• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

Projektikonkurss: Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine

Autor Avo | Avaldatud: 14. nov. 2007

Edastame info projektikonkursi kohta, mis võiks www.virumaa.ee lugejatele huvi pakkuda.

Novembris avati eelnõustamise võimalus struktuurifondide meetme “Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine” raames.

Toetust antakse kohalikule turismi- ja puhkemajandusele (külastuskeskuste, muuseumide, matka- ja õpperadade, väikesadamate arendamiseks, kultuuri- ja loodusväärtuste eksponeerimiseks, puhke- ja turismiobjektide tugiinfrastruktuuri väljaarendamiseks jne). KOVidel on võimalik taotleda toetust ettevõtluskeskkonna infrastruktuuri arendamiseks. 

Taotlejad:
1)    kohaliku omavalitsuse üksused;
2)    sihtasutused ja mittetulundusühingud;
3)    riigiasutused külastusobjektide haldajatena; 
4)    avalik-õiguslikud kõrgkoolid;

Toetuse määr on kuni 85% projekti abikõlblikest kuludest. Toetuse suurus projekti kohta on 1 000 000 – 50 000 000 krooni. Ettevõtluskeskkonna infrastruktuuri projektide puhul on maksimaalne toetus 25 000 000 krooni.

Toetust saab taotleda jooksvalt alates hetkest, kui regionaalminister on avanud taotluste vastuvõtu. Taotlus tuleb esitada Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusse.

Projektiideede sobivust konkursile saate testida aadressil www.projektid.ee/idee (tasuta). Lähema info konkursi kohta leiate: www.projektid.ee/piirkond.

Info edastas Projektiekspert OÜ, mis on viis aastat edukalt tegutsenud Eesti kapitalil põhinev firma. Peamine teenus on projektide koostamine toetuste taotlemiseks fondidelt.

Lugupidamisega,

Markus A. Kõiv
juhataja
Projektiekspert OÜ
___________________________________________________

Projektiekspert OÜ — toetuste taotlemine fondidest
www.projektid.ee — info@projektid.ee
626 3236 — 501 0425

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Arro, Hendrik – vanemteadur

Autor Avo | Avaldatud: 13. nov. 2007
Hendrik Arro: Kunstnikud rikuvad samba

 

 

Hendrik Arro, TTÜ soojustehnikainstituudi vanemteadur, www.DELFI.ee
13. november 2007 3:08

 
Hendrik Arro

Kas Eesti kunstiringkondades on üleldse inimesi, kes oleksid suutelised vabaddussammast looma? See küsimus tekib tahes-tahtmata, kui jälgida vabadussamba ümber tekkinud diskussiooni ja meenutada avalikku ruumi püstitatud mälestusmärke, mida eesti kunstnikud on viimasel ajal loonud.

On ju siiani eesti kunstiringkondadest kostnud konkursi võitnud töö kohta ainult hävitavat kriitikat, ilma et omalt poolt midagi asjalikku vastu pakutud oleks. Tõepoolest, kui keegi nendest eesti kunstnikest, kes nüüd vabadussammast vihaselt arvustavad, oleks suutnud midagi asjalikku välja pakkuda, mis oleks üldrahvalikult vastuvõetav olnud, siis miks ta seda konkursil ei teinud? Ainus järeldus on, et nähtavasti ei olnud mitte keegi arvustajatest selleks suuteline.

See arvamus saab tõsist tuge, kui vaadelda pisut lähemalt meie avalikku ruumi viimasel ajal püstitatud mälestusmärke — Tallinnas Vabadusplatsile püstitatud vabadusekella, Pirita teele püstitatud mälestusmärke Charles Leroux’le ja rallisõitjale Michael Parkile ja Tartus akadeemik Juri Lotmanile Tartu ülikooli aastapäeval avatud mälestusmärki.

Moodsat kunsti võib luua lukksepp

Mida on kõikidel nendel mälestusmärkidel ühist? Sellest arusaamiseks peab käesolevate ridade autor vajalikuks meenutada ühte kunagist sündmust. Nimelt toimus nüüdseks juba palju aastaid tagasi Leningradis üleliiduline soojustehnikaalane teaduslik nõupidamine, mille lõppedes jäi Moskvast ja Tallinnast pärit osavõtjatel rongile minekuni mitu tundi aega. Tekkis küsimus, mida selle ajaga peale hakata. Kellegi ettepanekul otsustati külastada ermitaaži.

Loomulikul kujunes sellest ainult vägagi pealiskaudne, mõningates näitusesaalides olevate väljapanekutega tutvumine. Asja puänt aga seisab selles, et ermitaažist lahkumisel ütles korraga üks Moskva kolleegidest, et täna ta avastas, mis vahe on klassikalisel ja moodsal kunstil. Ülejäänud seltskonna palvel ta siis selgitas: klassikalisi meistreid vaadates leidis ta, et idee peale ühel või teisel, näiteks piibliainelisel süžeel pilti maalida ta tuleks, aga suurte meistrite tasemel teostada ei suudaks — oskusi lihtsalt ei jätkuks. Moodsa kunsti teoseid vaadates leidis ta nende hulgas aga hulgaliselt selliseid teoseid, mille teostamine oleks ka tema võimete puhul olnud käkitegu, ainult et nii tobeda idee peale, neid töid kunstiks nimetada, ta lihtsalt ei tuleks.

Kui vaatleme nüüd Eesti püstitatud mälestusmärke, siis tõepoolest — neid kõiki on iga keskmine lukksepp-keevitaja suuteline vabalt, ilma pikemata kokku käkkima. Puudu jääb vaesel lukksepal ainult tobedast ideest selliseid asju kunstiks nimetada.

Ja kui rääkida, nagu väidab kunstiteadlane Krista Kodres, et vabadusristi kujutamine sambal nõuaks välismaalastele eraldi seletamist (on muidugi kurb, et kunstiinimesed ei suuda vabadusristi haakristist eristada), siis selles mõttes on asi nimetatud mälestusmärkide osas tõepoolest demokraatlikum — nende mälestusmärkide tähendus jääb isegi enamikule eestlastest ilma lisaselgitusteta üpriski segaseks.

Näiteks tehnikainimestel tuleb vabaduskella torude vaatlemisel esimesel pilgul mõte, et tegemist on lihtsalt maa-aluse jalakäijate tunneli ventilatsioonitorudega, sassis torukimpusid ja kuupi ei oska tavainimene aga üleüldse millegi mõistlikuga siduda (siinkohal tuleks meenutada tuntud sententsi: kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha).

Võib oletada, et kui kuulata kunstiteadlasi ja jätta vabadussamba kujundamine nende hooleks, siis oleks tulemuseks aegade lõpuni kestev vaidlus. Igaühele meeldiks ainult oma või oma sõprade töö ja kõikide teiste tööd kuuluksid lihtsalt kunstiliselt küündimatu rämpsu hulka. Ja kui kunstiringkonnad suudaksidki ehk kunagi milleski kokku leppida, siis näeks see tõenäoliselt niimoodi välja, et vaevalt see küll tavakodanikule meeldiks.

Ega seegi ole võimatu, et kunstilise täiuse tagaajamisel kaob samba esialgne idee (kellele ja mille mälestuseks sammas ikka mõeldud oli hoopis ära). Lähtutakse lihtsalt mingitest abstraktsetest ilumõistetest, mis on arusaadavad ainult kunstnikele ja mitte keegi ei garanteeri, et Tallinna ei soovita püstitada järjekordset “torukimpu”. Kõige selle lõpptulemuseks oleks aga see, et vabadussammast Eestis ei ole ega tule.

Ohust, et samba ideeline suunitlus võib kaduda, räägib asjaolu, et lähtudes Kodrese seisukohtadest ei ole kunstiringkondadele nähtavasti siiani arusaadav, kellele või milleks see sammas ikka püstitatakse. Kui lähtuda sellest, et sammas tuleks püstitada vabaduse kui sellise auks üleüldse, ilma objekti täpsustamata, siis tähendaks see abstraktset, piiramatut vabadust, millega paraku kaasneb alati kõikelubatavus ja korralagedus.

Loobugem siis ka kunstnike tunnustamisest

Piiramatu vabaduse idealiseerimine võib üles kerkida ka vähemalt osa eestlaste nooremate põlvkondade puhul, kellele vabadus tähendab ainult võimalust vabalt õlut (või midagi kangemat) limpsida ja pidu panna — ilma mingite kohustusteta ühiskonna ees. Mõnele võib see ju meeldida, kuid ilmselt ainult seni, kuni ta ise piiramatut vabadust nautivate kaaskodanike ohvriks ei lange. Selline vabadus saab vaevalt küll pikemaajalises perspektiivis ühiskonna ideaaliks olla. Nii siis, millisele vabadusele me samba püstitame?

Nähtavasti tuleks siin siiski lähtuda Eesti riiklikust iseseisvusest ja sellest, et see sammas on püstitatud mälestusmärgiks nendele meestel, kes kunagi ei pidanud paljuks oma eluga riskimist Eesti riikliku iseseisvuse nimel. Riikliku tunnustuse Eesti Vabariigi kaitsmise eest punaste hordide vastu on Eesti neile meestele tänini võlgu.

Paraku, nende meeste jaoks tuleb see sammas juba postuumselt, sest ühist keelt samba kujunduse osas ei suudetud nende meeste eluajal leida. Nende meeste autasustamise vajadus on aga selge kõikidele Vabadussõjas sõdinud meeste omastele ja ka nendele meestele, kes ise on kunagi Eesti kaitseks relva võtnud. Ükskõik, mida teoreetikud sellest võitlusest ka tagantjärele tarkusega ei arva, nende meeste jaoks on oluline teadmine, mille nimel ikka mindi.

Nüüd aga soovivad kunstiringkonnad, et läheksime mingit abstraktset kunstilist ideaali taotledes uuesti lõpmatute vaidluste ringile, ette teades, et see vaevalt küll, vähemalt praeguste kunstnike eluajal, tulemust annaks. Mitte keegi meie kunstiteoreetikutest ei ole ju selge sõnaga öelnud, mida nad konkreetselt taotlevad — ilmselt lihtsalt räägitakse, mida sülg suhu toob.

Muidugi, neile, kellel Eesti iseseisvuse eest võitlemisega mitte midagi pistmist pole olnud ei tarvitse aeg mitte mingit rolli mängida. Niisama heietada ja teoretiseerides oma tarkust näidata on ju nii mõnus. Samba püstitamise lõpmatu edasilükkimise pooldajad peaksid aga arvestama sellega, et iga päevaga tekib eestlaste hulgas üha rohkem neid, kelle jaoks selle lookese pealkirjas toodud küsimus muutub aktuaalseks ja eesti kunstnikud ning kunstiteadlased lihtsalt tavalisteks “mullikeste puhujaks”, kellelt praktilist resultaati oodata ei maksa.

Kuid olgu, lähtudes kunstiteadlaste arvamusest lükkame samba püstitamise siis määramatuks ajaks edasi. Sel juhul oleks antud loo autoril vastukaaluks aga ka omapoolne ettepanek — lõpetame igasuguse kunstnike ja kunstiteadlaste autasustamise näiteks elutöö preemiaga samuti edasi. Mida nad siis rohkem on teinud kui need mehed, kes tõid Eestile iseseisvuse, et peaksid oma eluajal autasu pälvima?

Kunstiringkondadesse kuuluvate isikute autasustamise võiks ette võtta näiteks 50 aastat pärast vastava isiku surma, lähtudes üldrahvaliku küsitluse tulemustest — keda siis veel mäletatakse, see omab Eesti jaoks mingi tähtsuse ja saab kusagile mingi plaadi või sambakese, keda ei — kaob vaikselt aegade hämarusse. Kuidas oleks, ah? Kas ei ole tore ettepanek?

www.DELFI.ee
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Košelev, Vjatšeslav – jooksev kaevur

Autor Avo | Avaldatud: 5. nov. 2007
Vjatšeslav Košelev: jooksev kaevur, kes väärib ausammast
05.11.2007
Jaan Martinson
www.sloleht.ee

TOESTAJA: Vjatšeslav Košelevi ülesanne Estonia kaevanduses on hiigeltrellpuuriga lagi kokku kruvida, et see kaela ei kukuks.
Marianne Loorents

Vjatšeslav Košelevile tuleb ausammas püstitada, arvavad Estonia kaevanduse kaevurid. Ränga töö kõrvalt tolmus ja külmas, 63 meetri sügavusel maa all, suudab ta võita suurema osa jooksuvõistlusi, kus osaleb. Käik kaevandusse kinnitas: Košelev väärib ausammast!

Kõik on nõnda sürrealistlik, justkui oleksid sattunud Tarkovski filmi. Valgust on vaid kaevurilambi triibu jagu. Triip on tolmust paks. Õhku, mida hingad, on võimalik näha. Sestap on külalisedki riietatud sinistesse kaevuri-tunkedesse ja antud allapanuks aluspesu ja sokidki. Lisaks kiiver, kaevurilamp ja ellujäämiskarbike.

Kaevanduskäigud kulgevad risti-rästi nagu ämblikuvõrguniidid. Väljapääsuni on viis kilomeetrit ehk paarkümmend minutit autosõitu. Pea kohal 63 meetrit pinnast. “Kaevurid ära ei eksi,” rahustab giid. “Meil on kaevanduse kaart mälus, teame alati, kus asume.”

Sürrealismi võimendab tõsiasi, et kaevandus tundub inimtühi. Kus on kõik need uljad mehed, kirkad või puurid õlal, näod tahmased?

Kaevur vaatab kõndides lakke, mitte jalge ette

Ajaloos, on õige vastus. Tänapäeva kaevur juhib masinat. Ühed puurivad augud, teised seavad paika lõhkeaine, mis lademe tükkideks purustab, kolmandad veavad tükid transportöörile, neljandad toestavad lae… ja ongi sisuliselt kõik. Rahvas on hajutatud maa alla laiali.

 Kaugel pimeduses liigub üksik virvatuli. Ühtäkki möiratab miski kõrva ääres – põlevkivi täis kopaga laadur, prožektorid teed valgustamas, sööstab vasakul käigus mööda. Järgmine masin röögatab paremal. Kõrvulukustavalt. Justkui kuri robot, mis valmistub inimkonda hävitama ja alustab kaevuritest.

Giid viipab käega lakke: “Näe, paelahmakas on lahti koorumas. Kui see sind tabab, siis…” jätab ta fataalse lõpplahenduse välja ütlemata. “Maa all vaatab pilk lakke, mitte jalge ette. Kui komistad ja nina lömmi kukud, pole lugu, kuid varingu alla jääda pole soovitatav.”

Kes töötab kaevanduses, sel pole jõusaali asja

Pärast lühikest eksirännakut saab tee otsa. Sein on taamal ees, minna pole kuhugi. Üks mees askeldab kollase monstrumi kallal, mis meenutab jääpuhastusmasinat, ainult kange näikse rohkem, iste puudub ja sabas on meetrite kaupa randmejämedust toitekaablit.

Vaid siis, kui askeldaja respiraatori maha võtab, saab aru, et tegu on jooksukuninga Košeleviga. Näol paar õlitriipu, naeratab ta laialt.

Košelev on toestaja, kes läheb uude käiku enne teisi. Ta töö on lagi kinni kruvida, et see kaela ei langeks. Just kruvida. Kollase monstrumi abiga puuritakse lakke kahe pöidla jämedune auk, üks iga poolteise meetri kohta. Nüüd torgatakse auku düübel, seejärel 2,2 meetri pikkune varras ehk kaevurite keeli ankur ja kruvitakse spetsiaalse trelli abil nii-öelda lagi kokku.

“Täna puurin mina auke, paarimees paneb ankruid. Homme vahetame,” selgitab Košelev, kuid kruvib siiski ka paar ankrut paika. Fotograafi jaoks. Puurimine olevat lihtsam, ei pea varrastega ringi jooksma ja hiigelsuure trelliga vardaid kruttima. “Kolm aastat tagasi töötasin veel läbistajana. Vaat siis tahtsid küll tööpäeva lõpus käed otsast ära kukkuda,” tõdeb Košelev.

Selgub, et siinsamas vedelebki üks läbistuspuur, mis lehemehele pihku pistetakse.

Kurat, kaalub nagu puudane sangpomm.

“Pisut pealegi. 18 kilo. Töötad sellisega seitse tundi. Püstijalu. Ja pole vaja iial jõusaali minna,” muigab Košelev.

“Rügad nii, et väänad pärast T-särgist vett välja.”

Meedia, prožektorite valguses töötab Košelev rahulikult. “Teie lahkudes hakkame uhama,” teatab ta. “Siin pole aega passida. Peame seitsme tunniga 250 ankrut paika panema, kui tahame korralikku palka teenida. Tükitöö.”

250 ankrut 7 tunniga. Seega üks ankur minuti ja 40 sekundiga. Uskumatu!

“Rügad nii, et väänad pärast T-särgist vett välja. Jätsin täna võileivadki koju, sest pole aega õhtueinet võtta.”

Üle kere higine? Kaevanduses on ju aasta ringi temperatuur +6 kraadi ja hingeaur üleval?

“Nojah.”

Mis on kaevuri jaoks hea palk? 20 000 krooni?

“Nii palju teenime siis, kui töötame 25 päeva kuus ja teeme iga päev maksimumi – kinnitame 250 ankrut,” seletab Košelev.

Kõige selle juures on üks aga. Palga teenimine algab kaevuril sel hetkel, kui ta masina käivitab. “Kaks tundi varem tulen kodust välja,” kirjeldab Košelev päevaplaani. “Buss viib mu Sillamäelt kaevandusse, siis vahetame riided, saame varustuse. Maa alla minek võtab aega, masina ettevalmistamine… Kui vahetus lõpeb, toimub vastupidine protsess. Seitsmetunnine tööpäev küll, kuid kodust väljumisest koju jõudmiseni kulub pool ööpäevast.”

Kõrvalt juttu pealt kuulav kaevur noogutab kaasa ja põrutab rusikaga vastu peopesa: “Ma olen ammu öelnud, et Košelevile tuleb ausammas püstitada! Säärase töö kõrvalt jätab ta Eestimaal seljataha kõik peale Pavel Loskutovi. Ja mõnikord ka Loskutovi.”

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Pavel, Louis – mereväelane, metsavend, kunstnik

Autor Avo | Avaldatud: 5. nov. 2007
Tartu metsavend, kes maalis
14.09.2007 00:01Krista Piirimäe, kunstiajaloolane 

Toomemäe nõlval, majas, mille ehitas ajalehe Olewik toimetaja ja omanik Ado Grenzstein, on nüüd kunstigalerii Olewik. Galeriis on avatud Louis Paveli (1915–1977) esimene isikunäitus.

 
Isa õpetab poega: Louis Pavel 1959. aastal ateljees koos poeg Indrek Hirvega (s 1956).
Foto: Erakogu

Pavel sündis Jõgeveste mõisas Helme kihelkonnas mõisaantvärgi pojana, hiljem jäi pere Tartusse elama ja Louis Pavel astus 1935. aastatel Kõrgemasse Kunstikooli Pallas. 1940–1944 õppis ta Ado Vabbe meistriateljees, mis tal sõja tõttu jäigi lõpetamata

Pintslid ja püssid

See periood on tema elu värvikaim.

Ta tutvus vaheldumisi mereväeteenistuse, metsavendluse, rahateenimise ja eduka kunstnikukarjääriga. Militaarse eluga kohtus Pavel Eesti mereväes 1937–1938, perioodi jäi ka tutvumine Helsingi kunstieluga.

Prantsuse maalikunsti väljapanek Ateneumis jäigi noorele maalijale olulisimaks nähtud näituseks. Relva kandis Pavel uuesti suvel 1941, enne Saksa vägede Eestisse jõudmist.

Prof Julius Mark, hilisem Eesti Omakaitse ohvitser, soovitas tal võimaliku Nõukogude mobilisatsiooni eest metsa tulla. Pavel kuuluski Tartumaa organiseeritud metsavendade hulka, võimalik, et ta osales major August Vase juhtimisel ka mõnes sõjalises operatsioonis.

Poeg Indrek Hirv arvab, et just metsas, püss seljas, valmis tal üks kaunemaid impressionistlikke maastikumotiive, üsna tüüpilisi toonasele Pallasele.

1942. aastal, kui okupatsioonivõimudelt tuli viimaks luba Pallas taasavada, ei oleks Pallase direktor arhitekt Arnold Matteus seda suutnud ilma Louis Pavelita, kes käis kodust koju, ukse tagant ukse taha ning veenis endisi kaasõpilasi ja ka õppejõude uuesti kokku tulema (vt. ka «Maalikunstnik Valdemar Väli» 2004, lk 12).

Sisemine jõud on taga

Saksa okupatsiooni ajal esineb Louis Pavel kõigil Tartu kunstinäitustel ja aitab neid korraldada; esinemisi Tallinna näitustel kirjeldab ilmekalt Kaalu Kirme raamatus «Muusad ei vaikinud» (Tln, 2007). Maalid said kiita Helmi Üpruselt, Voldemar Ermilt, Alfred Vagalt ja Carl Brinkmannilt.

Need, suuremas osas hävinud tööd olid maalitud «sisemise jõu ja ladusate värvipindadega,» nagu kirjutas Helmi Üprus (Postimees, 4. mai 1942).

Tuleb täiendada Kaalu Kirme raamatut, mille kohaselt Helmi Üprus polevat arvanud midagi head Paveli 1943. aasta Tartu sügisnäituse ekspositsiooni kohta (lk 162).

Vastupidi, Helmi Üprus kirjutab hoopis: «Vitaalsuse poolest köidab tähelepanu L. Paveli «Vagunis», mis on (…) parimaid» (Postimees, 28. dets 1943).

Nii kujunebki Saksa okupatsiooni aeg Louis Paveli kunstnikutee kõrgajaks, kriitika asetab ta eesti tuntuimate maalijate kõrvale.

1944. aasta kevadtalvel astub Pavel vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke, pärast väeosa lagunemist ja metsavennaelu ootavad teda Nõukogude vangilaagrid. Läbi mitme jaotuslaagri jõuab ta lõpuks Kroonlinna.

Sõjavangilaagris tõestab ta end elementaarsete inseneriteadmistega joonestajana ja Leningradi purukspommitatud tööstushoonete katusekonstruktsioone joonestades pääseb edasistest laagritest.

Kunstnik jõuab koju 1946. Säravast isiksusest on saanud poolenisti murtud mees.

Ta peab mitmeid ameteid, on muuseas professor Vabbe laborant Tartu Kunstiinstituudis ning kunstnik Tartu Kunstifondis ja Vanemuises… aga ka metsatööline ning madrus Peipsil ja Emajõel.

Tõrjutud

1952. aastal visatakse ta Kunstnike Liidust välja «loomingulise aktiivsuse puudumise tõttu», põhjuseks muidugi kuulumine Omakaitsesse ja Saksa sõjaväkke, mis tähendas mõnigi kord näitusele pakutud tööde tagasilükkamist juba enne žüriid ning raskusi maalitarvete hankimisel. Paveli liikmelisust ei taastatudki.

Hiljem paistab ta seda enam mitte soovivatki, ta eemaldub teadlikult ametlikust kunstielust ja veedab palju aega metsades ja järvedel, maalides aeg-ajalt maastikke – nii talviseid («Pilkuse motiiv» 1961, Mart Paveli kogu) kui ka suviseid («Palupõhja» 1969, Indrek Hirve kogu). Ent viiekümnendatel võtab ta tagasilööke veel südamesse, otsides lohutust alkoholist.

1955. aastal, kui tal oma loomingut siiski avaldada õnnestus, kirjutas Vaike Tiik näituse kataloogi eessõnas: «Saavutusi portreemaali alal on G. Raualt ja L. Pavelilt.»

Saame tõdemusele Paveli heast portreemaalija tasemest kinnitust ka praegusel näitusel. Neist tõusevad esile ema, isa, Ernst Kruuda ja Loreida Laisa portreed. Laste Kersti ja Mardi etüüdlik kaksikportree mõjub vahetult ja siiralt.

Üks karakteersemaid sõjajärgseid portreid on Helgi Hirvest (1961), see asub Tartu Kunstimuuseumis.

Louis Paveli huvitavat elu aitas artikli jaoks täpsustada Paveli poeg teisest abielust Indrek Hirv.

Näitus

Louis Paveli isikunäitus

25. septembrini Tartu galeriis Olewik (Lai 1)

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Vabbe, Ado – kunstnik

Autor Avo | Avaldatud: 5. nov. 2007

Ado Vabbe koerused

03.11.2007 00:01Indrek Hirv, luuletaja ja kunstiloolane 

Luuletaja ja kunstiloolane Indrek Hirv paljastab kunstnik Vabbe elu, mis oli ka kuuekümneselt kirju nagu ülikooli esmakursuslasel – naised, kõrts ja viin. Kõik vürtsitatud euroopa intellektuaalile omase väljapeetusega.

 
Pastell.
 Toomemäe nõlvas asuvas galeriis Olewik on taas erandlik näitus. Tagumise ruumi seintel on väga korralikus raamistuses eksponeeritud päris suur hulk Vabbe sule- ja pliiatsijoonistusi – 200 signeerimata ja lõpetamata, ent vaieldamatult väga huvitavat märkmikulehte kas visandite või napilt ülesmärgitud kompositsiooniideedega.

Aknalaual saab lehitseda paari Vabbe märkmikku, täis tihedat saksakeelset kirja – värviretsepte, maali- või graafikatehnilisi nõkse jms. Näituse joonistused pärinevad ilmselt peamiselt aastatest 1950–1953, Vabbe oli siis poliitilistel põhjustel Tartu Kunstiinstituudi professori kohalt lahti lastud, Tallinna, Kunstifondi graafika eksperimentaalateljee juhataja kohale ei olnud teda veel kutsutud, nii oli tal aega kunsti jaoks. Samast ajast pärineb ju ka suurem osa Vabbe maale Tartu Kunstimuuseumi kogudes, sest Vabbe varasematest töödest võttis üle poole Tartu põlemine 1944. aastal.

Milline Vabbe neil aastail oli? Mälestusi temast muidugi on, ka inimesi, kes veel midagi lisada saavad, kes Vabbet tundsid või temalt õpetust said, kuigi jah, neid polegi enam palju, Vabbe suri ju juba 1961. aastal. Minul on Vabbest ettekujutus oma vanemate mälestuse järgi, nad olid mõlemad Vabbe õpilased, mu ema Helgi Hirv (1925–1977) õppis tema juures graafikat, isa Louis Pavel (1915–1977) maali. Tean, et olen ka ise Vabbega kokku puutunud, temaga rääkinud, talle kätt andnud, teda millegagi naerutanud, aga sellest ei mäleta ma muidugi mitte tuhkagi. Ometi aitab teadmine seosest Vabbega tema karakteri tabamisel kaasa, tunnen ennast tema loos just nagu natuke osalisena.

Kuuekümnene Vabbe oli veidrikust vanapoiss (õigupoolest oli ta leskmees, ta abikaasa oli kümme aastat varem surnud, aga ma räägin sellest, milline ta paistis, tema olekust teiste jaoks), tujukas, lohakas ja enesekeskne.

Ta kandis küll endiselt kindaid ja kübaraid, ent tema ülikonnad ja mantlid olid kümne-viieteistkümne aastaga mõnevõrra vormist välja vajunud. Kui poeg Paul Tallinna Polütehnilisse Instituuti õppima läks, jäi Vabbe üksi elama väikesesse korterisse Kompanii (tookord Hariduse) tänavas. Korter asus viltuse maja ülakorrusel, vaatega jõele.

Vabbe endised õpilased käisid teda vaatamas, hoolitsesid ta eest – käisid poes, kütsid ahju ja kasisid korterit, jalutasid temaga linna peal, istusid kõrtsides, püüdsid maestrole välja teha (varasematel aegadel oli Vabbe neile välja teinud). Vabbe käitus tihti poisikeselikult, ulakalt, patsutas ettekandjaid tagumikule, laskis libedaga tänavatel liugu – tüdrukud, minu ema ja Lagle Israel näiteks, pidid teda joostes kahelt poolt toetama –, ropendas ja jäi vahel ülearu jokki. Aga kõik ta õpilased jumaldasid teda. Miks küll?

Vabbe kandis endas vana, maailmasõdade-eelset Euroopat. Tema kergus, teatud rafineeritud klounaad (Siuru ajal öeldi: arlekinaad), tema esprii pärines ajast, mil ta õppis Münchenis Ažbé juures, oli tuttav või isegi sõber Kandinskyga (Vabbe olevat Kandinskyl vahel jalgrattaga äärelinnas külas käinud), reisis Itaalias, sattus sõja tulles Venemaale… ning jälle… oli tuttav või isegi sõber Majakovskiga. Muidugi, Vabbe reisis ka hiljem, Pariisist ja Sevillast rääkis ta ju hilisemaid, kahekümnendate aastate muljeid, ent temale eriomane euroopalikkus oli siiski just see: muretu, süüdimatu, kogu kunstivälist maailma mitte millekski pidav vaba ja artistlik vaim viimasest kaunist ajast Euroopas enne kahekümnenda sajandi esimesi suuremaid koledusi – kaevikusõda, mürkgaasi ja vene kommunismi.

Vabbe võis äkktuju ajel maja tagant (see maja asus Inglisilla kõrval muusikakooli vastas) kojamehe redeli tuua, teise korruse akna taha ronida, mu emale läbi akna lille anda ja jälle kaduda (maja välisuks oli seejuures lahti), võis kunstinõukogus öelda: «Teate, sotsialistliku realismi juures on ju piltide selgitavad pealkirjad väga olulised, näiteks ühiskondlikus käimlas Emajõe ääres, teate, hoiukassa taga, seal on ju ka korralikult igale joonistusele kas P… või M… alla kirjutatud,» võis põlvili langeda ja mõnele oma naisüliõpilasele armastust avaldada, teades täiesti selgelt ette, et ta vaid südamlikult välja naerdakse…

Ja ometi, tema süvenetult räägitud mälestused Euroopa uuemast ja ka vanemast kunstist, suurtest muuseumidest olid erakordselt detailsed, erakordselt õpetlikud, rääkimata siis veel ateljees õpetatust: Vabbet peeti õigusega Pallase – ka järel-Pallase – kõige olulisemaks õppejõuks.

Vabbe kaks tuntumat portreed nimetatud perioodist on minu emast ja Tuui (sõprade ja lähemate tuttavate jaoks üldiselt Tui) Koortist. Oma ema mälestusi olen juba rääkinud, nüüd meenutan Tuui Koorti omi, kes elas koos oma ema Mari Koortiga Vabbest sadakonna meetri kaugusel, Matteuse projekteeritud majas Rüütli ja Gildi nurgal, milles praegu asub muusikariistade pood.

Vabbele meeldis kangesti Mari Koortiga Pariisist rääkida, ta tuli tavaliselt väga hilja õhtul, ajas daamid kas või voodist välja… ja istus varase hommikuni. Asi oli ka selles, et Vabbe ei tahtnud hästi üksi kodus olla.

Tema korteri kohale pööningule oli 1941. aasta südasuvel üks Kivisilla kivi sadanud, lagi kooldus nüüd selle raskuse all ning lae peal… olid koerad. Nõukogude miilits tõi oma koerad igal õhtul üle tänava sinna jooksma ja magama, et nad jäätunud lumes käppi veriseks ei kraabiks või liikumatusest rasva ei läheks.

Koerad lõugasid niisiis professori voodi kohal, kivi kaalus pragusid lakke… ja vanahärra tõmbas aga jälle oma veidike määrdunud valge mantli selga ja kõndis endisel kiirel kergel sammul (mida Ella Ilbak mälestusteraamatus kirjeldab) vana tuttava juurde Pariisi meenutama. «Vabbel oli isemoodi vinguv hääl, tema «viu-viu» oli trepilt pikalt kuulda, kui ta alt tulema hakkas,» ütles Tuui Koort.

Olen kunagi Tartu Kunstimuuseumis kuulanud linti Mari Koorti mälestustega (selle stenogramm on muuseumi toimetistes ära trükitud).

Proua Koort rääkis sellel, kuidas ta kangesti armastanud Pariisi bulvaritel aega surnuks lüüa, eriti meeldinud talle välikohvikutes istudes mööduvaid uitajaid (proua Koort ütles: flaneerijaid) jälgida. Jaanil olnud parajasti suurem tellimus käsil ning sõbrad tutvustanud noorikule Pariisi päris hea meelega.

Kui Mari Koort siis nimesid nimetab – Friedebert Tuglast ja Konrad Mäge ja teisi – lipsab sinna ka Ado Vabbe nimi hulka.

Seda on üldiselt vanaproua väikeseks mäluviperuseks peetud, Vabbe oli tookord alles kaheksateistkümne- või üheksateistkümneaastane, elas Münchenis ja ei liikunud veel kuigi laialt ringi, ka pole ta ise sellest võimalikust Pariisis käimisest hiljem kõnelnud. Ilmselt ei olnud Mari Koort seega Vabbega üheaegselt Pariisis olnudki.

See selleks, tühja sest eksitusest… aga ennast proua Koorti mälestustesse poetada – kevadisse Pariisi, õitsvate kastanite alla, Tuglase ja Mäe vahele – võis ainult see, kes sinna tõesti sobis, see, kes ka keset Stalini-aegse Tartu pimedust südames oma nooruse Euroopat kandis.

Näitus

Aasta lõpuni Ado Vabbe joonistuste näitus «Hetked pildis»

Galerii Olewik

Lai 1, Tartu

Ado Vabbe

• 19. märts-1982-20. aprill 1961????????

• Maalikunstnik, graafik, pedagoog

• Osales Pallase asutamises

• Oli õppejõud eri aegadel paljudes õppeasutustes, nt Pallas, Konrad Mäe nimeline Riigi Kõrgem Kunstikool, Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti kool, Tartu Riiklik Kunstiinstituut.

• 1953–56 juhatas Tallinnas graafika eksperimentaalateljeed.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Peterburi Jaani kirik

Autor Avo | Avaldatud: 30. okt. 2007

Peterburi eestlaste Jaani kiriku kohal lasub lammutamishirm

29.10.2007 00:01Kai Kalamees, Postimees 

Keerulise saatusega Peterburi Jaani kirik vajab järgmisel aastal ilmtingimata korralikku rahasüsti, sest vastasel juhul võivad Venemaa suurlinna võimud räämas kirikuhoone lammutada.

 
Peterburi kesklinnas Maria teatri ja konservatooriumi vahetus läheduses asuv ja poolteist aastasada tagasi eestlaste annetustest valminud Jaani kiriku hoone on suure kultuuriajaloolise tähtsusega.
Foto: Eesti Kirik

Sellisele ohule viitas riigikogu kultuurikomisjonis oma haldusala eelarvekava tutvustamas käinud kultuuriminister Laine Jänes.

«Me ei saa tegemata jätta Peterburi Jaani kirikut, kuna Peterburi linn ise soovib aastaks 2009 restaureerida oma Maria ooperiteatri, mis asub Jaani kiriku vahetus läheduses. Nad on andnud märku, et kui me kirikut korda ei tee, siis nad võtavad selle maha,» tunnistas Jänes.

«See oleks Eesti riigile erakordselt ebameeldiv hetk,» kinnitas reformierakondlasest kultuuriminister. Jaani kiriku restaureerimistööde rahastamise jätkamine annab kultuuriminister Jänese sõnul tugeva poliitilise signaali ka ida suunas.

Kuigi järgmise aasta eelarvekava kasvatab tänavusega võrreldes neli korda pühakodade restaureerimisele minevat summat, ei leia sealt praegu Peterburis asuvat kirikut. Postimehe andmetel on olemas laiem poliitiline tahe leida enne eelarve teist lugemist vajalik summa, mis ilmselt jääb kolme kuni nelja miljoni krooni kanti. Võimalik, et selleks tuleb teha kultuurieelarve sees ümbertõstmisi.

Legendaarne Peterburi Akadeemiline Maria Ooperi- ja Balletiteater ning Peterburi eestlasi ühendanud Jaani kirik on kaasaegsed, mis võivad peagi tähistada 150. sünnipäeva.

1859. aastal asuti ehitama keiserlikku Maria teatrit ja pandi nurgakivi Jaani kirikule, mille ehitasid eestlaste rahaga eesti ehitusmehed. Kuni 2000 inimest mahutanud neoromaani stiilis kiriku võõrandas Nõukogude võim 1930. aastal ja võttis seejärel maha kiriku tornid.

Hoones on asunud laod, töökojad ja ehitustrusti kontor. Kümne aasta eest anti kirikuhoone kohalikule Jaani kogudusele tähtajata kasutusele. Kiriku taastamine on kulgenud aga üle kivide ja kändude ning rahanappuse tähe all.

Muinsuskaitseamet saab uuel aastal jõuliselt edasi minna pühakodade programmiga, millele eelarve annab kokku 28,6 miljonit krooni. Summa lõpliku jaotuse otsustab programmi juhtnõukogu, ütles kultuuriministeeriumi pressiesindaja Katrin Arvisto.

Raha kirikutele

Kultuuriministeeriumi eelarvest pühakodade investeeringud 2008. aastal (kroonides):

• 4 miljonit – Tartu Jaani kirik, laenu tasumine

• 10 miljonit – Narva Aleksandri kirik, torniehitus ja maa-aluse abihoone rajamine

• 5 miljonit – Kuressaare Laurentsiuse kirik, projekteerimine ja ehitustööd

• 10,5 miljonit – Tartu Pauluse kirik, projekteerimise lõpetamine ja ehituse alustamine 2007. aasta lisaeelarvest:

• 1,5 miljonit – Paide püha Risti kirik, ehitustööd

• 5 miljonit – Tallinna Jaani kirik, viimase laenuosa tasumine

• 3,5 miljonit – Tartu Pauluse kirik, projekteerimise lõpetamine ja ehituse alustamineAllikas: kultuuriministeerium

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Pauls, Raimonds – Läti tuntuim kultuuritegelane

Autor Avo | Avaldatud: 30. okt. 2007

Pauls: see on mu viimane gastroll
29.10.2007 00:01Andrei Babin, reporter 

Nõmme Jazzfestivali raames esines 27. oktoobril koos Toivo Undi ja läti trummar Maris Briezkalnsiga kuulus läti muusik, eeskätt Alla Pugatšova surematute hittide autorina tuntud Raimonds Pauls.

 
Stoiline ja vankumatu Raimonds Pauls on Läti tuntuim kultuuritegelane.
Foto: Peeter Langovits

Postimees vestles temaga enne kontserti Eestis.

Saime teid jutule peaaegu et öösel. Hommikul olite parlamendi istungil, päeval otse-eetris raadios, õhtul kontsert…

Liigutan ennast veel väikest viisi jah.

Mis küsimused olid täna Seimis arutusel?

Meil on siin päris lõbus. Valitsus tahetakse erru saata. Kuigi midagi erilist selles ei ole. Näiteks teie, kas te Eestis olete oma valitsusega rahul?

Räägime parem kontserdist. Selle nimeks on «Raimonds Pauls ja Bach» kas see tähendab, et esitate suure helilooja muusikat džässilikult?

Noh, lisasin natuke rütmi juurde. Algmaterjali kallale ei kippunud, loomulikult. Bach ikkagi, mitte mingi suvaline.

Olete kuulus eeskätt kui laulude, filmimuusika ja muusikalide autor. Kui lähedane on teile Bachi muusika?

Ei ütleks, et oleksin eluaeg tema fänn olnud. Kord olin midagi komponeerimas ja otsustasin kasutada ühte fragmenti Bachist. Hakkasin tuhnima oma konservatooriumiaegsetes nootides ja siis tuli mõte, et miks mitte teha seda džässikult.

Džäss on mind köitnud juba noorpõlvest saati.

Kuidas tekkis teie eesti-läti trio?

Maris, kes mängib löökpille, korraldab pidevalt erinevaid džässifestivale. Temal tekkis idee luua trio, kuid meil polnud kontrabassisti. Ja nii Maris leidiski Toivo Undi.

Kas olete juba Riias esinenud?

Jah, oli kontsert ja plaadi esitlus. See ei ole kommertsplaat. Mängisime enda lõbuks, salvestasime.

Nüüd esineme Tallinnas. Loodan, meid ei vilistata välja.

Kellega veel olete eesti muusikutest koostööd teinud?

Paljudega! Alustades 1950.–1960. aastatest. Teil lõi toona laineid hiilgav Merkulovi orkester. Minu heaks sõbraks oli suurepärane dirigent Peeter Saul. Samuti ka Eri Klas. Veel olen koostööd teinud Heli Läätsa ja Jaak Joalaga.

Afišilt sai lugeda, et kavaga «Raimonds Pauls ja Bach» esineb trio «Raimonds Pauls». Mõned võiksid selle peale arvata, et «tagasihoidlikkusest».

Trio «Raimond Pauls»? Kuulen esimest korda. Olgu, tulen kohale, selgitan välja, milles küsimus.

Teiega koos esineb veel ka Riia koor Kamer.

Suurepärane noortekoor, parim Lätis ja mitte ainult. Mullu sai Pekingis maailma parima koori tiitli.

Kunagi oli terves Nõukogude Liidus kuulus teie loodud lasteansambel Kukušetška (Kukulind), kas see eksisteerib veel?

Seal laulab juba kolmas või neljas põlvkond.

Teist pole väljaspool Lätit midagi kuulda.

Mind kutsutakse pidevalt Venemaale, kontsertidele või kellelegi midagi komponeerima. Kuid ma ütlen kõigile ära. Viimati kutsus Spivakov esinema oma «Moskva virtuoosidega». Ütlesin ka temale ära.

Miks?

Ma ei viitsi enam kuhugi sõita, isu on täis. Ja üldse, elu on seal praegu väga karm, kalk. See pole minu jaoks. See, mis kõlab praegu seal estraadilt, on väga kurb, enamjaolt.

Televisiooniga samamoodi. Mingid lollakad saated pidevalt. Tähtedega. Tantsud, iluuisutamine…

Jossif Kobzon, näiteks, tähistas oma juubelit suure turneega endise Nõukogude Liidu vabariikide pealinnades, käis ka Tallinnas. Teil oli samuti alles hiljuti juubel. Teie oleks võinud ka näiteks kutsuda oma vanu sõpru ja saada täissaalid.

Ei, see ei paku mulle huvi. Ehkki pean oma vanu sõpru meeles. «Aasta laul», suured miilitsapäeva kontserdid… Vanasti saime kõik seal kokku, lätlased, eestlased, teiste vabariikide esindajad. Võtsime napsu, suhtlesime.

Räägite sellest nukrusenoodiga hääles.

Me olime siis ju palju nooremad. Ja suhted olid soojad ja siirad. Oli ikka noil aegadel midagi head. Praegu on kõik muutunud. Raha, raha… Kes oskab, teenib raha, kes ei oska… Kõik on enda eest väljas.

Mind, tänu Jumalale, see ei huvita enam. Teenisin endale piisavalt, mulle aitab.

Vanade kolleegidega saate ikka kokku vahest?

Saame kord aastas kokku Jurmalas noorte lauljate konkursil «Uus laine» (New Wave).

Olite omal ajal selle konkursi üks asutajaid, nüüd soovite vist sellest distantseeruda?

See ei ole nii lihtne. Mulle öeldi, et mina olen seal nagu kaubamärk. Muide, tänavu oli konkurss päris heal tasemel.

Teine asi, mis selle konkursi ümber toimub, on see, et hulk inimesi tuleb ühe eesmärgiga – näidata oma ehteid, autosid, raha. Samas teenib Jurmala linn selle pealt päris hästi.

Venemaa kutsetele ütlete ära, kuid Lätis teete ikka midagi?

Kirjutasin muusikat ja laule meie Vene Draamateatri jaoks Isaak Babeli «Odessa lugudel» põhineva etenduse jaoks.

Ise mängin laval klaverit, kehastan 1920. aastate tapööri – kinosaalis filmi saateks mängivat pianisti. Nüüd ei oska keegi sellises stiilis mängida, sellepärast tulebki endal lavale minna.

Nii et Spivakovile endale ütlesite ära, aga Toivo Undi kutsele vastasite jaatavalt?

Väga sihikindel noormees. Kolm aastat käis pinda. Ja nüüd tulengi Tallinna. Võib-olla saab sellest minu viimane gastroll. Ehkki selle kavaga meelitatakse veel esinema ka Moskvas. Ei tea. Praegu on sihikul Tallinn.

Raimonds Pauls

• Sündis Riias 12.01.1936

• Helilooja, pianist, Läti tunnustatuim kergema žanri muusik

• Lõpetas Läti Riikliku Konservatooriumi 1958. aastal pianistina

• Hakkas 50ndate teisel poolel esitama ajaviitemuusikat, 60ndate alguses asutas oma jazztrio

• 1964 sai temast Riia kergemuusikaorkestri dirigent

• 60ndate lõpus said esimesed Paulsi laulud Lätis hittideks

• 1975 alustas üleliidulisi ringreise oma ansambliga Modo

• 70ndate lõpus sai laialt tuntuks üleliidulisel areenil. Mitmel korral oli just tema loodud Kesktelevisiooni valitud «Aasta laul»

• Tuntuim tema menulauludest oli 1980ndatel «Miljon roosi» (esitajaks Alla Pugatšova)

• Pauls sai Nõukogude Liidu rahvakunstniku tiitli 1985. aastal

• On noorte muusikute konkursside «Jurmala» ja «New Wave» asutajaid

• Oli aastatel 1989–1993 Läti kultuuriminister

• Läti Seimi saadik

• Läti Teaduste Akadeemia audoktor

• Raimonds Paulsi muusikat on ilmunud enam kui 80 heliplaadil

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Viru, Atko-Meeme – sporditeadlane, professor

Autor Avo | Avaldatud: 23. okt. 2007

Lahkus Eesti tuntuim sporditeadlane Atko-Meeme Viru
22.10.2007 10:37 

Eile suri Tartu Ülikooli emeriitprofessor Atko-Meeme Viru,  kes oli Eesti tuntuim sporditeadlane.

 
Atko-Meeme Viru
Foto: Ove Maidla
 Atko-Meeme Viru sündis Tallinnas. Lõpetas 1955 Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna ja oli seal õppejõud aastast 1959. 1963. aastal kaitses Viru bioloogiakandidaaadi ja 1970. aastal bioloogiadoktori kraadi.
Aastatel 1973-1989 oli ta TÜ kehakultuuriteaduskonna dekaan. Aastast 1993 spordibioloogiainstituudi spordifüsioloogia professor ja 1998 emeriitprofessor.

Rahvusvahelisel tasandil oli Atko-Meeme Viru kõige tuntum ja tunnustatum Eesti sporditeadlane.

Teadlasena on ta enam kui 500 artikli autor või kaasautor. Samuti on ta 12 monograafia ainu- või kaasautor.

Ta on olnud läbi aegade üks Tartu ülikooli viljakamaid juhendajaid: tema suunamisel on valminud ja edukalt kaitstud 3 doktori- ja 36 kandidaadiväitekirja ning 7 teadusmagistritööd.

Ta oli viie rahvusvahelise teadusajakirja toimetuskolleegiumi liige ning New Yorgi Teaduste Akadeemia liige.

Samuti oli ta karskusliikumise taastajaid Eestis ja ühenduse «Alkoholivaba Eesti» rajaja.

Aastatel 1989-2001 oli Eesti Olümpiakomitee asepresident ja Eesti Olümpiaakadeemia asutamise eestvedajana selle esimene president.

Kultuuriministeerium tunnustas A.-M. Viru tegevust riikliku spordi elutööpreemiaga (2001).

Hiljuti tähistas Atko-Meeme Viru oma 75. sünnipäeva.

Toimetas Jarmo Siim, Tartu Postimees

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: surematud tsitaadid

Autor Avo | Avaldatud: 22. okt. 2007

Surematud poliitlaused, mis elavad edasi lauludeski
22.10.2007 00:01Tuuli Koch, Postimees

Surematud tsitaadid ei sünni rahva seas ainult armastatud filmidest, vaid ka ettekirjutamata stsenaariumiga poliitikaseriaalidest. Kuidas on sündinud sellised oma elu elama hakkavad ütlused, uuris Tuuli Koch.

 

«Kusagil struktuurides on kallutatud jõud.»

Villu Reiljan 2006

Täpselt aasta tagasi andis Rahvaliidu endine juht, toona just keskkonnaministri ameti maha pannud Villu Reiljan tollasele Eesti Päevalehe, praegusele Postimehe ajakirjanikule Kai Kalamehele pikema intervjuu.

Muu seas andis ta mõista, et maadevahetuse skandaali uurimine jääb poliitilistel põhjustel venima ja enesel ta mingit süüd ei näinud.

«Ilmselt on kellegi eesmärk uurida viis aastat. Kahjuks on kuskil struktuurides jõud, kes on kallutatud,» ütles Reiljan intervjuus. Eesti Päevaleht trükkis ära oma esiküljel legendiks saanud lause, mida teavad nüüd une pealt kõik vähegi päevasündmustega kursis olevad inimesed: «Kusagil struktuurides on kallutatud jõud.»

Filmiklassikas «Siin me oleme» ütles psühhiaater Aadu Kadakas Tallinna suvitajale, et kui sind pannakse laulu sisse, siis ei võta sealt sind ükski vägi enam välja. Ka see Reiljani lause jõudis ärapanijate Mart Juure ja Peeter Oja repertuaari viisil «Rohelised niidud».

— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — –

«Toompead rünnatakse! Ma kordan – Toompead rünnatakse!»

Edgar Savisaar 1990

1990. aasta 15. mail valgus interrinne Tallinnas Toompea hoone ette. Olukord oli ärev ning valitsusjuht Edgar Savisaar palus toonasel siseministril Olev Laanjärvel isegi näidata, kuidas seifis olev revolver töötab.

Savisaar tegi eesti rahvale raadiopöördumise, milles ütles hingestatud häälega: «Toompead rünnatakse! Ma kordan – Toompead rünnatakse.» Selle peale tulid eestimeelsed Toompeale ning interrinne oli sunnitud lahkuma.

/Aastaid hiljem sai 15. maist … Tallinna päev.ab/

— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — –

«Juriidiliselt on kõik korrektne.»

Andrus Ansip ja Rein Lang 2005

2005. aasta tõi lisaks kõigele muule eesti rahva sõnavarasse väljendi «Juriidiliselt on kõik korrektne».

Toonane majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar ostis ettevõtja Oliver Kruudalt 500 000 krooniga Keila-Joal suvila, mida eksperdid hindasid kolm korda turuhinnast madalamaks ostuhinnaks. Et Keskerakonna ja Kruuda vahel jooksis mitmeid punaseid ohuniite, näiteks rentis politseiamet Keskerakonna käsul Kruudalt 35 miljoni krooni eest aastas endise Kalevi kommivabriku ruume, näis avalikkuse õiglustundele selline «suvilakingitus» enam kui kahtlane.

Peaminister Andrus Ansip kaitses oma kabineti liikme Savisaare käitumist väitega, et «juriidiliselt on kõik korrektne». Sama nentis ka justiitsminister Rein Lang. Ansip valis toona küll hoolega Savisaare õigustuseks sõnu, kuid tema hoiak on selge – juriidiliselt ei saa ju midagi ette heita.

Sellest kasvas välja tänu Äripäeva juhtkirjale lühend JOKK, mis tähistab praegu kõike seda, mis tavaarusaama mööda on igati taunitav ning korruptsioonihõnguline, kuid juriidilisest vaatenurgast igati korrektne.

Juriidilise korrektsusega õigustatakse nüüd oma tegusid, ironiseeritakse konkurentide tegude üle ning kasutatakse isegi valimiskampaanias. «JOKK jätta!» oli nimelt sotside valimiskampaania loosung.

— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — –

«Ei pea ju oma tilli kuhu iganes toppima!»

Toomas Vilosius 2001

2001. aasta juulis teatas toonane riigikogu sotsiaalkomisjoni reformierakondlasest esimees Toomas Vilosius Postimehele antud telefoniusutluses, et riik ei peaks kulutama aidsi tõrjeks sentigi rohkem, kui on seni kavandanud.

Aidsi haigestumist nimetas Vilosius inimese enda rumaluseks: «Ma ei pea ju oma tilli kuhu iganes toppima ega pea endale narkootikumi süstima.»

— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — –

«Eestile on kombeks üks president korraga.»

Lennart Meri 1993

Samasuguse elegantsiga nagu Lennart Meri kritseldas Washingtonis USA presidendi gloobusele risti, leidis ta lahendusi Eestis sisepoliitilistele probleemidele. Ja Meri võis olla halastamatu ka neile, kes ta presidendiks aitasid ning selle eest erilist kohtlemist ootasid. «Olen tänulik neile, kes seadsid mind üles Isamaa kandidaadina riigipea kohale. Olen samas pettunud neis, kes lootsid selle kaudu kujundada käepikendust valitsusele, täitevvõimule,» noomis Meri.

Aasta pärast Meri valimist presidendiks – oktoobris 1993 – võttis ta Mart Laari valitsust avalikult noomida, öeldes hiljem ka lauluridadeks saanud sõnad: «Eestile on kombeks üks president korraga.»

— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — –

«Igaüks jäägu ikka oma liistude juurde.»

Villu Reiljan 2006

Aasta eest ütles toonane Rahvaliidu esimees Villu Reiljan kommentaariks 80 kultuuritegelase üleskutsele toetada presidendivalimistel Toomas Hendrik Ilvest, et kultuuritegelased võiksid jääda oma liistude juurde. «Ma olen seda meelt, et nad on päris head kunstnikud ja nende liistude juurde jäämine teeks kõvasti au. Me teame päris palju kunstnikke, kelle hinnangul on Arnold Rüütel väga hea president,» ütles Reiljan, teenides ära kultuuriavalikkuse valju hukkamõistu.

— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — –

«Tule taevas appi!»

Lennart Meri 2001

President Lennart Meri nimetas 24. veebruaril 2001 Eesti iseseisvuspäeval peetud kõnes Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare pildi tulistamist poliitilise kultuurituse märgiks.

«Meil (st Eesti riigikogus – toim) naerdakse üksteise üle. See on poliitilise kultuurituse märk. Siia ritta kuulub ka riigikogu liikme pildi ülespanek ja selle pildi pihta tulistamine,» ütles Meri. «Tule taevas appi! Paugutamine põhimõtete asemel?»

Samast juhtumist on tulnud ka teine üsna tuntud poliitlause toonaselt peaministrilt Mart Laarilt, mille elus hoidmise eest hoolitseb ka Raadio 2 saade «Olukorrast riigis». Nimelt kõlab selle saate alguses Laari ebakindel lause: «Mul on väga kahju ja ma vabandan.» Savisaar seda toona väga usutavaks ei pidanud.

Sellel aastal on näiteks Tõstamaa inimestele esinenud külaõhtutel korduvalt ansambel, mille nimeks samuti Tule taevas appi! Ja isegi beebifoorumites võib leida noorte emade sissekandeid: «Meil keskmine poja tsiteerib kah klassikuid – ka tema lemmikväljend viimasel ajal on «tule taevas appi!»»

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Novembrikuu tähtpäevi Virumaa ajaloos

Autor Avo | Avaldatud: 22. okt. 2007

Novembrikuu tähtpäevi Virumaa ajaloos.

03. november

1977 avati Jõhvis revolutsioonitegelaste galerii-aumüür. Renaldo Veeberi poolt pronksi valatuna seisis see toonase „Oktoobri” kultuuripalee, tänase Jõhvi Kontserdimaja eelsel alleel 1991. aastani, mil kõrvaldati toonase „Eesti Põlevkivi” peadirektori Väino Viilupi käsu kohaselt.

05. november

1907 sündis Narvas Narvas teatrikunstnik Woldemar Peil, kes töötas peale „Pallase” lõpetamist Narva Ilmarise teatris, seejärel 25 aastat Tartu Wanemuises, hiljem Tallinna teatrites. Põlevkivimuuseumi Valges saalis korraldas W.Peil kolm näitust. Veel enne oma surma 19.10.1999 sai valmis plaan neljandaks näituseks, kuid kahjuks enne väsis kunstniku käsi. Oma viimast und puhkab ta Metsakalmistul.

Samal päeval sündis Vaivaras tekstiili ja nahakunstnik Johanna Koppel (1932-ni Kukken). Suri Tallinnas 11.09.1982.

06. november

1947 sündis Kiviõlis rahvatantsupedagoog P.Luht, Ullo Toomi aastapreemia laureaat 1997. aastal. Suri Tallinnas 10.10.1997.

1992 alustas Virumaa Kommertspanga juures tööd Lastepank.

07. novembril

1907 sündis Narvas laulja ja näitleja Hugo Malmsten, kes töötas 1924-1934 Narva teatrites, edasi Ugalas, Endlas ja Talllinna teatrites. 1968.aastast ENSV teeneline kunstnik. Suri Tallinnas 26.11.1991.

09. november

1897 sündis Jõhvi vallas leitnant Anton Pelpson (on ka nime all Pilve). Suri Vjatka vangilaagris 01.03.1942.

11. november

1897 sündis Narvas kapten Heinrich Stunde (tuntud ka nime all Henn Sarmiste). Suri 24.04.1947 Minskis.

25. november

1937 sündis Narvas keemik Jüri Tamm.

27. november

1912 sündis Lüganuse vallas soomepoiss, rahvusvahelise brigaadi SISU liige Alfred Lukman.

1927 sündis Tudulinna vallas Oonurme külas meie kandi tituleerituim kodu-uurija Heinrich Kruup.

28. november

1887 sündis Sompa mõisas kapten-major, II liigi 2. ja 3.järgu Vabadusristi kavaler Tiido Kraus (peale eestindamist Tiido Kore). Surnud 10.05.1945 Tallinnas

 

Arthur Ruusmaa isiklike väljakirjutiste alusel.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv