|
Eile arutas riigikogu kultuurikomisjon Eesti Meestelaulu Seltsi kirja, mis on kantud murest meie riiklike ja rahvuslike sümbolite pärast. Neid ajendasid sulge haarama kaks tähtpäeva – meie riigi 90. sünnipäev ja laulutaat Gustav Ernesaksa 100. sünniaastapäev.
Igal hommikul, kui Pika Hermanni torni heisatakse sinimustvalge Eesti lipp, saadab seda signatuur ühest vanast saksa hümnist. Õhtul langetatakse lipp ühe teise saksa laulu saatel. Mõne teada on see eesti rahvalaul «Mu isamaa armas, kus sündinud ma».
Veljo Tormiski on seda eestilikkuse sümbolina oma «Kapsassekäimisse» kulmineeruvas kollaažis kasutanud. See on vana saksa laul, mida maailm on kuulnud Johannes Brahmsi «Akadeemilises avamängus». Meestelaulu selts soovib lippu langetada Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm» helide saatel. Teadagi – laulupidudel sai sellest laulust meie hümn.
Riiklikult tunnustamata, aga eesti rahvale oma ja armas.
Laulupidudest
Minu ema, elupõline kooliõpetaja ja koorijuht, hindas kauneimaks peoks, mida tema silm näinud, Eesti Vabariigi 20. sünnipäeva. Veel ilusamaks kui meie laulvat revolutsiooni. Kunagi mõtlesin, et ta vast idealiseeris oma noorusaegu, nagu inimesed ikka teevad.
Vaatasin tollast dokumentaalfilmi Eesti kahe aastakümne saavutustest. Ja XI üldlaulupeost, 18 000 lauljaga üldrahvalikust peost, kus lisaks kodumaistele astusid üles esinduskoorid Soomest, Lätist, Leedust, Ungarist, Rootsist, Norrast, Taanist, Poolast. Nüüd usun, et 1938. aastal oligi Eesti riigi kõige kaunim juubeliaasta.
Juba 1923. aastal tunnustas Eesti riik laulumeeste viljakat mõtet, et üldlaulupidu ja vabariigi aastapäev kuuluvad kokku. Me oleme ju laulurahvas! Üldlaulupeod pidid toimuma meie kauni, kuid lühikese põhjamaise suve kõige ilusamal ajal – võidupühal (alias jaanipäeval). Vabariigi aastapäevade ja üldlaulupidude kalendrid pandi ühte sammu astuma. 1938. aasta XI üldlaulupeoga tähistati riigi 20. sünnipäeva. XII laulupidu 1943. aasta suvel pidi saama Eesti riigi veerandsajandi tippürituseks…
Nõukogude anneksiooni ajal aeti üldlaulupeod tsüklisse ENSV aastapäevadega. Aga selle kiuste jäid need meie rahvuskultuuri elujõu sümboliks.
See, et nõukogude võim rahvale armsa laulupeo riigi tähtpäevaga sidumise idee ära varastas, poleks nagu tohtinud mõtet ennast halvaks teha. Aga vist ikka tegi. Nüüd on «nõukogulikust tavast» loobutud ja laulupidude kalender «alglätete» juurde (s.o 9ga lõppevate aastate rütmi) naasnud.
«Algläte» on Postipapa Jannseni 1860. aastate poliitiline tarkus. Kuna tollal, võõras riigis, poleks mingile eestlaste rahvusliku liikumise suurüritusele luba antud, sai üldlaulupeost Lõuna-Eesti talupoegade suur tänupidu, meenutamaks poolesaja aasta tagust pärisorjuse kaotamist õndsa keisrihärra Aleksander I poolt. «Algläte» ütleb, et tuleval aastal möödub pärisorjuse kaotamisest (vaieldamatult väga tähtis sündmus) 190 aastat, ja vast meenutame selle kõrval 140-aastast üldlaulupidude traditsiooni.
Ehkki ma pole Eesti Meestelaulu Seltsi tegemistega eriti kursis, usun, et nad tähistasid hiljuti veel üht tähtpäeva. 110 aastat tagasi, 4. jaanuaril 1898. aastal sündis Tuudur Vettik, üks eesti koorijuhtide koolkonna rajajaid. 1938. a sai see mees 40-aastaseks ja oli tollal Eesti noorema põlvkonna koorijuhtide «temperamentsemaid ja silmapaistvamaid esindajaid», tema looming oli aga kaasaegsete hinnangul «lauldavam osa eesti koorilaululiteratuurist».
Kaotatud lahing
Vettik oli XI üldlaulupeo üldjuht ja tema taktikepi all esitati kümmekond laulu. Mart Saare, Riho Pätsi, Artur Kapi, Cyrillus Kreegi jt loomingu kõrval tulid ettekandele ka tema enda helitööd. Ühendsegakoorid laulsid Vettiku laulu «Su põhjamaa päikese kullast». See oli minu ema üks lemmiklauludest ja ta väitis millegipärast, et Vettik oli selle Eesti hümniks kirjutanud.
Lisaks muule oli Tuudur Vettik algupärase Eesti hümni kirglik propageerija ning riigiisadele seletaja. Üks oluline asi, mis Vettiku arvates meie riigi kõige kaunimal juubeliaastal tegemata jäi, oli Eesti uue hümni esiettekanne. Veel veebruaris 1938 ilmus tema sulest üsna äge kirjutis «Millal saame omale algupärase rahvushümni».
Seda, et Paciuse hümn noorele Eesti riigile ei sobi, mõisteti juba 1935. aastal. Räägiti küll hümni arhailisusest ja sobimatusest «kiirete muutuste ajaga». Soomlastega sama hümni laulmine oli kena hõimujutuga veel klaaritav. Enam häiris Eesti poliitikuid näiteks Saksamaal publitseeritud ja Tuudur Vettiku tutvustatud armastatud saksa hümnide kogumik, kus sees nii J. Haydni «Deutschland über Alles», samuti «Heil dir im Siegerkranz» (mis oli 1871–1918 Saksa keisririigi hümn).
Ning otsekui meie rahvustunde solvamiseks on kogumikus ka tänane Eesti hümn, saksa helilooja Friedrich Paciuse (1809–1891) poolt 160 aastat tagasi esiettekandele toodud «An Germania». See hümn ei ole isegi mitte ood Saksamaale, vaid millelegi veel ürgsemale – muistsete germaanlaste põliskodule.
Eesti uue hümni otsingud algasid 1935. aastal. Konkursi tekstivoorus laekus 1400 võistlustööd. Koidulaid autorite hulgas küll polnud, kuid Nupulaid, Pungalaid ja Taaralaid seda enam. Hümniks sobilikku teksti žürii ei leidnud. Konkursi muusikavoorus 1936. aastal laekus 414 nootidega ümbrikku. Konkursi žüriis istusid küll autoriteetsed avaliku elu tegelased, aga heliloojaid nende hulgas polnud ning see mõjus töö kvaliteedile hävitavalt.
Hindajatele meeldis saksa Liedertafel! Selle viljakamateks viljelejateks hinnati keegi Valter Johanson Paidest, Juhan Iiling Vihtrast jt. Professionaalide seas tekitasid esile tõstetud muusikapalad oma kirjaoskamatusega õudust!
Pealegi oli keegi üht auhinnatud laulu Saksa raadiost kuulnud. Artur Kapi, Juhan Aaviku, Mart Saare, Riho Pätsi ja Tuudur Vettiku looming žüriile ei sobinud (küll aga jõudis üht-teist sellest XI üldlaulupeo repertuaari). Konkurss kukkus läbi ja ajakirjandus nahutas heliloojaid, «kes pole võimelised Eestile uut hümni andma».
Luhtunud konkursi varemetel pandi lootused noortele professionaalidele, kes pidid selle töö kinnise konkursi raames lõpule viima. Loodeti, et uus hümn tuleb esmaettekandele riigi 25. sünnipäeval, 24. veebruaril 1943 ning kõlab vabariigi sünnipäeva kulminatsiooniks kujuneval XII üldlaulupeol.
Üks osalema kutsutud heliloojatest oli tollal 30-aastane Gustav Ernesaks.
Selle üle, kas Ernesaksa poolt kuskil Jaroslavlis esitletud «Mu isamaa on minu arm» võis olla kirjutatud Eesti hümniks, võime vaid spekuleerida. Nõukogude anneksiooni aastail jätkus Ernesaksal endal tarkust seda varianti resoluutselt eitada – niigi tekitas see armastatud laul võimudes ohutunnet.
Vanad haavad valutavad
Eesti taasiseseisvumise aegadel arutati ka Eesti uue hümni küsimust. Rahva soosikuks oli seesama, meestelaulu seltsi poolt hinnatud «Mu isamaa on minu arm». Miks Ernesaksa teosest tollal ikkagi ametlikku hümni ei saanud? Üheks põhjuseks oli paljude eestlaste solvumus ja allutatu (kui soovite, siis vägistatu) sündroom. Hümn oli annekteeritud Eesti riigi saatusekaaslane!
Oli veel üks aspekt: kodust kaugel läänes elanud rahvuskaaslased Ernesaksa ja tema laulu (tollal) eriti ei usaldanud. Neile ta ei olnud oma. Nad olid kuulnud, et Ernesaksa RAMi loomise eest olevat tänatud komparteid ja nõukogude valitsust. Mida nõukogud kiitsid või talusid, oli halb, mida nad keelasid ja kirusid, seevastu armas ja oluline. Eesti Vabariigi kunagist hümni nad keelasid (kui just soomlased seda ei laulnud).
Meestelaulu selts õhutab kaasa mõtlema. Võib-olla võiks lisaks riigilipu langetamise signatuurile muuta ka lipu heiskamise laulu? Miks see ei võiks olla näiteks Tuudur Vettiku «Su põhjamaa päikese kullast» signatuur? Miks mitte taas tõsta üldlaulupeod meie riigi ümmarguste aastapäevapidustuste krooniks? Ja lõpuks, miks mitte taas koos otsida vastust Tuudur Vettiku 70 aastat tagasi esitatud küsimusele: millal saame omale algupärase rahvushümni? Aitäh Eesti Meestelaulu Seltsile südamest tulnud ja loodetavasti südametesse mineva ettepaneku eest!
|
ga naise valikud on ühtlasi rahvuskehandi kui terviku komponent. Valus paise ühises energeetilises väljas mürgitab salaja meid kõiki. Valus on selle fenomeni juures, et lapse sünni ime, õnne ja 
VE: Vabadus ja rist
Vabadus ja rist
Eesti Ekspress, 17.01.2008
Eestis on lahti ristisõda. Sõditakse väärikaima sümboli Vabadusristi vastu, mõistmata samas, mida see üldse tähendab.
On suisa uskumatu, millist jama on viimasel ajal Vabadusmonumendi kohta kirjutatud ja räägitud. Eriti häirib see, kuidas on mindud mitte monumendi kontseptsiooni, vaid sümboli enda – Vabadusristi kallale. Õigemini, sõna on võetud risti kohta üldse ja sellest on saanud lausa paaria.
Nii näiteks kunstnik ning õppejõud Raoul Kurvitz leiab, et võidusamba tipus oleva Vabadusristi sarnasus natside raudristiga võib hakata välismaalastes küsimusi tekitama. Endisele haridusministrile Peeter Kreitzbergile aga ei meeldi ristimotiiv seetõttu, et ristiusk toodi Eestisse vägivaldselt. DJ Chris Longile on rist suisa rõhumise sümbol ja piinamisvahend. Need arvamused ühendab ilmekalt arhitektuuritudeng Jaan Kuusemets: “Vabadusrist lihtsalt ei ole selline sümbol, mis kogu Eesti rahvast ühendaks ning inspireeriks. Kauges minevikus on ristisõdijad ning hilisemad orjastajad põhjustanud liialt palju valu ja kannatusi, et rist võiks kogu Eesti jaoks olla tõeliselt hea ning helge sümbol.”
Need inimesed, kes nii julgelt häält tõstavad, võiksid siiski kõigepealt endale selgeks teha, mida rist tähendab maailmakultuuris ja eestlaste maailmapildis. Rääkimata veel sellest, mida sümboliseeris Vabadusrist eestlastele eelmise iseseisvuse päevil. Siis ehk jäävad tulemata nii rumalad võrdlused, et Vabadusrist justkui sarnaneks natside raudristiga.
Ürgne kaitsemärk
Rist sümboliseeris vanades kultuurides maailmakõiksuse ühtsust, kätkedes endas nelja ilmakaart, nelja aastaaega ning nelja ürgainet tuld, õhku, maad ja vett. “Nii täiuslikku vormi kandev märk sai enesele au hakata väljendama elu kestmiseks olulisi püsiväärtusi, milleks olid päike kui kõige elava looja ning tuli kui päikese poeg ja saadik maa peal,” kirjutab risti kohta kunstnik Heinz Valk raamatus “Rist ja raud”. Üks tuntumaid päikese märke ongi rist sõõris ehk ratasrist, mida kasutasid paljud rahvad, ka eestlased.
Eestlane tundis risti juba umbes 2500 aastat tagasi, seega ammu enne ristiusku. Ka eestlasele oli rist eelkõige maagiline kaitsemärk, mida läbi aegade kanti ehetena või lõigati-raiuti esemetesse. Rist oli seetõttu üks levinumaid eestlaste peremärke, millega märgistatud esemed näitasid ühelt poolt eseme kuuluvust, teisalt aga kaitsesid kurja jõu eest.
Rist saatis siinset inimest kaitsjana juba sünnist saati. Nii tehti kätkile kohe pärast lapse sündi ristimärk peale, et vanapagan ei tuleks last vahetama või et nõidus lapse peale ei hakkaks.
Kui pruut uude kodusse läks, siis enne, kui ta uksest sisse astus, moodustati mõõkadega ukse kohal ristimärk. Niisamuti tehti, kui pruut loomalauta läks. Mõõkade ristamine pidi kurjad vaimud põgenema sundima. Risti kasutati ka ravimisel. Nõiasõnu haigele lausudes tehti ikka ristimärk, luumurru puhul aga haige koha peale koguni seitse risti. Nii tohterdati loomigi – kui hobust vaevas luupainaja, seoti talle pihelgast valmistatud rist seljale. Üldse püüti loomi ristiga kurja silma ja haiguste vastu kaitsta.
Näiteks Hiiumaal ja mujalgi lõigati härjaikkele tihti ristimärgid.
Surma puhul oli ristimärgi ülesanne ikka ja ainult kaitsta. Surija talla alla tehtud kolm risti pidid teda kaitsma põrgusse viimise eest. Samas kaitsesid ristimärgid omakorda elavaid – et surnu ei tuleks kodukäijaks.
Kaitseks kurjade vaimude ja õnnetuste vastu kandsid eestlased risti ehtena iidsetest aegadest peale. Väga kaunid ristimotiiviga emailitud sõled on säilinud juba keskmisest rauaajast. Viikingiajal 10. ja 11. sajandil muutus ristiamuleti kandmine Eestis üha laialdasemaks. Siit on leitud nii hõbedast kui ka pronksist riste, samuti ümmargusi ristimotiiviga kaunistatud hõbedast ripatseid. Kuigi nende ehete kandmine hoogustus Eestis ristiusu tulekuga, oleks väär neid pidada pelgalt ristiusu sümboliteks. Tollasele eestlasele oli ja jäi rist ikkagi eeskätt amuletiks. 15. sajandist on näiteks säilinud hõberiste, millele on kujundi väe suurendamiseks graveeritud veel mitmesuguseid maagilisi märke.
Rist saatis eestlast kaitsjana vaat et kõikjal tema töödes-tegemistes. Majaehitusel raiuti rist palgi otsa või nurkadele kaitseks tulekahju vastu. Enne kui leib pandi ahju, tehti leivalabida kohal käega rist ning muidugi leib ise varustati ristimärgiga – et see hästi kerkiks ja leivajätk ei kaoks. Rääkimata sellest, et põllu kündmisel ega külvamisel ei saadud ristita hakkama. Ja vee puhtuse kaitseks raiuti ikka rist kaevuraketesse.
Niisiis oli risti tähendus meie esivanematele hoopis vastupidine, kui seda püütakse praegu ühenduses Vabadussambaga näidata. Rist ei sümboliseerinud piinu, valu ja kannatusi, vaid hoopis kaitses eestlast nende eest.
Vabaduse sümboliks
Vabadussõjas ja sellele järgnenud kümnenditel sai just rist eestlasele võimsaks vabaduse sümboliks. 1919. aasta algul meie ühe tippkunstniku Nikolai Triigi kavandatud Vabadusrist on Eesti väärikaim ja üks kaunimaid teenetemärke üldse. Kuigi Vabadusristi annetati ka sõjaliste ja tsiviilteenete eest, anti enamik riste ikkagi lahingus üles näidatud vapruse eest. Seetõttu sobis Vabadusrist oivaliselt sümboliseerima eestlaste vabadusvõitlust, ja seda mitte ainult Vabadussõjas.
Seda tõestab seegi, et ka pärast iseseisvuse kaotust kasutati Vabadusristi või selle südamikku sümboliseerimaks võitlust Eesti vabaduse eest. Soomepoisid ehk Soome armee 200. jalaväerügemendis (JR 200) võidelnud eestlased võtsid 1944. aasta mais kasutusele Vabadusristi südamiku kujulise rinnamärgi. Vabadusristi südamik oli ka Saksa armees võidelnud Eesti Leegioni sümbol – seda kanti lõkmel ja see ehtis lippu.
Kahjuks on ka mitmed meie tublid kunstiteadlased astunud ekslikku rada, paigutades Vabadusristi – see on ju ikkagi rist! – üheselt ja ainult kalmistule. Nii arvab Arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas-Murula, nii kirjutavad kunstiteadlane Juta Kivimäe ja filmimees Tõnu Virve: “Vabadusristi motiiv peaks paiknema rahvuslikul sõjaväenekropolil.”
Ei, Vabadusristi koht pole kunagi olnud kuskil kalmistul – Vabadusristi võttis Eesti rahvas kui vabaduse sümboli omaks ja austas seda. Aastast 1929 korraldati Eestis Vabadusristi päevi, millel peeti meeles Vabadussõja kangelasi. Need ei olnud vaid sõdurite pidupäevad, see oli pidupäev tervele rahvale.
Eriti suurejoonelised pidustused olid mais 1934, kui tähistati Vabadusristi 15. aastapäeva. Kogu maa oli lipuehtes ja kõikjal toimusid mälestusüritused. “See rist kehastab meie vabadusvõitlust täies ulatuses,” ütles siis kindralmajor Gustav Jonson. Kindlasti sobib Vabadusrist kehastama ka järgnenud aegade võitlust Eesti vabaduse eest, mis lõppes riigi ja rahva taasiseseisvumisega.
Paremat ja lihtsamini mõistetavat vabaduse sümbolit meil pole. Ärgem siis selle kallal ilkugem. Mõelgem hoopis, kuidas seda kõige väärikamal ja kaunimal moel monumenti jäädvustada.