• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

Põlevkivi Raudtee uus tootmiskompleks saab nurgakivi

Autor Avo | Avaldatud: 10. juuli 2002

10. juulil kell 12, asetatakse AS Eesti Põlevkivi tütarfirma
Põlevkivi Raudtee uue tootmiskompleksi vundamendile nurgakivi.
Ehitatavasse kompleksi endise Ahtme kaevanduse territooriumil
kontsentreerub Põlevkivi Raudtee senini mööda Ida-Virumaad laiali olnud
tootmistegevus.

Ehitustööd algasid k.a. mais ning lõppevad detsembris. Ehitustööde
peatöövõtja on AS Harju Ehitus ning välisvõrkude ja välisvalgustuse
peatöövõtja AS Silbet.

Põlevkivi Raudtee tsentraliseerimisega vähenevad oluliselt ettevõtte
tootmispinnad, mis aitab kokku hoida kommunaalteenuste kulusid.
Ära jäävad ka kulutused olemasolevate hoonete renoveerimiseks ning samuti vähenevad valvekulud.

Kahaneb ka ekipeerimispunktide arv, paraneb laotöö efektiivsus ladude
koondamise tõttu ning lahenevad senised sideprobleemid Kohtla-Järve
depooga.

Ehituse üldpind on 3428 m2 ning maksumus 14,3 miljonit krooni.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Mõisniku järeltulija tegi suure annetuse (VT)

Autor Avo | Avaldatud: 9. juuli 2002

Mõisniku järeltulija tegi suure annetuse

Seitsmeliikmeline ðveitslastest sõpruskond andis laupäeval Inju Lastekodule üle sümboolse kinkekirja, mis kinnitas rohkem kui saja tuhande krooni annetamist.


Wolfgang Mecklenburg zu Liddow (vasakul) koos Inju juurtega abikaasa Riccardaga kuulab Inju Lastekodu direktori Toivo Olvi tänusõnu annetuse eest. Foto: Meelis Lainvoo

Inju Lastekodu sai tõhusa rahasüsti Ðveitsis elavalt Krausede mõisnikesuguvõsa järeltulijalt, kes koos oma abikaasa ja sõpradega panid lastekodu toetuseks kokku kümme tuhat Ðveitsi franki.

Inju Lastekodu direktori Toivo Olvi sõnul on tegemist ilmselt kõige suurema eraisikute poolt tehtud rahalise annetusega. Pikemaajaliselt ja suurema summaga on lastekodu toetanud vaid Tecklenburgi Rotary klubi Saksamaalt.

Kingitus õigetesse kätesse

“Meil on hea meel, et minu esivanemate mõis teenib lapsi,” tähendas külalisteraamatusse Inju mõisahoone ehitaja Hermann Krause viienda põlve järeltulija Riccarda Mecklenburg zu Liddow. “Siin mõisas elasid aeg-ajalt minu vanaisa Paul von Krause ja armsaim tädi Karin von Krause ning on tore, et majas endiselt käib elu.”

Möödunud laupäeval koos abikaasa Wolfgang Mecklenburg zu Liddowi ja viie ðveitslasest sõbraga Inju Lastekodu külastanud Krausede suguvõsa esindaja andis mõisasaali kogunenud lastekoduperele lisaks sümboolsele kinkekirjale üle ka kakskümmend kilogrammi maailmakuulsat ðveitsi ðokolaadi.

Külalised tegid Toivo Olvi juhtimisel ringkäigu mõisahoones ja -pargis, esitasid küsimusi nii hoone renoveerimise kui ka lastekodu majandamise kohta. Nähtule ja kuuldule andis külaliste seltskonna eestvedaja Wolfgang Mecklenburg zu Liddow kõige parema hinnangu sellega, et andis kingitud raha kasutamise suhtes lastekodule vabad käed.

Raha läheb remondiks

Lastekodu direktor Toivo Olvi lubas saadud rahaga jätkata remonti mõisahoone teisel korrusel: teha korda ühe pere puhkeruum, magamistuba ja teise korruse koridor.

Remont on mõisahoones käinud jõudumööda juba mitu aastat ja selle tulemused on silmnähtavad: möödunud neljapäeval sai lastekodu köök tervisekaitsetalituse tunnustuse, valmis on korralikud pesuruumid, ehitati kööki ventilatsioon ja kogu maja tuletõrjesignalisatsioon.

Värskelt sai valmis nn pereköök, kus vanemad lapsed saavad ise süüa teha ja majanduslikku mõtlemist harjutada.

Direktori kinnitusel paistab praeguseks päevakorralt maas olevat ka lastekodu Injust minemakolimise küsimus, kuid väga kindel ei julge ta selles olla. “Ma olen selles kindel siis, kui siia tulevad investeeringud,” ütles Olvi.

Peamiseks lastekodu minemakolimise põhjuseks on toodud mõisahoone liiga suuri majandamiskulusid. Toivo Olvi sõnul aitaks kulusid tuntavalt kokku hoida seegi, kui välja vahetada amortiseerunud aknad, milleks kuluks umbes 750 000 krooni või natukene rohkem. “Praegu kulub meil maja kütmiseks keskeltläbi 40 tonni kütust aastas,” rääkis Olvi, “kui aknad saaks välja vahetatud, tuleks kütte pealt juba tuntav kokkuhoid.”

Inju lastekodu asub sealses mõisahoones 1920. aastast saadik ja on sellega arvatavalt kõige kauem samas kohas pidevalt töötanud lastekodu Eestis.

ANNETAJAD:

Wolfgang Mecklenburg zu Liddow

Riccarda Mecklenburg zu Liddow

Thomas Meier

Annette Meier

Ernst Grab

Rita Grab

Michel Jäggi

–>Meelis Lainvoo
meelis@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Piibliköidete näitus Viru-Jaagupis (VT)

Autor Avo | Avaldatud: 8. juuli 2002

Piibliköidete näitus Viru-Jaagupis

Viru-Jaagupi kirikus on eksponeeritud kunstnik Rene Haljasmäe piibliköidete ja reliikviate näitus, esmakordselt sai väljapanekuga tutvuda 1999. aastal Tallinnas Adamson-Ericu Muuseumis.

1999. aastal lõpetas Haljasmäe cum laude Eesti Kunstiakadeemia magistrantuuri. Näitusel välja pandud kümnele Eesti Piibliseltsi poolt kirjastatud eestikeelsele piiblile valmistatud omanäolised köited kujutavadki endast magistritöö praktilist osa.

Rene Haljasmäe on toetunud XVIII sajandi eesti köitekogemusele. “Avasin trükikoja köited ning õmblesin vihikud uuesti,” seletab kunstnik töövõtted lahti. “Iga köite valmistamisel lähtusin kümne käsu ühest käsust, köiteobjektide struktuur toetab nii füüsiliselt kui visuaalselt raamatu sisu.”

Kunstniku sõnul tekkis osa köitelahendusi eksperimenteerides, osa toetub ajaloolisele köitele. Ebatavalisteks võib lugeda piibliköited, kus materjalidena on kasutatud klaasi, plastikut või ka metalli, kusjuures kunstniku taotlus oli uute materjalide vägivallatu kasutamine raamatute ümberköitmisel. “Raamatu sisu on uudne, vorm mutanteerunud, sarnaselt uute vooludega religioosses keskkonnas” selgitab kunstnik.

Piiblid on eksponeeritud Viru-Jaagupi kiriku nn paganate eeskojas. Ruumi nimetus pärineb ajalooliselt Jeruusalemma templist, ning sinna pääsesid sisse ka mittejuudid ning naisterahvad. Piiblid on asetatud XIX sajandist pärit surnuraamidele, mis näitusele veel omakorda uue mõõtme lisab.

Iga köite juurde on lisatud ka lühike õpetus, puhuks, kui kellelgi peaks tekkima huvi ise midagi sarnast valmis teha. Näiteks võiks tuua varastamist keelava käsu alla kirja pandu: “Sae tammespoonist kaantesse ornament. Õmble sisepoognad musta niidiga ristpistes. Pärgamentriba kinnita kahe spooni vahele ning liimi need omavahel puuliimiga. Pressi.”

Kunstnik Rene Haljasmäe töötab Eesti Akadeemilise Raamatukogu Restaureerimisosakonna köitesektori juhatajana, ta on osalenud paljudel installatsiooni, raamatuköidet ja –restaureerimist puudutavatel ühisnäitustel ning pälvinud tunnustust nii kodu- kui ka välismaal.

