• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Tarto, Enn – vabadusvõitleja

Autor Avo | Avaldatud: 21. juuli 2003

Päevaintervjuu: Ajaloo võltsimine teeb muret

Täna on Rakveres endiste represseeritute kokkutulek. Eesti ühe tuntuma poliitvangi Enn Tarto abikaasa Piret Tarto sõnul näevad endised poliitvangid paremini ohtusid eesti iseseisvusele.


Piret Tarto on rõõmsameelseks abikaasaks mehele, kes on olnud kolm korda nii vangilaagris kui ka Riigikogus.

Teie abikaasal on olnud keeruline minevik. Milline on mineviku mõju praegusesse igapäevaellu?

Enn Tarto ei ole ohver, vaid võitleja. Eks mingi jälje see minevik on kindlasti jätnud, aga minu meelest on tema üks imetlusväärsematest omadustest see, et ta ei ela minevikus.

On küll ette heidetud, et ta ei räägi muud kui vangilaagritest ja minevikust, aga see ei ole tõsi. Minevik on tema puhul oluline oleviku ja tuleviku mõtestamise seisukohalt. Ega me omavahel minevikust eriti palju räägi, aga poliitikast räägime küll ebanormaalselt palju – ma ei tea, mis meie lapsed küll sellest arvavad.

Kuidas suhtute praegusesse Eesti Vabariiki?

Vaatamata oma minevikule ei ole Enn Tarto kindlasti see mees, kes küsiks “kas me sellist Eestist tahtsime?”. Tema jaoks ei ole taastatud Eesti Vabariik mitte seisund, vaid protsess.

Muidugi on endistel poliitvangidel kriitilisem mõtlemine, neid on raske ära petta. Eks olnud ju endised poliitvangid need, kes nn perestroika ajal esimesena ära nägid, et võimulolevatel kommunistidel on plaanis vaid siltide vahetus, ei muud. Kindlasti näevad nad ka praegu rohkem ohtusid iseseisvusele kui teised.

Millised on ohud Eesti iseseisvusele?

Oleme palju arutanud lähiajaloo võltsimise teemal. See on sedavõrd suureks paisunud, et ohustab Eesti iseseisvust. Praegu võimul olevad endised kommunistid ei ole ilmselt rahul sellega, et nende käes on vara ja võim, vaid nad tahavad endale ka au, sellepärast on paljud poliitvangid neile nagu pinnuks silmas.

Arvan, et siin ei saa juttu olla sellest, kas poliitvangid on andestanud oma tagakiusajatele. Mulle on jäänud mulje, et enamik on andestanud, kuid tagakiusajad ei ole seni andeks palunud. Paljud praegu võimul olevad endised tagakiusajad näeks nagu oma endistes ohvrites ikka kurjategijaid.

Kuidas tutvusite oma abikaasaga?

Töötasin Teaduste Akadeemia raamatukogus. 1988. aastal toimus draamateatri ees pikett Enn Tarto vabastamiseks. Käisin paratamatult iga päev tööle minnes draamateatrist mööda.

Tutvusin materjalidega, andsin allkirja tema vabastamiseks. Tookord mul sellist tunnet küll ei olnud, et temast saab minu abikaasa.

Aasta hiljem läksin Tartu Ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima, Tartus tutvusingi Enn Tartoga.

Kes oli Enn Tarto teie jaoks 1988. aastal?

Siis olin ma 20-aastane. Teadsin Enn Tarto kohta tol ajal sama palju kui enamik Eesti inimesi. Küllap mul oli arusaam, et ta on õige mees, kes võitleb õige asja eest, teatud sümpaatia oli.

Tänaseks olete üle kümne aasta abielus olnud, teil on kolm toredat last: Enn Kalev, Linda ja Ilmar. Sarjas “Eesti rahva elulood” meenutab Enn Tarto, et kui esimese poja sünnitusmajast koju tõite, olid torud jääs ja hang nurgas.

Olime tõesti väga vaesed. Mina olin üliõpilane, Ennul oli Eesti Kongressi Tartu büroo juhatajana ametlik sissetulek 200 krooni. Elasime Tartus Muinsuskaitse Seltsi ateljee pinnal kööktoas.

Tõepoolest, kui läksin esimest poega sünnitama, olid torud jääs. Aga me ei teinud tookord sellest numbrit. Ma ei ütleks, et oleksime õnnetud olnud sellepärast, et olime vaesed.

Paljud Enn Tarto lähisugulased küüditati, teie sugulastering on üsna väike.

Abikaasa jäi isast ilma kuueaastaselt, ta isa, endine Tartu vallavanem, tapeti Norilski vangilaagris 1947. aastal. Minu jaoks on väga emotsionaalne ja kurb see, et abikaasa ema, Linda Tarto, suri 1987. aastal, jõudmata ära oodata oma poja vabanemist.

Nad kohtusid Patarei vanglas, kuhu Enn toodi 1987. aasta augustis Permist, Kutshino surmalaagrist, plaaniga, et ta kirjutaks alla armuandmispalvele ja emigreerumistaotlusele. Enn seda ei teinud.

Patarei vanglas sai Enn suhelda emaga, nagu me nüüd välismaa filmides näeme: läbi klaasseina telefoniga rääkides. Ema oli mõjutatud, et tema omakorda paluks pojal armuandmispalvele alla kirjutama, mis samas tähendanuks ka enda süüdi tunnistamist. Ema seda ei teinud, vaid ütles, et poeg endale kindlaks jääks. Seepeale kõne telefonis katkes ja emal ei lastud üle anda ka pojale kaasa toodud pakke.

Enn saadeti Kutshino surmalaagrisse tagasi, mõne aja pärast sai ta teate ema surmast.

Mis teile oma abikaasa juures meeldib?

Ausus, julgus, enesekindlus, sõnapidamine, aga ka teatav riigimehe tarkus. Mulle tundub küll, et tal ei ole isiklikku viha kellegi vastu. Kui ta on ka ütelnud, et see või teine mees ei tohi oma KGB mineviku tõttu teatud kõrges riigiametis töötada, siis teeb ta seda murest riigi julgeoleku pärast, mitte kättemaksuhimust.

Te ei olnud Enn Tarto abikaasa tema vangistuste ajal, aga on teil sidemeid teiste poliitvangide naistega?

Käsitletakse küll naispoliitvangide teemat, aga poliitvangide naistest ei ole seni üldse räägitud. Sellest on mul väga kahju.

Mul õnnestus tuttavaks saada Theodor ja Gerta Reinholdiga. Theodor Reinhold oli Tartu ülikooli õppejõud ja 1941. aastal võttis enne sakslaste tulekut osa Lõuna-Eesti ülestõusust kommunistide vastu. Seda nõukogude võim talle kunagi ei andestanud.

Ta varjas end kümme aastat metsas, abikaasa Gerta elas seal koos temaga. Siis pandi Theodor 25 aastaks Mordva vangilaagrisse, kus Gerda käis teda peaaegu igal suvel vaatamas.

Theodor vabanes 1980, pärast seda ei saanud ta kohe ENSV-sse elamisluba. Theodor suri 1990. aastate keskel Eestis, Gerta elab tänaseni Tallinnas. Nad olid kõige paremas mõttes armsad eestiaegsed inimesed ja haritlased. Nende saatus jättis mulle sügava mulje.

Represseeritud tegid hiljuti ühe ettepaneku Kristiina Ojulandile.

