on Virumaa virulaste hoida

MATI REINUP: mida kiiremini finišisse jõuad, seda rutem hirmust lahti saad
15.11.2003

Mati Reinupi garaazhis seisvat tsiklit katab veel viimaste võidukihutamiste tolm. Kui ta kunagi küllalt aega leiab, tahab ta selle korda teha ja veteranide võistlustele minna.

Kolmekordne Nõukogude Liidu meister ringrajasõidus naerab seda öeldes ja lisab, et rajal ta siiski hirmu ei tundnud. “Pärast sõitu mõtlesin küll mõnikord, et tegelikult oli paras jama kaelas.”

54-aastane Mati Reinup on põline viljandlane. Ta ei olnud siit välja kirjutatud isegi siis, kui sõjaväes käis.

11-aastaselt isa kaotanud poiss jäi koos noorema õega ema kasvatada. Kohe pärast põhikooli lõppu läks ta tööstuskooli, et hakata võimalikult kiiresti raha teenima.

Üks põhjusi oli aga ka see, et sealt anti tasuta rõivad selga.

Samal ajal hakkas noor Reinup tööle autoremondilukksepana. Teistsugust ametit ei kujutanud ta ettegi, sest kõik suguvõsa mehd olid tegelnud just mehaanikaga.

Juba 1950. aastate keskel pani Mati Reinup koos onuga kokku Inglise raudratastega traktori, mille vanaisa oli Vene okupatsiooni algul lahti võtnud ja osade kaupa maa alla peitnud. Et tol ajal eraisikul traktorit olla ei tohtinud, künti sellega vaid aiamaad. Mõne aja pärast vahetas onu põllumasina tsikli vastu. Sellega õppiski 13-aastane noormees mootorratta juhtimise selgeks.

Peagi muretses ta endale sääreväristaja, millega siis koos sõpradega Huntaugu mägedel krossi sõitis.

“Elasin tol ajal hipodroomi lähedal ja nii kui seal tsiklitreeningud hakkasid, nii ma sinna jooksu panin,” meenutab Reinup. “Kõik mehed olid juba lapsest saadik tuttavad ja ma ei mäletagi, et oleksin kunagi midagi muud teha tahtnud kui tsikliga sõita.”

Austus motoklubi vastu oli aga nii suur, et sinna ta ennast pakkuma minna ei söandanud.

Algas suure lennuga

Üks selle aja krossisõitjatest Jüri Treimut oli Mati Reinupi sõbra sugulane. Tema püüdis poisid Huntaugul kinni ning soovitas asjaga tõsisemalt tegelema hakata. Nii läkski Reinup klubisse ja peagi lasti ta esimestele võistlustele.

1965. aasta 17. augustil Võrumaal Meegomäel sõidetud esimene kross on mehel seniajani selgelt meeles ja on ka põhjust — oma esimesel ja sealjuures nii tähtsal võistlusel saavutas ta noorteklassis teise koha!

“Ema nagu emad ikka ei lubanud mul motospordiga tegelda. Kuni selle krossini hoidsin seda täiesti salajas, aga kui karika ja auhinnaks saadud lauakellaga koju läksin, tuli tal leppida,” räägib kunagine motokuulsus.

Enne sõjaväkke minekut pidi ta õhtukooli ära lõpetama, sest motoklubi korüfee Ivar Raudsepp ehk Vana Prill ei lubanud mingit sporditegemist, kui keskharidust käes pole.

Reinup rõhutab, et oma kõige tähtsamad oskused ja teadmised sai ta just motoklubist. “Kõik vanemad mehed oli eeskujuks ja õpetasid hea meelega. Nüüd sellist klubivärki kahjuks ei ole ja igaüks nokitseb omaette.”

Ajateenijast liidu meister

Enne armeesse võtmist sai Mati Reinup motokrossis meistersportlase järgu. Kohalikud motomehed Ivar Raudsepp ja Arno Juul aitasid kõvasti kaasa, et noormees kohe spordipataljoni pääseks.

“Olin 22 aastat sõjaväes kirjas ja Vene sõjavägi maksab mulle praegugi 2000 krooni pensioni, aga mundrit pole ma õigupoolest selga saanudki,” tunnistab Reinup.

Et motosport oli sõjalis-tehniline spordiala, oli ka enamik selle aja tippe sõjaväelased. Reinup ja temaga koos kroonus olnud Indrek Till olid aga esimesed, kes 1971. aastal juba ajateenijana ringrajasõidus Nõukogude Liidu meistriks tulid.

Seetõttu olid ka privileegid väga suured. Treener käis neil hommikuti Volgaga kasarmus järel. Süües istuti neljakesi lauas ning toitu serveerisid miniseelikus ettekandjad. “Kui tahtsid, küsisid juurde. Sellist luksust pole hiljem olnud ja võib-olla ei tulegi,” lausub Reinup.

Ka pärast ajateenistuse lõppu ei lahkunud ta sõjaväest. “Eelkõige sellepärast, et minu treener ja tuntud võidusõitja Nikolai Sevastjanov jättis sõitmise maha ja pärandas kogu tehnika mulle.”

Spionaazh viis Saksamaale

1974. aastal kutsuti Mati Reinup Ida-Saksamaale MZ-i tehase katsesõitjaks. “Mehed naeravad, et mitte Marko Asmer ja Markko Märtin pole esimesed eestlastest katsesõitjad, vaid hoopis mina,” muheleb ta.

Miks just tema sinna kutsuti, jäi saladuseks ja ega Reinup selle kallal eriti pead vaevanudki. Alles hiljem kuulis ta, et üks tehase noor testsõitja oli koos uue mudeli joonistega Lääne-Saksamaale putku pannud ja sakslased lihtsalt ei usaldanud enam oma mehi.

Parteile ustava venelase asemel saadeti piiri taha hoopis Reinup, sest sakslased tahtsid noort võidusõitjat Venemaalt ja tema oli ringrajasõidus liidu nooremaid meistreid. Arusaamine, et eestlane ja venelane polegi üks ja sama rahvas, jõudis tööandjateni alles paari aasta pärast.

Reinup tunnistab, et Ida-Saksamaa oli tollal tõeline heaoluriik, sealne puhtus ja kord andsid silmad ette enamikule riikidest. “Käisin 1976. aastal ka Lääne-Saksamaal, Hollandis, Belgias, Soomes ja Rootsis võistlemas, aga need maad jäid kõik Ida-Saksamaale alla.”

Elu oli seal odav ja hea ning saada oli kõike. Inimesed nautisid töökohas tasuta sööki, kohvi ja koogikesi.

Kui Mati Reinup oma naise Mareti ja tütre Katrini endale järele kutsus, anti perekonna käsutusse kahe toa ja köögiga majake Berliini kunagises olümpiakülas. “Mina käisin sealt mootorrattaga tehasesse tööle ning et see oli kaugel, olin nädala sees ühiselamus ja tehase toidul,” lisab mees.

Mootorrattaid katsetati sõjaaegse kiirtee lõppu rajatud polügoonil, mis asus Dresdeni lähedal ja tehasest 130 kilomeetri kaugusel. Sinna mindi kogu päevaks koos viie mootorratta, kümne mootori ja veel paljude osadega.

Testsõitjate ülesanne oli välja selgitada mootorid, mis enam-vähem koos seisid. “Andsid hirmsasti tuld ja enamik vaesekestest lendas laiali,” kirjeldab Reinup.

“Kui mootor suure kiiruse peal kinni jooksis, rabasid kähku siduri pihku ja polnud hullu. Noore mehena ohu peale ei mõelnud,” nendib ta. “Lindudega oli rohkem probleeme — vahel tuli teine vastu pead nagu lingukivi! Väike linnuke, aga 200-kilomeetrise tunnikiiruse juures lööb pea otsast ära.”

Katsetamise ajal ei kukkunud Reinup kordagi, küll aga tuli mõnikord üle kaela käia võistluste ajal, kui tribüünitäis inimesi vaatamas.

“Kui just millelegi otsa ei sõida, siis ei ole mingit lööki,” kinnitab ta. “Libe on. Ja kibe. Kõrvetab, nagu oleks triikraud tagumiku peal — mööda asfalti libisedes kulub ju nahk ära. Tahad vahepeal püsti tõusta, aga tuleb välja, et sada on veel sees ja paned jälle uperkuuti.”

Streik lõpetas MM-i

Saksamaal elades tegi Mati Reinup kaasa ka neli maailmameistrivõistluste etappi. Parim tulemus oli Belgias 13. koht, mida ringrajaäss seniajani väga kõvaks saavutuseks peab.

Hollandis lõpetas Reinup 18. kohaga. Soomes ta aga kukkus ja Rootsis ei pääsenud starti. “Eelsõitudest ei saanud läbi,” põhjendab ta. “Esimese treeningu ajal ei tundnud piisavalt rada ning enne teist treeningut hakkasid võidusõitjad streikima ja see jäi ära.” Sportlastele ei meeldinud nimelt otsus keelata ära kleepuva kihiga ja mustrita kummid. Ja kuigi Venemaalt kaasa antud treener käis Reinupile peale, et tema peab ikkagi sõitma, ei tahtnud ta üksi lolli mängima minna.

Pärast seda sai Reinup Moskvas kõva peapesu.

“Kutsuti ühe kindrali ette ja tema küsis, miks mul nii kehvad kohad on,” jutustab ta. “Seletasin, et rajad on võõrad, ei tea veel, mis ülekandeid kasutada, ja nii edasi. Aga mida tema neist asjadest jagas! Küsis, kas meil siis asfalti pole, mille peal treenida.”

Kindral oli õiendanud, et üks Karagandõ oblastist pärit allveeujuja Nataða hüppas vette ja sai kohe maailmameistriks, aga tema toob ainult 13. koha ja võtab veel streigist ka osa!

Kuigi tehas pidas Reinupi tulemusi esimese hooaja kohta väga heaks ja oli tema MM-i sarjas jätkamisest huvitatud, ei andnud Nõukogude Liit talle lääneriikidesse sõitmiseks enam luba. Varasest lõpust hoolimata oli ta ainuke nõukogude motosportlane, kes üldse maailmameistrivõistlustele pääses.

Hirmuga või hirmuta

Miks just tema nii edukas oli, ei oska Mati Reinup seniajani öelda. Küsimuse peale, millised omadused teevad inimesest hea motosportlase, mõtleb ta pikalt.

“Reaktsioon peab muidugi hea olema, aga kui noorelt pihta hakkad, siis see kujuneb ehk välja,” arutleb ta. “Füüsiliselt peab tugev olema. Mõni arvab, et istud tsikli selga ja muudkui sõidad, aga sellest on asi kaugel. Krossi ajal töötavad kõik lihased ja rattalt maha tulles nõretad higist.”

Kui tänapäeval on üldfüüsilise treeningu jaoks spetsiaalsed treenerid, siis Reinup käis noorena hulk aastaid ennast suusatrennis piinamas. “Suusahüppeid tegin kah, kuigi kartsin hirmsasti kõrgust. Pärast oli muidugi väga mõnus tunne,” meenutab ta.

“Kõige rohkem kardangi ma kõrgust ja kiirust,” teatab Reinup siis ja mine võta kinni, kas ta ütleb seda tõsiselt või teeb nalja, sest kohe kinnitab ta, et sõidu ajal mingit hirmu ei ole.

“Praegu Pirita ringrajal autoga sõites mõtlen küll, et kuradi hullud,” naerab ta. “Mootorrattaga siin puude vahel — mitte mingi hinna eest! Üks väike viperus ja… Seal on kümneid mehi surma saanud. Aga vanasti sai nii täpselt sõidetud, et kurvis riivasid õlaga puud.”

Schumacheri fenomen Olgu hirmuga kuidas on, kuid Reinupi arvates peab motosportlasel kindlasti olema tehnilist taipu. Kuigi tippudel on terve meeskond mehaanikuid, tuleb just sõitjal endal öelda, mida neil teha tuleb.

“Aga see on väga raske, sest enne pead ise aru saama,” nendib Reinup. “Näiteks Schumacheri fenomen ongi see, et ta auto seadistamise nii ruttu ära tabab. Telekas seda ei märka, aga rajal näed, et tema auto on maa küljes kinni, samal ajal kui teiste omad ei käitu üldse nii hästi.”

Et ratta seadistus ei sõltu ainult ilmast ja rajast, vaid ka mehe raskusest, sõidustiilist ning paljudest muudest asjadest, ei saa seda teise pealt maha viksida. Sellest hoolimata kasutati Reinupi sõnul kõikvõimalikke vigureid, et konkurentide eest oma seadistust varjata. Näiteks löödi hammasratastele hammaste arv valesti peale, et teised ei teaks, millist ülekannet kasutatakse.

Mootori korrasoleku peab õige võidusõitja ära tundma juba heli järgi ja öeldakse, et sellest, kes muusikakooli pole lõpetanud, õiget sõitjat ei saa. Reinupki on kaks aastat muusikakoolis käinud.

“Ainult kiiresti sõitmise oskusest tippu tõusmiseks ei piisa,” võtab ta teema kokku. “Vanemad mehed juhtisid juba motoklubis tähelepanu sellele, et need, kes tänava peal kõvasti kihutasid, olid võistlustel viimased. Kas neil ei olnud siis närvi või…”

Reinup tunnistab, et ega ta isegi nooruses tänavatel just talleke olnud. “Vahepeal oli mul juhiluba pikka aega Ivar Raudsepa käes ja mulle andis ta selle ainult võistluste ajaks.”

Koondis koosnes eestlastest

Oma karjääri tipphetke kolm Nõukogude Liidu meistrivõistluste kulda ja pronksi ning kaheksa hõbedat võitnud sportlane välja tuua ei oskagi.

“Kõige mõnusam oli vahest esimest korda liidu meistriks tulla,” mõtiskleb ta. “Pärast harjusid medalitega ära ja tundus, et alla medali on juba jama.”

Aega teenides võistlesid Mati Reinup ja Indrek Till kahes klassis. Ühes sai kulla Reinup ja hõbeda Till, teises jälle vastupidi. Eesti meeste ülekaalu näitas seegi, et 1978. ja 1979. aastal olid Nõukogude Liidu koondises üks venelane, üks ukrainlane ja üks leedukas ning ülejäänud kõik eestlased. “Nagu Eesti meistrivõistlused!” naerab Reinup.

Sellise edu tingis tema hinnangul see, et vanemad mehed olid alale kõva põhja alla pannud. Peaaegu kõik treenimiseks ja võistlemiseks vajalik oli tasuta ning kuigi igast kolmekümnest poisist, kes motoklubist läbi käisid, sai võidusõitjaks vaid üks, oli järelkasvu kõvasti.

Lisaks Mati Reinupile on Viljandist pärit teinegi Nõukogude Liidu meister Peeter Koval. “Väikese linna kohta on see väga hea saavutus,” leiab Reinup.

Mammonamaalt Maarjamaale

1978. aastal tulid Reinupid Saksamaalt Viljandisse tagasi. Nad oleksid võinud sinna jääda veel aastaks, aga et MM-idel enam sõita ei lubatud, tahtis Mati Reinup kodumaale.

“Paljud imestasid, et ma olen esimene mees, kes soovib ise mammonamaalt ära minna,” meenutab ta. “Tütar hakkas aga parajasti kooliealiseks saama ja oli hea pugeda selle taha, et soovime teda Eesti kooli panna.”

Reinupile anti valida mitme hea koha vahel Nõukogude Liidus, kõige paremat palka ja võimalust Viljandis elada pakkus aga Leningradi ASK.

Pärast ajateenistusest Viljandisse naasmist oli Reinupile Paalalinnas kahetoaline korter antud, nüüd küsis ta linnalt suuremat. Linnavalitsus ei olnud aga sellega nõus, sest mees polnud ju pikka aega Viljandis olnud. Küll aga pakuti meistersportlasele välja, et kui ta leiab sobiva koha, võib ta sinna maja ehitada.

Nii hakkasidki Reinupid 1979. aastal, mil perre sündis ka teine laps Madis, praegusele Endla tänavale oma kodu rajama. Eskiisi joonistamisel võtsid nad malli Saksamaal nähtud majadest ja nii nagu kõik teised, kasutasid nemadki maja ettenähtud normidest suuremaks ehitamiseks igasuguseid nippe.

Just tänu pesukuivatusruumiks, fotolaboriks ja teisteks niinimetatud rehahoidmisruumideks nimetatud tubadele said Reinupid mõni aasta tagasi alustada kodumajutusäriga. Kasvuhoonesse, kust selle aja jooksul oli korjatud kaks tomatit, ehitati hiljuti söögikoht. Perenaine Maret Reinup nimetab maja seetõttu oma pensionisambaks.

20 aastat hiljem

Naine ja lapsed Mati Reinupil harilikult võistlustel kaasas ei käinud, sest see segas keskendumist.

“Tol ajal ei olnud mobiile ega midagi,” meenutab abikaasa. “Kui näiteks Thbilisis oli võidusõit ja õhtul raadiost Mati nime ei öeldud, siis teadsin, et midagi on juhtunud, aga mida, sellest polnud aimugi. Ega ma midagi katastroofilist kartnudki, sest Mati riskis alati väga läbikaalutult.”

Hoolimata võidusõidu ohtlikkusest leiab naine, et tal on oma mehe kõrval turvaline elada olnud. “Mati on tugev natuur ja egoist, kuid ega sportlane saagi teistsugune olla. Egoismile vaatamata on ta väga tagasihoidlik ja kõikvõimalikel kokkutulekutel tal käia ei meeldi. Seepärast käivad tolle aja mototipud sageli meie juures,” kõneleb ta.

Pärast kahtkümmet aastat motosportlase karjääri tundis Reinup, et elu lõpuni tsiklisõiduga leiba teenida ei saa. Oma viimasel ringrajavõistlusel 1985. aastal Vana-Võidus jäi Reinup Teesalu järel teiseks. Pärast medali kaelariputamist kuulutas ta kodulinna rahvale, et see oli tema viimane sõit.

Bussireisil pole käinud

Kui Vene aeg otsa saama hakkas, leidis üks Mati Reinupi sakslasest sõber, et ta peaks alustama bussiäri. Pärast kahe auto mahamüümist oli osa Saksamaalt kasutatud bussi ostmiseks vaja minevast 20 000 margast koos. Sõber valis bussi välja ja laenas puuduoleva raha.

Esimese bussi teenis Reinup kiiresti tasa ja sellest ajast on ta neid järjest paremate vastu vahetanud. Viimased kaks bussi on ostetud juba uuena ja liisingki on ära makstud.

“Olid aastad, kui närvid olid päris krussis, aga nüüd on jalad all,” tõdeb Reinup. “Nii ärimehel kui sportlasel on omad mured. Sporti tehes said vähemalt hooaegade vahepeal paar kuud rahu, aga ärimehena ei ole mingit vahet.”

Ise pole ta seetõttu seni kordagi turistina bussireisil käinud. Selle vea kavatseb ta järgmisel aastal siiski parandada.

Kõige paremaks puhkuseks on Mati Reinupile aga hoopis garaazhi koristamine. “Kuigi lõpptulemusena on see rohkem sassis kui enne,” muigab ta.

Garaazhis seisab ka mehe viimane Vihuri tsikkel. Mõne aja eest lasi ta Inglismaal selle jaoks kaks silindrit taastada, makstes nende eest 12 000 krooni. Ise arvab ta, et nii häid silindreid polnud tal isegi võistlemise ajal.

Praegu seisavad need küll kapis, kuid Reinup unistab, et kunagi leiab ta aega mootorratas korda teha. Siis läheb ta sellega veteranide võistlustele.

–>Hans Väre
hans@sakalakirjastus.ee