Kunstnik kuulub Eesti Köitekunstnike Ühendusse, Eesti Nahakunstnike Liitu ja ka Eesti Kunstnike Liitu. Samuti on ta muinasaegse võitluse grupi Reas liige.

Rünno Saaremäe
rynno@virumaateataja.ee

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Ettevaatust! Potsensiaalne kurjategija!

Autor Avo | Avaldatud: 7. juuli 2002

Paar päeva tagasi vilksas TV-3-es saatelõik kaaniraviprotseduurist. Kuna kusagil asjakohast reageeringut polnud, pean vajalikuks öelda seda, mida tean.

Väidan, et esitatud kujul kaaniravi protseduuri saanutel on suur tõenäolisus nakatuda kas kollatõppe, AIDS-i või mõnesse muusse (vere-)nakkushaigusesse. 

Miks?

Aga sellepärast, et ravitseja proovis kasutada kaani mitme doonori peal. Veelgi enam – kasutatud kaan pandi kasutamata kaanide juurde purki tagasi … järjekordset potensiaalset ohvrit ootama. Ravitseja käekiri on ohtlik!

Tuletagem meelde, miks rakendatakse rangeid meetmeid ja ühekordseid süstlaid, ühekordseid süsteeme doonorivere võtmisel jne.

Või siis meenutage nõukogude-aegset Elista lastehaigla või tänaseid tragöödiaid verenakkuse levikul Ida-Virus ja Tallinnas…

Ma pole kaaniravi vastane, olen ise korduvalt kaanidelt abi ja leevendust saanud. Ning teen seda ka edaspidi.

Ainult et protseduuri teeks usalduse võitnud asjatundja, kes tagab minu mittenakatumise vereprotseduuri ajal ja järel. Et protseduur tehakse ainult ühekordselt kasutatava apteegikaaniga.

Kasutatud kaan on nagu süstal narkomaanikamba käes…

Avo Blankin

Loe apteegikaanidest veel VE-st

 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Vergi külas keeb elu (VT)

Autor Avo | Avaldatud: 6. juuli 2002

Vergi külas keeb elu


Lamba-Ada baari perenaine Tiia Vali tahab hea seista, et Vergi külas elu ikka edeneks. Foto: Urmo Udras

Vergis asuva ja kümnendat suve töötava Lamba-Ada baari perenaine Tiia Vali ja tema abikaasa märgivad, et Vergi küla on pärast mitu aastat kestnud vaikust jälle ärganud.

Tallinnas elav ja õpetaja ametit pidav, ent suviti lapsepõlvekodus Vergis puhkav Tiia Vali ütles, et vahepealsetel aastatel oli küla peaaegu täiesti välja surnud, kuid viimastel aastatel on siin elu jälle käima läinud.

“Eks selles ole oma osa kindlasti Vergi sadamal,” tähendas ta, “sest pärast sadama valmimist käib siin palju rohkem inimesi, eriti soomlasi. Kusjuures soomlased hakkavad suvel liikuma märksa varem kui eestlased.”

Tahavad kaasa rääkida

Tiia Vali ei alahinda ka Lamba-Ada baari tähtsust, mida ta peab koos oma venna Olaviga. Tema sõnul on Lamba-Ada praegu üks väheseid toimivaid asutusi külas ning lisaks tavalisele baarile täidab see mõnes mõttes ka rahvamaja funktsiooni.

Elu Vergis peaks elavnema veelgi, kui valmib Vihula valla üldplaneering. Et üldplaneeringus kuulatakse ka valla elanike nõuandeid, tahab oma ettepanekud teha ka Lamba-Ada baar.

“Praegu on Vergis kõik kaootiline, mitte mingit kindlat plaani ei ole,” hindas Vali. “Konkreetseid ettepanekuid vallale me veel teinud ei ole, kuid me soovime, et koostataks eraldi kõigi suuremate tõmbepiirkondade planeeringud.”

Vergi tõmbepiirkonda kuuluvad näiteks Pihlaspea, Altja, Mustvee, Laheküla ja Koolimäe küla. “Vergi on kogu ümbruskonna suhtluspunkt, sest siin külas on pood ja bensiinijaam, seega on spetsiaalselt Vergi detailplaneering märksa laiema ala huvi,” seletas Vali.

Baaripidaja arvates peaks üldplaneeringuga kehtestama, et absoluutselt kogu maad ära ei erastataks. “Et ranna-äärsete maade erastamine on väga populaarne, siis võib varsti tekkida olukord, kus küla keskel elavatel inimestel pole enam võimalik randa minnagi, sest kõik ranna ääres olevad krundid on eraomandusse müüdud,” tunneb Vali muret.

“Samuti ei tohi lubada mõttetult kruntide tükkideks tegemist ning edasi müümist, selleks peaks olema vähemalt naabrite nõusolek,” selgitab Vali oma arvamust.

Lisaks tahab Tiia Vali, et määrataks kindlaks, millised alad jäävad äripidamiseks ning millised mitte.

Kõrtsipidajate heameeleks on lahendatud vahepealsed probleemid Lamba-Ada lahtiolekuaegadega. Kui vahepeal taheti, et Lamba-Ada lõpetaks õhtuti tegevuse juba südaööl, siis nüüd võib ta lahti olla kella kolmeni. “See on meile väga meeldiv, sest suvel inimesed alles kella kaheteistkümne paiku siia jõudma hakkavadki,” oli Tiia Vali Vihula valla otsusega rahul.

Vergi sadam laieneb

Vergi sadama omaniku Olev Puldre hinnangul on elu Vergis enam-vähem alati keenud. Tema arvates on Vergi populaarsuse üks põhjusi just Lamba-Ada kõrts. “Ma olen alati öelnud, et kui ei oleks Lamba-Adat, siis läheks ka Vergi sadamal kehvemini,” ütles Puldre. “Sama oluline on meie jaoks ka Altja kõrts.”

Samas korraldab Vergi sadam igal nädalavahetusel elava muusikaga pidusid, mis on pealtvaatajatele alati tasuta.

Olev Puldre sõnul on sügiseks planeeritud sadamas ühe kai juurde ehitamine ning sadama süvendamine. “Praegu mahub kai äärde umbes 80 alust, aga soomlased on nii sõbralikud, et panevad oma alused üksteise kõrvale niimoodi, et oma laeva jõuab läbi kuue teise laeva kõndides,” rääkis Puldre sadama kitsastest oludest.

Holger Roonemaa

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Männik, Eduard – Vabadusristi kavaler, vanemallohvitser

Autor Avo | Avaldatud: 6. juuli 2002

Eduard Männik sündis Virumaal Küti vallas 1894.a-l.

Eesti Vabadussõjas teenis 4. jalaväepolgu 6. roodu jaoülemana.

Isikliku vapruse eest omistati talle II liigi 3. järgu Vabadusrist ja 10000 marka. Pärast sõda teenis Rakvere garnisonis vahiülemana.
E. Männik suri Tallinnas 15. veebruaril 1929.a-l kopsutiisikusse ja maeti Tallinna Kaitseväe Kalmistule. Haud on praegu tähiseta.

Arthur Ruusmaa, aluseks brosüür “Vabadusristi kavaleride mälestussamba avamine Tallinna Kaitseväe Kalmistul” 29.11.1998.a.-l.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Limberg, Ernst – kolonel, Vabadusristi kavaler

Autor Avo | Avaldatud: 6. juuli 2002

Kolonel Ernst Limberg sündis Rakveres 23. veebruaril 1871.a-l.
Sõjalise hariduse omandas Vladimiri sõjakoolis Peterburis ja
võttis osa I maailmasõjast, kus sai põrutada ja raskelt haavata.

Eesti Kaitsevägede loomise ajal tuli tagasi Eestisse ja oli 1917-1918.a-il 4. Eesti polgu majandusülemaks. Eesti Vabadussõja ajal oli 3. jalaväepolgu ülem ja ajutiselt ka 2. diviisi ülemaks ning Kagurinde ülemjuhatajaks. Järgnevalt oli E. Limberg Tallinna Tagavarapolgu ülema ja 3. diviisi ülema abiks.

Pärast Vabadussõda oli 3. diviisi ülema abi ning ülema kt., ajakirja
“Sõdur” vastutav toimetaja ning Kindralstaabi VI osakonna ülem.
1917.a-l ülendati E. Limberg koloneliks.

Limbergi teeneid Vabadussõjas hinnati I liigi 3. järgu Vabadusristi, 225000 marka ja normaaltaluga.

E. Limberg suri 27.juulil 1938.a-l Tallinnas tromboosi ja maeti Tallinna Kaitseväe Kalmistule. Haud on praegu tähiseta.

Arthur Ruusmaa, aluseks brosüür “Vabadusristi kavaleride mälestussamba avamine Tallinna Kaitseväe Kalmistul” 29.11.1998.a.-l.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Roos, Christoph (Kristof) – Vabadusristi kavaler

Autor Avo | Avaldatud: 6. juuli 2002

Roos, Christoph (Kristof) sündis 23. märtsil 1899 Vaivara vallas.  Lõpetas reaalkooli ja seejärel Gatshina sõjaväe lennukooli ja osales I maailmasõja lahingutes.

Eesti Vabadussõja puhkedes läks vabatahtlikuna teenima 4. jalaväe-
polgu ratsaluurajate komandosse ja hiljem meredessantpataljoni
rühmavanemaks. 21.oktoobril 1919.a.-l sai Krasnaja Gorka juures
haavata. Pärast paranemist teenis edasi oma väeosas. Isiklikku vaprust märgiti II liigi 3. järgu Vabadusristi ja 13000 margaga.
Pärast Vabadussõda teenis Tallinna Tollivalitsuses ja oli Kaitseliidu Tallinna Ida malevkonna spordipealikuks.

04. märtsil 1933 aastal leiti Roos, Christoph Toompea nõlvakul kuulihaavaga kehas. Maeti Tallinna Kaitseväe Kalmistule. Haud ei ole säilinud, sellele on tehtud pealematmine.

Arthur Ruusmaa (muuseumi materjalide alusel.)

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: parunid Vabadussõjas

Autor Avo | Avaldatud: 6. juuli 2002

Mäetaguse kalmistul on Vabadussõja mälestussammas, kuhu on peale
raiutud 9 Vabadussõjas langenu nimed ja vapikilbil mõõk.

Selle samba saatus on olnud ebaharilik selles mõttes, et ta elas üle kommunistliku hävituskampaania. Kes siis on need mehed, kelle nimed asuvad sellel mälestuskivil? Need on Balti rügemendi võitlejad; see omapärane väeosa loodi kokkuleppe põhjal baltisaksa vähemusrahvuste esindajate ja Eesti Ajutise Valitsuse vahel 27.novembril 1918.a.

Baltisakslastel, eriti aga aadlikel (rahvasuus kutsuti neid ikka paruniteks) polnud mingit põhjust oodata, käed rüpes, punaste pealetungi või Eesti taasvallutamist enamlaste poolt ja peagi oli neil oma kogemus olemas 1917.a-st, mil Eestis võimu haaranud punased kuulutasid kõik baltisaksa mõisnike seisusest mehed vanusega üle 17 aasta ja naised üle 20 aasta lind
priideks, mis tähendas, et iga seesugust isikut igaüks igalpool kinni võis võtta ja saata nad konsentratsioonilaagritesse Siberisse.
Algas jaht “parunitele”. Selle katkestas 1918.a. alanud saksa keiserlike vägede pealetung ja Eesti okupeerimine nende poolt.
Varsti algasid Saksamaa ja Venemaa vahel rahuläbirääkimised, mis viisid Bresti rahulepingu sõlmimisele. Ühe tingimsena oli siin kirjas, et koju tuleb toimetada kõik baltisakslased.

Balti rügemendi võitlustee.

5. Eesti rahvaväe polgu ratsakuulipildujate komando juurde liideti hiljem Tartus ja Viljandis moodustatud baltisakslaste võitlussalgad. Esialgu pataljoni nime all formeeritud väeosa ülemaks määrati suurte lahingukogemustega polkovnik Constantin von WEISS, staabiülemaks Viktor zur MÜHLEN. Juba esimestest päevadest peale tuli üksusel kaasa teha rasked taganemislahingud, kus baltisakslased paistsid silma oma distsipliiniga ja kuni detsembri keskpaigani oli baltisakslastel võimalus kas taganeda koos lahkuvate Saksa väeosadega Riia kaudu Saksamaale või jätkata võitlust koos iseseisva Eestiga.

Polkovnik v.Weiss on kirjutanud: “Minu otsus kõlas – mitte taganeda koos väljatõmbuvate Saksa vägedega lõunasse, vaid võitlus punaste uputuse vastu kodumaal!”

Balti rügement võttis lahingutest osa Viru väerinnal kindral A. Tõnissoni üldjuhtimisel. Suvel, kui Eesti territooriumil lääneriikide abiga end korraldanud vene valgekaartlased valmistusid Petrogradi vallutama, liideti
Balti rügement Vene Põhjakorpuse koosseisu. Väeosa täideti 4. venelastest koosneva rooduga ja nii võitlesidki baltisakslased suvel
ja sügisel Narva taga ja eriti rängaks kujunesid lahingud Zapolje ja Glubokoje juures. Kui Vene valgekaartlaste väeosad lagunesid, siis liideti Balti rügement taas eestlaste väejuhatuse alla ja koos eestlastega tehti läbi rasked talvelahingud Narva jõe joonel.
Vabadussõja käigus käis läbi Balti rügemendi 1350 meest, neist oli 920 baltisakslast,160 eestlast ja 270 venelast. Sõja ajal langes väeosas 70 meest (neist 22 ohvitseri), haavata sai 118 meest (neist 34 ohvitseri). Lahingud tegi kaasa ka meditsiiniõena polkovnik v.Weissi abikaasa, kes haigestus ja suri.

27. septembril 1936.a-l avati Mäetaguse kalmistul mälestussammas Eesti vabadussõjas langenud Balti pataljoni võitlejatele, üks väheseid vabadussõja mälestussambaid Eestis,mis on üle elanud ka nõukogude korra ja seisab esialgsel kujul. Sammas küll avati aga õnnistamist tuli tal oodata ligi pool sajandit. 24.oktoobril 1994.aastal kell 12.00 oli Balti Pataljoni võitlejate mälestussamba õnnistamine Mäetaguse kalmistul Nnimelt tuli Eestisse baltisakslaste delegatsioon, et osaleda 23. oktoobril Tallinnas Balti Rügemendi võitlejate mälestussamba avamisel Toompeal. Üks reisi sihte oli ka Mäetagusel asuva samba õnnistamine ja mälestuse avaldamine hukkunud baltlastele. Sellel sambal on üheksa baltisakslase nimed, kes võitlesid Vabadussõjas eestlaste poolel ja langesid.

Need on :

Hans BRASCHE (1901-1918);

Georg RACZEBORINSKY (1894-1919);

Sigurd FRANDSEN (1891-1919);

Rolf Baron UNGERN-STERNBERG (1898-1919);

Wolfgand von LINGEN (1896-1919);

Friedrich BECK (1893-1919);

Johannes MÕTTUS (1898-1919);

Wolfgand SCHLAU (1890-1919) ja

Friedrich Baron SCHOULTZ von ASCHERADEN (1895-1919).

Muuseumi materjalide ja Ida-Viru SOMS-i arhiivi ning sõjaajaloolase Rein Helme kirjutisi ja märkmeid. Arthur Ruusmaa.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Valdre, Mall – õpetaja

Autor Avo | Avaldatud: 6. juuli 2002

Valdre, Mall – kooliõpetaja. 10. mail 1901.a. sündis Rakveres potsepp Otto Posti pere esiklaps, kellele pandi nimi Mathilde. Rakvere Tütarlaste Gümnaasiumis õppides osales  mitmete ringide töös ja omandas eluks vajalikke teadmisi.sh väga hea vene keele oskuse. Esimesene töökoht oli Viru-Jaagupi algkool. Abielludes õpetaja Robert Valtriga tuli ta 1923.a-l koos temaga Savala kooli õpetajaks.
Pingelise koolitöö ja oma nelja lapse kasvatamise kõrval oli M. Valdre aktiivne tegelane Maidla Perenaiste Seltsis. Tema juhendamisel toimusid seal arvukad õmblemis-, tikkimis- ja toiduvalmistamise kursused. Koos abikaasaga juhendasid nad ka näiteringi. M.Valdre töötas Savala koolis 1944.a-ni ja läks sealt Oonurme kooli, kus oli esmalt õpetaja ning peagi koolijuhataja. Oonurmes töötas 1960.a-ni, siis läks pensionile.

Pärast nime eestistamist sai tema nimeks Mall Valdre.

Mall Valdre suri 11.juulil 1964.a.

Arthur Ruusmaa Põlevkivimuuseumi kodu-uurimisringi materjalide alusel

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv