Ida-Viru pere kasvatas üles orvuks jäänud lendoravapojad 

Oonurme külas elav Rennelite pere on end tervenisti pühendanud hävimisohus loodus­kaitsealuse lendorava uurimisele.

Etteruttavalt tuleb siiski öelda, et päris omapäi neid orvuks jäänud lendoravapoegi (suure tõenäosusega jäi emaorav oma vaenlase nugise kätte) Oonurme külas Ida-Virumaal elav Rennelite pere oma hoole alla võtta ei saanud ja tegelikult poleks tohtinudki. See toimus koostöös spetsialistidega. Peret aitas Tallinnas keskkonnaministeeriumis töötav Uudo Timm, Eesti parim lendoravaekspert, kelle pikk ametinimetus on keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse keskkonnaregistri büroo juhataja.

Hädas kirpudega

Lendorav on praegu kõige rangema kaitse all olev loomaliik Eestis. Sellel suurte silmadega pisikesel haruldasel loomal on siinsetes metsades päris palju vaenlasi – juba mainitud nugistele lisaks händkakud. Kui varem arvati, et lendoravad tegutsevad metsades üle Eesti, siis praeguseks on teada, et nad on taandunud peamiselt Ida-Virumaale. Lisaks vaenlastele kimbutavad lendoravate puuõõnsustes paiknevaid pesi (tavaliselt rähnide tehtud õõnsustes) ka kirbud. Pesi aga himustavad peale oravakeste omakorda teised metsaelanikud – linnud ja herilased-mesilased.

Teadlased otsivadki nüüd võimalusi, kuidas väikese orava elu metsas teiste kõrval hõlpsamaks teha. Võib-olla tuleks lendoravapiirkondades nugiste arvukust piirata?

Aastaid tagasi töötas pereema Mare ­Rennel kohalikus keskkonnateenistuses metsaspetsialistina. Siis puutus ta lendorava teemaga esimest korda kokku. Kuidas saaksid erametsaomanikud majandada metsa nii, et ühtlasi jääksid alles võimalikud lendorava pesapaigad? Lendoravad armastavad haavapuumetsi, eriti neid, kus haabi ümbritsevad kuused, seega on just Oonurmes ideaalne lendoravapiirkond. Sel ajal kinkiski Mare oma südame sellele väikesele haruldusele.

Tõeliselt huvitav aeg tuli aga möödunud kevadel.

Siis alustati esimest korda tõsisemate uurin­gutega. Ja Oonurme külas asuvast Rennelite talust, kus teati Timmi varasemast ajast, kujunes lendoravahuvilistele omamoodi staap. Timm oli see, kes oma ladusa jutuga haaras lendoravavaatlustesse kogu pere. Nii et juhtus koguni, et Rennelid une asemel käisid Timmiga hoopis mööda öist metsa loomakese liikumisteid kaardistamas.

Raadiosaatja kinnitati viiele oravale (seda tehti libeda seinaga püüniste abil, mis kinnitati oravakese pesaava ümber) ning hakati oota­ma, millal nad pesast väljuvad.

“Kell kaksteist on ta selles tukas,” kirjeldab pereisa Toomas Rennel ja demonstreerib köögis raadiosaatjat. “Kui signaal hakkab ära kaduma, pead järele minema.” Ja iga 15 minuti pärast tuleb orava asupaik kirja panna. Nii terve öö.

Üllatav, aga seni oli haruldase kaitsealuse orava ja tema eluviisi kohta teada märkimisväärselt vähe. Selles mõttes on uurijad, eriti Uudo Timm ning terve Rennelite pere, teinud viimastel aastatel ära suure töö. Pere kaks suuremat tütart Kadri ja Liisa pole piirdunud vaid metsas vaatluste tegemisega, nad on kirjutanud ka lendorava-teemalisi uurimistöid (“Lendorava elupaikadest Virumaal” ning “Lendorava elupaiga struktuurist”).

On ka selgunud, et need Eestis peaaegu nähtamatud ja salapärased tegelased läbivad palju suuremaid vahemaid, kui seni arvati. Ka vahetavad nad pesapuid tunduvalt sagedamini. Tehti kindlaks, et kavalamad oravad käivad haavapuulehti söömas hoopis mitusada meetrit pesapuust eemal. Pesapuu teeb ta veel teise metsatukka ja pabulad jätab hoopis kolmandasse.

Toomase kommentaar: “Laisk orav situb oma puu alla.”

Lendoravaekspert võttis “isapuhkuse”

Läks veel natuke aega ja Uudo Timmini jõudis teade Oonurme metsas orvuks jäänud kolmest lendoravapojast.

Samal päeval võttis ta töölt puhkuse (Mare ja Toomas: “Võttis isapuhkuse!”) ja tormas Oonurme kohale.

Järgmised nädalad veetis ta juba tõelisi isakohuseid täites. Toitis pipeti abil pisikesi poegi pastöriseeritud piimaga; pühkis otsesõnu öeldes sitaridasid, mida väikesed armsad loomakesed endast hoolega maha jätsid; jälgis, et kingakarp või endine merisea puur, kuhu pojad esimese hooga pandi, oleks puhas… Kantseldas nagu oma lapsi.

“Öösel ronisid nad kaissu. Siis sai aru, et on vaja süüa anda,” ütleb üks peretütardest. Ja toita tuli oravapoegi iga kolme tunni tagant, paar tilgakestki.
Toomas: “Ikkagi beebid olid majas!”

Õige pea tuli mure: kuidas õpetada kodutingimustes kasvavaid loomakesi lendama?

Igaks juhuks ehitati oravapoegadele selleks, et nad puu otsast alla ei kukuks ja nugiste kätte ei satuks, pesapuule aed ümber.

“”Noh, isa, näita ette!” narrisime Uudot,” naerab Toomas lendama õppimise aega. Ja lisab: “Aga see on ikka geenides – nad õppisid sisuliselt kohe lendama.”
Toomas: “Ühel hommikul sööme (Rennelite köögi aken avaneb metsa poole – B.P), vaatame, kakk istub orava pesakasti peal, taarub seal. Olime hirmul – no nüüd sõi ära!”

Järgmisel päeval kakk tiirutab põllu peal, püüab hiiri.

Õnneks on tehispakul nii väike ava, 3,5-4 sentimeetrit, et nugis sisse ei pääse. “Aga kakk, see hull ründab ju helitult.”

Alles jäi Taku

Oli see looduslik valik või mitte, aga elama jäi kolmest päästetud oravapojast üks. Keegi ei tea, kuidas oleks läinud looduses.

KUS SA OLED, VÄIKE SÕBER? Selleks, et lendorava eluviisist rohkem aimu saada, käib Rennelite pere (pildil vasakult Kadri, Annamaria, isa Toomas, ema Mare ja Liisa) öösiti metsas GPSiga loomakeste liikumisteid kaardistamas. Iga viieteistkümne minuti järel tähistatakse raadiosaatjaga orava asukoht. (Jarek Jõepera)

Toomas uurib raadiovastuvõtjat: “Mis see Taku number oligi?”
Taku elab praegu üksinda sauna taga metsatukas tehishaavapuupakus. Tiku sõi nugis ära. Juunior jäi kadunuks.
(Keegi kõrvalt) “Midagi 300ga…”
(Keegi veel kõrvalt) “325.”
Toomas: “Ega ta tegelikult toast ei võta…”
Liisa: “Võtab küll, Takut võtab!”
Raadiovastuvõtja ragiseb.
Õues sauna taga osutab Toomas käega pesakasti poole ja me muutume juba ärevaks, kui Toomas ütleb: “Kolm tagumikukarva võib-olla paistab.”
Ja lisab siis redeli otsa ronides naljatlevalt: “Aga võib-olla ei paista ka!”
Toidukauss (milleks on tegelikult võikarp) on kasti otsast alla lükatud.
Toomas: “Kui kauss saab tühjaks, siis kuseb sisse või lööb kausi käpaga alla.”
Taku peaks olema isane. Ja kevadel, ütlevad Rennelid, tuleb tegelda probleemiga, kuidas Takule kaaslane leida. Mare: “Kas kaaslane tuua või tema kaaslase juurde viia?”
Siis peaks Oonurme laantes algama ka uus lendoravate uurimise projekt.

Karulaane seltsielu

Tagasi tuppa jõudnud, istume köögis, ees pannkoogid murakamoosiga.
Huvitav, kui paljud loodusemehed on unistanud kohtumisest selle Eesti metsade pisikese haruldusega, arutlen endamisi. Rennelite pere pole kohtunud ainult lendoravate ja karudega (viimastest võib pereisa rääkida pikalt-pikalt; ühel juhul seisis ta karule lähemal, kui ta kunagi uskunud oleks), vaid ka hundi ja ilvesega. Jah, ja mõni aeg tagasi ehitasid Mare ja Toomas kodu lähedal asuva Muraka raba serva väikese turistidele mõeldud puhkeonni. Ei läinud kaua, kui onni katusele tegi pesa (!) kaljukotkas. Loomad leiavad Rennelid rohkem nagu ise üles.
Ja kui ma Toomase ja Mare jutte kuulan ja kuulan – väljas akna taga on päris pimedaks läinud -, ei saa ma midagi parata, et lahkudes kummitab peas:

Kriimsilm, karuott ja re-ba-ne,
siilipoiss ja jänes kar-va-ne
hüppavad üheskoos
üksmeelses tantsuhoos…*
Ja nii Tallinnani välja.

* Read laulust “Karulaane jenka”