Valetades kaotas Moskva võidetud lahingu
Kolmapäev 30.10.2002
Sadade pantvangide võidukas vabastamine ähvardab pöörduda Venemaa juhtkonna poliitiliseks läbikukkumiseks: võimud ei ole nelja päeva jooksul selgitanud, millist üle saja inimese tapnud gaasi kasutasid eriüksused, ning vale on ametlik info, nagu olnuks rünnak vältimatu, sest terroristid hakkasid tapma pantvange.
- Vene minister: pantvangikriisis kasutati fentanüüli
- Vene poliitiku hinnangul tuleks ohu korral naaberriikidele anda ennetavaid raketilööke
- Taani jättis Zakajevi kaheks nädalaks vahi alla
- Moskva rünnakul kasutatud gaas võib olla halotaan
- Pantvangikriis ei toonud Tshetsheenia rahukõnelusi lähemale
- Möödunud ööl suri Moskva haiglates veel kaks endist pantvangi
- Moskvas on arreteeritud kümneid inimesi
- Taani arreteeris Tshetsheenia presidendi esindaja
- Põhjamaade Nõukogu rääkis Tshetsheeniast
- Putin oli pantvangikriisile lõpu teinud gaasiründe heaks kiitnud
Moskva mattis esimesi pantvangidraama ohvreid
«See on võimude ametlik selgitus, tegelikult ei olnud mingeid mahalaskmisi – ainult ähvardused,» ütles muusikali «Nord-Ost» produtsent Georgi Vassiljev, üks neist, kes koos 800 inimesega kaks ja pool ööpäeva Tshetsheeni sõja lõpetamist nõudvate terroristide vangistuses viibis.
Nii kummutas ta oma nimekaimu, Vene asesiseministri Vladimir Vassiljevi sõnad, et eriüksused pidid Dubrovka teatrimaja ründama, sest terroristid alustasid pantvangide mahalaskmist ja osa pantvange üritas põgeneda.
Rünnakuks libaettekääne
Terroristid tapsid tõesti ööl vastu laupäeva mitmekordsest valveahelikust kuidagiviisi läbi hiilinud mehe, kes läks pantvangistatud teatrisaali otsima oma poega. Hiljem tahtis üks hüsteeriasse sattunud pantvangidest joosta keset saali seisnud 50-kilose pommi juurde, teda tulistades haavasid terroristid veel kahte inimest.
Aga Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) eriüksused Alfa ja Võmpel alustasid laupäeva hommikul pool viis rünnakut eelkõige sellepärast, et Venemaa president Vladimir Putin otsustas terroristidele mitte millimeetritki järele anda ega arutada poole sõnagagi Tshetsheenia teemat.
Kui võimud ütlesid hiljem, et täitsid kõik terroristide nõudmised, siis ei ole see tõsi. Terroristid nõudsid ka näiteks Putini teleesinemist, mis jäigi neil nägemata.
Miks Vene võimud siis hämasid ja otsisid libaettekäändeid õigustamaks rünnakut, mida ei pidanukski õigustama?
Vene siseministeeriumi kõrge ametnik ütles eile Postimehele, et pärast seda, kui terroristid sundisid pantvangide omaksed korraldama reedel Tshetsheeni sõja vastase miitingu, sai võimudele selgeks: mida edasi, seda alandavam.
«See tuli lõpetada ja ainus võimalus oli erioperatsioon,» ütles ta. «Kuid seda ei saanud avalikkusele öelda, sest oleksime sattunud kohe pantvangide omaste kriitika alla, nemad kartsid rünnaku tagajärjel ahelplahvatusi ja kogu kultuuripalee kokkuvarisemist.»
Gaasi asjus salatsevad
Ometi olnuks rünnakujärgne aus tunnistus – Venemaa ei pea teatrisaalitäie inimesi vangi võtnud terroristidega läbirääkimisi – selge nii välisilmale kui arusaadav ka siseriiklikult, kus tugevnenuks Kremli tugeva võimu maine.
Kaks päeva ei andnud eriteenistused vastust küsimusele, kas pantvangide vabastamiseks kasutati gaasi. «Me kasutasime erivahendeid,» ütles aseminister Vassiljev laupäeval, kui kõik ajakirjanikud juba teadsid, et Dubrovka teatrimaja saal pumbati esmalt täis tugevatoimelist uinutavat gaasi ja alles siis astusid lavale snaiprid, automaaturid ja kõik teised.
Vene presidendi nõuniku ja infovalitsuse juhi Sergei Jastrzhembski üleeilsed sõnad Eesti ajakirjanikele – et pantvangide vabastamist ettevalmistanud staap ei osanud prognoosida gaasi nii ränka mõju, mis lõpeb üle saja inimese surmaga – olid üllatavad, sest Vene ajakirjanikele ei ole ükski ametiisik midagi nii otsekohest öelnud.
Eilne päevaleht Moskovski Komsomolets kirjutas kümnesse: «Ettevalmistus rünnakuks oli hea. Ettevalmistus mürgitatute ravimiseks – halb.»
Ometi tundsid terroristid rünnakut ette. «On aeg alustada palvetamist,» ütles tund enne hallikas-rohelise udu saali laskumist pantvang Alla Ilitshenko kõrval valvanud tshetsheenitarist suitsiiditerrorist, kelle keha ümber oli seotud lõhkeainevöö.
Gaas ei levinud teatrisaalis ühtlaselt ja enamik neist, kes istus eespool kaheksandat pingirida, on surnud. Rünnak kestis kokku ligi kaks tundi ja lõikustel narkoosina kasutatava uinuti kuni viiekordne üledoos oli 56 tundi näljas, janus, liikumatult toolidel istunud ja stressis inimestele ränk katsumus.
Võikad kaadrid
Päästjad ja meedikud ei teadnud, millist gaasi kasutati, ning suures segaduses ei süstitud kõigile pantvangidele vastumürki. 14 haiglasse viidi ligi 700 inimest, kellest paljud olid alguses teadvuseta, seetõttu ei olnud kannatanute nimekirja ja nende sugulased olid haiglaväravate taga teadmatusest ahastuses.
Vene ametiisikud vajutavad eriüksuste rünnakust rääkides põhiliselt ühele nupule: Alfa ja Võmpel said hakkama ainulaadse operatsiooniga ning tegid seda väga vapralt.
Kindlasti on see nii, sest ükski suitsiiditerrorist ei jõudnud end koos pantvangidega õhku lasta. Aga miks pidi FSB andma telekanalitele suures plaanis filmitud videopildi gaasist uimastatud ja eriüksuslaste kuulidest tapetud tshetsheeni võitlejate leskedest, kes olid nüüd tulnud Venemaale tapetud vendade ja meeste eest kätte maksma?
Ja miks oli vaja panna terroristide tapetud juhile Barajevile kätte konjakipudel ja seda kui mõjusat detaili pikalt näidata – kuigi ei saa ju snaiprist tabatud inimene kukkuda selili nii, et talle pudel püstiselt katte jääb?
Vastus on lihtne. Nii tahtsid eriteenistused pakkuda rahvale rahulolu, et terroristid on tapetud ja halvad karistuse saanud. Nii lootsid nad nõrgendada inimeste möödapääsmatut nördimust, et pantvangide vabastamiseks kasutatud uinutav gaas võttis üle saja ohvri. Ja kahjuks ei rääkinud nad ridagi sellest, mis Tshetsheenias tegelikult toimub ja et sõjalist lahendust seal ei saa enam kunagi olema.
Avalikkust ei usaldata
«Olen kindel, et 90% meie lugejatest tahtis neid fotosid näha,» põhjendas Venemaa suurima levikuga päevalehe Komsomolskaja Pravda peatoimetaja Vladimir Mamontov tapetud terroristide piltidega topeltkülje avaldamist esmaspäeval.
Laipade laustirazheerimist kritiseeris aga keskvõimule soodsa avaliku arvamuse kujundamise peadirigent Jastrzhembski. «Laipade suures plaanis näitamine, pantvangide omaste ekspluateerimine ja eriüksuste tegevuse otseülekanne,» loetles ta etteheiteid pressile.
«See ei ole kristlik,» palus ka asesiseminister Vassiljev ühes telesaates esinedes peatada videokaadrid tapetud terroristidest.
Ühegi riigi eriteenistused ei avalikusta erioperatsioonide üksikasju, et mitte muutuda uute terroristide õpetajaks. Kuid need teenistused, nagu üldse euroopalikult demokraatlike riikide valitsusasutused, hoiduvad valetamisest ja avalikkusega manipuleerimisest.
Venemaa siseriiklikud eriteenistused umbusaldavad aga endiselt avalikkust ning võivad ausate seletuste korral suhteliselt eduka pantvangide vabastamise operatsiooni muuta miinusmärgiliseks.
Nii ongi nüüd juhtumas, sest Venemaa ajakirjandus hakkab esitama võimudele järjest ebamugavamaid küsimusi. Vastuseid tahab ka läänemaailm, kelle mitmed kodanikud on Moskva pantvangidraama hukkunute seas.
–>Toomas Sildam
toomas.sildam@postimees.ee
Kui pere kolis elama Lääne-Virumaale, Väike-Maarjasse osales tüdruk seal ka kohalikel lauluvõistlustel, kust ei õnnestunud tal kordagi lahkuda auhinnata.
Mati Hiis
TAHAKS JUBA VOODISSE: Tallinna 37. lasteaia koolieelne rühm on lõunaks päris väsinud, kuid mõnusa voodi asemel keeravad nad end uinakuks juba peaaegu kaks kuud seina äärde madratsile kerra. “Tahaks juba voodisse,” kurdavad unised lapsed.
Suurfilm jõuab vaatajani
Suurfilm jõuab vaatajani
Filmi rezhissöör Elmo Nüganen (vasakul) esitles eile Coca-Cola Plazas pärast pressilinastust ka trükisooja raamatu “Nimed marmortahvlil” soomekeelset varianti. Temast paremal jagavad muljeid näitlejad Alo Kõrve ja Anti Reinthal. Foto: Tairo Lutter
Täna jõuab korraga Eesti ja Soome kinodesse Eesti kõigi aegade kallim mängufilm “Nimed marmortahvlil”, mida on võimalus kinolinal näha ka rakverlastel, juhul kui Rakvere Teatri väikesesse saali kino ikka tuleb.
Nimelt on Paide firma B.A.D. Cinema juhil Rene Martinil kavas peagi anda Rakveres üle hulga aja esimene kinoseanss ning seal loodab ta näidata just seda Albert Kivikase romaani järgi vändatud linateost.
Üle saja tuhande vaataja
Umbes 20 miljoni krooni suuruse eelarvega romantiline seiklusfilm esilinastub korraga kolmes kinos Eestis ja üheteistkümnes Soomes, põhjanaabrite juures ennustatakse suurteosele vähemalt 50 000 vaatajat.
Tõsiasi, et Soomes levitab seda filmi tuntud kompanii Columbia TriStar, näitab juba ise, et filmilt oodatakse palju.
Eesti Filmi Sihtasutuse juhataja Riina Sildos leiab, et Eestis võiks see noorte Vabadussõtta minekust rääkiv film vähemalt samapalju vaatajaid leida. Mullu külastas näiteks “Lepatriinude jõule” 38 000 kinokülastajat, “Titanicut” aga käis Eestis vaatamas 130 000 inimest.
Produtsent Kristjan Taska loodab kindlasti viimase numbri ületamist.
Seega on uue filmiga, mida vändati tänavu veebruaris-märtsis, ootused kõrged ning kindlasti minnakse sellega ka festivalidele osalema. “Eestis analoog puudub,” märkis Sildos, kelle sõnul on selline ennustamine siiski tänamatu tegevus.
Nõukogude ajal käis see “eestiaegne” raamat rahva hulgas hõlma alt hõlma alla, 1944. aastal oli see raamat keelatud isegi Soomes. Ja 1992. aastal alustasid Arvo Kruusement ning Mats Traat filmiprojekti, kirjutades esimese stsenaariumi.
Nüüd on see Elmo Nüganeni stsenaariumina käiku läinud ning välja tuli suurejooneline ja hingekraapiv patriootlik film noorte omavahelistest suhetest, armastusest ja võitlusest isamaa eest. Juurde on toodud romantika Henn Ahase ja Marta armastusest.
Kogu näitetrupp oli enne filmimise juurde asumist lugenud loomulikult läbi nii selle klassikaks saanud raamatu kui ka uurinud mälestusi ja ajalugu. Konsultandiks kutsuti Mart Laar.
“Ei oska öelda, mitu protsenti seal tõsielu on, kuid ettekujutus, et need noored võisid nii mõelda ja nõnda sõtta minna, on olemas,” ütles Nüganen.
Patriootlik film
Noored näitlejad Alo Kõrve ja Anti Reinthal ise ütlesid, et see töö oli põnev ning nad tegid seda kõike suure entusiasmiga. “Massistseenides oligi kohati tunne, nagu viibiks sõjas,” lisas Kõrve.
Samas märkis Nüganen, et see film ei olnud sõjast, vaid rahust.
Operaator Sergei Astakhov Peterburist ütles, et ta ei mõelnud filmides selle peale, kes on head ja kes halvad, et halvad olid selles filmis just tema kaasmaalased. “Pealegi, see polnud shovinistlik film,” märkis Astakhov, kelle sõnul aitab see kogemus teha tulevikus ka sama patriootilisi filme venelastest.
Pärast suurte tempovahetustega, ent siiski kaasahaaravate massistseenide dialoogidega filmi lõppu ilmub tekst: “1920. aastaks võideldi vere hinnaga välja Eesti Vabariik, 1940. aastal anti Eesti ära ilma ühegi püssipauguta.” Piinlik hakkas.
–>Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee