|
|||
Keeld kehtib erikorralduseni, kirjutab SL Õhtuleht. Päästeameti pressiesindaja Toomas Viksi sõnul saab jäälemineku keelu kehtestada ka kohalik omavalitsus; praegu selliseid keelde pole. “Päästeteenistus saab vaid öelda, et jääle minek on ülimalt ohtlik, kuid me ei saa keelata inimestel jääle minemast,” märgib Viks. 7. jaanuaril uppus Harku järve jääst läbi vajunud mees. Jää paksus oli siis 7 cm, optimaalne oleks 10. |
|||
| Allikas: SL Õhtuleht |
|
|||
Trumm esitas tervislikel põhjustel volikogule tagasiastumispalve möödunud aasta 23. novembril, kuid sellele oli eelnenud linnapea kahtlustatavaks tunnistamine altkäemaksu võtmises kuriteo matkimise käigus. Danilov juhindub Delfi käsutuses olevas eelnõus kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse paragrahvist, mille kohaselt võib volikogu otsusega maksta linnapeale, kes on töötanud kaks kuni kaheksa aastat, hüvitust kuni kolme kuu ametipalga ulatuses, kui linnapea vabastatakse ametist tema enda algatusel seoses terviseseisundiga, mis ei võimalda püsivalt oma teenistuskohustusi täita. Otsuse eelnõus viidatakse Virumaa pensioniameti Virumaa arstliku ekspertiisi Kohtla-Järve koosseisu 20. detsembri 2007.a otsusele nr 390683 Voldemar Trummi tervisliku seisundi kohta ning Voldemar Trummi tervisliku seisundi halvenemisest tingitud tagasiastumisavaldusele, mille alusel Kiviõli linnavolikogu vabastas Trummi teenistusest 29. novembril. 2007.aastal. Eelnõu tuleb arutlusele neljapäevasel Kiviõli linnavolikogu istungil. Kiviõlis on võimul Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioon. Raha hüvitise maksmiseks tuleks Kiviõli linna käesoleva aasta eelarvest. Kiviõli linnapea altkäemaksuskandaal lahvatas novembri lõpus, kui sai teatavaks, et kaitsepolitsei oli pidanud kuriteo matkimise käigus kinni toona veel Rahvaliitu kuulunud Voldemar Trummi 100 000 krooni vastuvõtmisel SA Kiviõli Seiklusturismi Keskus nõukogu esimehelt Madis Oltilt. Kaitsepolitseile tegi avalduse altkäemaksu nõudmise kohta just Olt, kellelt Trumm oli väidetavalt korduvalt raha nõudnud. |
|||
 |
USA kosmosesond paljastab lõpuks Merkuuri varjatud külje
|
|
|||||||
|
Vaatlusoperatsioon on praeguseks juba alanud ning kestab Eesti aja järgi homme õhtuni. 55 tunni jooksul loodetakse salvestada infot ligi 700 GB suuruses mahus, vahendas BBC. Tegemist on esimese uurimissondiga, mis jõuab Merkuurini pärast rohkem kui 30 aasta pikkust pausi. Eesti aja järgi õhtul kella üheksa ajal peaks see olema planeedi pinnast vaid 200 kilomeetri kõrgusel. 1975. aastal külastas viimast korda Merkuuri uurimissond Mariner, mis lendas oma kümnenda missiooni ajal planeedist mööda kolm korda ja suutis pildistada 45 protsenti selle pinnast. Messenger peaks seekord hankima teavet tookord vaatluse alt välja jäänud poolkerast, samuti loodetakse nüüd saada märksa kvaliteetsemaid andmeid planeedi pinnavormide ja -elementide ning sisemuse kohta. Päikesesüsteemi südame suunas läkitatud sondi missioon kestab kokku seitse aastat ning veel ühel korral möödub see Merkuurist märtsis 2011. Juba järgmisel aastakümnel kavatsevad oma sondid Merkuuri suunas teele saata ka Euroopa ja Jaapani kosmoseagentuurid. Toimetas Oliver Tiks, Postimees.ee |
||||||||
AFP/Scanpix
Rahvusvaheline Kergejõustikuliit kinnitas täna otsuse, et Lõuna-Aafrika jooksjat Oscar Pistoriust, kes võistleb jalaproteesidega, ei lubata Pekingi olümpiamängudele.
Põhimõtteliselt oli IAAF-i seisukoht juba varem teada. Küsimus oli selles, et Pistoriuse vetruvaid proteese peetakse jooksus tehniliseks abivahendiks, mis annab mõneti isegi eelise. On võimalik, et Pistoriuse tasemel sportlane ei jookseks tervete jalgadega nii kiiresti, ehkki lõuna-aafriklane jäi maailma tippudest siiski 400 meetris paar sekundit maha.
Pistoriuse mänedžer Peet van Zyl lubas otsuse edasi kaevata. Van Zyli arvates ei näita tehnilised uuringud täit tõde ja arvas, et tuleks teha täiendavaid vaatlusi kunstjalgade edu osas.
Mullu osales Pistorius Rooma MK-etapil ja tuli B-jooksus teiseks. Sheffieldi MK-etapil diskvalifitseeriti Pistorius kõrvalrajale jooksmise eest.
xxx
Loe lisa:
Pablo Picasso õlimaal “Suzanne Blothi portree”.
Politsei sõnul saadi tagasi 1904. aastal valminud Pablo Picasso maal “Suzanne Blothi portree” ja Brasiilia kunstniku Candido Portinari 1939. aastal valminud teos “Kohviistanduse töötaja”, maalide väärtus on kokku ligi 55 miljonit dollarit (583 miljonit Eesti krooni).
Inga-Gretel Linkgreim
|
|||
Tegusa inimesena aidanud Ristlaan muutnud oludes kaasa kiriku taassünnile. Teet Kallase mäletamist mööda sai ta selles ametis Ristlaanelt tütrele kingiks koguni piibli. Kunagise kõikvõimsa ideoloogiasekretäri jäädaval lahkumisel on igasugu keelamiste meenumise kõrval leitud ka näiteks härrasmehe jooni, ühiseid kartulikottide tassimisi jne (Voldemar Lindström). Kindlasti leidub veel palju olmeliselt inimlikku. Kuid ideoloogiasekretäri panuse hindamisel on see kõrvaline. Midagi veenvat Ristlaanest kujunenud maine pehmendamiseks ei suudetud ka avalikes järelhüüdeis esitada. Kui ta ka tõstatas Molotovi-Ribbentropi pakti arutamise Moskvas, siis alles viimases hädas, olles saladuse paljastajaid lasknud aastaid armutult mõnitada ja liikumise aktivistid kodumaalt 1987. aastal minema kihutada (Ahonen, Madisson). Ilmselt ei saa tõsiselt võtta sõbramehelikke ülepakkumisi, nagu seda on laulupidude jätkamise kirjutamine Ristlaane arvele. Selle keelamine-lubamine polnud üldse arutusaine — juba Stalini ajast teenisid laulupeod „pakazuhhat” ja need oleks „jeesti kjeeles” — vormilt rahvusliku, sisult sotsialistlikuna — veel ka siis propaganda vaateaknal püsinud, kui eestikeelne kooliharidus oleks lõpetatud. Keemikute valikud EKP-sse võis sattuda mitmel moel, ka sõprade toel või kolleegide palvel. Parteikarjäär oli aga valik ja neil aastail polnud see maailmavaateline valik. Ajaloolasele pakub Ristlaane saatus mõtlemisainet, kui palju sõltus inimestest ja kui palju süsteemist, milline oli kellegi liikumisruum jne. See on ka küsimus, mis juhtus eestlastega ja kogu ühiskonna või selle osa moraaliga. Vaino-taolised moodustavad eri rühma, n-ö hard-boiled aparatšikuina polnud neil Eestiga mitte mingit sidet, neid polnud oma „elumaailma”, neid ei huvitanud, mida neist arvatakse jne. Ristlaan kuulub aga Eesti ajaloo elavasse koesse, tema näol tegi ajalugu eksperimendi ühega eestlastest, ühega keemikutest. Nimelt on Eesti lähiajaloo vaimuelus olulist rolli mänginud kolm üsna ligilähedast eakaaslast, hariduselt keemikut, st tehnokraati — Arvo Valton (s 1935), Vladimir Beekman (s 1929) ja Rein Ristlaan (s 1933). (Ansip esindab järgmist keemikute põlvkonda.) Kõik nad on said tuntuks — kes EKP-d õrritades (Valton), ära kasutades (Beekman) või teenides (Ristlaan). Ristlaangi alustas ajakirja Looming autorina (enne kui sai ka KK-poolseks Eesti kultuuri püsivaks „kaasautoriks”). Nii ilmutab ta end näiteks 1973. aastal „Mõtete ja märkmete” rubriigis pealkirja „ Juurtest ja võrsetest” all lausa rahvuslik-patriootilises võtmes. „Juured on looduses, külas, maal, minevikus, ja selle asemel, et mõelda, kuidas loodus linna tuua, kuidas loodustunnet ellu viia mitte ainult rahvuspargis, vaid ka rahvuspealinnas, on vist lihtsam süüvida looduse idüllidesse, imelisse igi-igavesse üksindusse, rännata veelinnu rahva radadel kaugete aastatuhandete taha, et otsida esiisade sünnipaiku.” (Looming 1973, nr 5, 868). Moraal on selles, et keemikul on elukutse, edasine on juba kutsumus.
Kümme aasta hiljem oli keemikust saanud see Ristlaan, kellena ta läheb paraku Eesti ajalukku. Ristlaan on andnud põhjust teda lausa demoniseerida. Ristlaan polevatki saanud kuidagi teisiti, kui kogu aeg kedagi lahti lastes või midagi kinni pannes, mis olevat talle valmistanud suurimat naudingut (Tiit Made). Lõputult korduvaks motiiviks on saanud Ristlaanele omane hääletõstmine. Kõige kirjanduslikumalt on nende aegade personaliseerunud stiili kandjat iseloomustanud veel mäluvärskelt perestroika ajal Kaido Liiva. „Aeg-ajalt helises toimetaja laual telefon. Too teine, tumedam. Toimetaja võttis toru. Ja kuigi ta hoidis kuuldetoru püüdlikult vastu järjest punasemaks tõmbuvat kõrva, võisid kõik kabinetis olijad kuulda kärisevat, plekist häält. See oli inimene, kes kedagi ei teietanud. Vähemalt alluvaid mitte. Ja nagu ta neid ei teietanud, nii ei rääkinud ta nendega ka teisiti kui ainult kõrgendatud toonil. Falsetiga. Sõimates. Juba punetas toimetaja üle kogu näo, juba jõudsime meiegi nihelema hakata, ent plekkhääl telefonitorus kärises edasi. Ta ei väsinud. Ta innustus ise oma sõimust. Väsimatult teostas ta ajakirjanduse ideoloogilist juhtimist. Hiljuti üllatas mind meie omavahelisel tööalasel nõupidamisel see, kuidas üks meist, tõstnud näpu püsti, samasugusel toonil oma kolleegile kallale kargas. Alles nüüd taipasin. See on ju kindel stiil, omamoodi metakeel.” (NH 31. 01. 90) Epiteedi „kurikuulus” taust Kuuldavasti oli toimekas Ristlaan veel Väljase „leid”. Kuid mitmed Väljase kaaskonnas alustanuist astusid julmaks läinud mängust välja — lahkusid aparaadist, mis ähvardas nad muuta timukaiks. Valinud süvenevas neostalinistlikus atmosfääris ikkagi parteikarjääri, tegi Ristlaan väga sünge valiku. Ta jätkas rada, sest polnud ju välistatud, et agoonias režiim võib sundida sarnastele tegudele kui need, mille eest Arnold Merit ootab kohus. See oli tegelikult saatus, mis oli lõpuks Ristlaanele armuline. Kuid EKP lähiajaloo häbiplekkidele, nagu Jüri Kuke sisuline mõrvamine, Kalev Raave piinutamine, Johannes Hindi elulõputragöödia (mis valimiseelses käras Arnold Rüütlile jõuga kaela määriti) ja palju muud, seisis Ristlaan kui ideoloogiasekretär määravamalt lähemal. 40 kirja osaliste jälitamise eest kannab ta otsest isiklikku vastutust. Perestroika, mis nagu kõik muugi Moskvast Tallinna „valgele majale” ootamatult kaela määriti, päästis Ristlaane tegelikult halvimast. Kuid pole olulisi tõendeid, et Ristlaan oleks Gorbatšovi liinist julgust saanud ja Vainole truudust murdnud. Pole peaaegu mingeid kaasaegsete mälestuslikke kinnitusi, et temas oli solidaarsust kultuuriinimestega, kõnelemata sellest, et ta oleks püüdnud parteid seestpoolt „õõnestada”. Valikusituatsioonides, kui olid tekkinud skandaalid, mis ohustasid tema isiklikku karjääri, siis meenutuskatkete (Valter Ojakäär, Uno Järvela jt) kohaselt pesi ta külmalt, mingeid riske võtmata „käed puhtaks”. Juba Vaino, Käo, Sauli jt taolistega inimestega kümmekond aastat ühes meeskonnas püsimine kõneleb väga paljust, ühest erilisest hingeelust. Võimaluse Moskvas alanud sula toel Eesti kasuks iseseisvust näidata jättis ta kasutamata. Mänguruumi tal polnud — suhted haritlaskonnaga olid sügavalt mürgitatud. 1988. aasta algul ohverdab Vaino sisuliselt enda päästmiseks Ristlaane (mõningail andmeil soovinud Ristlaan taanduda juba 1987. aasta sügistalvel). Vaino poolt pleenumikõnes esitatud põhjendus, et „teinekord püüab Ristlaan keerukaid küsimusi endisel lahendada käskudega. On subjektiivseid hinnanguid /—/” on halenaljaks. Kuid Ristlaane toimetamine „usuasjade volinikuna” kinnitab hiilgavat võimet elada sisse rollidesse, ilma eriliste või üldse mingite tõekspidamiste või moraalita teha just seda tööd, kuhu partei ta suunas. Kui kästi, siis laskis ta ideoloogiajuhina piibleid vanapaberiks saata, kui teisiti lubati, siis jagas neid lastele….. Süsteemi pantvang EKP KK ideoloogiasekretäris, nagu 1933 sündinu puhul loomulik, oli „mitu” Ristlaant. See võimaldas manööverdada. 1986. aasta suvel antud intervjuus ilmutab Ristlaan verbaalset kohanemismisvõimet. Äsja „40 kirja” natsionalismi paljastanud Ristlaan leiab, et esineb „kultuurilist provintslust”, „etnotsentrismi” jne (Edasi 11. 07.86). Perestroika edenes olevat kabinetivaikuses avanenud haruharva teistsugune Ristlaan, nagu teda kohtas Teet Kallas. „Venestamine — ei, ei, seda sõna seal kabinetis muidugi ei tarvitatud. Aga mõista anti korduvalt. Küll aga juhtus midagi muud. “Kõiki asju tuleb ajada äärmiselt ettevaatlikult,” ütles Rein Ristlaan mulle pingsalt otsa vaadates. Sest muidu — ja siis tegi ta käega ühe kindla žesti lauaserva suunas. Muidu pühitakse meid kõiki vaat niimoodi. See žest jäi mulle meelde, on meeles tänini. Selles oli kibestunud veendumust ja veel midagi. Lootusetust ehk. Ma ei tea, kui lauaservale surutuks oma rahvast pidas tegelikult mees, kes oli sel ajal just selles ametis, kus ta oli… Aga kordan vaid juba korratud sõna: selles liigutuses oli midagi väga ajastuomast. See oli siis see kord, mil nägin natuke teistmoodi Ristlaant. Ei tohiks ju kedagi üllatada, et elus pole kunagi päris selgeid mustvalgeid skeeme. Tean ette, et mõnele ei tarvitse räägitu meeldida, aga just nii see tookord oli.“ Kallas jätkab: „Aastate jooksul tuli mul seal kabinetis käia veel mõned korrad. Ja ma poleks faktide suhtes aus, kui ei nendiks, et aastaid hiljem, siis kui kirjutasin Sirbis ja Vasaras “Hetkeseise”, oli mul võimalik venestamisest ja eesti keele kaitsest rääkides kasutada mõningaid dokumentaalseid detaile, mille olin saanud just sellest kabinetist. Loomulikult ilma viiteta, kelle käest. Neid polnud palju, Aga need olid päris ilmekad. Nii näitas just Rein Ristlaan mulle Venemaal massitiraažis valmis trükitud kaubasaadetiste aadresse või etikette, kus Eesti NSV-st oli saanud juba ANSV (autonoomne NSV). „Kas ongi lähimad plaanid,” küsisin seda trükist vaadates. Ristlaan vaatas ringi ja noogutas: mõne Kremli mehe peas kindlasti.” (Sirp 1999) Ristlaanest vormis halastamatult Ristlaane nõukogude süsteem. „Ta oli oma aja Alex Lepajõe, meeletu karisma, tohtutute mänedžeri võimetega mees,” meenutas tollase kohvikumehe võimeid Rein Veidemann (Arter, 11.01.03). Väidetavalt korralikus eesti kodus, Nõmmel kasvanud ja Kinderstube saanud edasipüüdlikus mehes (nii on mulle seda rääkinud tema kooliõde Silvia Liiberg) arendas süsteem välja kohutava „individuaalse stiil”. Et sellise stiiliga võis karjääri teha, räägib Vaino aja EKP-st (seal oli teisigi legendaarseid karjujaid nagu Vladimir Käo). Ristlaan kinnitanud Kallasele ka levitatud jutte, et ta mitte ainult ei olnud komsomolis, vaid ka agiteerinud selle vastu. Niisuguse elulooga inimeste kasutamine on täies kooskõlas laostuva süsteemi praktikaga. Ideele tõesti ustavaks jäänuid mitte ainult ei vajatud, neid kardeti. Lauristini-Alliku parteid polnud kaua olemas. Kõrvuti kuulujutu levitamisega räägiti ka, et sedalaadi jutte levitavat šantaaži eesmärgil KK ja KGB ise. Just nagu omal ajal tegi saksa sõjaväes teenimine mõnest eriti kuuleka sõltlase, seoti asjaosaline sellega eriti lühkese nööri otsa. See oli aeg, kus keegi ei uskunud enam midagi — võeti vaid pantvange. Kuid ideoloogiasekretäriks tõesti ei sünnita. |
|||
|
xxx
Lisatud Rein Ristlaane foto autor on Heidi Maasikmets/ERR
|
|
||
 |
||
|
||
Estonian Cell ägab murekoorma all
09.01.2008 00:01Andres Pulver, toimetaja
Estonian Celli omanikud on tõsiselt mures siinse majanduskliima halvenemise pärast, kaaludes erinevaid stsenaariume tehase tegevuse jätkamiseks.
Valitsuse viimase aja otsused on seadnud 2006. aastal Kundasse rajatud ja 2,4 miljardit krooni maksma läinud Estonian Celli haavapuitmassitehase keerulisse olukorda. Spekuleeritakse suisa selle tehase ärakolimisega Eestist. Foto: Tairo Lutter
Kunda haavapuitmassitehase omanikud on tõsiselt mures Eesti majanduskliima halvenemise üle. ASi Estonian Cell juhatuse liige Riia Ratnik ütles, et firma saatis detsembri keskel valitsusele kirja ja ootab sellele vastust.
“Ootame reageeringut – kas Eesti vajab tööstust või mitte,” selgitas Ratnik. “Tööstus on majanduse alustala, mitte kinnisvaraäri või kaubandus, aga valitsuse otsused töötavad tööstusele vastu,” lisas ta.
Rasked otsused
Poliitikud on teinud Riia Ratniku hinnangul viimasel ajal otsuseid, mis panevad tööstusettevõtted raskesse olukorda. Estonian Celli mõjutavad kõige rohkem elektri hinnaga seonduvad otsused.
“Elektriaktsiis, muutus võrguülekande tasude arvutamise metoodikas, mis tõstaks võrguühenduse hinda meie jaoks 18 protsenti, mullu mais kehtestatud taastuvenergia tasu, mis peagi tõuseb,” loetles Riia Ratnik.
Estonian Cell tarbib üle kahe protsendi Eestis tarbitavast energiast ja elektrihinna tõus seab firma raskesse olukorda. Energia osa Estonian Celli tootmiskuludes on üle 20 protsendi.
“Valitsus oleks pidanud leidma kolmele või viiele suurimale elektritarbijale pehme aktsiisidele ülemineku,” arvas riigikogu liige Toomas Varek, kelle sõnul on nüüd, pärast aktsiisimaksu kehtimahakkamist, juba keeruline seadust muuta.
Teine oluline probleem, mis lahendamist vajab, on süsihappegaasi saastekvootide kogus, mis tehasele on eraldatud. Aastateks 2008-2012 on jaotuskava aluseks võetud 2006. aasta tarbimine.
“Meie 2006. aasta aprillis alles käivitasime tehase ja töötasime pea kogu aasta osalise võimsusega,” rääkis Ratnik ja lisas, et Estonian Celli ei tohiks panna samasse ritta ettevõtetega, mis 2006. aastal toodangut täies mahus andsid.
Riia Ratnik tõi välja, et saastekvootide algne idee oli saaste vähendamine. “Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus need, kes 2006. aastal saastasid, võivad seda jätkata, aga meie peaksime hakkama saastamist oluliselt vähendama,” lausus ta.
Saastekvootide küsimuses on mõne kuu taguse ajaga võrreldes siiski väike valguslaik tunneli lõppu ilmunud. “Meile anti õigus valitsuse reservfondist lisakvooti taotleda,” selgitas Riia Ratnik.
Kunda linnapea Allar Aron ütles, et sellisel suurinvesteeringul, nagu on Estonian Cell, ei saa lasta kuhugi kolida. “Igal alustaval ettevõttel on esimestel aastatel keeruline ja kui probleeme juurde tekitatakse, muutub olukord loomulikult raskemaks,” arvas linnapea.
Aron lausus, et ta tahab olla optimist ja loota, et jutud Estonian Celli ärakolimisest jäävadki üksnes juttudeks. “Aga minu teada on seda asja siiski tõsisemalt arutatud kui vaid kohvilauas,” rääkis Kunda linnapea.
Riia Ratnik kummutas väited selle kohta, et tehase Eestist mujale kolimine oleks praegu tõsiselt võetav alternatiiv. “Tegemist on puhta spekulatsiooniga,” tähendas ta.
Allar Aroni arvates oleks piinlik, kui selguks, et Pihkva või Novgorodi oblastis on parem investeerimiskliima kui Eestis.
Just Pihkva oblastisse plaanib uut haavapuitmassitehast rajada üks Estonian Celli omanikest. Riia Ratnik kinnitas, et see tegevus siiski Estonian Celli kuidagi ei puuduta ja uue tehase omanikering ei kattu Estonian Celli omaga.
Just Estonian Celli omanikeringis näevad aga väga suurt probleemi nii Toomas Varek kui ka Allar Aron. “Kui Estonian Cell kotid kokku pakib, mõjutab see Kunda linna ja kogu Eestit, kuid kõige rängem oleks hoop Eesti mainele,” arvas Aron.
Toomas Varek ütles, et praegune olukord teeb karuteene Eesti riigi autoriteedile, sest Estonian Celli üks osanik on Euroopa arengupank EBRD.Lisaks on Estonian Cell, mis müüb oma toodangu sajaprotsendiliselt välismaale, oluline Eesti väliskaubanduse bilansi tasakaalustaja. “See on esmane asi, mida tuleb tähtsustada,” märkis Varek.
Lahendust otsitakse
Kunda linnapea Allar Aron ei näe võimalust, et Eesti peaks hakkama tulevikus tsementi, elektrit ja tselluloosi sisse ostma. “Mida me vastu pakume?” küsis ta lakooniliselt.
Toomas Varek soovitas Estonian Celli juhtkonnal kutsuda riigikogu majanduskomisjoni tehasesse väljasõiduistungile ja lubas ka ise olukorra lahenemisele kaasa aidata.
“Ma ei taha, et see teemaring muutuks poliitilise võitluse osaks ja kindlasti ei kavatse ma opositsionäärina hakata valitsusele kaikaid kodarasse loopima,” sõnas Varek. “Probleem vajab lihtsalt lahendamist, seetõttu on mõistlik majanduskomisjon kohale kutsuda, sest seal on esindatud nii koalitsioon kui ka opositsioon.”
Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Marko Pomerants ei soovinud praegu kujunenud olukorda pikemalt kommenteerida. “Paari nädalaga midagi ei muutu, veebruari algul tuleb majandusminister Lääne-Virumaale ja käib ka Kundas,” rääkis ta. “Läheme kohale ja vaatame, kui palju on selles loos emotsioone, kui palju riigipoolset möödapanemist ja mida saab ette võtta,” lausus keskkonnakomisjoni esimees.
Virumaa Teataja andmetel on majandusminister Juhan Parts peaaegu ainus valitsuse liige, kes praeguses olukorras on asunud Estonian Celli poolele.
|
||
Sellesama nähtuse ilminguks on ka üha suurenev korporatiivsus ja indiviidide sulandumine massi hulka. Eks proovige suures pingviinikarjas üht isendit teiste hulgast eristada. Alanud paraadsündmuste aasta toob kaasa hulganisti üritusi, mis kindlasti ületavad kõiki varasemaid oma suursugususega. Võib-olla juba selle aasta lõpul on meil Vabaduse platsil ka pompoosne klaasist Vabadussõja võidusammas, mille prožektorivihud enneolematult särama panevad, ja hoopis teistsugune, uhkem ja ilusam paraadväljak. Paraadüritused kõnelavad muuhulgas õige palju ka ühiskonnast endast. Diktatuuriühiskondades on paraad kulissiks, mis varjab vaesust ja demokraatia puudumist. Heaoluühiskonnas kõnelevad paraadüritused vastavalt jõukusest, ent võib-olla ka priiskamisest. Ka räägivad need näiteks sellest, et üks või teine konkreetne ühiskond on valmis ning tänavademonstratsioonid, valitsuskriisid ja kuumadest parlamendidebatid on kanaliseerunud riigina olemisse, riigi nautimisse või ka riigi etendamisse. On kindlad sümbolid (lipp, vapp, ausambad jms), mida riik peab omama, ja kindlad ajalootärminid ning tähtpäevad, mida riik peab tähistama. Mõned aastakümned tagasi tuletasid vanad ajaloofotod frakkides ja kikilipsudega meestest mulle meelde, et kunagi oli Eesti Wabariik. Frakk ja kikilips tähistasid kadunud aegu ja vabadust, mis oli kunagi enne sõda ja mida seejärel 50 aastat polnud. Aga see on n-ö tagantjärele-emotsioon, nostalgia, mis seostub konkreetsete märkidega. Isiklikku kogemust mul ennesõjaaegsest Eestist ei ole, olen selleks liiga noor, aga ma kujutan ette, et inimesed olid praegustega üpris sarnased. Ühiskond oli kihistunud ja need, kes olid vaesed, suhtusid paraaditsejatesse kriitiliselt. Sest inimloomuse sisemine loogika kord juba on niisugune, et kui sa ise oled vaene, siis teeb ju meele kibedaks, kui teised on jõukamad. Veelgi enam, kui see jõukus tuleb nendesamade vaeste taskust ehk maksumaksjate rahast. Demokraatlikus ühiskonnas on paraadlikkusel siiski teatud piirid, paraadlikkus peab kogu aeg kompama, kuhumaani avalik arvamus tal lubab minna. Põllumajandusministri Ester Tuiksoo vastuvõtt 2007. aasta veebruaris vahetult enne Eesti Vabariigi aastapäeva tundus avaliku arvamuse jaoks olevat ilmselge liialdus, seda enam, et Estonias vastuvõttu korraldades näis minister üle võtvat presidendi koha, kes ise tegi oma vastuvõtu Tartus. Aga ega sellest paksu pahandust ka ei sündinud, kõige enam kannatas ehk Rahvaliidu maine. Kõlama jäi TV-uudistes intervjueeritute sõnum, et ükskord ometi pääsesid paraadvaibale ka lihtsad inimesed. Nähtud telepilt paljastas ka tõsiasja, et selle ürituse kammertooni ei andnud hoopiski mitte frakk, kikilips ja parimate disainerite õhtutualetid, vaid üpris lihtsad poeülikonnad ja kostüümid. Ja kuidagi kahju oli, et iseenesest sümpaatsed inimesed sattusid valesse kohta ja leidsid end rambivalgusest vaid selleks, et saada ajakirjanike poolt pilgatud. Mulle ei meeldi üldiselt piire tõmmata, aga see üritus näitas selgesti, et on olemas eraldusjoon, kes kuulub establismenti ja kes sinna ei kuulu. Nojah, kuid ka see on riigina olemise loogika — mitte kõik ei pääse meepottide juurde. Selleks tuleb vaeva näha, riiki teenida ning vist ikkagi õppida ka frakki kandma. Eesti ajaloos on läbi saamas periood, kus poliitikat võis teha ka kampsunis ja lihtsal maavillasel moel. See ei kuulu establismendi instrumentaariumi hulka. Nii nagu sinna ei kuulu üldjuhul ka säravad mõtteid. Heaoluühiskond just niisugune ongi, et see toodab vaid näilist ja välist vurhvi, asendades kampsunid frakkidega ja kõneka retoorika võltsilt säravate klaaspärlitega. Samas kõnelevad paraadid ja vastuvõtud selget keelt, et meie riik on olemas ja meil on võimalus seda ka esinduslikul moel välja näidata. Nii võib ju väita, et paraaditsev eliit on suisa vajalik. Paljude jaoks on küsimus võib-olla selles, kuidas ja kellest see eliit tekib. Ja tõesti, kes siis on need, kes lõpuks pildile ja sealtkaudu riigitüürile pääsevad? Täna on suurem osa neist osa professionaalsed poliitikud, kes on läbinud erakonna karjääriredeli ja jõudnud pildile sihikindla tegevuse tulemusena. Ühes poliitikute professionaliseerumisega võime täheldada teatud mõttes ka paraadürituste professionaliseerumist. Võiks öelda, et on tekkinud terve elukutseline „pingviinide“ armee, kelle eesmärk on pildil püsimine ja enda näitamine. Sest selline on poliitika tegemise loogika. Ka erakonnad ise on muutunud pingviinikogukondadeks, kus järgitakse peamist sihti — poliitilisel maastikul ellu jääda ja järglasi toota, haududes välja mune, millest ükskord saavad esindusliku valge maniskiga noorpingviinid. Ka päris pingviinid tulevad karmi talve ja elu alalhoidmisega toime vaid karjana toimides, samas kui karjast eraldunud pingviin on hukule määratud. Poliitikas ei jõua isepäine üksiküritaja õieti kuhugi, ei parlamenti, volikokku ega järelikult ka paraadvaibale. Kui keegi nüüd küsib, miks selle eliidi hulka ei kuulu säravad mõtlejaid, siis kas ongi see küpse ja selge rollijaotusega ühiskonna tingimustes üldse mõeldav? Jah, peaaegu alati kuulub establismendi hulka ka teatud hulk kultuuritegelasi. Nad on sinna sattunud eri põhjustel. Mõni on läinud poliitikasse ja end sinna unustanud, teised toodavad just niisugust suursugust kultuuri, mida saab riiklikult tunnustada. On kunstnikke, heliloojaid, dirigente, kirjanikke, kelle jaoks frakk on väga loomulik; on teisi, kelle kunst sünnib keldriateljeedes ja keda toob rambivalgusesse vaid ühiskonna kriis, mis loob pinna uuteks ideedeks ja mässuks liigse heaolu ning mandumise vastu. Kokkuvõttes on seda ju isegi raske hinnata, kas paraadlikkus on hea või halb. Kas establishment on vajalik või mitte. Või on need lihtsalt paratamatud. Jään siin kõhklevaks. Iseenesest on ju ilus ka, kui vaibad rullitakse lahti ja ilusad inimesed kõnnivad nende peal ning kaitsevägi tervitab presidenti. See on niisama ilus, niisama südantliigutav nagu üle lumevälja tatsav pingviiniparv. On siis nii väga tähtis, kes neil vaipadel kõnnivad. Igal juhul on nad meie endi õed, vennad, isad, emad või ka tütred ja pojad. Ja see on ju lõpuks meie riik. |
||
|
Allan Jaakus: Uljaste triibu 2008
Tere,
toimus selline huvitav üritus, kindlasti saab sellest traditsioon, meelsasti arendaks seda ning siin siis kogu ettevõtmine.
Avaldan ka selle järve mõned talipüügi nõksud, nimelt kui näiteks Loosalu ahvenale meeldib aeglaselt kirptirku üles – alla liigutada, siis Uljastes annab märkimisväärse efekti kiire kirptirgu värinaga tõstmine põhjast kuni kahe meetri kõrgusele, seal on puhas vesi ja ahven tuleb üsna kõrgele järele. Üldiselt Uljaste ahven mökutamist ei salli ja ootab tegijaid vastaseid. Triipe aga selle järves jätkub. Sellel suvel käisin nende elu maskiga vaatamas, oli teisi mingi viiekümnene parv koos ja äkitselt ilmus välja suur must kaan. Ahvenad läksid nii pöördesse, et kiskusid kaani tükkideks ja otsas ta oligi…
Peale võistlust:
Lõppenud siis ongi sel pühapäeval (so 13.01) Uljaste järvejääl kalapüügi suurvõistlus, kust ei puudunud ka Rakvere volikogu liikmed. Kokku võistlejaid kogunes üle 180-ne, kellele lisandus sadakond uudistajat.
Ilmataat pärssis viimase võimaluseni ürituse läbiviimist, küll sulatas ja hööveldas meeletu kiirusega jääpaksust, puistas vihma kaela ning tuul tahtis vägisi lendu viia, peale selle oli jääle kogunenud hulk vett ning oli kohutavalt libe. Kalamehi aga see ei kõigutanud, nad on missioonitundega inimesed, ei tohi alustatud pooleli jätta ja nii nad seal istusid neli tundi ja trotsisid üleelamusi. Asi oli seda väärt, ilus loodus, värske õhk ja mis peamine – mõni sai ahvena kätte, mõni isegi kaks ja tugevamad pistsid kotti ikka mitu tosinat.
Korraldajana on Rakvere Spordikeskus ja Sonda Vallavalitsus väga tänulikud osavõtjatele ning soovime edu kuni järgmise võistluseni – “Uljaste Suvetriibu 2008“, millega täpsemalt tegu, sellest juba hiljem.
Võitjatest siis rohkem suutis välja püüda Marko Abram – 110 ahvenat ning suurima ahvena püüdis Meelis Viikman – 160 grammi. Nagu ikka, lasid kalamehed suurema osa püütud kalakestest järve tagasi ujuma, kes ka kohe meid uuesti ootama jäid.
Turvalisuse kohalt oli ka viimane aeg võistlus läbi viia ning tuletan meelde, et selliste soojade ilmade jätkudes, ei soovitaks ilma julgestuseta kalastama jääle minna!
Kala kotti!
Allan Jaakus
…
Siin siis tulemused kirjas:
Mehed, rohkem triibusid:
1.Marko Abram-110
2.Aivar Kõmmits-98
3.Aivar Karpson-76
4.Enno Toomla-65
5.Marko Kinusaar-64
6.Meelis Viikman-45
7.Aleksei Rubljov-45
8.Sven Michelson-45
9.Arvo Sõrm-43
10.Mati Banhard-37
11.Rauno Tomson-25
12.Jaak Visnapuu-23
13.Roland Rink-19
14.Ahto Liviste-13
15.Juhan Lindre-12
16.Denis Zigadla-10
17.Oliver Sasmil (bad fish)-8
18.Ain Lindre-7
19.Raul Rattus-6
20.Aare Punga-5
21.Lambur Ruuben-5
22.Andero Joorits-4
23.Jaak Jõgioja-4
24.Allan Siil-3
25.Indrek Sulla-3
26.Kalev Ots-3
27.Tarmo Kürsa-2
28.Kaspar Mooses-2
29.Urmo Bersin-1
30.Heiki Ruberg-1
31.Siim Juhkov-1
Suurim triibu:
1.Meelis Viikman-160g
2.Roland Rink-134g
3.Rauno Tomson-126g
4.Sven Michelson-124g
5.Marko Liukonen-124g
6.Aleksei Rubljov-102g
7.Topka-76g
8.Andero Joorits-74g
9.Raul Rattus-64g
Naised:
1.Liina Juhkov- 4tk, suurim-70g
2.Elm õie-1
Eraldi toon välja Topka total kaalu – 136 g.:)
…
“ULJASTE TRIIBU 2008”-muljed
Ütleks, et positiivsed. Uljaste järv ja oos omaette vaatamisväärsus.
Pealekauba sai hulga mõnusaid kalamehi/naisi näha, värske õhu käes tiba vihma ja tuult trotsida. Meie pundi pääle seekord uhaa materjali kokku es saagi, a tühja sest. Padruuga päris üllatunud oli, et kalamehed sellised optimismi ja särtsu täis rahvas. Tänud ja jõudu edaspidiseks
korraldajatele ja ehk näeme veel.
Tänud Valgamaalt!
…. mis seal siis ikka, kena rahvaüritus oli, kus päris palju tuttavat
rahvast sai nähtud…..
Kahju et ilm selline oli, oleks ikka -5 olnud ja lumi jääpeal, siis oleks ka
ehk klalasaagid kenamad olnud.
ja nagu sa <Rakvere> lubasid, siis suvel saab jälle mõõtu võtta ! ?
ps. tnx korraldaja(te)le !
Tegelt oli ikka üks suur ja super üritrus!
Rahvast oli palju ja kõik tegelesid püügiga asjalikult. Kuigi endal jäi
teleka jaotamise juures asi nutusex siis minu nähes tõmmati päris
ohtralt kalu välja ja usun et need mehed kes olid lõpuni välja olid ka selle konkursi täisväärtuslikud osalejad. Edu kõigile ja olgem sünergine seltskond.
XXX
Talikalapüügi võistlus „Uljaste Triibu 2008“, 13.01.2008, pühapäeval kell 10.00.
Talikalapüük on meeli erutav!
Ahven on huvitav kala.
Kui mujal maailmas meie laiuskraadidel on talikalastus vägagi levinud, siis meie maakonna rahvas elab kui vutlaris, ega oska endale avada seda mitmekesist maailma meie ümber. Miks mitte teha selle põneva meelelahutusega algust just nüüd ning selle väljundiks olekski eeloleval pühapäeval korraldatav kalapüügi võistlus – „Uljaste Triibu 2008“?!
Ah, et miks just Triibu, sellepärast, et on olemas selline põnev asjapulk või kala, nagu seda on ahven. Kuna aga ahvenal üle selja jooksevad triibud, siis rahvapärasem hellitusnimi olekski triibu. Samas ahven on maitsev kala ja ka tark. Viimase õnge otsa meelitamine nõuab kalamehelt (tegelikult on kõik asjaarmastajad, olgu siis mehed või naised – kõik kalamehed) tugevat närvi, kannatlikkust ja kindlasti kavalust. Kõigi nende kolme omaduse summa korrutada ajaga annab aga kogemuse. Kogemus on nagu jalgrattasõit, oled kord juba omandanud, elad sellega kogu elu. Kalapüügi kogemus aga on kahtlemata üks huvitavamaid ja meeli köitvamaid üleelamisi, see on nagu sport – tekitab adrenaliini ning annab rahuloleva tunde saavutatust. Kui siia lisada veel juurde pingelang, ilus loodus, värske õhk ja liikumine, siis saaksimegi kokku ühe tervislikke eluviise hõlmava tegevuse.
Ahven on Eestis levinum siseveekogude kala, ta suudab isegi väga happelistes soolaugastes elada. Sellises keskkonnas muutuvad nad süsimustadeks kuraditeks ning triipe seljal on praktiliselt võimatu eristada, kuid liha seevastu on helevalge ja väga maitsev.
Ahven pannil.
Eemaldada 100-300 grammistel ahvenatel pea ja sisikond, soomused võivad jääda ning lisada kergelt soola ja kõhtu peita tükike võid. Pannile rändavad viimased kõhud ülesse poole nii umbes 6-8 tükki ja kinnise kaane all võimalikult madalal temperatuuril küpsetada omas mahlas 50 minutit, tuleb jälgida, et minimaalne praadimise protsess ikka toimuks. Selle tulemusena peaks jääma ahvena liha väga mahlaseks ning eralduma kergelt luudelt. Kuna ahvenal on suhteliselt vähe luid, siis on võimalik üsna väikeseid isendeid luuvabalt süüa. Tavaliselt õnnestub see kahvliga suurepäraselt, tuleb ainult peale küpsetamist kõht sabani laiali lükata ning sama saab ka küljeluudega teha. Nüüd kahvliküljega kergelt kahele poole liigutades haarate kogu maitsva sisu kahvlile ja edasi loomilikult suhu – oi kui maitsev!
Tark ahven.
See kala on juba loodud röövkalaks, kes sööb praktiliselt kõike mis liigub, seega kogemustega kalamees järgib sama põhimõtet – tuleb ületada barjäär huvitatuse ja apaatsuse vahel. Röövkala võib olla pilgeni end täis söönud, kuid kui kohtab atraktiivselt serveeritud just haiglaselt liikuvat saaki, ei ütle ta kunagi täiendavast magustiodust ära. Seevastu vastupidiselt lepiskala võib tundide viisi mingisugust rohelist adru endale sisse vedada sellise järjekindlusega, nagu oleks ta võlgu oma esiisadele.
Siit siis väike nõuanne ahvena püüdjatele: liigutage vahetpidamata sööta ja katsuge ta tema nina eest ära tõmmata. Ahven on uskumatult kiire ja täpse haaramisega ning jõuab söödale tahtmise korral väga kiiresti järele.
Vahel paneb mind imestama ahvena kavalus kasutada ära inimest oma toidu otsingutel. Seda saate ise vajadusel katsetada. Suvel liivase põhjaga ja selge läbipaistvusega rinnuni vees olles jääge seisma ning trampige jalgu vastu põhja. Viimasest tegevusest lähtudes ajate üles ilmatuma liivasodi ning loomulikult arvate, et ka kalad hirmutasite ära, aga oh ei, just vastupidi. Peagi, kui vesi on selginenud, avastate, et põhja peal istuvad kümned ahvenad ning ootavad ja ei karda mitte midagi. Aga miks nad peaksidki kartma, teie ise ju annate neile süüa, nimelt trampimisega lööte koos liivaga ülesse tuhandeid liivas peituvaid ussikesi ning mida rohkem te tambite, seda lähemale nad tulevad. Siit ka seos, miks ahvenad kolkimist ja tuuraga toksimist ei karda, seevastu lepiskalad ujuvad kiiresti eemale.
Tihti luusivad ujulate vahetus läheduses tuhanded ahvenad, kuid ujujatele jäävad nad märkamatuks, küll aga imestab samas sillal püüdev kalamees oma saagi rohkuse üle.
Lähme ahvenat püüdma!
Nüüd on siis võimalus seda kõike ise oma silmaga ja käega kogeda, nimelt toimub Rakvere Spordikeskuse ja Sonda Vallavalitsuse toetusel 13-l jaanuaril 2008 kell 10.00 Uljaste järvejääl ahvenate püügivõistlus „Uljaste Triibu 2008“. Sellest etendusest võib ise võistlejana osa võtta ja võib ka muidu uudistama loodusesse tulla. Praeguste külmadega on üsna korraliku jääkatte tekitanud ning seda väike sula enam ei lõhu.
Peale selle on Sonda Vallavalitsus välja pannud peaauhinnaks uue televiisori, arvutitehnikat ning Rakvere Spordikeskuse poolt veel lugematult teisigi põnevaid auhindu. Siinkohal tänaksin Sonda vallavanemat Andrea Eichet, kes minu ideest kahe käega kinni haaras ning kes ka võistlustele isiklikult kohale lubas tulla ja kes teab, võib-olla proovib samuti ühe triibu kätte saada.
Võistluste reeglitest siis lähemalt:
Registreerimine algab tund enne võistlust Rakvere poolses ujulas (seal on maantee laiem ning parem parkimisvõimalus), võistlus ise algab kell 10.00 ja kestab neli tundi, lõppedes 14.00
Osavõtutasu ei ole, kuna autokütus on niigi kallis.
Püük toimub kindlas sektoris, kuid piisavalt suures, et võistlejatel oleks ruumi.
Püüda võib ühe õngega korraga ja kalad pannakse igale võistlejale märgistatud kotti.
Arvesse lähevad ainult ahvenad, ehk rahvakeeli triibud.
Võidab see, kes saab rohkem ahvenaid nelja tunni jooksul.
Eriauhind suurimale ahvenale.
Info: Allan Jaakus, tel. 5072182, 3278203
Talipüügi võistlustel on enamasti varustuses talipüügiõng vajadusel rulliga, jõhv/nöör, mille otsas kirptirk. Viimane koosneb tinasulamitest ja konksust ning söödastatakse enamasti sääsevastsega, samas ei ole soovitav lisada kirptirgule mittelooduslikke osasid v.a. tinaosa ise ja ka selle mõõdud ei tohiks ületata 15 mm, millele lisandub üks konks. Võib ka kasutada tina- konks eemal asetsevat versiooni, kuid ahvena püügil ei taha selline rakendus efektiivne olla.
Kuna vahel võtab ahven meelsamini sikutit/tirku, siis meie arvates on Uljaste Triibul mõlemate variantide võimalus lubatud, küll aga pole võimalus elussöödaga püügiks ning mitme vahendiga korraga.
Uljaste järvest lähemalt:
Järv on üsna läbipaistva veega ja sügav. Kunagi oli väga kalarikas, kuid paarkümmend aastat tagasi arvatavasti lõhkamistööde, raudtee vibratsiooni tagajärjel pääses tohutu hulk maagaasi põhjamudast välja, kirjeldati isegi kümne meetri kõrgust veesammast, mille tulemusena hukkus suurem osa kalastikust. Kuna ahven suudab elada üsna happelises keskkonnas, siis see oli peaaegu ainukene kalaliik, kes selle katastroofi üle elas. Viimasel ajal on ahven suureks paisunud, üllatuslikult istub suurem osa neist 3-4 meetri sügavusel. Olen selle üle pead murdnud, arvatavasti üheks põhjuseks talvel hea läbipaistvusega vesi.
Kohtume siis 13.01.2008 enne kella kümmet Uljaste järve ääres, kaasa võib võtta kogu pere, loodus on seal ilus ning väike ümberjärve matk ei tee samuti liiga, Allan Jaakus.
Lisaks sellele kutsume spordisõpru Rakvere Spordikeskuse korraldatavale sarja „Tund Tervisele“ esimesele etapile Palermo suusaradadel 27. jaanuaril algusega kell 17.