kuid sellel ta pikemalt ei peatu. Soovitab palju aega varuda ja süstemaatiliselt töötada.

Õpetab arvutid programmeerima

Niisiis – intelligentsed süsteemid. Silver on lahkelt nõus selgitama: “Selle hägusa nime alla mahub palju. Pool programmist keskendub tehisintellekti algoritmidele. Tehisintellekt tegeleb intelligentse käitumisega – see on asjad ja teod, mis panevad meid näima intelligentsetena. Lihtsustatult võiks pidada TI eesmärgiks luua masin, mis suudab reaalse maailma stimulatsioonile vastata inimesega sarnaselt.”

Seda enam et, nagu Silver usub, “suudab inimese kõnele ja märguannetele adekvaatselt reageerivat robotit vist igaüks meist ette kujutada”. Loodetavasti, loodetavasti.

“Meie tegeleme konkreetsemalt loodusest inspireeritud algoritmidega – närvivõrgud, geneetiline programmeerimine, hägusloogika,” on Silver valmis selgitama. Tihti ei olegi vaja probleemi lahendamiseks välja mõelda programmi, vaid lasta see töö teha ära arvutil. Darwini evolutsiooniteooriast inspireeritud geneetilisel programmeerimisel luuaksegi Silveri sõnutsi näiteks hoopis programm, mis loob uusi programme probleemi lahendamiseks. Üle jääbki ainult loodud programmidest parimate valimine ja omavahel kombineerimine.

Olgu selle tehisintellektiga nagu on, pooltes loengutes Göteborgis räägitakse tööstuslikust disainist, projektijuhtimisest, intellektuaalsest omandist, kasutajaliidestest, läbirääkimisoskustest jne. “Mina näen, et programmi eesmärk on luua tehniliselt orienteeritud inimesi, kes suudavad rääkida ühist keelt nii turundus-, arendus- kui ka administratiivse seltskonnaga ja seeläbi ehk eelnevat sümbioosi tõhusamaks muuta,” nendib Silver.

Ja mis siis saab sääraste oskuste ja keelega varustatud Silverist tulevikus? “Sooviksin teha rahvusvahelises meeskonnas teadustööd. Töö võiks olla mitmekülgne ja sisaldada piisavalt suhtlust.” Mmm, kas rahvusvaheline meeskond ja Eesti mahuvad ikka samasse muinasjuttu? “Asukoht ei olegi väga tähtis. Rahvusvaheline meeskond on loovusele hea ja mitmekülgsed inimesed meeskonnas hoiavad asja huvitavana,” vastab Silver. Kuid ta nendib, et “praegu kahtlen sügavalt, kas ma Eestis oma erialale ja huvidele vastavat rakendust leiaksin”. Kõik pakkumised on muidugi alati teretulnud.

Veel ütleb Silver, et hea oleks leida töö, kus ta saaks tegeleda rohkem kui vaid ühe huviga. Mis Silveri huvidesse puutub, siis pakuvad talle huvi a) keeled ja b) liikumine. Muuseas suudab ta end väljendada hiina, täpsemalt mandariinihiina keeles. Kuigi Silver ei ole ühtegi tundi hiina keelt koolis õppida saanud – siis, kui Silveril tekkis sügavam huvi hiina keele vastu, TÜ-s nimelt seda ainet ei õpetatud. Kuid härra Märt Läänemets ülikooli orientalistikakeskusest aitas. Õpitud proovile panna õnnestus Silveril “päris umbkeelsetel hiinlastel” tõlgiks olles hiina portselani näitusmüügil Tartus.

Silver on jaganud Nokias töötades korterit hiinlasest kolleegiga, seegi osutus suurepäraseks keeleõppe võimaluseks. “Olen siingi otsinud hiinlastest sõpru, et oma kõnekeelt täiendada,” ütleb Silver, “kirjakeelt ma ei valda, kui pinyin ehk ladina tähestikuga transkriptsioon välja arvata.”

Tartu ülikool annab kõva põhja

Silveri teine huvi on liikumine, eriti kõik sellised liikumise kunstid, kus on tegemist keeruliste, väga dünaamiliste, soovitavalt peadpööritavate (siinkohal saab selgeks, et tegu ON saare mehega!), head koordinatsiooni nõudvate liigutustega ühtlasel pinnal – olgu selleks liivane rand, muru, erivedrustusega akrobaatikarada või siis lihtsalt põrand. Palun tõlget, mister intellekt!

“Breakdance, capoeira, kung fu, võimlemine, akrobaatika – nendes kõigis leidub eelnimetatut ja neid olengi vahelduva eduga proovinud viimased viis-kuus aastat.”

Mis Rootsis õppimise puutub, siis Silveri arvates on rootslased eestlastega piisavalt sarnased ja seega olulisi erinevusi ta ei ole täheldanud.

Siiski on ta teinud järgmisi tähelepanekuid: kõige suuremaks
vaheks on ehk koolidele kättesaadavad ressursid. Programm, milles ta osaleb, on uus ja töös alles teist aastat. Samuti on uued koolimaja ja tehnika. Kõigile tudengitele antakse sülearvutid ja võrgule pääseb traadita ligi kogu kämpuses. Õppejõudude valik on suurem – tegemist on ju suhteliselt suure linnaga, kus on kaks suurt ülikooli. Lisaks püütakse kohale tuua oma ala spetsialistid. “Ilmselt on Eestist raske leida õppejõudu, kes on vaid geneetilisele programmeerimisele pühendunud,” nimetab ta näite.

Ja side tööstusega on tugev. Pea iga nädal käivad firmade esindajad tutvustamas oma tehnoloogiaid ja neid piinavaid probleeme, mille puhul Silveri sõnutsi “tudengid ehk aidata saaks”. Teiste tudengitega võrreldes arvab Silver, et tema eelneva hariduse kvaliteet on hea. “Meeldiv on tõdeda, et Tartu ülikooli tugeva teoreetilise põhjaga võib julgelt läänes jätkata!” ütleb ta.