Baltisaksa päritolu vene geoloog Gregor von HELMERSEN sündis 11.10.1803.a. Aastail 1821-1824 Tartu Ülikoolis mineraloogiat, lisateadmisi õpitule kogus Saksamaa ülikoolides ja Peterburi Mäeinstituudis vaheaegadega kuni 1838.a-ni.
G. v. Helmersen osales paljudel ekspeditsioonidel – nii võttis ta aastatel 1825-1881 ette 33 uurimisreisi, et uurida maavarasid küllaltki laial territooriumil: Uuralites, Altais, Kesk-Aasias, Donetski ja Dabrowski kivisöebasseini, Moskva lähistel rauamaagilademeid, Tamani ja Kertshi poolsaarel mudavulkaanide ja naftaleiukohtadesse. Oma reisidel tegi ta huvitavaid tähelepanekuid Venemaa ja naabermaade etnograafia kohta.
Üsna suurt tähelepanu pööras G.von Helmersen Eesti alade geoloogiale ja oli siin üks esimesi põlevkivivarude uurijaid. Tema sulest on ilmunud ka kvaternaari geoloogia ja rändrahnude alaseid uurimusi.
1839.a-l tegi G.v. Helmersen Vanamõisast toodud põlevkiviga utmise
katseid ja koos kaastöötajatega tõestas, et põlevkivi on sobiv kütus nii viina- kui lubjapõletamisel. 1841.a. koostati tema eest võttel üks varasemaid Venemaa Euroopa osa geoloogilise ehituse kaarte.
Arvukad uurimisreisid said teoks Rahandus- ja Riigivarade Ministeeriumi ülesandel ja ka rahalisel toel, kuid oma reiside tulemusi tutvustas ta ka alati Peterburi Teaduste Akadeemiale. Viimase kaasabil nägid tema uurimistööd ka trükivalgust.
1844.a-l valiti G.von Helmersen Peterburi Teaduste Akadeemia tegevliikmeks (ta oli 7-s Tartu Ülikooli kasvandik, kes selle au osaliseks sai). Akadeemikutöö kõrval oli ta seotud ka mitmete muude kohustustega: nii oli ta seitsme aasta jooksul Peterburi Mäeinstituudi juhataja.1882.a.
pani Gregor von Helmersen aluse Venemaa Geoloogia Komiteele ja oli
kuni surmani (15.02.1885.a-l)selle direktoriks.
Muuseumi materjalide põhjal Arthur RUUSMAA.
xxx
Vaata lisaks Helmerseni kivikülv
VE: Sabolotny, Reinhold – Vabadussõja kangelane, leitnant
Reinhold Sabolotny sündis 25.oktoobril 1895.a-l Iisakus. Oma hari-
duse sai ta Peterburgi Oldenburgi reaalgümnaasiumis ja seejärel
astus polütehnikumi. Ohvitserikursuse omandas R.Sabolotny Konstantini suurtükiväekoolis 1915.a-l ja kinnistas õpitut I maailmasõja rinnetel. Sai haavata, põrutada ja kaks korda mürgitada.
Leitnant Sabolotny jõudis kodumaale Saksa okupatsiooni ajal ja asus kohe ka tegevusse põrandaaluse Kaitseliidu organiseerijana.
Vabadussõja eel astus ta teenistusse 1. ratsarühgemendi koosseisu,
kuid erialalt oli ta suurtükiväeohvitser ja seetõttu läks ta 29.novembril 1918.a-l üle laiarööpmelisele soomusrongile nr.1, kus määrati patareiülemaks ja hiljem rongiülema abiks.
18.veebruaril 1919.a-l sai leitnant R.Sabolotny Irboska all raskelt haavata. Rivvi naases tagasi 14. märtsil juba soomusrongide suurtükiväe inspektorina ja sel kohal ta ka langes 01.juulil 1919 Landeswehri
jälitamislahingutes Riia all. Tema surm oli suurtükiväelasele kohane – leitnant Sabolotny hukkus mürsuplahvatusest.
Vaid 23 aastaselt langenud diviisi suurtükiväeinspektor maeti Iisaku kalmistule, kus tema haual on tagasihoidlik rist. Noor ohvitser
sai sõjakaaslaste hulgas äärmiselt populaarseks ja pälvis hüüdnime
“Kartetsh”. Vabadussõja ajalugu selgitab: “Selle (hüüdnime) oli ta
saanud tänu oma harukordsele külmale verele ja osavusele suurtükitule juhtimisel. Tule juhtimise otstarbel läks leitnant Sabolotny alati isiklikult sinna, kus märk ja tulistamise tagajärjed olid kõige paremini vaadeldavad, seda ka siis,kui vaatlus oli seotud kõige suurema ohuga. Ühtki pauku ei lasknud R. Sabolotny täpse arvestuseta – kuhu mürsk oli määratud, sinna ta ka kukkus, külvates surma ja hirmu vaenlase ridades.”
Pärast tema langemist jäädvustati sangari nimi laiarööpmelisele soomusrongile nr.6 120 mm suurtükiplatvormile “Leitnant Sabolotny Kartesch” nimetuse andmisega. Postuumselt austati I liigi 3. järgu ja II liigi 3.järgu Vabadusristidega. Leitnant R.Sabolotny hauasammas on ka üks vähestest, mis jäi puutumata nõukogude korra ajal ja on originaalis säilinud siiani.
Arthur RUUSMAA, aluseks Hannes Walteri ja Tiina Tojaki raamat “Nad andsid kõik – Vabadussõjas langenud ohvitserid”.-Tallinn, 2000.a.