• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Ehlvest, Jaan – Eesti tippmaletaja

Autor Avo | Avaldatud: 14. juuli 2003

Jaan Ehlvest võitis 31. World Openi !

Jaan Ehlvest, http://www.worldopen.com

Jaan Ehlvest jätkab oma Ameerika turneed väga edukalt. Võtnud osa Masters and Future Masters turniirilt, võistles ta edasi maailma suurimal lahtisel turniiril – World Openil, mis oli järjekorras 31. ja toimus Phildelphias.

World Open Jaan Ehlvest jäi väga tugevas konkurentsis 7 punktiga üheksast jagama 1.-10. kohta koos Ilja Smirini (2815), Alexander Onischuki (2714), Leonid G. Yudasini (2692), Alexander Goldini (2674), Alexander Shabalovi (2644), Alek Woijtkiewiczi (2619), Gennadi Zaitshiki (2605), Nazar Firmani (2555) ja Babakouly Annakoviga (2527). Ehlvest võitis viis ja viigistas neli mängu. Uute reeglite kohaselt mängisid kaks kõige paremate koefitsentide omanikku lisapartii. Osutus, et koefitsendid olid teistest paremad Jaan Ehlvestil ja Ilja Smirinil. Lisapartii mängiti 500 dollari peale, kusjuures valgetel oli aega 6 ja mustadel 5 minutit. Kuna Ehlvestil oli koefitsent parem kui Smirinil, valis tema värvid ja ta otsustas mustade kasuks. Mäng lõppes viigiga, mis reeglite järgi andis võidu mustadele. Ehlvesti võidusummaks jäi lõpuks 3550 dollarit, kõigil ülejäänud üheksal kohajagajal 3050 dollarit.

Masters and Future Masters toimus 10 osavõtjaga ja mängiti 5 vooru. Võitis Rashid Ziatdinov 4 punktiga. Jaan Ehlvest jäi 3.5 punktiga 2.-3. kohta koos Darmen Sadvakasoviga.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Tätte, Jaan – merekihus näitleja,

Autor Avo | Avaldatud: 14. juuli 2003

Jaan Tätte: jaala asemel ehitas meister pilli
14.07.2003

Näitleja Jaan Tätte sõnul on laevameister Jorma Friberg ehitanud jaala asemel pilli, kirjutab SL Õhtuleht.

«Ütlesin ka laevameister Jorma Fribergile, et enda arvates ehitas ta paadi, aga tegelikult on ta sündinud pillimeister, sest igal öösel pani vesi paadi helisema – see kõlises kaasa igale lainele nagu mingi imeline pill,» õhkab rannarootslaste jaalal Vikan Rootsi kuninga juurde merereisi kaasa teinud näitleja Jaan Tätte.

«Randusime seal päris kuningalossi ees kuningakai ääres Rootsi sõjalaeva saatel. Oli ikka uhke tunne küll. Ja siis ma just mõtlesin, et imelik on see paadi saatus: alles oli jaala Haapsalus väikese viletsa kuuri all ja nüüd sõidab sõjalaeva saatel kuningalossi ette,» meenutab Jaan sihtpunkti jõudmist.

Jaan oli ainus paadielanik, kes 22 päeva väldanud 500 meremiili pikkusel reisil sadamatesse ankrusse jäänud jaalalt isegi ööseks ei lahkunud.

Ka Rootsi pealinnas Vaasa muuseumi kõrval kail olles eelistas Jaan kajutit pehmele hotellivoodile. «Õhtul tekkis selline kripeldus, et pean ikka laeva minema, aga kuna kai territoorium oli ööseks lukku pandud ning aedade ja okastraatidega eraldatud, siis ronisin nagu köietantsija mööda meie kinnitusosa paati. Tore kõlkumine oli seal.»

Elu pikimale merereisile tagasi vaadates ütleb Jaan, et see on ikka üks ohtlik värk. «Selles mõttes, et hinge jääb tohutu kripeldus, et tahaks kohe uuesti merele. Olen praegu olnud ühe päeva Vilsandil ja tunnen, et tahaks kohe tagasi merele. Et kuival maal ei ole nii hea kui mere peal õõtsudes,» naerab Jaan.

–>PM Online
online@postimees.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

President kahe otsaga

Autor Avo | Avaldatud: 13. juuli 2003

Lauri Vahtre, ajaloolane

Kas presidendi otsevalimise korral tuleks vähendada ka tema võimupiire, nagu soovitab justiitsministeerium?

See on minu meelest nagu üritus ehitada sellist kahurit, mis tulistab korraga mõlemast otsast. Siin ei ole loogikat. Otsevalimise sätestamine üheskoos presidendi võimupiiride kärpimisega on ikkagi lihtsalt tüssamine. Ma soovitaksin respublikaanidel lugeda natuke põhiseaduse assamblee stenogramme. Need küsimused on seal väga põhjalikult läbi arutatud.

Kui üritatakse korraga teha vastuolulisi asju, siis tavaline terve mõistus ütleb, et targem oleks mõlemad tegemata jätta. Sest need on erisuunalised, sisuliselt teineteist välistavad initsiatiivid.

Ei ole ju ka mõtet teha naiivset nägu, et rahvale lihtsalt meeldib presidendi valimise protseduur ja et rahvas tahab seda nautida. See meelsus, mis praegu nõuab otsevalimist, seostub ikkagi otseselt sooviga tugevama isikuvõimu järele. Mis on psühholoogiliselt täiesti arusaadav ja kui see soov muutub domineerivaks, peab sellele ju ka järele andma, seda ma möönan.

Aga ma arvan, et see vajadus siiski ei ole nii suur ja kui vähegi võimalik, tuleks seda vältida. Pigem proovida ikka nn tavademokraatiat pisut järele aidata, et siis ka väheneks nn kõva käe nõudmine.

Mille võrra peaksid otsevalimise puhul siis presidendi võimupiirid hoopis laienema?

Üks olulisemaid punkte on see, et peaministri kandidaadi kinnitab praegu Riigikogu. President küll määrab peaministri ametisse ja see annab talle küll ka võimalusi kaasa rääkida, kuid tegelik otsustaja on ikkagi Riigikogu.

See oleks esimene asi, mida otsevalimise korral oleks loogiline hakata taotlema presidendile. See oleks sisuliselt ka peaministri ja presidendi koha ühitamine: president oleks sisuliselt peaminister ja see nimeline peaminister tema asetäitja vms, kelle väljavahetamine oleks presidendi suva, nii nagu praegu on peaministri suva välja vahetada oma ministreid. Ülejäänu on juba teisejärguline.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

EL liikmena areneks Eesti majandus kiiremini

Autor Avo | Avaldatud: 13. juuli 2003

Majandusanalüütikud: Euroopa Liidu liikmena areneks Eesti majandus kiiremini

Holger Berg – 4. juuli, 2003 18:28

Eesti juhtivad majandusanalüütikud prognoosivad, et ühinemine Euroopa Liiduga mõjuks Eesti majandusele paremini kui ühinemisest loobumine. Aga nagu tunnistavad ekspertküsitluses osalejad, tuleks prognoosidesse suhtuda mõõduka skepsisega, sest põhirolli ennustuste tegemisel mängis siiski kohvipaks.

– – – – –

Audiitorfirma KPMG korraldatud 17 majandusanalüütiku ekspertküsitlus Eesti majanduse tulevikust liitumise või mitteliitumise korral tõi vähe üllatusi. Võrreldes eelmise kahe aasta samasisulise küsitlusega pole erinevused märkimisväärsed. Endiselt arvavad analüüstikud, et Eesti peamised majandusnäitajad oleksid Euroopa Liidu liikmesriigina paremad kui liidust kõrvale jäädes.

Samas näitavad aga ekspertide vastuste põhjal arvutatud keskmine, et mitteliitumise korral poleks mahajäämus teab mis drastiline. Näiteks ennustavad analüütikud, et Euroopa Liidus olles ulatuks Eesti majanduskasv aastatel 2005 – 2010 5,6 %ni aastas. Mitteliitumisel jääksid kasvunumbrid napi pooleteise protsendi võrra väiksemaks. Eesti keskmine palk kasvab ennustuste kohaselt 2010. aastaks Euroopa Liiduga liitumisel 12 500 kroonini, liidust välja jäädes aga 10 700 kroonini.

Kõige jõulisemalt mõjutaks poliitiline valik välisinvesteeringuid. Liidust kõrvalejäämine tooks välisinvesteeringuid Eestile aastas ligi kolmandiku võrra vähem. Seda osalt seetõttu, et välisinvesoritele tuleks rahva ei-otsus šokina, sest Eesti peatse liitumisega ollakse maailmas juba arvestatud. Ühtlasi halveneksid riigi majanduskliimat mõõtvad rahvusvahelised reitingud. Teine valdkond, kus mitteliitumine teravalt tunda annaks on prognooside kohaselt pensionikindlustuse eelarve – ka see kasvaks kolmandiku võrra aeglasemalt.

Mõnele majandusnäitajale mõjuks pigem negatiivselt just ühinemine. Majanduseksperdid ennustavad, et inimeste maksukoormus Euroopa Liidus tõuseks, sest enamik sealseid riike on suurema maksukoormusega kui praegune Eesti. Ka tarbijahinnaindeks tõuseks liikmesriigina kiiremini. Küll aga on siingi erinevused mitteliitumisega võrreldes minimaalsed.

