Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumis on avatud uued näitused:
1. Spordiajaloo näitus, pühendatud Kohtla-Järve Spordikooli
moodustamise 50 aastapäevale. Näituse presentatsioon on 12.
novembril kell 16.00. Näitus on avatud kuni 12. detsembrini 2002.a.
2. Arvo&Anu Auna isikunäitus “Hetkemeeleolud”. Presentatsioon
13.novembril kell 16.15. Samas toimub ka väike vestlus-loeng
kunstiteemadel. Näitus avatud kuni 23.novembrini 2002.a.
Arvo Aun
Narva lahing 20. novembril 1700
Alljärgnev ei ole traditsiooniline Narva lahingu analüüs, vaid on ära toodud rida Narva sõjakäigust ja lahingust osavõtnud Rootsi sõjavaäelaste päevaraamatulisi märkmeid. Aluseks on F. G. Bengtssoni “Karl XII” (Levland 1935), R. K. Massie “Peter the Great” (1980) ja “Kõik Narva” (Põhja Kodu kirjastus 1921).
Karl XII maabus oma sõjaväega Pärnus 06.11.1700. Rootsi armee koondumispunkt oli Rakvere. Esimesena saabusid Rakvere ümbrusesse rootslaste Soome ja Liivi ratsaväe luureüksused kindral Otto Wellingki
juhtimisel, kes varsti pidasid löömingu Seremetjevi tserkessi hävituspataljonidega. Wellingk kirjutas oma päevikus: “Venelased käitusid juba algusest peale ammu tuntud viisil – kõik elavad löödi maha, kus seda sai teha ilma ohuta, laibad kaevati haudadest välja, sõrmused ja muud hinnalist otsides, ja lapsukesi pisteti aiateibasse või visati tulle.”
Pada mõisast kirjutas aga kapten Bellinhausen: Mõisahooned on venelaste poolt täielikult purustatud. Püha Niguli kirik on tühjaks riisutud, altar ja kõik maalid, uksed ja kapid tükkideks raiutud, kellamees lamab põrandal surnult, nina, kõrvad ja üks käsi ära lõigatud, keel suust välja rebitud, jalad ja käed kuumade tangidega puruks näpistatud, nii et ta näeb üpris armetu välja.”
18.11.1700 ööbiti Perjatsi väljadel. Kindlustustööde leitnant Hochmuth kirjutas: “Meil puuduvad ka kõige algelisemad mugavused. Oleme “mudalaagris”. Savi on meil põlvini, vihm on jääkülm, öö läheb mööda püstiseistes. Nii mehed kui ka loomad on saanud süüa ainult igal teisel päeval, maa on toidust tühi.”
Järgmise päeva pärastlõunal jõuti Laagna mõisa varemetesse, kus veedeti viimane öö enne lahingut. 20. novembri hommikul marsiti Narva ette
Härmamäele, kust uuriti vaenlase kindlustusvöödnit. Rünnaku algusest
kirjutas leitnant Karl Wrangel järgmist: “Kui armeele oli tehtud selgeks rünnaku kord, hakkasid mehed suurele väsimusele vaatamata hüüdma, et jumala abiga tasuvad nad vaenlasele enne õhtut kätte kõik need kannatused, mis nad pikal marsil on pidanud taluma, ning meestele tuli sisse nagu uus elu.”
Rootsi diviisid marssisid vaenlase poole, kes neid pideva tule all hoidis, aga mis mitte väga hävitav ei olnud. “Kui olime 20 sammu kaugusele vaenlasest, jäime seisma ja lasime kogupaugu, ja lumi venelaste ees läks punaseks. Nad langesid kui rohi vikati ees. Siis me hüppasime nende sekka, mõõk käes, ja küll oli see siis üks hirmus veresaun”.
Venelaste rinde vasak tiib kindral Weide juhtimisel pidas kõige kauem vastu. Boriss Seremetjev oli rootslaste ratsaväe poolt põgenema löödud, ning kihutas hobustega jõkke, kus vool vähemalt 1000 meest ja ratsut Narva koskedest alla viis. Kindral Weide saatis Rootsi kuningale järgmise sõnumi: “Me oleme lahutatud oma armeest ja kuigi valmis võitlema viimse veretilgani, me lubame, et kui mõlemapoolsed tingimused mõistlikud on, siis oleme nendega nõus”.
Narva lahing lõppes õhtul pimedas Vepsküla all tulise löömaga. Karl
XII ise, olles lahingus kaotanud ühe oma sääriku, oma mõõga ja hobuse, juhtis paar kahurit vaenlase ette, kes lõpuks puruks laskmise ohus alla andis.
Allaandjate seas oli ka Vene vägede ülemjuhataja Austria hertsog de Croy, kelle alistumiskõneks oli lause: “Kurat ise võib niisuguste sõduritega sõdida.” Ei tea, kas see ütlus käis venelaste või rootslaste kohta.
Kaks pärast lahingut ratsutas Karl XII paraadi korras Narva.
Rootsi armee ülemjuhataja on kirja pannud järgmised read: “Kuningas põlvitas Johannese kiriku ees ja tänas selle armu eest, mida Jumal talle ja tema sõduritele näidanud oli.”
Selline oli Rootsi poole sõdalaste nägemus võiduga lõppenud Narva
lahingust.
Kanadas elava Ralf Kalli kirjalikke ülestähenduste alusel Arthur Ruusmaa
Postimees. 11.11.2002
| Aasta isa on Arne Mikk |
| ETA 11. november 2002 5:45 |
|||
Eesti Naisliit valis tänavuseks aasta isaks Rahvusooperi kunstilise juhi Arne Miku, kes on üles kasvatanud kolm poega ning on seitsme lapselapse vanaisa. Eesti Naisliit valis tänavuseks aasta isaks Rahvusooperi kunstilise juhi Arne Miku, kes on üles kasvatanud kolm poega ning on seitsme lapselapse vanaisa. Arne Mikk on Rahvusooper Estonia loominguline juht ja Eesti Muusikaakadeemia dotsent. Mikk on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia 1961. aastal laulu erialal. Alates 1952. aastast on ta töötanud Estonias esialgu koorilaulja, hiljem kirjandusala juhataja, lavastaja assistendina ning peanäitejuhina. Lavastajana töötab ta Estonias aastast 1970. Arne Mikk on ka Estonia Seltsi esimees. Aasta isa tiitli andis Eesti Naisliit Estonia kontserdisaalis välja viiendat korda ja traditsiooniliselt andis Ingrid Rüütel aasta isale tänutäheks üle ka “Kalevipoja” raamatu. 1998. aastal valiti aasta isaks nelja tütre isa Eduard Jaansen Sauga vallast Pärnumaalt, 1999. aastal Tallinna Tehnikakõrgkooli prorektor, kuue lapse isa Enno Lend, 2000. aastal nelja last kasvatav Viljandi Kultuurikolledz^i toru- ja lõõtspilliõpetaja Ants Taul ja eelmisel aastal Järvamaa Albu valla talupidaja, nelja lapse isa Aare Kabel. Naisliidu esinaise Siiri Oviiri sõnul tähistatakse isadepäeva tunnustamaks ja väärtustamaks isa rolli perekonnas. Oviiri sõnul valitakse aasta isaks Eesti Vabariigi kodanik, kelle perekonnas kasvab või on üles kasvanud vähemalt kaks last ning kes on nii ametitöös kui laste kasvatamisel ja koolitamisel heaks eeskujuks ka väljaspool perekonda. |
|||
 |
|||
Hirvo Surva sündis 2. juulil 1963. a. Kooliteed alustas Kohtla-Järvel. Koorijuhtimise erialal lõpetas 1982. aastal G. Otsa nim. Tallinna Muusikakooli (S. Melliku klassis) ja 1990. aastal Eesti Muusikaakadeemia (professor Ants Üleoja klassi). Olnud Eesti Rahvusmeeskoori ja Teaduste Akadeemia Meeskoori dirigent, samuti juhatanud teisi koore. 1993.aastast on Virumaa Poistekoori ja 1994. aastast Eesti Meestelaulu Seltsi Poistekoori peadirigent. 1989. aastast on G. Otsa nim. Tallinna Muusikakooli koorijuhtimisõppejõud. 1990. a. võitis vabariikliku noorte koorijuhtide konkursi. Olnud üldjuhiks laulupidudel alates 1991. aastast
Lõviosa ajast kulub isal tööle
Eraettevõtja ja viie lapse isa Tiit Mülla (36) on üks neist perekonnapeadest, kes täna koos Lääne-Viru Suurte Perede Ühendusega isadepäeva peab.
Ühenduses on ta transpordifirma omanikuna hinnatud abimehi, kes siis, kui vaja kedagi või midagi vedada, oma bussile hääled sisse lööb.
Kui suur teie pere on?
Abikaasa Aimi, tütar Kätlin, kes on 17 ja õpib Rakvere Gümnaasiumis, Kristel saab 16 ja õpib Kunda Ühisgümnaasiumis, poolteiseaastane Marleen on kodus. 12-aastane Veiko käib Rakvere Põhikoolis ja kahe-poolene Madis on samuti ema hooles.
Teie vanematel ja noorematel lastel on suur vanusevahe.
Kolm last olid abikaasal juba esimesest abielust, kaks nooremat on ühised.
Kas võõrasisa seisus on tekitanud peres ka mingeid probleeme?
Siiamaani küll mitte. Mulle lapsed meeldivad, olen bussiga aastaid õpilasi kodu ja kooli vahet vedanud.
Probleeme aga tuleb peres ikka ette. Vahel siginevad lastele näiteks sellised tuttavad, kes halba mõju võivad avaldada.
Mida sel juhul ette võtate?
Eks tuleb noortega vestelda. Ega ühegi sõbra suunas ju näpuga näidata tohi.
Kuidas praegust turumajanduslikku aega hindate?
Selleks tuleb vaadata tahapoole, sinna, kust tulime. Siis oli palgapäev teada ja sel päeval sa raha ka said. Nüüd pole see kindel, inimesi võib ootamatu koondamine oodata.
Aga eks praegu saa maailmas ringi vaadata, ennast paremini harida. Ellu ja töösse suhtumisel on paljud inimesed oma hinnangud endisest ajast kaasa toonud.
Kui palju kodus rahast juttu tuleb?
Mina rõhutan ikka, et ega keegi kuskil raha niisama anna. Tuleb ennast üles töötada. Elus peab eesmärke olema, olgu need siis suured või väikesed. Kõik ei tarvitse küll täide minna.
Ise alustasin firmaga vene aja lõpus vaid 500 rublaga, polnud kelleltki tuge leida.
Kas vahel ei teki ebakindlust, et tulevikus ei jõua näiteks kõiki lapsi koolitada?
Keskhariduse jõuab ikka anda. Ja kui tahetakse edasi õppida, leiab ka võimalusi. On ju olemas stipendiumid.
Aga sel asjal on minu arvates mõtet siis, kui õppida tahetakse.
Ja mida teha siis, kui ei taheta?
Tuleb tööle minna. Peaasi, et noor inimene õpiks olukorda õigesti hindama, tööta ei jõua kuhugi.
Kuidas lastele linnakorteris rakendust leida?
Tüdrukud saavad ema aidata, pesu pesta, koristada. Vanemad lapsed vaatavad meil hea meelega ka väiksemate järele. Vähemalt oskavad tulevikus oma lastega ringi käia.
Pojale on suvel võimalik tööd leida enda juures firmas. Mõnikord noored imestavad, et töö eest saadakse vaid paarkümmend krooni tunnitasu. Olen siis selgitanud, et praegu teevad inimesed selle raha eest tööd päevast päeva, kuust kuusse. Kuigi, nojah, mõni töllerdab niisama ringi, ei tee üldse midagi.
Kõneldakse, et laste kasvatus algab kodust.
Seda pole vist mõtet rõhutada. Kodus elatakse igapäevast normaalset elu, kõigil on omad tööd ja kohustused, ka lapsed näevad, mida vaja teha. Kui uude korterisse, viiendale korrusele kolisime, aitasid kõik kaasa. Mõnel oli ka vaid pisike pamp käe otsas, aga see oli ikkagi ära toodud.
Kuulute ka suurte perede ühendusse?
Astusime liikmeks sellepärast, et käia ja osaleda ettevõtmistel. Lapsed saavad teiste perede lastega tuttavaks, ühesõnaga suhtlemise pärast.
Paljud suured perekonnad elavad maal ja ega neil ole alati võimalust üheskoos kuskil mujal käiagi, kui ühenduse ettevõtmistel.
Kui palju teil on vaba aega perega koos olla?
Ega eriti ole. Hommikul vara lähen tööle ja õhtul tulen. Aga vahel saan päeva ajal kodust läbi käia.
Kui palju perega koos puhata saate?
Ma ei mäletagi, millal viimati puhkasin. Selleks ei ole enam aega jäänud.
Nii palju on vaja teha. Näiteks hakkasin juba kümme aastat tagasi maal maja ehitama, mis on veel siiani pooleli.
Tihti kõneldakse sellest, et riik peaks lastega peresid rohkem aitama.
Riik võiks toetada lastele hariduse andmist. See raha, mis perede toetamiseks praegu antakse, on ju pisike. Rahalist külge ma siiski eriti rõhutada ei taha. See ei tähenda, et raha muidugi küllalt oleks. On hetki, mil seda üldse ei ole. Ma ei ole kindel, kas ma eraettevõtjana üldse suudan oma vanaduspäevad kindlustada.
–>Eevi Kuht
eevi@virumaateataja.ee
Ei saa Urmas Laht pidada oma sõna ega jätta viimata vallasiseseid küsimusi tema silmis tema suhtes mitte erapooletu Virumaa Teataja veergudele (30.10.2002.a. – “Avalik avaldus”) – järelikult olen ka mina sunnitud lehelugejatele selgitama tegelikku olukorda, sest vale ei või jääda viimaseks sõnaks.
Läbimõeldud “äkkrünnak” notari juurde
Alustan Vihula vallavalitsuse edutust katsest, “äkkrünnakust” notari juurde maa ostu-müügilepingu sõlmimiseks Laht, Urmasega, millest oli juttu Virumaa Teatajas 23.10.02.a. Miks oli aga kinni pandud veel aeg samal päeval, veidi hilisemaks ja teise notari juures maa ostu-müügilepingu sõlmimiseks? On ilmselge, et Urmas Laht soovis maa kohe edasi müüa, seda siis juba heausksele inimesele ja keegi ei usu, et see oleks toimunud ostuhinnaga, vaheltkasu saamata. Kui suurega, jäägu asjaosaliste teada. Kuhu jäid siis Vihula valla ja Võsu suure patrioodi omakasupüüdmatud soovid?
Mitte kuidagi ei saanud avalikkusele selguda, et mina soovin ise osta selle kinnistu paari miljoni krooni eest, sest sellist mõtet mul ei ole olnud ega saa ollagi – olen enesele alati aru andnud oma võimalustest ega soovi valetada. Mul on nelja kinnistu peale (endine talu asetses kuuel lahustükil) kokku 6,1613 ha maad, kusjuures vaid kaks neist on elamumaad. Ma ei pea Laht, Urmase soovi järgi kohe ära müüma mulle äsja tagastatud esiisade maad – ka mina tahan tulevikku paremana ette näha.
Olen väga liigutatud Laht, Urmase suuremeelsest loobumisest oma olematust ostueesõigusest – seda tal ei ole kunagi olnud ega ole ka nüüd. See on järjekordne näide täielikust võhikust seaduste ees. Kindlasti teen vallavolikogule ettepaneku tühistada Pääsu kinnistu otsustuskorras müümise (minu veendumuse kohaselt ebaseaduslik) otsus ja panna kinnistu uuesti avalikule enampakkumisele, nagu oligi varem ette nähtud, ja seda veel enne kohtuprotsessi.
Mina tahan takistada seadusetust
Mis puutub artiklis mitmekordselt võimendatud kaebamistesse, võin kinnitada, et alati olen volikogu liikmena teinud suurt tööd, püüdes vallas või volikogus tõestada mõne tehingu, vastuvõtmisele tuleva otsuse jne seadusetust enne, kui olen sunnitud pöörduma teiste instantside poole.
Vaid paari asjaosalise jäärapäisuse või omakasu, osa volikogu liikmete mugavuse või mõttelaiskuse tõttu küsimuste arutamisel ja hääletamisel on tulnud abi otsida väljastpoolt ja seda olen enamasti ka saanud – tulemuseks oligi ebaseaduslike otsuste tühistamine, seaduslikkuse taastamine.
Väide, et 800 000 krooni saamatajäämine seiskab kõik vallas käivitunud ja käivituvad projektid, on väär, sest niikuinii ei olnud raha nende jaoks täielikult eelarves ette nähtud ja volikogu uuel koosseisul koos uue vallavalitsusega seisab ees tõsine töö vajaliku raha leidmiseks.
Inimene, kes ei austa Riigikogu poolt ja tema enese osavõtul kehtestatud seadusi ja neist tulenevaid õigusakte, vaid rikub neid ja õhutab ka teisi seda tegema, tuleb hoida Toompealt hästi kindlalt ja kaugel eemal – las kuulab parem oma praeguse kodulinna Rakvere Ööbiku tänava koduaias ööbikuid.
Hoidku Jumal Eestimaad selliste omakasupüüdlike ja valelike poliitikute eest!
Leo Luus, Vihula vallavolikogu liige
Tapa kaevud enam nii palju kütust ei anna
 Tapalasel Aili Valdarul tuleb puhast vett tuppa viia värava tagant. |
Lennukikütusest reostatud kolme Tapa Piiri tänava kaevu puhastamine on lõpetatud, neist kahe omanikud saavad jälle olme- ja majandusvett oma kaevust.
Hetkel on seis niisugune, et kahele puurkaevule on pumbad tagasi paigaldatud, kuid ühe lõplik remont veel tegemata.
Hädas olnud inimesed saavad oma kaevude vett kasutada olme- ja majapidamisveena, joogivett sealsetele elanikele veetakse.
Puhastatud kaevust ei tule vett tilkagi
Tapa Piiri tänav 5 majas elav Aili Valdaru väitel ei tule tema kaevust pärast puhastamist ja pumba tagasipanekut vett tilkagi. Lähinaabritel pidi asi korras olema.
“Proovime veel kord,” oli kaevuomanik nõus. Pärast mõningat tühja töötamist jõudis mõni klaas sogast ja nafta järgi lõhnavat vett ka üles, kuid pumbasüsteemis või mujal on viga. Varem nii kütuserikas kaev ei taha enam anda ei lennukikütust ega vett.
Majavaldaja rääkis, et ta ise pumpas kütuserikast vett enne pärisspetsialistide tulekut välja vähemalt 300 liitrit, seda viisid omale naabridki.
“Ma tahaksin oma kaevu ikka kevadeks korda saada,” kuulutas mureliku olekuga perenaine.
Aili Valdaru kinnitas, et joogivett tuuakse neile regulaarselt kolm korda nädalas: esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel.
Kaevudest lennukipetrooli välja pumbanud AS-i Maves geoloogiainsener Eik Eller ütles, et aruanne tehtud tööde kohta jõuab Tapa linnavalitsusse juba lähipäevadel.
Piiri tänav 5 kaevu kohta arvas ta, et seal ja teisteski lähinaabrite kaevudes napib praegu lihtsalt vett. “Meil on lepingus punkt, et kui olukord Piiri tänav 5 kaevus kevadeks ei muutu, tõstame me torud uuesti välja,” lausus ta.
Veeseire ja ehitus peavad jätkuma
Tapa linna ehitus- ja keskkonnaosakonna juhataja-nõuniku kt Jaan Viktor ütles, et AS Maves on tööd lõpetanud ja praegu ootab ta kütust välja pumbanud firmalt raportit.
Lepingu järgi tuleks see linnavalitsusele esitada 1. detsembriks, kuid Viktori teadmisel peaks see linnavalitsusse jõudma varem.
Lisaks nimetatud kolmele puurkaevule tehti 70 linna kaevule seire, st uuringud ja analüüsid ning pumbati vajaduse korral petrooli välja.
Juba tööde käigus langes üleüldise kuivuse tõttu ja muudelgi põhjustel põhjavee tase ning petroolireostus tuli tagasi.
Jaan Viktori kinnitusel peavad kaevude veeseire ja ühisveevärgi ehitustööd Tapal jätkuma edaspidigi, sest lennukikütust on raudteelinna maapõues ilmselt niisugused varud, et kunagi ei või ette teada, mis juhtub.
Uuringute järgi pole põhjaveereostus Tapa linnale nii tähtsa Moe veehaardeni jõudnud.
ÜLE TONNI KÜTUST:
Puhast petrooli pumbati Tapa Piiri tänava puurkaevudest välja 439 liitrit, seire all olnud kaevudest 286 liitrit, seega kokku 735 liitrit. Viimasele lisandub 300 liitrit lennukikütust, mida pumpasid välja Piiri tänav 5 elanikud.
Allikas : AS Maves
–>Valdo Einmann
valdo@virumaateataja.ee
8.november 2002.a.
Eesti Elektrijaama 8.ploki ja Balti Elektrijaama 11.ploki
renoveerimisprojekti piiriülese keskkonnamõju hindamise lõpparuande kohaselt
paraneb Narva linna ja selle ümbruskonna õhukvaliteet, samuti on projekti
tulemusena võimalik täita rahvusvahelisi leppeid saasteainete piirmäärade
osas.
Narva Elektrijaamade keskkonnajuhi Arvo Tordiku sõnul
on aruande kohaselt pärast elektrijaamade renoveerimist väävli ja lendtuha
sadenemise vood 2-20 korda ja kohati rohkemgi alla saastetaseme kriitilisi
väärtusi, samuti tunduvalt alla Eestis kehtivaid saastetaseme piirväärtusi.
“Peale keskkonda saastavate heitmete vähenemise ja üha karmistuvate
keskkonnanõuete täitmise võimaldab Narva Elektrijaamade katelde
renoveerimisprojekt tõsta energiatootmise efektiivsust, samuti
moderniseerida Narva linna kaugkütte- ja soojusvarustuse süsteemi,” ütles
Tordik.
Narva Elektrijaamade keskkonnamõju hindamise lõpparuande kohaselt vähenevad
renoveerimisprojekti tulemusena märkimisväärselt vääveldioksiidi ja lendtuha
kontsentratsioonid välisõhus ja koos sellega nende emissioonide edasine
hajumine Soome ja Venemaa suunas.
Lõpparuande järeldusena võib AS Narva Elektrijaamade renoveerimise
eelprojektid võtta aluseks elektrijaamade ümberseadistamisele, mis võimaldab
lõppkokkuvõttes sulgeda moraalselt ja tehniliselt vananenud Balti
Elektrijaama vana tüüpi katlad ja oluliselt vähendada Narva Elektrijaamade
keskkonnamõju.
Eesti Elektrijaama 8.ploki ja Balti Elektrijaama 11.ploki
renoveerimisprojekti piiriülese keskkonnamõju hindamise lõpparuande on
kinnitanud keskkonnaminister Heiki Kranich.
Keskkonnamõju hindamise teostasid TPÜ Ökoloogia Instituudi Kirde-Eesti
osakonnajuhataja vanemteadur Valdo Liblik, TPÜ Ökoloogia Instituudi teadurid
Aavo Rätsep ja Margus Pensa, TTÜ Soojustehnika vanemteadur Hendrik Arro,
keskkonnafüüsika doktor Marko Kaasik ja TPÜ Ökoloogia Instituudi insener
Kaiu Maalma.
Uudised
Rakvere külaline kiidab linna ilmet
Rakvere külaline kiidab linna ilmet
Iga-aastases uuringus “Eesti linnad külalise pilguga” tunti huvi Eesti kümne suurema linna külastatavuse ja külastatavuse põhjuste vastu, samuti paluti anda hinnangud nende linnade erinevatele külgedele.
Selgus, et Rakverel on õnnestunud oma mainet viimasel ajal oluliselt parandada.
Rakvere hoiab seitsmendat kohta
Nii eelmisel kui ka sel aastal on Rakvere oma üldhindega kümne linna seas seitsmendal positsioonil, suur hüpe tehti aga just 2001. aastal võrreldes 2000. aastaga, kui keskmise hindega mööduti Võrust ja Paidest.
Kõrgemaid hindeid andsid Rakverele keskmisest sagedamini just naised, 15-19- ja üle 60-aastased, alg- või põhiharidusega inimesed. Kokku küsitleti ligi tuhandet inimest.
Eestimaa kümne suurema linna puhul pälvivad uuringujuht Liis Tuuksami sõnul tervikuna enim kiitvaid hinnanguid haljasalade ja parkide korrashoid, samuti linna üldine välisilme ning vaatamisväärsused. “Samad tegurid on kõrgelt hinnatud ka Rakvere puhul,” ütles Tuuksam.
Sarnased on enamiku linnade puhul ka need küljed, millega kõige vähem rahul ollakse – peaaegu mitte üheski linnas ei olda rahul tänavate ja teede seisukorraga. Halvaks peetakse nende olukorda ka Rakveres.
Võrreldes kõikide vaatlusaluste linnade keskmisega on Rakvere saanud kõrgemaid hinnanguid parkimiskorralduse, söögi- ja majutuskohtade ning ka turvalisuse eest. Samas ei ole Rakvere nende omadustega linnade pingereas ka päris esimeste seas.
Kuigi üldiselt on linnas olukord paranenud, heidetakse tänavu mullusest rohkem ette väheseid üritusi ja teede-tänavate korrasolekut.
2001. aasta septembrist 2002. aasta septembrini külastas Rakveret neljandik Eesti elanikkonnast, sama paljud on külastanud näiteks ka Viljandit.
Rakvere külastajate seas on keskmisest enam kuus ühe pereliikme kohta üle nelja tuhande krooni saavaid, Virumaa ja Kesk-Eesti elanikke.
Vanusegrupiti külastajate seas olulisi erinevusi ei esine, küll on külastajate seas vähem üle 60-aastaseid inimesi.
Rakvere külastamise sagedasemad põhjused on Liis Tuuksami sõnul tuttavate ja sugulaste külastamine, kuid ka ametiasjade ajamine. Vanusegrupiti on linna külastamise põhjused erinevad. Kui tuttavate ja sugulaste juures käivad teistest enam just noored, siis komandeeringreisidel 30-49-aastased.
Maakonnakeskus kui ostuparadiis
Tuuksami sõnul on Rakvere võrreldes teiste vaatluse all olnud linnadega keskmisest sagedamini nii ametiasjade ajamise koht kui ka ostureiside sihtpunkt.
Rakvere senine linnapea Matti Jõe oli linna suhteliselt heast positsioonist meelitatud. “Eks see ole järjekindla töö tulemus ning näitab meiepoolset ettevõtluse toetamist ning turismiobjektide korrastamist,” märkis täna ametist lahkuv Jõe.
Just Matti Jõe oli ihu ja hingega ka tänavu suvel Vallimäele püstitatud tarvaskulptuuri projekti taga ning ta leiab, et palju vastakaid arvamusi tekitanud ürgveise kuju tõi tänavu linna oluliselt rohkem inimesi kui varasematel aastatel.
Andra Petrova Rakvere Turismiinfokeskusest ütles, et ta ei oska öelda Rakveres käinute arvu, ent infokeskuses käis tänavu küll oluliselt rohkem inimesi kui varem, ka tema kinnitas, et väga paljusid huvitab tarvaga seonduv. “Põhilised küsimused, millega infokeskusesse pöördutakse, on selle kohta, mida Rakveres ja maakonnas saab vaadata, kus saab ööbida ning süüa,” ütles Petrova.
Kuid küsitakse ka kaupluste järele. Seda, et Rakvere tuntud ostuparadiis on, näitavad ju ka laupäevased tunglemised linna kümnetes kauplustes, mida aina juurde tuleb, ning autodest umbes keskväljak.
–>Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee