Külapood elab pihust suhu
Avispea kaupluse müüja Malle Saage teab juba enamasti ette, mida uksest sisseastuja soovib. |
Väike külapood Avispeal ei näe küll hetkel väljasuremise ohtu, kuid ka mitte erilist tulevikku.
Külapoodi pidav füüsilisest isikust ettevõtja Kalev Saage, kes sõidab lisateenistuse saamiseks OÜ Bussipartner kaugliini Laekvere ja Tallinna vahel, ütles, et ilma selleta ei tule kuidagi toime.
Ta pidas vahepeal isegi kauplusautot, kuid sellegi mõte kadus, sest nägi, kuidas maarahvas vananeb, väheneb ja sissetulekud kahanevad.
Külakauplust kägistab ostja kadumine
Töökohti ei paista, kes otsib tööd mujalt, noored lähevad ära linnadesse. Seepärast ei näe ta oma külapoel erilist tulevikku. Nii et külapoode ei kägista niivõrd kurikuulsad euronõuded, kuivõrd muu sotsiaal-poliitiline taust.
Müüja Malle Saage ütles kogu elu olevat praegu nii, et täna ei tea, mis homme saab. Kuid vähemalt käesoleva aasta lõpuni loodavad nad vastu pidada. Väga pikka plaani ei saagi teha, sest konkurents on kõva. Lähim kauplus on Triigis ja kauplusautod kohal.
Väga paljud inimesed käivad mujal tööl ja ostavad igapäevase kauba sealt, näiteks Väike-Maarjast.
Peamine, mida tavaline külainimene ostab, on leib-sai ja muu igapäevane tarbekaup. Vorsti võetakse ikka leiva peale ka, kuid maainimese rahakott on selgelt kõhnem kui linnainimese oma.
Maainimene tahaks elada muidugi samamoodi kui linnas, kuid vahe vajaduse ja võimaluste vahel on suur. Pensioni- ja lasterahapäevadel lubatakse endale siiski tavalisest rohkem.
“Et meil on siin perepood, siis tuleme ikka ots otsaga kokku,” lausus Saage.
Euro- ja muude nõuetega on aga nii, et maainimenegi vajab korralikku kaupa ja nõuded peavad loomulikult olema kõigile ühesugused.
Praegu on nii, et pakitud kaupa on võrdlemisi palju ja vorstidki on enamasti sobivates 250-grammistes ja teistsuguse kaaluga pakendites, nii et lõigata ja pakkida tuleb võrdlemisi vähe. Kui, siis on käepärast desinfitseerimisvahendid ja kätepesu võimalus.
”Ma ei arva, et tervisekaitsenõuded midagi väga üle jõu käivat oleks,” sõnas Saage. Ta lisas, et on varem toiduainetööstuses olnud ja seepärast teab üldnõudeid hästi.
Kauplusega koos kaob suhtlemiskoht
Müüja ütleb, et kauplus on kui külakeskus ja seepärast vaesestaks selle kadumine kohalikku elu. Tulevad töömehed ja ajavad tunnikese juttu, külamammi pärib uudiseid ja tuttavate tervise üle. Suhtlemine on ju kõigile vajalik. See on muidugi elu üks pool.
Külakauplust pidava ettevõtjaga on nii, et tema peab kõik arved tasuma õigeaegselt, ostja võib mõnikord viivitada.
Mis teha, sõnas Saage, kui inimene saab kaheksasada krooni pensioni ning peab sellest tasuma elektri ja telefoni eest, palju tal siis järele jääb. Paratamatult tuleb mõnikord võlgu anda, kuid mitte kõigile, sest on juhtunud, et võlga tuleb külapealt otsimas käia.
Virumaa Tervisekaitsetalituse Lääne-Virumaa osakonna toiduhügieeni vaneminspektor Marje Muusikus ütles, et mis puutub toiduhügieeni üldeeskirja nõudmistesse, siis ei näe ta olukorda maakonnas eriti traagilisena. Sellepärast ei ole seni eriti palju kauplusi suletud, kui just Udriku näide välja arvata.
Kaupmeestest ettevõtjatel tuleb aga olukorras, kus ostjate ring maal järjest väheneb, kulukamaid ümberehitusi tehes rehkendada, kas see tulevikus midagi tagasi toob.
“Nii range see asi nüüd ka ei ole, et ühel väiksel külapoel, mis suurematest keskustest näiteks poolesaja kilomeetri kaugusel, kuivkäimlat olla ei tohi. Kõike tuleb vaadata ikka koos muu üldise taustaga,” märkis Muusikus.
Toiduseadus on raamseadus, millest lähtuvad toiduhügieeni üldeeskirjad, siit tulenevad enesekontrolli nõuded, mis jõustusid käesoleva aasta algusest, ja tunnustamise tarvidus, mis rakendub 2003. aasta 1. jaanuarist, selgitas ta.
–>Valdo Einmann
valdo@virumaateataja.ee
Jõhvi Üksik-Päästekompanii peab kümnendat sünnipäeva
Päästeameti pressiteade: 28.06.2002
Pühapäeval, 30. juunil, tähistab Jõhvi Üksik- Päästekompanii (Jõhvi ÜPK) oma kümnendat sünnipäeva. Kell 12.00 algavatele aastapäeva üritustele on oodatud kõik huvilised.
Jõhvi Päästerügement moodustati 1. jaanuaril 1992. Aastapäevaks peetakse aga 30. juunit 1992, mil saabusid esimesed 30 ajateenijat. Rügemendi koosseisus oli toona kaks päästekompaniid: Jõhvi Päästekompanii ja Tartu Päästekompanii. 1. juunil 1996 korraldati Päästerügement ümber Jõhvi Üksik-Päästekompaniiks ja Tartu Üksik-Päästekompaniiks. Algselt asus väeosa Jõhvis, 1996. aasta oktoobris toodi kompanii üle
Kohtla-Järvele.
Kompaniile annetati lipp 04. veebruaril 1998.
Kompanii tegevusvaldkond on tulekustutus- ja päästetööd ning tegevusala Ida-Eesti regioon.
Kümne aasta jooksul on kompanii käinud 2291 väljakutsel (demineerimine, tulekahjud, metsapõlengud, liiklusõnnetused, inimeste otsingud, varingud, plahvatused, õli jm reostused jms). Kokku on kompanii demineerimisgrupp likvideerinud 4603 lõhkekeha. Praegu teenib kompaniis 60 ajateenijat ja 30 kaadrikaitseväelast ning ametnikku.
Jõhvi ÜPK kümnenda aastapäeva kava
11.45 – avatakse kompanii väravad
12.00 – kompanii 10. aastapäeva pidulik paraad
12.20 – esineb Kohtla-Järve Linnaorkester
12.40 – varustuse ja tehnika näitus
14.00 – sõdurisupp
15.00 – FC Lootuse staadionil jalgpall kompanii kaaderkoosseisu ja päästeteenistuste juhtkondade vahel. Vaheajal Järva-Jaani Tuletõrje muuseumi etendus “Tuli lahti!”
Kõik huvilised on teretulnud. Jõhvi Üksik- päästekompanii asub Kohtla-Järvel, Lai tn. 7.