Tartu Memento on teinud ettepaneku ja saatnud kirja ka välisminister Kristiina Ojulandile, et 14. juuni kuulutataks Euroopa leinapäevaks. Loodame, et laupäeval (täna – toim.) Rakveres kokku tulevad poliitvangid toetavad seda mõtet. Kui Euroopa Liidus mälestatakse natsismiohvreid, siis oleks õiglane, kui mälestataks ka kommunismiohvreid, keda kogu maailmas on sada miljonit.

Mis teile rõõmu teeb?

Sama, mis kõikidele mõistlikele inimestele – meil on kolm last -, kui neil läheb koolis hästi ja nad on terved, siis on hea meel.

Ka Eestis on palju rõõmu tegevat, või nagu mu abikaasa ütleb: ühed on need, kes ei taha üldse märgata edusamme, mis tehtud ja teised ei taha märgata puudusi.

Ma arvan, et lausoptimismiks ei ole mingit põhjust, aga samuti ei ole põhjust lauspessimismiks – on palju asju, mis on hästi ja teeb rõõmu.

Peres on kõige rohkem rõõmu ikka lastest ja nende kordaminekutest. Põhiline aur lähebki abikaasa avaliku tegevuse toetamisele ja laste kasvatamisele.

–>Katrin Kuljus
katrin@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Marss – planeet

Autor Avo | Avaldatud: 21. juuli 2003

(21.07.2003)

Marss jõuab Maale erakordselt lähedale
Veiko Pesur

Uudise pilt

Kahe kuu jooksul on Marss Maale nii lähedal, et teravalt punane planeet on tähistaevas palja silmaga näha.

Astrofüüsika doktorant Taavi Tuvikene ütles, et Marss on Maale lähedal kahe kuu jooksul.

“Planeet on vaadeldav palja silmaga, ta paistab heledana ja on võrreldav heledamate tähtedega,” ütles Tuvikene.

Kõige paremaks vaatlusajaks peab Tuvikene südaööd, otsima peab punast planeeti tähistaeva lõunasuunast.

Et vastasseisule lähenev Marss on märksa heledam teistest tähtedest ning teravalt punakat värvi, tuleb eksitusi harva ette. Siiski jääb Marsi teele temaga üsna sarnane täht Antares Skorpioni tähtkujus. Tähe nimi – “anti-Ares” ongi Kreeka keeles “Marsi vastane”, segi aeti neid kahte juba antiikajal.

Marss liigub Maa lähedal iga kahe aasta tagant, kuid seekordne seis on Marsi toonud lähemale kui eelmised ja tulevased korrad. Tähetorni teatmik 2003 ütleb, et rekordilised Marsi lähenemised on olnud 1845, 1924 ja käesoleval aastal.

Rekord Marsi ja Maa läheduses pärineb aastast 1482, järgmine selline seis tuleb alles 2287. aastal. Seega jääb lähema 285 aasta jooksul sellesuvine vastasseis ületamatuks.

Marsi vähim kaugus Maast on 55,7 miljonit ja suurim 399 miljonit kilomeetrit.

Vaata lisaks:
• www.obs.ee,
• www.obs.ee/astro/programmid/

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Aus, Lauri – profijalgrattur

Autor Avo | Avaldatud: 21. juuli 2003

(21.07.2003)

Purjus juht sõitis profirattur Lauri Ausi surnuks
Mirko Ojakivi

Ruut Profiratturile otsa sõitnud roolijoodikul oli 2,4-promilline joove

Ruut Sõbra kaotus lükkab ilmselt edasi ka teiste Eesti ratturite stardid

Uudise pilt
Lauri Aus oli viimase kümne aasta Eesti üks parimaid rattureid. Paraku hukkus ta eile traagiliselt.
Foto: Raigo Pajula

Karksi-Nuia rattakrossile teel olnud profirattur Lauri Ausile sõitis eile ennelõunal Tartumaal otsa purjus autojuht, misjärel Aus lendas rattast 20 meetri kaugusele ning suri teel haiglasse.

Eesti Jalgratturite Liidu peasekretäri Urmas Karlsoni sõnul on kogu jalgratturite seltskond šokis. “Suurt tahtmist polegi rääkida,” ütles ta eile pärastlõunal, mõni tund pärast õnnetust.

Aus oli Karlsoni sõnul eile hommikul teel Tartust Karksi-Nuiasse, kus toimusid Eesti meistrivõistlused maastikurattasõidus, millest võtsid osa enam-vähem kõik Eesti jalgrattakuulsused. Võistlused toimusid hoolimata Ausi hukkumisest, kuid korraldajate sõnul valitses Karksi-Nuias leinameeleolu.

Eestlaste kultuuritus

“Rattamaailmas on see kahtlemata kurb sündmus ja siin Karksi-Nuias tekitas uudis tõeliselt nukra meeleolu.

Meeste plaanid keeras Lauriga juhtunu küll tõeliselt untsu,” lausus Eesti jalgrattakoondise vanemtreener Allar Tõnisoo.

Nii näiteks ei sõida täna Eestist ära Erki Püttsepp, kes pidi minema Prantsusmaale tuurile; oma plaanides teeb muudatuse ka Jaan Kirsipuu, kes kavatses sõita Taani. Tõnisoo sõnul on Kirsipuu stardid lähiajal suure küsimärgi all. “Võib vaid oletada, mida Lauri sõbrad ja treeningukaaslased üle elavad – ega see kerge pole,” lisas Tõnisoo.

LAURI AUS

• Sündis: 4.11.1970 Tartus
• Haridus: Õppis Palamuse keskkoolis, Paide õhtu-keskkoolis ja Kuremaa tehnikumis
• Karjäär: 1992–1994 – võistles Prantsusmaa amatöörklubides; 1995 – elukutseline jalgratta-sportlane
• Klubid: 1995–96 Mutuelle de Seine Marne; 1997–1999 – Casino; 2000 – Ag2r
• Pere: naine Kristel ning kaks last
• Hobid: kino, suusatamine, kahevõistlus ja korvpall
• Hüüdnimi: Pax
Allikas: EPL

Eesti rattaproffidega on juhtunud ka varem raskeid õnnetusi, kuid kellegi sõit pole siiani surmaga lõppenud. Alles selle aasta alguses sai Prantsusmaal tõsiselt viga Jaan Kirsipuu, kellele treeningu ajal sõitis autoga otsa noor naine. Luumurde oli autojuhtide süül treeningsõitudel Eestis saanud ka Aus ise.

“See on puhtalt sisemise kultuuri küsimus. Kui eestlased arvavad, et nad on nii kõvad tegijad, et võivad purjus peaga sõita ja kihutada nagu James Bond, siis on asjad ikka väga halvasti,” ütles Tõnisoo. “Midagi peaks kiiremas korras sellise mõtteviisi muutmiseks ikkagi ette võtma.”

Õnnetus, milles Aus hukkus, juhtus eile ennelõunal kell 10.14 Aovere–Kallaste–Omedu tee 11. kilomeetril, kus Opel Ascona juht Uljan (54) sõitis otsa paremal pool sõitnud Ausile. Politseiameti pressiesindaja Kadri Palta sõnul tuvastati Opeli juhil kohapeal 2,4-promilline joove.

Kiirabitöötajate sõnul oli Ausi seisund kriitiline – mees oli koomas, ei hinganud, kuid ta süda siiski töötas. 20-kilomeetrisel teel, mis lahutas sündmuspaika Tartust, seiskus Ausi süda ühel korral, kuid see saadi taas tööle.

Lõplikult seiskus Ausi süda vahetult enne Maarjamõisa haiglat ja elustamine siis enam tulemusi ei andnud.

Politsei abitu

Kaheksakordne Eesti meister Lauri Aus sündis 4. novembril 1970. aastal. Ag2r-Prevoyance’i profiklubis leiba teeninud tartlane Aus pääses elukutseliste leeri 1995. aastal. Ta oli abielus ja kahe lapse isa.

Tartu politsei alustas juhtunu uurimiseks kriminaalmenetlust, Uljan on kuriteos kahtlustatavana kinni peetud. Politseiameti peadirektor Robert Antropov nimetas juhtunut kohutavaks. “Minu kaastunne hukkunu omastele,” ütles ta BNS-ile. “Aga kallid inimesed, kaua see jätkub?”

Antropov nentis, et politsei ei suuda võidelda üksinda selle nähtuse vastu, mis peegeldab ühiskonna haigust. “Me ei suuda panna patrulli iga auto kõrvale ning kontrollida iga teed,” ütles ta. “Seepärast kutsun ka rahvast meid aitama, sest politsei vajab usaldusväärsest partnerit, nii nagu ta ka ise tahab olla usaldusväärne partner. Nii ootamegi inimestelt valvsust ja koostöötahet, et sellistele asjadele ühiselt piir panna.” Eesti sportlastest on viimastel aastatel surma saanud maadleja Küllo Kõiv, kes hukkus 1999. aasta juunis Viljandi lähedal juhtunud liiklusõnnetuses.

Maletaja Lembit Oll sooritas 1999. aasta mais enesetapu, kümnevõistleja Valter Külvet tapeti 1998. aasta juuli algul ja 1997. aasta juulis sai Itaalias treenides autolt löögi ja suri andekas rattur Janek Ermel.

Profiratturitest on tänavu surnud Kasahstani esindaja Andrei Kivilev ja prantslane Fabrice Salanson.

Ausi saavutused

• 1981 – alustas rattaspordiga
• 1988 – Eesti juunioride meister mitmepäevasõidus
• 1991 – Eesti meister mitmepäevasõidus
• 1992 – Post Giro velotuuril 8. koht
• 1992 – Barcelona olümpial 5. koht
• 1992 – Eesti aasta parim rattur, parimate meessportlaste valimisel 5. koht
• 1993,1994 – Eesti meister eraldistardis
• 1995 – hakkas profiratturiks
• 1996 – neli profituuride etapivõitu
• 1997 – kolm profituuride etapivõitu
• 1997 – MM-il grupisõidus 7. koht
• 1997 – sõitis lõpuni Tour de France’i. Seni ainus eestlane, kes seda Eesti värvides suutnud teha. Saavutas 124. koha.
• 1997 – aasta parima mees-sportlase valimisel 4. koht
• 1998 – MM-il grupisõidus 15. koht
• 1998 – neli profituuride etapivõitu
• 1998 – maailma edetabelis 45. koht
• 1999 – üks profituuri etapivõit
• 2000 – kaks profituuride etapivõitu
• 2001 – üks profituuri etapivõit
• 1991 – 2000 – kümnekordne Eesti meister
Allikas: raamat “Jalgrattasport”

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Toll, Eduard – Arktikauurija

Autor Avo | Avaldatud: 20. juuli 2003

E. Toll (1858-1902) omandas Tartu ülikoolis zooloogiakandidaadi ja mõni aeg hiljem geoloogiamagistri kraadi.

Teadusesse jäädvustas ta oma nime mitme Kirde-Siberi ekspeditsiooniga. Nende reiside tulemus oli seitse köidet teaduslikke uurimusi. Oma viimasel ekspeditsioonil aastail 1900-1902 lootis ta leida salapärast Sannikovi maad Uus-Siberi saarestikust põhja pool, kuid teadmata asjaoludel hukkus koos kolme kaaslasega. Peterburist saadeti välja päästeekspeditsioon, kes küll leidis E. Tolli peatuspaigad ja mahajäetud kollektsioonid, kuid grupi liikmeid mitte. Eduard Tolli nimi on antud mitmele geograafilisele objektile: lahele Taimõri rannikul, jõele Taimõri poolsaarel, kõrgustikule Kotelnõi saarel, jäästikule Bennetti saarel.

Tollide perekonnakalmistul Kukruse kabelimäel on polaaruurija Eduard Tolli (1858-1902) mälestuseks püstitatud omapärane monument – kivist purjelaeva kujutis (materjalina kasutatud väikeselohulist kultusekivi, lohud on samba tagaküljel).

XXX

Pankrotistunud ASi Jõhvi Restauraator varana müüki pandud antiikmööbel, mida seostatakse Sannikovi maa otsingutel hukkunud Arktika uurija Eduard Tolliga, kuulub Vokka elama asunud väliseestlase sõnul temale.

Kanadas sündinud Tia Ruutopõld asus kümmekonna aasta eest elama Voka külasse oma esivanemate majja. Tänavu juunis pankrotti läinud Jõhvi Restauraatori varana müüki pandud diivan ja tugitool pärinevadki väliseestlasele koduks saanud majast, kinnitavad Tia ja tütre juurde Kanadast suvitama tulnud Meedi Ruutopõld. “Ma mäletan seda mööblit oma lapsepõlvest,” kinnitas Meedi, “see diivan ja toolid olid söögitoas. Mul on Kanadas üks piltki alles, kus terve pere diivanil istub.”

Meedi sõnul on mööbel algselt pärit Voka mõisast. “Minu vanaisa oli seal kutsariks, ja nii palju, kui mina tean, kinkis talle selle mööbli mõisnik.”

Meedi pere kolis sõja ajal Kanadasse, majja elama jäänud sugulased võtsid katuse alla võõra perekonna, jättes enda käsutusse poole majast. “Mööbli jaoks seal enam ruumi polnud ning et seda mitte sara alla tõsta, kus tast poleks midagi järele jäänud, soovis onu, et diivan ja toolid antaks Tollide muuseumisse,” teab Meedi rääkida.

Rajamata jäänud muuseum

Kuulsa maadeuurija Eduard Gustav von Tolliga on mööbel seotud Voka mõisa kaudu, kust pärines Tolli abikaasa, mõisniku Nikolai von Wilceni tütar. Toila ümbruse kultuuri- ja hariduselu uurinud Märt Mõtuste andmetel peatus Toll Vokas ekspeditsioonide vaheaegadel. Pärast Tolli hukkumist hüpoteetilise Sannikovi maa otsinguil elas Vokas tema perekond, kes viimati veel Teise maailmasõja päevil seal suvitamas käis.

Tallinnas üles kasvanud Eduard Tolli sugulastele kuulus Kukruse mõis, kuhu selle restaureerimise ajal Eesti Vabariigi taasiseseisvumise alguses plaaniti rajada Tollide tuba ning mis pidi saama tollal maakonnamuuseumi staatuses olnud Kohtla-Järve põlevkivimuuseumi filiaaliks.

1988. aastal sõitis põlevkivimuuseumi direktorina ametis olnud Arthur Ruusmaa Meedi onu ja tädi – Liisi ja Gustav Tundo juurde Vokka mööbli järele. “Gustav ei kuulnud enam ega rääkinud hästi, aga Liisi sõnul oli venna soov mööbel muuseumile anda,” kinnitab Ruusmaa Meedi sõnu. Kuna Tollide toa rajamine oli alles idee tasandil, viis Ruusmaa kolm tooli muuseumisse hoiule, palju ruumi nõudvad diivan ja tugitool rändasid aga Kukruse mõisa, mida restaureeris Ida-Viru maavalitsuse mõisale koostatud arengukava järgi Heini Viilupi firma Jõhvi Restauraator.

Toolid, mis muuseumisse viidi, võeti seal kaks aastat hiljem vastuvõtuaktiga arvele, mõisas koha leidnud restaureerimist vajava mööbliga seda ei tehtud. “Me jäime sellega konutama,” tõdeb Ruusmaa, kes mõne aasta eest lahkus tööle Võru muuseumisse, “oodates mööbli jaoks seda uut ja õiget asukohta Tolli toas.”

Põlevkivimuuseumi peavarahoidjal Siiri Odaril, kelle allkiri seisab ka muuseumisse toodud toolide vastuvõtuaktil, pole kahtlustki, et antiikmööbel, mida pankrotihaldur Jõhvi Restauraatori varana müüb, on see sama, mille Tundod muuseumile andsid. “Kahju muidugi, kui mujalt inimesed tulevad ja selle ära ostavad,” näeks Odar meelsasti, et Tollide mööbel endiselt maakonda jääks, ega mõista, miks selle vastu pole huvi tundnud maakonnamuuseumi staatusesse tõusnud Iisaku muuseum.

Mööblit tuttavate innustusel tagasi nõutavaid väliseestlasi peab peavarahoidja “lombi tagant tulnud lehmalellepoegadeks”, kel poleks mingit vara tagasi küsida, kui paikses jäänud inimesed poleks selle eest vahepeal hoolt kandnud. “Mina ise pole nende toolide peal kordagi istunud,” nendib Odar, kelle hoole all on Voka mõisa buldogijalgsed toolid hästi säilinud.

Niisama heast peast pole Odar valmis neid ära andma, tähendades, et muuseumi fond on riiklik fond ning sealt museaalide välja andmiseks on vajalik komisjoni otsus. Kõigepealt aga tõestagu väliseestlased oma pärimisõigust, soovitab Odar. Kui see tõestatud, on ta valmis toolid Vokas kodumajutuse teenust pakkuvale Tiale deponeerima. “Muuseum pole oma vara otsas istuv kröösus,” ütleb Odar, “las nad siis olla seal külalistemajas.”

Tia ütles, et oleks sellise variandiga nõus.

Pankrotipesas ka riigi vara

Et eakas sugulane mööbli muuseumisse anda tahtis, on Tiale ja Meedile arusaadav, kuidas see aga Jõhvi Restauraatori varaks sai, pole neile teada. “Oleks ilus, kui pankrotihaldur mööbli tagasi annaks,” leiab Meedi.

Pankrotihaldur Tiia Kalaus ütles, et tal pole olnud alust kahelda ega kohustust uurida, kas diivan ja tugitool ikka kindlasi Jõhvi Restauraatorile kuuluvad. “Võlgnik on andnud kohtus vande, et see on tema vara,” tähendas Kalaus, soovitades Ruutopõldudel vara välistamise kohta avaldus kirjutada.

Mitteametlike andmete järgi teab Tia, et Voka mõisast pärit 19. sajandi mööbli bilansiline väärtus on 9000 krooni. “Minul seda raha ei ole, et mööbel välja osta,” on naine nõutu, “ja mine tea, kui palju selle mööbli eest veel tegelikult pankrotihaldurile pakutakse.”

Kukruse mõisa lähedal asuva Kabelimetsa küla vanem Tiiu Kask – selles külas asub Eduard Tolli mälestusmärk – aitas Tundode peretuttavana 1988. aastal mööbli Kukrusele toimetada ning on mööbli saatusest rääkides püha viha täis: “Kujutage ette – Jõhvi Restauraator võttis selle lihtsalt omale! Me viisime selle sinna ilma rahata, andsime hoiule, ja nüüd küsitakse selle eest 9000 krooni. Mille eest?”

Kuni 2000. aastani Jõhvi Restauraatori juhatuse esimeheks olnud Heini Viilupi sõnul on vaidlust tekitanud mööbel kindlalt firma vara. “See oli armetus seisus, kui meile toodi,” kinnitab Viilup, “me restaureerisime ta oma vahenditega ära ja võtsime arvele.” Kuidas see arvelevõtmine raamatupidamises välja nägi, Viilup ei mäleta, kinnitades vaid, et mingit ostu-müügi tehingut ei toimunud.

Mööblist rohkem huvitavad Viilupit firma varana müüki pandud messingist kardinapuud ja lühtrid. “Need on maavalitsuse, seega riigi vara,” kinnitab Viilup, “mis nipiga on nad saadud firma arvele võtta?”

TIIA LINNARD
Reede, 18.07.2003

Loe ka Kukruse mõis

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Kas rahu vajab valvamist?

Autor Avo | Avaldatud: 17. juuli 2003

Kas rahu vajab valvamist?

Jüri Leesment, RVE, 14. juuli, 2003 17:13

Eesti rahusõdurite Iraaki saatmise vastased väljendasid oma protesti peaministrile saadetud avalikus kirjas. Samas on oma sõdurite teisele riigile appi saatmine üks mõjusamaid rahu tagatisi ka sellele, kes taolise sammu julgeb teha.

– – – – –

Eesti rahutagajate Iraaki saatmine oli valitsuse poolt julge samm. Nüüd, mil ootamatult selgus, et planeeritud rahulikuma paiga asemel on eesti poisid pandud Bagdadi turgu valvama, hakkasidki tulema tugevad protestid. Samas kõlavad need ühes rütmis praegu rahvuvahelises meedias toimuva pideva aruteluga Iraagi sõja õigustatuse üle.

Nii saatsid 13 Iraagi sõja vastu meelestatud isikut avaliku kirja peaminister Juhan Partsile, küsides muuhulgas: “Kus on piir, milleni vabariigi valitsus on valmis minema Iraagis diktatuuri asendanud okupatsioonirezhiimi õigustamisel ja toetamisel?”

Loomulikult tuleb püüda mõista eelkõige kriisikoldesse saadetud sõdurite lähedaste tundeid ja ka veendunud rahupooldajate argumente. Riigi poolt vaadatuna peab aga mõtlema kaugemale kui hetkemeeleolud. Kusjuures täiesti praktilised julgeolekukaalutlused või majanduslikud argumendid on siin läbi põimunud emotsionaalsema poolega, mis ka riikidevahelises suhtluses ülimalt tähtis.

Eesti rahuvalvajad, olgu Kosovos või Iraagis, näitavad, et Eestist on saanud riik, mis suudab mitte ainult abi manguda, vaid vajadusel ka ise midagi pakkuda. Ja mitte ainult sõnades. Ent ülimalt oluline on, et kõik taolised ettevõtmised toimuksid täielikus kooskõlas rahvusvahelise õiguse normide ja tavadega. Kuna rahu ja demokraatia on püsinud ikkagi ka tänu sõjalisele koostööle, on meilgi teatud kohustused, millest kõrvale põiklemine au ei too.

Oma sõdurite teisele riigile appi saatmine on üks mõjusamaid rahu tagatisi ka sellele, kes taolise sammu julgeb teha. Kui meie ei taha või ei saa oma sõdureid liitlastele põhjendatud vajaduse korral appi saata, kas on meilgi siis moraalset õigus nõuda, et näiteks ameerika sõdurid meile häda korral appi tulevad?

Kui ameeriklased panid eesti mehed Bagdadisse ohtlikku lõiku, näitab see, et meie sõdureid usaldatakse ja nende ettevalmistust on piisavalt kõrgel tasemel. Ja kui need mehed kodumaale tagasi tulevad, saavad nad oma kogemusi jagada juba teistega.

Antud juhul pole küsimus, kas Iraagi sõda oli vajalik või mitte, küll mitte teisejärguline, vaid lihtsalt hoopis teine teema. Praegune püüd riigis anarhiat vältida on iraaklaste aitamine, ent siingi tuleb kindlalt lähtuda rahvusvahelisest õigusest ning pidada lugu kohalikest tavadest.

Kui vastab tõele, et Bagdadis on praegu vaid ameerika, briti ja eesti sõdurid, pole meil mingit põhjust häbeneda ja valitsust kiruda, pigem võib uhkust tunda. Samas muidugi lootes, et kõik meie mehed elu ja tervisega koju jõuavad.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kaitseliidu suvelaagrid

Autor Avo | Avaldatud: 16. juuli 2003

Kaitseliit ootab suvelaagritesse nelja tuhandet last
16.07.2003

Sel suvel saavad Kaitseliidu noorteorganisatsioonide liikmed veeta oma puhkuse Kaitseliidu malevate poolt korraldatavates laagrites üle kogu Eesti.

Noorkotkaid ja kodutütreid on Kaitseliidul kokku enam kui 8500, suvelaagritesse on oodata ligi 4000 poissi ja tüdrukut.

Nädalastes tasuta suvelaagrites tehakse sporti, peetakse mitmesuguseid loomevõistlusi, tutvutakse ka militaarse elu alustega.

Lisaks suvelaagritele käivad noorkotkad ja kodutütred ka talve- ja kevadlaagrites, kus omandatakse skautlikke tarkusi ning täidetakse noorte järgunorme. «Kaitseliidu noortelaagrite mõte pole väikeste militaristide kasvatamine, nagu vahel arvatakse,» selgitas Kodutütarde peavanem Angelika Naris. «Nii meie kui Noorkotkaste organisatsiooni peaeesmärk on aidata kasvatada terveid, tarku ja tublisid Eesti kodanikke.»

PM Online
online@postimees.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kaldarada ja ehituskeeluala

Autor Avo | Avaldatud: 16. juuli 2003

(16.07.2003)

Looduskaitsjad võitlevad lubamatute rannamajadega
Tarmo Õuemaa

Ruut  Järvekaldal loata ehitatud saun tuleb inspektorite nõudel teisaldada

Ruut  Vallavalitsused jagavad maja ehitavatele inimestele katteta veksleid

Uudise pilt
Kaunid Võrumaa järved on suvilaehitajaile maiuspalaks. Järvekaldale ehitamiseks on aga vaja keskkonnaministri luba või muidu tuleb hoone lammutada.
Foto: Marko Mumm

Keskkonnainspektorid on hädas omavalitsustega, kes lasevad keskkonnaministri loata ehitada suvemaju ja saunu veekogude äärde ehituskeelutsooni.

Keskkonnainspektsiooni Võrumaa osakonna juhataja Endel Visnapuu sõnul on Võrumaal palju järve- või jõeäärse krundi omanikke, kes kas tahavad või on juba asunud ehitama hooneid veepiirile lähemale, kui ranna- ja kaldakaitseseaduses lubatud.

“Olukord on selline, et kõigepealt ehitatakse ja alles siis mõeldakse,” ütles ta.

Visnapuu käsul on üks soomlane näiteks pidanud oma Lõõdla järve äärse sauna nihutama järvekaldalt eemale. “Valas uue vundamendi, mis tal üle jäi,” märkis Visnapuu.

Saunad vee peal

“Omavalitsused jagavad lubadusi väga kergekäeliselt. Tegelikult ei tohi üle 10 hektari suuruste järvede kallastele ehitada eriloata lähemale kui 100 meetrit,” märkis Võrumaa keskkonnainspektsiooni juht.

• Esialgsed andmed 2003. aastal avastatud ehitamisega seotud ranna- ja kaldakaitseseaduse rikkumiste kohta.
Harjumaa – 0
Hiiumaa – 0
Ida-Virumaa – 2
Jõgevamaa – 0
Järvamaa – 0
Läänemaa – 1
Lääne-Virumaa –0
Põlvamaa – 0
Pärnumaa – 6
Raplamaa – 2
Saaremaa – 3
Tartumaa – 2
Valgamaa – 0
Viljandimaa – 0
Võrumaa – 0
Kokku – 16
Allikas: keskkonnainspektsioon

Visnapuu sõnul panevad inimesed näiteks saunu püsti päris veekogu kohale. Vahel muudavad nad kaitsealuste veekogude rannajoont. “See kõik on keelatud. Me teeme selle eest trahvi ja nõuame ehitise likvideerimist. Kui vaja, läheb hoone sundlikvideerimisele,” kinnitas Visnapuu.

Kaldakaitseseaduse ehituskeelutsooni mõte on see, et inimestel oleks võimalik randa kasutada. Kuid ka keskkonnakaitse pärast on liiga veekogu lähedale ehitamine ohtlik. “Piirang on õigustatud. Veekogu reostuskoormus ju tõuseb. Näiteks põhjustas liiga järve äärde ehitatud hoone värvimine möödunud aastal järves reostuse,” ütles Visnapuu.

Sõmerpalu vallavanema Lenhard Ermeli sõnul tegeleb vallavalitsus praegu Lõõdla järve äärse ala üldplaneeringuga. “Ees-märk on see, et iga mees, kes järvekaldale ehitada tahab, ei peaks oma rahakotiga keskkonnaministeeriumi luba taotlema minema,” ütles Ermel.

Loa sai kolmandik

Ermeli sõnutsi soosib vallavalitsus järvekaldale ehitamist. “Vallale on see mõnes mõttes kasulik. Sellisesse looduskaunisse kohta ehitab ju jõukam rahvas,” ütles ta. “Kui keskkonnateenistuse reostusnõuded on täidetud, ei näe ma kaldatsooni ehitamises probleemi.”

Keskkonnaministri Villu Reiljani nõunik Annika Velthut nimetas rannaäärsesse ehituskeelutsooni ehitamist probleemiks. “Kohalikud omavalitsused jagavad praegu veksleid, ootamata ära, kas keskkonnaminister ehituskeelutsooni vähendab,” ütles ta. “Meie huvi on, et ei oleks 20 lahendamata juhtumit ministeeriumi laual. Tehku omavalitsused enne alale planeering, saatku taotlus ja oodaku lahendus ära.”

Keskkonnaministeeriumi andmetel sai eelmise keskkonnaministri käest ehituskeeluvööndi vähendamiseks loa umbes kolmandik taotlejatest.

Allikas

Kommentaarid:

…

Siim, 09:11 16.07.2003 Vasta

Artiklis on:
Omavalitsused jagavad lubadusi väga kergekäeliselt. Tegelikult ei tohi üle 10 hektari suuruste järvede kallastele ehitada eriloata lähemale kui 100 meetrit, märkis Võrumaa keskkonnainspektsiooni juht.
Ja seaduses on:
§ 9. Ranna ja kalda kasutamise kitsendused
(3) Rannal ja kaldal on ehituskeeluvöönd, kus uute hoonete ja rajatiste ehitamine on keelatud. Ehituskeeluvööndi laius tavalisest veepiirist on:
3) üle 10 ha suuruse pindalaga järvel ja veehoidlal ning üle 25 km 2 suuruse valgalaga jõel ning veejuhtmel 50 m;

 isekene, 09:37 16.07.2003 Vasta
EPL! Kas te ise ka teate, mida kirjutate!? Harjumaal 0 rikkumist?! Minge vaadake siis ise natuke randades ringi, ilmad ilusad ja paistab kaugele. Jõelähtme vallas on selline ilus jõgi nagu Jägala, mille paremat kallast mööda liikumine enne juga on võimatu. Vast viitsiksite vaadata, kes ja kuidas ja millega on kalda kinni ehitanud. Koos krundiga on omastatud (kas ka ostetud?) ka jõgi sõna otseses mõttes, nii et matsil sinna enam asja ei ole. Kaasiku fenomenist, kes ju ka Jõelähtme mail koos paljude omasugustega ilma teeb, pole mõtet rääkidagi. Kuusalu vallas Leegisoos lõikas üks tegelane mitme kilomeetri pikkuse liivaranna oma paadikese jaoks nii sügavalt läbi, et kui varem võis nautida pikka jalutuskäiku madalas vees Andineemest Salmistule, siis nüüd enam mitte. Aga kallas on soine ja võssa kasvanud. Ei saa üle ega ümber. Kui võtta kimpu kõik seadused, mille vastu on nii ametnikud kui ka ehitajad raske raha eest pööranud, siis on see seesama Eesti riik.
Kui te ehitajaid vaatate, siis reeglina nad matsirahva hulka ei kuulu, küll aga osa ära ostetud lubajaid, mis muidugi sellele riigile ja kohalikule rahvale au ei tee. Kas meie riik on tõesti nii nõrk, et lubab enesele näkku sülitada, või riik ei tahagi tugevam olla? Kui ei, siis miks? Ja miks EPL vassib kuigi eelnevalt ilmunud artiklite põhjal otsustades peaks toimuvast teadlik olema? Milles point?
 saunaehitaja, 11:36 16.07.2003

Uskumatult palju õelust ja viha on kommenteerijates. Keegi ei püstita millegipärast küsimust, miks tuleb sauna ehitamiseks MINISTEERIUMIST luba küsida. Kas ühe õigusriigi ministeeriumil pole tõesti muud teha kui otsustada kas kodanik võib või ei või oma sauna vee äärde ehitada?

Mõistan nende kirjutajate pahameelt, kes toovaid näiteid ehitustest, mis kaaskodanike TEGELIKKU liikumist rannas takistavad. Kui mitte iga rannaäärt ei kasutata liikumiseks. Kas tõesti tuleb ministeeriumiametnik iga kord koha peale, et näha, kas sauna ehitamisel tegelikult arvestatakse kohapealseid olusid? Kohalik omavalitsus on veidi lähemal ja selleks et otsustada, kas teised veekogu kasutajad pääsevad kallasrajale või mitte, pole ju detailplaneeringut vaja.

Selle keelusätte koostajatelt tahaks küsida – kuhu siis veel, kui mitte vee äärde tuleb saun ehitada?? Saunakultuuri lahutamatu osa on vettekargamine peale leiliviskamist. Sellele eelnev ja järgnev 100m jooks muudab asja mõttetuks! Ehitasin ise sauna mere äärde (25m veepiirist) ja arvestasin ning lepin sellega, et külarahvas sauna akna alt läbi jalutab.

Ja kõikidele ehitajate kallal ilkujatele ütlen, et meie külas on palju suurem probleem rannaäärse krundi õigusjärgne omanik, kes sinna midagi ehitada ei tohi, ei saa ega jaksagi kuid kes mitte üks kord peale omanikuks saamist ei ole kallasrada puhastanud risust, võsast ja heinast. Seda on teinud kallasraja äärsete kruntide omanikud omal algatusel, kaasa arvatud siinkirjutaja, saunaehitaja.

Need, kes ehitavad (loomulikult nii, et kaaskodanike õigusi ja vabadust kallasrajal liikuda ei ole riivatud), ei tee seda mitte selleks, et keskkond oleks halvem ja inetum, vaid selleks, et oleks parem ja ilusam.

 Lausa totruseni, 12:56 16.07.2003 Vasta

võib viia omapäi talitamine. Ei tohi mingil juhul lubada omavolilisi saunade ehitamisi. Kui üks võis, miks siis teised ei või. Tulemuseks: rannad ja jõekaldad uberikke täis, mitte küll täna aga paari aasta pärast kindlasti.

 

 

… ja seadusega kaitstud rand on kas seaduskuulekalt räämas või … omavoliliselt (hea)korrastatud.

Või ehk siiski piisab avatud kaldaraja kohustuslikust olemasolust ja Planeerimisseaduse kohasest detailplaneeringu kehtestamisest kohaliku omavalitsuse poolt?

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Veldre, Ülo – üks kolmeteistkümnest

Autor Avo | Avaldatud: 16. juuli 2003

Miks on meie sõdurid Iraagis ja mida nad seal teevad?

Ülo Veldre, SL Õhtuleht, kolmapäev. 16. juuli 2003

Eesti vabanes kommunistlikust okupatsioonirežiimist ainsagi püssipauguta. Täna toetavad ja kaitsevad hambuni relvastatud eesti (palga)sõdurid võõrast okupatsioonirežiimi Iraagis.

Sarnaselt USA ja Inglismaaga on ka Eesti valitsuse käitumist saatnud valed ja salatsemine. Erinevalt invasiooni algatanud suurriikidest pole meie opositsioonijõud aga neid valesid piisavalt paljastanud ega ajakirjandus täitnud lõpuni demokraatia valvekoera rolli.

Peaministrile saadetud avalik kiri pidi juhtima tähelepanud pettustele, mis demokraatia kaitsmise nimel on viinud demokraatia eiramiseni.

Pressitud koalitsioon

Inimesi ei saa jagada kitsalt rahu- ja sõjapooldajateks. On huvid, mille realiseerimiseks mõni haarab relva, ja on tõekspidamised, millele tuginedes relvastatud sissetung õigeks või hukka mõistetakse.

Eesti keeldus kategooriliselt haaramast relva Iraagis kehtinud diktatuuri vastu. Küll aga tõstis relva, et tõestada oma truudust USA administratsioonile. Erinevas sõnastuses väljendas seda nii ekspeaminister Kallas kui napilt nädalapäevad tagasi ka peaminister Parts.

Väidetavalt on maailmas kaks riiki, kus elanikkonna toetus USA sissetungile Iraaki küündis üle 50%: USA ja Iisrael. Sellal USA veel lootis saada Iraaki tungimisele ÜRO õnnistuse. EMORi küsitluse järgi arvas kolmest eestlastest kaks, et Iraagi vastu ei tohiks mingil tingimusel sõda alustada. Toona, jaanuari lõpus, oli välisminister Ojuland veel rahvaga ühel poolel ja otsis sõja alustamise vastaseid ühisjooni näiteks Austriaga. Nädal hiljem kirjutas ta aga V10 toetusavaldusele alla – väidetavalt pärast ülipõhjalikku kooskõlastust teiste riikidega.

Selle ootamatu meelemuutuse ümber löödi küll lokku, aga juhtum kanti blondi pea (sic!) kui force major`i arvele ja «unustati». Rahval jäi üle tõdeda, et lisaks neile keeras valitsus seekord selja ka auväärsele osale Euroopast. «Uusi sõpru» ei tutvustanud aga keegi.

30 avaliku ja esialgu 15 salajase Iraagi-vastase koalitsiooni partneri hulgast lahkus kohe Kolumbia, kes olevat nimekirja kuulumisest saanud teada meediast. Teadmata asjaoludel kustutati nimekirjast ka ÜRO Julgeolekunõukogu liikmesriik Angola. Allesjäänute seas on 17 riiki, mille kohta Freedom House reiting kinnitab, et tegu pole demokraatiamaadega. 18 koalitsiooniriiki on USA Riigidepartemangu raporti kohaselt sellised, kus inimõiguste olukord on vilets või äärmiselt vilets, 11 riigis julgeolekuorganid piinavad ja tapavad…

Seitsmes rahamissioon

Eestis oleks nagu unustatud, et kogu toetus USA-le ja võimalik rahuvalveüksuse saatmine sõjajärgsele missioonile pidi toimuma ÜRO Julgeolekunõukogu heakskiidul – «pisiasi», mis eristab üldtunnustatud rahumissiooni omavolist rahu nimel. Sestap sarnaneb ESTPLA 7 missioon pigem Afganistani «vabastamisega» N. Liidu poolt kui taasiseseisvunud Eesti eelnevate rahutagamisoperatsioonidega Euroopas.

Bushi sõnu kasutades on tegu ÜRO mandaadi ühepoolse ületamisega, okupatsioonivõimuga kibestunult vaenulikul maal. Aga Eestisse jõuavad eelkõige optimistlikud propagandateated ESTPLA 7 headest olmetingimustest: voolava vee olemasolu koalitsiooni enda lõhutud veevärgi ja januse rahva kiuste; ööbimine konditsioneeritavates telkides ja nii edasi.

Kui veebruaris väideti, et kriisipiirkonnas patrullimiseks koolitatud Eesti kaitseväelased on mujal kui Iraagis juba hõivatud, siis aprillis jagus neid Iraakigi varuga. Kust rahuvalvajad nii järsku leiti ja miks tänini on teadmata nende nimed, päritolu ja motivatsioon?

Kas kogu saladus on selles, et ka «rahuvalves» toimivad rahamaailma reeglid ning tööjõud liigub sinna, kus parem palk? Et Ameerika truudusmissioonile saadetud palgasõdurid löödi üle teistelt, ÜRO tunnustusega missioonidelt?

Kaitseminister Margus Hanson lükkas riigikogus kindlalt ümber kahtlused planeeritud ja tegeliku missiooni võimaliku lahknemise osas. Täna teame, et algselt Põhja-Iraaki objekte valvama planeeritud kergjalaväeüksus patrullib ja korraldab läbiotsimisi Bagdadis. Sellist missiooni riigikogus ei arutatud, selleks luba ei antud, kuigi – paber seda ei välista. Rääkimata lepingute avalikustamisest: mille alusel ja kellena eesti sõdurid Iraagis üldse viibivad.

Küsimus pole maailma jagamises headeks ja pahadeks, sõja- ja rahupooldajateks, vaid jätkuvas salatsemises ja valedes. Kus on piir, mis paneks asju nimetama õigete nimedega? Kas eestlaste esimene ohver Iraagis või esimene eestlasest ohver?

13 eestlase avalikust kirjast Eesti Vabariigi peaministrile

Eesti toetust Iraagi ründamisele põhjendati vajadusega kõrvaldada Iraagi massihävitusrelvadest lähtuv potentsiaalne oht.

Iraagi massihävitusrelvade olemasolu ei ole leidnud kinnitamist. Suurbritannia peaministri Tony Blairi «Iraagi toimik» osutus plagiaadiks ning Valge Maja on ametlikult tunnistanud, et väide Iraagi püüdest osta Aafrikast uraani põhines võltsitud andmetel.

Saddam Hussein on kadunud ning tema, nagu ka massihävitusrelvade, kohta käiva informatsiooni eest lubatakse Iraagi endist režiimi teeninud massimõrvaritele amnestiat. See rahvusvaheliste normide ja elementaarse õiglustundega vastuollu minev lubadus on Iraagi okupeerimise toetajate poolt vaikimisega heaks kiidetud.

Vaatamata mitmete ministrite varasematele väidetele, mille kohaselt Eesti tegelikult ei toeta Iraagi sõjalist ründamist ega saada sinna oma võitlejaid, on nüüd – pärast suuremate lahingoperatsioonide lõppu – Eesti võitlejad Bagdadis.

Austatud peaminister, härra Juhan Parts! Kus on piir, milleni Vabariigi Valitsus on valmis minema Iraagis diktatuuri asendanud okupatsioonirežiimi õigustamisel ja toetamisel?

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Sauna taga tiigi ääres …

Autor Avo | Avaldatud: 16. juuli 2003
Sauna taga tiigi ääres …

Huvitav, kui paljude Eesti elanike elu on otseselt häirinud see, et mõned inimesed pole oma sauna või maja ehitamisel veekogu äärde keskkonnanorme täpselt järginud või kõiki dokumente korrektselt vormistanud?

Vaadates seda, kui hõredalt on Eesti asustatud, kui palju on siin mererannikut ning järvi ja jõgesid, ei tohiks suurt probleemi olla – ruumi peaks jätkuma kõigile. Ometi kuuleme pidevalt tülidest-skandaalidest, mis alguse saanud mingite ehitus- või keskkonnanormide täitmata jätmisest.

Tahtmata väita, et ehitajatele alati liiga tehakse, tunduvad siin mingid rõhuasetused paigast ära olevat. Kas ei ole neil juhtumitel muidki põhjusi, kui ehitajate ülbus ja hoolimatus keskkonna vastu?

Kindlasti pole kõik korras paberite kordaajamise protsessiga – see on sageli liiga arusaamatu ja aeganõudev. Paljusid ehitustöid ei saa teha aasta ringi, ehitajad tahavad need suvel kaelast saada. Kui lubade ja kooskõlastuste saamine muudkui viibib ja viibib, lüüaksegi neile käega, lootuses, et asjad saab hiljem ära klaarida. Oleks asjaajamine kiirem, saaks nii mõndagi eksimust ennetada.

Oma osa probleemi suurena paistmises on ka inimlikul kadedusel. Kaunitesse kohtadesse suvilate või majade ehitamisega tegelevad ju jõukamad inimesed ning teise jõukus kipub eestlasel ikka pinnuks silmas olema. Nii võib mõni eksimus või arusaamatus suuremaks kõneaineks kujuneda, kui asi tegelikult väärt on.

Üldiselt on sauna- ja majaehitajad ikkagi terve mõistusega inimesed ja nad ei püstita oma ehitisi ka ajutiseks. Kui kohustus mõned kohad kõigile inimestele läbitavaks jätta on osale tõesti vastumeelne, siis õigel ajal ja selges keeles esitatud keskkonnakaitselised keelud peaksid ilusti kohale jõudma. Tegu on ju ehitaja enda vahetu elukeskkonnaga.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Matsulevitð, Tiit – diplomaat

Autor Avo | Avaldatud: 16. juuli 2003

(16.07.2003)

TIIT MATSULEVITÐ: Narva õppetunnid

Uudise pilt

Tiit Matsulevitð meenutab kümne aasta möödumist Kirde-Eesti autonoomiareferendumist.

Mõned aastad tagasi sattusin Moskvas vestlema ühe seeniorsaadikuga, Vene välisteenistuse raudvaraga, kelle kaalukad kogemused Põhjalas ja roll soomendamispoliitikas võimaldasid tal anda asjalikke hinnanguid ka uuele olukorrale Läänemere regioonis. Kui Vene välispoliitika sihiks on tõesti “endiste” hoidmine oma mõjuvallas, siis miks on ta kogu aeg talitanud sellele sihile risti vastupidiselt? Miks on läinud ta ähvarduste, väljapressimise ja majanduslike sanktsioonide teed, selmet siduda Balti riigid endaga präänikute abil – sooduskauplemine, viisavabadus, kultuurivarade tagastamine, püüdlused ülekohut heastada kasvõi ei-millekski kohustava vabandusega, intellektuaalne hõlvamine?

Seeniori vastus oli avameelne: me mõtlesime, et kui me baltide vastu head oleme, siis nad panevadki meie juurest putku.

Moskva on viimase aastakümne jooksul teinud tõepoolest kõik võimaliku, et kiirendada Eesti, Läti ja Leedu lõimumist läänega nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. N Liidu aegsest ideoloogilisest väljakutsest maailmale küll loobuti, ometi ei asendanud Kreml seda ainsagi edasiviiva sõnumiga “uue Venemaa” rollist rahvusvahelistes suhetes. Poliitika vaimseks kandejõuks sai minevikuihalus, N Liidu lagunemist tajuti nii eliidis kui hulkades ennekõike ajaloolise eksitusena, parandamist vajava veana. Sergei Karaganovi sõnastatud õpetus “lähivälismaast” sisuliselt jätkas N Liidu aegset BreÏnevi doktriini naaberriikide piiratud iseseisvusest. Kriitiline seik Eesti lähiajaloos, mille tipphetkest möödub täna kümme aastat ja mida tuntakse “Narva autonoomiareferendumina”, oli hilinenud katse kinnistada Eestile lähivälismaa staatus.

Rong sõidab läände

1993. aasta suveks oli Eestil toimiv põhiseadus, demokraatlikult valitud parlament, president ja valitsus. Aasta jagu käibel olnud kroon ületas edukuselt isegi eestlaste endi ootused. Kiire privatiseerimine vabastas inimeste algatusvõime. Vabadust oli korraga rohkem kui võrdsust, võimalusi rohkem kui tagatisi. Kodanluse diskreetne võlu paelus ühiskonda enam kui “töörahva” segasevõitu ideaalid. Majanduse elavnemine ei teinud rahvustel vahet.
Mais oli Eesti saanud Euroopa Nõukogu liikmeks, juunis aga sõnastas Euroopa Liit Kopenhaageni tippkohtumisel selge liitumisperspektiivi kõigile Balti riikidele. President ja peaminister olid oodatud külalised lääne poliitsalongides, edastades väsimatult sõnumit Eesti omariikluse enesestmõistetavusest.

Lääne poliitilise eliidi suhtumine Eestisse oli kahene: ühelt poolt ettevaatlik positiivsus (rahulolematu provints Vene impeeriumi äärealal, aga kas ikka saavad hakkama?), teisalt arusaam, et Eesti iseseisvuse garanteerimine kuulub lääne eluliste huvide valda, olles samas lakmuseks Euroopa-Venemaa suhetele. Sagenesid kõrged visiidid, mille sõnumid sisaldasid ühtaegu toetust kui ka manitsusi ja milles “mäng Baltikumi ümber” oli katteks “võitlusele Baltikumi pärast”.

Ajal, mil Eesti asend rahvusvahelistes suhetes kiiresti muutus, jäi Venemaa poliitika Eesti suhtes samaks. Lakkamatud süüdistused “vene kogukonna” õiguste ahistamises kandsid sisuldasa kaht nõudmist: kakskeelsuse kehtestamine ja kodakondsuse nullvariant koos topeltkodakondsuse lubamisega. Pole raske arvata, mida sellised sammud oleksid tähendanud Eesti riiklusele. Tõsiasja, et neid sihte ei saavutatud, pole Moskva meile andeks andnud tänaseni (mullu varakevadel esitas needsamad nõudmised Vene asevälisminister ja sügisel kordas neid Tallinna väisanud asepeaminister).

Vähemus ja väed

Mõistagi pole vene vähemuse kaitse või selle integratsioon Eesti ühiskonda Kremli poliitika eesmärk. Vastasel juhul ei rakendataks ju topelttolle ega oleks kümnekonna aasta eest katkestatud ka näiteks energiatarneid. Moskva sihiks on olnud õiguslike põhimõtete ja vene vähemuse instrumentaliseerimine oma välispoliitiliste sihtide saavutamiseks, venekeelse ja -meelse autonoomse ühiskonna ehitamine Eesti sisse, mille abil mõjutada riigi välispoliitilist kurssi.

Kümme aastat tagasi oli Kremlil juba õnnestunud tekitada endameelsed enklaavid Moldovas ja Gruusias, mis püsisid vaid sõjalisel jõul. Transnistria ja Abhaasia destabiliseerivad olukorda sealkandis tänini.

Narva referendum 16. ja 17. juulil 1993 oli kujukas näide, kuivõrd valesti hindasid Eesti seisundit need, kes soovisid samasuguse enklaavi teket Kirde-Eestis. Tagantjärele sündmusi analüüsides nähtub, et ka Moskva ise ei panustanud siinsete intrite ettevõtmisesse kuigi palju energiat. Sõnarelvale ei järgnenud relva sõna. Kohaliku venelaskonna meelsus polnud ühtne. Hirm, et autonoomne Kirde-Eesti võib tagasi sattuda rublatsooni, osutus tugevamaks kartusest jääda Eesti Vabariigis ilma “õigusteta”.

Mõistagi pingestas olukorda 7000-mehelise rohkelt relvastatud Vene väekontingendi jätkuv viibimine Eestis, mille kohalolekut Moskva just noist päevist alates “vähemuse kaitsega” õigustada püüdis. Vägede sisseviimiseks Kirde-Eestisse oli aga sobiv hetk ammu mööda lastud. Siin ei muutnud midagi ka referendum ise, mille korraldus ja tulemus meenutasid parimat N Liidu aja kombestikku. Täpselt doseeritud seisukoht õiguskantslerilt, mis ettevõtmise juba enne selle toimumist õigustühiseks tunnistas, lõi seaduse rahuloova jõu läbi vajaliku juriidilise tausta. Lääneriikide hoiak, toona pigem diplomaatiliste kanalite kaudu Moskvale kuuldavaks tehtud, oli selgelt Eesti põhiseaduslikku korda toetav.

Tegelikud tulemused

Pärast Narva referendumit teravnes lääneriikide tähelepanu Baltikumis toimuvale. Eestit hakati tajuma mitte kui riiakat kääbust, vaid riigina, kes suudab vältida pinge ülekasvu konfliktiks, teravuste silumisel rakendada poliitilisi ja juriidilisi hoobasid. Eesti näitas oma suutlikkust olla probleemi tekitamise asemel selle lahendaja, oma küpsust tagada vabadus õiguse, mitte jõu kaudu, ja tuua niiviisi lisaväärtust rahvusvahelise poliitika uuenevasse pingevälja. Mõistagi kiirenes seeläbi meie lääneintegratsioon.

Suurenes surve Moskvale vägede täielikuks väljaviimiseks Balti riikidest. Ning taas osutus ainuõigeks Eesti poliitika otsus see küsimus algusest peale igal võimalikul juhul rahvusvahelistada (erinevalt näiteks Moldovast, kes üritas olukorda lahendada bilateraalselt, omaaegseid parteilisi Moskva-suhteid kasutades, mis mõistagi ei toonud edu).

Eestile endale oli aga oluliseks õppetunniks poliitilise kriisihalduse võimaluste testimine praktikas, arusaam, et rahvuslikus julgeolekus on võrdselt tähtsad nii rahvusvahelised suhted kui ka majandus, nii sisemine suhtekorraldus kui ka juriidika, nii teabelevi kui ka lihtsalt veendumus, et ollakse õigel teel, siinpool joont, mis eraldab vabadust selle puudumisest.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv