• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Cutty Sark – viskitootja

Autor Avo | Avaldatud: 16. juuli 2003

Kogenud jahtkapten viis jungad Cutty Sarki regatileKolmapäev 16.07.2003


Jahtkapten Margus Zahharov on Cutty Sarkil kaptenina juba kümnendat korda. Reliikviamütsi, lemmiksandaale ega lõhnaõli ta kaasa ei võta, küll aga on Rootsi lipu alla seilaval St.Ivil lisaks kahele mereakadeemia kadetile kolm neidu, kel tahtmine elu purjetamise ja merega siduda.

Luikvalged purjede parved pikivad sinist merd, kui Cutty Sark Tall Ships Race’i nimelisest regatist osavõtjad paraadjärjekorras üle vee liuglevad – väiksed jahi mõõtu alused virgalt pautides, kogult suuremad east ja väärikusest nagisedes.

Kaunite nikerdustega vöörtäävid rüüpavad vett, kitsaid kolmnurkliivreid kandvad pukspriidid kummarduvad laineharjade poole, otsekui tervitades vastutulevaid kaubalaevu. Vana pronksist laevakell läigatab möödasõitva kuunari kokpiti kohal – omavahel segamini mitut keelt purssivad vahetusmeeskonna jungad on selle hoolega üle poleerinud. Uue laki on saanud ka puust nimesilt ning tiikpuust laevatekk on tuhkjasvalgeks küüritud.

Järjekorralt juba kolmekümne viiendast vanade laevade, uuemate jahtide ja noorte purjetajate regatist võtab üle mitme aasta taas osa eestlastest meeskonnaga jaht. 22. juulil Gdyniast algaval ja 27. augustil Lübecki Travemünde sadamas lõppeva regati ajal saavad 101 osavõtva laeva purjed tunda nii uhket defileerimist kümnete tuhandete sadamakaidel seisvate imetlejate silme ees kui tuule painet põnevatel võistlus-etappidel. Laevade kokku 6000 inimesest koosnevad meeskonnad on pärit 22 riigist.

Jahtkapten Margus Zahharov on Cutty Sarkil kaptenina juba kümnendat, kokku aga viieteistkümnendat korda. Tema esimene sõit regatil oli 1982. aastal Leningradi kõrgema merekooli kadetina. Pärast seda on valged purjed ja puulaevad mehe ikka ja jälle tagasi meelitanud – küll Eesti Merelaevandusele kuulunud Tormilinnu, küll praeguse jahi – Rootsi lipu alla seilava St. Ivi pardal. Kahel korral on Zahharov St. Ivi juhtides võitnud regati etapi, kahel korral saanud kolmanda koha.

Kaks korda on Zahharov pälvinud regatil nutika väljapääsemise eest hädaolukorrast tiitli «Sea Dragon – Master Mariner» – kord kaotas Tormilind Põhjameres roolilehe, teisel korral purunes St. Ivi masti toetav vöörstaak.

Kõige tähtsam pole regatil aga võit ja tihti marutuules võidusõit. Sadamalinnad, vahel lausa miljonite pealtvaatajatega show, paraadid, ilutulestikud, spordivõistlused ja seltsielu kutsub purjetajaid alati tagasi. Veelgi mõnusam on regattide seltsielu ja sadamaromantika ning keskkond, kuhu sobivad roolirattal reas kuivavad meresõidust märjad sokid, kliiverpoomi küljes kiikuvad lillepotid ja vantidesse turnima pandud kaisupärdikud.

Zahharov meenutab, kuidas võistlusetappide vahel end vaiksesse abajasse pesema, jahti korrastama sättides koguneb sinna pealtkuulatud raadioside tagajärjel hommikuks terve trobikond jahte. Ja kui tuulevaikus meelt murrab, teevad nöörijuppidega käed kokpitis kajutis istujaile tubateatrit.

Linnad konkureerivad võidusõidu sihtsadamateks, omal ajal ootas Tallinn seitse aastat oma järge – nõukogudeaegne taotlus rahuldati 1992. aastal, kui regatt oma kireva purjede- ja lippudemerega Pirital peatus.

Tänavu purjekaid võõrustav Riia ootas oma aega kümme aastat. Zahharov ei usu, et regatt niipea taas Tallinna jõuaks, sest TOPi sadam on erakätes ning saja laeva tasuta võõrustamise, vee, elektri ja kütusega varustamise ning avalike ürituste korraldamise vastu ei tunne enam keegi huvi. «Välismaal on fondid noorte purjetamishuvi ja vanade laevade toetuseks, see on terve ellusuhtumise küsimus, elustiil,» teab kapten.

Kaheteisttonnise veeväljasurvega St. Iv sai eile peale pool tonni joogi- ja pesuvett, kaks mereakadeemia kadetti, kaks tavalist viieteistaastast koolitüdrukut ning ühe 18-aastase neiu. Lisaks vahetusliikmed, kes hakkavad kaasa sõitma eri etappidel.

Karastunud merekaru Zahharov ei karda, et algajatest koosnev meeskond pikal avamere võistlusdistantsil Riiast Turusse purjetades hätta jääb. Kapteni parem käsi on tema tütar – tõeline Arabella, mereröövli tütar – titast saadik oma suved jahi pardal veetnud Helen Ormus, kellega nad kahekesi purjetades on rendijaht St. Iviga merele puhkama viinud palju puhkeseltskondi.

Helen saab pootsmaniametiga suurepäraselt hakkama, kapteni korraldused kostavad reisieelses ettevalmistussaginas tema suu läbi eriti veenvad.

Zahharovil aitavad pikkadel ülesõitudel tüürimehe vahti pidada mereakadeemia laevajuhtimise eriala kadetid Janar Tüür ja Ago Ulmand, akadeemia toetab teekonda oma tagasihoidlike võimete kohaselt ka materiaalselt.

Küllike Rooväli
kyllike.roovali@postimees.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Ingerisoomlaste kultuurautonoomia

Autor Avo | Avaldatud: 15. juuli 2003

Ingerisoomlased kultuurautonoomia lävepakul

Holger Berg – 14. juuli, 2003 11:39

Esimese vähemusrahvusena Eestis võivad kultuurautonoomia staatuse saada ingersoomlased. Ligi kümme aastat kestnud võitlus kultuurilise iseseisvuse eest võib anda tulemusi juba sel sügisel.

– – – – –

Eesti on riik, kus kultuurautonoomia seadus on olemas juba kümme aastat, aga kultuurautonoomiaid pole ühtegi. Seda vaatamata sellele, et vähemusrahvusi paikneb siin üle saja. Osaliselt on säärane olukord sellesama seaduse tagajärg. Näiteks võivad selle järgi kultuurautonoomiat eelisseisundis taotleda rahvused, kes omasid seda juba esimese Eesti Vabariigi ajal. Täpsemalt: juudid, venelased, sakslased ja rootslased.

Kuid Eesti venelased on kultuurautonoomiat pidanud alandavaks; juudid on ajaloole viidates deklareerinud, et igasugused registreeritud rahvusnimekirjad võivad olla hukatuslikud; rootslaste ja sakslaste seas aga napib neid, kel olemas Eesti kodakondsus. Autonoomiat saavad aga taotleda ainult vabariigi kodanikud.

Ülejäänud rahvused peavad autonoomia taotlemiseks kokku koguma 3000 oma rahvuse esindajat ja viima nimekirja kinnitamiseks siseministeeriumisse. Viimase rahvaloenduse järgi suudavad sellise rahvahulga kokku kutsuda vähesed. Näiteks ukrainlased ja valgevenelased, keda on Eestis mõlemaid mõnikümmend tuhat. Samas on nende seas halli passi omanikke rohkem kui sinise passi omanikke ning nagu nendib Eesti Rahvuste Ühenduse president Jaak Prozes, tekib probleem, kas too mittekodanikest suurem grupp suudab jagada väiksema, kodanikest koosneva grupi huve.

Nõnda ongi saanud ainsaks Eesti vähemusrahvuseks, kes taotleb kultuurautonoomiat ingerisoomlased, keda on Eestis umbes 13 000. Ingerlased on ainsad, kelle pürgimused mahuvad seaduse piiridesse, kuid see pole neile kultuurautonoomia saavutamist kergemaks teinud. Ennekõike seetõttu, et puudub regulatsioon, kuidas kultuurautonoomia ka tegelikkuses toimima peaks.

Eesti Rahvuste Ühendus on aastaid olnud seisukohal, et seadust tuleks parandada, kuid nagu mainib ühenduse president Jaak Prozes, on valitsustel nappinud poliitilist tahet.

“Mul on isiklikult kurb meel, et kümneks aastaks on see soiku jäänud. Tegelikult on see küsimus Eesti riigile välispoliitilise imidzhi koha pealt väga oluline. Me saaksime näidata, et riik ei riku rahvusvähemuste õigusi. Me näeme igal pool mujal maailmas, et rahvusvähemusi erinevad riigid doteerivad,” ütles Prozes Raadio Vaba Euroopale.

Praegu on rahvusgruppide esindajatel võimalik kultuuriministeeriumi vahendusel erinevatele projektidele toetust küsida, aga et taotlejateks on mittetulundusühingud, jäävad rahvuse seisukohalt säärased toetused juhuslikeks, rääkimata sellest, et kõigi taotlejate vahel kokku läheb aastas jagamisele ainult kaks miljonit krooni. Kultuurautonoomia tähendaks ühe rahvuse järjepidevat riigipoolset toetamist ja võimalust taotleda raha Euroopa Liidu fondidest.

Et riik ja kohalikud omavalitsused hakkaksid vähemusrahvustele tähelepanu pöörama just seaduse alusel – see ongi siinsete ingerlaste eesmärk, ütleb Raadio Vaba Euroopale Eesti Ingerisoomlaste Liidu esimees Toivo Kabanen.

“Kui seaduses oleks reguleeritud, et vastavas piirkonnas, linnas või vallas on toetusevajadus olemas, kui seal tegutsevad vähemusrahvuste esindajad ja organisatsioonid, siis on vaja nendega ka tegeleda.

“Me tahame, et oleks riigipoolne baasfinantseering selleks, et saaksime oma tegevust vähemalt aasta-paari jagu ette planeerida. Ja et piirkonniti oleks võimalik määrata kultuurisekretär, kes koha peal asja eest veaks. Meie praegune tegevus toimub ühiskondlikul alustel, põhitöö kõrvalt,” kõneles Kabanen.

Praeguseks on ingerlased jõudnud kultuurautonoomiale lähemale kui kunagi varem. Maikuus kinnitas valitsus suuresti ingerlaste initsiatiivil väikerahvaste kultuurinõukogu valimise korra. Seni polnud kultuurautonoomia võimalik ainuükski seetõttu, et puudunuks organ, kes rahvuse kultuurilisi tegemisi juhiks. Toivo Kabanen loodab, et neil on kavas kultuuurinõukogu valida juba hilissügisel.

Tõsi, kultuuriomavalitsuse valimine ei too veel autonoomiat. Õhus on mitmeid juriidilisi küsimusi. Näiteks pole seadustes kirjas, millised õigused ja kohustused kultuurautonoomiaga kaasnevad Lahtine on nõukogu juriidiline staatus, samuti tema esindaja õigused, märkis Eesti Rahvuste ühenduse president Jaak Prozes.

“Praegu on lahendamata see küsimus, et mismoodi Eesti riik peaks seda esindajat aktsepteerima. Tal on legitiimsust rohkemgi kui riigikogu saaadikul, hääli võib tal olla üle kolme tuhande. Kuidas aga peaks riik temasse suhtuma? Kas nagu rahvasaadikusse? Ja mis küsimustes võiks ta üldse sõna võtta? Need asjad on paika panemata,” osutas Prozes.

Eesti Ingerisoomlaste Liidu esimees Toivo Kabanen usub, et pärast seda kui kultuuriomavalitsus on valitud, ei jää valitsusel muud üle, kui neile küsimustele vastused leida ja seaduseks vormistada.

Ingerlastel on sel aastal autonoomiaga kiirem kui kunagi varem, seda eriti juhul, kui Eesti liitub Euroopa Liiduga. Seni saavad ingerlased Soome riigilt iga aastast toetust, mis ulatub pooleteise miljoni kroonini. Selle rahaga on ehitatud ingerisoome keskused Tartusse, Viljandisse, Jõhvi ja Rakverre.

Pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga ei saa Soome siinseid ingerlasi aga senisel kujul enam toetada. Ülalpidamist aga vajavad nii keskused, 11 seltsi, 1993. aastast ilmuv ajaleht Inkeri ning muu kultuuritegevus.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Patarei vangla

Autor Avo | Avaldatud: 14. juuli 2003

(14.07.2003)

Kunstiakadeemia tahab Patarei vanglat riigifirmalt endale saada
Veiko Pesur

Ruut KINNISVARA Rektor ja Riigi Kinnisvara ei jõua renoveerimise hinnas kokkuleppele

Patarei. Foto:Aripaev.jpeg:  
Patarei vangla rekonstrueerimise hinnaks pakuvad osapooled 180–380 miljonit krooni.
Foto: Äripäev

Kunstiakadeemia võimalik kolimine Patarei vanglasse ei tule kõne alla enne aasta möödumist, sest hoone omanik Riigi Kinnisvara ja akadeemia vaidlevad, kes peaks vangla renoveerima ja kui palju see maksab.

“Sügiseks on akadeemia kolimine Patareisse võimatu, kindlasti ei ole see mõeldav ka enne aasta möödumist,” hindas Kunstiakadeemia rektor Ando Keskküla olukorda. Vähemalt nii kaua võtab aegaasjaajamine ja projekteerimine.

Vanglahooned on Riigi Kinnisvara AS-i (RKAS) omandis. “Nende huvi on tõsta rekonstrueerimise hind – vastupidiselt meie plaanidele – võimalikult kõrgele,” ütles Keskküla. “Kuna praegu kokkulepet ei sünni, oleme esitanud rahandusministeeriumile taotluse hoonestusõiguse endale saamiseks,” lisas ta. Selle protsessiga on akadeemia alles alustanud.

Renoveerimishinnad erinevad kaks korda

RKAS-i juhatuse esimees Enn Teimann kinnitas, et on saanud akadeemialt kirja, milles tõepoolest on öeldud, et tahetakse vanglat juba enne renoveerimist enda omaks. “Praegu on valitsus aga otsustanud, et hooned lähevad akadeemiale alles pärast renoveerimist ja renoveerime meie,” ütles Teimann.

Kolimisprojekt koos ruumide remondiga läheb Keskküla hinnangul maksma 180–200 miljonit krooni, millest kolmandiku maksaks akadeemia oma kinnisvara müügist, haridusministeerium taotleb projektile riigieelarvest 65 miljonit, ülejäänu saadakse tõenäoliselt Euroopa Liidu struktuurifondidest.

RKAS on hoone renoveerimishinnaks pakkunud kuni 380 miljonit krooni. “Need arvestused on tehtud vanalinnas kultuurimälestisi renoveerinud spetsialistiga, kuid sellistele hoonetele tehtavaid kulutusi on raske prognoosida, võimalik, et see summa võib veelgi suurem olla,” oletas Teimann. “Igal juhul kulub akadeemia ülalpidamiseks kümneid miljoneid kroone aastas,” lisas ta.

Tarrest Ehitus OÜ tegevdirektori Mart Tarumi hinnangul kuluks ligi 20 000 ruutmeetri suuruse pinna renoveerimiseks 240–250 miljonit krooni. “Selle hinna sisse peaks mahtuma projekteerimine, kommunikatsioonid, ehitus,” loetles Tarum.

Vanglahaigla ei koli enne aastat

Patarei kultuuri- ja hariduslinnak hõlmaks Patarei vangla ning lennusadama ja selle naabruse. Renoveeritud hoonesse kolivad akadeemia kõik osakonnad, mis seni on mööda linna laiali. “Täiesti uue lisana alustab Patareis tööd iseseisev meediakolledÏ, mida hakkavad ülal pidama Pedagoogikaülikool, Kunstiakadeemia ja ehk veel keegi,” lubas Keskküla.

Praegu on Patareis vanglate keskhaigla, ka see tuleb enne välja kolida. Justiitsministeeriumi pressiesindaja Kristiina Herodese sõnul saab vanglate uus keskhaigla valmis mitte varem kui aasta pärast.

“Sügiseks ootame riigikohtu otsust, kas meil lubatakse Jämejalga uus haiglahoone ehitada,” ütles Herodes. Kui riigikohtu otsus on eitav, peab ministeerium hakkama haiglale uut kohta otsima.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Renteni torn

Autor Avo | Avaldatud: 14. juuli 2003

(14.07.2003)

Lammutamine paljastas hävinuks peetud torni
Askur Alas

Ruut Leidu võib võrrelda Wismari raveliini käikude avastamisega

Tänu sellele, et AS Restor lammutas linnamüüri küljes olnud hoonestuse, tulid Lai tänav 49 maja seinast välja Renteni torni jäänused, mida ajaloolased pidasid siiani täielikult hävinuks.

Varemed olid peidus

“Siiani arvati, et Renteni tornist pole enam midagi järel, kuid kui Restor lammutas müüriäärse hoonestuse, tuli päevavalgele, et osa torni on Lai 49 hoone sees säilinud,” ütles kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitseosakonna peaspetsialist Olev Liivik. Torni poolümar kontuur paistab nüüd selgelt välja linnamüüriga kohtuva Laia tänava maja seinast.

Arvatavalt koos uue linnamüüriga aastail 1340–1355 rajatud torni ülemine kaitsekorrus oli juba 1730-ndatel täielikult varisenud. Järgmiseks sajandiks oli torn veelgi rohkem lagunenud ning lammutati senivalitsenud arusaama järgi täielikult 1880. aastal seoses Lai 49 hoone ehitamisega.

“Renteni torn on praeguseks täiesti hävinud,” kirjutas arhitektuuriajaloo autoriteet Rein Zobel raamatus “Tallinna keskaegsed kindlused” aastal 1980, mil tornijäänuseid peitvates barakkides asusid siseministeeriumi garaaÏid.
“Kui torn on tõepoolest alles, siis on see sama oluline uudis nagu Wismari raveliini käikude leidmine,” ütles Zobel nüüd ning lubas asja uurima minna. Tema sõnul väärib tähelepanu ka see, et torni juurest läheb läbi Tallinna vanim teadaolev müür, 1265.–1282. aastal ehitatud Margrete müür. “Tekib küsimus, kas seal juba sel ajal oli torn või mitte. Nüüd saab seda uurida,” märkis Zobel.

Vana linnamüür uue sees

Taani kuningas Kristoferi lesk Margrete, kes sai pärast kuninga surma Eestimaa lääniks, andis 1265. aastal käsu linnamüür ehitada. Vana linnamüür on meetrikõrguselt näha uue linnamüüri sees näiteks Suurtüki tänaval, kuid on praeguseks suuremas osas jäänud maa alla.

Linnamüüri käänukohal asunud Renteni torn oli kolmveerandringi kujulise põhiplaaniga. Algkujul kahekorruseline, linna poolt avatud ehitis rekonstrueeriti 14–15. sajandi vahetusel raehärra Renteni käe all kolme- või neljakorruseliseks linna poolt suletud ehitiseks. Umbes 20 meetri kõrguse torni seinte paksus oli 2–3 meetrit, torni läbimõõt oli 10,2 meetrit. Torni kaks ülemist korrust olid kaitsekorrused, ülemine neist oli algselt tõenäoliselt lahtine platvormkorrus, millele ehitati katus peale 16. sajandi esimesel poolel.

Torni allosas võis asuda ladu või vangla.

Liiviku sõnul võib midagi selguda ka maja keldrit uurides. “Praegu on selleks hea võimalus, sest maja ehitatakse ümber ning mitmed kinnikaetud detailid tulevad välja,” märkis Liivik.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Asmer, Marko – autospordi tulevikulootus

Autor Avo | Avaldatud: 14. juuli 2003

(14.07.2003)

Tõbine Marko Asmer avas võitudearve vormel Ford sarjas
Andres Kalvik

Ruut Autospordi tulevikulootus tõusis vormel Ford sarjas viiendale kohale

Ruut Eelmisel nädalal testis eestlane Williamsi vormelit ja sai kaks etapivõitu

Uudise pilt
Nädalavahetusel vormel-Ford sarjas võitudearve avanud Marko Asmer ei uskunud, et testisõidud vormel 1 Williamsi tiimiga teda kiiremaks tegid. “Autod erinevad teineteisest liiga palju,” põhjendas ta.
Foto: Williams

Autospordi tulevikulootuse Marko Asmeri teguderohke nädal sai nädalavahetusel väärika punkti: pärast edukaid testisõite vormel 1 Williamsi meeskonnas, triumfeeris ta Crofti ringrajal Briti vormel Ford sarja 11. ja 12. etapil, avades hooaja võitudearve.

Enamgi veel: ka eilne kiireim ring kuulub mõlemad kvalifikatsioonisõidud võitnud eestlasele.

Pärast vormel 1 testisõite Barcelonas viiruse küüsi langenud Asmeri sõnul kulgesid mõlemad stardid sarnase stsenaariumi järgi. “Sain alguses hästi minema – sellega pole mul kunagi raskusi tekkinud – ja kasvatasin esimeste ringidega vahe kahe-kolme sekundini ning hoidsin edu,” kirjeldas Asmer.

Tehnikaviperused enam ei kummitanud

“Tõbi väga hull pole – nohu ja köha teevad häda, palavikku pole. Ei oska öelda, kus selle haarasin. Palju see ei häirinud, ainult teise sõidu lõpus oli keskendumisega raskusi. Lõõrid olid kinni ja antibiootikumid teevad olemise uimaseks. Lisaks 30-kraadine kuumus,” lisas ta.

Hooaja esimesel poolel tehnikaga kimpus olnud Asmeril töötas nüüd kõik peaaegu laitmatult. “Teise sõidu lõpus hakkas parem tagakumm tühjenema ja vahe jälitajatega vähenes. Õnneks näidati varsti finišlippu. Olnuks paar ringi veel sõita, ilmselt katkestanuks,” lausus Asmer.

“Väike pinge on iga stardi eel. Midagi enamat pole tundnud. Olin esikohale lähedal juba kahel eelmisel etapil, kuid auto lagunes ära. Crofti rada oli hästi kitsas ja ohtlik. Kui natukenegi välja sõidad, leiad end tõenäoliselt kummivallides. Ka kate võinuks olla tasasem,” ütles Asmer.

Asmer tegi tiimile restoranis välja

Kas JLR-i tiimi boss Richard Dean käristas võidu puhul kõvasti välja? “Restoranis käisime meeskonnaga ikka minu kulul. Võitja kohus on välja teha,” kordas Asmer lihtsat tõde.

Kokkuvõttes tõusis Asmer kaheksa etappi enne lõppu üheksandalt kohalt viiendaks, kolmandast kohast lahutab teda kolm punkti.

“Kaotatud ja võidetud pole veel midagi. Seetõttu on aeg ennustamiseks liiga varajane,” hoidus Asmer spekulatsioonidest.

Täna naaseb Asmer koju paarinädalasele puhkusele. “Viskan mobiili nurka ja lõõgastun,” muheles ta. “Viimased kuu aega on päris palju tööd rabatud.”

Asmeri tiimi kardisõitja Madis Laiv sai Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsioonis Spa ringrajal klassis ICA üheksanda koha. Anton Pankratov oli klassis ICA-Junior 22.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kohtla-Järve vanalinn

Autor Avo | Avaldatud: 14. juuli 2003

Sihtasutus Kohtla-Järve arenduskeskus plaanib hakata tegema ettevalmistustöid vanalinnas asuva basseini ja tiigi puhastamiseks.

Neid veekogusid pole puhastatud nende tekkimisest saadik. Vana eesti kooli taga asuv bassein eksisteerib juba 1930. aastate lõpust. Enne sõda oli Eestisse ehitatud vaid kaks basseini: üks Tallinna ja teine Kohtla-Järvele. Kohtla-Järve kultuurikeskuse taga asuv tiik tekkis puhkepargis 1950. aastate keskpaigas. Seda tiiki toidavad allikad, torudest voolab vesi basseini, nii et tegu on küllaltki puhta veega.

Varem sai tiigis ja basseinis ujuda, kuid nüüd on basseini kogunenud muda ja mitmesugust rämpsu. Mudases vees inimesed supelda ei armasta, kuid mõningatel andmetel leidub tiigis mitut liiki kalu ja vähki.

“Arenduskeskus võtab enda peale organisatsioonilise töö. Meie ülesandeks on koostada projektid ning leida eelarveväliseid vahendeid ja spetsialiste. Isegi kui linn selles ettevõtmises osaleb, jääb tema panus minimaalseks, kuna projekt on kallis ning linnaeelarvest vajalikku raha niikuinii ei leia,” räägib keskuse juhatuse liige Vladimir Peterson. “Raha kulub palju juba sellepärast, et kui jõutakse veekogude puhastamiseni, tuleb kasutada spetsiaalseid masinaid, mis on väga kallid.”

Peterson juhtis tähelepanu sellele, et keskusel on alles plaanis hakata dokumente vormistama, kuid maakonnas huvitutakse juba muda ostmisest.

Kohtla-Järve peaarhitekti Konstantin Kuzmini arvates on tiigi ja basseini puhastamise projekt reaalne, kuid alles pärast põhjaliku ekspertiisi läbiviimist. Seda peaksid tema sõnul tegema hüdrogeoloogid. “Tiigi ja basseiniga pargialaga tutvumise kõrval tuleb teha ka põhjalik analüüs. Tegelikult on see unikaalne koht, mida seni pole peaaegu üldse kasutatud.”

Basseini ja tiigi puhastamine saab esimeseks tööetapiks selles pargis. Kuid isegi kui asi käima läheb, jätkub seal Petersoni sõnul tööd rohkem kui üheks aastakümneks. Puhastusest tahetakse alustada seetõttu, et tegu on kõige kallima ja mustema tööga.

SOFJA BAUER
Reede, 11.07.2003

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Tartu botaanikaaed

Autor Avo | Avaldatud: 14. juuli 2003

Tartu botaanikaaial on suur juubel

Toomas Jüriado, RVE, 2. juuli, 2003 15:47

Tartusse tuleb sel nädalal botaanikuid vähemalt pooleteistkümnest riigist: ülikooli botaanikaaed tähistab rajamise 200ndat aastapäeva.

– – – – –

Muidugi on maailmas palju vanemaidki botaanikaaedu – mida muud näiteks olid kasvõi keskaegsed kloostri- ja apteegiaiad. Vanimateks n.ö. päris botaanikaaedadeks loetakse siiski neid, mis asutati 14. sajandil Itaalias, näiteks Paduas ja Pisas. Aga direktor Heiki Tamm teab, et Tartugi aed kuulub eakamate kilda.

“Ma arvan küll, et Tartu ülikooli botaanikaaed on maailma 1400 eksisteeriva botaanikaaia seas vanuse järgi esimese saja hulgas,” kinnitas Tamm.

Vaid aasta peale Tartu ülikooli taasavamist loodud aed on praeguses asukohas juba 1806. aastast ning tänaseni püsiv suurus – kolm ja pool hektarit – on tal 19. sajandi esimesel poolel ametis olnud võib-olla seni kõige nimekama direktori, professor Carl Friedrich Ledebouri tööaegadest.

Territoorium on päris tilluke kasvõi näiteks mitukümmend korda suurema Tallinna botaanikaaiaga võrreldes. Aga seda ahtakest ala on suudetud läbi kogu kahesaja-aastase ajaloo tõhusalt rakendada nii teaduse teenimise, tudengite koolitamise kui ka kaaskodanike silmaringi avardamise teenistusse. Aiva enam käib siinseid väärtusi uudistamas turiste, kellele suudetakse juhatust jagada viies keeles.

Midagi ei seisa paigal, kõik uueneb ja areneb. Tartu linna toel on korda tehtud ajaloolised hooned ja piirdemüür, väraval püüab pilku kiri “Hortus Botanicus, A.D. 1803”. Mullu õnnestus keskkonnainvesteeringute keskuse rahaga käivitada ammu plaanis olnud uute suurte kasvuhoonete ehitus, et 1984 valminud kõrge palmihoone poleks kui ainus püsti hammas aia siluetis. Kolm klaastahukat said välisilme just juubeliks kätte, nüüd seisab ees nende sisustamise raske töö. Täpne plaan on muidugi olemas.

“Üks on troopiline vihmamets, hästi niiske; teine kasvuhoone on mäestikutroopika mets ehk pilvemets ja kolmas sukulentide kollektsioon, hästi kuum, aga kuiv,” rääkis Tamm.

Käsile võetakse ka alpinaariumi laiendamine, rajamisel on Põhja-Ameerika puude-põõsaste seni kehva esindatust parandav Minnesota salu.

Just homme on juubelitähistuse keskne päev. Ülikooli aulas on pidulik aktus, kus jagatakse tunnustust, meenutatakse möödunut ja räägitakse tulevikust. Samas avatakse konverents “Botaanikaaedade arengustrateegiad muutuvates majandusoludes”.

Aegadel, mil me nii kangesti igatseme küll Põhjamaaks, küll Euroopa Liidu liikmeks, on ehk veidi üllatav kuulda. et see konverents on sihitud esmajoones hoopis Kesk- ja Ida-Euroopa kolleegidele. Heiki Tamm ütleb seletuseks, et see regioon on vähemalt botaanikaaedade temaatikas kahe suure – rikka Lääne-Euroopa ja tohutute ressursside ja hiiglaslike aedadega Venemaa – vahel jäänud seni teenimatult tähelepanuta.

“Meil on juba kümneaastane kogemus, kuidas plaanimajanduselt turumajandusele üle minnes karmis olelusvõitluses siiski ellu jääda ja kuidas leida uusi suundi kommertsaiandite ja erafirmade kõrval,” selgitas Tamm.

Direktor on kindel, et oma nišš jääb ka botaanikaaedadele. Seda nüüd kolleegidega 15 riigist kolme päeva jooksul arutataksegi.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Treufeldt, Indrek – ajakirjanik Brüsselis

Autor Avo | Avaldatud: 14. juuli 2003

Imetlusväärne või kiiksuga väikeriik?SL Õhtuleht, esmaspäev. 14. juuli 2003

Indrek Treufeldt, ajakirjanik Brüsselis

Kui 14. septembri referendum läheb nässu, tuleb valitsusel ilmselt tagasi astuda, ehkki see mõte näib ilmselt liiga uus ja ebamugav. Vististi eksisteerib ikkagi ka B-plaan: kuidas käituda negatiivse otsuse korral.

Kõik oleks lihtne, kui asi oleks vaid võimulolijates. Ent usaldamatus annaks märku märksa tõsisemast kriisist – eesmärgikriisist Eesti ühiskonnas. Oleme jõudnud ajajärku, kui tõepoolest pole visioone, häid mõtteid tulevikuks. Ja pole ka konteksti tunnetust – see on veel kõige hullem. Nii vangistab rahvas end vältimatute tagajärgede külge, ehk tuleb see, mis nagunii tulema peab, aga hoopis viletsamate tingimustega.

Kuningaprobleem

Näib, et Eesti ajalugu kummitab aeg-ajalt niinimetatud kuningaprobleem – auväärse ajalooga rahvuskompleks. Võib arvata, et juba muinasajal muudkui vaieldi ja vaieldi, lõppkokkuvõttes tulemuseta. Ei leitud kuningat ega mõistlikku arengustsenaariumi. Eestlaste muistse vabadusvõitluse viimases faasis rakendus kõige halvematest lahendustest ikkagi halvim. Euroopaga ei osatud kaupa teha. Oleks olnud väärikas juht, kes oleks oskuslikult osanud sobitada kasud ja kahjud, võtnud vastu ristiusu ja pakkunud konstruktiivse kava edasi toimetamiseks…

Paraku nii ei läinud. Lõpuks alistuti ikkagi, aga palju ebamugavamatel tingimustel. Võib-olla targutati toona kirglikult: milleks meile kuningas! Stiilis: Eestil on täiesti eriline lahendus, mida kõik imetlevad ja mis on saatusest targem.

Eesti kasutab ometi õhtumaist tähestikku ja keegi ei nurise, et see on argpükslik alistumine Euroopa ülemvõimule. Kas siis pole? Äkki oleks uhkem ja erilisem kasutada ruunimärke või hieroglüüfe.

Sama kompleksivabalt seome rahvusvaluuta Euroopa ühisraha külge. Kas see pole Euroopast lähtuvate majandusväärotsuste pime järgimine. Tõeliselt OMA valuutaga sünniks ehk ka tõeline majandusime.

Loomulikult on need mõttekäigud puhas demagoogia nagu ka flirt ajalooga.

Siiralt ja tõsimeelselt võib kõnelda ohust rahvushuvidele, iseseisvuse kadumisest. Jah, Euroopa Liitu pole tõepoolest vaja, kui eestlased ei hoia oma kvaliteeti, ei suuda seista kõige elementaarsemategi rahvushuvide eest. Aga ka liiduta olek ei päästa. Kogu jutt liidust on ju alanud negatiivsest emotsioonist, vastandamisest: no me ju muidu ei saa Venemaa vastu. Nii on Euroopa Liit nagu äratõukereaktsioon. Nüüd aga tuleb tõukuda Euroopa Liidust. Aga see on ju tüüpiline. Eesti poliitiline võim, ka kõige noorem ja värskem, ehitab end äratõukele ja see on suletud ahel, paine, mis ei lõpe niipea.

Nii on Eesti jõudnud veidrasse faasi, kus keegi ei usalda kedagi. Avalikkus ei usalda meediat. Kui meedia on suuresti euromeelne, siis liitumise poolehoidjaid jääb justkui vähemaks. Veelgi selgem on see suur vastasseis valitsuse kustumatu eurooptimismi ja agarate skeptikute vahel. Jääb mulje, et kuskil on tõelisem tõde, mida valitsejad enda huvides varjavad ja millest ajakirjandus kellegi saladuslikul mahitusel vaikib. Eurovastalisusel on siis kangelaslik mekk ja skepsisest saab kaubamärk.

Majesteet Kontekst

Kas pole kummaline, et kogu värk taandub teljele: pessimist-optimist? Aga kõik siin ilmas ei taandu ju sellele. Öeldakse, et rahvale peab seletama lihtsas keeles, mida ta mõistab: rahas. On´s see ainuke keel? Samas ei viitsi eriti keegi läbi lugeda uut Euroopa Liidu konstitutsioonileppe projekti, mida on vaevalt 70 hõredas kirjas lehekülge

Eesti avalikkus tegeleb pisiasjadega: loeb valvsalt üle väikeseid rahasummasid, mida rahvavaenlastest ametnikud tuulde lennata lasevad, aga ei näe kaduma lastud miljoneid. Nii on ka näiteks välispoliitilise debatiga: innukalt räägitakse vaid NATOst ja väga lihtsustatult ka julgeolekupoliitikast, ent unustatakse elulised Euroopa probleemid. Ega neid viitsigi keegi jälgida. Enne pisiasjad ja provints, siis Tema Majesteet Kontekst.

Jutud Eestis maad võtvast pessimismist Euroopa suhtes levivad ka Brüsseli koridorides. Uuritakse, mis on siis juhtunud, ent rõhutatakse: ise teate, mida teete. Eestis arvatakse, et negatiivsus teeb Eesti kuulsaks ja Eestit hakatakse imetlema. Tegelikult vaatab Euroopa siis Eestit kui kiiksuga väikeriiki, kes pole maailmaga harjunud.

Aga ajakirjanduslikult tuleb siis erakordselt põnev sügis.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: albiinomutt

Autor Avo | Avaldatud: 14. juuli 2003

(14.07.2003)

Suure-Jaani talupidaja leidis albiinomuti

Uudise pilt
Albiinomuti leidnud pere tahab loomatopise endale jätta.
Foto: Sakala

Viljandimaal Suure-Jaani vallas leidis taluperenaine neljapäeva õhtul oma koduõuest albiinomuti, keda peetakse üliharuldaseks loomaks.

Kootsi küla Liisa talu perenaine Aire Veldemann läks pärast kella kümmet õhtul õue mutilõksu vaatama ja leidis oodatud musta karuslooma asemel eest midagi valget, kirjutas ajaleht Sakala. “Vaatasin, et mutt, kõht ülespidi,” meenutas Veldemann. “Siis meenus, et muttidel ei ole kõhualune valge.”

Eesti Loodusmuuseumi zooloogiaosakonna juhataja Tiit Hundi sõnul on tegemist väga haruldase leiuga. “Muttide hulgas on albinism haruldane.” Zooloogi mäletamist mööda võib ka loodusmuuseumis üks albiinomutt olla, kuid ta ei julgenud seda kindlalt väita.

Veldemannid panid surnud muti sügavkülma, et see järgmisel päeval topisemeistri juurde viia. Liisa talu peremees Margus kavatseb mutitopise endale jätta. Hunt ei pea seda õigeks. “Keskmuuseum on selliste harulduste hoidmiseks ikka kõige parem paik. Kõik haruldused tuuakse eelkõige siia,” ütles ta.

Albinootiline loom on geneetilise väärastusega, tema nahk, karvad ja silma vikerkest on pigmenditud. EPL

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Metsaröövlid

Autor Avo | Avaldatud: 14. juuli 2003

(14.07.2003)

Kurjategijad laastasid Piusa ürgorus miljonite eest metsa
Jaanus Piirsalu

Ruut Metsavargad tegid kaitsealal mitu hektarit metsast lagedaks

Ruut Metsavaraste ohjeldamiseks võetakse neilt ära kallis metsatehnika

Uudise pilt
Võrumaa keskkonnainspektor Aarne Volkov seisab põlvini ulatuvas roopas, mille metsavaraste rasked traktorid Piusa kaitse-alale tekitasid.
Foto: Aldo Luud

Võrumaal kaunil Piusa jõe kaitsealal laastasid vargad kolme miljoni krooni eest metsa ning jätsid endast maha segamini pööratud maa.

Viimase poolteise aasta jooksul on see suurim kahjusumma, mis ebaseadusliku lageraiega Eestis tekitatud. Kaitsealal kasvanud mets meenutab nüüd sadade meetrite ulatuses kännutüükaid täis songermaad. Lisaks jätsid metsavargad maha kohati poole meetri sügavused traktoriroopad.

“Lõigatud on väga julmalt, mitu hektarit metsa on peaaegu lagedaks raiutud,” ütles Võru keskkonnainspektor Aarne Volkov. Tema sõnul raiusid kurjategijad metsa kohas, kus lageraie on täiesti keelatud.

Omanik eitab

Metsavargad rüüstasid Piusat tänavu talvel. Rüüstamisest teatasid kohalikud elanikud keskkonnainspektsioonile kevadel. Kriminaalasja keskkonnale olulise kahju tekitamise eest algatasid inspektorid 19. juunil.

Rüüstatud kinnistud kuuluvad Viljandis elavale Aivar Toomele, kes Volkovi sõnul esialgu tunnistas üles, et metsa raiuti tema tellimusel. Hiljem, kriminaalasja algatamise järel ta loobus oma ütlustest ning teatas, et ei tea metsaraiumisest midagi.

“Keskkonnainspektsioonile antud tunnistusi ei arvestata hiljem politsei uurimise ajal,” lausus Volkov. “Metsavargad rääkivad reeglina teo järel ausalt ära, sest nad teavad, et hiljem võivad nad oma juttu eitada.”

Uus hirmutamisviis

Volkovi hinnangul võisid metsavargad ebaseaduslikult raiutud ligi 1500 tihumeetri männipalgi eest teenida kuni 1,5 miljonit krooni.

Metsarüüstele piiri panemisel on nüüd sündimas pretsedent, selle läbimineku korral saab edaspidi metsavarastelt kalli tehnika ära võtta.

Ida-Virumaal Vaivaras arestisid inspektorid 4. juunil teolt tabatud varaste metsaülestöötamise traktori harvesteri, mis maksis 4,5 miljonit krooni. Kalli masina kui asitõendi jättis aresti alla ka kriminaalasja uurimise üle võtnud Narva politsei.

Keskkonnainspektorite hinnangul on harvesterite arestimine uurimise ajaks ainus samm, mis metsavargaid hirmutab. Varem on inspektorid arestinud varaste kirveid, saage ja üksikuid metsaveoautosid, kuid see pole neid kohutanud.

Reeglina on harvesterid liisitud ning olenevalt hinnast ja liisinguperioodi pikkusest tuleb masina eest maksta 60–100 tuhat krooni kuus. Metsavarguse uurimine võib aga kesta kuid või isegi aasta.

“Arestimine tähendab, et iga seisupäev toob omanikule suurt kahju, sest liisingut tuleb ju maksta,” ütles Ida-Virumaa keskkonnainspektsiooni juht Andrus Simson. “See on mõjuv põhjus.”

Simson lisas, et see pretsedent ei jää viimaseks. “Täiesti julgelt teeme seda veel, kui keegi teol vahele jääb,” kinnitas ta.

Simson ütles, et ta loodab väga, et politsei alustab ka varaste metsaveokite ja metsaväljaveotraktorite äravõtmist.
“Kuid metsavargad võivad hakata loomulikult uusi skeeme välja mõtlema, kuidas arestimist ära hoida,” lausus Simson. “Tavaliselt on neil hunnik advokaate, kes mõtlevad midagi välja.”

Arestitud harvester kuulus Viljandi firmale Megatex. Ebaseadusliku raiega, kus masinat kasutati, tekitati kahju üle 700 000 krooni. Megatex ise metsavargusega otseselt seotud pole, harvesteri tellis laastatud kinnistu omanik Margus Afanasjev.

Aprillis ametisse asunud keskkonnaminister Villu Reiljan on öelnud, et peab õigeks jõulist võitlust metsakuritegude vastu kuni vahelejäänud kurjategijatelt tehnika äravõtmiseni.

Metsavargad saavad kergeid karistusi

Haanja loodupargis ebaseadusliku metsaraiumisega ligi miljon krooni kahju tekitanud Võrumaa meestest sai üks tingimisi karistada ning teisele mõistis kohus pool aastat vangistust.

Eelmise aasta oktoobris kinnitas Võru maakohus prokuröri pakutud lihtmenetluse kokkuleppe, mille järgi karistati Joel Noolt (36) pooleaastase vangistusega ning Jaanus Kõivu (28) poolteiseaastase tingimisi karistusega. Eeluurimise ajal istus Kõiv siiski kaks ja pool kuud vahi all.

Seejuures lubas kohus varem kuus korda kohtulikult karistatud Noolel vangistust kanda kahes osas, põhjendades vastutulekut mehe perekondliku ja tööalase seisundiga. Esimesed kolm kuud pidi Nool istuma tänavu aasta algul ning teist poolt karistusest pidi ta minema kandma eelmisel nädalal.

Noolel on väike laps ning kohtuotsuse tegemise ajal töötas ta OÜ Sillepol juhatuse esimehena. Sama firma töödejuhatajana töötas varem kaks korda karistatud Kõiv.

Tekitatud miljonikahju hüvitamiseks peavad Nool ja Kõiv iga kuu riigile maksma 2000 krooni. Kahju hüvitamiseks kuluks neil üle 4000 aasta. Metsavargusega pidid nad teenima sadu tuhandeid kroone.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv