• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE. Uustal, Bruno – vallavanem

Autor Avo | Avaldatud: 30. jaan. 2004

Tudulinna vallavolikogu valis eile nelja kandidaadi seast uueks vallavanemaks Bruno Uustali, tunnustades seega tema pikaajalist kogemust selles ametis.

Nelja kandidaadi vahel vaagides andis Tudulinna vallavolikogu eile vallavanemat valides kaheksa poolthäält Bruno Uustalile (üks volikogu liige ei hääletanud).

“Pikaajaline praktika sellel alal, mida teistel ei olnud,” ütles volikogu esimees Urve Erikson tema eelistamise põhjenduseks. “Praegu on eelarve ja arengukava koostamise aeg ning loomulikult on hea, kui vallavanem seda kõike alles õppima ei pea hakkama.”

Reformierakondlasest Bruno Uustal ei näe probleemi selles, et kõik Tudulinna vallavolikogu liikmed esindavad Rahvaliitu.

“Ma ei lähe sinna parteipoliitikat tegema,” kinnitas ta. “Valitseval võimuliidul on programm, millest tuleb lähtuda.”

Kuigi Uustal pidas veel ennatlikuks oma plaanidest rääkida, märkis ta, et ennekõike tuleb tal tegelema hakata kommunaalmajanduse küsimustega. “Seal on tühje kortereid ja probleeme soojamajandusega. Järgmiseks kütteperioodiks tuleb leida ühine seisukoht, kuidas edasi minna. Enne seda tuleb aga arengukava vastu võtta. Tudulinnas on juba suur töö ära tehtud, aga üht-teist on vaja veel läbi vaielda.”

Toilas elav Uustal hakkab sealt umbes 75 kilomeetri kaugusel asuvas Tudulinnas tööl käima isikliku autoga. “Sõidukulud ilmselt kompenseeritakse, aga ma ei tea veel, kui suures ulatuses,” märkis ta. “Vallavanemad sõidavad niikuinii alatihti Jõhvi vahet, sest maakonnakeskuses on neil päris palju asjaajamisi,” ei pea ta töötee pikkust probleemiks.

Uustal asub Tudulinna vallavanemana ametisse esmaspäeval.

Varem kümme aastat Toilas vallavanem olnud Bruno Uustal valiti detsembris 2002 Aseri vallavanemaks. Aseri vallavolikogu umbusaldas teda sellel ametikohal aasta hiljem.

KÜLLI KRIIS
Neljapäev, 29.01.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Norak, Andrus – teoloog

Autor Avo | Avaldatud: 30. jaan. 2004

Küsimusi ümberilmareisi lõpetavatele rollinguteleAndrus Norak, teoloog, SLÕL, 30. jaanuar 2004  

Veerevad eestlased muudkui kihutavad mööda maailma ringi, lausa kadedaks teeb. Loomulikult küsib iga teise Eesti kodanik kohe: kust nad selleks raha saavad? Ise saates «Rolling Estonians» ütlevad, et päev Bhutanis maksab turistile 200 dollarit. Sellest, kuidas see neid endid puudutab, aga ei sõnagi. Jääb mulje, et need 200 taala päevas meie rollingutele küll mingit probleemi ei kujuta.

Esimese Eesti matk

Saatest on vähemalt nii palju kasu, et peale presidendi vastuvõtu õpib nii mõndagi esimese Eesti inimest nägupidi tundma. Jutt, mida nad laia maailma vaatamisväärsuste juures räägivad, on aga sageli igavapoolne. Selline kehvavõitu kooliõpikujutt. Telepilt on küll nauditav, aga ärimehe suust ajaloolisi triviaalsusi kuulata küll ei tahaks, rääkigu parem Talsest või kinnisvaraarendusest.

Rollingute juht Raido Rüütel on mees, kes igas maailma paigas lähimas kohalikus veenires end kõhuli viskab ja mõnuga püherdab. See komme mõjub küll igati sümpaatselt ja küllap teevad paljud vaatajad sellest kaugeleulatuvaid järeldusi ka vabamüürlaste ühingu kui terviku kohta.

Miks ei ole aga reisil kaasas teisi salaseltslasi? Tahaks näha, kuidas nemad vee ligiduses käituvad ja meelemürkidesse suhtuvad. Miks on üleüldse Eesti ühiskond reisil nii tendentslikult ja ebavõrdselt esindatud? Kus on kodutu, tööline, macho-mees, feminist ja seksuaalvähemused? Miks osalevad reisil suuresti vaid äri- ja kultuuriinimesed?

Huvitav oli jälgida rollingut, kes Boliiviast Argentinasse kokalehti viis. Tai narkokullerite saatusest ei olnud ta ilmselt midagi õppinud. No hea küll, seekord läks veel õnneks! Mina teda enne nägupidi ei tundnud, nagu ei tundnud sedagi meest, kes indiaani salajuurest laksu all olles segasevõitu juttu ajas. Nüüd tean! Üleüldse – Peeter Võsa võiks rollingutega viimase etapi igaks juhuks kaasa sõita. Saaks teine ka puhtas ja meeldivas keskkonnas – mitte mingis Männiku narkourkas – oma ilujuttu ajada.

Rollingud on saates just säärased, nagu me sageli esimese Eesti inimesi ette kujutame – kas mingid omausku salaseltslased või jämedavõitu talupoeglikud hedonistid, kes niipea kui sõna «meelemürk» kuulevad, pöördesse lähevad. Pakistani kajastavas saates näidati pikalt ja lähedalt rollingute Pakistani giidi lõõgastushetkel – suurt «hubble-bubble tshillit» ehk teisisõnu lihtsalt haðiðit nautimas.

Kuhu edasi?

Ei tea küll ühtegi teist saadet peale «Rolling Estonians’i», mis nii järjekindlalt ja selgesti uimastusainete pruukimist näitab. See paneb hirmuga mõtlema, mida rollingud siis teevad, kui kaamerad parasjagu ei surise?

Tundub, et Eesti esimese põlve hedonistid pole seda veel selgeks saanud, et «hedone» järgimine muiste ka madalamatest naudingutest kõrgemate nimel loobumist tähendas. Küllap seegi aeg tuleb, nagu rollingute juhi meditatsioonid juba näitavad. Nii peeneteks kombinatsioonideks ei ole Eesti laiem avalikkus vast lihtsalt veel valmis.

Kõige igavamad on meie rollingud siis lääneriike külastades. Seal on nad oma mersudest hoolimata ikkagi vaid kolmanda maailma saadikud. Kolmandas maailmas tunnevad nad endid aga märksa vabamalt ja mõnusamalt.

Mis siis nüüd edasi saab? Ümber ilma on purjetatud, Everestil käidud, autosõit ka lõppemas. Kuhu edasi? Mida eestlaste etniline maailmaavastamise projekt järgmisena ette näeb? Antarktikast räägitakse üha sagedamini. Seal käis aga omal ajal Järvesuu poiste brigaad juba ära. Poolused on veel vallutamata…

Nüüd, kui «Ekskursiooni» saade on haleda lõpu leidnud, julgeks ehk uuteks avastusretkedeks ka teise Eesti mõõtmatuid avarusi välja pakkuda.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Erm, Anne – jazzikuninganna

Autor Avo | Avaldatud: 29. jaan. 2004

Anne Erm murdis New Yorgis jalaluuKatrin Pauts, neljapäev. 29. jaanuar 2004

 

Kalev Lilleorg
KARKUDEL: New Yorgi tänaval komistades murdis Anne Erm jalaluu.

Jazzkaare peakorraldaja Anne Ermi reisi varjutas õnnetus – 7. Avenüü ja 34. tänava ristmikku ületades murdis ta jalaluu.
Katrin Pauts

New Yorgist naasnud Anne Erm on tagasi Eesti Raadio toimetajatoolil, jalg kipsis. Tooli kõrval on kargud.

Anne hääl on veidi väsinud ja nukra varjundiga. Ta on löödud ootamatust liikumisvabaduse piirangust – ühes varasemas intervjuus kinnitas ta, et 24tunnisest ööpäevastki jääb talle väheseks.

Manhattani südames juhtunud õnnetut komistamist meenutab Anne Erm kidakeelselt: «Tänavat ületades oli äkki tunne, et hakkan õhku tõusma – ja oligi kogu lugu.» Mis õieti juhtus, ajab teda siiani segadusse. Ehkki New Yorgis on praegu üsnagi külmad talveilmad, ei olnud tänav tema sõnul põrmugi libe. «Täielik müstika. Ma ei saanudki aru, kuidas see niimoodi võimalik on.» Varem pole ta ühtki konti murdnud, seetõttu tundub toimunu talle iseäranis kummaline.

Kuid õnnetus ei kahanda Ermi elevust, kui ta räägib muljeist. Jazzkaare juht käis Ühendriikides maailma suurimal jazziüritusel, rahvusvahelise jazziassotsiatsiooni IAJE aastakonverentsil. Jazziaasta tippsündmusel tal midagi olulist jalaga juhtunud õnnetuse tõttu tegemata ei jäänud. Anne kohtus trompetivirtuoosi Randy Breckeriga, keda on oodata kevadisele Jazzkaarele, samuti Eesti jazzisõprade vanade tuttavate M-Pacti, Take6, New York Voices’i, Kurt Ellingu jpt. muusikutega – pigem jääb talle New Yorgi reisilt meelde siiski see.

21.-24. jaanuarini väldanud konverentsil olid kohal maailma jazzistaarid, plaadi- ja muusikariistade firmad, festivalide korraldajad, õppejõud, tudengid – ligi 7000 asjatundjat.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Laansoo, Emil – kõva töömees levimuusikas

Autor Avo | Avaldatud: 29. jaan. 2004

«Emil Laansoo panus eesti levimuusikasse on hindamatu.»
Jaanus Kulli, neljapäev. 29. jaanuar 2004

ETV arhiiv
MULTIINSTRUMENTALIST: Emil Laansoo mängis peale kitarri suurepäraselt ka viiulit, Eesti Raadio sümfooniaorkestris oli ta juhtiv viiul.
ETV arhiiv
EMIL LAANSOO ANSAMBEL: Aleksis Avasalu (kontrabass), Emil Laansoo (kitarr), Elmar Kruus (trummid), Alfred Sikk (klarnet), Kalju Terasmaa (vibrafon), Peeter Saul (klaver).

«Kontsertidel ansambli liikmeid tutvustades ütlesin Emil Laansoo kohta alati, et vahel on ta hell ja vahel üpris karm, nii nagu ta põline kaaslane kitarrgi,» meenutab Kalmer Tennosaar legendaarset muusikut Emil Laansood, kes lahkus igavikuteele esmaspäeval, 26. jaanuaril.

«Minu tutvus Milliga, nagu me teda kutsusime, sai alguse 1955. aastal, kui ma asusin tööle raadiomajja, raadio segakoori,» räägib Tennosaar, kes sai lavaristsed ja tegi esimesed raadiosalvestused just koos Emil Laansoo ansambliga.

«Pärast meie proove õhtul kell 11 hakkas seal tihti oma lugusid lindistama Laansoo ansambel. See oli vist helire?issöör Pedussaar, kes Laansoole ütles, et kuula seda poissi ka, tal ilus tämber, raadiopärane. Laansoo ütles siis, et läheb küll, ning esimene pala, mis ma Laansoo ansambliga lindistasin, oli itaalia laul «Esimene kiri». Nii me koostöö algas.»

Kirjutas raadiost kuulmise järgi noote

Tennosaare sõnul oli Laansoo äärmiselt andeks muusik – loodus oli talle kinkinud absoluutse kuulmise. Et tol ajal makke peaaegu polnudki, kirjutas Laansoo raadiost kuuldud laulud lihtsalt üles. Tennosaar mäletab, et Läänemerel töötas üks Rootsi päritolu piraatraadiojaam No, mis lasi ilusat estraadimuusikat. «Laansoo kirjutas siis otse eetrist need laulud mälu järgi maha, Karmo kirjutas sõnad juurde ja nii see labor töötas.»

«Laansoo oli haruldase muusikalise kuulmisega inimene, tal oli absoluutne kuulmine,» kinnitab ka Laansoo ansamblikaaslane Kalju Terasmaa. «Olen ta kõrval olnud, kui ta raadiost neid lugusid, mida maailm mängis, maha kirjutas. Ta oli tohutu kiire kirjutaja, polnud kõrvale vaja mingit instrumenti, lihtsalt kuulas, vilistas akordinoote ja samal ajal kirjutas partiid välja. Pealegi oli tal imeliselt ilus ja selge noodikiri.»

Koos Tennosaarega kasvas Laansoo ansambli kõrval üles terve plejaad meie levimuusikasoliste: Heli Lääts, Tiiu Varik, Uno Loop, Vello Orumets, Els Himma. «Kõik me käisime tema laborist läbi,» ütleb Tennosaar. Ja lisab, et teeb Laansoo ees sügava kummarduse. «Sest tema panus eesti levimuusika varamusse on ikka hindamatu. Raadios on ju salvestiste hulk, mis tema ansambliga tehtud, tohutu.»

«Mulle tundub, et Emil Laansoo ansambel oli ainus ansambel, mis ühe ja sama koosseisuga mängis algusest kuni lõpuni, praktiliselt 22 aastat,» meenutab Kalju Terasmaa. «Algul oli meid kaheksa. Kui Saul ära läks, jäi seitse. Selle koosseisuga mängisime kuni 1975. aasta keskpaigani välja, kuni Arne Oit meie hulgast lahkus,» ütleb Terasmaa.

Ansambel sai 1954. aastal kokku pärast paari-kolmekuist koosseisude katsetamist, mäletab Terasmaa. «Arne Oit mängis akordioni, Laansoo kitarri, Alfred Sikk klarnetit, Aleksis Avasalu kontrabassi, Samuel Saulus flööti, Elmar Kruus trumme, mina vibrafoni ja Peeter Saul, kes hiljem lahkus, istus klaveri taga,» loetleb Terasmaa. Mõnikord oli ringreisidel trummide taga ka Eri Klas.

Teisi muusikuid ei kritiseerinud

Kalju Terasmaa sõnul oli Laansoo kõva töömees. «Ega ta eriti jutumees olnud. Oli pigem selline teoinimene. Samal ajal ta oli inimene, kes alati küsis ka teiste arvamust. Kui isegi minul kui ansambli kõige nooremal liikmel olid mingid ettepanekud, püüdis ta ka neid alati rakendada.»

Nagu ühest suust Tennosaare ja Terasmaaga kiidab ka Peeter Saul Emil Laansoo jumalast antud absoluutset kuulmist. «Ja tal oli tohutult ilus noodikiri. Püüdsin seda palju kordi järele teha, aga kuidagi ei õnnestunud,» naerab Saul. Tõsinedes lisab aga, et ta ei tea ühtegi teist nii ausat muusikut. «Ega teise inimese hinge muidugi näe ja ei tea, mida ta muidu mõtles, aga ma ei kuulnud mitte kordagi, et ta oleks mõnda teist muusikut või ansamblit kritiseerinud või neile kuidagi ülevat alla vaadanud. Kuigi põhjust oleks kindlasti olnud.»

Saul rõhutab samuti ansamblikaaslase töökust. «Mäletan küllaga neid proovide vaheaegu, kui keegi kuskil nurgas oma võileibu mugis, teine kuskil kohvi rüüpas, kolmas lehte luges. Aga ka siis ei jätnud Emil noote ja kriipis oma imeilusa pisikese käekirjaga midagi paberile.»

Emil Laansoo ansambli populaarsusest annab aimu lõbus seik Sauliga. Ansamblil oli ees järjekordne nädalalalõpumäng Sakala keskuses, saalis, kus praegu annab etendusi Vanalinnastuudio.

Peeter Saul jäi tulekuga natuke hilja peale ja ukse ees oli tihe rahvatropp, kust oli võimatu läbi trügida. Püüdis siis Saul pääseda majja kõrvalukse kaudu, aga sealgi oli sama lugu.

Kuidagi õnnestus tal helistada maja direktorile, kes andis hüva nõu: hoone oli väljastpoolt parajasti remondis ning tellingud ümber – katsugu Saul tellingute kaudu saali ronida. Nii ka sündis.

Ent eriti kuum mängukoht oli kultuuripalee Pikal tänaval, mida vanaks Tombiks kutsuti.

«Mängisime seal põhiliselt nädalavahetustel,» meenutab Saul. «Terve linn oli täis plakateid, et Tombi kultuuripalees mängib Emil Laansoo orkester. Tants hommikul kella kuueni. Ja nii oligi, tõmbasime hommikuni välja. Kolm rubla maksti peo peale. Ega see suur raha olnud, aga mängurõõm oli olulisem.»

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: vulkaan

Autor Avo | Avaldatud: 28. jaan. 2004

USAs võib purskuma hakata 10 osariiki hävitav vulkaan(13:17 28.01.2004)

 

Uudise pilt

BILLINGS, 28. jaanuar (EPLO) – USAs Yellowstone’i rahvuspargi all asub üks maailma suurimaid supervulkaane, mis võib hakata lähiajal purskuma, teadlaste hinnangul hävitaks selle vulkaani purse vähemalt 10 osariiki.

Geoloogide hinnangul on supervulkaanil, mis Yellowstone’i all asub, purskamistsükkel 600 000 aastat. Viimati purskus see vulkaan aga 640 000 aasta eest, see tähendab, et uus purse on läinud tsüklist välja 40 000 aasta võrra. Ajaleht Idaho Observer kirjutab, et järgmine purse võib olla 2500 korda võimsam, kui seda oli 1980. aasta St. Helensi vulkaani purse. Vulkanoloogid on pargi aluse magma liikumist jälginud ning on välja arvutanud, et Yellowstone’i pind on viimase saja aastaga juba üle 70 sentimeetri võrra tõusnud.

2003. aasta juulis sulgesid pargivalvurid terve Norris Geyser Basini regiooni rahvuspargis, kuna maa on moondunud ning maapinnalt on tuvastatud väga kõrgeid temperatuure. See piirkond on 40×12 kilomeetri suurune, eelmisel aastal tuvastati 2,54 sentimeetri sügavusel maapinnas temperatuuriks ligi sada kraadi Celsiuse järgi.

Kõik piirkonnas sureb – puud, lilled, muru ning põõsad. Surnud tsoon pargis kasvab ja laieneb. Loomad püüavad pargist välja rännata.

Yellowstone’i järv on inimestele suletud, kuna selle temperatuur on tõusnud juba 30 kraadile Celsiuse järgi ning tõuseb üha. Ajaleht märgib, et Yellowstone’i järv on mägijärv, kus tavaliselt on väga madalad temperatuurid. Järv on täis surnud kalu. Sama kehtib ka Yellowstone’i jõe ning teiste ojade kohta. Surnud ja surevad kalad on vees igal pool.

Paljud piknikupiirkonnad pargis on suletud ning parki külastavad inimesed veedavad seal vaid mõne tunni, kuna väävli lehk on nii võimas, et nad ei suuda seda lihtsalt taluda.

Kuigi geoloogid on avalikult kinnitanud, et purse on tsüklist väljunud ning üle aja läinud, usuvad mõned neist, et vulkaani purse võib toimuda alles 100 000 kuni 2 miljoni aasta pärast. Teised spetsialistid aga hindavad, et purse võib toimuda varsti.

Üks anonüümseks jääda soovinud teadlane on öelnud, et selle supervulkaani purse võib toimuda igal hetkel. „Kui Yellowstone purskub, siis mõned geoloogid ennustavad, et iga elav asi 1000 kilomeetri raadiuses sureb,” sõnas ta.

Sellise hinnangu kohaselt ähvardaks hukk vähemalt 10 osariiki, mis tekitaks aga meeletu kriisi kogu maailmas. USA dollar variseks kokku, mis tekitaks ülemaailmse finantskriisi. NATO kaotaks mootori ning nõrgeneks ka Euroopa Liit.

Teadlaste hinnangul on supervulkaani kraater umbes 80 kilomeetrise läbimõõduga, kuid samal ajal on ta tasane, sest kui ta 640 000 aasta eest purskus, mäge ei tekkinud.

Kaart põhineb teadlaste ennustusel, mille kohaselt hävitaks Yellowstone’i vulkaani purse kõik umbes 1000 kilomeetri ulatuses, ehk häviks kümmekond USA osariiki ja lisaks ka osa Kanadast.
Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Rägavere mõis

Autor Avo | Avaldatud: 28. jaan. 2004

Rägavere mõis valmis

Viis aastat kestnud restaureerimine legendaarses Rägavere mõisas on muutnud häärberi säravaks pärliks, millega huvilised saavad tutvuda aasta lõpul.

“See on minu looming, mõisa uueks loomine,” ütleb mõisaomanik Morgan Hammerbeck, kui Virumaa Teatajale aastaid suletud majaukse paotab.

“Ameerikas peetakse antiigiks kõike, mis on üle viiekümne aasta vana, minu antiik on aga kümme korda vanem,” sõnab hiljuti oma 33. sünnipäeva tähistanud ameeriklane, keda mõni tema kaasmaalane peab mõisa restaureerimise tõttu veidi imelikuks.

Imeline uuestisünd

Uks avaneb: täielikult uuenenud mõisa peatrepp on juurde saanud teise poole ning kaardub taeva poole. Lisaks on häärberis mitu uut treppi, puhastatud ning kasutusele võetud keldrid ning pööning, uued rõdud, värske värv, klaassaun, täitmist ootav veinikelder. Vana klaver ootab uusi mängijaid. Tänase Virumaa Teataja 8. külg näitab osa majas avanevast ilust.

Vaid Morgan Hammerbeck teab, millise koguse närve, aega ja raha ta majja on pannud. Kõik esialgsed restaureerimistähtajad on kärisenud. Mõisa müügi päeval, 25. märtsil 1999 loodeti, et aasta pärast saab maavanem majas vabariigi aastapäeva vastuvõtu korraldada.

Viie aasta jooksul on vahetunud nii arhitekt kui ka mitu restaureerimisfirmat. Algselt kavandatud investeering 3,5 miljonit krooni on ületatud mitmekordselt.

Täna ei hoia Hammerbeck kokku kiitust viimasena sõelale jäänud tegijatele. “Julgen soovitada nii SADO Kaubahoovi kui ka arhitekt Toomas Ranki igaühele,” ütleb ta. Ja kiidab koostööd muinsuskaitsega, kellega ei tekkinud ühtegi probleemi.

Mõisast enam mõisa

Arhitekt Toomas Rank, kelle senini tuntuim töö on Estonia teatri uue katuse kavandamine, ütleb, et kõige raskem oli mõisainterjööriga sobivate pisidetailide leidmine. Näiteks hinged, sulused, tihendid. Täna on Ranki mureks töödele viimase lihvi andmine: kaminate, lühtrite paigaldamine.

Kas kõige selle vaeva järel oleks Morgan Hammerbeck nõus Rägaverega uuesti alustama? Küsimuse järel saabub vaikus Pikk ja pinev. “Jah, kahetsen vaid, et teadsin mõisa ostu eel liiga vähe, mida Rägavere Virumaale ja kohalikele elanikele tähendab,” lausub ta.

Täna mõistab mõisaomanik: see mõis on enam kui mõis. Eestis esimesena restaureeritud mõis on mõisakultuuri taassünni sümbol, legend. “Tahan, et huvilised saaksid taas siia tulla, aga siiski ei kujuta ette turismibusside üksteise järel saabumist,” ütleb Hammerbeck.

Mõisasaal koolidele

Eelkõige mõlguvad Hammerbeckil meeles kohalike koolide kontserdid ja tähtpäevad. Ta loodab veel sel aastal teatada, kust ekskursiooni tellida. Rägavere giidide koolitamiseks on ettevalmistamisel leping koolituskeskusega Norax.

Jaak Kaseväli, Noraxi juhataja, loodab, et Rägavere giidiprojektist on kasu turismiõppe edendamisel.

LUBAS JA TEGI:

Aprillis 1999 ostis Hammerbeck XVII sajandist pärineva Rägavere mõisa Eesti riigilt 350 000 krooni eest, kohustudes investeerima 3,5 miljonit krooni. Tänaseks on lubadust mitmeid kordi ületatud.

–>Rein Sikk
rein@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Ani, Maret – tennisist

Autor Avo | Avaldatud: 27. jaan. 2004

(12:21 27.01.2004)

Maret Ani jõudis Austraalias nelja hulka

Uudise pilt

CANBERRA, 27. jaanuar (EPLO) – Maret Ani jõudis Austraalia Grand Slami turniiril poolfinaali koos tðehhitari Libuðe Pruðovaga, kui nad võitsid Venezuela-Indoneesia duo.

Kuuenda asetusega Venezuela – Indoneesia duo Maria Vento-Kabchi ja Angelique Widjaja jäid veerandinaalis Eesti – Tðehhi paarile alla 6:2, 4:6, 6:7 (2:7).

“Viimased kaks mängu on mõlemad väga rasked olnud,” ütles Ani sportnet.ee-le. “Tänase mängu muutis aga eriti keeruliseks see, et me ise ei mänginud just oma parimat mängu. Vastased ei andnud kordagi kusagil järele.”

Tund ja 59 minutit kestnud kohtumises oli vastastel kolmandas setis seisul 6:5 kasutada kaks matðpalli, mida aga ei realiseeritud. Enne seda loovutasid Ani ja Pruðova seisul 3:3 ja 5:5 oma pallingugeimi, kuid suutsid raskest olukorrast väljuda. “Närvilised hetked olid ja kuna oma palling oli lihtsalt kehvem, läks olukord raskeks. Aga suutsime siiski oma tahtmise peale suruda,” rääkis Ani.

Ani ja Pruðova kohtuvad poolfinaalis neljanda asetusega venelannade Svetlana Kuznetsova ja Jelena Lihhovtsevaga, kes võitsid veerandfinaalis Hiina paari Zi Yan – Jie Zheng 6:4, 6:4. “Tuleb taas väga raske mäng. Aga miski pole võimatu,” meenutas Ani eelmisi kohtumisi, kus teiste seas tuli mängida ka endise üksikmängu esireketi Lindsay Davenportiga.

Oma partnerit Libuðe Pruðovat iseloomustades ütles Ani, et klapp tðehhitariga on väga hea. “Mängime vist neljandat turniiri koos. Korra oleme võitnud ja ülejäänud kordadel finaali jõudnud. Seega on keskmine tulemus väga hea. Ja lisades veel Austraalia lahtiste poolfinaalkoha…” jättis Ani lause lõpetamata.

Teise poolfinaali jõudsid kõrgeima paigutusega Virginia Ruano Pascual (Hispaania) ja Paola Suarez (Argentina) ning nr. 3 Liezel Huber (LAV) ja Ai Sugiyama (Jaapan).

Pääsuga poolfinaali on Ani ja Pruðova kindlustanud endale kahe peale auhinnatðeki 108 610 Austraalia dollari väärtuses, mis eesti kroonides teeb võrdse jaotuse korral mõlema tennisepiiga saagiks ligi 523 tuhat krooni.

Allikas

xxx

 

Reportaaž: Maret Ani vanemad poolfinaalis


Öö Virumaa Teataja toimetuses: Maret Ani isa Andres ja ema Mari jälgivad internetist, kuidas tütar kaugel Austraalias ennast ületab ja Eestile kuulsust korjab. Finaaliuks jäi seekord siiski avamata. Foto: Tairo Lutter

Üleeile lõunal hüppas näitleja Toomas Suuman Rakvere Teatri kirjandustuppa ja hüüdis: Velvo Väli ütles, et Maret Ani jõudis poolfinaali, kujutate ette, see pole mingi tavaline turniir, see on Suur Slämm!

Järgmise päeva ajalehed kirjutavad, et üllatajast eestlanna teeb ajalugu ja et läheb mängima miljonile kroonile. Ja virulased tunnevad uhkust – juhtumisi on Maret sisse kirjutatud Rakverre.

“No kuus-viis õigele poole,” hüüab Mareti ema Mari Virumaa Teataja toimetuses arvuti tagant otseülekandena Australian Openi teist poolfinaali jälgides.

Tennisiste pole kuvarilt küll näha, ent numbrid vahetuvad tablool reaalajas. Kell on 4:49 ja ema on selle poolt, et see mäng rutem ära lõpeks, saaks juba tütrele kaasa elada. Tütar valmistub koos tšehhitar Libuše Prušovaga minema vastu venelannadele Svetlana Kuznetsovale-Jelena Lihhovtsevale.

Mareti isa Andres kisub teises toas suitsu ja arutleb selle üle, kas ja kes Eesti naistest tennises nii kaugele on jõudnud nagu tema tütar. Ega ei olegi keegi.

“7:5 võitsid,” tähendab Mari ja paneb prillid ninale, et Soomes viibivat vanemat tütart Pillet üles ajada – kohe läheb Maret võistlustulle. Kell on 5:01. Kaugel Melbourne`is on aeg üheksa tundi ees.

Isa-ema on selle turniiri ajal olnud üleval viis ööd – just niipalju mänge on Maret koos üksikmänguga teinud. “Alguses oli ikka varem,” ütleb isa Andres. Nüüd venis mängu algus päris varasele hommikutunnile.

Maret Ani oli 17 aastat vana, kui Itaaliasse läks, sellest ajast saadik on ta rohkem võõrsil kui kodus. Ema sõnul jõuab ta koju aastas paar-kolm korda ja siis ka ainult umbes nädalaks ajaks.

“Näe, tuli! Mäng algas,” hüüatab ema, silmad arvutiekraani puurimas, isa istub tema kõrvale. Kell on 5:19. Esimesed punktid on visad tulema. Isa: “Eks see kohanemise värk. Pole enne nii kõrgel tasemel mänginud, tuleb harjuda vastaste stiiliga, leida vastumürk.”

Ema usub, et Mareti eemalolek hoiab teda Eestis taga ajavate ajakirjanike ja fännide eest. Kuidas kuulsusekoorem Maretile mõjub? “Ega ole ju veel seda tunda saanud,” vastab ema.

Seda mainib ta küll, et vastandamine teise Eesti lootusega ja omal moel rivaali Kaia Kanepiga ajab teda närvi: “No paneme kokku mängima, mida see üks mäng näitab…”

“Said geimi kätte! 1:3 Maret servis!” Kell on 5:28. “Esimene serv ei pea, vaesekestel, aga neil on kiirem,” vaatab isa statistikat.

Maret Ani on koos Libushe Prushovaga mänginud paaris eelmisest aastast alates, kokku viis turniiri. Paarilise leidmine käib näiliselt lihtsalt – riputatakse mõnel turniiril kuulutus üles ja kõik.

Esimene sett läbi – 2:6. Kell on 5:49. “Kui eelmist mängu vaadata, siis läheb samamoodi,” konstateerib Mari.

Kuid mitte alati pole vanemad Mareti tähtsaid mänge arvutiekraanilt jälginud – ema on korra käinud ka Itaalia lahtistel, isa Finlandia Openil. Ema: “Seal näed, mis ja kuidas, ega ise pole ju kunagi rahul, eriti teades tema närvilisust.” Ema tahtnuks ju ka seal oma emotsioonid välja elada, aga kus sa saad, tenniseplatsi servas võib ainult moe pärast plaksutada, ega seal karjuda saa. Ikkagi aristokraatlik ala.

Aga Maret ise on vägagi emotsionaalne. Mari Anil on Rakveres tema juures trennis käijatele jagada 10-12 reketit, mille tütar erinevatel turniiridel praguliseks tagunud. “Mõned psühholoogid ütlevadki, et peab välja elama,” lohutab end ema. Tundub, et paarismäng talitseb Maretit rohkem.

Eesti hetkel kuulsaima tennisisti vanemate pilgud on naelutatud arvutikuvari kiretutele numbritele. Seis ei ole siiski väga lootusrikas.

Isa Andres: “Ei ole pinget, see on ju ainult tennis. See pole elu ja surma küsimus. Pealegi on nad end juba niigi mitmekordselt ületanud.” Mitu korda siis? “Nii mitu korda, kui palju on nad tagasisõiduks lennupiletit vahetanud. Juba kolmas kord oli vist.”

Ema kõrvalt: “Ei tea, kas läheb kohe järgmisele turniirile või tuleb korraks kodust läbi…”

Maret Ani jõudis tennise juurde 7-aastaselt. Esimeseks treeneriks oli Aita Põldma, ema hea sõbranna ja kursusekaaslane peda päevilt. Mari Ani: “Ta vaatas seda last ja ütles, et tuleb kindlasti proovida, sest tüdruk oli tõesti eriliselt liikuv ja hea koordinatsiooniga.”

Et Maret sündis enneaegselt, sellest polnud midagi, isa pani ta juba nelja-aastasena võimlemistrenni. Ema: “Kui tahate, et laps midagi spordis saavutab, siis see on paljuski vanemate teha.”

Mari Ani ise on võrkpallitreener, isa Andres on tegelnud mitme alaga, sealhulgas pallimängude ja kergejõustiku raskema poolega.

Ka Maret Ani tegi koolipõlves kaasa mitmel erineval spordialal. Näiteks orienteerumises jooksis lihtsalt kaasa ja noppis häid kohti, korvpallis tuli aga C-vanuseklassis Eesti meistriks. Lõpuks pidi pühenduma siiski ühele alale – selleks alaks sai tennis.

Loomulikult jäi lapsepõlv lühemaks kui tema eakaaslastel. Teha tuli mitmeid valikuid. Kas kool või trenn, kas kodu või Itaalia… Enne Itaaliasse siirdumist viis aastat tagasi käis Maret treeningutel veel ka Hollandis. Tallinna Reaalgümnaasium jäi ootama. Pere kolis aga sel ajal juba Rakverre.

Maret Ani ja Libushe Prushova murravad vahepeal vastaste pallingu. “3:1, pidasidki oma servi,” järgneb ema kommentaar.

Mis on Mareti tugevam külg? Ema: “Erinevad asjad, aga seda peab ütlema küll, et julgeb ette võtta.” Isa: “Jah, igavene aferist.”

Seis on 3:4. Isa: “Kui nüüd kumbki hoiab oma servi, võib minna kiirele lõppmängule.” 4:4. Kell on 6:13.

Mida edukamalt Maret esineb, seda rohkem loevad kõik tema teenitud raha. Austraalias võitis ta paarilisega kahe peale kokku 108 610 Austraalia dollarit (see teeb natuke üle miljoni eesti krooni), lisaks üksikmängus 2802 Austraalia dollarit (27 000 krooni). Mari Ani: “Vaevalt nad ise seda raha loevad. Neil on tähtsam tõus edetabelis.” Ema Mari lisab, et ega nad seda kõike ka niikuinii kätte ei saa: osa läheb treenerile, osa elamiseks-sõitmiseks, osa sponsorlepingu täitmiseks. Lisaks maksud ka veel maha. Maksud, muide, täidavad Rakvere linna eelarvet. Kui palju, seda võib arvutada igaüks ise.

Mäng on jõudnud matshpallideni. Kokku koguneb neid kolm. Ema hoiab varahommikuses Rakveres kuivi numbreid jälgides hinge kinni. Isa tõmbab suitsu. Lõppnumbrid jäävad 2:6, 4:6. Kell on 6:22.

Vanemad uurivad statistikat: “Vigu eriti ei tehtud, suuri eksimusi ka ei olnud. Aga igas asjas olid teised ikka paremad.”

Isa Andres: “Isegi üle ootuste hästi. Samas ei pea enam lennukipileteid vahetama. Ja nüüd jääb, mida ületada. Ja eks ootused-lootused on nüüd kõigil üles kruvitud.”

Ema saadab tütrele samal ajal lohutavat mobiilisõnumit, mille sisu on lühidalt järgmine: “Pole midagi, ikkagi supertulemus.” Kohe saabub Maretilt vastus: “Aitäh! Aga mängisin halvasti.”

Maret on enesekriitiline: kui ta ütleb, et pole viga, on tegelikult hea mäng olnud.

Mari ja Andres Ani lähevad läbi varahommikuse Rakvere kodu poole. Ema must telefon muutub üha punasemaks. Vaevalt, et ka tütart niipea rahule jäetakse.

Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Ramm, Karl – wiisimeister

Autor Avo | Avaldatud: 26. jaan. 2004
Ühe ununenud helilooja mälestuseks

Mitmed on laialt tuntud laulukest “Õrn ööpik kuhu tõttad sa” ühes laulnud, ilma et teaksid, kes selle wiisi loonud; mitmed on küll ka kuulnud, et see wiis wist Rammi oma olla, aga ei tea siiski lähemalt, mis mees see wiisimeister olnud. Hiljuti sain tuttawa käest kurwa teate, et see ramm läinud suwel Pärnus ära surnud ja sellel puhul tahaksin tema kohta paar sõnakest ütelda.

Karl Ramm sündis Pärnus a. 1863, sai oma alghariduse sealsamas ja õppis 1880.-1884. a. Tartu kooliõpetajate seminaaris, kus nad G. Wulffiga (G. Õis) wiimasel aastal ühe pingi peal istudes õige headeks sõpradeks saiwad. K. Ramm oli muusika ja laulu mees, ta laulis koorides ühes, andis wäljaspool seminaari algkoolides laulutunda, ja komponeeris ka wiisisid, millel sõnad puudusid. Neid mängis ta wiiuliga wahel G. Wulffile, küsis tema arwamist ja palus sõnu. G. Wulff aga, alles wäga wähe muusika tundja, kuulas neid kaunis osawõtmatalt pealt ja ei teinud suuremat wälja. Üks wiis aga huwitas teda ometi ja seda palus ta omale õige tihti ette mängida ja lubas temale ka sõnad teha. Need said ka wiimaks walmis, meeldisid mõlemile ja rändasid ühes wiisiga Dr. Hermanni toimetatud “Eesti Postimehe” “Muusika Lisalehte”, kus nad ära trükiti. Nii sündis lauluke “Õrn ööpik kuhu tõttad saa”? Pärast seda ilmus nimetatud lehes weel mitu K. Rammi wiisi G. Wulffi sõnadega, aga nii laialdast tutwust nad omale ei wõttnud, kui “Õrn ööpik”, ehk küll ka nendest mõnda kaunis laialt lauldi ja weel praegugi lauldakse, nagu Wastse=Otepääs (G. Wulffi kodukohas) kaunis kena koori= ja kodulauluna on püsinud “Tuul on pärnast lehtsad lehed maha”.
Seminaarist lahkudes oli Ramm kooliõpetaja ametis tegew kuni 1898. a. Siis sõitis ta Moskwasse ühe wabriku raamatupidajaks ja andus sellest saadik ärielule, sest pea hakkas ta seal ühe teise wabriku direktoriks ja wiimaks oma käe peal asja ajades sai ta omanduseks suurem äri, mis Rootsi terase ja terasriistadega kauples, mis üle terwe riigi tuttaw oli. Enamlaste pukile peasemisel tuli ta oktoobrikuul 1918. a. Riiga, ja kui seal ka punased wõidule saiwad, kolis ta oma kodulinna Pärnusse, kus tal aga õnneks ei olnud antud enam kaua elada, sest äkiline surm (südame rabanduse läbi) tegi ta elule lühikese lõpu.

Postimees 1921, 2. aprill.

Karl Rammile.jpg: Laulu "Õrn ööbik" autorile

Laulu “Õrn ööbik” autorile Tahkurannas

 
G. Wulff-Õie ja K. Rammi koorilaul “Ööpikule” (esitrükk)
 Eesti Postimehe Muusiku Lisaleht, 1883, nr 5/6, lk 20-21.

 

 

oopikule1.jpg:

 

oopikule2.jpg:
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Kohtla-Järve ehitajate valu

Autor Avo | Avaldatud: 26. jaan. 2004

“Kohtla-Järve kasvab ja heakorrastub. Linna keskele ja äärtele kerkivad uued elumajad, lasteaiad ja -sõimed ning kauplused. Laiaulatuslik ehitustöö on käimas Jõhvi mikrorajoonis.” Selliseid teateid pidevalt käiku antavatest uutest ehitistest ja eesrindlikest töölistest võib lugeda ligi neli aastakümmet tagasi ilmunud ajalehtedest.

Ehitusbrigadir Aksel Ohvrill, keda toonased ajalehed tõstavad esile heade töötulemuste eest, tõdeb, et nüüdseks rüüstatud ja lõhutud maju on valus vaadata.

“Ma oleksin pidanud 50 aastat hiljem sündima,” ütleb Nõukogude Eesti esimene teeneline ehitaja, praegune pensionär Aksel Ohvrill (73). “Liiga valus on vaadata, kuidas minu töövilja lõhutakse ja lammutatakse. Parem, kui ma poleks seda näinud.”

42 aasta pikkuse ehitajastaaþiga Ohvrill ütleb, et ei jõua üles lugeda, mitme hoone ehitusel ta on osalenud. Brigadirina on tema taktikepi all kerkinud hooned nii Jõhvis kui Kohtla-Järvel, aga ka Avinurmes, Tudulinnas, Jõgeval…

Tehtud ületunnid

“Kõige rohkem on mul kahju Oru briketivabrikust,” sõnab Ohvrill. Ta meenutab, et vabriku ehitusel tehti pikki tööpäevi ning käidi tööl ka laupäeval-pühapäeval.

“Kogu meie vaba aeg jäi sinna. Ja mis sellest alles on jäänud? Isegi sõda ei hävita nii palju.”

Ohvrill ütleb, et ehitusel brigadiriks olemine ei tähenda pelgalt müüriladumist, vaid ka inimestega suhtlemist.

“Kas te arvate, et oli lihtne inimesi nõusse rääkida, et nad nädalavahetustel töötaksid ja pärast tööpäeva veel objektile jääksid? Sugugi mitte, igaühel oli ju oma elu.”

Et toona oli Eestis töökäsi puudu, toodi töölisi Nõukogude Liidu avarustelt ehitustele juurde. Nii oli Ohvrille juhtida tõeliselt rahvusvaheline brigaad, milles rabasid kõrvuti nii soomlane kui tatarlane, valgevenelane kui ukrainlane.

“Töölised olid mul tublid, midagi pole öelda. Eks raha oli muidugi stiimuliks ka. Kui plaani 150% ulatuses täitsid, said peaaegu poole palgast juurde. Lisaks veel kvartalipreemiad ja muu,” räägib Ohvrill. “Aega niisama venitamiseks ei olnud, ikka “bõstra-bõstra, davai-davai”, eks selle tõttu kannatas mõnikord ka kvaliteet.”

Tartumaal sündinud Ohvrill sattus Kohtla-Järvele – nagu ta ise ütleb – vabatahtlikult sunniviisiliselt. Noor mees pandi valiku ette – kas lähed Kohtla-Järvele ehitusele või lõikad 50 tihumeetrit metsa. Seda viimast oli üksi hakkama saamiseks liiga palju. Niisiis valis Ohvrill ehituse. Ja ei kahetse.

“Eks me tegime omal ajal looma moodi tööd ja jätsime oma tervise ehitusele, aga me saime ka puhata – käisime ühistel ekskursioonidel, saime sanatooriumisse tuusikuid,” loetleb Ohvrill.

Omal ajal töö eest mitmete aukirjade ja Lenini ordeniga pärjatud Ohvrill otsib ajakirjaniku palvel sahtlist välja paki aukirju, kuid lööb neid näidates käega: “Neid pabereid ikka anti omal ajal, aga see kõik oli väga ammu. See pole enam moes.”

Väikepõllupidaja

Mitmekorruselisi elamuid ehitanud Ohvrill ise eelistab elada eramus.

Enda kätega ehitatud majast tuli loobuda, kui see arenevale Ahtme linnaosale jalgu jäi. Nüüd koos ehitajast abikaasaga, kellega on ühiselt 53 aastat eluteed astutud, Jõhvi külje all pensionipõlve pidav Ohvrill peab küla ainsat hobust ja lehma ning harib väikestviisi põldu.

“Ei saa käsi rüppe lasta. Paljud minu sõbrad ja kolleegid on manala teele läinud, osalt sellepärast, et nad jäid pärast intensiivset töötamist jõude. Nagu ära aetud hobune – kui laseb jalad alt ära, siis enam püsti ei saa,” ütleb Ohvrill. Tema sõnul ei tasu väikepõllupidamine end enam suurt ära, kuna juurikaid on odavam poest osta. Jääb ainult töörõõm.

“Aga minu jaoks on tähtis näha, kuidas oma kätega istutatud taim tärkab ja et tehtud tööl on tulemus,” sõnab Ohvrill.

“Eramuid võiks rohkem olla”

Kutsekoolis ehitajaks õppinud praegune ärimees Juri Vilde oli ligi kolmkümmend aastat tagasi praktikal Kohtla-Järvel Kalevi 33 asuva ühiselamu ehitusel. See hoone seisab juba mitu aastat tondilossina. Vanaisa jälgedes ehitajaks õppinud mees ütleb, et tal pole kahju varemeiks muutunud majadest: “Mulle meeldiks, kui nende asemele ehitataks uued huvitavad majad.”

Vilde ütleb uhkusega, et Kohtla-Järve kerkimisel on suurt osa mänginud tema vanaisa Pavel Ðepovalov, 1947. aastast linna ehitustrusti peainsener.

“Vanaisa ehitas näiteks kinoteatri Pobeda ja Võidu väljaku,” ütleb Vilde. Taadi eeskujul ehitajaks õppinud pojapoeg on osalenud Kohtla-Järve Põhja mikrorajooni ja Kiviõli mõne maja ehitusel.

Oma kätega ehitatu lagunemist vaatab Vilde rahulikult, emotsioonideta. Ärimehena möönab ta, et turumajandus paneb kõik paika.

Kui aastaid tagasi toodi linnade arenedes tööjõudu ka mujalt sisse ja noored jäid linna tööle, siis nüüd, mil linna areng on seiskunud ja inimestel pole tööd, on mõistetav, et ka maju pole enam nii palju vaja, arutleb Vilde. Tema meelest on oma osa selles, et Ida-Virumaa on jäänud vaeslapse rolli, riiklikul poliitikal, mis on maakonna kahe silma vahele jätnud.

“Ida-Virus on suurtööstus ja selle pealt maksavad ettevõtted riigile makse. Ma küsiksin riigikogu liikmetelt, miks ei ole Ida-Virumaa neid makstud makse vääriliselt tagasi saanud. Miks on toetatud näiteks Tartu ja Rakvere arengut, Kohtla-Järve aga unustatud? Vastus on lihtne: Kohtla-Järve linnajuhid on vales parteis,” ütleb Vilde.

Seega on poliitika see, mis on muutnud paljud Vilde ja tema vanaisa kätega ehitatud majad varemeiks.

“Mul poleks sugugi kahju, kui need tondilossid ära lõhutaks. No näiteks need lõõtsmajad Järveküla teel. Minu meelest ei ole need sinna kunagi sobinud. Käisin poisikesena spordikoolis, toona lõõtsmaju ei olnud ning ma ei saa öelda, et linn pärast nende ehitamist kaunimaks oleks muutunud,” nendib Vilde. Tema sõnul tuleks roheline tee anda eramute ehitamisele.

“Eramaja fassaad ei oleks räämas ega katus viltu, õige peremees ei laseks sel sündida,” on Vilde kindel. Ta usub, et paremad ajad on Eestil ja Kohtla-Järvel veel ees.

“Ma usun, et Kohtla-Järve hakkab taas arenema ja muutub kauniks. Esimene positiivne märk selleks on olemas – Nitrofert hakkas tööle. Kui inimestel on tööd, siis on vaja ka maju.”

ERIKA PRAVE
Laupäev, 24.01.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Opportunity – marsikulgur

Autor Avo | Avaldatud: 25. jaan. 2004

Opportunity maandus edukalt Marsile
(10:00 25.01.2004)

Uudise pilt
Marsikulgur Spiriti tehtud foto kivist Marsil, mille nimi on Adirondack.
Foto: NASA

PASADENA, 25. jaanuar (Reuters-EPLO) – NASA teine marsikulgur Opportunity maandus laupäeva õhtul edukalt Marsile ning saatis signaali, et lõpetas pea seitsmekuise teekonna, olles heas seisukorras.

Umbes kell 21.05 USA lääne aja järgi (7.05 pühapäeval Eesti aja järgi) said insenerid signaali, et Opprotunity maandus Marsi pinnale ekvaatori lähedale. Opportunity maandumispaik on teisel pool Punast Planeeti tema kaksikvennast Spiritist.

NASA sai ka häid uudiseid Spiriti kohta, mis hakkas taas suhtlema pärast soiku vajumist kolmapäeval.

Opportunity maandus Marsile kell 13.15 Marsi aja järgi. Missioonikeskuse töötajad tähistasid 452 miljoni kilomeetri pikkuse reisi lõppu aplausi ja rõõmuhõigetega.

Uus marsikulgur lendas läbi Marsi atmosfääri 20 920 kilomeetrit tunnis, sisenemine kestis kuus minutit, nagu ka Spiriti puhul kolme nädala eest.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud