Populismist ja poliitikast
Tõnu Õnnepalu, kirjanik 11.02.2004 00:01
Tõnu Õnnepalu kirjutab populismist ja rahvalikkusest Eesti poliitikas – nüüd pakutakse meile kohe ja kiiresti lihtsaid lahendusi, liisinguid ja muusikale.
Kui Res Publica valimised võitis, iseloomustati seda uut erakonda kuskil lääne lehes kui «parempopulistlikku». See tundus tõsiselt ebaõiglane. Vahel aga juhtub nii, et kaugelt heidetud juhuslik pilk paneb asjad terasemalt paika kui sisemine lähivaatlus.
Uus poliitika on tõepoolest osutunud suuresti populismiks. Viimane saavutus selles vallas oli too värviline voldik. Selle nimi olevat valijatega suhtlemine. Kui propaganda nimetatakse ümber suhtlemiseks, mis see siis veel muud on kui mitte p…
Aga aitab sellest inetust P-tähega sõnast. Mina pakuksin selle maakeelseks vasteks lihtsalt «rahvalikkus». Jah, kuigi see vist tekitab protesti. Rahvalikkus on siiski midagi pehmet ja meeldivat, lihtsat ja kodust. Meie Mees ja tädi Maali. Seevastu populism peaks olema midagi võõrast ja paha. Silvio Berlusconi.
Vaene Silvio! Eks avangard saa ikka materdada. Itaalia on kord juba toonud Euroopasse uue poliitika – kahekümnendatel. Sealjuures ma siiski ei samastaks ega isegi võrdleks Forza Italiat kunagiste fashistidega ega Juhan Partsi valitsust mingi «vaikiva ajastuga». Aeg on teine, väljakutsed on teised.
Aga avangard jääb avangardiks. Karta on, et kõigis end tõsiselt võtvate Euroopa parteide PR-üksustes analüüsitakse praegu täie tõsidusega Itaalia kogemust.
On niisiis rahvalik poliitika ja puhas poliitika – Poliitika. Mis neil vahet on? Kas siis igasugune demokraatlik poliitika ei peaks olema rahvalik, katsuma rahvale meeldida? Lõppude lõpuks on ju nii demos kui populus lihtsalt rahvas, üks kreeka, teine ladina keeles.
Tõsi, mõnede arvates oli Rooma teatud mõttes Kreeka kultuuri ja poliitika mandunud vorm. Teiste arvates jälle edasiarendus. Nii võib ka rahvalikkust pidada demokraatia mandumiseks. Aga ka edasiarenduseks. Tõeliseks demokraatiaks.
«Vanas», klassikalises demokraatias käitub poliitiline eliit – valitud ja valitavad – rahva suhtes heasoovliku ja idealistliku pedagoogina, kes selgitab kannatlikult oma ideid ja eesmärke. Kusjuures need eesmärgid pole kunagi ühe valimistsükli kaugusel, vaid hoopis kaugemal.
«Tõelist» või klassikalist poliitikat iseloomustabki minu arvates see, et selle eesmärgid ei asu mitte homses, vaid teatud mõttes lõpmatuses. Ja et sinna jõudmine nõuab alati ohvreid. Vaat Eesti kümne aasta tagune poliitika oli selline. Eesmärk – vabadus. Vahend – «kartulikoorte söömine». Ega keegi ei mõelnudki ju päriselt kartulikoori, aga samas oli see kujund väga tabav. See iseloomustas rahva valmisolekut teatud ohvriteks. Olid eesmärgid, mis mobiliseerisid. Ja nii sai teha poliitikat. Tõelist, mitte…rahvalikku, ebapopulaarset.
Aga ohvritega, olgu kollektiivsete või individuaalsetega, on nii, et neid ollakse valmis tooma siis, kui neid tegelikult ette ei kujutata. Suurte ideaalide valgel võivad eelseisvad ohvridki tunduda kuidagi ilusad. Aga tegelikkuses need pole seda kunagi. Mida ilusat on inimestes, kes prügikastist toitu otsivad?
Nõnda ei saa ükski revolutsiooniline idealism kesta üle kümne aasta. Poliitik, kes praegu tuleks jutuga suurtest eesmärkidest ja kartulikoortest – ma isegi ei hakka ütlema, mis temaga tehtaks. Vaadake, mis Isamaast sai.
Seevastu uus, rahvalik poliitika ei paku mitte suuri eesmärke ja kibedaid katsumusi, vaid kohest rahuldust. Põhimõtteliselt raha. Ja meelelahutust. Vanasti öeldi leiba ja tsirkust, aga see on labane. Tänapäeval on meie nõudmised siiski kõrgemad. Liisinguid ja muusikale.
Rahvast tuleb veenda eelkõige selles, et «meiega» jääb elu põhiliselt samaks, ainult läheb natuke paremaks. Ärge kartke. Reformid, kui neid on, on sellised, mis eriti midagi ei muuda, aga mida kõik ometi on oodanud. Otsevalitud president. Pätid eluks ajaks trellide taha.
Mõni võib-olla arvab, et ma ironiseerin siin ja tahan uuele poliitikale halba varju heita. Ometi olen ma sellest kaugel. Tõtt-öelda ei kujutagi ma ettegi, et mõni poliitika võiks praegu sellest oluliselt erineda.
Ka tõeline vasakpoolsus nõuaks ohvreid. Ja mitte niivõrd rikastelt (kellele alati jääb midagi kätte), kuivõrd sellelt keskklassilt, kes suure surmaga on viimaks oma auto- ja kodulaenud kätte saanud. Kas sellisteks uuteks ohvriteks ollakse valmis? Kui ei, siis saab ka vasakpoolsusest lihtsalt vasakp…, vabandust, vasakrahvalikkus.
Viimase aja poliitilise spordi üks köitvamaid alasid on kahe (nelja, kuue) miljardi jagamine. Olgu siis tegemist eelarve ülejäägi või tulevase Telekomi müügirahaga.
Huvitav, et kui muidu riigi raha jagades lausa krooni lõhki aetakse, et ikka igale poole midagi saaks, siis need n miljardit oleks nagu hoopis üks teine raha. Justkui lotovõit, mis lubab täita oma tõelise unistuse. Ideedes on tõelise, suure poliitika hõngu. Kes teeks rongi Riiga, kes silla Saarde, kes paneks miljardid hoopis intressi teenima. Et ükskord, kui me oleme targemaks saanud…
Kummaline, et teatavat idealismi, tõelisi suuri, lõpmatuid eesmärke ei leia tänapäeval mitte sotside leerist, kust seda ootaks, vaid pigem paremliberaalidelt. Just nemad räägivad kapitali lõplikust vabastamisest ja lõpmatust õnnest, mille see kaasa toob – kunagi tulevikus.
Vasakpoolsusel, mille eesmärk pole enam töörahva täielik vabastamine kapitali orjustest, vaid lihtsalt hüvede «õiglasem jaotus», oleks nagu midagi olulist ära lõigatud.
Kõige selle valgusel ma tõesti ei oska öelda, kumb on tegelikult parem, kas vana suur poliitika oma tõeliste eesmärkide ja raske, ohvriterohke teekonnaga nende poole, või uus väike poliitika, mis pakub lihtsaid, käegakatsutavaid, ühesõnaga, rahvalikke sihte.
VE: MyDoom – arvutiviirus
(12.02.2004)
Täna peaks kõigi eelduste kohaselt kätte jõudma päev, mil juba nädalaid levinud viirus MyDoom deaktiveerub ning e-kirjade liiklemise kiirus naaseb endistesse raamidesse. Ausõna, mul on juba kõrini sellest, et teisipäeval Helsingist saadetud e-kiri potsatab mu postkasti laupäeval.
• Lisaks tuleb installeerida arvutisse antiviirus, millest tasuta jagatava AVG saab aadressilt http://www.grisoft.com/. Antiviiruse andmebaase tuleb uuendada või lasta programmil neid automaatselt uuendada iga päev.
• Lisaks tuleb arvutisse installida kõik turvapaigad aadressilt http://windowsupdate.microsoft.com. Meeles tuleb pidada, et tundmatuid kirjalisandeid ei tohi avada.
Täna ilmselt ei ole viirustega veel lõpp. Kui, siis vaid MyDoomi lõpp. Tuleb uus ja veelgi karmim viirus, mis levib veelgi aktiivsemalt. Hoiatamisest pole kasu, seda näitab ajalugu – iga viirus levib eelmisest kiiremini, ulatuslikumalt ja laastavamate tagajärgedega, sest keegi ei kuula õpetussõnu. Avame kirjade lisandeid, ei kaitse arvutit ja kasutame aukudega tarkvara, kuigi alternatiiv on olemas ja pelgalt ümberharjumise vaevaga.
Mis liigub inimese ajus, kes istub ühel hetkel arvuti taha ning kribab valmis koodi, mis tekitab internetiseerunud (parandus, microsoftiseerunud) maailmas üha enneolematumat kahju, seda nii nakatunud arvutite kui ka tiguposti tasandile aeglustunud e-postiliikluse aspektist? Kas ta mõtleb kirjutades sellele, et sooritab kuritegu, või arvab ta, et tegemist on hea naljaga? Kaldun arvama, et ta teab selgelt, et ta on kurjategija ning pimedas, kuid äärmiselt kaalutlevas vihas valmistab ta ajaliselt leviva viiruse, toetab end seejärel vastu seljatuge ning jääb “tulemusi” ootama.
Viirusekirjutaja näol on tegemist hoolikalt kaalutleva inimesega, kes seab viirusekoodi juba tähtaja, millal epideemia lõpeb. Sest see on talle ning tema “kolleegidele” kasulik. Kui viiruseepideemia oleks ajatu, võetaks tarvitusele sama ajatud meetmed. Kui viiruseepideemia on ajaline, siis ei vaevu suurfirmad meetmeid eriti rakendama ning ootavad ära kuupäeva, mil viirus leviku lõpetab. Lootuses, et vahepeal keegi teine uut viirust ei kirjuta.
Seda, et viirusekirjutaja teab, et on kurjategija, näitab seegi, et esmaspäeval paiskas MyDoomi autor võrku laiali jälgede segamiseks mõeldud uue viiruse – Doomjuice’i. See viirus loob illusiooni, et MyDoomi algallikaks on sajad tuhanded arvutid maailmas ning seltsimees, kes viiruse kõigepealt kirjutas, pääseb puhta nahaga. Et viirusekirjutaja tunneb viha, tuleb aga välja sellest, et tema kirjutatud viirus MyDoom korraldas kahe nädala eest rünnaku firmade SCO ja Microsofti netilehekülgedele. Tema Doomjuice aga korraldab enneolematu rünnaku Microsofti veebi vastu täna.
Ma ei usu, et viiruste leviku vastu aitaks viirusekirjutajatele teiste võimaluste pakkumine oma innu rahuldamiseks, näiteks viirusekirjutajate MM. Nende eesmärk on korraldada laastamistöö, ees-märk on rünnata teistele inimestele kuuluvate vahendite abil oma vihavaenu sihtmärki. Neid ei saa ohjeldada. Ohjeldada saab ainult meid, jättes endale sügavale pealuu sisse, et tundmatuid kirjalisandeid EI TOHI avada.
Sest teadagi, kutsest vahetada ebaturvaline tarkvara turvalise vastu ei ole mitte mingit kasu.