Rein Annik tõestab põlisnarvaka olemasolu
VALVE RAUDNASK, 4.11.1999
1991. aastal oli Narva linnavolikogus neli eesti meest, tänu kellele lehvis ka Narva linnavalitsuse majal 26. augustist sinimustvalge lipp. Need volikogu liikmed olid haigla peaarst Manfred Silland, Anatoli Paal Balti elektrijaamast, hilisem linnapea, tollal Narva-Jõesuu sanatooriumi juhataja Raivo Murd ning Rein Annik.
Mis õhkkond valitses Narvas kümmekond aastat tagasi?
Enne taasiseseisvumist olid need kõige raskemad ajad. Linnavolikogus, või kuidas teda nimetati, oli siis väga palju rahvast – 200 liikme ümber. Igatahes oli saalitäis venelasi ja neli eestlast. Sillandil, Paalil, Murdil ja minul oli au selgitada sellele saalitäiele Eesti poliitikat, mida me üldse tahame ja mida me tegema hakkame.
Esimene möll oli keeleseadusega. Eesti keel riigikeeleks? Pole vaja! Meil on ju vene keel, mida nimetataksegi rahvusvahelise suhtlemise keeleks.
Kui sinimustvalge lipp esimest korda vardast rööviti, teatas miilits: “Poisid võtsid lipu sellepärast, et see on nende meelest väga ilus.”
Linnavalitsus ise lippu ei muretsenud, meie Raivo Murdiga kinkisime selle. Meid tänati väga, aga vabandati, et pole lipuvarrast. Olime sellegi käigu ette näinud ja lohutasime, et Narva-Jõesuu sanatooriumi töökojas sai igaks juhuks ka lipuvarras valmis tehtud.
Nii et Narvas tuli vahel ka koer poiss olla?
Ka Zirinovski vastu olime. Zirinovski ootas teisel pool Narva jõge Jaanilinnas ja tahtis Narva tulla. Arutasime, et keelama me ei hakka. Vormistasime viisat hirmus pikalt. Vabandasime, et ei oska veel kiiresti. Zirinovski tüdines ootamast ja läks ära, aga ega ta midagi öelda ka ei saanud.
Anatoli Paal sattus Eesti lehtede esiküljele siis, kui ta tapeti. Mitte siis, kui ta oli suurte elektrijaamade peadirektor ja ka mitte siis, kui ta intritel ei lasknud Eestit elektrita jätta. Mis mees Paal oli? Kes olid veel need tublid mehed, tänu kellele ajalooraamatuisse läheb, et 14. märtsil 1989 toimusid intrite meeleavaldused Tallinnas, Tartus ja Kohtla-Järvel, aga suures tööstuslinnas Narvas neid polnud.
Narva poliitikamaastikul oli Anatoli Paal esimene mees. Ta oskas korralikult keeli. Max van der Stoeli ja teiste euromeestega rääkis ta inglise keeles nii asjalikku juttu kui anekdoote. See mõjus, see meeldis, teda võeti tõsiselt.
Anatoli Paali kaalu Narva elus näitas seegi, et tema kirstu juurest käis poolteist tundi mööda katkematu rahvavool.
Miks üldstreik Narvas läbi ei läinud? Kõigepealt muidugi tänu Kreenholmi Manufaktuurile, kus direktor Oleg Kljušin ei lasknud Jevgeni Koganit ega teisi streigiõhutajaid üldse sisse. Balti elektrijaamas ei tulnud streik kõne allagi Paali tõttu. Eesti elektrijaam tahtis streikijatega mesti lüüa ja ähvardas, et võtab Tallinna poole minevad liinid välja. Teatasin vastu, et võtan siis Narva elektrivõrgu juhina Narva välja. Kuidas sa julged, küsiti. Küsisin vastu, et kuidas teie julgete otsustada, millised töölised peavad istuma valges, millised pimedas. Lisaks tuli Narva elektrivõrgus kõva valve sisse seada.
Tublisti ajas tol keerulisel ajal Eesti asja kohalike restauraatorite pealik Kostin. Narvas räägitakse, et ega parteikomiteegi üle pingutanud. Ma ise parteilane ei olnud, aga mingi tõetera võib niisuguses jutus peituda.
Kas võib nentida, et veenvaim Eesti Vabariigi propageerija on Narva venelasele Ivangorod?
See on nii ja naa. Inimene vaatab, et Venemaa poolel on kõik odav. Ja tahab siis sellist elu: palka ja pensioni nii palju kui Eestis ja kaupa nii odavat kui Venemaal. Meie pensionärid käivadki sealpool ostmas, elavad ise ja teevad ka väikest äri.
Kord jooksis Eesti ajakirjandusest läbi, justkui tahaks Jaanilinn Eestiga taas ühineda. See oli siiski ühe grupi nägemus ja seda võimendati üle.
Narva keskraamatukogu direktor Ingrid Erilaid ütles kord sinu kohta: “Annik oli juba enne eestlane, kui kõik Narvas suurteks eestlasteks said.” Kas sul pole olnud kunagi kiusatust venekeelsest Narvast ära tulla? Kuidas eestlasi Narva juurde saada?
Minu kreedo on: Narvas olen ma sündinud ja tahan, et mind siia ka maetaks. Kui kord minek on, võiks matuserong teha väikese peatuse Narva Elektrivõrgu hoone juures.
Põlisnarvakatel ei lubatud pärast sõda linna tagasi tulla. Tulin siia pärast Tallinnas õppimist, et tõestada: niisugune inimene nagu põlisnarvakas on olemas.
Praegu kuulutavad Narvas paljud, et see on nende kodulinn. Inimene, kes loeb Narvat oma kodulinnaks, peaks järgmise sammuna lugema kindlalt seda riiki oma riigiks.
Eestlasi on Narvas 3%. See on 2000 hinge ringis. Sealjuures on eesti keel koduseks keeleks ainult tuhandel.
Tänavu läks Narva eesti gümnaasiumi
I klassi 17 last. Nende hulgas on ainult üks, kellel nii isa kui ema eestlane. Üheltpoolt justkui hea, et nüüd pannakse lapsed eesti kooli. Aga ei saa neist venelastest eestlasi ja eestlastest tulevad sellises segaseltskonnas poolvenelased. Narva on vaja üht eestikeelset vene eliitkooli.
Narva on venelaste linn Eesti territooriumil ja me ei saa eestlasi siia juurde küüditada. Hea küll, kutsume 20 000 inimest Narva. Mida nad tegema hakkavad? Töökohad on siin ju täidetud. Kui Narva tuleb mõni suur investeering, siis on iseasi.
Kes peaks Narvas tingimata eesti keelt oskama?
Võimu juures olevad inimesed. Nad ei suhtle ju ainult linnakodanikega, vaid ka riigi teiste asutustega.
Väga raske on midagi teistele selgeks teha, kui ise õieti asjast aru ei saa. Või tuleb siia näiteks keegi minister, kes ei pea ju vene keeles rääkima. Aga kellele ta siis eesti keeles räägib, kui kohalik võim temast aru ei saa?
Eesti keelt peavad oskama eesti keele õpetajad. Kahjuks pole see alati nii. Narva elanikele pole eesti ajalehti ja Eesti Televisiooni olemas. Keelt ei saa õpetada vägisi. Keelt ei saa õpetada raha eest. Keelt saab õpetada ainult siis, kui inimene mõistab, et tal seda vaja on.
Millest see tuleb, et Narva on läbi aegade üks kõige puhtam Eesti linn olnud?
Kõigepealt ikka sellest, et teda koristatakse. Töötud, kes abiraha saavad, tulevad nagu kolhoosikorra ajal hommikul kokku ja saadetakse siis koristama.
Väga suurtes üheksakorruselistes majades on raske korda saada. Sealsed elanikud on suure osa elust harjunud haarama telefonitoru ja helistama, kui majas midagi korrast ära on.
Mis nad nüüd teevad? Kaebavad. Kõigepealt on linn vilets. Siis riik vilets. Selle peale ei mõelda, milline ise ollakse.
Oled olnud kaua ettevõtte juht. Millal on inimene sinu meelest juhtimiseks liiga noor ja millal liiga vana?
Liiga noor juht on see, kes väga tahab juhiks saada. Või kui ta ajab kasumit ükskõik mis hinnaga taga ja ihkab liiga ruttu hästi rikkaks minna.
Vana juht on liiga vana siis, kui ta ei näe enam paljut ette ja magab võimalusi maha. Kui ta ei taba enam momenti, mil tuleks midagi teisiti teha.
Eesti tööline. Vene tööline. Kas on
vahet?
Ei ole. Mul on 25% töötajatest eestlased, ülejäänud venelased. Pealegi pole ma kedagi tööle võtnud mitte rahvuse, vaid oskuste järgi. Töölise puhul on kõige olulisem näitaja tema tahe tööd teha. Kui kedagi tuleb tööle sundida, siis pole see enam töömees.
Kui keegi võtab viina ja teeb korralikult tööd, on see tema asi. Kui võtab viina ega suuda enam tööd teha, lähevad meie teed lahku.
Turumajanduses on lisaks oskusele ja töötahtele tulnud veel üks nõue – võime areneda. Ja inimene tuleb panna keskkonda, mis soosib korda. Varsti saab juba neli aastat, kui tegime töölistele riietusruumid, kus on saun ja kõik muu. Mitte midagi pole lõhutud, mitte midagi pole veel vaja remontida. Näen, kuidas korras keskkond õpetab inimest käituma.
Kellele või millele sa elus loodad?
Kellele? Kõigepealt iseendale. Siis kodule. Sõpradele. Olen täiesti nõus vene vanasõnaga, et pigem olgu sul sada sõpra kui sada rubla. Sõbralt saad mõistmist, head nõu ja toetust. Rahaga on aga nii, et mida rohkem teda on, seda rohkem tahad.
Millele? Õigeaegsele infole. Maksimaalsele infole. Kui sul pole korralikku infot, otsustab sinu eest tegelikult keegi teine.
Milliseid lilli sa oma naisele sünnipäevaks kingid?
Kui poes olid ainult potililled, sai üks ära ostetud ja rõõmu tuntud, et üldse midagi said. Viimati viisin gerberaid. Liilia on väga ilus, aga surub sind kuidagi raamidesse. Liilia on kuninglik lill. Aga Lehti ei ole kuninganna, vaid minu naine.
Lehti on lilled väga ära teeninud, sest ma pole eluaeg sööklas söönud. Ainult kodutoitu. Ärilõunad muidugi välja arvatud, aga palju siis neid on. Sealjuures liha ostan ainult mina. Enne teen turule paar ringi peale ja siis otsustan, millist tükki osta.
Mida sa nädalavahetustel teed?
Mulle meeldib käsi mullaseks teha. Ka sõnnikut laotan põõsastele käsitsi, mitte mingi hargiga. Võtan sõnniku ämbrisse ja laotan. Niimoodi tunned, mis on maa.
REIN ANNIK
• Sündinud 1935 Narvas
• Abielus, kaks tütart
• Valgetähe III klassi teenetemärk
Haridus
• Õppinud Võhmas, Sondas ja Tallinna Polütehnikumis
Töö
• Alates 1969 Narva Elektrivõrgus. ASi Narva Elektrivõrk direktor, juhatuse esimees
Obinitsas toimub laupäeval erakorraline Seto Kongress, mille delegaadid valivad sõelale jäänud neljast lipukavandist välja ühe, millest saab Setumaa ametlik lipp, kirjutab Võrumaa Teataja.
Andres Tarand soovitab Siim Kallasel lõpetada maailma lihtsustatud käsitlus ning kahe kolmandiku rahva süüdistamine saamahimus – tegelik tõde on Kallase tõest keerukam.
1991. aastal oli Narva linnavolikogus neli eesti meest, tänu kellele lehvis ka Narva linnavalitsuse majal 26. augustist sinimustvalge lipp. Need volikogu liikmed olid haigla peaarst Manfred Silland, Anatoli Paal Balti elektrijaamast, hilisem linnapea, tollal Narva-Jõesuu sanatooriumi juhataja Raivo Murd ning Rein Annik.
Samal teemal:
VE: Nitrofert – lämmastikväetiste tehas
Nitrofert, Venemaa Gazpromi tehas
Täna täpselt kümme aastat tagasi (so 1993) otsustati Kohtla-Järve mineraalväetiste tehase edasine saatus. Sellel päeval müüdi tehas Venemaa Gazpromile ja see sai nimeks Nitrofert. Tänavuse juubeliaasta algul aga oli neid, kes tehase püsimajäämisesse uskusid, väga vähe.
Ammoniaagitsehhi juhataja Jüri Männik oli üks neist, kes uskus tehase püsimajäämisesse sellest hoolimata, et mullu tootmine seiskus ja enamik inimesi koondati. Männik oli üks nendest, kes tööle jäi.
“Raske oli, eriti talvel, kui õues langes temperatuur 32 külmakraadini, küte oli välja lülitatud. Päästsime elektriradiaatorite abil seadmeid ja valvasime, et need ei lõhkeks, ning püüdsime pätte, kes neid lõhkuda tahtsid,” meenutab tsehhijuhataja. “Raske oli, kuid see-eest töötame praegu.”
Jüri Männik on tehases töötanud 1968. aastast, ta on olnud aparaaditööline, insener-tehnoloog, seadmeülem ja tsehhijuhataja asetäitja.
Nitroferdi peadirektor Aleksei Nikolajev nimetab Jüri Männikut ülemuseks, kellel on kõige suurem peremehetunne.
“Kodus kirub naine, et ma ei oska peremees olla,” naljatab Männik. “Aga kui tõsiselt rääkida, siis kui raske ka poleks olnud, me säilitasime tehase ning inimesed tulid meile tööle tagasi, lisaks on personaliosakonnas sadakond avaldust inimestelt, kes soovivad meil töötada.”
Kui tehas seiskus ja töölised kaotasid usu, et see kunagi veel tööle hakkab, veenis tsehhijuhataja neid vastupidises. Ta lubas neile konjaki välja teha, kui tal ei peaks õigus olema.
“Töölised aga ütlesid, et kui tehas jälle tööle hakkab, siis teevad nad mulle kasti konjakit välja,” meenutab Männik.
Tehas töötab, konjakit ülemus aga meelde ei tuleta. “Inimesed pole veel nii palju teeninud,” naljatab ta.
Konjakiks veel ei jätku, leivaks küll
“Palk on väike, pärast tulumaksu mahaarvamist saan kätte kolm ja pool tuhat krooni, sellest jätkub ainult korteri eest maksmiseks ja leivarahaks,” ütleb aparaaditööline Olga Prilipko, häbenemata juures seisvat peadirektorit ja tsehhijuhatajat. “Kuid see on siiski parem kui see, kuidas kodutud elavad.”
Prilipko on tehases töötanud 30 aastat, ta tuli sinna 20aastasena.
Olga eakaaslased läksid pensionile, temal jäi aga kolm päeva puudu.
“Oleksin pidanud 45aastaselt pensionile jääma, kuid Eesti seadused panid veel kaks ja pool aastat juurde, järelikult võinuksin minna 47,5aastaselt, kuid ei. Olen 1952. aastal sündinud ja pensionile jäid ainult need, kes on sündinud selle aasta esimesel üheksal kuul. Olen praegu 51aastane ja saan pensionile jääda alles 53aastaselt.”
“Kümnendat aastapäeva ei võta me just rõõmsas meeleolus vastu,” ütleb kontrollmõõteriistade lukksepp Jevgeni Solovjov. “Probleem on kõikidel ühine – tahaks kõrgemat palka. Juhtkond ei hellita meid.”
“Hea töötaja, ametiühinguaktivist, ka tema isa töötas siin,” kiidab Aleksei Nikolajev Jevgenit. “Palka korrigeerime 1. jaanuaril.”
“Ptüi, ptüi, ptüi, et ära ei sõnu,” lisab avanenud lootuste ja tööperspektiivide kohta öeldule tehase tootmisdirektor Tõnis Puusepp. “Saavutasime projektvõimsuse tänu meie töötajatele, nende soovile tööd teha, optimismile ning sellele, et nad on head spetsialistid ja tunnevad oma tööd. See pole vähem tähtis kui omanikepoolne rahastamine.”
Projekteerimis-tehnilise osakonna juhataja Ljudmila Mazur ütles, et plaanis on karbamiidi tootmise rekonstrueerimine, see võimaldaks keskkonnakaitset parandada ja järvevee kasutamist vähendada. Rekonstrueerimine on kavas lõpetada järgmise aasta sügiseks.
Tehase kolmas elu
Aleksei Nikolajev nimetab tehase praegust taassündi pärast pikka pausi ettevõtte kolmandaks eluks. Ta on kõik need koos ettevõttega läbi teinud.
Karbamiiditsehh töötab alates 1969. aastast, ammoniaagi tootmise tsehh ehitati 1979. aastal. 1969. aastal tuli sinna tööle ka Aleksei Nikolajev, nii et kogu tehase ajalugu tunneb ta suurepäraselt.
“Pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli probleeme tooraine, sealhulgas ka gaasiga,” meenutab ta. “1993. aastal seisis tehas seitse kuud järjest. Riik otsustas tehase maha müüa. Ja tuleb öelda aitäh nendele juhtidele, kes tookord Eesti eesotsas seisid. Nad tegid seda, et tehas saaks tööd jätkata.
Pakkumisi oli mitmesugustelt välisfirmadelt, üks neist isegi ei varjanud, et ostab tehase ära ja lõikab vanarauaks, et see neile konkurentsi ei pakuks. Tehas otsustati müüa sellele, kellel on toorainet.” 1993. aasta 29. novembril allkirjastati ostu-müügileping. See oli ainus õige samm, vastasel korral poleks tehast praegu enam olemas, leiab Nikolajev.
“Sellisest tehasest nagu meie oma võib iga riik ainult unistada, sest me ei kasuta kohalikku toorainet, vaid saame seda välismaalt. 95 protsenti toodangust läheb ekspordiks, tulu jääb aga Eestisse. Kõik meie ettevõtet teenindavad struktuurid on samuti Eestis: raudtee, sadamad, ehitajad, tollitöötajad.”
Miks Gazprom tehase maha müüs? “Gazprom ajas mitteprofiilsetest struktuuridest – nendest, kes ei tegelenud gaasi tootmise, transportimise ja müügiga – vabanemise poliitikat,” selgitab tehase juht.
Nüüd käivad jutud, et Gazprom soovib Nitroferti taas osta, ent selle kohta pole tehase juhtidel enda sõnul praegu mingeid andmeid.
“Minul isiklikult selle kohta andmeid pole. Loomulikult on igaühel õigus aktsiaid osta. Tehase töötajatele on aga peamine, et tingimused, stabiilsus ja palk oleksid vähemalt sellised, et igapäevaprobleemid saaksid lahendatud.”
Kindluse taastamiseks on vaja aega
“Nitroferdi ajaloos on olnud igasuguseid populistlikke avaldusi, on antud garantiisid, kuid kõike teisiti tehtud. Ja nüüd on selleks, et iga töötaja teadvuses tugevneks usk, aega vaja,” vastab Nikolajev küsimusele, kas on garantiid, et töötajad tulevikus taas tänavale ei satu.
“2001. aastal oli meil kriitiline olukord – võlgu oli üle 100 miljoni krooni. Hoiatati, et meid kustutatakse registrist. Tehas seiskus, otsisime pingsalt investoreid. Kui palju neid siin küll käinud on! Ja viimasel hetkel, novembris, nad tulid. Aga muidu mõtlesime, et nüüd on kõik, tehasega on lõpp, talv oli ukse ees, see oleks lihtsalt ära külmunud.”
Uus omanik andis raha, ettevõte tasus võlad, taastusid gaasi- ja elektrienergia tarned ning tehas hakkas tööle. “Kuid meil ei vedanud. Turuhinnad olid väga madalad, kahjum oli kuni pool miljonit dollarit kuus. Kuid talvel ei tohtinud tehast seisma panna. Kui ilmad soojaks läksid, otsustati tehase töö 1. aprillil peatada ja inimesed koondada, makstes neile ära kõik, mis oli ette nähtud.”
Siis arvas 90-95 protsenti inimestest, et tehas enam ei käivitu. Kuid 2003. aasta suvel tekkis taas võimalus, alustati remonti ning hakati tehast käivitamiseks ette valmistama. Inimesed tulid vähehaaval tehasesse tagasi. “Aitäh neile selle eest,” on Nikolajev tänulik.
Lootus palgatõusuks
Uuest aastast on töötajatel lootust palgatõusuks. “1. jaanuarist vaatame üle tariifid ja palgad. Mitte väga ulatuslikult, vaid niivõrd, kuivõrd meie võimalused lubavad. Tulu praegu on, kuid keegi ei tea, mis turul kuu-paari pärast saab. Kuid tänavu 1. juunist oleme kulutusi teinud ligi 30 miljoni krooni eest. Need läksid käivitamise ettevalmistamiseks, käivitamiseks ja remondiks.”
Tulu on, kuid vaba raha pole ja mingitest dividendidest ei saa juttugi olla enne, kuni tehas pole korda tehtud ja inimestele häid töötingimusi loodud, et nad end normaalselt tunneksid, räägib Nitroferdi juht.
“Meie ülesanne on tagada, et tehas töötaks. See tähendab mitte ainult 465 inimese töökohad, vaid ka teenistus niisama paljudele inimestele, kes on meie tootmisega seotud – ehitajatele, remonditöölistele ja teistele.”
NIINA VOROPAJEVA
Laupäev, 29.11.2003
xxx
Loe lisaks Nitrofert ei tea, mida tulevikult oodata