on Virumaa virulaste hoida

 Essee

Mida ütlete inimesele, kellest on kogemata kombel praeguse ajakirjanduse kangelane (või antikangelane) saanud ja kes on kergemeelselt lisaks lehelugudele võtnud nõuks lugeda ka nende kajastusi internetikommentaarides?

Kui te sellest inimesest hoolite, siis kipub huultele lohutus: “Ära võta seda südamesse!” Sest ka siis, kui kommentaare on kogunenud üle saja, meenutab enamjagu neist turukähmlusi – mida kauem need kestavad, seda udusemaks läheb kakluse põhjus ja seda matslikumaks muutuvad väljendid. Mõnda seesugust läbusõimujuttu lugedes tekib patuselt ebademokraatlik mõte: kas ikka tasub üleüldist kirjaoskust nii väga turgutada? Samas hoomad, et egas harimatud, kuid atsakad düsgraafidki oma rasvast küünalt vaka all hoia – nende räiged ropendused lisavad üldisele sõimukoorile kõvasti koloriiti. Sapp jääb sapiks ka siis, kui seda sõna kirjutatakse üheainsa nõrga b-ga…

Vinneritele ja luuseritele sama

Kui “luuser” läks rahvakeeles kähku käibele, siis “vinnereid” pole veel tuvastama hakatud. Võib-olla seepärast, et “lose” assotsieerub meil luusimisega, “win” aga meenutab kõlalt pigem vistrikku kui võitu. Bulvari-press tõstab vinnerid lausa pilvedesse, tunneb huvi nii nende vannitubade kui ka mantlipärijate vastu, luuseritel tõrvatakse mustaks nii ninad kui aiaväravad. Nojah, vahel tabab vinnereid ka mõni suurem krahh – kõrgelt kukutakse ikka suurema kaarega kui madalalt –, siis naelutatakse nende pildid häbiposti, kusjuures sageli kasutatakse häbimärgistamiseks vinneripõlve-fotosid, lisades “peene” irooniaga: “Nüüd pole härra X-il (või perekond Y-l) enam sellist naeratust huulil.”

Aga ükskõik mida tublid leheneegrid ka ei osundaks, rõhutaks või nendiks – netikommentaatorid annavad oma obadusi sama pika puuga nii vinneritele kui luuseritele. Ühtesid võib parastada, teisi tänitada, kuid enam-vähem samasugune koht näidatakse kätte kõigile. Kui tippsportlane rahvusvahelistel võistlustel esikohta ei saa, on ta vastik pede või ärahellitatud tibi, kui poplaulja läheb välisturneele, siis võtku teadmiseks, et siin ongi ta juba kõiki ära tüüdanud oma kohutava hääle ja õudse väljanägemisega – noorena on ta loll pubekas, keskealisena vana krõnks, ja kui ta peaks julgema endale näiteks autot osta, siis on see niikuinii et kõige nädimat marki ja “kommijad” ei jõua ära oodata, millal ta masina sodiks sõidab… Ja üldse – pangu ennast parem põlema, siis on netiskäijate südamed lõpuks rahul.

Kui seesugused “heasoovlikud” kommentaarid kuuluksid ainult bulvariajakirjanduse juurde, siis saaks asjast veel aru – eks kollase maiguga lood olegi mõeldud kõmu tekitamiseks, aga et ka näiteks Sirbi-teemalised artiklid vallandasid samasugust verbaalset fekaalisadu, see paneb küll imestama. Näitena kopeerin sõnastust muutmata ühe kultuuriasjatundja hoogsa kommentaari: “minupoolest võiks kogu selle pundi põlema panna. maksumaksja tagugu pakspersedele plekki selle eest, et istuvad oma urkas ja teevad miskit sirpi. no tehke, aga oma raha eest. ükski normaalne inime ju sellist pahna lugeda ei viitsi.”

Kes nad siis on?

Tegelikult oleks tõesti päris huvitav teada, kes nad siis on, need kõiketeadjad, kelle suust pudeneb pärle nagu prantslaste muinasjutus “Eeslinahk”. Kommentaaride sisu järgi võib aimata, et tegemist on meie täpseimate maksumaksjatega, suurimate moraali-, ajaloo- ja kultuuriasjatundjatega, parimais aastates eesti asja ajajatega, keda miskipärast pole lastud ei lavale laulma, lehte tegema ega riiki valitsema. Ülekohus ei seisa kotis – nojah, natuke aega vist siiski seisis, sest kõige parem aroom tal just juures ei ole –, aga netikommidega saab seda kogu maailmale lõpuks ometi kuulutada.

Põgusaltki neid kommentaare lugedes märkab, et need, kes autorile tõepoolest (ja vahel väga raevukalt) vastu vaielda tahavad, lisavad enamasti tekstile oma õige nime ja tihtipeale ka aadressi, kuna kõrtsisõimajad eelistavad anonüümseks jääda. Anonüümsus ongi see, mis lubab pesemata suu ja sõrmega arvuti kaudu kallale minna nii maaslamajale kui taevani kiidetule – ja see tõstab kommija peajagu kõrgemale sellest, kellele ta võib näkku paisata kõike, mida sülg suhu toob.

Arvutiasjandus areneb teadagi seitsmepenikoormasaabastega ja küllap võib hea tahtmise juures praegugi ka netivõrgusaladusi kergitada, aga samas – teab, kas tasubki? Võib-olla elab üksjagu inimesi sel kombel välja oma komplekse? Eks me mäleta veel hästi neid aegu, kus tavainimest võis tabada ootamatu sõimuvaling nii poepõrandapühkija kui saunanaise poolt, kellele kogemata kombel jalgu sai jäädud… Nüüd oleme teenindussfääris lugupeetud inimesed ja tusaste mühatuste asemel ootavad meid kustumatu naeratusega sõbralikud näod. Aga kuskil põrnitsevad ometigi pahurad tegelased – sõimusõltlased, kelle viha tahab välja valamist. Olgu peale, võib-olla jääb tänu internetis vallandunud vihakobaratele mõni naine läbi klohmimata, mõni mees mõnitamata ja mõni laps tutistamata! Sestap ära võta südamesse, kui satud kommijate hiirehaardesse!