|
(17.12.2003)
AAVO KOKK: Ära homme tule
Birgitta Johansson-Hedberg vist enam tööle ei tule. Veel eelmisel nädalal oli ta Swedbanki tegevdirektor. Too on pank, mille omanduses on juba mitu aastat ka meie Hansapank. Eelmisel nädalal otsustas aga panga nõukogu proua ametist vabastada. Põhjendus oli üsna huvitav – panga tegevjuht on saanud liiga tugeva positsiooni ning pälvib seetõttu liigselt au ja tähelepanu. Nii öelnud panga auesimees Göran Collert.
Ma vist aiman, mis seal juhtus. Kümme aastat tagasi õppisin Stockholmi ülikoolis pangandust. Ükskord, kui rääkisime ühe õppejõuga Rootsi kommertspankadest, siis koputas ta näpuga Swedbanki tollase nõukogu esimehe Collerti fotole ja ütles, et see on see mees, kes tegelikult kõike pangas otsustab.
Paar aastat tagasi laskis Collert umbes samamoodi ametist lahti eelmise tippjuhi Reinhold Geijeri. Üks mu hea tuttav samast pangast seletas mulle asja ära. Just Geijer oli see mees, kelle juhtimisel sai Swedbank kätte Hansapanga ja Balti turu. See oli ka tema õnnetus. Ta sai kogu au endale ja see Collertile ei sobinud.
Uudiseid ametist vabastatud suurtest juhtidest muudkui tuleb: Peep Aaviksoo, Raivo Vare, Juhani Seilenthal jne. Ega nad muidugi keegi ei räägi, mis täpselt juhtus. Ise ka ei räägiks. Kuid ikka ja jälle viidatakse umbmääraselt mingisugustele eriarvamustele juhi ja nõukogu vahel. Mis need eriarvamused siis on? Mõnikord kindlasti mõistetakse erinevalt äriloogikat. Kuid siis oleks kummaline seletada, miks näiteks saadeti päevapealt Nordea pangast ära Juhani Seilenthal, keda ometi on aastaid treenitud Nordea tippjuhiks.
Võim ja võib-olla oma positsiooni kaitsmine on minu meelest tegelikud põhjused, kui lahti lastakse edukas juht. Vanasti, pereettevõtete aegu treeniti poegi aastakümneid ja üks vilets aasta äris ei tähendanud veel midagi. Nüüd mõõdetakse tulemust igal aastal ja järgmine aasta ei tohi eelmisest kehvem olla. Aga kahjuks on majandus tsükliline ja heale ajale järgnevad halvad.
Nõnda võetaksegi meieaegne tippjuht tööle lisaks asjade ärategemisele ka piksevardana. Kui ta muutub liiga tugevaks või on peagi oodata halvemaid aegu, on nõukogu esimehel mõistlik ta välja vahetada, sest siis on kõigi pilgud pööratud tegevjuhi probleemile ja nõukogu esimees võib oma positsiooni nautida. Ka juhtlõvid ajavad noored isased, muide, juba varakult karjast ära.
|
 |
xxx
AAVO KOKK: Suu kinni, kui minuga räägid
(26.11.2003)
Aavo Kokk kirjutab, kuidas poliitikud püüavad ühiskonna jaoks olulisi arutelusid summutada
Umbes nädal tagasi tegi Islandi peaminister David Oddson seda, mida peaministrid tavaliselt ei tee. Ta läks Islandi suurimasse panka – Kaupthing Bunadarbanki – ja võttis sealt välja 400 000 Islandi krooni isiklikku raha. Selgituseks ütles, et selles pangas pole ühel inimesel võimalik konkreetsete asjaolude korral raha hoida.
Asjaolud olid aga sellised, et panga juhtkond oli otsustanud, et nad ise saavad hea töö eest preemiaks osta panga aktsiaid odavamalt, kui need parasjagu turul saada olid. Täitsa kobe kingitus oli – aktsia turuhind oli äsja 210 krooni, aga pangajuhid saanuks osta neid 156 krooni tükk. Kokku oli preemia 6 miljonit aktsiat – juhid võinuks sellega teenida kohe 324 miljonit Islandi krooni. Selline preemiasüsteem on maailmas üsna tavaline, kuid islandlastele oli see summa liiga suur.
Kui see kõik avalikkusele teatavaks sai, läkski peaminister panka ja võttis raha välja. Samal õhtul teatasid kaks panga tippjuhti, et loobuvad aktsiate ostmise õigusest. Ilmselt on sama teinud ka teised pangajuhid.
Tavaliselt riigitegelased nii ei tee. Seesuguseid asju aetakse diskreetselt. Panganduses on usaldus kõik. Kui üks inimene võtab raha välja ja teised teevad järele, võib pank päeva või paariga pankrotis olla. Tal lihtsalt saab vaba raha otsa, sest suurem osa pankade rahast on ju üsna pikaks ajaks inimestele ja firmadele välja laenatud. Kuid on ka teine põhjus. Aja jooksul on välja kujunenud tava, et otsustajad teevad oma otsuseid vaikselt ja teavitavad avalikkust alles siis, kui otsus valmis. Ja kui üks tava on välja kujunenud, siis ei küsigi enam keegi, et miks nüüd jälle selline vaikne otsustamine.
Suursaadiku artikkel
Mõni nädal tagasi (30.10.) avaldas Eesti Päevalehes arvamusartikli Saksamaa suursaadik Jürgen Dröge. Nimesid nimetamata kritiseeris ta osa Eesti poliitikute soovi pidurdada Euroopa Liidu arenemist riikide liidust rohkem liitriigi poole. Ja siis hakati Dröget vemmeldama. Välisministeerium kutsus ta välja ja avaldas pahameelt. Teatas ka lehtedele, et saadik välja kutsuti. Etteheide oli lihtne: ärge siin teie meie siseasjadesse sekkuge!
See pole muidugi esimene kord, kui saadikuid välisministeeriumisse vaibale kutsutakse. Õieti ongi tähtsate asjade puhul nii kombeks. Siiski kasutab välisministeerium tavaliselt välisdiplomaatide korralekutsumiseks natuke leebemat meetodit. Mõnel korralisel vastuvõtul astub minister või mõni teine oluline ametnik saadiku juurde, küsib tolle tervise järele ja mainib muuseas, et üks saadiku artikkel või tsitaat on tekitanud natuke probleeme. Saadik tavaliselt ütleb, et ajakirjanik on teda natuke valesti mõistnud, aga vabandab, et ta ka ise pole sõnavalikul hoolikas olnud. Seekord valis välisministeerium karmi variandi. Valitsus oli olnud suursaadik Dröge artikli peale väga pahane.
Dröge artikkel puudutas väga olulist teemat – Euroopa Liidu ja konkreetselt Eesti riiklikku tulevikku. See on teema, mida ei saa otsustada valitsus ja poliitikud üksi. Seda saab otsustada vaid ühiskond tervikuna. Kuna aga kõneks on Euroopa Liit tervikuna, on sellele otsusele jõudmiseks vaja teada ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide seisukohti ja meeleolu. Seega on mul kahju, et meie valitsus diplomaatilisele kombele tuginedes selle arutelu põranda alla surus. Mina kodanikuna eelistanuks, et Eesti parteide juhid oleks pigem avaliku debatiga kaasa läinud.
Sõjaväelase artikkel
On aga veel teinegi lugu, kus poliitikud olulise arutelu summutasid. Reformierakond tuli varasügisel välja plaaniga teha Eesti kaitsevägi täielikult elukutseliseks. Tekkis arutelu, mille käigus avaldas Eesti Päevalehes ühe artikli (8.10.) üks parema sõjalise ja juhtimisharidusega Eesti ohvitsere leitnant Toomas Väli. Ta ei vaidlustanud poliitikute seisukohti ega väitnud, et esindab sõjaväelasi laiemalt. Ta esines eksperdina ja juhtis tähelepanu faktidele, mida oli diskussiooni käigus valesti esitatud.
Mõni päev hiljem lasi Reformierakonna üks juhtpoliitikuid Jürgen Ligi leitnant Väli põhja. Ligi kirjutas, et kaitseväelased ei või riigikaitse teemat avalikult arutada. See olevat ainult poliitikute ülesanne ja kaitseväelased peavad täitma poliitikute käsku.
Ühelt poolt on Ligi väide loogiline: kaitseväe üle peab valitsema tsiviilkontroll ja kaitseväelased ei või ise teha poliitilisi otsuseid. Kaks jõudu – poliitika tegemise voli ja juurdepääs relvadele – olgu lahus. Nii on ühiskonnale ohutum. Aga jabur on olukord, kus arutelusse ei kaasata eksperte. Küsimus pole ainult Väli artiklis. Kaitseministeerium läks riigikaitse ümberkorraldamise plaaniga valitsusse, ilma et oleks kaitsejõudude peastaabiga enne üldse nõu pidanud.
Teema, nagu öeldud, on oluline ja kogu ühiskonda puudutav. Põrkunud on kaks vaatenurka. Ühelt poolt käsitlus riigikaitsest kui tööst, mida teevad elukutselised ja selleks tööks kaua treenitud inimesed. Seda seisukohta on propageerinud Reformierakond. Teiselt poolt aga käsitlus riigikaitsest kui kõikide kodanike kohustusest. See on vaatenurk, mida peamiselt on toetanud parteid, kelle programmis on olulisel kohal rahvuslus.
Võimalik, et pingutan üle, aga kahtlustan, et tegemist pole mitte üksikjuhtumite, vaid üldise meelelaadiga. Juba vanarahvas ütles, et laps räägib, kui kana pissib. Koolis leidus ikka õpetajaid, kes tavatsesid kamandada: suu kinni, kui minuga räägid! Ja Vene sõjaväes oli ikka mõistlik lõuad pidada ja edasi teenida.
Niisiis vanemad ja ülemad olid alati targemad kui lapsed ja alluvad. Üsna tõhus valitsemise meetod vanasti, kui alluvatel polnud kusagile pääsu ülemate eest. Kuid üha viletsam meetod meie ajal, kui maailm on inimestele avatud.
Aavo Kokk avaldab juhtimise ja inimsuhete teemal autoritekste Eesti Päevalehes kolmapäeviti.
|
Chisinaus jätkusid kolmapäeval protestid Venemaa pakutud kava vastu lahendada 13 aastat väldanud konflikt Moldova ja sellest eraldunud Transdnestria regiooni vahel. Teisipäevale planeeritud liitriigi moodustamise tseremoonia jäi Moldova riigipea keeldumise tõttu ära. Ära jäi ka Venemaa presidendi Putini sõit Chisinausse.
www.DELFI.ee
VE: Blankin, Taavi – mere- ja ärimees
Taavi Blankin, 21.03.1950 – 19.11.2003