• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

Kes on parim ?

Autor Avo | Avaldatud: 12. veebr. 2004

Kes on parim MTÜ, sponsor, vabatahtlik, missiooniga inimene?

Lääne-Viru Maavalitsus ja MTÜ Virumaa Info- ja Koolituskeskus kuulutavad välja Lääne-Virumaal avaliku konkursi 2003. aastal:

· mittetulundusühingu· sponsori· missiooniga inimese/vabatahtliku väljaselgitamiseks.

Konkursile saab esitada organisatsioone ja üksikisikuid.
Neljandat aastat toimuva konkursi eesmärgiks on teadvustada kodanikualgatuse tähtsust ja tugevdada heategevuslikke traditsioone ühiskonnas.
Käesoleva konkursi märksõnaks on 2003. aasta väljapaistev tegu.

Teie põhjendatud ettepanekuid ootame 23. veebruarini 2004 e-posti aadressil maavalitsus@l-virumv.ee.
Ettepanekuid võivad esitada nii üksikisikud kui ka organisatsioonid. Iseennast või enda organisatsiooni palume mitte esitada. 

Ettepanekus ootame:  
esitatava parima kandidaadi andmeid (nime/nimetust, kontaktandmeid ning lühikest, kuni 15-realist põhjendust.
esitaja andmeid (nime/nimetust, kontaktandmeid),

Lisateave Virumaa Info– ja Koolituskeskusest telefonil 324 3146 või Tiina Vilult 325 8015, 32 58001.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kohtla-Järve Meditsiinikool

Autor Avo | Avaldatud: 12. veebr. 2004

KohtlaJärve Meditsiinikool saab iseseisvalt hakkama

Kohtla-Järve meditsiinikooli juhtima asudes teadsin sellest koolist vaid seda, mida olin kuulnud aasta aega kooli nõukogus olles ning teada saanud Tallinna ja Tartu meditsiinikooli pakutud ühinemisprojektidest.

1999. aastal jõuti järeldusele, et Kohtla-Järve meditsiinikool ei vasta nõuetele – ei õpetajad, raamatukogu ega muu. Direktori kohusetäitjana tööle asudes leppisin mõttega, et koolil ei ole võimalik iseseisvana toimida. Olles aga mõne nädala töötanud, tutvunud koolieluga ning suhelnud koolivõrgubüroo ja Ida-Viru maavalitsusega, sain teada, et tegelikult polnud midagi kindlat otsustatud, ja koolijuhina võisin langetada otsuse, kui seda toetavad kooli nõukogu ja kollektiiv.

Loomulikult oleks olnud kergem minna kellegi teise poolt sisse tallatud rada pidi. Tundsin siin vastuolusid. Õdede tasemekoolitus, mida ei lubatud Kohtla-Järve meditsiinikoolile, toimub siiski suures osas meie õpetajate baasil. Saame sellega hakkama ja omatulu, mida oleme teeninud täienduskoolitustega, on olnud ainus investeering kooli arengusse. Projektid, mille me tõukefondidesse esitasime, lükati tagasi.

Pedagoogidel vajalik tase

Kooli pedagoogide tase pole nii kehv kui arvatakse. Akadeemilise tunnustamise infokeskus (Eesti ENIC/NARIC) tunnistas Venemaal hariduse omandanud ja Kohtla-Järve meditsiinikoolis töötavate õpetajate teadmised võrreldavateks Eestis kehtiva kõrgharidusstandardi järgi bakalaureuseõppe ja sellele järgneva magistriõppe tasemega. Küll aga on vaja haridustaset tõsta mõnel kõrgharidusega pedagoogil. Nendest osa juba õpib, osa aga on meelestatud õppima asuma järgmisest aastast. Loomulikult on probleeme õendusalase magistrikraadiga õppejõududega, kuid nendega on muret kõigil kolmel meditsiinikoolil Eestis.

Kooli raamatukokku oleme sel aastal investeerinud 100 000 krooni ning seda just õendusalase erialakirjanduse ja perioodika osas. Oleme selleks aastaks välja töötanud 15 täiskasvanute täienduskoolituse kava õdedele ja alustanud nende läbiviimist. Osalemiseks on soovi avaldanud paljud Ida-Virumaa haiglate õed ja hooldusõed. Läbi viidud koolituste kohta oleme saanud ainult positiivseid hinnanguid. Saime hakkama kooli arengukavaga ja suutsime remondiga parandada kooli imagot.

Ida-Virumaal on võimalik õppida

Viime sisse viimaseid täiendusi üldõenduse ja tasemeõppe õppekavadesse, mis on vastavuses Euroopa Liidu normide ja kutsestandardiga.

Oleme saanud toetust kooli iseseisvaks edasitoimimiseks kõigilt Ida-Virumaa tervishoiuasutustelt, paljudelt koolidelt ja kohalikelt omavalitsustelt.

Kõrgharidusseadus seab küll omad raamid, kuid minu arvates peaks üleminekuaeg olema tagatud vajaduse järgi.

Olles ämmaemandana aidanud ilmale tuhandeid Ida-Virumaa lapsi, soovin, et neil oleks soovi korral võimalus kodukohas haridust omandada. See on oluline just neile, kel puudub suur rahakott.

Ka keeleintegratsioon oleks eesti keele süvaõppena paindlikum ja sujuvam. Pole mõtet hoida kokku ühest rahakotist, et siis jagada toetusi teisest. Uskuge, ka idavirulased saavad ise endaga hakkama, kui neile selleks võimalus antakse.

Ka väljaspool Tallinna ja Tartut elavad inimesed ning suurte otsuste tegemisel tuleks arvestada ka nende arvamusega.

ERIKA KRUUP,
Kohtla-Järve meditsiinikooli direktori kohusetäitja
Kolmapäev, 11.02.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kaarlõp, Rein – mäeinsener

Autor Avo | Avaldatud: 12. veebr. 2004

Tudengipõlve idee praktikas

Estonia kaevanduse kaldðahti ja sellega kaasneva uue tehnoloogia juurutanud mäeinsener Rein Kaarlõp pälvis aasta inseneri tiitli idee eest, mis sündis tal juba tudengipõlves.

Eesti inseneride liit omistas Eesti Põlevkivi arendusosakonna juhatajale Rein Kaarlõpile aasta inseneri tiitli veebruari algul.

“See tiitel pole mitte ainult mulle, vaid kogu meeskonnale, kes aitas seda ideed ellu viia,” ütles Kaarlõp.

Kaarlõp rääkis, et tunnustuse toonud idee sündis tema peas juba tudengipõlves. “Toona kavandati Kabala kaevandust ning sinna plaaniti ehitada just säärane kaldðaht,” rääkis Kaarlõp. “Mulle hakkas see idee meeldima ning ma arvasin, et seda võiks ka Estonia kaevanduses rakendada.”

2002. aasta suvel tõi Kaarlõp idee taas välja ning pärast vaidlusi sai kaldðahti mõte heakskiidu. Tänavu aprillis peaks kaldðaht juba täies mahus ekspluatatsiooni jõudma. Koos kaldðahtiga kaasnevad tehnoloogilised uuendused jõustuvad aga alles mõne aasta pärast. “Suurem töö on veel ees,” ütles Kaarlõp. “Kogu see uus tehnoloogia pole veel rakendunud. Aga eelkõige peavad inimesed nende uuendustega harjuma.”

Estonia kaevandusse rajatud kaldðaht võimaldab kaevanduses kasutusele võtta ratastranspordi ja loobuda raudteedest. Kaldðahti kaudu pääsevad maa alla nii uued lõhkeaineautod ja muud mäemasinad kui ka kaevurid. Seni kaevureid maa alla toimetanud lifte ja allmaaronge hakkavad asendama kaevanduse vajadusi silmas pidades ümber ehitatud mikrobussid.

Mäeinsener Kaarlõp pälvis aasta inseneri tiitli kaldðahti ja kogu Estonia kaevanduse kompleksse tehnoloogia rekonstrueerimisel tehtud inseneritegevuse eest. “See kaldðaht pole paraku küll päris minu leiutis. Maailmas on see nii madalate kaevanduste puhul pigem reegliks,” tunnistas Kaarlõp.

Kaeveõõnte lae toestamise uudsete insenerlahenduste kasutuselevõtmine toestiku paigaldamise mehhaniseerimisega suurendab oluliselt tööviljakust ja tööohutuse taset, leidis inseneride liit.

Aasta inseneri tiitlile esitas Rein Kaarlõpi Eesti mäeseltsi juhatus. “Ma olen kõigile tänulik,” ütles Kaarlõp. “Tänan kõiki, kes selle idee rakendamisele kaasa aitasid: meeskonda, Eesti Põlevkivi juhtkonda ja mäeseltsi, kes seda tähele panid.”

ARGO SOOLEP
Põhjarannik, kolmapäev, 11.02.2004

xxx

Loe lisaks Kaarlõp, Rein – kaldšahti rakendaja

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Lääne-Virumaa Aasta inimesed on Arvo Saul ja Arvo Orupõld

Autor Avo | Avaldatud: 12. veebr. 2004

Maavalitsus selgitas eile, 11. veebruaril maakonna Aasta inimesed 2003.

Lääne-Virumaa Aasta inimene majandusvaldkonnas 2003 on AS Pihlaka omanik ja tegevjuht Arvo Saul.

Jätkuvalt edukas majandustegevus, mille tulemusena teavad Lääne-Virumaad väga paljud üle Eesti. AS Pihlaka kondiitritooteid müüakse lisaks Rakverele ka Tallinnas, Tartus, Jõhvis, Viljandis jm.

AS-s Pihlakas töötab kokku 133 inimest, neist 80 tootmises.

Kondiitrifirma on suutnud välja koolitada vabariigi tipp-kondiitreid: 2003.a toidumessil osales 15 firma töötajat, neist kaks kondiitrit saavutasid kõrged kohad: 2. koha Irina Baburina ja 3.koha Ilmar Võtti. Ilmar Võtti jõudis kolmandat aastat järjest Aasta kondiitri valimisel kolme parema hulka.

 

Aasta inimene 2003 kultuuri- ja sotsiaalvaldkonnas on Tamsalu AO suusatreener Arvo Orupõld.

Arvo Orupõld on legendaarne suusatreener, kes töötades-tegutsedes Tamsalus on suutnud raskuste kiuste luua oma koolkonna edukaid suusatajaid.

Igati tunnustustvääriv on tema oskuslik töö rajameistri, treeneri, sportlaste ravitsejana. Viimased 5-6 aastat on ta oma jõu ja energia pannud noorsuusatajate treenimisele. Sihiks on, et suusatamine Tamsalus jõuaks oma kunagisele kõrgele tasemele. Oma tööd teeb ta peaaegu tasuta.

Ta on treeninud ka orienteerujaid, kergejõustiklasi.

Noorteklassis on esimesed tulemused juba märgatavad. 2003. aastal saavutasid tema hoolealused Eesti meistrivõistlustel erinevates vanuseklassides kokku 1 kuld-, 2 hõbe- ja 4 pronksmedalit;

Eesti noortemeistrivõistlustel kokku 3 kuld-, 1 hõbe- ja 1 pronksmedali;

Eesti noorte talimängudel ja “Visu” võistlustel 5 kuld-, 2 hõbe- ja 1 pronksmedali.

Rahvusvahelisel Lapin Kulta võistlustel saavutasid tema kasvandikud 2 neljandat kohta.

Põhjamaade noorte meistrivõistlustel 2004.a tuli Timo Simonlatser sprindis ja teates noortemeistriks ning saavutas 10 km vabastiilis 5.koha; FIS maratonisarja kokkuvõttes 4. kohal Õnne Kurg (4 korda kuue hulgas).

Tema kasvandikud on olnud/on Kaili Sirge, Õnne Kurg, Timo Simonlatser, Raido Õunapuu jpt. Õnne Kurg on 2003.a maakonna parim naissportlane ja Timo Simonlatser parim noorsportlane maakonnas samuti 2003.a.

Arvo Orupõld on oma sportlasteel olnud väga järjekindel ning tegelenud ikka jõudu ja vastupidavust nõudnud aladega.

Arvo Orupõld on tervete eluviiside musterkuju. Ta on mees, kes teeb kõiki töid armastusega, sihipäraselt, parimat tulemust taotlevalt. Hinnatud on ta mesiniku ja aiandusentusiastina.

Arvo Orupõld on meistersportlane kergejõustikus ja murdmaasuusatamises. Ta on olnud kergejõustikus Eesti meister 50 km käimises ja Eesti koondislane. Suusatamisega on ta tegelenud 50 aastat.

Lisaks olnud Eesti meister VTK mitmevõistluses, saavutanud häid tulemusi orienteerumises, laskmises.

—

Autasud annab maavanema kohusetäitja Riina Kaptein üle vabariigi aastapäevale pühendatud pidulikul õhtul 22.veebruaril Rakvere Teatris.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Pala lastemaraton

Autor Avo | Avaldatud: 12. veebr. 2004

Pala lastemaratonist osa võtjad suusatavad nalja tegemata
Villu Päärt, PM reporter, 02.02.2004 

Juurde, juurde, karjub mäeotsatäis ergutajaid. «Hea öelda, kui see ees ei lase mööda!» kaebab uhke uisusammuga mäest üles rühkiv tüdruk ergutajatele. «See ees» ei tee kuulmagi ja lükkab end ees mäest alla libisema.

Pala mararon.PMfoto.jpg:  

Pala noortemaratonil suusatatakse täie tõsidusega. Algusest lõpuni.

«Mul on üks suusk ühe määrdega ja teine teisega,» arutab umbes 5.-6. klassi poiss stardi eel suuski jalga sättides tõsiselt.

Teine paneb vastu: «Mul on Briko, miinus neli kuni kaheksa.»

Siin on paukunud kakskümmend külmakraadi ja finiðis on tulnud seista vihmavarjuga, kuid Tartu maratoni väikevend Pala noortemaraton on oma seitsmeaastases ajaloos pidamata jäänud vaid korra, lumi oli puudu.

Maratoni korraldab kohalik põhikool omal jõul. Kooli taha metsa on ehitatud suusarajad, mis kvaliteedilt parimad kogu Jõgevamaal.

Need Pala lapsed, kes ise starti ei lähe, on maratonipäeval tööl joogijagajate, ringilugejate või teejuhtidena.

Õpetajate maratonitööd

Õpetajadki on aastatega selgeks õppinud oma maratoniametid – näiteks üks poeb öökullikostüümi ja teeb maskotti.

Inglise keele õpetaja Maila Kolberg seisab finiðis, kirjutuslaud paelaga kaelas, ja peab protokollil järge. Emakeeleõpetaja Leili Lind hõikab möödatuiskavatele suusatajatele joogitopsi pakkudes «Võtkeee teeeed!» nii valjusti, et mikrofoni abil rääkivat maratonikommentaatorit on vaevalt kuulda.

Palale sõidavad maratoniks kokku lapsed ja noorukid kogu Eestist, põhiosa neist ei pääseks Tartu maratonil vanuse tõttu starti ei pikal ega isegi poolel maal.

Parimad puudusid

Suusatreener Tiia Teppan on kommentaatorimikrofoni hoidnud kõik need aastad. «Lap­sed suusatavad ikka samamoodi, aga varustus on paremaks läinud ja klubidel on tekkinud oma riietus,» näeb Teppani kogenud silm. Tuules lotendavad vaid mõned üksikud dressipüksid, malliks on kirevad liibuvad suusakombinesoonid.

Tänavu tuleb Teppanil tunnistada, et Eesti kõige tugevamad noored suusatajad pole Palale tulla saanud, nemad võtavad samal ajal mõõtu Põhjamaade eakaaslastega.

Sellest hoolimata on rajal Eesti suusatamise kuulsaim perekonnanimi – Veerpalu. Otepää tulevikulootuste Karupesa teami eredavärvilises kombinesoonis Andreas Veerpalu (9) sõidab isa määritud suuskadega nii võimast uisusammu, et tema rajal äratundmine ei valmista erilisi raskusi.

Poiss on tänavu võtnud omavanuste hulgas ühe esimese ja neljanda koha. Raja ääres toetavad teda vanaema ja vanaisa. «Ema jäi haigeks, muidu oleks tema tulnud. Isal on Haanjas Eesti meistrivõistlused, tema ka ei saanud tulla,» räägib vanaema Eda-Ehala Kruus. Erinevalt isast on poisi trumbiks just vabastiil.

«Klassikas ei jõua ta veel endast vanematega koos sõita. Aga kui kasvab, küll sõidab klassikat,» arvab Andreas Veerpalu tulevikust Maaja Laasik, kes vanaemana kaasa elamas lapselaps Karl Laasikule, Andrease paar aastat vanemale meeskonnakaaslasele.

Karl Laasik näitab poiste kõige nooremas vanuseklassis kõigile kandu. Veerpalu on finiðis neljandana. Vanaema on mures, et poisi riided on rajal rassimisest täitsa märjaks saanud.