Ainus küsitluses osalenud analüütik, kelle hinnangul liitumine mõjub Eesti majandusele selgelt kahjulikuna, on euroskeptik Ivar Raig. “Mina pean oma prognoosi tugevaks aluseks seda, et olen vahetult osalenud liitumisläbirääkimistel ja põhjalikult lugenud läbi liitumislepingu ja näen rohkem neid ohtusid, mis kaasnevad liitumisega ja käesoleva lainemisega. Euroopa majandus ise on kriisis, majandus on negatiivse kasvuga ning seepärast ei saa ma jagada optimismi, et me hakkame kiiremini edasi arenema, kui on Euroopa keskmine,” räägib Raig.

Raig heidab ekspertküsitlusele ette, et tegu ei ole tõsise analüüsi, vaid kohvipaksu pealt tehtud ennustusega. Ta peab valeks, et hindamise käigus ei töötanud ekspertgrupp ühiselt läbi Eesti liitumislepingut.

Ka majandusteadlane Hardo Pajula leiab, et analüütikute eurooptimistlikesse prognoosidesse ei maksa üleliia tõsiselt suhtuda. “Neid võiks võtta ikka väikse irooniaga ja naljaga pooleks. Keskmiselt kulutas ekspert küsimustele vastamiseks võibolla kümme minutit. Vähemasti minu puhul oli see niimoodi,” tunnistab Pajula Raadio Vaba Euroopale.

Täpsemat prognoosimist raskendab asjaolu, et nii ulatuslikku laienemisringi kui tuleva aasta aprillis pole Euroopa Liit veel üle elanud.

Et saada avaramat pilti Eesti võimalikust tulevikust Euroopas soovitab Hardo Pajula mitte vaadata majandusnäitajaid, vaid pöörduda teise äsja avaldatud Euroopa Liidu teemalise üllitise poole, milleks on Eesti esimõtlejate esseesid koondav kogumik “Mõtteline Euroopa. Valik esseid Euroopa Liidust”.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Riigikontroll

Autor Avo | Avaldatud: 13. juuli 2003

Riigikontroll, riigi südametunnistus?

Ülo Mattheus – 10. juuli, 2003 18:43

Riigikontrolli andmetel katkestab igal aastal põhikoolis õppimise ligi 1000 noort. Audit näitas, et põhihariduse puudumine raskendab olulisel määral toimetulekut ühiskonnas. Kokku võib põhihariduseta inimeste arv küündida kuni 20. tuhande inimeseni, kellest suurem osa on töötud. 13% põhihariduseta inimestest on valinud kuritegeliku tee.

– – – – –

Põhihariduse katkestamine ja selle sotsiaalsed mõjud on valus teema, ning on mõnevõrra ootamatu, et selle võtab üles just riigikontroll. Esimese koolikohustust puudutava auditi tegi riigikontroll juba möödunud aastal. Selles esile toodud arvud 2000/2001 õppeaasta kohta on mõtlemapanevad: õpingud katkestas sel perioodil ligi 1000 õpilast ja ligi 4000 (8-14 aastast) last polnud kantud mitte ühegi kooli nimekirja.

Riigikontorolli tulemusauditi juhi Kristjan Paasi väitel tulenes uurimuse läbiviimine riigikontrolli strateegilistest suundumustest.

“Riigikontrolli strateegilised arengusuunad näevad ette tegeleda muude asjade kõrval ka reaalse elu probleemidega ja ühiskonna valupunktidega, ning haridus on siin üks prioriteetidest. Haridusest sõltub väga palju inimeste toimetulek, ja hariduse kättesaadavus on seetõttu ka riigikontrolli jaoks oluline,“ ütles Kristjan Paas Raadio Vaba Euroopale.

Riigikontrolli audit osutab, et põhihariduseta inimeste sissetulek on mitu korda väiksem haritud töötegijate sissetulekust. Ka suurem osa töötuid on põhihariduseta inimesed, mis riigikontrolli kinnitusel näitab, et just need inimesed on kõige suurem koorem riiklikule toetussüsteemile. Raske on kokku arvata aga kahju, mida tekitab ühiskonnale kuritegelikult teele asunud inimesed. Neist 13. protsendil puudub põhiharidus.

Riigikontroll on pöördunud auditi käigus ka haridusministeeriumi poole. Haridusminister Toivo Maimets tõdeb oma vastuses, et probleem on tunduvalt laiem ühe ministeeriumi tegevusvaldkonnast. Maimetsa väitel on info kogumine põhihariduseta inimeste ja nende paiknemise kohta eelkõige kohalike omavalitsuste, sotsiaalministeeriumi ja tööhõiveameti küsimus.

Haridusministeeriumi suhtekorralduse konsultandi Liina-Jaanika Seisleri sõnul kujutab koolikohustuse mittetäitmine endast sügavat ühiskondlikku probleemi, mis algab juba perekonnast. Murelastele õpivõimaluste loomiseks on ministeerium Seisleri sõnul asunud looma õpilaskodusid.

“Haridusministeerium omalt poolt on võtnud ette samme, teadvustades seda, et põhihariduse tasemelt on väljalangevus küllaltki suur. Näiteks oleme asunud looma koolide juurde õpilaskodusid neile õpilastele, kelle kodune olukord ei toeta hariduse omandamist,” ütles Liina-Jaanika Seisler Raadio Vaba Euroopale.

Mis puudutab täiskasvanud põhihariduseta inimesi, siis Seisleri sõnul on neil võimalus oma õpingud jätkata kutsekoolides. Riigikontrolli arvates pole need võimalused aga piisavalt kättesaadavad. Probleemiks on ka majanduslik toimetulek õppimise ajal, kuna täiskasvanud põhihariduse omandajaile ei maksa riik ei töötu abiraha ega ka stipendiumi.

Siiski on Eestis ilmselt ka positiivseid näiteid. Põltsamaa haridusspetsialisti Andrei Atškasovi väitel neil koolikohustusest kõrvalehoidjaid lapsi pole ja probleemsete perede jaoks on neil palgatud eraldi inimene: “Meil on probleemsete lastega tegelemiseks perekeskuse spetsialist, kes on ametis just selleks, et käia probleemsetes perekondades. Kui koolis tekivad probleemid, siis saadetakse see spetsialist nendesse peredesse laste ja nende vanematega kõnelema, ja ta aitab neid edasi.”

Kokkuvõttes osutavad riigikontrolli auditid, et Eesti ühiskonna- ja hariduselus on hulganisti eikellegi maad, kus probleemide lahendamine eeldab laiapõhjalist koostööd erinevate ministeeriumite ja kohalike omavalitsuste vahel. Auditi poolt välja toodud suured arvud osutavad, et seda koostööd veel kuigi põhjalikult ei tehta.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Y-kromosoom

Autor Avo | Avaldatud: 13. juuli 2003

Y-kromosoom on, et jääda

Krister Paris – 8. juuli, 2003 18:30

Teadlased uskusid kunagi, et mehi naistest eristav Y-kromosoom on määratud väljasuremisele – ning ühes temaga ka mehed. Nüüd on aga geenitehnoloogid avastanud, et see nn meeskromosoom pole mitte üksnes väga tugev, vaid ka väga kohanemisvõimeline.

– – – – –

Osana inimgenoomiprojektist läbi viidud uurimus andis jahmatamapanevaid tulemusi. Teadlased usuvad, et teavad nüüd, miks mehed tehniliselt võttes üldse eksisteerivad.

Ammu on teada, et rakutuumatasandil eristab mehi naistest Y-kromosoomi olemasolu. Naistel on 23. kromosoomipaaris kaks X kromosoomi, meestel moodustavad paari X ja Y.

Selle Y ehk meeskromosoomi geenide kaardistamises osalenud Whiteheadi Biouuringute Instituudi uurija Steve Rozen kõneles Raadio Vaba Euroopale, et viimase ajani usuti, nagu ei suudaks X ja Y kromosoomid teineteist parandada, nii nagu see sünnib sageli naiste kahe X kromosoomiga paari juures. Rozeni sõnul uskusid osad teadlased seetõttu koguni seda, et Y-kromosoom kaotab pikapeale oma kvaliteedi ning meessugu hävib.

“Pikka aega on arvatud, et Y-kromosoom on kõdunev geneetiline prügimägi, et tema ainus funktsioon on suunata embrüo sellisele arenguteele, et temast saaks isane,” selgitas teadlane Raadio Vaba Euroopale.

Geenide kaardistamine näitas aga, et Y-kromosoom kaitseb end põhjalikult ise, olles teinud peegelkoopiaid geenidest, mis osalevad spermatosoidide tootmisel. Rozeni sõnul meenutavad geenide peegelkoopiad sõnu, mida saab lugeda nii üht kui teist pidi – nagu näiteks “sammas”. Seetõttu saab ka Y-kromosoom end ise sarnaselt X-kromosoomide paarile parandada.

“Tuleb välja, et paljud neist geenidest, tegelikult kõik need peegelpiltpaaris geenid osalevad spermatosoidide tootmisel. Tundub, et see on viis, kuidas jääda ellu evolutsioonilises keskkonnas, mis võib osutuda vaenulikuks,” rääkis ta.

Rozeni selgitusel näitab Y-kromosoomi hoolikas kaardistamine, et oma põhifunktsioonina peab ta tootma mehe eluajal triljoneid terveid seemnerakke, tagamaks inimkonna püsimist.

Uuringu praktilise kasuna tõstab teadlane esile viljatusravi. Tema kirjeldusel põhjustab vigane Y-kromosoom umbes 15 protsenti meeste viljatusjuhtumitest. Rozen usub, et kuna meeskromosoom näeb niipalju vaeva spermatosoide moodustavate geenide kaitseks, võib kaugemas tulevikus olla võimalik kasutada temas leiduvad teavet ning parandada sperma kvaliteeti kunstlikult.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Vene palgaarmee saabub aeglaselt

Autor Avo | Avaldatud: 12. juuli 2003

(12.07.2003)

Vene palgaarmee saabub aeglaselt
Üve Maloverjan, Moskva, Raadio Vaba Euroopa

Uudise pilt
Lisaks armee järkjärgulisele muutmisele palgaarmeeks näeb Vene valitsuses heaks kiidetud armeereform ette mitte saata edaspidi ajateenijaid konfliktipiirkonda, sealhulgas Tšetšee-niasse, kus juuresolev pilt Vene sõdurist on tehtud.
Foto: afp

Venemaa valitsus kiitis üleeile lõplikult heaks föderaalsele palgaarmeele ülemineku programmi, mille kohaselt peaks lepinguliste sõjaväelaste hulk suurenema nelja aasta jooksul kuni pooleni armee isikkoosseisust.

Esimese sammuna on aga kavas lõpetada ajateenijate saatmine konfliktipiirkondadesse, sealhulgas Põhja-Kaukaasiasse.

2008. aastaks pool armeest palgasõdurid

Vene valitsuse istungil vastu võetud sihtprogramm reguleerib riigi sõjaväe järkjärgulist muutmist palgaarmeeks. Selle järgi lisandub praegusele 130 000-le lepingu alusel teenivale isikule lähema nelja aasta jooksul veel 147 000, nii et 2008. aastaks moodustaks palgasõdurite osa juba 49 protsenti armee isikkoosseisust.

Kui alles hiljuti räägiti veel kümneaastasest üleminekuperioodist, siis nüüd on need plaanid juba lõplikult maha maetud. Ajateenijad ei pääse Vene sõja-väest niipea, sest kaitseminister Sergei Ivanovi sõnul jääb segasüsteem püsima veel pikaks ajaks.

Ajateenijad pääsevad Tšetšeenia põrgust

Ainus lohutus Vene sõjaväkke minejatele on see, et neil pole peagi enam vaja karta surmasaamist Tšetšeenia sõjas või teistes lokaalkonfliktides. Ülejärgmisest aastast alates otsustati ajateenijaid mitte saata pidevas lahinguvalmiduses olevatesse väeosadesse.

Samas avaldas Venemaa kaitseminister lootust, et kunagi muutub Vene sõjavägi siiski täielikult palgaarmeeks, ent ta ei hakanud ennustama, millal see juhtub. “Seda aega teatavaks teha on sama hea kui minna tagasi kuuekümnendatesse aastatesse ja kuulutada, millal saabub kommunism,” ironiseeris ta.

Kaitseminister tõdes, et valitsuse heakskiidetud programm on ainus võimalik armeereformi plaan üldse: “Teist moodust lihtsalt ei eksisteeri. Muuta kahe aastaga kõik soldatite ja seersantide kohad palgalisteks, nagu seda meile pakuti, pole lihtsalt reaalne. See lõhnab juba nende reformide järele, mida me viisime läbi 1990. aastate algul.”

Sel ajal, kui valitsus nõu pidas, kogunes aga Moskvas Valge Maja lähedasele küüruga sillale Paremjõudude Liidu organiseeritud pikett. 1990. aastate alguse populaarseimas protestipaigas taoti jälle kiivreid vastu kive ning kuulutati, et kindralid peavad lõpetama laste tapmise ning dedovšinale tuleb panna punkt.

Pihkva palgalise diviisi õnnetu eksperiment

Paremjõudude Liidu juhi Boriss Nemtsovi pressisekretäri Lilia Dubovaja sõnul taotles nende partei kardinaalsemat reformi. “Me sattusime selles küsimuses kaitseministeeriumi ja sõjalise bürokraatiaga lauskonflikti. Vastu võetud otsuseid vaadates jääb mulje, et bürokraatia ikkagi sai, mis tahtis, ja reaalset armeereformi ei tule. Paremjõudude Liit taotles palgaarmeele üleminekut juba lähimal ajal, kuid kaitseministri sõnul nii ruttu seda ei juhtu ning ajateenijad jäävad sõja-väkke veel kauaks.”

Boriss Nemtsov avaldas telekaamerate ees arvamust, et armeereformiga läheb lõpuks samamoodi nagu 76. Pihkva diviisiga, mis muudeti eksperimendi korras esimesena palgaliseks. Ligi viiest tuhandest palgasõduri kohast on praeguseks täidetud vaevalt kolmandik, sest võimude lubadusi uskuma jäänud noormehed nägid väeossa jõu-des täpselt endisaegset sõjaväge ja keeldusid sellistes tingimustes lepingule alla kirjutamast.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Langemets, Andres – kirjamees

Autor Avo | Avaldatud: 11. juuli 2003

Uue valitsuse sõnadeta laul
Reede 11.07.2003

Andres Langemets,
kirjanik

Mart Kalm refereeris kunagi üht soomlaste sotsioloogilist uurimust, milles küsiti, kus soomlased eelistaksid elada. Kokkuvõttes selgus, et keskmine soomlane tahaks elada eramajas, südalinnas ja järve ääres. Kas pole see tore oksüümoron – üksteist välistavate mõistete ühendus – igivana mudel ka inimeste ja erakondade poliitiliste soovide kirjeldamiseks?

Oksüümoronid (helisev vaikus, jube ilus, kõrvetav pakane jms) on olemas kõigis keeltes ning inimihade ja -sihtide peale ülekantult ka kogu ühiskondlikus mõtlemises.

Kirjanduskriitik leiaks erakondade programmidest ja koalitsioonilepinguist arvatavasti mitmeid säravaid oksüümorone, ühes samas ajas ja kohas ühendamatuid taotlusi. Kas või mõte, et kõik peaksid saama rikkaks ja õnnelikuks, kuigi iga normaalne inimene teab, et rikas ja vaene, õnnetu ja õnnelik, ilus ja inetu on lahutamatud paarismõisted – üht ei saa teiseta ei kasutada ega mõelda.

Igaühele midagi

Meil on ikka veel liiga palju erakondi, kes on sihiseadelt üsna sarnased, sest püüavad lubada igaühele midagi. Neil on lihtne moodustada koalitsioone, aga raske teostada omaenesegi programmi. Ning see pole meie erakondade eripära, vaid üldse poliitika olemus, mistõttu räägitaksegi kompromisside kunstist.

Ainult et kui luule lugeja leiab oksüümoronist esteetilise rõõmu, siis valija kogeb poliitiliste oksüümoronide ja kompromisside puhul pettumust – ei liha ega kala, nagu ütlevad venelased.

Praegune valitsuskoalitsioon, üsna nii nagu eelmisedki, on põhienergia kulutanud isekeskis läbisaamisele ja ühitamatu ühitamisele, küsimata, kas poleks targem pidada silmas kahte-kolme kokkusobivat ideed ja teostada siis ka mõnda aega just sellist poliitikat. Aga taas osutub see võimatuks, sest siis laguneks koalitsioon.

Praeguse valitsuse tuumaks on Res Publica, nagu üle-eelmises domineeris Isamaaliit. Koalitsiooni tuum saab ikka tappa ka partnerite eest, sest viimastele jääb alati võimalus käsi laiutada või puhtaks pesta.

Nagu meedia- ja veebikommentaaridest võib järeldada, on Res Publica Achilleuse kand valimisaegne uue poliitika lubadus. Valijate antud hääled kõnelevad, et uue poliitika ootus oli rahva hulgas olemas. Nagu eelmainitud paarismõistetegi puhul, on «uue poliitika» mõistes implitsiitselt sees hukkamõist «vanale poliitikale», senisele riigijuhtimisele.

Mida meile lubati?

Kui aga mõtleme, et Reformierakond on juba mitmes valitsuses kujundanud nn vana poliitikat ja Rahvaliit teostas ammuilma KMLi kujul isegi «ennemuistset poliitikat», pole raske arvata, kuidas nad uutesse poliitikutesse suhtuvad. Hea, kui vaid irooniliselt.

Valijana on mul raske aru saada, mida uut meile lubati. Kas see oli ettepanek anda riigi arengule uus ja parem suund või pigem sooritada mitmesuguseid poliitilisi tehinguid kuidagi uut moodi?

Tõtt-öelda see viimane mind eriti ei huvita. Ei usu, et poliitikat saaks üldse ajada kuidagi enneolematult uut moodi. Kui aga eesmärk on riigi arengule uute sihtide seadmine, siis tahaks neist midagi lähemat kuulda.

Ei saa ju olla uus siht tulumaksumäära alandamine ja maksuvaba miinimumi kergitamine, kui just üsna alles viidi Reformierakonna surve all ettevõtjate meeleheaks läbi maksusoodustus. Kas elanikkond tõesti ägab maksukoormuse all või on pigem töötajate palgad liiga madalad?

Säästuprogrammiga tahetakse taas külmutada avaliku sektori palku, mõtlemata, et see külmutab või alandab ka erasektori palku. See ei ole Res Publica uus, vaid Reformierakonna vana poliitika. Valija ootas uue poliitika all pigem sotsiaalse diferentseerimise vähendamist ja ettevõtjate suuremat panust Eesti ühiskonna heaks.

Nagu näeme, läheb teisiti. Riiki olevat ikka veel palju, kuigi ühiskond ütleb ammu, et riiki on jäänud olematult väheks.

Poliitikute skandaalid mind tõtt-öelda ei huvita, naerma ajab hoopis rehepaplik rahvas ja kollane ajakirjandus, kes vist tahaksid, et neid juhiksid kõlbeliselt laitmatud köstrid. Mis juhtuks siis, kui tõesti nii olekski? Pigem teeb murelikuks ikka jätkuv oksüümoronlus: et reaalselt ei saa pätte ja politseinikke korraga toetada, siis toetatakse pisut neid ja pisut noid.

Kui deklareeritakse ELiga liitumist, siis on meie suur esmaülesanne üle kümne aasta väldanud kauboikapitalismi ja friedmanlusega lõpetamine ja Euroopa tuumikriikidega sobiva sotsiaalse ning tasakaalustatud ühiskonna poole suundumine.

ELi Ida-Euroopa tüüpi banaanimajandused ei sobi. ELis saab oma õiguste eest seista riik, mida on pigem rohkem kui vähem, ELis leiab oma koha vaid rahvus, kes on iseteadlik, alaväärsuseta ja kultuurikindel nagu Soome jõuluvana oma saunas.

Viljakorjajad

Praegune koalitsioon ei ole kummalisel kombel enam ei Rahvarinde ega Eesti Komitee jätk, see on üks uus-vana seltskond, kes pole istutanud puid, mille vilju tuleb neil korjata. EV tõelised taastajad istuvad vastastikku põrnitsedes opositsioonis.

Aga eks viljakorjajatelgi ole oma vastutus. Neilt oodatakse uut poliitikat riikluse kindlustamisel, sotsiaalse tasakaalu taastekitamisel ja suurte sihtide kompromissitul järgimisel.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Valeri Korb kaebas riigikohtusse

Autor Avo | Avaldatud: 11. juuli 2003

Paari nädala eest Kohtla-Järve volikogu esimeheks valitud Valeri Korb kaebas riigikohtusse Tartu ringkonnakohtu otsuse, millega ta kaotas juunikuus linnapea ametikoha.

Korb soovib, et riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse, mis jättis jõusse Jõhvi halduskohtu otsuse, millega tühistati linnavolikogu otsus tema valimise kohta Kohtla-Järve linnapeaks. Korb tahab, et riigikohus tunnistaks tema valimise mullu novembris linnapeaks seaduslikuks.

Korb tugineb põhiseadusele

Valeri Korb ütles eile, et ta tugines oma kaebuses Eesti põhiseaduse 22. paragrahvile, mis ütleb, et kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. “Kohus ei ole mind senini süüdi mõistnud, järelikult pole ka tõestatud, et ma olen ebaseaduslikult endale preemiaid määranud. Aga sellest hoolimata kitsendas ringkonnakohus minu õigusi, sest ma jäin kohtu otsuse tulemusel linnapea ametikohast ilma,” ütles Korb.

Jõhvi halduskohus ja Tartu ringkonnakohus lähtusid Korbi juhtumi puhul avaliku teenistuse seadusest, mis keelab võtta avalikku teenistusse isikut, kes on antud kohtu alla, süüdistatuna kuriteos, mille eest on karistusena ette nähtud vabaduskaotus. Valeri Korb on kohtu all, süüdistatuna linna raha riisumises ja ametialases võltsimises, kuid see kohtuprotsess on veninud juba ligemale neli aastat. Järgmine istung on määratud alles oktoobrisse.

Valeri Korb ütles, et riigikohtusse kaevates soovib ta luua pretsedendi, mille tulemusel kaotataks Eestis vastuolud eri seaduste vahel. “Ma leian, et põhiseadus ja avaliku teenistuse seadus omavahel ei klapi ning sellisel juhul peab lähtuma ikka põhiseadusest. Ma ei teinud seda kaebust ainult iseenda pärast. Sellisesse olukorda võib sattuda ükskõik kes. Tahan, et tulevikus poleks sellised asjad enam võimalikud,” ütles Korb.

Korbi linnapeaks valimise otsuse tühistamist oli võimalik riigikohtus vaidlustada ka Kohtla-Järve volikogul, kuid volikogu aseesimehe Kaarel Pürgi sõnul seda ei tehtud. “Kaalusime küll edasikaebamist, sest minu arvates on selle asja puhul võiduvõimalused 50:50, kuid lõpuks siiski loobusime. Aga küllap pidas Valeri Korb oma advokaatidega nõu ja leidis nüansse, mis võimaldavad tal kindlamalt edule loota,” ütles Pürg.

Korb ja Hint võivad taas kohad vahetada

Kui riigikohus peaks andma õiguse Korbile, tekib tal võimalus taas linnapea ametisse asuda. “Selle üle, kas ma soovin taas linnapeaks hakata, ei ole ma veel mõelnud. Minu jaoks on praegu põhiline õigluse jaluleseadmine,” kinnitas Korb.

Korbi linnapeaks asumine tähendaks, et tänavu juunis linnapeaks valitud endine volikogu esimees Hants Hint peab koha vabastama. Suure tõenäosusega vahetaksid Korb ja Hint järjekordselt omavahel linnapea ja volikogu esimehe kohad. “Mina olen nõus töötama sellel ametikohal, kuhu mind parajasti valitud on,” ütles Hint eile.

Pärast viimaseid kohalikke valimisi mullu oktoobris on Korb jõudnud olla volikogu esimees ja linnapea ning siis jälle volikogu esimees. Hint on olnud volikogu aseesimehe ja volikogu esimehe ametis ning on nüüd linnapea.

ERIK GAMZEJEV
Neljapäev, 10.07.2003

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Larin, Lea – eile nägin ma Eestimaad

Autor Avo | Avaldatud: 11. juuli 2003

(11.07.2003)

LEA LARIN: Eile nägin ma Eestimaad

Eestimaa pööras mu poole keskealise ametniku palge, kes vaatas kodakondsus- ja migratsiooniameti büroos lapse passitaotlusankeeti ja teatas mina-tean-ainsana-mis-vaja, sestap ärge-minuga-vaielge hääletoonil: “See allkiri ei lähe läbi. Ja kus on sünnitunnistus?”

Oh pagan. Miks peavad need hetked, mil kodanikul on vaja suhelda oma riigiga, hävitama hulga närvirakke? Miks on vaja läbida alandamise puhastustuli, kui sul on lihtne soov hankida oma lastele reisileminekuks vajalikud passid?

Narrimängu toimumiskoht: KKMA Mäekalda büroo. Aeg – kolmapäeva lõuna, pealelõuna jne. Proloog: lugesin KKMA internetileheküljelt, kuidas passi saamine käib. Kõik oli selgelt kirjas – esmase passi taotlejal on vaja ankeeti, fotot ja sünnitunnistust. Korduva passi taotlemisel on vaja täita ankeet, võtta kaasa pass ja foto. Seejärel helistasin konkreetselt sinna büroosse, kuhu tahtsin minna, ja küsisin veel kõik üle. Täitsime ankeedid ära, kleepisime fotod ja ma läksin, naeratus suul, kohale.

Järjekorra nägemine võttis mu naeratuse paar megavatti nõrgemaks, aga mis parata, suvel möllab reisipisik.

Kätte jõudis minu kord ja minu vastas istuv ametnik teatas ankeeti nähes energiliselt: “Ei, ei, see allkiri ei lähe läbi!” Püüdsin selgitada, et noortel inimestel on allkiri veel välja kujunemata. “Saate aru,” seletas ametnik,“me skaneerime siin allkirju ja see siin ei sobi!”

Edasi läks asi veelgi hullemaks. “Kus on sünnitunnistus?” Püüdsin selgitada, et ma sain KKMA enda juhendeid järgides teada, korduva passi taotlemiseks ei ole enam vaja sünnitunnistust esitada. Tegu on ju Eesti Vabariigi kodanikuga, keda riik on sellisena talle Eesti kodaniku passi väljastades ka tunnustanud.

“Ikka on vaja sünnitunnistust, alati on vaja!” oli kiire vastus. Edasi tulistati minu suunas: “Ja kus te ise sündinud olete?” Osutasin, et see fakt on lapse passitaotluses ju kirjas. “Aga teie vanemad?” Nüüd sai mul mõõt täis. “See ei puutu hetkel asjasse,” ütlesin ma pisut kõvema häälega kui tarvis. Ametnik kupatas mu protestidest hoolimata koju dokumentide järele.

Võtsin kaasa kõik, mis üldse võimalik – sünni-, abielu-, lahutustunnistused, passid jne. Ja jumal tänatud, sest kuigi sedakorda sattusin KKMA ametnikkonda kureeriva alama astme kuradi tahtel ametniku juurde, kelles lapse allkiri tõrkeid ei tekitanud, selgus, et soovitaksegi näha kõiki dokumente, mis mul üldse on. Jaksasin veel küsida – mille alusel kõiki neid pabereid minult nõutakse? “Teate, meil käib siin nii palju petiseid,” oli vastus.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv