• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

Rakvere näitusemajas poole miljoni eest kiivreid

Autor Avo | Avaldatud: 3. nov. 2002

Rakvere Näitustemajas näeb poole miljoni krooni eest teraskiivreid

Läinud laupäeval avati Rakvere Muuseum-näitusemajas kohalike mundrimeeste osavõtul näitus teraskiivritest, mis on pärit ühe Soome ohvitseri erakogust.

Välja on pandud 80 kiivrit, lisaks sõdurikiivritele ka päästeteenistuse, politsei ja kaevuri kiivrid. Eksponaatide kogumaksumus on ligi pool miljonit krooni.

Näituse pärliteks on esimesena seeriatootmises toodetud valtskiiver ja Natsi-Saksamaa eriüksuste kiivrid. Näitustemaja direktor Martin Helme on eriti uhke maailma esimese seeriatootmisest pärit eksemplari üle. “Meil on väljas kiiver, millest said alguse kõik tänapäeval kantavad kiivrid alates rallisõitjatest kuni kosmonautideni,” ütles ta.

Kiivrid võeti uuesti kasutusele pärast kolmesaja-aastast vaheaega I Maailmasõja ajal seoses tehnika arenguga. Esimesena hakati teraskiivreid tootma Prantsusmaal ning need muutusid kiiresti kõikide armeede varustuse kohustuslikuks osaks.

Kiivrinäitus jõudis meieni Hiiumaa Muuseumi vahendusel.

Näitus jääb avatuks kuni 30. novembrini. (VT)

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Piirivalve autasustas sünnipäeval ka lapsi

Autor Avo | Avaldatud: 2. nov. 2002

Piirivalve autasustas sünnipäeval ka lapsi

Kunda linna klubis sagisid eile õhtul piduliku ilmega vormimehed ja -naised: Eesti piirivalve tähistas oma kaheksakümnendat juubelit.

Põhja Piirivalvepiirkonna ülem major Tõnu Hunt jutustas ürituse tervituskõnes, et Kunda valiti pidupäeva tähistamiseks ühe sõjaeelse reisidokumendi tõttu.

“Selle Eesti-Soome reisikaardiga külastas üks härrasmees oma abikaasat ja on tütrega kaks korda Soome Vabariigis käinud,” rääkis major Hunt. “Esimesel korral sõitis ta välja Tallinnast, teisel korral Kundast. Nii et selle paberi järgi oli siis kaks suurt sadamat Eesti Vabariigis, kust sai välismaale minna.”

Presiidiumilaual seisid reas medalid, aukirjad ja meenekotikesed. Põhja Piirivalvepiirkonna ülem major Hunt jagas neid tublimatele piirivalvuritele ja piirivalveametnikele nii enda kui ka Piirivalveameti peadirektori nimel.

Tunnustust väärinud piirivalvurite ja ametnike loetelu ei tahtnud kuidagi lõppeda. Kohalgi oli neid Eesti riigi tublisid väravavahte alla poole. “Teenistuses, mis teha,” sosistas üks mundrimees tagareas.

Lisaks praegustele piirikaitsjatele oli meeles peetud ka piirivalve võimalikku järelkasvu. Väärika aastapäeva tähistamisel pälvisid autasud Lääne-Viru kooliõpilased, kes osalesid edukalt joonistus- ja esseevõistlusel “Piirivalve 80”.

Põhja Piirivalvepiirkonna Viru Piirivalverajooni selleks otstarbeks loodud þürii valis igast vanusegrupist välja kolm paremat tööd.

Piirivalvurid on lubanud tublid lapsed täna Narvas toimuvale piirivalve paraadile ühes võtta.

Kunda linna klubis on aastapäeva puhul üles seatud piirivalve töid ja tegemisi kajastav foto- ja videomaterjal. Samuti on üles pandud joonistus- ja esseevõistlusel osalenud laste tööd.

–>Vahur Afanasjev
vahur@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Bassajev, Dþamil – tshetsheeni sõjapealik

Autor Avo | Avaldatud: 2. nov. 2002

Netileht: Beslani kriisi taga on Bassajev
(08:03 17.09.2004)

Uudise pilt

BESLAN, 17. september (BBC-EPLO) – Tšetšeeni mässuliste võrguleht kavkazcenter.com teatas, et Beslani pantvangikriisi korraldas välikomandörile Džamil Bassajevile alluv rühmitus.

Reedel netilehele üles pandud avalduse väitel võtsid Bassajevi võitlejad enda peale ka kahes lennukis plahvatuste korraldamise ning metrooplahvatuse.

Venemaa on Bassajevi tabamise eest välja pannud 10 miljoni dollari suuruse preemia, sama suure tasu saab ka Aslan Mashadovi tabamiseni viiva info eest.

Allikas

xxx

Bassajev võttis vastutuse rünnaku eest

Ðamil Bassajev

Tšetšeeni sõjapealik Ðamil Bassjaev võttis vastutuse pantvangide võtmise eest Moskvas Dubrovaka teatrimajas ning hoiatas Venemaad uute ohvriterohkete terrorirünnakute eest, edastas internetiportaal grani.ru.

Bassajev kinnitas selle teate kohaselt, et järgmistes tðetðeenide aktsioonides ei ole enam kavas võtta pantvange, vaid eesmärgiks seatakse maksimaalse arvu inimeste hukkumine.

Bassajev väitis, et president Aslan Mashadov ei olnud pantvangide võtmise operatsioonist teadlik. Bassajev lubas, et seoses juhtunuga loobub ta kõigist ametikohtadest, jättes endale vaid surmaminejate luure-diversioonipataljoni juhtimise.

Ðamil Bassajev sai laiemalt tuntuks 1995. aasta juunis, kui ta juhtis veriseks kujunenud pantvangide võtmise operatsiooni Budjonnovski haiglas. 1996. aasta augustis juhtis ta rünnakut Groznõi tagasivallutamiseks. 1997. aasta jaanuaris toimunud Tðetðeenia presidendivalimistel jäi Bassajev Mashadovile selgelt alla.

Venemaa ametiisikud on eitanud Mashadovi kõrvalseisja rolli pantvangidraaamas, viidates sealjuures terroristide rühma juhi Movsar Barajevi ühele telefonikõnele.

Venemaa presidendi nõunik Sergei Jastrþembski kinnitas, et sündmused Moskvas andsid tugeva hoobi Mashadovi reputatsioonile välismaal. Seepärast tasuvat Jastrþembski sõnul nüüd oodata, et tðetðeeni pool “astub teatud samme, päästmaks Mashadovit poliitilise mängu tarvis”.

ETA
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Itshkeeria Tshetsheeni Vabariik

Autor Avo | Avaldatud: 2. nov. 2002

“Iga päev ootan, et sõda lõpeb!”
 
Kalev Lilleorg
SAADIK: “Esindan Eestis kogu oma rahvast. Töötan selle nimel, et kui sõda lõpeb, peab hakkama riiki uuesti üles ehitama,” ütleb Imran Ahhajev oma töö kohta.
Kalev Lilleorg
POJAD: Arslan ja Hassan olid kahe sõja vahel isaga Tðetðeenias, õppisid keelt ja kuulasid vanade mägilaste jutte.

Ametlikult mittetunnustatud Itðkeeria Tðetðeeni Vabariigi esindaja Eestis Imran Ahhajevi residents on Harjumaal Kiili vallas väikeses külmas elektrita korteris, kus juhutööd tegev võlgades mees elab koos naise ja kolme lapsega.Krista Taim

Kuigi Imran Ahhajev on oma riigi – Itðkeeria Tðetðeeni Vabariigi (ametlik nimi, toim.) – Eesti esindaja, ei korralda ta diplomaatidele priiskavaid vastuvõtte ega tiirle poliitikute seltskonnas.

“Tðetðeenias toimuv ei huvita mitte kedagi. Terve maailm on meid unustanud,” arvab ehitusel abitöölisena leiba teeniv Ahhajev.

Alles see, mis Moskvas juhtus, tõi Tðetðeenia sõja uuesti maailma huviorbiiti, arvab ta.

1993. a. Tðetðeenia välisministeeriumilt riigi esindamise volitused saanud Ahhajev tunnistab, et Eestiski on väga vähesed jäänud tema rahva vabaduspüüdu toetama. Ta loeb üles hulga organisatsioone, kes kunagi neile toetust avaldasid, kuid varsti Tðetðeenia unustasid. “Saan neist aru. Ma ei taha, et keegi kannataks minu probleemide pärast. Nad kardavad.” Ahhajev ei taha ühtki nime nimetada, sest tunneb nii Venemaa kui ka Eesti võimude ängistavat survet.

“Aga teate, millist rõõmu tundsin, kui riigikogu aastaid tagasi Tðetðeenia iseseisvuspüüdeid tunnustas! Tulin Toompealt alla, pea püsti, pisarad silmis. Tean ka, et kui toetusavaldus Tðetðeenias ette loeti, olid inimesed pisarateni liigutatud. Nad ütlesid: näete, meie võitlejad pole asjata surnud,” elavneb mees.

Volitused Dudajevilt

Eestisse tuli Ahhajev 1977. a. Õppis EPAs zootehnikuks ja jäigi siia. Kui Tðetðeenia hakkas iseseisvust taotlema, sõitis ta vanemate vendade kutsel kodumaale, kohtus Dþohhar Dudajeviga, hakkas tööle Tðet-ðeenia välisministeeriumis ning sai varsti volituse riigi esindamiseks Eestis. “Mind polnud vaja selleks keelitada. Hinges olen alati oma rahva esindaja,” ütleb Ahhajev.

“Ma pole diplomeeritud saadik. Olen õppinud näiteks välismaal tegutsenud Eesti majades, kuidas okupeeritud riiki esindada. Õppisin ka Tðetðeenias vanadelt mägilastel, kuidas targalt asju ajada,” tunnistab küsitletu.

“Eestis hoolitsesin selle eest, et meid teataks. Viimati käisin Tðetðeenias 1998. a. koos Eesti delegatsiooniga – Krista Kilveti, Andrus Villemi, Toomas Kümmeli ja Linnart Mälliga. Nad nägid, mis seal toimub,” jääb Ahhajaev mõtlikuks.

Tðetðeenia kunagist täievolilist esindajat Jaanus Raidalit nimetab ta aferistiks: “Haige inimene. Moskva poolt paika pandud. Ta tegi palju halba.”

Hea sõnaga meenutab mees Mart Laari valitsust, mis andis 1999. aastal 600 000 krooni sõjapõgenikele tekkide ja talverõivaste ostmiseks.

Ahhajevi naine Sarema ütleb kõrvalt, et on ka Punase Risti siinsete töötajatega rääkinud põgenikelaagrite abistamisest. “Nad ütlevad aga, et kõik on Vene vägede kontrolli all ja abi ei saa saata,” ohkab naine.

“Me pole bandiidid!”

Pärast Moskva terroritegu on Ahhajev täiesti nõutu. “Ma ei tea enam, kellelt abi paluda. Tðetðeenina olin nende tüdrukute poolt, kes läksid (lõhkeainega, toim.) Moskvasse. Nad ei läinud sinna tapma, vaid tahtma rahu… Me pole bandiidid, nagu meist püütakse pilti maalida. Kuigi meie riiki pole kunagi ametlikult tunnustatud, on ka meil õigus vabadusele!”

“Olen mõelnud, miks Venemaa ei lase meid vabaks. Nafta, gaas, maavarad? Ei usu, et ainult see. Ja geopoliitiliselt on Baltikum ju tähtsamgi. Sellele sõjale pole loogilist seletust,” laiutab esindaja käsi.

“Tðetðeenia pole Afganistan. Sõda ja eesmärgid on erinevad. Aga meie rahvas hoiab hõimudesse kuulumisest hoolimata ühte,” ütleb Ahhajev. “Ja meil on veritasu. Andestust peetakse aga meie usus jumala ees õigeks teoks. Kui inimene aga tappis ja käitus ebainimlikult, siis on sugulased kohustatud selle eest kätte maksma,” lisab Sarema.

Maailm vaikib

“Arvatakse, et maailm muutus mullu pärast 11. septembrit. Ei, see muutus varem! Kogu maailm teab, mis toimub aastaid Tðetðeenias, aga Euroopa inimõiguste tsitadell vaikib. Ja USA vaikib. Iga päev hukkub kellegi isa, naine, poeg. Süstemaatiliselt tapetakse minu rahvast. Keegi ei tea, millega see lõpeb, kui keegi ei sekku väljastpoolt,” lausub Ahhajev.

Kõige rohkem vaevab meest aga see, et tðetðeenid ei saa kusagil paluda sõjapõgeniku staatust ega varjupaika, sest ametlikult riigis sõda ei ole. “Aasta tagasi kutsusin vennapojad siia, et nad astuksid põllumajandusülikooli. See oli just see aeg, kui venelased püüdsid noori sõjaväkke. Tahtsin neid päästa. Kõik dokumendid olid neil korras, aga Eesti ei andnud neile viisasid. Ma ei tea, kus nad praegu on…”

Ahhajev süüdistab lõputuna näivas sõjas Venemaad, sest suurriik ei vali tolles võitluses vahendeid: “Euroopas pole olnud ühtki tðetðeenide korraldatud plahvatust. Ega ka Venemaal. Nad ise korraldavad plahvatusi, tapavad oma saadikuid ja kubernere…”

Ema põgenikelaagris

Sarema käis kodumaal kaheksa aastat tagasi. Oma ema kohta sai ta viimati teateid Soome TV saatest, kus näidati Inguððia põgenikelaagreid. Kaamera ette jäi nimelt ka Sarema 70aastane ema, kes näitas pilti Eestis elava tütre perest. “Naabrid nägid saadet ja rääkisid sellest meilegi. Tänu sellele sain teada, et ema õpetab põgenikelaagris lapsi. Sain talle ka korra helistada. Nii valus oli kuulda, kuidas ema küsis: miks midagi ette ei võeta? Miks kõik on vait?” räägib Sarema.

“See on põrgu, mis seal toimub. Mehe vend käis siin ja rääkis, kuidas vene sõdurid öösel lapsed voodist välja kamandavad ja raha nõuavad. Ähvardavad muidu vägistada, filtratsioonilaagrisse saata. Kõik võetakse ära. Inimeste kannatused on mõõtmatud. Oleme pikaealine rahvas, aga praegu surevad noored mehed, sest süda ei pea lihtsalt alandustele vastu. Olen tänulik eestlastele, et meid vähemalt siin ei solvata ega alandata,” räägib naine pisaraid tagasi hoides.

“See ongi kummaline, et lihtsad inimesed ei tunne sellist viha. Töö juures pole mingit vaenu. Ja naabrid aitavad meid – kes kutsub sauna, kes toob lastele riideid. Nende halastus annab jõudu. Mis sellest, et elame külmas – elekter lülitati suure võla pärast välja,” selgitab mees, miks tema pere pisike kodu on külm nagu hundilaut. “Ise olen selles süüdi. Aga ikkagi oleme õnnelikud. Siin ei pea me kartma, kuulid ei vihise,” lausub Imran.

Itðkeeria Tðetðeeni Vabariigi verine lähiminevik

Riigi rahvakongress algatas 1990. aastal pensionile läinud kindralmajor Dþohhar Dudajevi juhtimisel Nõukogude Liidust väljaastumise. Järgmise aasta 27. oktoobril rahvusvaheliste vaatlejate kontrolli all peetud valimistel sai Dudajev presidendiks. Venemaa kuulutas valimised aga kehtetuks. President Boriss Jeltsin kehtestas Tðetðeenias eriolukorra ja vahepeal lahkunud sõjavägi naasis riiki.

1992. a. valmis Tðetðeenia põhiseadus. SRÜ kehtestas riigile majandusblokaadi. Riigis kuulutati välja sõjaseisukord.

1994. aasta 11. detsembril algas esimene Tðetðeenia sõda.

1996. a. kevadel tapeti Dudajev raketirünnakuga.

1997. a. valiti presidendiks Aslan Maðhadov. Mais sõlmiti relvarahuleping Venemaaga.

1999. aasta sügisel algas teine Tðetðeenia sõda, mille ajendiks oli elumajade õhkulaskmine.

Enne sõda, 1991. aastal elas Itðkeeria Tðetðeeni Vabariigis 1,3 miljonit inimest. Groznõi elumajade pommitamises hukkus 1996. a. 40 000 inimest. Kokku arvatakse tðetðeene olevat hukkunud umbes 80 000, suurem osa neist tsiviilisikud. 65 000 vene sõduri vastu sõdib väidetavalt vaid 2000 sissi. Saksa eriteenistuse arvates on teises sõjas hukkunud 10 000 vene sõdurit, Moskva andmeil aga vaid 4500.

SLÕhtuleht, 02.11.2002

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Eesti heitlus suuremas kaalus

Autor Avo | Avaldatud: 2. nov. 2002

(02.11.2002)

Eesti heitlus suuremas kaalus

Endine välisminister Toomas Hendrik Ilves muretseb, et Eesti ei ole enam Ida-Euroopa kõige taibukama ja peenema välispoliitilise vaistuga riik, vaid lausa Läti ja Leedu sabas-sörkija.

Järgmise kuue nädala jooksul lõpetab Eesti tähtsaima välispoliitilise vaheetapi pärast Vene vägede lahkumist augustis 1994, millega Eesti saavutas oma territooriumi üle tegeliku suveräänsuse. Kaheksa aastat reforme, raskeid läbirääkimisi ja loomulikult ka müügitööd on viinud meid selleni, et igasuguste toona levinud arvamuste ja kahtluste kiuste esitatakse Eestile kutse NATO-sse ja jõuavad finiðisse läbirääkimised Euroopa Liiduga. Kuigi kutse NATO-sse pole kaugeltki veel liikmelisus ja Euroopa Liidu suunal on teha palju, ankurdavad Praha ja Kopenhaageni tippkohtumised siiski Eesti ühemõtteliselt Läände.

Probleemid, mis veel ees.

1. NATO. NATO lepingu ratifitseerimine toob kaasa rasked läbirääkimised USA senatis. Kui Hispaania võeti omal ajal vastu sisuliselt mõne tunniga, siis Poola, T‰ehhi ja Ungari kandidatuurid läbisid senaatorite ees 28 (!) kuulamist.

NATO staap ootab Eestilt ligi 180 korralikult välja õppinud ja hästi inglise keelt valdavat ohvitseri. Mõttetu on meeliskleda, et pärast liitumiskutse saamist võiks Eesti hakata kärpima kaitsekulutusi. Ka tuleb sõlmida Rahvusvahelise Kriminaalkohtu puutumatusleping USAga.

Euroopa Liit tähendab läbirääkimistel võetud kohustuste täitmist. Kartes, et mõned kutse saanud riigid seda ei tee, lisatakse lepinguisse nn safeguard klausel, mis lubab EL-il lepingurikkujate liitumine peatada. Varasematel laienemistel vaadati rikkumistele sageli läbi sõrmede, kümne riigi liitumise puhul seda ei tehta. Loomulikult eeldab Eesti astumine Euroopa Liitu ka rahva jah-sõna referendumil.

Kui ülalmainitu oli meie liitumiste miinimumprogramm, tuleb Eestil valmis olla ka välispoliitilisteks üllatusteks. Meil peab piisama küpsust aduda, et “laienemise tippkohtumine” toimub Prahas vaid seitsmele NATO-sse pürgivale riigile. Praegused 19 liikmesriiki aga üritavad lahendada laienemisest tunduvalt olulisemaid küsimusi.

Esiteks, liikmesmaade kaitsevõimekuse analüüs (Defense Capabilities Initiative). On fakt, et sõjaliselt pole USA-le NATO-t vaja. USA sõjalised kulutused on suuremad kui kaitsekulutuste pingereas järgmisel kümnel riigil kokku. Kui Euroopa NATO riigid kokku kulutavad järgmisel aastal sõjalistel eesmärkidel 150 miljardit USA dollarit (2400 miljardit Eesti krooni), siis USA kaitsekulutused ulatuvad 355 miljardi dollarini (5680 miljardi kroonini). Eesti 2003. aasta riigieelarve maht on ca 38 miljardit krooni.

Teiseks, kiirreageerimisüksuste loomine (Rapid Reaction või Strike Force). EL on aastatepikkuse pingutuse tulemusel jõudnud kokkuleppele luua üleeuroopaline kiirreageerimisüksus (60 000 meest), mis saavutab täieliku lahingvalmiduse kolme kuuga. USA kaitseministri äsjane ettepanek NATO tippkohtumisele näeb ette luua 20 000-meheline Euroopa üksus, mis oleks sõdimisvalmis seitsme päevaga! Erinev ettekujutus valmisolekust ja kiirusest põhjustab paratamatult pingeid.

Kolmandaks, NATO jõudude osalemine võimalikus sõjas Iraagiga. Siin peitub Eestile suurim mure: Prahas võib toimuda “Iraagi tippkohtumine”. Korduda võib 1999. aasta Washingtoni stsenaarium, mil laienemisprobleemidest märksa olulisemaks kujunes sõda Kosovos. Vastsed liikmesmaad Poola, Ungari ja T‰ehhi leidsid end nädal pärast NATOsse saamist osalemas NATO ajaloo esimeses puhtsõjalises aktsioonis.

Kas Eesti on valmis Iraagiga sõdima? Kas me ikka teadvustame kevadist, Eesti meedia ja poliitikute tähelepanuta jäänud Reykjaviki ministrite kohtumise otsust, mis sisuliselt tähendab NATO sõttaminekut igasse maailma punkti?

Kui USA-l on selleks ajaks sõjapidamist lubav ÜRO resolutsioon, pole Eestil pääsu. Kui president Bush tuleb NATO tippkohtumisele üleskutsega alustada sõda ka ÜRO vastava resolutsioonita, siis kas Eesti läheb kaasa? Kui ei lähe, siis millise järelduse teevad sellest USA senaatorid, kel tuleb ratifitseerida NATO laienemise lepe? Pean vastutuse eest põgenemiseks Eesti valitsuse ja kahjuks ka meedia jaanalinnulikku lähenemist, mis ei pööra tähelepanu just neile küsimustele, vaid keskendub pelgalt liitumiskutse saamisele.

2. Euroopa Liit. Ka Euroopa Liiduga on lood palju keerulisemad, kui Eesti avalik diskussioon lubab arvata. Tänaseks juba üheksa kuud töötanud konvendis on liikmesriigid ja kandidaatmaad vaielnud Euroopa Liidu tuleviku üle. Juba tervelt kaks aastat on käinud elav debatt rahvusriikide rolli, otsustamismehhanismide, väikeste riikide õiguste garanteerimise küsimustes.

Kahjuks pole Eestit selles üliolulises debatis üldse näha. Eesti valitsusel puudub siiani seisukoht Eesti rahvuslike huvide osas! Aga konvent on mõnes küsimuses juba otsi kokku tõmbamas. Kui konvendi president Valery Giscard D’Estaing ja Suurbritannia on juba jõudnud järeldusele, et EL vajab oma põhiseadust, siis Eesti avalikkus pole oma valitsuselt ses küsimuses kuulnud ei kippu ega kõppu.

Valitsuse esindaja president Lennart Meri pole konvendi töös pärast avaistungit osalenud. See on mõistetav: valitsusel puudub seisukoht, mida Meri saaks esindada, oma hiilgavate kogemuste abil kaitsta ja toetust nõutada. Kui mõni lugeja nüüd arvab, et see on ühe opositsioonipoliitiku kius, siis soovitan vaadata Euroopa Liidu kodulehekülge. Siis lugeja veendub, et Euroopa Liit hindab Eesti panusest tulevikudebatti vaid kaht ettekannet. Ühe neist pidas ligi kaks aastat tagasi selle artikli autor Berliinis Humboldti Ülikoolis. Teine on president Arnold Rüütli kõne Davose majandusfoorumil. Et viimane ei käsitle kuidagi Euroopa tulevikku, vaid keskendub liitumisläbirääkimistele, on kõne koduleheküljele pandud peaasjalikult selleks, et ühest kandidaatriigist ei jääks liiga piinlikku muljet.

Eesti ei ole tulevikudebatis kaitsnud oma rahvuslikke huve. Veelgi enam: Eesti pole viimasel aastal ka näidanud nende huvide olemasolu. Eesti laseb teistel enda eest otsustada. Teised riigid pingutavad, saavad oma tahtmise või vähemalt võitlevad tahtmise eest. Eesti seda ei tee. Mingi osa Eesti delegatsioonist osaleb oma rahvusvahelisest isolatsioonist tingituna paremäärmuslaste ja neofaðistideks peetavate erakondade aruteludes.

Ma ei tea, kas Eesti on jätnud oma rahvuslikud huvid hooletusse passiivsusest, rumalusest või lihtsalt napi keeleoskuse tõttu. Hüva, oma varjust ülehüppamine on sama tulemuslik kui ðokolaadisöömisega IQ tõstmine. Aga Eesti valitsus võiks siis üles tunnistada, et ta ei saa ülesandega hakkama. Ja siis ongi parem, kui teised, targemad ja haritumad meie eest otsustavad. Kurb, aga vähemalt aus.

Positiivne üldmulje kadumas. Selmet keskenduda peatselt oma töid lõpetava valitsuse tiksumisele ja paralüüsile, tuleb laiemalt vaadelda Eesti välispoliitika eesmärke. Mitte NATO ja EL-i liikmena, vaid kui väikese riigina. On tõsiasi, et Eesti on jätnud endast juba 1993. aastast palju sügavama mulje, kui Euroopa keskmise suurusega linna elanikkonnaga riigilt keegi iganes oodanud oleks.

Rahvusvahelisel tasandil kehtib Eesti suhtes poksiterminoloogiast tulenev metafoor “punches above its weight”, mis tähendab, et Eesti on olnud üliedukas endast raskemas kaalukategoorias. Olgu jutt täiesti ebatõenäoliseks peetud kutsest alustada 1997 EL-i liitumisläbirääkimisi; Eestist kui tõhusaimast läbirääkijast; Eestist kui riigist, kus on igasuguse blufita koostatud NATO liikmelisuse kava (MAP). Eesti on käitunud riigina, keda tuleb võtta tõsiselt. Eestit on võrreldud Soomega, kelle suhtes eelmainitud poksimetafoori on kasutatud juba aastaid.

Kahjuks on positiivne üldmulje kadumas. Kui Venemaa tegi jõulise katse hoida Eestit, Lätit ja Leedut NATO-st eemal, viidates Euroopa tavarelvastuslepingu (CFE) puudumisele, tulid Leedu ja Läti president sama jõuliselt välja (õige) seisukohaga, et seda lepingut pole neil vaja. Eesti va
ikis. Kui Eesti seisukoht lõpuks tuli (vaikus oli veninud juba piinlikuks), tegi selle teatavaks üks neljast välisministeeriumi asekantslerist, mitte aga president, peaminister või välisminister.

Nii selles küsimuses, Euroopa tuleviku arutelus kui NATO uue liikme rolli diskussioonis Eestit justkui olemas ei ole. Eesti pole enam Ida-Euroopa taibukaim ja peenima välispoliitilise vaistuga riik. Ehk ei olegi see oluline?! Juba terve aasta särab Baltimaade eestkostjana Vaira Vike-Freiberga ning kolmveerand aastat istub kolme riigi välispoliitika vaimse liidri troonil Indulis Berzin‰. Näen siin Eestile üht võimalust oma asju Euroopas ja NATO-s ajada: jätkata praegust kurssi ja toetada iga Riiast lähtuvat initsiatiivi. Siis nõustume, et Eestil on teised prioriteedid, et meist on saanud sabas-sörkija. Siseriiklikult on see mugav. Kahjuks tähendab see meie kaalu vähenemist välispoliitilikas.

Eesti peab liidrirolli taastama. Nii NATO-s kui Euroopa Liidus on Eestil võimalik taastada oma kunagine liidriroll – ja sellest veelgi kaugemale minna.

NATO puhul, kus mitte ainult USA, aga ka teiste Euroopa riikide ülekaal paigutab Eesti Islandi ja Luksemburgi kaalukategooriasse, tuleb keskenduda kolmele valdkonnale.

1. Ühistegevus. Eesti, Läti ja Leedu ühine õhuseiresüsteem BaltNet, ühine kõrgem sõjaakadeemia BaltDefCol, ühine rahuvalvepataljon BaltBat ja ühine miinitõrjeeskadron Baltron pakuvad väiksuse ületamiseks ainsa lahenduse. Iga sellist ühisaktsiooni võtab NATO tõsisemalt kui üksiku väikeriigi mistahes initsiatiive.
2. Ühishanked. Väiksuse tõttu saab Eesti teiste tehnoloogilise ülekaaluga konkureerida vaid juhul, kui kaitseotstarbelisi hankeid tehakse koos Läti ja Leeduga.
3. Riikluse ehitamine. Üks USA kõrge riigiametnik on iseloomustanud USA osalust NATO-s sõnadega: USA merejalaväelase ülesanne ei seisne koolilaste üle tee aitamises ning USA ei tegele riikide ülesehitamisega. Just sellega peab tegelema Eesti-sugune väike riik. Esimese puhul on tegemist klassikalise rahuvalvetööga, millega Eesti on siiani suurepäraselt hakkama saanud. Teine aga on niðð, milles Eesti, Läti ja Leedu viimase kümnendi kogemused ära kuluvad. See kehtib Kosovos, tõenäoliselt ka Afganistanis ja Iraagis.

Pärast Eesti jt Ida-Euroopa riikide liitumist EL-iga jäävad ühtse piiri taha riigid, kes pole kas tahtnud või suutnud end nii kapitaalselt reformida. EL saab terve portsu “uusi naabreid”: Venemaa, Valgevene, Ukraina, Moldova, Albaania, Makedoonia, Horvaatia, Serbia, kaugemal ka Gruusia, Armeenia ja Aserbaidþaan.

Siin lähevad uute ja vanade liikmesriikide huvid lahku. Vanad on kindlustanud oma piiri naabritega, kelle keskkonnapoliitika, seadused, piirireÏiim jne vastavad EL-i standarditele, ega tõtta uut laienemisvooru avama. Uutel on aga säilib huvi, et ka nende piiri taha jäävad alad muutustest maha ei jääks.

Eesti välispoliitiline väljakutse. Siin peitubki Eesti välispoliitiline väljakutse eelseisvateks aastateks: olla naaberriikide eestkostjad ja reformijad. Eestil on nii kogemusi kui usaldusväärsust, sest oleme hakkama saanud meeletult keeruliste reformidega, mille raskust EL-i vanad liikmed sageli üksnes aimavad. Kolmel-neljal viimasel aastal on Eesti seda rolli endistes N Liidu vabariikides ka täitnud, aidates neil ellu viia omi tiigrihüppeid, üles ehitades piirivalvet ja korraldades seminare EL-i toiduohutusnõuete sisseviimiseks. Eestil on nii teadmised, usaldus kui ka kogemus. On ka vene keele oskus, mille abil neid teadmisi edasi anda.

Ajaloost tulenevad spetsiifilised teadmised ja kogemused annavad Eestile konkurentsieelise valdkondades, mis teenivad ennekõike Eesti enda huve. Loomulikult on meil konkurente. Nii Läti kui Leedu, nii Poola kui Slovakkia pretendeerivad samale niðile. Et siin võita, tuleb juba praegu kujundada oma poliitikat nii, et 14 kuu pärast hakkame sujuvalt tegutsema uues rollis.

Juba täna 1. jaanuarist 2004 ettepoole vaadates saame nii NATO-s kui Euroopa Liidu liikmesriigina olla suuremad, kui me tegelikult oleme. Selleks vajame vaid intellektuaalset initsiatiivi ja poliitilist julgust. Aga just see määrab, kas järgmine Eesti, NATO Eesti ja Euroopa Liidu Eesti on otsustaja või lihtsalt ääremaa.

Toomas Hendrik Ilves

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Rakvere Linnaorkester

Autor Avo | Avaldatud: 2. nov. 2002

Linnaorkester astub teise kümnesse

Täpselt nädala pärast tähistab Rakvere Linnaorkester oma kümnendat sünnipäeva. Tähtpäeva puhul ilmub orkestrilt CD-plaat ning antakse uhke kontsert.


Kümneaastase Rakvere Linnaorkestri ridades teeb kaasa mõniteist muusikut, kes ei pelga ka raskemat repertuaari. Foto: Arved Mägi

Orkestri asutaja ja muusikaline juht Jüri Takjas, kes peab seda kollektiivi üheks tähtsamaks asjaks oma elus, nimetab kümnendit küll raskeks, aga samas loovaks ja põnevaks.

Värvikas seltskond pillimehi

Kuigi orkestriski tuleb ette nii tõuse kui ka langusi, nagu elus ikka, minnakse entusiastlikult edasi. Koos on väga värvikas seltskond pillimehi erinevalt elualalt ning orkester on tänaseni koos püsinud peaaegu algkoosseisus.

Rakvere Linnaorkester asutati 1992. aasta sügisel, kui idee autorid Jüri Takjas, Vallo Vildak ja Peep Pihlak otsustasid kutsuda kokku kohapealsed võimekad pillimehed, kellega saaks ka nõudlikumat repertuaari mängida. Neid saabuski paras orkestri jagu mehi ja, mis peamine – kõik omakandi muusikud.

Jüri Takjas tunnustab tollast kultuurilembelist linnapead Tiit Kullerkuppu ja kultuurinõunikku Riina Rillot – ilma nende toetuseta olnuks raske alustada.

Ja linna esinduskollektiiviks jäädigi, sest oli ju linnaorkester ainuke punt, kes suuteline mängima tsermoniaalmuusikat. Ajapikku on linnapoolne toetus küll vähenenud, kuid eks ole see seletatav tõigaga, et toetuse nõutajaid on juurde tulnud.

Põhiteemaks dzhässmuusika

Rakvere Linnaorkestri repertuaari valik ulatub varajase muusika töötlusest kuni Eesti dzhässini, kindel koht on eesti heliloomingul.

Mitme traditsiooni, nagu iga-aastane jõulukontsert linlastele ja purskkaevu pargi suvised esinemised, on linnaorkester tuntud ka Eesti eurolaulude vallatu töötlejana.

Jüri Takjas räägib, et kui alguses harjutati kaks korda nädalas, siis nüüd on harjutustihedus taandunud ühele korrale. “Eks elutempo on muutunud ja meestel pole pillimänguks enam nii palju aega,” tähendab ta.

Stiimulit tegutseda annavad kõiksugused väljasõidud. Esinemisi pole suurele kollektiivile just lihtne leida, sest bigbändi muusika ei kuulu ju kommertsi sekka. Siiski kuivale pole jäädud.

Näiteks kahe aasta tagusel Tabasalu bigbändide festivalil oldi ainuke kollektiiv väljastpoolt Tallinna. Vahele ei jäeta ka laulu- ja tantsupidusid ning välisesinemistest meenutatakse mõnusa muigega tänagi kunagist sõitu Sigtunasse, kus mängiti mustad kikilipsud ees suure mürina sees maanteetrassi ja raudtee vahel.

Orkestri muusikaline juht, Otsa-kooli ja Eesti Muusikaakadeemia lõpetanud Jüri Takjas, kes on oma sõnul üdini puhkpilli- ja dþässiusku, usub ka kestvat nende pillimeestega, kellele ümmarguse tähtpäeva saabumine, annab kindlasti uut indu.

Ta toob esile kõik pillimehed, kes tükikese endast orkestrile andnud ning tunnustab väga linnaorkestri asjaajat Vallo Vildakut, ilma kelleta kasvaks orkestrivedamine üle pea.

Koos Loobi ja Alaverega

Rakvere Linnaorkester andis 1995. aastal välja helikasseti “Jazz”. Orkestrantidest on moodustatud mitmesuguseid ansamblikoosseise, näiteks tuntuimana saksofonikvartett.

Rakvere Linnaorkester tähistab oma 10. sünnipäeva kontserdiga kogu tegevuse vältel orkestrile proovideks peavarju andnud Rakvere Gümnaasiumis 9. novembril algusega kell 18.

Juubelikontserdil teevad kaasa vanameister Uno Loop, Taimi Alavere ja Indrek Tamm. Kontserti juhib Vello Mikk Eesti Raadiost.

Varem on koostööd tehtud nii Gerli Padari kui ka teiste lauljatega, samuti Virumaa Poistekoori, Tarvanpää Seltsi, Virumaa Kontsertorkestri ja Rakvere meeskooriga.

Värskel CD-l kuuleb salvestusi 1995., 1997. ja 2002. aastast.

LINNAORKESTER:

Orkestrisse kuuluvad: Jüri Takjas (altsaksofon), Ergo Kärmik (altsaksofon), Peep Pihlak (tenorsaksofon), Vambola Veddel (baritonsaksofon, klarnet), Heiko Lippasaar (trompet), Madis Ruben (trompet), Heiko Põdersalu (trompet), Tarmo Põlluste (tromboon), Edvin Lips (metsasarv), Jaan Bobõlski (eufoonium), Aare Vilba (eufoonium), Toomas Rannu (kitarr), Märt Kõrgesaar (basskitarr), Vallo Vildak (trummid, tuuba).

–>Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Koolibändid rokkisid Rakveres

Autor Avo | Avaldatud: 2. nov. 2002

Koolibändid rokkisid Rakveres


Lyhis Palamuselt pakkus ligi kolmesajale kontserti kuulama tulnud noorele oma tehtud lugusid. Foto Evelin Jõemägi

Rakvere Gümnaasiumis oli koolibändide pidu, kus esinejaid nii Lääne-Virust kui ka kaugemalt. Stopper sobitas nendega tutvust.

Abu-Sabu: Viljandi Folk on parim!

Vinni-Pajusti-Rakvere-Väike-Maarja õpilaste bändi Abu-Sabu kuuluvad Elvis, Mait, Martin, Märt ning Raivi, hüüdnimega Röövik.

Miks sind, Raivi, Röövikuks kutsutakse?

Raivi: Noh, see on pikem jutt… Ma õpin kutsekoolis kokaks ja vahel on juhtunud, et olen klassikaaslastelt natuke toitu näpanud, et maitset ja koostist hinnata ja sellest “toiduröövimisest” mulle nimi tuligi.

Kuidas proovideks aega leiate ja kaua te bändi juba teete?

Elvis: Proovidega on jama, jah. Tavaliselt tekib kellelgi meist mõte mingil hetkel proovi teha, siis ta helistab teistele ja kui teised ka nõus on, siis teemegi. Sellises koosseisus nagu praegu, oleme mänginud kuu aega.

Kolm lõpetavad kevadel kooli, kas see tähendab bändi laialiminekut?

Martin: Ikka teeme edasi, nad ei saa ju kuhugi kõrgemasse kooli sisse. See oli nali.

Räägime teie lugudest. Mis muusikat teete?

Elvis: Praegu teeme seda, mida mina tahan (kõik naeravad). Enda lugusid esitame ja Red Hot Chilli Peppersit mängime.

Kas mingeid ebaõnnestumisi on ka ette tulnud?

Elvis: Ükskord jäi Maidu basskitarr bussijaama, siis pidime ilma selleta proovi tegema.

Raivi: Mina jõin enne esinemist piima peale õlut ja siis oli pärast väga paha olla…noh, apsakaid tuleb ikka ette.

Aga kuidas õnnestumistega lood on?

Elvis: Viimati esinesime Kehalas, see oli väga lahe, Viljandi Folgid on ka alati head, ükskõik, millega me ei esineks, rahvas elab ikka kaasa.

Just Fun: teeme bändi lõbu pärast!

Just Fun (tõlkes: Lihtsalt Lõbu) liikmed Roland, Keio, Taavi ja Siim on pärit Põltsamaalt, sellises koosseisus on nad esinenud augustist peale, kui tehti pakkumine esineda “Koolirahu” üritusel.

Kust on tulnud teie bändi nimi?

Keio: Tegime suvel tööd: ehitasime teed, higistasime päevad läbi ja mõtlesime, et võiks bändile nime panna. Mõtlesime kaua ja otsustasime panna sellise väljendi, mida kõik bändiliikmed palju kasutasid. Tegelikult oli selleks väljendiks “just sex”, aga seda ei saanud panna ja siis mõtlesime, et “just fun” kõlab ka hästi.

Taavi: Mina samas mõtlen selle Just Funi all seda, et me lihtsalt käime koos ja tunneme end hästi. Bänd ei ole meie elueesmärk, on lihtsalt hobi.

Kas olete omal käel muusika tegemist õppinud või saite enne bändi tegemist muusikaalast haridust?

Taavi: Ma räägin siis oma staazhist. Bändis mängimist ma õppinud pole, aga muusikakooli olen ära lõpetanud viiuli erialal. Põhimõtteliselt olen ma selline multiinstrumentalist, et mängin palju erinevaid pille, peale viiuli veel kitarri, trombooni ja klaverit.

Siim: Rolandil on see-eest suguvõsa võimas: onu on näiteks Gunnar Graps.

Oo.. siis on Rolandil eeskuju olemas. (Roland mängib muide väga hästi kitarri.) Aga kuidas teistega lood on?

Siim ja Taavi: Eeskujusid ei ole.

Keio: Minul on eeskuju – Lars Ulrich (Metallica trummar). Ja see ei ole tema järgi tehtud (näitab lõhkiseid teksasid), lihtsalt akuhapet läks peale.

Mis muusikat mängite?

Keio: Punk ei ole see kindlasti, pigem alternatiivrokk.

Taavi: Püüame võimalikult palju oma lugusid teha. Kavereid esitame ka, sest alati on tark osa enda laule mängimata jätta.

Ja mis tulevik toob?

Keio: Ikka plaanime edasi mängida.

Taavi: Meil pole sellist eesmärki, et mingit meeletut kontserti maha pidada, nii et areneme vaikselt. Kui rahvale meeldib, mängime alati. Ja kui ei meeldi, mängime ikka.

Slide50 – embrüostaadiumist väljas

Slide50 on Miina Härma gümnaasiumi õpilaste bänd, mis alustas tegevust 2000. aasta hilissügisel. Nime panid bändile Kalle ja Sander, teavitasid sellest ka Ramonit ja bänd oligi sündinud. Rakveresse tuli Slide50 viiekesi, kaasas kitarrimängija Martin ja “kaameramees” Viljar, kes kõik bändi tegemised filmilindile võtab.

(Martin uurib diktofoni ja katsetab, kas mõned ropud sõnad ka lindile jäävad.)

Nii, poisid, mis muusikat teie teete?

Sander: See on muusika, mis meile meeldib. Nimetame seda college-punk-rockiks. Kaks kaverit on meil ka, ülejäänud on enda lood. Teistest bändidest meeldivad Blink182 ja Green Day.

Teised läbisegi: Ramon seda muusikat ei kuula, tema on raskemetallimees…

Kas kool teie bändi mingil viisil toetab?

Martin: Toetab küll. Proovi teeme aulas ja kool toetab veel võimuga (kitarrivõimendi).

Sander: Vahel on probleeme, näiteks täna saime võtta, et koolikoori ajast siia esinema tulime. Me käime kõik kooris laulmas ja oleme hullult tegijad (naerab).

Kalle, sul on vahvad lillelised püksid jalas. Kas need on esinemise puhuks?

Kalle: Need on hula-püksid, väga mugavad, käin nendega koolis ka. Tegelikult käime kõik niimoodi riides.

Sander: Nii ei ole, et me õhtul paneme need riided selga ja hommikul võtame seljast ära ning siis paneme lipsu ette…

Aga kui koolis on mõni pidulikum üritus?

Martin: Siis panen shoti seeliku selga.

Mis on kõige hullem asi, mis teil esinemisel on juhtunud?

Kalle: Mul läks ükskord esinemine sassi. See oli tegelikult meie bändi kõige esimene esinemine üldse, koolis ja õpetajate ees.

Ramon: Kalle hüüdis siis ühe ropu sõna ja viskas trummipulgad publikusse.

Sander: Enam midagi nii hullu pole juhtunud, aga eks me ole arenenud ka ja kui metafoori kasutada, siis oleme embrüostaadiumist välja saanud.

Milline on kordaläinud esinemine?

Sander: Hea tunne on siis, kui rahvale meeldib… ja tehnika on korras. Need kaks asja ongi põhilised.

Slide50-ga saab tutvuda nende koduleheküljel www.hot.ee/slide50/Est/estframes.html

Lyhis: oleme iseenda bänd!

Lyhise-poisid Kristo (hüüdnimi Rillo), Karmo, Kalevi ja Toomas on Oskar Lutsu nim. Palamuse Gümnaasiumist ning koos mänginud selle aasta suvest.

Kalevi: Bändi olime mõelnud teha ka varem, pidime laenama rahvamajast muusikariistu ja siis harjutama hakkama, aga nagu taevakingitusena tuli meile Rootsist tehnika, mis oli palju parem. Ei olnudki muud varianti, pidime tegema bändi.

Toomas: See oli 2001. aasta sügisel, meid oli viis, juures oli üks kitarrist ja ka trummar oli meil teine. 2002. aasta esimesel poolel koosseis vahetus, võtsime Kristo trumme mängima. Vahepeal olime amatöörteatris, mängisime selliseid lugusid nagu “Kullast süda”…

Kalevi: ..aga ka rokki ja twisti.

Mis muusikastiilis praegu mängite?

Toomas: Meie stiil on suhteliselt varieeruv: metallist räpini, vahepeale mahub igasuguseid rokiversioone. Oma identiteedi koha pealt tahaks öelda seda, et tegelikult ei ole me koolibänd, ei ole mitte kellegi bänd, oleme lihtsalt iseenda bänd. Oleme ise bänditegevuse algatajad, ise saime harjutamiseks ruumid ja ise oleme otsinud toetusi.

Kas olete muusikategemist kusagil õppinud?

Karmo: Mina õppisin muusikakoolis klaverit (Karmo oskab mängida kitarri, trumme, süntesaatorit). Lyhise kõrval teeme Kristoga praegu räpiduot, mille nimi on S.p.N.

Kas mängite teiste bändide lugusidki?

Kalevi: Alustasime Terminaatoriga, praegu on plaanis rohkem oma lugusid esitada, muidu oleks lihtsalt odav populaarsus.

Kes Lyhise vastu huvi tunneb, võiks külastada bändi kodulehekülge www.zone.ee/Lyhis2001.

E.T.S: Mängime ainult oma loomingut!

Erki, Swen ja Tanel on koos mänginud kümme kuud, Rakveres esinemine oli aga Erki jaoks esimene kord publiku ees laulda.

Kuidas te muusikat tegema hakkasite?

Erki: Mina õppisin Sweni pealt basskitarri mängima, teised tegid muusikat juba varem.

Mis musa ise kuulate ja mida mängite?

Erki: Mina kuulan drummibassi, räppi. Swen kuulab Metallicat. Ja muusika, mis teeme… eks see on rohkem kuulaja otsustada. Me mängime ainult oma lugusid, ühtegi kaverit pole teinud.

Kas esinemistest on midagi eriti head või halba meelde jäänud?

Swen: Midagi halba pole juhtunud, proovides lähevad vahel trummipulgad katki.

Erki: Täna läks mul D-duur meelest ära, aga hea on see, et läksime rahvale peale, nägite ise, normaalne oli ju.

Evelin Jõemägi
Virumaa Teataja, 2.11.2002

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Tudulinna hüdroelektrijaam

Autor Avo | Avaldatud: 2. nov. 2002

Kuue meetri kõrguselt langev vesi hõõrub Roostoja jõel elektrit

Enamik Eesti jõgedest ja ojadest on väikesed ja veevaesed: seega meie maa hüdroenergeetiline potentsiaal tagasihoidlik, aga ometi leidub meiegi jõgedel suurema langusega osi, mis kõlbavad vee-energia kasutamiseks.


Elektrijaama taastaja Raivo Krumm tegutseb hüdroenergiajaama tehnilise nõustajana.

Metsade keskel, Roostoja jõel, töötab väike Tudulinna hüdroelektrijaam. See rajati suures ühistöö vaimustuses pärast sõda 1947. aastal, töötas kuni 1960. aastani ja avati uuesti kvalitatiivselt uuel tehnilisel tasemel 1999. aasta märtsis.

Trenn tõi jõetammi juurde

Hüdroelektrijaama üks taastajaid Kristo Krumm jutustas, et teatud osa selles kõiges etendas omaaegne sealkandis peetud spordilaager.

Kauksist alguse saanud jooksurada oli üsna pikk ja viis ranna äärest Tudulinna ja sealtkaudu alati üle Roostojal oleva tammi.

“Me peatusime seal, vaatasime, kuidas vesi kukub ja padavai edasi,” meenutas tollane Püssi Keskkooli poiss Kristo Krumm.

Kuid nagu ikka, on just nooruses saadud muljed väga püsivad. Hiljem juhtus, et Krumm muretses sinna kanti väikese suvila. Ajad muutusid ja poeg rääkis vanast tammist ja lagunevast elektrijaama hoonest energeetikust isale, kes alternatiivenergia kasutamist välismaal õppimas käis.

Vald polnud vastu

Kohaliku vallavalitsusega tekkis võimalus teemat arendada ja Soomest leiti sobivad partnerid, kes olid nõus seadmed tarnima ja paigaldama.

“Küsisime, kas me ei saaks vana lagunevat tammi ja hoonet vallalt ära osta, et seda osaliseltki korda teha,” rääkis Kristo Krumm.

Vallavalitsusele see ettepanek meeldis, sest nad said raamas ja hävivast objektist lahti.

Soomlased, kes kohal käisid, sattusid paigast vaimustusse, sest mis palgiparvetamisse ja hüdroenergiasse puutub, on neisse emapiimaga sisse süstitud. Jaama taastamise tehnilist poolt juhtinud Kristo Krummi isa Raivo Krumm kinnitas, et pühamehed üle lahe tulnud poisid just polnud, kuid oma töö tegid laitmatult.

Tollel ajal, kui entusiastlikult alustati, ei osatud kõiki ohtusid ja tekkivaid tülisid ette näha, sest kogemused puudusid ja seadustik oli auklik. Nüüd on ettevõtjail tammi ees oleva maaomanikuga kohtukogemus ja sama võib öelda suhtlemisest ametnikega.

Senini, kuni sa midagi ei tee, ei juhtu mitte midagi, nii kui liigutama hakkad, on kosilased kohal. Mis, kus, kuidas, milleks? Otsekohe tuntakse raha ja kasumi lõhna.

Väikese hüdroelektrijaama omanikfirma finantspoolt juhtiva Kristo Krummi kinnitusel ühe niisuguse tillukese elektrijaama omamine puht ärilises mõttes küll midagi sisse ei too. Kogu raha, mis Eesti Energialt taastuvenergia müümise eest saadakse – pisut üle 80 sendi kWh eest -, läheb võlgade maksmiseks ja seda veel mõnda aega.

Edaspidi võib aga tekkida olukord, kus Eestis tuleb firma, mis on huvitatud viie kuni kuue niisuguse väikese elektrijaama haldamisest ja majandamisest ning see võib ennast juba ära tasuda. Hüdroelektrijaama taastamine läks maksma üle pooleteise miljoni krooni.

Tudulinna hüdroelektrijaamas kasutakse kahte – 100 ja 50 kW-st – moodsat, kinnist, kapsli tüüpi generaatorit, mille garantii ja kasutusiga on väga pikad. Esimene tõsisem tehniline hooldus tuleb viieteist aasta järel. Ettevõtjail on kavas paigaldada jaama veel üks väiksem generaator, millega loodetakse energiat rohkem toota just veerohkemal ajal.

Jõekaldal olevasse elektrialajaama läheb hüdrojaamast 0,4 kV vool, mis alajaamas muudetakse 10 kV energiaks.

Jaam töötab sisuliselt täisautomaatikal, kuid seadmeid ja seisu jälgib üks töömees.

Veeres tammist alla

Töömees Tõnis keerab just jõe kaldal oleva jaama ust lukku ja ei oska kohe uudishimulike suhtes seisukohta võtta. Pisut hiljem näitab tammi, mille laiemast osast praegu tilkagi vett alla ei lähe, vaid jookseb turbiinidekanalist. Vett napib.

Tõnis näitab kunagist palgiparvetamiskanalit ja osutab, kuidas tammil olnud mehed paisu ees olevaid palke alla Peipsi poole aitasid. Seal koostati suured palgiparved, mis Tartusse ja mujale edasi veeti.

Omal ajal sadas kitsast tammist, heinakoorma otsast reelt alla läheduses elanud Asta, kes saadud luumurdude tõttu invaliidiks jäi. Hobune hakkas tammil lõhkuma. Nüüd elab Asta juba mõnda aega mujal.

Mõnikord kevaditi, kui veel Peipsi jääkaane all on ja vesi jõest tõkete tõttu järve ei pääse, tõuseb see allpool tammi jaama seadmetele ohtlikult lähedale ja havid löövad betoonrinnatisel tantsu.

Hüdroelektrijaama tegutsemise viimasel perioodil on seda tekkinud vaid üks kord. Tänavune suvi oli aga erakordselt veevaene.

ALTERNATIIVENERGIA:

Hüdroelekter

Praegu müüvad vee-energiast saadavat elektrit Eesti Energiale kümme hüdroelektrijaama üle Eesti, sealhulgas Kunda jõel olev elektrijaam. Teadaolevalt kavandatakse sinna ka juba teist hüdroelektrijaama.

Roheline Energia

Selle kava kaudu arendab, propageerib ja toetab Eesti Energia alternatiivenergia tootmist. Klientidele müüakse rohelise energia sertifikaate. Iga niisuguse kaardi ostmisega toetatakse omakorda Eestimaa Looduse Fondi.

–>Valdo Einmann
valdo@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Vaiatu

Autor Avo | Avaldatud: 1. nov. 2002

VAIATU AJALUGU

Ürikutes on küla esmamainimine 18.juulil 1402.a. 1412 on Vaiatu ( Somel ) rentnikeks vennad Hans ja Andreas Wolff ning Vaiatust saab mõis. Kooliharidust hakati andma 1694.aastast. Aastal 1700 on Vaiatus oma postijaam ja külakõrts. 1701.a. talvel talvitus ümbruskonnas Karl XII armee. Rahvale laastavalt mõjusid põhjasõjaaegne nälg ja katk, loomataud ja viljaikaldus, ning erakordseltkülm talv on 1739.a. kui hukkus palju inimesi ja kariloomi. Mõisat on tihti müüdud ja tal on olnud palju omanikke ja rentnikke – Lode, Rosen, von Krüdener, von Knorring, von Brümmer, Kymmel, Rosenkampf, Schoultz, von Engel,von Weltzien, von Glasenapp. Pärast viimase mõisaomaniku von Glasenappi lahkumist Vaiatust aastal 1921 – 1922 jagatakse mõisamaad asunikutaludeks. Algab I Eesti iseseisvuseaeg.Küla nimedena on kasutatud Somel, Somel-Hoff, Hof zu Somel. 18.saj. II poolel ehitatud ümbruskonna ilusaim mõisahäärber hävis tulekahjus 10.juunil 1926.a.Mõisapargile lisas ilu järveke.

ARENG LÄBI AASTATE

Umbes 1000 aastat tagasi – esimesed leiud nooremast rauaajast, mis viitavad paiksele asustusele

  • Märtsi algus 1210.a. – Vene väed teevad rüüsteretke Vaigasse.
  • Jaanuar 1212.a. -ristisõdijad peatuvad kolm päeva SOMELINDE linnuse juures ja rüüstavad hirmsasti ümbruskonda. Linnuse tõenäoline koht oli Vaiatus Salgu väljal
  • Augusti lõpp 1224.a. – pärast Tartu rahu hakkab siinset ala valitsema piiskop HERMAN
  • 1319.a. – oli olemas kivikirik Tormas, püha hiis ja ohvripärn Sätsuveres.
  • 18.juuli 1402.a. – Põltsamaa lossihärra annab LAURENTIUS CRYSBY-le rendile Somele ja Wagkitu külad. Mõisa veel ei ole
  • 14-15.saj.vahetus – Laiuse lossi ehitamine
  • 1408.a. – TYLE BRINKE saab rendile Rääbise mõisa
  • 1412.a. – Vaiatus on rentnikud vennad HANS ja ANDREAS WOLFF -id.
  • Somel saab mõisaks 5.veebruar 1419.a. – Vaiatu rentnik on ODERD REVAL. Määratakse mõisa suurus (12,5 adramaad) ja piirid.
  • Koimula (COYNEMULA) küla esmamainimine 17.dets.1480.a. – Võidivere ( VEYTFER ) küla panditakse WOLBERTH WESSELER’ile. Küla esmamainimine
  • 1502.a. – venelaste rüüsteretk Vaigamaale
  • 1523.a. – usupuhastuse (reformatsiooni) algus siinmail
  • 1525.a. – pildirüüsted Tartus
  • 1533.a. – arvatav esimeste mustlaste tulek Eestisse läbi Rootsi ja Soome
  • 1558.a. – Vene väed khaan SIGALEI juhtimisel tungivad Eestimaale. Liivi sõja algus. Kuum ja põuane suvi. Palju metsatulekahjusid
  • 1584.a. – pärast Ivan IV surma satuvad siinsed alad Poola võimu alla
  • 1599.a. – Rääbise mõisas on suur viljapuuaed. Toimub nn.” Poola revisjon “
  • 1600- 1601.a. – eriti hirmus ning ränk näljahäda Eesti- ja Liivimaal. ELMOTI (HELMETE; ANDRESE talu Koimulast) esmamainimine. Peremeheks tol ajal HELMETTE TONNO HANS. Vanim talu vallas
  • 1601.a. – Vaiatu mõis ja külad kuuluvad Laiuse lossi järgi I folwarki I vaku alla. Nn. ” Rootsi revisjon “
  • 1625.a. – sattumine Rootsi võimu alla
  • 1638.a. – pärast Liivi ja Vene – Rootsi sõda elab Vaiatus 3 peret ja 1 vabadik. Reastvere, Tuimõisa ja Kantküla “metsunud, tühi ja lage “
  • 1643.a. – Tormas valmib I puukirik ” Vaiatu mõisa omanik G. LOHDE
  • 1671.a. – Tormas valmib II puukirik
  • 1683.a. – Tõikvere mõisa esmamainimine Rääbise karjamõisana
  • 1694.a. – koolihariduse algus siinmail
  • 1695 – 1697.a. – ränk viljaikaldus ja nälg. Vaiatus sureb veerand külaelanikest, kes maetakse ühishauda
  • 1699.a. – Tormas on pastoriks ANDREAS RODELIUS. Vaiatu mõisa valitseb amtmann JOHAN MATSON
  • 1700.a. – Vaiatus on postijaam ja kõrts
  • 1701.a. – Rääbisel valitseb OTTO DIEDRICH WRANGELL. Vaiatus rittmeister HEINRICH HASTFER
  • 1701.a. – KARL XII väed talvituvad Laiuse lossi ümbruskonnas
  • 1701-1702.a. – Põhjasõjaaegne nälg ja katk
  • 1710- 1712.a. – Suur katk
  • 1726.a. – Vaiatus on valitsemas oberleitnant JOHAN REICHER
  • 1730.a. – tüli Vaiatu REICHERI ja Kõnnu HAGEMEISTERI vahel matusepaikade pärast kirikus
  • 1739.a. – erakordselt külm talv, hukkub palju inimesi ja kariloomi
  • 12.veebr.1746-mai – Tormas on pastoriks JOHAN GEORG
  • 1746 – 1749.a. – suur loomataud
  • 1751.a. – suur viljaikaldus
  • 1764.a. – keisrinna KATARIINA II läbisõit Torma kihelkonnast, sellele eelneb “Katariina tee” ehitamine Rääbisel
  • 1765.a – Rääbisele tuleb uueks mõisahärraks freiherr OTTO WILHELM von FERSEN
  • 11.aprill 1765.a. – Tormasse uue kivikiriku ehitamise lepingu sõlmimine Rääbise mõisas kiriku eestseisja FERSENI ja ehitusmeistri APPEL’i vahel Someli mõis (5 adramaad suur) maksab kiriku ehituseks 293 rbl. 59.kop. Kiriku ehitusel hukkub Vaiatu mees KUBBIA ADO JAKO, “kes kirriku tö jures ennast öieti ei hoidnud, kukkus Torni pealt mahha ning piddi halleda viisi surrema”
  • 8.veeb. 1766.a. – Vaiatu mõisa hakkab valitsema erbherr GERHARD LUDVIG von KRÜDENER
  • 1766.a. – Rääbise ja Tõikvere peale üks kool 14 õpilasega, Vaiatu koolis on 16 last. Õpetaja palgaks 1 ½ rubla kuus ja mõisa poolt prii söök
  • 1775.a. – Vaiatu mõisaomanik on GOTTHARD JOHANN von KNORRING
  • 1773-1775.a. – Torma surnuaia asutamine. Mujale ei tohtinud surnuid matta
  • 1769.a. – edumeelne pastor EISEN von SCHWARZENBERG hakkab ümbruskonnas lastele rõugeid panema
  • 8.okt. 1775.a.-1814.a. – Tormas on pastoriks FRANZ GOTTHILFF FRIEDRICH ASWERUS
  • 1785.a – SOMELIS on 20 talu 229 hingega ( 102M +127 N) , ” MELLAJA ” karjamõis, vesiveski ja tellisetööstus. Mõisaomanik on von KYMMEL. Kool 8lapsega asub Võidiveres, väikeses saunas. Maja ” vana ja kõlbmatu”. Palju lapsi õpetatakse kodus. Koolmeistriks JAANI TOOMAS – “tubli mees”. NB ! koolis on kapp, kust lapsed võivad raamatuid võtta ja “tarvitada” Vaiatu koolis on 13 last- 5 poissi ja 8 tüdrukut
  • 1786.a. – Tõikvere mõisas on kool. Puudub eraldi maja, on ” Moistometsa ” karjamõis
  • 1787.a. – mõis maksab kirikuõpetaja ASWERUSELE ametipalgaks 4 tündrit rukist ja 2 tündrit otra. Peale selle veel köstrile vakk “vilja “.
  • 1795.a. – lahutati Rääbise ja Tõikvere mõisad
  • 1803.a. – mõis peab ametis endise koolmeistri leske KOOLI MARI, kes oma kohustusi ” truilt ja õiglaselt “täidab. Ta on 57 aastat vana ja alates 1790.a. ametis. Palka saab ” 6 vakka rukkid, 5 vakka kaeru ja 4 külimittu soola ” aastas
  • 1804.a. – asutatakse vallakohtud. Kohtumeesteks on talupojad, kes annavad ametivande. Eestimaal hakkab levima kartulikasvatus
  • 1805.a. – läheb Vaiatu mõis GUSTAV ADOLF ROSENKAMPF ile, siis paruniproua SCHULTZ ile ( sündinud LEZZA-na )
  • 1806.a. – Vaiatu mõisale kuulub TIHEDA küla, kus elavad ainult venelased “pobollid” Taluperemeesteks ” JÜRRI HANS, JUHANI JAAN, JUHANI JÜRRI, MIHKEL HANS, HANSO JÜRRI, ADO HANS, LEWUSKI JÜRRI …” JNE
  • 1810.a. – koolis ei ole õpetajat. Kooli MARI surnud, maja lagunenud
  • 1812.a. – panditakse mõis K. A. von ENGEL-ile 1813.a. – Vaiatu koolis 12 last. Tõikvere – Rääbise kool hääbub pärast koolimeistri TIDO MIHKLI surma
  • 1819.a. – pärisorjuse kaotamine Liivimaal
  • 1822.a. – talupoegadele antakse esimesed perekonnanimed
  • 1827.a. – Rääbisel ja Tõikveres valmivad uued koolimajad Tõikveres koolmeistriks JAAN MÄND. Koolmeistriks on “JANI PEETER”
  • 1834.a. – Vaiatusse ehitatakse uus koolimaja
  • 1836.a. -Vaiatu mõis kuulub leitnant von WELTZIEN ile Rääbise mõis on panditud hr. JÜRGENSON ile
  • 12.jaan.1819-1852.a. – Tormas on kirikuõpetaja JOHANN EDUARD ASSMUTH
  • 1844 – 1845.a. – suur veeuputus, loomakatk ja näljahäda
  • 1848.a. – koolerataud
  • 13.märts 1853.a. – Torma pastoriks on 44 aastat CARL SELMAR kuni 1.nov. 1896.a. LANDESEN
  • 1858- 1859.a. – I väljarändamine Venemaale. Lahkub mitu perekonda, mõned tulevad tagasi
  • 1803-1893.a. – Torma kihelkonnas oli “prohvet” – JAAN JOOSUA kel olnud eriline “võim ja anded”
  • 1869.a. – talukohtade päriseksmüügi algus, esimene talu oli “ANSO-MARDI ” Koimulas
  • 1874.a. – Vaiatus valmib uus koolimaja. Töötasu ehitajatele 173 rbl.
  • 1877.a. – Vaiatu valla peremehed maksavad kokku 589 rbl pearaha ja 32 rbl 86 kop. kirikumaksu
  • 1880-1890.a. – II väljarändamine Venemaale- Tobolskisse ja Peterburi kubermangu
  • 1889.a. – TORMAS valmib uus kabelihoone
  • 30.dets.1892.a. – ühinevad Vaiatu, Rääbise ja Tõikvere vallad koos teiste väikevaldadega suureks Võtikvere vallaks
  • 1904.a – mobilisatsioon Vene – Jaapani sõtta
  • 1905.a. – rahvarahutused Vaiatus
  • 03.veeb.1905.a. – Rääbisel sünnib akadeemik PAUL ARISTE
  • 1913.a. – Vaiatus on vallakool. Kooliõpetajaks NEUMANN
  • 1914.a. – mobilisatsioon I Maailmasõtta
  • 17.dets.1919.a. – Torma õpetajaks saab pärast lühemat aega töötanud MIHKEL LUIGAT ja ANDRES LAASI ALEKSANER KUUSIK, kes töötab kuni 1946.aastani
  • 1919-1921.a. – Eesti Vabadussõda
  • 1921-1922.a. – lahkuvad viimased mõisa omanikud : Rääbiselt von VALTER Vaiatust von GLASENAPP Tõikverest von LIPHARDT. Mõisamaad jagatakse asunikutaludeks
  • 1918- 1941.a. – I Eesti iseseisvuse aeg, Vaiatus on ühistööna valminud spordiväljak. Masinaühistul on rehepeksumasin “RANSOMES”, veetav aurukatel ja sindlimasin
  • 10.juuni 1926.a – hävib tulekahjus Vaiatu mõis
  • 30.juuni 1941.a. – mobilisatsioon Punaarmeesse 24.juuli 1941.a. – Vaiatu lahingus põleb maha palju hooneid
  • 1941-1944.a. – Saksa okupatsioon. Mobilisatsioon Saksa sõjaväkke
  • 19.sept. 1944.a. -Punaarmee lennukid pommitavad Vaiatut, maha põleb mitu talu
  • 25.märts 1949.a. – suurküüditamine Siberisse
  • 1948.a. – avatakse raamatukogu Rääbisel
  • 1948.a. sügis – kolhooside algus
  • 1948-1959.a.17.aprill – Tõikvere traktorijaam
  • 1956-1957.a. – külasse jõuab elekter
  • 1950-1968.a. – Kolhoos ” Suur Oktoober “
  • 1950-1958.a. – Vorosilovi nimeline kolhoos Rääbisel
  • 1958-1968.a. – väike “Kungla” kolhoos Rääbisel Jõgeva- Mustvee maantee õgvendamine
  • 1965.a. – valmib Vaiatu kontor-klubi
  • 1968-1993.a. – Suur ” Kungla ” kolhoos. Vaiatu rahvamaja juurde ehitatakse laululava
  • 1993.a. – asutati ühistud Vaiatus ja Rääbisel
  • 21.-22.juuni 1998.a. – esimesed kodukandipäevad Vaiatus
  • 23.juuni 2000.a. – teine kodukandipäev Vaiatus
  • 13.juuli 2002.a. – 600 aastat Vaiatu esmamainimisest

Tänane Vaiatu

Tänapäeva Vaiatu küla on moodustunud Mälaja külast, Vaiatu asundusest ja Vaiatu külast.
Praegu elab Vaiatus 202 elanikku, olles Torma valla suurim küla elanike arvu poolest.
Vanimad külaelanikud on Meta Koppel (13.02.1916) ja Vello Lääne (17.05.1916), noorim aga Juss Lindsalu (28.06.2000).

1950-1968.a. tegutses Vaiatus kolhoos “Suur Oktoober” üks rajooni parimaid kolhoose. 1965.a. valmis Vaiatu kontor-klubihoone. 1968.a. ühinesid kohalikud väike kolhoosid, moodustades “Kungla” kolhoosi. Kolhoosi likvideerimisel jätkavad tegutsemist ühistud Vaiatus ja Rääbisel.

OÜ Vaiatu Agri juhataja on Andrus Paloots ning ühistu tegeleb põllu- harimise ja karjakasvatusega. Vaiatus on AS “Killemer” kauplus, rahvamaja, paisjärv. Edukalt tegutsevad taluperemehed Viljar Kalm, Heinrich Sander, Vello Neimann.

Vaiatus on “Kaunis kodu” konkuri võitjaid. Milvi Härma´le on omistatud “Valla auraha”.

I kodukandipäev korraldati juunis 1998 ja II kodukandipäev juunis 2000.

Ants Lindsalu, külavanem

www.hot.ee/vaiatu/

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Rakvere muutus kenamaks

Autor Avo | Avaldatud: 1. nov. 2002

Rakvere muutus värvilisemaks

Kolmandat aastat kestnud Värvilise Rakvere kampaania käigus said värske näo 45 elamut. Värvifirmade ja Rakvere linnavalitsuse koostöös võimaldati majaomanikel värvi tunduvalt odavamalt osta.

Eile õhtul tänasid Rakvere linnavalitsuse, värvifirmade ja kaupluste esindajad sel aastal värvitud majade omanikke.

Kümme majaomanikku said tänukirja, lisaks valisid oma auhinnamaja ka Vivacolori, Sadolini ja Later GR kauplus.

Värv maksis vähem

Kampaania käigus võttis linnavalitsusest värvipassi 98 Rakvere elanikku, maja värvisid ära neist 45. Koostöös värvifirmadega AS Vivacolor ja ES Sadolin AS ning värvi müüvate kauplustega said majaomanikud linnavalitsuselt tasuta värvipassi ning 22% odavamalt värvi osta.

Rakvere linnakunstnik Jule Käen rõõmustas, et sel aastal värviti üle ka mitu vana kortermaja, kus sellised algatused tavaliselt visamad ellu jõudma. “Hea meel on mul ka selle üle, et ajaloolises Pikas tänavas tegi omanik ühe maja korda,” ütles ta viidates Mariti käsitööpoele.

Poe omanik Silva Rannaste rääkis, et restaureerimisfirma Sado Kaubahoov tegeles suvel vana hoone ennistamisega peaaegu kolm kuud. “Mõned mädanenud lauad vahetati välja, vana värv tuli maha kraapida,” kirjeldas ta aeganõudvat tööd.

Kortermajad said uue värvi

Tallinna 7-a kortermaja tõmbab silma peale oma heledate värvidega. Majaasju ajanud Maria Ivanova sõnul tuli elanikega maja värvimise eel ka aru pidada, sest see ettevõtmine nõudis neilt suuri kulutusi. Oma majaosa värvis mõni korteriomanik eraldi ja seetõttu leiab terane silm kohati üles väikese toonivahe.

Viru 3 üks omanik Mai Ets rääkis, et tahab oma vanaisa maja taastada selliseks, nagu lapsepõlvest mäletab.

Kastani 7 kaheksa korteriga puumaja kannab nüüd rõõmsat helekollast värvi. Elanik Aivi Lepiku sõnul ei ole majas korteriühistut, aga asjaajamist see ei seganud. Maja värvis ära oma maja töömees.

VÄRVILINE RAKVERE 2002:

Auhinnasaajad

(maja, omanik või esindaja)

Eha 12 Eve Riisberg

Vahtra 74 Rita Ukkivi

Tartu 50 Aili Männik

Viru 3 Mai Ets

Vabaduse 21/21-a Helene-Armilde Pumbo

Rägavere tee 20 Veera Treimann, Uno Older

Laada 12 Urmas Kuhi, Maimu Vent, AS Jarikme

Kastani 7 Uko Saun

Pikk 12 Silva Rannaste, OÜ Marit

Tallinna 7-a Maria Ivanova

AS-i Later auhind Rägavere tee 43, Ardo Pihlak

AS-i Vivacolor auhind Tartu 15, Veljo Efert

ES Sadolin AS-i auhind Tulika 6, Alvar Virula

–>Eevi Kuht
eevi@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv