• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Partõka, Elina – kohtlajärvelanna, MMfinalist

Autor Avo | Avaldatud: 28. juuli 2003

Kohtlajärvelanna Elina Partõka jõudis eile Hispaanias toimuvatel ujumise maailmameistrivõistlustel 100 meetri vabastiilis poolfinaali ja küündis lõpuks 16. kohani, mis on taasiseseisvunud Eesti ujumise ajaloos üks silmapaistvamaid saavutusi. Eesti ujumisliit kaalub samal ajal Partõka karistamist võistluskeeluga.

Hommikustes eelujumistes oli Partõka aeg 56,43 sekundit 18. tulemus. Poolfinaali pääs avanes talle tänu kahe paremat aega näidanud ujuja loobumisele. Kahe poolfinaali kokkuvõttes jäi Partõka lõplikuks kohaks 16., mis on käimasolevatel maailmameistrivõistlustel ülekaalukalt Eesti ujujate parim tulemus.

Viimase kümne aasta jooksul on Eesti ujujatest maailmameistrivõistlustel poolfinaali jõudnud vaid Jana Kolukanova, kes tuli 2001. aastal kokkuvõttes 11. kohale. Eile kaotas Kolukanova Partõkale kindlalt ja jäi 35ndaks.

ALEKSEI FJODOROV, TIIA LINNARD
Reede, 25.07.2003

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Eesti jonn ja Eesti asi

Autor Avo | Avaldatud: 28. juuli 2003

(28.07.2003)

Mees lõhkus naabri korteri ümbert ülejäänud maja maha
Askur Alas

Ruut EESTI TÜLI: Üks naaber ei andnud teisele ümberehituseks luba, teine ehitas sellest hoolimata

Uudise pilt
Arusaamatus naabrimeeste vahel päädis harvaesineva remondiplaaniga: vana maja lammutati osaliselt maha ja ehitati jälle üles nii, et üks korter jäi remondist puutumata.
Foto: Pille-Riin Pregel

Herne ja Magasini tänava nurgal asuva maja alumise korruse omanik ei saanud ühe ülemise naabriga kokkuleppele ning lammutas kahekordse puumaja nii, et naabri korter säilis.

Nüüd seisab vana korter uue, kuid ehitusloata maja sees torude otsas, ehitus on peatatud ja tüli peab lahendama kohus.

“Kui soovisime minna oma teise korruse korterisse, siis polnud see võimalik, sest naaber oli kaks kolmandikku majast ära lammutanud,” ütles Herne ja Magasini tänava nurgal asuva kahekorruselise maja teise korruse 16-ruutmeetrise korteri omaniku esindaja Ando Kalvik.

Remont kasvas lammutamiseks

Enamusosanikuna otsustas naabrimees Andres Kokk vana puumaja lammutada. Ühe naabriga sai Kokk kokkuleppele, Kalvik aga ümberehitusega nõus ei olnud.

Kuna Kokk Kalvikult luba ei saanud, jättis ta naabri majaosa püsti ja lammutas selle ümbert maja maha.

Nüüd on uus maja püsti ning sellel ka kolmas korrus peal. Koka sõnul ei jäänud tal muud üle, sest naabrid, kes kohapeal ei ela, ei andnud nõusolekut oma korterisse sisenemiseks, samuti ei nõustunud nad ehituses rahaliselt osalema.

“Olen uusosanik ja tulin ideega, et teeme maja korda. See maja oli kokku kukkumas. Kui lagi pähe kukub, siis loomulikult ma võtan selle ära,” selgitas hiljuti maja esimese korruse omandanud Kokk. Maja avariioht selgus Koka sõnul kohe remondi alguses, seetõttu otsustas mees terve maja maha lammutada. Selle tõestuseks on Kokal ette näidata ekspertiisiakt, millest nähtub, et maja kannatas seenhaiguste ja majavammi käes.
Kalviku sõnul vajas maja küll remonti, kuid ei olnud kindlasti kokku kukkumas.

Ehitusluba veel pole

“Saame aru, et vastavalt ehitusseadusele peame hoolitsema oma vara eest, kuid soovime seda teha seaduslikult ja mõistlikult,” ütles Kalvik. Ehitusloa puudumise tõttu ta Kokale nõusolekut oma korterisse sisenemiseks ei andnud.

Säästva arengu ja planeerimise ameti järelevalve osakonna juhtspetsialisti Tiit Vahe sõnul käisid majas avariitööd, seetõttu polnud varem ehitusluba vaja.

“Küll aga on ehitusluba vaja nüüd, kus ta on hoone kõrgust meetri võrra suurendanud. Siin on Kokk ehitusseadust rikkunud,” märkis Vahe.

Kultuuriväärtuste ameti vanemspetsialisti Anni Noole sõnul pole rekonstrueerimisega oluliselt kahju tekitatud, kuigi akende ja katusealuse kallal annaks norida. “Kahjuks jookseb aga miljööväärtusliku ala piir maja eest mööda. Vahel SAPA saadab meile ka neid projekte kooskõlastamiseks, praegu pole seda tehtud,” nentis Nool.

Vahe sõnul võiks ta küll Kokale trahvi teha, kuid ei pea seda vajalikuks, sest trahv pole eesmärk omaette.

“Eesmärk on, et asjad saaks korda. Esitasime talle suulise nõude anda üle rekonstrueerimisprojekt ja taotleda ehitusluba,” sõnas Vahe.

Vahe hinnangul tekivad probleemid siis, kui maja saab valmis ja taotletakse kasutamisluba.

“Kui üks kaasomanik alla ei kirjuta või kui maja on väljast nii, et üks veerand on väljastpoolt korda tegemata, siis luba ei saa ja tuleb trahvi teha,” ütles Vahe.

Kokk peab naabrite loa puudumise põhjuseks raha- ja huvipuudust. “Nad on mulle konkreetselt öelnud – tee, kui tahad, aga meie ei maksa midagi,” pahandas Kokk. “Kui inimene pole seal 16 aastat sees elanud, siis pole ta seal ka midagi teinud ning maja on lagunenud,” lisas ta. Kalviku sõnul on jutt rahapuudusest vale.

“Kuidas me saame seda raha maksta, kui tegu on ebaseadusliku ehitisega – siis me muutuksime ise ka seaduserikkujaiks,” selgitas ta.

Tüli jõuab kohtusse

Nüüd on naabrite tüli kohtusse jõudmas. Olukord on endiselt kummaline – vana korter asub kanajalgadel uue maja sees, pooliku remondi tõttu sinna ligi ei pääse.

11. augustil toimub eelistung, kus arutatakse Koka rahalist nõuet Kalviku vastu.

Kalviku sõnul on ta pöördunud kaebustega nii SAPA, korteriühistute liidu kui ka politsei poole ning kõigist asutustest on tal soovitatud kohtu poole pöörduda, mida ta ka kavatseb teha.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE. Toompuu, Tauno – Simuna koguduse diakon

Autor Avo | Avaldatud: 28. juuli 2003

Simuna sai oma hingekarjase


Iidse tava järgi pannakse vaimulik ametisse käte pealeasetamisega. Vasakult alates õpetaja Ahto Mäe, piiskop Einar Soone, Virumaa praost Avo Kiir. Põlvitab Tauno Toompuu. Foto: Tairo Lutter

Eile Simunas peetud ordinatsioonijumalateenistus tõi kokku rohkelt rahvast ja lisas uue diakoni Viru praostkonnale. Ordinatsioon on maakirikutes päris harvaesinev sündmus.

Reedel ordineeriti Simuna kirikus diakoni ametisse Tauno Toompuu. Ordinatsiooni- ehk vaimulikuametisse seadmise talituse viis läbi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) piiskop Einar Soone, keda abistasid jumalateenistusel Virumaa praost Avo Kiir ja Väike-Maarja kirikuõpetaja Ahto Mäe. Eile Simuna hingekarjaseks ordineeritud Tauno Toompuu ütles, et otsustas vaimulikuameti kui oma tuleviku kasuks sisuliselt kohe, kui ta kirikusse tuli.

Kohapealne rahvas võttis omaks

“Leidsin, et see võiks olla minu koht, sobilik amet. Seepärast läksin ka teoloogiat õppima,” sõnas Toompuu.

Küsimusele, miks ta asub tööle just Simuna koguduses, vastas Tauno Toompuu: “See kujunes nii. Asusin alguses tegutsema õpetaja abilisena ja ka minu praktikaaeg möödus siin.” Peale selle on Toompuu ise pärit Simuna lähedalt.

Teise põhjusena nimetas Tauno Toompuu seda, et Simuna kihelkonnakoguduses pole viimaste aastate vältel olnud kohapeal elavat vaimulikku ja kogudust on teenitud hooldamise korras.

“Tundub, et kogudus ja kohapealne rahvas on mu omaks võtnud,” lisas värske Simuna diakon Tauno Toompuu.

Kolmejaoline amet on muistsest ajast

Diakon, kreekakeelsest algnimest tulenevalt abiline, on ajaloo vältel, ilmselt juba kristluse algusajast kujunenud kristlike kirikute kolmeastmelises vaimulikkonnas esimene aste.

Teised astmed on preester ehk kirikuõpetaja ja piiskop, kes juhib kirikut suuremas regioonis või riigis.

Diakonil on EELK-i põhikirja järgi kõik vaimuliku õigused peale armulaua seadmise ja laulatuste läbiviimise. Küll aga saab peapiiskop anda diakonile nendeks toiminguteks eriloa.

Tauno Toompuu ordinatsioon oli Lääne-Virumaal toimunutest viimase kaheteistkümne aasta neljas.

Tavaliselt ordineeritakse vaimulikud Tallinna Toomkirikus.

Simuna kogudus, nagu kõik EELK-i Lääne-Virumaa territooriumile jäävad kogudused peale Tapa, kuulub mõlemat Virumaad hõlmavasse Viru praostkonda.

Tauno Teder
tauno@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: “Russalka”

Autor Avo | Avaldatud: 24. juuli 2003

(25.07.2003)

Eesti tuukrid tuvastasid Russalka vraki

Tarmo Õuemaa

Ruut Soomuslaev Russalka uppus 110 aastat tagasi teel Helsingisse

Ruut Aluse vrakki otsisid eestlastega samal ajal ka soomlased

Uudise pilt
Eesti allveearheoloogide juht Vello Mäss ütles, et Russalka vrakki otsisid ka soomlased, kuid õnn naeratas eestlastele.
Foto: Pille-Riin Pregel

Eile kell kaks päeval võis pinnale tõusnud tuuker Kaido Peremees kinnitada – 110 aastat tagasi Tallinnast merele läinud ja koos 177 mehega kadunuks jäänud Vene soomuslaeva Russalka vrakk on leitud.

Eesti allveearheoloogide juht Vello Mäss kinnitas eile, et leitud laev on ilma igasuguse kahtluseta Russalka. “Russalka oli väga eripärane laev – madal parras, tekiehitus, vindid. Kõik sobib,” lausus ta.

Russalka märg haud on Tallinna-Helsingi liinil teise kolmandiku lõpus. Alus on tunginud ninaga merepõhja 74 meetri sügavusel. “Laev on peaaegu vertikaalses asendis, 60-70-kraadise nurga all püsti, nina allpool,” märkis Mäss.

Kaido Peremehe sõnul on laeva ahter veepinnast 40 meetri sügavusel. “Põhi on ülespoole ja seepärast on näiteks tekilt ära kukkunud suurtükitorn,” ütles ta.

Tuukri sõnul oli nähtavus halb veepinnast kuni üheksa meetri sügavuseni ning 60 meetrist sügavamal.

Vahepealne vesi oli aga selge nagu kristall. “Sellest piisas, et laev kindlaks teha. Laev on terve – tegemist on ikkagi kapitaalselt ehitatud soomuslaevaga,” ütles ta. “Võrgud on küll tekki puhastanud, kuid ka puidust tekk on suuresti terve.”

Koos Kaido Peremehega käis Russalka vrakki vee all uurimas Indrek Ostrat.

Soome tuukridki jõudsid eile värsket leidu vaatamas käia. “Fortuna naeratas seekord meile,” tunnistas Vello Mäss. “Soomlased otsisid Russalkat meiega paralleelselt, aga leidsime meie.”

Sõjaajaloolase ja sõjalaevade eksperdi Mati Õuna sõnul oli Russalka uppumise põhjus selge juba enne soomuslaeva leidmist. “Russalka oli ebatavaliselt madal – parras ulatus veepinnast 1,2 meetri kõrguseni,” lausus ta. “See, et laev tormiga põhja läks, pole mingi ime. Hiljem avastati, et Russalka tekiluugid puhkasid rahulikult Kroonlinnas laos.”

Ligi 30 aastat merd seilata jõudnud Russalka oli ehitamise ajal Euroopas eesrindlik soomuslaev. “1862. aastal, kodusõja ajal ehitasid ameeriklased maailma esimese pöörleva soomustorniga laeva,” ütles Õun. “Venelased ostsid ameeriklastelt litsentsi ja Russalkast sai esimene kahe pöörleva soomustorniga sõjalaev.”

1902. aastal püstitati annetuste eest Kadriorgu kujur Amandus Adamsoni “Russalka” mälestusmärk.

Soomlased leidsid Magdeburgi ankru

Tänavu juulis Osmussaare lähedal sukeldunud Soome ekspeditsioon leidis I maailmasõja aegse Saksa ristleja Magdeburgi hukkumiskohast kahe ja poole meetri kõrguse ankru.

Peale selle sattus meremeeste kätte ka osa laeva käilast ning muid teras- ja puitosi.

Ekspeditsiooni juhi Harri Köykkälä sõnul pole leitu veel kindel viide Magdeburgile, kuid esemete pärinemine sellelt on tema sõnul enam kui tõenäoline. Säilinud osad on üpris halvas korras, lisas ta.

Köykkälä kavatseb järgmisel suvel uuesti merepõhja uurida. Nüüd pidid uurijad töö katki jätma, sest plaanitud aeg sai läbi ja ulgumerel olnud tugev tuul ei lasknud tööd jätkata

Saksa kergristleja Magdeburg sõitis Osmussaare lähedal madalikule 1914. aastal. Laeva madalikult lahti kangutada ei õnnestunud ja kuigi suur osa meeskonnast pääses pakku, jäid venelaste saagiks Saksa mereväe koodid. Venelased toimetasid koodid Londonisse ning just see kallutas I maailmasõjas edaspidi paremuse merel inglastele.

Eesti Vabariigi ajal lammutati Magdeburg vanarauaks, kuid merepõhja jäi palju huvipakkuvat.
Sigrid Laev, Tarmo Õuemaa

Russalka viimane sõit

1893. aasta suvel, kui Tsaari-Venemaa laevastiku suurtükiväe õppesalk Tallinnas oli, anti kahele alusele, soomuslaevale Russalka ja suurtükipaadile Tutša, korraldus sõita Helsingisse ja sealt edasi Primorskisse.

Väljasõit oli kavandatud 7. septembrile. Kui kontradmiral Buratšek väljasõidupäeva varahommikul laevad üle vaatas, polnud Russalka komandör Jenišek veel kohal. Väidetavalt vaevas teda sel hommikul krooniline peavalu.

Laevad sõitsid välja umbes kell 8.30. Kiirem Russalka 177 meremehega pardal läks merele natuke hiljem, et Tutša kinni püüda. Merel pidid alused jääma üksteisest vähemalt 400–600 meetri kaugusele, et teise laeva sarvesignaal kuulda oleks.

Tutša heiskas purjed, mis lisas sõidukiirust. Madal Russalka oli lainetuse tõttu tavalisest aeglasem ja tagantlaine muutis ka õigel kursil püsimise raskemaks. Vaatamata varasemale käsule ei jäänud Tutša komandör Luškov Russalkat järele ootama.

Ilm läks väga halvaks

Sadamast väljasõidu ajal puhus lõunatuul tugevusega kolm palli. 17 miili kaugusel möllas aga juba üheksapalline torm. Enne keskpäeva halvenes ilm veelgi – hakkas sadama peent vihma, mis muutis nähtavuse nullilähedaseks.

Kell kolm päeval jõudis Tutša Helsingisse. Russalkat ei näinud ükski elav hing rohkem kui sada aastat, kuni Eesti ja Soome sukeldujad eile vrakki merepõhjas vaatamas käisid.

Siiani ei teadnud keegi täpselt, mis Russalkaga juhtus. Laeva otsingud merel kestsid 16. oktoobrini 1893, kuid tulutult. Soome saartele jõudnud pudi-padi põhjal oletasid otsijad, et laev ei uppunud plahvatuse tagajärjel – kõik leitud esemed olid pärit ülemiselt tekilt

Ohvitseridele karistus

Uurimise tulemusel avaldati 1894. aasta jaanuaris kontr-admiral Buratšekile noomitus ebapiisava ettevaatlikkuse pärast, et ta Russalka ja Tutša sellise ilmaga merele saatis, samuti seadusvastase tegevusetuse ja alluvate vähese järelevaatamise eest. Tutša komandöril Luškovil läks natuke halvemini – ta vabastati ametist ülemuse käsu hooletu täitmise ja seadusvastase tegevusetuse pärast.

31. augustil 1867 vette lastud Russalka oleks peaaegu uppunud ka korra varem: 1869. aastal liikudes skäärides oma noore mitšmani juhtimisel riivas laev järsku pöörde ajal parema poordiga kivi. Keresse tekkis auk ja vesi tungis laeva. Õnneks oli kallas lähedal ja laev jõudis randa. Auk paigati purjeriidest plaastritega. Tarmo Õuemaa

Allikas

xxx

Merearheoloogid leidsid soomuslaev Russalka vraki?

Neljapäev. 24. juuli 2003 

Mihkel-Markus Mikk
LEIDJAD: «Russalka oli ikka nii eripärane laev, et seda tavalise kaubalaevaga või aurikuga segamini ei aja,» ütles eile õhtul Marega Piritale naasnud Vello Mäss (vasakul). Koos temaga otsisid soomuslaeva ka Kalev Nurk (keskel) ja Andres Eero. Täna läksid mehed jälle merele, et tõde lõplikult teada saada.

Merearheoloogid leidsid Soome lahest Helsingist lõuna pool laevavraki, mis suure tõenäosusega on 110 aastat tagasi uppunud Vene soomuslaev Russalka.
Allar Viivik

«Sajaprotsendilist garantiid ei saa anda, kuid Russalkaga väga sarnase vraki me leidsime,» ütleb eile merelt naasnud uurimislaeva Mare kapten Vello Mäss.

Mõni protsent on alati kahtlust, aga Soome tuukrid käisid ka vraki juures ära, ütleb Mäss, et vähemalt esialgu on tublisti põhjust oletuseks – leitud on kauaotsitud rannakaitsesoomuslaev Russalka. Täpsemalt selgub tõde ilmselt juba täna või homme õhtuks.

Lebab püstloodis

Meremuuseumi uurimislaev Mare on koos soomlastega Russalka vrakki otsinud juba rohkem kui kuu aega. Merepõhja uuritakse sonarite ning magnetomeetritega.

Teisipäeval näitas Mare sonariekraan, et umbes 25 kilomeetrit Helsingist lõunas lebab laevateel merepõhjas suurem vrakk.

Oletatava Russalka kere on tunginud raske noana savipõhja ning lebab seetõttu vees püstloodis.

«Koos meiega olid merel Soome insenerid. Neil on hea sukeldumisvarustus,» kinnitab Mäss. Põhjanaabrid sukeldusidki ööpimeduses 74 meetri sügavusele ning uurisid vrakki.

Sajaprotsendilist kinnitust, et tegu on Russalkaga, ei saanud tuukrid siiski anda.

«Nähtavus oli põhjas väga vilets ja hoovus viis soomlased lõpuks ka veidi kõrvale,» ütleb Mäss. «Aga nad nägid paari iseloomulikku detaili.»

Siiski on tuukrid veendunud, et vrakil on kõik XIX sajandi lõpu sõjalaevale iseloomulikud tunnused. Seda võib nentida ka sonariekraani pilti uurides.

«Aga muidugi on võimalus, et samal Tallinna ja Helsingi laevateel on uppunud veel mõni sama ajastu sõjalaev,» arutleb Mäss.

Juunis käis Mare uurimas ka seda kohta, kus Nõukogude sõjalaevastiku alused 1932. aastal kuulu järgi Russalka vraki leidnud olevat.

Mälestuseks monument

«Saime nende materjalid enda kätte ja uurisime merepõhja, kuid ei leidnud midagi,» ütleb Mäss, kes arvab, et toona vee all käinud tuuker nägi graniitkalju harja, mis võis tunduda uppunud laevana.

Tõsi, venelased ei kinnitanudki, et nad on vraki leidnud.

Vene rannakaitse soomuslaev Russalka uppus sügistormis Soome lahes teel Helsingisse 7. septembril 1893. aastal, viies merepõhja 177 meest. Ohvrite mälestuseks püstitati üheksa aastat hiljem Kadriorgu kujur Amandus Adamsonilt tellitud monument.

Soomuslaev Russalka

Vene rannakaitsesoomuslaev Russalka ehitati 1868. aastal.

Pikkus: 62,9 meetrit.

Laius: 12,8 meetrit.

Süvis: 3,3 meetrit.

Kiirus: 9 sõlme.

Soomuse paksus: kuni 115 mm.

Relvastus: neli kiirlaskekahurit ja neli 229millimeetrist suurtükki.

Meeskond: 177 inimest.

Allikas: «Mereleksikon»

Narva lahest leiti põhjalastud kaubalaev

Virumaa sõjaajalooklubi Otsing leidis Narva lahest Teise maailmasõja algul põhja lastud Vene kaubalaeva vraki.

«Umbes 70meetrine kaubalaev seisab merepõhjas püsti, kuid sinna on ohtlik sukelduda – kalalaevade traalid on peal,» rääkis Virumaa sõjaajalooklubi Otsing üks eestvedaja Igor Sedunov SL Õhtulehele. «Mõne aja pärast tahame sinna uuesti sukelduda,» ütles Sedunov vraki kohta, mille asupaik juba möödunud aasta lõpul kindlaks tehti. Laev asub 36 meetri sügavusel merepõhjas.

Tõenäoliselt lasid sakslased Vene kaubalaeva põhja 1941. aastal, kui too Tallinnast Peterburi taganes. «Arvame, et meeskond jõudis enne põhjaminekut pardalt lahkuda, kuid võib-olla uppusid ka meremehed,» rääkis Igor Sedunov.

Siim Randla

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Allik, Jaak – poliitik ja teatrimees

Autor Avo | Avaldatud: 24. juuli 2003

Jaak Allik: euroliidust võidavad noored ja jõukad
PM, neljapäev 24.07.2003

Kui Eesti ühineb Euroopa Liiduga, lähevad rikkad veelgi rikkamaks ja vaesed veelgi vaesemaks, ent see pole euroliidu süü, tunnistab isepäise mõtlejana tuntud poliitik ja teatrimees Jaak Allik.

Mis mulje on teile jätnud Euroopa Liiduga liitumisele eelnev mõttevahetus Eestis? On see liiga algeline, pealiskaudselt propagandistlik või rahuldab sellisel kujul, nagu poliitikud seda teevad ja meedia vahendab? 

Ajakirjandus ei lähe õnneks kaasa ühepoolse poliitilise ajupesuga. See, et mõttevahetuse kvaliteet on enamalt jaolt pealiskaudne, on eelkõige europooldajate süü, kes langevad üha rohkem deklaratiivsuse krampi.

Mõni aeg tagasi pidasin kogu mõttevahetust sulepeast väljaimetuks ja imestasin, et leidub erakondi, kes soovivad sellise ammu ette otsustatud asja peale isegi raha raisata. Ent mida päev edasi, seda enam tundub võimalik vastus «ei» ning seetõttu hakkab mõttevahetus huvitavaks muutuma.

Tulemuse otsustab see, kas europooldajad suudavad üle saada neid praegu haaranud paanikast ning jõuda rahva hirmutamise asemel sisulise argumenteerituseni, kuhu eurovastased on üllatuslikult juba jõudnud.

Kuidas te ringhäälingunõukogu aseesimehena hindate kampaania kajastamist Eesti elektroonilises meedias?

Avalik-õiguslikus meedias on kampaania alles algamas.

Loodan, et ka Eesti Raadio ja ETV suudavad tasakaalu hoida, kuigi kujutlen, milline surve neile päev päeva kõrval kasvab.

Ajakirjandust jälgides jääb mulje, nagu oleks lähemate kuude kõige tähtsam küsimus edukalt sooritatud euroreferendum. On see nii?

Minu arvates on kummastav osa poliitikute ning ajakirjanduse suhtumine rahvasse kui eeslisse, keda tuleb heinatuusti nina ees hoides ajada juhtide valitud paradiisi. Iga ees ootav sündmus kuulutatakse ajalooliseks ning vääramatut õnne ja taevamannat toovaks. Alates IMEst kuni NATO-kutseni.

Kuid mistahes ühiskondliku muutusega kaasnevad alati nii positiivsed kui ka negatiivsed tagajärjed. Laulva revolutsiooniga võrreldes on võõrandumine rahva ja juhtide vahel aasta-aastalt kasvanud, sest rahvuse püsimise kvalitatiivsed näitajad (eluiga, iive jne) on halvenenud.

Suurem osa rahvast peab ikka tuttavalt püksirihma pingutama, et lapsed tulevikus (eliit juba täna) paremini elada saaksid. Ilus neobolshevistlik mõtteviis, kus ülemused teavad kindlalt, mida rahvale õnneks vaja on.

Nüüd tuleb äkki referendumil esimest korda pärast 1992. aastat küsida rahva arvamust. Ei üllatuks, kui vastus tuleks ootamatult karm. «Ei» tähendaks sel juhul mitte eitust paratamatule eurointegratsioonile, vaid selgelt väljendatud hoiakut valitsejate kauaaegse rahvapõlguse ja enesekesksuse suhtes.

Kui see referendum mingis mõttes ajalooline on, siis rahvale viimase võimalusena öelda, mida ta oma valitsemisest arvab.

Ma ei taha öelda, et eesti rahvas pole veel küps euroliitu astumiseks, kuid valitsejatele kuluks protektoraadi alla tormamise asemel kindlasti ära veel mõned aastad oma peaga mõtlemise harjutamist ja vastutuse võtmist.

Euroteemalisi kirjutisi ja esinemisi läbib justkui eksistentsiaalne hingus. Kuhu ka ei vaata, kõikjal üritatakse selgeks teha, et valik, mis 14. septembril ees seisab, on elu ja surma küsimus. Et kui ma euroliidule «jaa» ei ütle, variseb tulevik põrmu. Majandus hakkab põdema, Brüsseli toetuskraanid kuivavad. Oleme oma isekuses äkki üksi. Ja siis pole enam kaugel päev, mil vene karu meid oma raudsesse embusesse haarab.

Kogu euroliidu problemaatikast on kujundatud teadlikult väär pilt.

Globaliseerumine on paratamatu. Euroopa Liit, mis tähendab senises tähenduses rahvusriikide kadumist, on loomulik areng. Sellest on unistanud sajandite jooksul paljud mõtlejad. Selle põhimõtteliselt targa eesmärgi on praegune infotehnoloogia arengutase teinud esimest korda võimalikuks.

Tegelikult poleks mingisugust referendumit ja rahva järjekordset lollitamist üldse vaja olnud. Valitsus oleks pidanud asja positiivselt ära otsustama nagu Küprosel ning euroliiduga ühinemise päeva Eesti rahvusriigis leinapäevaks kuulutama.

Ka surm on kurb paratamatus. Pole kuulnud, et keegi korraldaks rahvaküsitlusi teemal «Kas te tahate surra?» või oleks organiseerinud kampaaniaid enesetapu propageerimiseks.

Tänane Euroopa Liit on samm vastukaaluks pealetungivale Ameerika ja Kagu-Aasia majandusruumile.

Venemaa kuulub selles mõttes Euroopa majandusruumi ja tema formaalne ühinemine sellega on vaid aja küsimus. Nagu euroliitugi, nii satume ka vene karu embusse paratamatult, selline on globaliseerumise loogika.

Loomulikult pole see aga enam stalinlik vene karu, kes küüditamisvagunid ette ajaks. Olen Eesti delegatsiooni juht Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) parlamentaarses assamblees. OSCE käibeloosung, mida korrutavad mitte venelased, vaid ameeriklased ja lääne-eurooplased, kõlab «Ühinenud Euroopa Vancouverist Vladivostokini».

Millised ühiskonnakihid ja millised vanuserühmad võidavad euroliiduga ühinemisest kõige enam? Ja vastupidi – kes on kaotajad?

Rikkad lähevad kindlasti veelgi rikkamaks ja vaesed veelgi vaesemaks. Kuid see pole euroliidu süü.

On ilmekas, et soovides euroliiduga ühineda, ei soovi me ometi täielikult ühineda Euroopa sotsiaalhartaga, mis annaks mingigi õiglusegarantii ka vaesemale osale ühiskonnast.

Kindlalt oleme vastu ka Euroopa maksupoliitikaga ühinemisele, sest meil seisab maksusüsteem ilmselgelt rikaste teenistuses.

Pärast eurotsooniga liitumist ei tõuse kinnisvara ja autode hinnad, kuid nagu näitab praktika, pole üheski euroriigis tegelikult hinda allapoole ühte eurot. Seega tõusevad mitu korda just odavate kaupade, jäätise, ajalehtede ja õlle hinnad.

Võidavad noored, keda ei huvita rahvusriik juba ammugi. Võidab mittekodanikkond ja venekeelne osa kodanikest, sest Euroopa näeb nende probleemi hoopis teisiti kui meie Eestis.

Abirahad muidugi tulevad, kuid need eeldavad meiepoolset olulist kaasfinantseerimist. Koos rahaga tulevad aga ka Euroopa kontrollid, keda ei saa pudeli Vana Tallinnaga ära osta.

Nad teevad meie talunike tegeliku maakasutuse mõõtmiseks aerofotosid ning neil on õigus raamatupidamise kontrolliks arvutite kõvakettaid kopeerida.

Kas ei ole kummaline olukord: lõviosa poliitilisest eliidist lööb usinalt eurotrummi, aga rahvas on samal ajal murelik või hoopis muigab kahtlustavalt?

On hämmastav, kuidas meie juhid ei anna endale aru ühiskonna tegelikest probleemidest.

Rahvast peetakse vist mõtlemisvõimetuks. Kes küll kirjutas kolme juhi ühisvaldusse laused, et «Euroopa Liidust väljajäämine tähendab julgeolekuvaakumit» või et «Euroopa Liidust väljajäämine tähendab eestikeelse kultuuri väljavaadete ahenemist». Aga milleks siis 2 miljardit aastas NATOsse astumiseks ja kas norra, islandi või shveitsi kultuur on hääbumas?

Mis juhtub, kui rahvas ütleb siiski «ei»?

Eesti riigiga ei juhtu midagi traagilist. Ta täielikum suveräänsus püsib lihtsalt veel mõne aasta kauem.

Turistide ja ajakirjanduse huvi meie vastu esialgu kasvab, sest inimesi huvitab alati erisugune, kuigi ehk pentsik.

See osa poliitilisest eliidist, kes on viimastel aastatel mänginud euroliidule, on mõne aja shokis. Kuid so what? Nad on ju võimelised hästi ja kiiresti kohanema. Referendumi mistahes tulemusega ei maksaks rahvast mingil juhul hirmutada.

Postimees küsis, Allik vastas:

Mis mulje on jätnud euroliiduga ühinemisele eelnev mõttevahetus Eestis?

See, et mõttevahetuse kvaliteet on enamalt jaolt pealiskaudne, on eelkõige europooldajate süü, kes langevad üha rohkem deklaratiivsuse krampi.

Kas pelgalt euroreferendumi tulemus ikka on lähikuudel Eestis tähtsaim küsimus?

Kui see referendum mingis mõttes ajalooline on, siis rahvale viimase võimalusena öelda, mida ta oma valitsemisest arvab. Ei üllatuks, kui vastus tuleks ootamatult karm.

Kas 14. septembri valik on tõesti elu ja surma küsimus: kui me euroliidule «jaa» ei ütle, variseb tulevik põrmu?

Globaliseerumine on paratamatu. Euroopa Liit, mis tähendab senises tähenduses rahvusriikide kadumist, on loomulik areng. Venemaa kuulub Euroopa majandusruumi ja tema formaalne ühinemine sellega on vaid aja küsimus. Nagu euroliitugi, nii sattume ka vene karu embusse paratamatult, selline on globaliseerumise loogika.

Mis juhtub, kui rahvas otsustab referendumil siiski «ei» öelda?

Eesti riigiga ei juhtu midagi traagilist. Ta täielikum suveräänsus püsib lihtsalt veel mõne aasta kauem. Turistide ja ajakirjanduse huvi meie vastu esialgu kasvab, sest inimesi huvitab alati erisugune, kuigi ehk pentsik.

Peeter Ernits
peeter.ernits@postimees.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Jäägrimäss

Autor Avo | Avaldatud: 24. juuli 2003

Möödub kümme aastat jäägrimässust

Holger Berg – 24. juuli, 2003 17:41

Sel nädalal kümme aastat tagasi said Eestis alguse sündmused, mille saldoks kujunes kaks haavatut politseinikku, kaks tagasiastunud ministrit ja taasiseseisvunud Eesti esimene poliitvang. Pullapää kriis leidis lahenduse mõne kuuga, aga vandenõuteooriad sellest, kes olid ivoschenkenbergiliku jäägerkompanii tegelikud niiditõmbajad, püsivad tänaseni.

– – – – –

Vabatahtlikest koosnevat jäägrikompaniid saatis juba alates nende moodustamisest kangelaslikkuse oreool. Levisid lood sellest, kuidas jäägrid, noored teotahtelised poisid sundisid maakondades võimutsenud allilma Läänemaal taanduma. Mitmed poliitikud nägid neis väärikat vahetust Eesti kaitsejõudude punase taustaga juhtkonnale. Üsna pea sai aga selgeks, et jäägrid majandasid ennast nagu hambuni relvastatud eraettevõte, pakkudes ise samuti “katust”. Riik ei võtnud midagi ette, enne kui 25. juulil 1993. aastal teatasid jäägrid, et nemad kui vabatahtlikest koosnev väeosa lahkuvad kaitsejõudude koosseisust. Ametlik lahkumise põhjus – halvad olme- ja majutustingimused.

Kui valitsus kaks päeva hiljem jäägrikompanii laiali saatis, keeldusid jäägrid korraldusele allumast ja suundusid Paldiskist Pullapääle, kus nad jäid kaitsesse liivakotid ees ja kuulipildujad kõrval. Valitsuses liikusid tõsised mõtted jäägrikompaniid rünnata. Jäägrid aga kapituleerusid rahumeelselt ja vennatapusõda jäi tulemata. Siseminister Hain Rebasele maksis korralagedus kaitseministri koha. Veri ei jäänud siiski valamata. Jäägrite liider Asso Kommer, kelle vastu oli algatatud kriminaalasi, keeldus end politseile kätteandmast ning tulistas sama aasta 26. novembril Tallinnas Pärnu maanteel teda kinni pidada üritanud politseinikke Koit Pikarot ja Argo Aunapuud. Kommer võeti vahi alla. Siseminister Lagle Parekile maksis vahejuhtum koha.

Kogu lugu sumbus kiiresti. Või pigem summutati, nagu annab mõista ekspolitseinik Koit Pikaro nüüd kümme aastat hiljem. Süü sai enda kaela jäägrite liider Asso Kommer, kes mõisteti mitmeks aastaks vangi, samas kui poliitikud, kelle mahitusel jäägrid tegutsesid, pääsesid puhtalt. Pikaro, kellele jäävad Pullapää kriisist mälestuseks läbitulistatud põlved, on veendunud, et jäägrimässu taga olid erakonna ERSP liikmed ja mõned teised poliitikud, kelle eesmärgiks oli riigis võim enda kätte haarata.

“Tahan ütelda, et see mis sai alguse juulis 1993. aastal ja lõppes 26. novembril samal aastal oli tegelikult riigipöördekatse ja võitlus Eesti vabariigi vastu. Jäägrid olid ERSP ja mõningate teiste poliitikute relvastatud käepikendus ja väesalk. Pullapää kriis oli tegelikult mäss seadusliku võimu astu ja seadusliku võimu kaitsnud politseinike ja teiste riiklike struktuuride vastu,” räägib Pikaro Raadio Vaba Euroopale.

Pikaro viitab ERSP poliitikute tihedatele sidemetele jäägritega ning tuletab meelde, et tänu tollasele ERSPlasest siseministrile Lagle Parekile on kadunud ka mõned ajaloolise tähtsusega dokumendid Asso Kommeri toimikust.

Ka politoloog Rein Ruutsoo jagab seisukohta, et jäägritega manipuleeriti. Tema versiooni kohaselt loodi jäägrid Eesti Kongressi käepikendusena, kes oleks vajadusel võimeline kukutama tollase paralleelse võimuorgani Ülemnõukogu. Vastasseis kadus, kui Eesti sai endale 1992. aasta sügisel Riigikogu. Kuid nagu ütleb Ruutsoo, ei tajunud osad tollased rahvuslastest poliitikud, millal lõppeb revolutsioon ja tuleb hakata asju seaduslikult ajama.

“Jäägrid olid Eesti kongressi kaardivägi, kelle eesmärgiks oli tekitada sõjaline jõud, kes võiks Toompeal ülemnõukogu laiali lüüa. Võimalik, et keegi tõmbas nööri ja oli huvitatud ka sellest, et konflikt tekitada. Kui konflikt on tekitatud, võib luua eriolukorra ja võtta võim. See oleks olnud Eestile väga halb variant.”

Ruutsoo ütleb, et pole konspiratsiooniteooriate suur pooldaja, kuid viitab võimalusele, et jäägrimässu juhiti Venemaalt, sest samal ajal toimus sarnased sündmused ka Lätis ja Leedus. “Võimalik, et pingestamise taga oli Moskva, kes arvatavasti kontrollis küllalt palju ettevõtmisi. Eesti sisemise laostamise kaudu oli võimalus maailmale näidata, et siin pole riiki. Sel ajal taotles Venemaa vägede Eestis hoidmist põhjendusel, et kohalikke venelasi on vaja kaitsta siinsete natsionalistlike kõrilõikajate eest,” kõneleb Ruutsoo.

Ruutsoo ametivend, politoloog Rein Toomla aga usub, et jäägrimässus ei olnud midagi konspiratiivset. Ta liigitab selle ühiskonna kasvuraskuseks, mille puhul tagantjärele süüdlasi otsida pole mõttekas. “Kui me võtame taasiseseisvunud Eesti esimesed kaks-kolm aastat, siis me saame kenakese rea asjadest, mida võiks nimetada mittekonstitutsioonilisteks või ebaseaduslikeks. Pullapää kõrvale mahub ka referendumi katse Narvas või Otepää soov suisa lahkuda Eesti riigist, omal moel mahuks sinna ka Torgu kuningriigi väljakuulutamine. Ilmselt oli tegemist ajaga, kus arvamuste erimeelsus eriti õiguse ja õigussüsteemi suhtes oli üsna laialdane – ühed tahtsid üht ja teised teist. Vahendeid ka nii ei valitud, nagu seda tänapäeval tehakse,” räägib Toomla.

Toomla osutab Esimese maailmasõja järgsele perioodile, mil Ida-Euroopas tekkis arvukalt uusi riike ning Pullapää kriisi taolisi sündmusi tuli ette sagedasti.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Öresundi väina sild

Autor Avo | Avaldatud: 22. juuli 2003

(15:43 22.07.2003)

Uuring: sild üle Öresundi väina on keskkonnasõbralik

Uudise pilt

KOPENHAAGEN, 22. juuli (RFE) – Keskkonnauuringud Taanit Rootsiga ühendava silla ümbruses on näidanud seda, et sild pole loodusele kahjulikku toimet avaldanud.

Isegi vastupidi, Öresundi väinas asuvale kunstlikule Peberholmi saarekesele on tekkinud haruldasi taimeliike ja saarest on saanud mitmete Taanis haruldaste lindude pesitsuspaik.

Kui 1990. aastate alguses otsustati Taani ja Rootsi vahele sild rajada, siis ennustasid keskkonnakaitsjad, et see toob kaasa katastroofilisi tagajärgi. Kalad hukkuvad, Läänemeres tekib hapnikupuudus, linnud põgenevad, Dragøri neem ujutatakse veega üle, kostsid kesskonnakaitseorganisatsioonide sünged ettekuulutused. Skeptikute arvates ei saanud silla rajamine ennast ära tasuda ka majanduslikus mõttes. ”Rootslastel ja taanlastel pole midagi ühist,” võis kümme aastat tagasi lugeda Põhjamaade ajalehtedest.

Kuid tegelikkuses on sillaehituse mõjud nii keskkonnale kui ka kahe maa majanduslikele sidemetele osutunud hoopis teistsugusteks. Sillal on elav liiklus, ja samal ajal on isegi kõige skeptilisemad sillavastased praeguseks meelt muutnud.

”Võin kinnitada, et tegelikult on kõik väga hästi läinud. Toonased hirmud osutusid alusetuks,” ütleb Ülemaailmse Loodusfondi peasekretär Kim Carstensen, kes ise oli omal ajal sillaehituse vastane. Praeguseks on selgunud, et floora ja fauna kadumise asemel on silla ümbrusse siginenud hoopis uusi taime- ja loomaliike. Näiteks silla rajamiseks Öresundi väina loodud kunstlik saareke Peberholm on muutunud 10-15 linnuliigi pesitsuspaigaks, kus juures osa neist lindudest, näiteks teatud kiuruliigid, on Taanis haruldased. Peale kiurude on saarele elama kolinud ka väike-ja randtiir ning naaskelnokk.

Peberholmil on kasvama hakanud 280 taimeliiki, millest mõned on samuti eriti haruldased. Silla lähedal on endiselt heeringaparvi ja ka hülged ei ole oma elukohta vahetanud.

”Kuid tasub meeles pidada, et just tänu kritiseerijatele ehitati sild eriti rangeid keskkonnkaitsealaseid nõudeid arvestades. Ilma nende ägeda protestita ei oleks me nii positiivseid tulemusi saavutanud,” ütleb Øresundi silla konsortsiumi keskkonnakoordinaator Hans Ohrt.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Rahnu, Kristjan – 5. kümnevõistleja

Autor Avo | Avaldatud: 22. juuli 2003

Kristjan Rahnu näitas oma tõelist taset


Kristjan Rahnu isa ja treener Roland Rahnu meenutab poja kevadisi katsumusi. Sai kõvasti treenitud, aga vigastus ei lubanud võistelda. Foto: Tairo Lutter

Fred Kudu mälestusvõistlustel Tartus kogus Kadrinast pärit Kristjan Rahnu 8203 punkti – sündis uus isiklik rekord, Eesti kõigi aegade viies tulemus ja täitusid nii Pariisi MM-i kui ka Ateena OM-i kvalifikatsiooninormid.

Kümnevõistleja Kristjan Rahnu tõusis ajakirjanduse huviorbiiti umbes aasta tagasi, pärast 8081 punkti kogumist USA-s Arlingtonis.

Vigastuse tõttu tuli loobuda Reval Hotels Cupist aasta alguses, paar nädalat tagasi takistas viirushaigus Rahnut osalemast mitmevõistluse EK-sarja esiliiga võistlusel.

Nüüd õnnestus Rahnul lõpuks märk maha panna, tulemusega on ta ka ise väga rahul.

Täielikult valmis

Kristjan Rahnu sõnul aitasid korralikule tulemusele kaasa nii korralik treening, ilus ilm kui ka hea vorm.

Kristjan Rahnu isa ja treener Roland Rahnu sõnul väärib mainimist ka ürituse hea korraldus. “See oli esimene võistlus, milleks Kristjan oli täielikult valmis,” nentis Roland Rahnu. “Kümnevõistlus pole kettaheide, kus lähed, heidad ja vaatad, mis juhtub. See on nagu triatlon või maraton, kus pead alati olema täielikult valmis.”

Isa sõnul oli Rahnu aasta eesmärgiks täita MM-i norm – 8090 punkti. “Hooaja algus oli üsna nutune, segas põlvevigastus ja hiljem ka viirus. Õnneks ei jõudnud Erki Noolt kimbutanud kopsuhaigus Kristjanini,” rõõmustab Roland Rahnu, kuid arvab, et norm oleks tulnud täita kaks nädalat tagasi, Euroopa karikasarja esiliiga võistlusel.

Rekordeid ja ebaõnne

Rahnu läbis 100 m ajaga 10,79, hüppas kaugust 7.38, tõukas kuuli 15.64, ületas kõrgushüppes 2.00 ja läbis 400 m ajaga 49,81. Roland Rahnu sõnul polnud Kristjani kiirus 100 m jooksus kõige parem – segas vastutuul.

Kuulitõuke tulemus oleks võinud parem olla – treeningul lendab Rahnu kuul meetrijagu kaugemale. Kõrgushüppe tulemust peab Roland Rahnu heaks. “Viimati hüppas Kristjan kaks meetrit viis aastat tagasi,” tähendas ta.

Teist päeva alustas Rahnu ajaga 14,20 110 m tõkkejooksus, mis on talle uus isiklik rekord. Rahnu ketas lendas 50,7 meetri kaugusele, sellele järgnes teivashüpe, kus ta ületas vaid 4.50. Odaviskes üllatas Rahnu taas isikliku rekordiga – 65.02. Viimase ala, 1500 m jooksu, läbis Rahnu ajaga 5.05,75.

Isa Roland Rahnut rõõmustasid kõige rohkem isiklikud rekordid tõkkejooksus ja odaviskes. Teivashüpe oli muidugi pettumus. “Paar kuud tagasi hüppas Kristjan teiba pooleks, see polnud muidugi meeldiv, ja sellest tekkis psühholoogiline hirm. Sellel võistlusel polnud Kristjanil korralikku teivast,” on Roland Rahnu kurb.

Sarnaselt 400 meetrile peab Roland Rahnu ka poja 1500 meetri jooksu liiga tagasihoidlikuks. “Ta ilmselt kartis üle pingutada,” arvas isa.

Kristjan Rahnu ise näeb suurt arenemisruumi teivashüppes ja 1500 m jooksus.

Vorm paraneb

Roland Rahnu ise on tegelenud kõrgushüppega, soov kümnevõistlusega tegeleda tuli poeg Kristjani enda poolt. “Alguses käis ta ujumistrennis, kuid ta polnud seal eriti edukas, siis hakkas tegelema kergejõustiku ja kümnevõistlusega,” meenutas Roland Rahnu poja karjääri algust. “Paljud noored said pisiku TV-10 olümpiastarti võistlustest, kus kunagi osales ka Erki Nool.”

Enne Tartu võistlust käis Roland Rahnu peaaegu iga päev koos pojaga Tallinnas treenimas. Isa saatis teda ka võistlustel Tartus. “Kaks päeva võistluse kõrval olla on paras pingutus,” tunnistas Roland Rahnu.

“MM-i ajaks peaks vorm veel palju paranema,” leidis Kristjan Rahnu. Sama loodab ka isa, kuid leiab, et ootusi ei tasu liiga kõrgeks kruvida. “Pole midagi imestada, kui Kristjan läheb Pariisi MM-ile ja ei saa midagi,” nentis ta.

Tõnn Sikk

xxx

Teisipäev. 22. juuli 2003 | SPORT
Rahnu: kõige tähtsam on MM-ini tervena püsida

Kalev Lilleorg
ARENENUD: Kristjan Rahnu võib julgelt väita, et on aastaga 122 punkti arenenud.

Laupäeval-pühapäeval kümnevõistluse isikliku rekordi 8203 punktini viinud Kristjan Rahnu loodab augusti lõpus peetaval MMil koguda samaväärse tulemuse. «Natuke üle või alla oma rekordi, ent summa alla 8000 punkti oleks pettumus,» seadis ta enda jaoks alampiiri.
Peep Pahv

Eile tegi Rahnu juba kerge treeningu ning mõtiskles re-kordseeria üle. «Täieliku rahulolu pole,» tunnistas ta. «Mit-mel alal jäi veel varu. Teivas-hüppes, 1500 meetri jooksus.»

Rahnule oli see esimene Eestimaa pinnal läbitud korralik kümnevõistlus. Eelmine rekord 8081 oli püstitatud möödunud hooajal USAs. «Minu jaoks pole võistluspaigal vahet. Staadion on igal pool sarnane – jooksuringi pikkuseks 400 meetrit,» arvas Rahnu. «Tõsi, USAs joostakse alati allatuult. Tartus sprintisin vastutuules Nüüd ei tohiks enam kellelgi olla midagi öelda.»

Polnud treenerit ega treeningukaaslasi

Nädalavahetusel täitis Rahnu mitu eesmärki. Lunastas Pariisi MM-pääsme ning ületas Ateena olümpia-normi. Täiskasvanute tiitli-võistlused on 24aastasele atleedile uudseks kogemuseks.

«Ma ei pabista. Võistluse ajal ei saa konkurente jälgida. Arvan, et keegi ei tee seda,» lausus Rahnu. «Kõige tähtsam on MMini tervena püsida. Et saaks vigastustele mõtlemata rahulikult harjutada.»

Viimasest kümnevõistlusest pääses ta tervena. «Jalad pisut valutavad, ent see on normaalne,» tõdes ta.

Just vigastused ja haigused on Rahnu senist sportlasteed seganud. Paar nädalat tagasi loobus ta palavikule viidates osalemast Euroopa karika-võistlustel. Aastaid on teda häirinud valutav põlv.

Pidevast põlvevalust pääsemist peab ta ise üheks edu aluseks. «Põlv on lubanud joosta ja hüpata. Treeningutes pole ma suuri muudatusi tei-nud,» rääkis ta. «Tänavune talv oli raske. USAs polnud mul treenerit ega kaaslasi. Harju-tasin üksinda, isegi aega võtsin treeningutel ise.»

Pariisi järel selguvad edasised plaanid

Üksinda harjutamine on mõjutanud eelkõige tehnilisi alasid. Kevadel Eestisse naastes on ta saanud siinsetelt treeneritelt kasulikke näpu-näiteid.

«Talvel käisin kodus ja lihvisin koos Erki Noolega teivashüpet. Nelja kuuga jõu-dis kõik ununeda. Nüüd pidin jälle nullist alustama,» kurtis Rahnu.

MMini jätkab Rahnu viimastel kuudel harjunud rütmis. «Olen iga nädal kõik alad läbi teinud. Ega nüüdki pole mõtet mahutreeninguid alustada,» arvas ta.

Pärast MMi langetab Rahnu otsuse, kuidas edasi minna. Kas jätkata USAs õpinguid, või pühenduda kodus Ateena olümpiaks valmistumisele.

«Kui Pariisis läheb hästi, jään ilmselt sügisel koju ning lähen koos teistega kuhugi lõunalaagrisse,» kinnitas ta. «Aga isegi Ameerikasse minnes peaks talvel tagasi tulema ja laagrisse minema.»

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Aegna saar

Autor Avo | Avaldatud: 22. juuli 2003

(21.07.2003)

Mis saab Aegna saarest?

Tallinna kesklinna külje all asub meres pisike Aegna saar, mis oli paarikümne aasta eest linlaste hulgas populaarne suvituskoht. Viimasel ajal on saar unustusehõlma vajunud ning tänavu puudub Aegnaga ka regulaarne paadiühendus. Uurisime, mida plaanib linn saarega peale hakata.

KAIA JÄPPINEN: Aegna on linna murelaps

Aegna saare ajalugu on olnud väga kirev, seda iseloomustab pea 1000 aasta vältel kestnud eri huvigruppide eesmärkide erisus ning seeläbi Aegna arengu tasakaalustamatus, saare tuleviku osas ei ole selget ettekujutust ka praegu.

Praegu ei ole Aegnal ühtegi püsielanikku, mis ongi selle kauni ja looduslikult väga liigirohke ning suurepäraste liivarandadega saare jätkusuutliku arengu oluliseks takistuseks. Riiklikes arengukavades ja prioriteetides on esindatud eelkõige nende Läänemere saarte vajadused, kus tegemist on piisava püsielanikkonnaga.

Hulk probleeme

Aegna allakäik algas 90-ndatel aastatel koos Eesti taasiseseisvumisega ja majandusruumi muutumisega. See tõi kaasa saarel asuvate suurettevõtete puhkemajade amortiseerumise. Tulemuseks on tänane seis, kus saarel paiknev omand on väga halvas seisus. Ka kinnisvaraarendajate seas ei ole saar populaarne, kuna investeeringud oleksid väga suured, tasuvusperiood aga väga pikk.

Aegnal on terve hulk probleeme, mis vajaksid kiiret lahendamist. Laevaliikluse taastamiseks tuleb kindlasti rekonstrueerida sadama kai koos lainemurdjaga, mis tagaks väikealuste ja reisijate ohutuse sadamas ja kaitse Tallinna-Helsingi liinil sõitvate katamaraanilainete kahjuliku mõju eest.

Aegna saarel asuv veetorustik on amortiseerunud, mistõttu pole joogivett ning 60-ndatel aastatel ehitatud hüdrofoorid ning torustik ei kannata tuletõrjepumba rõhku, mis muudab põlengute korral kustutustööd saarel võimatuks.

Eikellegimaa

Saare arengu tagamiseks tuleb kiiremas korras lahendada sealsed omandivaidlused ning kiirendada kinnistute moodustamist.

Aegna saart peetakse turismipiirkonnaks, mistõttu riigi eelarvest ei ole leitud raha investeeringuteks saare arengusse.

Ka Tallinna linnavalitsuse eri koosseisude seisukohad Aegna saare arengu osas on olnud vastuolulised. Viimase 10 aasta jooksul ei ole Tallinna linnavalitsus pidanud otstarbekaks leida rahalisi vahendeid investeeringuteks Aegna arengusse.

Lisaks rahapuudusele ei ole täna selge ka see, millises suunas saart üldse arendama peaks. Pakutud on näiteks Aegna, Naissaare, Kräsuli ja Rohuneeme tipu baasil merepargi rajamist ja rahvusvahelise vaimse kommuuni loomist, kus Hiina, Peruu ja teiste maade õpetajad, ravijad, harijad elavad ühes suures ökokülas.

Rikkurite suveparadiis?

Tõenäolisemate arengustsenaariumitena võib Aegnast saada näiteks tollisadam jahtidele ja kaatritele, mis Tallinna lahte sisenevad või elitaarne puhkerajoon, mida külastavad vaid isiklike veesõidukite ja saarel paikneva kinnisvara omanikud.

Tore oleks, kui saar muutuks taas atraktiivseks turismipiirkonnaks. Aegnal asuvad ju Peeter Suure merekindluse objektid, Aegna kindlusraudtee, laskemoonalaboratoorium ning kolm tuhat aastat vana kultusekivi.

Aegna saare arendamine ei saa olla ainult Tallinna linna lahendada. Selleks on vaja nii riigi kui saarel vara omavate isikute tahet koostööks linnaga.

Tänavu juulis moodustati 6-liikmeline komisjon, mille üles-andeks on hiljemalt septembrikuuks anda hinnang Aegna saare arengustsenaariumide kohta ja töötada välja optimaalseim.

Kaia Jäppinen, Kesklinna vanema asetäitja

Aegna ajalugu

• Esimene dokument viitega Aegna saarele pärineb aastast 1297, milles Taani kuningas Erik Menved keelab seal metsaraie.

• Kuni 16. sajandi keskpaigani saadi Aegnalt palke ja heina, kasvatati hobuseid ja kalu kuni Taani ja Rootsi piraadid rüüstasid saare ja viisid kaasa kõik saare elanikud.

• 18. sajandi alguses allutati Aegna Peeter Suure käsul Viimsi mõisale ning 1728 paigutati saarele suurtükipatarei. 20. sajandi alguses oli Aegnal 7 talu, põhitegevuseks kala- ja hülgepüük.

• 1918 hävitasid Vene väed kaitseehitised, elanikud põgenesid saarelt, 1918 lõpus hakkasid saart arendama Eesti sõjaväelased.

• 1938 avati algkool, asutati lootsipunkt 1940 läks saar Nõukogude sõjaväe käsutusse ja elanikud sunniti lahkuma.

• Sõja lõppedes asus saarele piirivalveüksus ning lihtinimeste pääs saarele oli võimatu 1961. a avas merelaevandus suvise laevaliini ning saarele said vaid need, kellel oli tõend puhkekodus viibimise kohta.

• 1975. a anti saar Tallinna linnale ning saarele said vaid inimesed, kellel oli Tallinna sissekirjutus, seda kuni 1991. a avati juurdepääs kõikidele.

• 1960–1990 oli saarel u 20 puhkebaasi ligemale 600 kohaga. Puhkemajasid omasid endised üleliidulise alluvusega ettevõtted ja hilisemad suuremad RAS-id: Eesti Fosforiit, Eesti Tubakas, Eesti Paber, Eesti Talleks, Tarbeklaas, Kommunaar, Tallinna Masinatehas, Klementi, Flora jne. Tollase perioodi puhkajate arvuks võib hinnata u 30 000 inimest aastas, mis vaieldamatult jääb Aegna saare tipp-ajaks.

• 2002. a sügisel valmis Aegna sadama kai tehniline ekspertiis, mis tunnistas kai kasutamiseks kõlbmatuks.

• Mõni nädal tagasi algatati Aegna sadama kai rekonstrueerimise projektvariantide väljatöötamine koos lainerežiimide määratlemisega.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kirde-Eesti autonoomiareferendum

Autor Avo | Avaldatud: 21. juuli 2003

Kirde-Eesti autonoomiareferendumist möödus kümnend

Priit Simson – 19. juuli, 2003 18:59

Sel nädalal möödus kümnend sellest, kui Narvas ja Sillamäel viidi läbi referendum Kirde-Eestile eristaatuse andmise küsimuses. Eristaatuse taotlejate sihiks oli keskvalitsusest sõltumatum seisund ja venekeelse asjaajamise säilitamine. Autonoomialiikumine kasutas oma eesmärkide nimel põhiseadusevastast tegevust ja väidetavalt ka relvaähvardusi.

– – – – –

Kümme aastat tagasi seisis Narvas ikka veel püsti Lenini kuju. Kuigi taasiseseisvumisest oli möödas juba kaks aastat, saatis valitsus olukorra kontrolli all hoidmiseks linna oma eriesindaja. Tollane USA suursaadik Eestis Robert Frasure nentis intervjuus Postimehele, et “Kirde-Eestis on viimastel aastatel olnud minimaalselt riikluse elemente.” Rootsi peaminister Carl Bildt viitas Narvast kõneldes Venemaa punapruunide jõudude mõjule.

Autonoomiat Kirde-Eesti venekeelsetele piirkondadele olid nõudnud juba mõni aasta varem Interliikumise juhttegelased. 1993.-ks aastaks olid intrid enamasti küll juba Venemaale läinud, kuid selle aasta kevadel vastu võetud välismaalaste seadus tõi muulaste hulgas kaasa hirmulaine, et paljud neist jäävad ilma igasugustest õigustest ja võibolla ka õigusest Eestis elada.

Ärev olukord puhus autonoomiaideele sisse uue elu. Üks juhtivaid liikumise aktiviste, Narva linnavolikogu esimees Vladimir Tšuikin põhjendas võitlust Kirde-Eesti eristaatuse pärast vajadusega kaitsta oma inimõigusi.

“Esmajärjekorras oli meie sihiks teha oma hääl kuuldavaks, et on probleem Eesti venekeelse elanikkonnaga, probleem, mis püsib kahjuks siiamaani,” põhjendas Tšuikin intervjuus Raadio Vaba Euroopale.

Aimar Altosaar, tollane valitsuse erikomisjoni nõunik näeb referendumialgatuse taga Venemaa impeeriumimeelsete kätt.

“Ega ta ei saanud enam olla nii otsene, et oleks tulnud mingid mehitatud malevad üle, kuid tulid saadetised, ka referendumi bülletäänid ja ma olen täitsa veendunud, et kogu selle referendumi ideestik ja selle läbiviimise kord, kõik see töötati välja teisel pool Narva jõge,” usub Altosaar.

Referendumiaktivistid nõudsid sisuliselt kakskeelsust ja erisuhteid Venemaaga, ühtlasi rääkis Tšuikin tollase Postimehe teadetel ka võimalusest korraldada sügisesed kohalikud valimised Eesti NSV seaduse alusel, mis andnudks hääleõiguse rohkematele narvakatele. Valitsuse eriesindaja Indrek Tarandi sõnul võis teine liikumise aktivist Juri Mišin võtta šnitti oma sünnipaigast Moldovast, mille Dnestri äärsete separatistidega säilitas Mišin kontaktid. Dnestri-äärsele mudelile viitas ka autonoomiaaktiviste innustama tulnud Mihhail Lõssenko. Tänane Tšuikin seevastu kinnitab, et nende taotletud eristaatuse ja autonoomia vahele võrdusmärki tõmmata ei saa.

“Ma arvan, et referendumi vastaste poolt võeti kurss sellele, et räägiti autonoomiast ja suisa separatismist, kuid küsimusest see välja ei tulnud. Küsimus referendumil oli, kas te tahate, et Narva ja Kirde-Eesti Eesti Vabariigi koosseisus saaksid eristaatuse. Me ei kõnelnud autonoomiast,” vaidles Tšuikin.

Ometi oli referendumi eel õhk täis ähvardusi. Toonane valitsuse eriesindaja Indrek Tarand, kes oli omamoodi Eesti suursaadikuks Narvas, hindab, et hoiatusi vägivald käiku lasta oli mitmeid, kuid ilmselt polnud selleks siiski ei võimeid ega ka tõsist kavatsust.

“Seda ütles Tšuikin mulle mingis vestluses, et mul on siin nihukesed tuliste peadega poisid ja nende käes on relvad ja saad isegi aru, et kui sa siin nende õiglase viha ette jääd, siis tema ei saa enam olukorda kontrollida. Ma arvan, et ta pisut siiski bluffis ja ma ei usu, et Narva linnas oleks olnud Eesti võimudele märkamatult loodud mingisuguseid paramilitaarseid üksusi,” vestis Tarand Raadio Vaba Euroopale.

Tarand tunnistab, et paljuski oli tegu infopuudusest tingitud kriisiga. Enamik narvakaid vaatasid kas Vene kanaleid või siis kuulasid linna traatraadiot, mille eetrikontroll oli impeeriuminostalgilise volikogu kätes. Eriesindaja võitles küll välja õiguse käia traatraadio stuudios valitsuse poliitikat selgitamas, kuid teinekord tabas teda tehniline kättemaks.

“Aga kuna need selgitused jälle Malkovskile ei meeldinud, siis hiljem ma sain teada, et selleks ajaks, kui mina seal eetris olin, lülitas ta selle võrgu kuidagi välja, nii et minu vestlused kulgesid mõnikord väga väikese auditooriumi ees,“ ironiseeris Tarand.

Kuid noorel vabariigil oli siiski rohkem nuppe, mida vajutada. Kui tarvis, ilmus platsi Kaitsepolitsei ja juba augustikuus tunnistas Riigikohus referendumi põhiseaduse vastaseks, põhjendades, et territoriaalautonoomiat Eesti koosseisus olla ei saa. Peatselt tabas ka narvalasi toetanud Venemaa Duumaringkondi kaotus, sest järgnenud Moskva võimuvõitluses jäid nad president Jeltsinile alla. Uued valimised andsid Narvale uue ja valitsusmeelsema juhtkonna ning peatselt kadus ka Lenini kuju Narva keskväljakult. Interliikumise jätkule oli tulnud lõpp.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv