Talumees sõbrustab metssigadega
 Peeter Järvamägi käib juba kolmandat aastat järjest metsas sigadega sõbrustamas ja neile süüa viimas. Foto: Urmo Udras |
Väike-Maarja vallas Raigus elav talupidaja Peeter Järvamägi tegeleb igapäevatöö kõrvalt ka metssigadega. Juba kolmandat aastat järjest viib ta neile iga päev metsa äärde süüa ning vahel võtab sõprugi kaasa metsanotsudega tutvuma.
Millest teie huvi metssigade vastu?
Eks ta ole huvist metsloomade vastu. Juba varem sai neile aeg-ajalt metsa süüa viia, aga nüüd olen pannud ainult ühte kohta ja nad on harjunud seal käima.
On huvitav jälgida nende käitumist ja tegemisi lähedalt. Sellel söödaplatsil neid ei kütita, kui nad aga jahihooajal oma territooriumilt väljuvad, peetakse jahti ka neile sigadele.
Kui suur on seakari?
Kolm aastat tagasi oli kõigest kolm emist, tollel kevadel oli neil 19 põrsast.
Nüüdseks on osa sigu karjast lahku löönud ja platsil käib söömas 13 täiskasvanud siga ja 31 põrsast. Põrsaste lugemine on suhteliselt raske, nad askeldavad nagu sipelgad.
Kas nad on teiega harjunud?
Ei oska öelda, pole spetsialist. Julgemad on nad küll kui näiteks aasta tagasi. Mõnikord lasevad ennast isegi kõrva tagant sügada.
Kas metssead tunnevad teie hääle ära?
Võib-olla ka. Aga automürina tunnevad ära küll. Kui nad juhtuvad söödaplatsi läheduses olema, siis mürina peale jooksevad kisades autole vastu.
Kas suudate neid ka ise eristada? Nimesid olete pannud?
Ei ole neid nii täpselt uurinud, nad on ju kõik suhteliselt sarnased. Kas te olete ka kuulnud, mida arvavad teie hobist ümberkaudsed inimesed? Midagi erilist pole kõrvu juhtunud, aga naaberjahimehed nöökisid korra, et kõik sead on vist minu metsa kadunud.
Kui suuri kulutusi metssigade peale olete teinud?
Iga päev viin neile umbes 20 kilogrammi vilja. Sorteerimisest jäänud viljajäätmed ja kartulid saavad samuti metssead.
Kas see kulukaks ei lähe? Kuu aja peale teeb see ju üpris suure koguse.
Seda küll, aga viimata ka ei saa jätta, sest muidu lähevad nad ümberkaudseid põlde sonkima.
Nad käivad seal niigi, kuid lisasöötmine hoiab neid viljapõldudele liigselt kahju tegemast ja tuleb lõppkokkuvõtteks odavam.
Kas olete ka mõningaid ohtlikke seiklusi pidanud üle elama?
Ei, õnneks mitte. Ega nad päris kallale kipugi. Metsloom on metsloom ja hoiab inimesega vahemaad. Sead on ikkagi arad ja jooksevad kaugemale, kui ligi minna.
Kristel Lehtme
Virumaa Teataja, 6. juuli
Maavanem Marko Pomerants kõige ees ja vallavanemad oma koduste ninas võtsid laupäeval ette seitsmekilomeetrise teekonna Kaarli puiesteelt laulukaare alla.
VE: Tarum, Johannes – koolimees
Tarum, Johannes – koolimees, sündis 22.septembril 1890. aastal Tarumaa külas vabadiku peres. Alghariduse sai ta Tarumaa koolis, õpingud jätkusid Iisaku Kihelkonnakoolis ja Vaikla (Proskovo) ministeeriumikoolis ning Jõhvi Ministeeruimikooli pedagoogikaklassis. Kooliõpetaja kutse omandas J. Tarum Narva Gümnaasiumis ja kooliõpetajana alustas oma tööd 1910.
a-l Kukruse koolis.
1914.a-l alanud I maailmasõda viis ta rindele ja hiljem sai J. Tarumist polgukirjutaja.1920.a-l tuli ta tagasi sünnipaika ja töötas siin õpetajana 1957.a-ni, vahepeale mahtus ka töö 1952-1955.a-ni Rääsal. Kauges metsakülas tuli õpetajal toime tulla korraga kuue klassiga, ühel õppeaastal oli I, III ja V klass, teisel II, IV ja VI klass. Selline liitklass nõudis õpetajalt suurt nuputamist, et õpilased iseseisvalt tööle rakendada aga ta tuli sellega imetoredasti toime. Tema tööga oldi rahul ja ka tema õpilased ei jäänud uutes kohtades jänni ning õppisid edukalt edasi.
Külas oli tollal palju noori ja J. Tarum hoolitses ka nende eest – nii leiti rakendust Maidla Noorte Ühingu Tarumaa osakonnas, kus asutati oma raamatukogu ja et seda teha, selleks õpiti selgeks näidendid ja 1940.a-ks oldi kokku saadud üle 1000 raamatu. J. Tarum organiseeris külas ka laulukoori, kellega käidi kahel laulupeol ja võeti osa piirkondlikest
laulupidudest ja -päevadest. Ta oli oma ajastu tõeline “maa sool”, kes kogu oma energia pühendas kodukandi igakülgseks arendamiseks.
Kui J. Tarum jäi pensionile, siis ootas teda ees uus tööpõld – ta hakkas kirja panema oma mälestusi kooli ja küla ajaloost.
J.Tarumi peres oli seitse last, keda ka ise õpetas.
Iseõppijana sai selgeks vene, soome, esperanto ja saksa keele.
Vana koolmeister suri 27.märtsil 1982.a-l ja puhkab oma viimast und Lüganuse kalmistul.
Arthur Ruusmaa (aluseks J. Kangro kirjutised).