Mida me 20. augustil tähistame? Kas seda, et ajaloos oli üks järjekordne päev, kui tervet eesti rahvast maha ei tapetud?
1991. aasta suvel, kui nürimeelseimad Moskva kommunistide hulgast tegid oma viimast lootusetut katset kurjuse impeeriumi eluiga uue verise kuriteoga pikendada, olin parasjagu Uppsalas. Paljude Eesti sõjaeelse vabaduse aja organisatsioonide tegevuse taaselustamise raames oli uuesti elu sisse puhutud ka Tartu Ülikooli Üliõpilaskonnale ja tema valitud esinduskogule ning rahvusvaheline koostöö regiooni teiste vanade ülikoolidega oli asja loomulik käik. See on ainult üks näide, 1991. aasta suveks olid tegevust taasalustanud väga paljud demokraatliku ühiskonna organisatsioonid, mille nõukogude organid Eesti vallutamise järel olid sulgenud. Eesti inimeste rahvusvahelised askeldused olid juba päris laiahaardelised, mistõttu pole erilist põhja väitel, justkui oleks tol suvel ja eriti selle otsustavatel hetkedel välismaal viibimine Eesti suhtes reetlik tegu, hirm ja põgenemine hetkel, kui oli vaja “kui üks mees iseseisvuse eest seista”. Eesti taastatud iseseisvus ja eriti selle tunnustamine oli suures osas just rahvusvahelise suhtlemise tagajärg, kohalikud rahvakogunemised, müürid ja ketid aitasid eestlaste enesetunnet tõsta, kuid neil oli pigem emotsionaalne, mitte juriidiline väärtus.
Kui 19. augusti hommikul – Rootsis oli see parasjagu ka parlamendivalimiste kampaania avapäev – teatati putšist Moskvas, ei osanud ma mind võõrustanud murelikele muud hinnangut pakkuda, kui seda, et üle kahe päeva see jama ei kesta. Selge, et vapustused Rootsi lähinaabruses muutusid valimiste avapäeva peateemaks ning sellega seoses kerkis ka Balti riikide iseseisvuse teema. Igal juhul lehvitati sinimustvalgeid rohkesti nii Uppsalas kui ka Stockholmis ning isegi ettevaatlikumad Rootsi poliitikud ei pääsenud toetusavaldustest Balti riikide iseseisvuse taastamisele. Ennustasin, et halvemal juhul valatakse natuke verd ka (aga sedagi siis pigem Kremli koridorides kui Tallinnas, Riias või Vilniuses), paremal ehk normaaljuhul aga nõrgeneb impeerium veretult edasi ning tagurlaste mäss ainult kiirendab rõhutud rahvaste enesemääramissoovi täitumist.
Läks parema stsenaariumi järgi ja vähem kui kahe päeva pärast oli ka Eesti ajutine haldusvõim ülemnõukogus võtnud vastu otsuse, mida mõned asjaosalised hiljem on glorifitseerinud ajalooliseks kangelasteoks. Mulle on 15 aastat tundunud, et tegu oli sündmuste loomuliku arenguga, mistõttu midagi erilist pole selles otsuses ei meenutada ega riiklikult tähistada. Mitte, et ma sooviksin pisendada 20. augusti otsuse sisepoliitilist tähendust või igaühe õigust soovida saada nimepidi ajalukku raiutud, aga asjaolu, et valitud isikud teevad just neid otsuseid, milleks nad on valijatelt mandaadi saanud, tuleks siiski lugeda argirutiini, mitte kangelastegude kategooriasse.
Viimase ülemnõukogu mandaat
1990. aasta märtsis poolvabadel valimistel moodustatud üleminekuaja seadusandlik kogu ehk ülemnõukogu oli kahtlemata saanud mandaadi saavutada Eesti riiklik iseseisvus. Seal olid ka need teised, keda oli varustatud mandaadiga Eesti separatism igal juhul maha suruda, ent nad moodustasid koosseisust nii-öelda ohutu vähemuse, kelle ülesanded ja pale pealegi oli hästi teada ning kelle tegevusel puudus Eesti järjekestva riikluse seisukohalt niikuinii igasugune õiguslik alus. Viimasel ülemnõukogul oli kaks selget ülesannet: kehtestada õigusakte, mille abil pehmendada lõppevat nõukogude anarhiat mingilgi moel ning tagada inimeste igapäevane toimetulek, ja varitseda sobivat hetke riikliku iseseisvuse taastamiseks. See viimane polnud loomulikult kuupäevaliselt kalendrisse märgitud töö, vaid pigem õnneasi. Juhus, milleks tuli valmis olla.
Teiseks tuleb märkida, et iseseisvuse taastamise otsuse poolt hääletanud 69 ülemnõukogu saadikut ei olnud kaugeltki homogeenne seltskond, samuti ei esindanud nad Eesti rahva tahet kogu poliitilise spektri ulatuses. Mäletatavasti ju nii mõnigi rahvusliku tiiva organisatsioon 1990. aasta valimistel kui ebaseaduslikel üldse ei osalenud. See-eest aga olid tugevasti esindatud okupatsiooniaegses Eestis tasuna moraalituse eest suhteliselt kõrget elustandardit nautinud kompartei nomenklatuuri liikmed, keda siirastes iseseisvuspüüdlustes oleks küll alatu kahtlustada. Nende huvi oli ikkagi oma privileegide ja staatuse säilitamine muutuvates oludes, ükskõik, kuidas nad oma tegevust ka praegu ise ei mäletaks. Oli ka neid varem “tavalisi”, nõukogude materiaalsetele hüvedele ligipääsuta inimesi, kelle aatelisus juba mõne kuuga Toompea lossi eripuhvetite ja muude defitsiidimajanduse võlude käes kevadise lumena ära sulas. Nimesid pole vaja nimetada, need on kõik ülemnõukogu protokollides-stenogrammides kirjas.
Riikliku iseseisvuse kehtestamise osas käis juba pikemat aega vaidlus ainult selle üle, mitmendat Eesti Vabariiki siis ikkagi luuakse. Tänu Eesti pagulaskonna ja eriti eksiilvalitsuse visale ning sihikindlale tegevusele olid iseseisvuse taastamise pooldajate (ehk ikka selle esimese, ühe ja ainsa Eesti Vabariigi tegijate) käes vankumatud juriidilised argumendid. Teine tee – luua uus riik – oleks olnud määratult raskem ning ka haavatavam ning seda said propageerida ainult need, kelle usk rahvusvahelise õiguse kehtivusse ning lepingute siduvusse oli algusest saadik nullväärtusega. Vaimses plaanis olid need viimased nõukogude parteikoolide kasvandikud, kes südames Lenini taktikat sõlmida lepinguid ja neid soovi korral kohe ka rikkuda ainuõigeks ja tulusaks olid harjunud pidama – kui vaja, sõlmitakse Bresti rahu, kui vaja, öeldakse see välkkiirelt üles ja naelutatakse lepingu sõlminud ametiisikud häbipostigi.
Inimlikult on isegi mõistetav, et õigusliku järjepidevuse idee moraalitute hulgas eriti veenev ei tundunud. Moraalitu jaoks polnud ju tegemist nii-öelda söödava kraamiga ja teisi iseenda mõõdupuuga hinnates ei saanud nad kuidagi uskuda, et eksiilvalitsus või mittetunnustamispoliitika rauda aastakümneid tagunud pagulasjuhid oleksid oma püüdlustes kõige kallimat vara kaitsta ja hoida saanud olla siirad ja omakasupüüdmatud. Parteikooli kasvandikul oli lihtsam uskuda, et kogu eksiilvalitsuse mõte oli saada endale tähtsaid tiitleid visiitkaardile kirjutada ning ehk ka lääne luureagentuuridelt leivalisa.
Milles seisneb kangelastegu?!
20. augusti kangelastegu seisneb asjaosaliste väidete järgi põhiliselt kolmes asjas. Esiteks, suudeti ära hoida verevalamine. Teiseks, anti lõplik või surmahoop N Liidule, mis veel sama aasta lõpuks tõesti ka ennast likvideeris. Ja kolmandaks, nõudis suurt isiklikku vaprust langetada ajalooline otsus, sest ülimalt tõenäolisena rippus õhus oht, et värsked rahvajuhid, nagu korduvalt varemgi Eesti ajaloos, lähevad represseerimisele ning peata jäänud rahva iseseisvuspüüdlused kustuvad sellega jälle lõpututeks aegadeks. Need väited on omavahel seotud ja üks tuleneb teisest.
Ajaloos realiseerumata jäänud võimalustega spekuleerides tuleks silmas pidada, et Eesti poleks rahvusvahelise õiguse subjekti staatusest pääsenud ka juhul, kui kogu ülemnõukogu oleks augustis ainult näppu imenud. Tore on endast mõelda kui N Liidu lagundajast, kuid kas NSVL oleks siis ilma Eesti õõnestustööta tänaseni olemas? Ja lõpuks, millised relvakandjad ja kus täpselt oleksid eestlasi massiliselt tapnud meie lihtsate ja rahumeelsete soovide pärast?
Igaühel, kel oli juhus sattuda 1980ndatel Nõukogude armeesse sundteenistusse, oli olemas selge pilt toona paberil maailma suurima sõjaväe võimekusest. Selle armee näpuotsatäis eriüksusi suutis küll Vilniusest Thbilisini surma külvata, kuid ainult pisut ja mitte igal pool korraga. Kogu ülejäänud armee oli fiktsioon, töö- ehk võitlusvõimetu orjakari. Näiteks õhutõrjediviis Novaja Zemlja ja Komi piirkonnas, kus mina aastakese aega surnuks lõin, oli komplekteeritud vaid 30 protsendi ulatuses. Igast kümnest plaanitud ajateenijast oli reaalselt väeosas ainult kolm ja needki tegelesid ainult demobiliseerimiseni enda ellujäämise kindlustamisega, teenida jäänud päevade ja hommikuste võiportsjonite lugemisega, mitte Nõukogude õhuruumi valvamisega, nagu veenvalt kinnitas ka Matthias Rusti lend Punasele väljakule. Sama kogemus on paljudel minu eakaaslastel. Vaevalt sai olukord Eestis paiknenud üksustes märkimisväärselt parem olla. Kui need poisikesed oleksid plangu tagant välja saadetud käsuga tappa, oleksid nad esimese asjana kas iseendale relvaga liiga teinud või siis lihtsalt laiali jooksnud. Jah, tööõnnetuste korras oleks ka kohalikke tsiviilelanikke rataste alla jäänud. Aga ma ei suuda neisse augustipäevadesse ette kujutada ühtki stsenaariumi, milles demoraliseerunud nõukogude armeel olnuks täita mingigi sihipärane, proletariaadi diktatuuri kindlustav roll.
N Liidu lagunemine võis olla ahelreaktsioon, ent vaevalt küll oleks võimalik üleilmselt kokku leppida, kes või mis esimesena päästikule vajutas. Kas lagunemine muutus pöördumatuks Karabahhi või Hirvepargi tõttu või andis otsustava tõuke hoopis emake loodus ise Kaukaasia maavärina kujul? Kui ülemnõukogu poleks augustis 1991 kokku tulnud, oleks Arnold Rüütel ja arvatavasti ka Lennart Meri välisministrina pidanud sama aasta detsembris koos kasahhide, ukrainlaste ja paljude teistega N Liidu lõpetamise aktile ikkagi alla kirjutama ning Eesti oma ametliku esindaja ÜROsse saatma. See oleks olnud tegelikkuses realiseerunust kehvem tee, kuid ka sel juhul poleks Eesti saatus saanud kujuneda halvemaks näiteks Gruusia või Ukraina omast.
Kas Eesti või Venemaa ajalugu?
Tähistada võib ja meeles pidama peab. 20. august on pühade ja tähtpäevade riiklikku loetellu sattunud siiski pigem üksikisikute soovist näida suur, mitte aga seetõttu, et päev oleks osutunud 24. veebruari või 23. juuniga kaalumisel võrdseks. Sest mida me tähistame? Kas seda, et ajaloos oli üks järjekordne päev, kui tervet eesti rahvast maha ei tapetud? Selle tähistamiseks sobivad kõik kalendri päevad. Või ehk seda, et kahe pika päeva töö tulemusena suutsid pea kõik Eesti erakonnad jõuda kõigile vastuvõetava kompromissini? Aga see ju ongi nende töö, reegel, mitte erand. Vastasel juhul peaks riigipühaks kuulutama ka näiteks selle augustilõpu päeva, kui riigikogu saab hakkama (kui saab) Eesti presidendi valimisega. Või kõik need päevad, kui riigikogu võtab mõne seaduse vastu rohkem kui 67 poolthäälega.
Juba paarikümne aasta pärast kirjutavad üldhariduskooli ajalooõpikuid inimesed, kes ise 1991. aasta augustisündmustes ei osalenud või polnud siis veel sündinudki. Kas 1991. aasta augustiputš mahub üldse nende õpikutesse? Kas Eesti või Venemaa ajaloo peatükki? Ülemnõukogu otsus võiks parimal juhul äramärkimist leida ühe reana kodanikuõpetuse programmi peatükis “Põhiseaduse sünnilugu”, ajalooõpikusse ei tohiks see aga mahtuda. Venemaa ajalugu pole aga meie koolides küll mõtet õpetada sellise põhjalikkusega, et sajandeid Kremli pärisosaks olnud vandenõusid ja intriige, paleepöördeid ja tsaaritappe ühekaupa peaks pähe õppima.
15 aasta jooksul iseseisvuse formaalse taastamise päevast pole augustisündmustest usutavat müüti suurte kangelaste ja kangelastegudega sündinud. On pikk rida üldsusele tundmatuid nimesid teenetemärkide kavaleride aina kasvavas hulgas ja romantik Rein Veidemanni kirglikud õhkamised. On aina õhema sisulise kattega riiklik tähtpäev. Ja on tammsaarelik vaidlus kangete meeste panuse suuruse üle. Enne sõda vaieldi selle üle, kas kuupäevalist riigipühana tähistamist väärib rohkem Jaan Tõnissoni või Konstantin Pätsi panus iseseisva Eesti rajamisel. Eks siis vaielgem nüüd samamoodi iseseisvuse taastajate panuse suuruse üle. Kui ainult keegi oskaks mõne suurmehe nime öelda: et kes siis ikka meie iseseisvuse taastas.
Diplomaatia nr 34/35 Juuli/august 2006
Kunda ja Sillamäe sadama vahel valinud Soome laevafirma otsustas uue liini avada siiski Kotka-Sillamäe suunal. Uus liin avatakse juba aprillis.
VE: Augustiputš (Kaarel Tarandi järgi)
Kui suur on 20. august?
Mida me 20. augustil tähistame? Kas seda, et ajaloos oli üks järjekordne päev, kui tervet eesti rahvast maha ei tapetud?
1991. aasta suvel, kui nürimeelseimad Moskva kommunistide hulgast tegid oma viimast lootusetut katset kurjuse impeeriumi eluiga uue verise kuriteoga pikendada, olin parasjagu Uppsalas. Paljude Eesti sõjaeelse vabaduse aja organisatsioonide tegevuse taaselustamise raames oli uuesti elu sisse puhutud ka Tartu Ülikooli Üliõpilaskonnale ja tema valitud esinduskogule ning rahvusvaheline koostöö regiooni teiste vanade ülikoolidega oli asja loomulik käik. See on ainult üks näide, 1991. aasta suveks olid tegevust taasalustanud väga paljud demokraatliku ühiskonna organisatsioonid, mille nõukogude organid Eesti vallutamise järel olid sulgenud. Eesti inimeste rahvusvahelised askeldused olid juba päris laiahaardelised, mistõttu pole erilist põhja väitel, justkui oleks tol suvel ja eriti selle otsustavatel hetkedel välismaal viibimine Eesti suhtes reetlik tegu, hirm ja põgenemine hetkel, kui oli vaja “kui üks mees iseseisvuse eest seista”. Eesti taastatud iseseisvus ja eriti selle tunnustamine oli suures osas just rahvusvahelise suhtlemise tagajärg, kohalikud rahvakogunemised, müürid ja ketid aitasid eestlaste enesetunnet tõsta, kuid neil oli pigem emotsionaalne, mitte juriidiline väärtus.
Kui 19. augusti hommikul – Rootsis oli see parasjagu ka parlamendivalimiste kampaania avapäev – teatati putšist Moskvas, ei osanud ma mind võõrustanud murelikele muud hinnangut pakkuda, kui seda, et üle kahe päeva see jama ei kesta. Selge, et vapustused Rootsi lähinaabruses muutusid valimiste avapäeva peateemaks ning sellega seoses kerkis ka Balti riikide iseseisvuse teema. Igal juhul lehvitati sinimustvalgeid rohkesti nii Uppsalas kui ka Stockholmis ning isegi ettevaatlikumad Rootsi poliitikud ei pääsenud toetusavaldustest Balti riikide iseseisvuse taastamisele. Ennustasin, et halvemal juhul valatakse natuke verd ka (aga sedagi siis pigem Kremli koridorides kui Tallinnas, Riias või Vilniuses), paremal ehk normaaljuhul aga nõrgeneb impeerium veretult edasi ning tagurlaste mäss ainult kiirendab rõhutud rahvaste enesemääramissoovi täitumist.
Läks parema stsenaariumi järgi ja vähem kui kahe päeva pärast oli ka Eesti ajutine haldusvõim ülemnõukogus võtnud vastu otsuse, mida mõned asjaosalised hiljem on glorifitseerinud ajalooliseks kangelasteoks. Mulle on 15 aastat tundunud, et tegu oli sündmuste loomuliku arenguga, mistõttu midagi erilist pole selles otsuses ei meenutada ega riiklikult tähistada. Mitte, et ma sooviksin pisendada 20. augusti otsuse sisepoliitilist tähendust või igaühe õigust soovida saada nimepidi ajalukku raiutud, aga asjaolu, et valitud isikud teevad just neid otsuseid, milleks nad on valijatelt mandaadi saanud, tuleks siiski lugeda argirutiini, mitte kangelastegude kategooriasse.
Viimase ülemnõukogu mandaat
1990. aasta märtsis poolvabadel valimistel moodustatud üleminekuaja seadusandlik kogu ehk ülemnõukogu oli kahtlemata saanud mandaadi saavutada Eesti riiklik iseseisvus. Seal olid ka need teised, keda oli varustatud mandaadiga Eesti separatism igal juhul maha suruda, ent nad moodustasid koosseisust nii-öelda ohutu vähemuse, kelle ülesanded ja pale pealegi oli hästi teada ning kelle tegevusel puudus Eesti järjekestva riikluse seisukohalt niikuinii igasugune õiguslik alus. Viimasel ülemnõukogul oli kaks selget ülesannet: kehtestada õigusakte, mille abil pehmendada lõppevat nõukogude anarhiat mingilgi moel ning tagada inimeste igapäevane toimetulek, ja varitseda sobivat hetke riikliku iseseisvuse taastamiseks. See viimane polnud loomulikult kuupäevaliselt kalendrisse märgitud töö, vaid pigem õnneasi. Juhus, milleks tuli valmis olla.
Teiseks tuleb märkida, et iseseisvuse taastamise otsuse poolt hääletanud 69 ülemnõukogu saadikut ei olnud kaugeltki homogeenne seltskond, samuti ei esindanud nad Eesti rahva tahet kogu poliitilise spektri ulatuses. Mäletatavasti ju nii mõnigi rahvusliku tiiva organisatsioon 1990. aasta valimistel kui ebaseaduslikel üldse ei osalenud. See-eest aga olid tugevasti esindatud okupatsiooniaegses Eestis tasuna moraalituse eest suhteliselt kõrget elustandardit nautinud kompartei nomenklatuuri liikmed, keda siirastes iseseisvuspüüdlustes oleks küll alatu kahtlustada. Nende huvi oli ikkagi oma privileegide ja staatuse säilitamine muutuvates oludes, ükskõik, kuidas nad oma tegevust ka praegu ise ei mäletaks. Oli ka neid varem “tavalisi”, nõukogude materiaalsetele hüvedele ligipääsuta inimesi, kelle aatelisus juba mõne kuuga Toompea lossi eripuhvetite ja muude defitsiidimajanduse võlude käes kevadise lumena ära sulas. Nimesid pole vaja nimetada, need on kõik ülemnõukogu protokollides-stenogrammides kirjas.
Riikliku iseseisvuse kehtestamise osas käis juba pikemat aega vaidlus ainult selle üle, mitmendat Eesti Vabariiki siis ikkagi luuakse. Tänu Eesti pagulaskonna ja eriti eksiilvalitsuse visale ning sihikindlale tegevusele olid iseseisvuse taastamise pooldajate (ehk ikka selle esimese, ühe ja ainsa Eesti Vabariigi tegijate) käes vankumatud juriidilised argumendid. Teine tee – luua uus riik – oleks olnud määratult raskem ning ka haavatavam ning seda said propageerida ainult need, kelle usk rahvusvahelise õiguse kehtivusse ning lepingute siduvusse oli algusest saadik nullväärtusega. Vaimses plaanis olid need viimased nõukogude parteikoolide kasvandikud, kes südames Lenini taktikat sõlmida lepinguid ja neid soovi korral kohe ka rikkuda ainuõigeks ja tulusaks olid harjunud pidama – kui vaja, sõlmitakse Bresti rahu, kui vaja, öeldakse see välkkiirelt üles ja naelutatakse lepingu sõlminud ametiisikud häbipostigi.
Inimlikult on isegi mõistetav, et õigusliku järjepidevuse idee moraalitute hulgas eriti veenev ei tundunud. Moraalitu jaoks polnud ju tegemist nii-öelda söödava kraamiga ja teisi iseenda mõõdupuuga hinnates ei saanud nad kuidagi uskuda, et eksiilvalitsus või mittetunnustamispoliitika rauda aastakümneid tagunud pagulasjuhid oleksid oma püüdlustes kõige kallimat vara kaitsta ja hoida saanud olla siirad ja omakasupüüdmatud. Parteikooli kasvandikul oli lihtsam uskuda, et kogu eksiilvalitsuse mõte oli saada endale tähtsaid tiitleid visiitkaardile kirjutada ning ehk ka lääne luureagentuuridelt leivalisa.
Milles seisneb kangelastegu?!
20. augusti kangelastegu seisneb asjaosaliste väidete järgi põhiliselt kolmes asjas. Esiteks, suudeti ära hoida verevalamine. Teiseks, anti lõplik või surmahoop N Liidule, mis veel sama aasta lõpuks tõesti ka ennast likvideeris. Ja kolmandaks, nõudis suurt isiklikku vaprust langetada ajalooline otsus, sest ülimalt tõenäolisena rippus õhus oht, et värsked rahvajuhid, nagu korduvalt varemgi Eesti ajaloos, lähevad represseerimisele ning peata jäänud rahva iseseisvuspüüdlused kustuvad sellega jälle lõpututeks aegadeks. Need väited on omavahel seotud ja üks tuleneb teisest.
Ajaloos realiseerumata jäänud võimalustega spekuleerides tuleks silmas pidada, et Eesti poleks rahvusvahelise õiguse subjekti staatusest pääsenud ka juhul, kui kogu ülemnõukogu oleks augustis ainult näppu imenud. Tore on endast mõelda kui N Liidu lagundajast, kuid kas NSVL oleks siis ilma Eesti õõnestustööta tänaseni olemas? Ja lõpuks, millised relvakandjad ja kus täpselt oleksid eestlasi massiliselt tapnud meie lihtsate ja rahumeelsete soovide pärast?
Igaühel, kel oli juhus sattuda 1980ndatel Nõukogude armeesse sundteenistusse, oli olemas selge pilt toona paberil maailma suurima sõjaväe võimekusest. Selle armee näpuotsatäis eriüksusi suutis küll Vilniusest Thbilisini surma külvata, kuid ainult pisut ja mitte igal pool korraga. Kogu ülejäänud armee oli fiktsioon, töö- ehk võitlusvõimetu orjakari. Näiteks õhutõrjediviis Novaja Zemlja ja Komi piirkonnas, kus mina aastakese aega surnuks lõin, oli komplekteeritud vaid 30 protsendi ulatuses. Igast kümnest plaanitud ajateenijast oli reaalselt väeosas ainult kolm ja needki tegelesid ainult demobiliseerimiseni enda ellujäämise kindlustamisega, teenida jäänud päevade ja hommikuste võiportsjonite lugemisega, mitte Nõukogude õhuruumi valvamisega, nagu veenvalt kinnitas ka Matthias Rusti lend Punasele väljakule. Sama kogemus on paljudel minu eakaaslastel. Vaevalt sai olukord Eestis paiknenud üksustes märkimisväärselt parem olla. Kui need poisikesed oleksid plangu tagant välja saadetud käsuga tappa, oleksid nad esimese asjana kas iseendale relvaga liiga teinud või siis lihtsalt laiali jooksnud. Jah, tööõnnetuste korras oleks ka kohalikke tsiviilelanikke rataste alla jäänud. Aga ma ei suuda neisse augustipäevadesse ette kujutada ühtki stsenaariumi, milles demoraliseerunud nõukogude armeel olnuks täita mingigi sihipärane, proletariaadi diktatuuri kindlustav roll.
N Liidu lagunemine võis olla ahelreaktsioon, ent vaevalt küll oleks võimalik üleilmselt kokku leppida, kes või mis esimesena päästikule vajutas. Kas lagunemine muutus pöördumatuks Karabahhi või Hirvepargi tõttu või andis otsustava tõuke hoopis emake loodus ise Kaukaasia maavärina kujul? Kui ülemnõukogu poleks augustis 1991 kokku tulnud, oleks Arnold Rüütel ja arvatavasti ka Lennart Meri välisministrina pidanud sama aasta detsembris koos kasahhide, ukrainlaste ja paljude teistega N Liidu lõpetamise aktile ikkagi alla kirjutama ning Eesti oma ametliku esindaja ÜROsse saatma. See oleks olnud tegelikkuses realiseerunust kehvem tee, kuid ka sel juhul poleks Eesti saatus saanud kujuneda halvemaks näiteks Gruusia või Ukraina omast.
Kas Eesti või Venemaa ajalugu?
Tähistada võib ja meeles pidama peab. 20. august on pühade ja tähtpäevade riiklikku loetellu sattunud siiski pigem üksikisikute soovist näida suur, mitte aga seetõttu, et päev oleks osutunud 24. veebruari või 23. juuniga kaalumisel võrdseks. Sest mida me tähistame? Kas seda, et ajaloos oli üks järjekordne päev, kui tervet eesti rahvast maha ei tapetud? Selle tähistamiseks sobivad kõik kalendri päevad. Või ehk seda, et kahe pika päeva töö tulemusena suutsid pea kõik Eesti erakonnad jõuda kõigile vastuvõetava kompromissini? Aga see ju ongi nende töö, reegel, mitte erand. Vastasel juhul peaks riigipühaks kuulutama ka näiteks selle augustilõpu päeva, kui riigikogu saab hakkama (kui saab) Eesti presidendi valimisega. Või kõik need päevad, kui riigikogu võtab mõne seaduse vastu rohkem kui 67 poolthäälega.
Juba paarikümne aasta pärast kirjutavad üldhariduskooli ajalooõpikuid inimesed, kes ise 1991. aasta augustisündmustes ei osalenud või polnud siis veel sündinudki. Kas 1991. aasta augustiputš mahub üldse nende õpikutesse? Kas Eesti või Venemaa ajaloo peatükki? Ülemnõukogu otsus võiks parimal juhul äramärkimist leida ühe reana kodanikuõpetuse programmi peatükis “Põhiseaduse sünnilugu”, ajalooõpikusse ei tohiks see aga mahtuda. Venemaa ajalugu pole aga meie koolides küll mõtet õpetada sellise põhjalikkusega, et sajandeid Kremli pärisosaks olnud vandenõusid ja intriige, paleepöördeid ja tsaaritappe ühekaupa peaks pähe õppima.
15 aasta jooksul iseseisvuse formaalse taastamise päevast pole augustisündmustest usutavat müüti suurte kangelaste ja kangelastegudega sündinud. On pikk rida üldsusele tundmatuid nimesid teenetemärkide kavaleride aina kasvavas hulgas ja romantik Rein Veidemanni kirglikud õhkamised. On aina õhema sisulise kattega riiklik tähtpäev. Ja on tammsaarelik vaidlus kangete meeste panuse suuruse üle. Enne sõda vaieldi selle üle, kas kuupäevalist riigipühana tähistamist väärib rohkem Jaan Tõnissoni või Konstantin Pätsi panus iseseisva Eesti rajamisel. Eks siis vaielgem nüüd samamoodi iseseisvuse taastajate panuse suuruse üle. Kui ainult keegi oskaks mõne suurmehe nime öelda: et kes siis ikka meie iseseisvuse taastas.
Diplomaatia nr 34/35 Juuli/august 2006