Sel ajal kui Veerpalu saab vanaemalt sooja jope, on Pala maratoni kõige noorem sõitja, Tartu poiss Jan-Henrik Pärnik (7) maha saanud ühe viiekilomeetrise ringiga. Teine on veel ees. Nii pikka maad pole poiss oma elus enne võistlusel sõitnud. Tartu suusaklubi trennis küll, aga see pole ikka võistlusega võrreldav.

Ema Tea sõidab poisi järel, õde Piret (10) on juba ees teisel ringil. «Neid peab pidurdama, nad ei tunne enda piire. Pärast on halb olla ja ei tahagi enam suusatada,» avaldab ema enne poja starti oma eesmärgid. «Nad ajavad, et nemad tahavad Tartu maratoni poolt maad sõitma minna. Las proovivad enne siin.»

Kui poiss Pala sõidu hästi vastu peab ja ise tahab, siis Tartu maratoni avatud raja 16 kilomeetrit võiks ema arvates kõne alla tulla. Suusatab Jan-Henrik Pärnik neli-viis korda nädalas, nädalavahetustel käib pere ikka koos suusatamas. Kui Tartus lund ei ole, saab sõita Haanjasse või Otepääle.

Kelk jääb autosse

«Autos on kelk ka alati kaasas, aga seda enam välja ei võeta,» iseloomustab ema poisi suusahuvi kõige paremini.

Pärnik peab kümme kilomeetrit vapral vastu. Lõpusirgel tuleb mööda lasta endast pea kümme aastat vanemate lõpuspurt.

Enne kurvi on Nõmme noormees Andres Kollo veel ees. Pikk maa on maha sõidetud hirmsa tempoga, ühel hetkel langeb Kollo kui niidetult. Jalad lähevad risti ja Illuka põhikooli poiss Timo Juursalu pääseb mööda.

Selle ühe kukkumisega on Kollo kaotanud nii võimaluse võita Pala maraton kui kakssada krooni – esikoha eest saab võitja 500, teine koht peab leppima 300ga.

Finiðis on Kollo tõesti pettunud ega taha tükk aega kedagi ega midagi näha. See on tõsine kaotus.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Õnnepalu, Tõnu – kirjanik

Autor Avo | Avaldatud: 11. veebr. 2004

Populismist ja poliitikast
Tõnu Õnnepalu, kirjanik 11.02.2004 00:01

Tõnu Õnnepalu kirjutab populismist ja rahvalikkusest Eesti poliitikas – nüüd pakutakse meile kohe ja kiiresti lihtsaid lahendusi, liisinguid ja muusikale.

Kui Res Publica valimised võitis, iseloomustati seda uut erakonda kuskil lääne lehes kui «parempopulistlikku». See tundus tõsiselt ebaõiglane. Vahel aga juhtub nii, et kaugelt heidetud juhuslik pilk paneb asjad terasemalt paika kui sisemine lähivaatlus.

Uus poliitika on tõepoolest osutunud suuresti populismiks. Viimane saavutus selles vallas oli too värviline voldik. Selle nimi olevat valijatega suhtlemine. Kui propaganda nimetatakse ümber suhtlemiseks, mis see siis veel muud on kui mitte p…

Aga aitab sellest inetust P-tähega sõnast. Mina pakuksin selle maakeelseks vasteks lihtsalt «rahvalikkus». Jah, kuigi see vist tekitab protesti. Rahvalikkus on siiski midagi pehmet ja meeldivat, lihtsat ja kodust. Meie Mees ja tädi Maali. Seevastu populism peaks olema midagi võõrast ja paha. Silvio Berlusconi.

Vaene Silvio! Eks avangard saa ikka materdada. Itaalia on kord juba toonud Euroopasse uue poliitika – kahekümnendatel. Sealjuures ma siiski ei samastaks ega isegi võrdleks Forza Italiat kunagiste fashistidega ega Juhan Partsi valitsust mingi «vaikiva ajastuga». Aeg on teine, väljakutsed on teised.

Aga avangard jääb avangardiks. Karta on, et kõigis end tõsiselt võtvate Euroopa parteide PR-üksustes analüüsitakse praegu täie tõsidusega Itaalia kogemust.

On niisiis rahvalik poliitika ja puhas poliitika – Poliitika. Mis neil vahet on? Kas siis igasugune demokraatlik poliitika ei peaks olema rahvalik, katsuma rahvale meeldida? Lõppude lõpuks on ju nii demos kui populus lihtsalt rahvas, üks kreeka, teine ladina keeles.

Tõsi, mõnede arvates oli Rooma teatud mõttes Kreeka kultuuri ja poliitika mandunud vorm. Teiste arvates jälle edasiarendus. Nii võib ka rahvalikkust pidada demokraatia mandumiseks. Aga ka edasiarenduseks. Tõeliseks demokraatiaks.

«Vanas», klassikalises demokraatias käitub poliitiline eliit – valitud ja valitavad – rahva suhtes heasoovliku ja idealistliku pedagoogina, kes selgitab kannatlikult oma ideid ja eesmärke. Kusjuures need eesmärgid pole kunagi ühe valimistsükli kaugusel, vaid hoopis kaugemal.

«Tõelist» või klassikalist poliitikat iseloomustabki minu arvates see, et selle eesmärgid ei asu mitte homses, vaid teatud mõttes lõpmatuses. Ja et sinna jõudmine nõuab alati ohvreid. Vaat Eesti kümne aasta tagune poliitika oli selline. Eesmärk – vabadus. Vahend – «kartulikoorte söömine». Ega keegi ei mõelnudki ju päriselt kartulikoori, aga samas oli see kujund väga tabav. See iseloomustas rahva valmisolekut teatud ohvriteks. Olid eesmärgid, mis mobiliseerisid. Ja nii sai teha poliitikat. Tõelist, mitte…rahvalikku, ebapopulaarset.

Aga ohvritega, olgu kollektiivsete või individuaalsetega, on nii, et neid ollakse valmis tooma siis, kui neid tegelikult ette ei kujutata. Suurte ideaalide valgel võivad eelseisvad ohvridki tunduda kuidagi ilusad. Aga tegelikkuses need pole seda kunagi. Mida ilusat on inimestes, kes prügikastist toitu otsivad?

Nõnda ei saa ükski revolutsiooniline idealism kesta üle kümne aasta. Poliitik, kes praegu tuleks jutuga suurtest eesmärkidest ja kartulikoortest – ma isegi ei hakka ütlema, mis temaga tehtaks. Vaadake, mis Isamaast sai.

Seevastu uus, rahvalik poliitika ei paku mitte suuri eesmärke ja kibedaid katsumusi, vaid kohest rahuldust. Põhimõtteliselt raha. Ja meelelahutust. Vanasti öeldi leiba ja tsirkust, aga see on labane. Tänapäeval on meie nõudmised siiski kõrgemad. Liisinguid ja muusikale.

Rahvast tuleb veenda eelkõige selles, et «meiega» jääb elu põhiliselt samaks, ainult läheb natuke paremaks. Ärge kartke. Reformid, kui neid on, on sellised, mis eriti midagi ei muuda, aga mida kõik ometi on oodanud. Otsevalitud president. Pätid eluks ajaks trellide taha.

Mõni võib-olla arvab, et ma ironiseerin siin ja tahan uuele poliitikale halba varju heita. Ometi olen ma sellest kaugel. Tõtt-öelda ei kujutagi ma ettegi, et mõni poliitika võiks praegu sellest oluliselt erineda.

Ka tõeline vasakpoolsus nõuaks ohvreid. Ja mitte niivõrd rikastelt (kellele alati jääb midagi kätte), kuivõrd sellelt keskklassilt, kes suure surmaga on viimaks oma auto- ja kodulaenud kätte saanud. Kas sellisteks uuteks ohvriteks ollakse valmis? Kui ei, siis saab ka vasakpoolsusest lihtsalt vasakp…, vabandust, vasakrahvalikkus.

Viimase aja poliitilise spordi üks köitvamaid alasid on kahe (nelja, kuue) miljardi jagamine. Olgu siis tegemist eelarve ülejäägi või tulevase Telekomi müügirahaga.

Huvitav, et kui muidu riigi raha jagades lausa krooni lõhki aetakse, et ikka igale poole midagi saaks, siis need n miljardit oleks nagu hoopis üks teine raha. Justkui lotovõit, mis lubab täita oma tõelise unistuse. Ideedes on tõelise, suure poliitika hõngu. Kes teeks rongi Riiga, kes silla Saarde, kes paneks miljardid hoopis intressi teenima. Et ükskord, kui me oleme targemaks saanud…

Kummaline, et teatavat idealismi, tõelisi suuri, lõpmatuid eesmärke ei leia tänapäeval mitte sotside leerist, kust seda ootaks, vaid pigem paremliberaalidelt. Just nemad räägivad kapitali lõplikust vabastamisest ja lõpmatust õnnest, mille see kaasa toob – kunagi tulevikus.

Vasakpoolsusel, mille eesmärk pole enam töörahva täielik vabastamine kapitali orjustest, vaid lihtsalt hüvede «õiglasem jaotus», oleks nagu midagi olulist ära lõigatud.

Kõige selle valgusel ma tõesti ei oska öelda, kumb on tegelikult parem, kas vana suur poliitika oma tõeliste eesmärkide ja raske, ohvriterohke teekonnaga nende poole, või uus väike poliitika, mis pakub lihtsaid, käegakatsutavaid, ühesõnaga, rahvalikke sihte.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Doomjuice – MyDoom-viiruse jätke

Autor Avo | Avaldatud: 11. veebr. 2004

(08:38 11.02.2004)

MyDoom-viiruse autor kirjutas uue jälgi segava ussi Doomjuice

TALLINN, 11. veebruar (EPLO) – Viirusetõrjetootja Kaspersky avastas esmaspäeval Mydoom-viiruse autori loodud Doomjuice’i, mis on juba nakatanud maailmas üle 100 000 arvuti.

Kaspersky spetsialistide andmetel on Doomjuice kirjutanud tänapäeva kõige ohtlikuma viiruse Mydoom autor teda paljastavate jälgede peitmiseks. Lisaks sellele võimaldab uus internetiuss korraldada veel ulatusliku Microsofti veebilehe vastase DoS-rünnaku, kasutades nende eesmärkide teostamiseks Mydoom.a-ga nakatunud arvuteid.

Doomjuice’iga nakatunud arvutite arvu intensiivne kasv on seletatav selle paljunemismehhanismiga. Globaalvõrkudes leviv uss kasutab paljunemiseks juba mõne ussi I-Worm.Mydoom versiooniga nakatunud arvuteid, tungides neile läbi Mydoomi trooja komponendi poolt käskluste vastuvõtuks avatud TCP pordi 3127. Juhul, kui nakatunud arvuti ussi päringule vastab, saadab Doomjuice sellele oma koopia, mille Mydoomi trooja komponent vastu võtab ja käivitab.

naistepxev

Pärast käivitamist kopeerib uss end Windowsi süsteemikausta nimega “INTRENAT.EXE” ja registreerib selle faili süsteemiregistri automaatkäivituse sektsioonis, tagamaks enda aktiveerimist igal arvuti alglaadimisel. Seejärel asub Doomjuice täitma talle autori seatud põhiülesannet. Võtnud oma kehast välja faili “SYNC-SRC-1.00.TBZ” kopeerib ta selle juurkausta, kaustadesse Windows ja System ning kasutajakaustadesse Documents ja Settings. Antud fail kujutab endast I-Worm.Mydoom.a täielikke lähtetekste sisaldavat TAR arhiivi.

Selle mõtteks on paigutada Mydoom.a originaaltekstid võimalikult suurele hulgale arvutitele, et ei saaks tuvastada viiruse konkreetset autorit, sest kui Mydoom.a koodi lähtenäidised asuvad kümnetel tuhandetel kõvaketastel üle kogu maailma on praktiliselt võimatu seostada neid teatud kindla isikuga.

Lisaks sellele korraldab Doomjuice DoS-rünnaku veebilehele www.microsoft.com, tehes seda kuni 12. veebruarini 2004 “kerges režiimis”, saates lehe 80 pordile ühe GET päringu ja korrates seda suvalise aja järel. Peale nimetatud päeva käivitub DoS-rünnak aga täie võimsusega, ilma vaheaegadeta ning arvestades Mydoomiga nakatunud arvutite hiiglaslikku hulka, võib Doomjuice edasine levik ohustada reaalselt juhtiva tarkvaratootja internetiressursi häireteta tööd.

“Lisaks soovile segada Mydoomi loonud isikute väljaselgitamist, võib viiruse originaaltekstide massiline levitamine põhjustada selle kuritegeliku koodi uute versioonide hiigellaine, sest omades Mydoom.a lähtetekste võib iga programmeerimispõhimõtteid tundev inimene seda kloonida, mistõttu on täiesti võimalik, et lähiajal ootab internetti ulatuslik pommitamine Mydoomi replikantidega,” ütles Kaspersky Labi antiviirusuuringute juhataja Jevgeni Kasperski.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Rooda, Villu – taluperemees

Autor Avo | Avaldatud: 11. veebr. 2004

Ma ei poolda eraettevõtlust riigihanke korras
11.02.2004

Villu Rooda,
Kaasiku talu peremees

29. jaanuari “Sakalas” ilmunud artikkel Loodi paisjärve rajamise ümber tekkinud poleemikast ning sellele järgnenud seinast-seina-arvamusavaldused olid huvitavad ja õpetlikud. Paraku jäi Endel Sova kirjutis 5. veebruari lehes arusaamatuks.

Mina ei ole kunagi olnud paisjärve rajamise vastu. Ma ei mõista, kuidas selline arvamus on kujunenud. Küll olen ma vaidlustanud järve ehituse ja rahastamise projekti kirjutatud andmed, sest need ei vasta tõele. Olen arvamusel, et ajal, mil riik ei suuda rahastada hädavajalikkegi keskkonnaprojekte, on maksumaksja raha kulutamine Loodi paisjärvele ebaotstarbekas.

MA OLEN pooldanud kõike kasulikku, mida annaksid Loodi meierei kasutusele võtmine ja mõisa ümbruse korrastamine. Need on head eraettevõtluse projektid, mida Helir-Valdor Seeder ja Siim Sillamaa kindlasti suudavad ka ellu viia. Seda ei tohiks aga teha riigi raha eest.

Ma ei ole nõus sellega, et järv tuleb ehitada riigihanke korras kui tähtis ja palju andev objekt üldiseks kasutuseks ja turismi arendamiseks. Et see järv oleks eramaadest ümber piiratud, on probleemid selle kasutamisse juba eos sisse kirjutatud.

Kui vald oleks tõepoolest soovinud üldkasutatavat järve, oleks ta jätnud Seedrile ühe hektari maad erastamata ja veekogu oleks saanud vaba kaldaala. Seda ei tehtud ja erastati ka ainus juurdepääsutee.

Need, kes usuvad, et selles olukorras on veekogu kõigile avatud, tutvugu põhjalikult asjaõiguse seadusega.

Järv kaunistab ümbrust ja seepärast peaksidki maaomanikud selle ise rajama. Siis poleks mingit vastuseisu ega probleemi.

VIITAMINE MINU kadedusele on mõistetav, sest selline põhjendus läheb alati inimestele korda. Kui aga 1,7 hektari suurune tiik mind kadedaks peaks ajama, mida siis peaksid minuga tegema paljud Viljandimaa kaunid kodud ja aiad?

Sama võib öelda väite kohta, et kes ise pole saanud, ei talu, kui teine saab. Minu talul pole siin midagi kadetseda. Ma pole tõesti saanud, aga pole ka küsinud. Seega ei ole mind millestki ilma jäetud. Mida oleme ise suutnud teha, seda oleme teinud. Oma tehtu ei sega imetlemast seda, mis ümberringi tehakse.

JA KUIDAS PEAKS sellesse loosse puutuma kõrge luureohvitseri nimetus, mida olen kandnud? Mina ei nimeta ju vallavanem Ene Saart seltsimees partorgiks. See aeg on kõigile möödas.

Lubatagu mulle sellega seoses siiski väike seletus.

Kui mina sooviksin kandideerida volikokku või Riigikokku, oleks kunagine teenistus sõjaväe luure eriüksuses mulle takistuseks, mõnele teisele ammune partorgiamet aga mitte.

Luure eriüksuses päästis salastatuse aste isegi kommunistlikku parteisse kuulumisest. Sel tööl oli puhtmilitaarne iseloom, mis pidi teenima Nõukogude Liidu sõjalisi ambitsioone. Poliitikasse ja sisemisse vägivalda me ei puutunud. Partorg aga puutus otseselt, sest partei oli keiser, jumal ja kurat ühes isikus. Partei käsutas kõiki, kuid teda ennast ei kontrollinud keegi.

Kommunistliku partei tohutu liikmeskond oli tegelikust poliitika kujundamisest ja täideviimisest väga kaugel, nomenklatuur aga mitte — nemad olid kontrollijad ja täidesaatjad kõikidel tasanditel poliitbüroost kolhoosi partorgini välja.

Partorge ei saanud pidada julgeoleku nuhkideks, sest on teada, et neid ei värvatud. Nende ametiga käis see funktsioon lihtsalt kaasas. Kaks kolmandikku sisemisest informatsioonist pärineski just partorgidelt. Rahvas aga leiab, et sellest pole midagi paha, sest keegi pidi ju sel ametikohal olema. Samamoodi pidi keegi olema armees ja KGB-s.

Kogu kommunistlik re©iim toimis riigina, kus ükski teenistus erilist aupaistet ei vääri. Arusaamatu on ainult see, et peakorraldajad selles tsirkuses rehabiliteeriti, kuid artiste mitte.

TULEN TAGASI Loodi järve juurde.

Ma ei kuulu küll Loodi Külaseltsi, kuid üht-teist ma siiski tean. Selts pole järve ehitust üldse kuskil protestinud. Ta soovib arendada kohalikku elu ning rajada väikese tõmbekeskuse külamaja, spordiväljaku ja mänguplatsiga. Vallale see plaan ei sobi. Toetuse ja koostöö asemel organiseeriti vastasseis.

See, et Helir-Valdor Seeder ja Siim Sillamaa soovivad oma kinnistutel turismiteenust arendada, on kasulik ja hea. Samuti on hea, et nad tahavad paisjärve teha. Ent nad tehku seda Tiit Maisa, Tauno Tuula ja teiste tublide ettevõtjate eeskujul, mitte riigihanke korras.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Grammy – muusikaplaadi-auhind

Autor Avo | Avaldatud: 10. veebr. 2004

Aastaid loodetud klassika-Grammy on eestlastel käes!TriinTael, teisipäev. 10. veebruar 2004 


AASTA LAUL: Aasta plaadi auhinna napsas Beyonce’i hiti «Crazy in Love» ja teise superfavoriidi OutKasti «Hey Ya!» eest üllatuslikult ära brittide Coldplay lauluga «Clocks». Gwyneth Paltrow’ abikaasa Chris Martin pühendas Grammy mullu lahkunud Johnny Cashile (too ja George Harrison said korraldajatelt postuumse auhinna) ning presidendikandidaat John Kerryle, «kellest loodetavasti saab ühel päeval teie president».


VIIS GRAMMYT: Beyonce Knowles kordas 46. Grammy galal Los Angeleses Staplesi keskuses Norah Jonesi mullust triumfi, kogudes viis auhinda.

Ellerheina dirigent Tiia-Ester Loitme käis galaõhtul Los Angeleses Staplesi keskuses vastu võtmas aasta parima koorimuusikaplaadi auhinda Sibeliuse «Kantaatide» eest, mille Ellerhein, Rahvusmeeskoor ja ERSO salvestasid Paavo Järvi taktikepi all. «See plaat on täiesti oma jõududega tehtud,» kinnitab Järvi intervjuus SL Õhtulehele Eesti muusikute konkurentsivõimelisust. Ja lubab oma Londoni kodus võidu puhul lahti korkida pudeli margiveini.
 

Paavo Järvi , kus võtsite vastu uudise mainekast auhinnast?

«Olen tööasjus Londonis, aga Grammyst sain teada juba pühapäeva õhtul Cincinnatist. Teleülekannet ma ei vaadanud.»

Mis mõtted teil peast läbi käisid?

«Ma ei osanud Grammyt oodata, sest olin täiesti kindel, et me ei võida. See on muusikamaailma tähtsaim plaadiauhind ning konkurents oli väga tugev. Juba see oli suur üllatus, et meid üldse nimekirja pandi. (Samas koorimuusika kategoorias püüdles Grammyt teinegi Eesti kollektiiv – Eesti Filharmoonia Kammerkoor Paul Hillieri juhtimisel plaadiga «Baltic Voices 1» – toim.)

Olen kõige rõõmsam fakti üle, et see auhind tuli Eestisse. Plaat on täiesti oma jõududega tehtud: Eesti koorid, Eesti orkester, helire?issöör Maido Maadik, salvestatud Estonia kontserdisaalis, eesti dirigent. Mitte mingit välist abi. Plaadi välja andnud firma Virgin, mis kuulub EMI alla, on muidugi äärmiselt mainekas. Kuid samasuguse tunnustuse suudaks võita ka Eesti firma plaat.»

On see teie karjääri tähtsaim tunnustus?

«Ei ole. Klassikalises muusikas pole autasud tähtsad. See pole sport. Grammyd on ennekõike tuntud popi, roki ja räpi poolelt. Mulle on kõige olulisem, et see auhind tuli Eestisse. Aitab ehk skeptikutele Eestis ja välismaal selgeks teha, et eesti kultuur pole mitte kohalikul, vaid rahvusvahelisel tasemel. Samuti näitab see Grammy neile, kelle käes on riigi rahakott, et seni antud toetused on end ära tasunud ning neid on vaja veelgi.»

Mis oli teie plaadi trump?

«Võit ei olnud päris ootuspärane, sest need Sibeliuse kantaadid on vähe tuntud ja neid on vähe plaadistatud. Kuid tuntud helilooja vähe tuntud teos võib ka tähelepanu tõmmata. Teiseks: see plaat on nii hästi tehtud. Te kuulake vaid Ellerheina tüdrukute laulu – kui puhas ja ilus kõla! Ellerheinal pole professionaalse koori halbu kombeid. Rahvusmeeskoor on samuti tohutult hea ettevalmistusega, suurte kogemustega.

Sellist kombinatsiooni – ERSO, Ellerhein, Rahvusmeeskoor – olen varemgi kasutanud. Esimese plaadina andsime välja Sibeliuse «Neiu vangitornis». Järgnes «Kantaadid». Septembris alustame Estonia kontserdisaalis Griegi «Peer Gynti» salvestamist.

Usun, et eestlased on rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised just nimelt klassikalises muusikas. Sport, popmuusika – need saavutused on samuti tähtsad, kuid ajutised. Isegi nende alade kõige kõrgematel tippudel on selge lagi ees, millise vanuseni nad on võimelised jätkama. Klassikalises muusikas limiiti pole. Mida vanem ja kogenum muusik, seda parem – eeldusel, et tööd teed.»

Kuidas kavatsete kõrget tunnustust tähistada?

«Huvitav küsimus, pole veel mõelnudki… Telefon heliseb kogu aeg, kõik soovivad õnne. Isa helistas juba eile (s.t. pühapäeva) õhtul ja oli nii õnnelik. Ütles: «Tublid eestlased! Olgu oma muusikute üle uhked!» Eks ma lähen õhtul keldrisse ja teen lahti ühe pudeli head veini.»

Mis marki eelistate?

«Armastan prantsuse veine, Chateauneuf du Pape’i. Selle valingi!»

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Jostov, Mati – põlevkivitööstuse edendaja

Autor Avo | Avaldatud: 9. veebr. 2004

“Mul pole isegi pähe tulnud sellist asja, et mõelda, millised võiksid olla minu teened riigi ees,” tunnistas Eesti Põlevkivi juhatuse esimees Mati Jostov. Nii teda kui tema eelkäijat Väino Viilupit peab president Valgetähe IV klassi teenetemärgi vääriliseks.
Mati Jostov

Eesti Vabariigi 86. aastapäeva puhul saab riikliku autasu riigile ja rahvale osutatud teenete eest 12 idavirulast. Mati Jostov ja Väino Viilup pälvivad teenetemärgi põlevkivitööstuse edendajana. “Endal on mul väga raske oma tööle hinnangut anda, esiteks pole ma ise ennast sinna esitanud,” ütles Mati Jostov. “Ma ei ole oma teenete üle kunagi mõelnud ega neid paberile pannud,” lisas ta.

Samas kinnitas Jostov, et tunneb riigi tunnustuse üle heameelt. “Kas see on teenetemärk või midagi muud, aga igale inimesele meeldib, kui teda tunnustatakse. See on üks motivaatoreid. Olen oma töötajatele püüdnud luua samuti mingeid motivaatoreid, näiteks annab Eesti Põlevkivi igal aastal välja kuldmärki.”

Eesti Põlevkivi eksjuht Väino Viilup ütles, et iga hea asi on oluline. Oma suurimaks teeneks peab ta seda, et ka kõige raskemal ajal – üleminekuperioodil – oli kogu Eestimaa kindlustatud soojuse ja valgusega. “Tulime ilusti toime.”

Viilup arvas, et riiklikku autasu väärib ka Jostov. “Töö on kogu aeg hästi jätkunud, kõik on läinud paremuse, mitte halvemuse poole.”

Narva linnasekretäri Ants Liimetsa, kes saab Valgetähe IV klassi autasu teenete eest omavalitsustegelasena ja Narva eesti seltsi esimehena, esitas teenetemärgi saajaks kultuuriministeerium. “Narva eesti selts tegutseb juba ülemöödunud sajandist, sest Narvas on olnud pidevalt probleeme eestluse ja eesti keele olemasoluga. Oleme seltsiga näinud vaeva selle nimel, et eestlane saaks end Narvas tunda eestlasena,” ütles Liimets.

Autasusaajaid rohkem kui mullu

Ida-Viru maavalitsus esitas tänavu teenetemärgi saajateks Ivar Rooksi ja Lembit Tõnise. Maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja kt Kaarin Veinbergs selgitas, et endine Ida-Viru omavalitsusliidu tegevdirektor Lembit Tõnis väärib tunnustust kui aktiivne külaeluedendaja, kes omal ajal lükkas käima Ida-Virumaa külade esinduse.

“Ivar Rooks esitati kui tunnustatud ja autoriteetne põlevkiviteadlane,” lisas Veinbergs. “Tegemist on teeneka põlevkivikeemia arendajaga, kes seni pole oma tagasihoidlikkuse tõttu silma jäänud.”

Veinbergsi sõnul on rõõmustav, et sel aastal on autasustatavate seas mullusest rohkem kultuuriinimesi. Ida-Virumaalt pälvivad riigi autasu rahvatantsujuht Eike Rõõmus ning teenekad koorijuhid ja muusikapedagoogid Endla Jaanus, Helga Surva ja Aadu Kukk.

Traditsiooniliselt autasustakse ka tublisid vereandjaid. Eesti Punane Rist tõstis Ida-Virumaalt esile Elle Vallandi ja Oksana Avdejeva. Eesti Punase Risti peasekretär Riina Kabi ütles, et Kohtla-Järve haigla traumatoloogiaosakonna arst Elle Vallandi on loovutanud eelmise aasta andmetel verd 121 korda. “Ta on väga positiivne inimene ja aktiivne doonor.”

Kohtla-Järve haigla vereteenistuse osakonna juhataja Oksana Avdejeva on loovutanud verd 104 korda ning teeb aktiivset selgitustööd uute vereandjate leidmiseks, lisas Kabi. “Vere loovutamine on õilis ja omakasupüüdmatu tegevus. Tegelikult on autasu selle eest vähe, sest siin taga on elu.”

President Arnold Rüütel annab tänavu riikliku autasu kokku 447 inimesele.

SIRLE SOMMER-KALDA
Laupäev, 7.02.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud