Paarkümmend aastat tagasi valmistus Eesti vastu minema lähimineviku majanduse kõige hirmsamale ajajärgule: sotsialistlikust majandusest oli saanud talongimajandus.

Talongisüsteemile panid aluse endine kaubandusminister (praegune ettevõtja) Ants Laos ja Hants Kipper toonasest ENSV Kaubandusministeeriumi Projekteerimis- ja Tehnoloogiainstituudist (praegune Kuressaare kolledži projektijuht). Hiljem lisandus neile kümneid erinevate alade tippspetsialiste. Kokku moodustasid nad talongide ajutrusti, mida nimetati Eesti siseturukaitse komisjoniks ja mis hakkas kokku käima kaubandusministeeriumis. Kahe eelnimetatud mehe mälestustel ja keskarhiivi dokumentidel meenutus Eesti lähiajaloo majanduse arvatavasti kõige karmimatest aegadest põhinebki.

Oma salaplaanidest kanti ette otse toonasele valitsusjuhile Indrek Toomele. Nii sündiski 4. septembril 1989 ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi istungi protokoll “Vabariigi siseturu ja töötajate huvide kaitse süsteemist”, kus otsesõnu kästi ette valmistada nende kaupade nimekiri, mida hakatakse müüma tšekkide alusel, ja määrata kindlaks nende kogused. Kümne päeva pärast sündis ENSV Kaubandusministeeriumi, ETKVLi ning ENSV Materiaal-Tehnilise Varustuse Komitee ühine käskkiri, millega anti Eestis stardipauk üleminekuks talongidele (täpselt nagu Lätis ja Leeduski). Kõik vahepeatused pidid läbitud olema 15. detsembriks. Nüüd patukotiks tembeldatud Edgar Savisaare pukkiasumiseni Toompeal jäi veerand aastat – kui tema valitsusjuhiks sai, oli kõik talongikaubanduseks juba valmis. Mõlemad talongimajanduse arhitektid ütlevad praegugi, et Savisaarel polnud asjaga tegelikult mingit pistmist.

 Raha hakkas kaupa jahtima

Piltlikult öeldes on meie maailmakuuendikul tšekimajanduses elatud peaaegu alati. Oma talongid olid juba pärast sõda. Siis kadusid need küll silma alt, aga varjatult olid ikka olemas – mida muud tähendas vähegi väärtuslikuma kauba jagamine mingite ametiühinguliinide kaudu, mingitest erifondidest, ministeeriumide otseeraldistest? Seegi oli ju tegelikult tšekimajandus (ehkki varjatumal kujul), kui autosid, mööblit, vaipu, külmikuid ja mis iganes suuremaid kodumasinaid said osta vaid valitud.

Mida aasta edasi, seda võidukamale lõpule sotsialism kiskus. Kahjuks oli see lõpp küll solgiämbris. Toidukaupluste põhiartikliteks said õhk, armastus ja räim tomatis. Kõik muu oli otsas igaveseks või sai igaveseks otsa tundidega. Töötavale inimesele muutus enda toitmine põhiküsimuseks, sest kogu vähenegi tavaar paisati müüki keskpäeval, kui poodides luurasid ainult sõjaveteranid või kontingent nendest, kellele võipaki või vorstijupi hankimine oli muutunud elukutseks.

Inimeste näod muutusid aina mornimaks, kui teekonda tõotatud paradiisi tuli jätkata paljajalu – kaduma hakkasid nii sukad kui ka sokid. Talvesaabaste saamiseks tuli kasutada idamaiseid võitluskunste. Mäletan omast käest, kuidas peene naaritsakasukaga daam väljus Tallinna Kaubamajast, kaela ümber terve nööritäis peldikupaberirulle. Ja läheduses viibinud soomlastepaargi imestas, et nyt on Virossa alkanut paskatauti.

Need vähesed vildid või sitskitlid, mis veel poodidesse olid jäänud, viis aga minema Moskva rong. Tallinn muutus venelastele samasuguseks šopingukeskuseks nagu tänapäeval London eestlastele. Kui kõikjal tähendavad uued kliendid rõõmupalli, siis Eestis vaadati säärastele külalistele nagu rändrohutirtsudele, kes jätavad endast maha puhta maa.

Lõppjaama sõideti täiskiirusel

Loen keskarhiivis tollal ainult valitud silmadele mõeldud majandusaruandeid, kust on mõista, et tavalised inimesed ei saanud arugi, kui p***s me tegelikult olime. Ja toonased kaubandustegelased tegid lausa imesid, et kassikulda veidigi läikima lüüa. Leiba ja teraviljasaadusi – nii palju kui neid jätkus – müüdi ikka alla omahinna. See oli nii odav, et enamik toodangust läks loomatoiduks. Samas osteti üle poole välismaalt. Piimaga sama lugu.

Siin polnud enam majandusega mingit pistmist, see oli puhas poliitika. Mis siis imestada, et kogu asi kärises igast õmblusest ning iga päevaga hakkas põhitoidust jääma aina vähemaks ja vähemaks.

Kuni lõpuks kärises kõik: allakirjutatud hankelepingud, kokkulepitud tarned. Sellest saadi aru igas vabariigis ja kõikjal hakkasid küüned tõmbuma enda poole. Moskva sõrme-, tihtipeale ka rusikavibutusest hoolimata tõmbus üleliiduline jaotuskava täiesti krussi.

Kurb kronoloogia

Mõned näited kõige kurvemast kaustast:

Livikos langes olematuks viina- tootmine. Mitte sellepärast, et Liviko poleks jõudnud, vaid Venemaa, Ukraina ja Valgevene tehased lõpetasid pudelite tootmise sootuks või vähendasid miinimumini. Kui 1985. aastal joodi Eestis 6,76 liitrit absoluutset alkoholi inimese kohta, siis 1989. aastal vaid 69% sellest, ehkki Gorbatšovi kuiv seadus ei kehtinud enam ammu. Muuseas, nii 1985. kui ka 1989. aastal jõi Eestis kõige rohkem hiidlane.

Leegi peamine, õigupoolest ainus filtritetarnija – Jerevani tubakatehas – teatas telefaksiga, et lõpetab Eestile sigaretifiltrite saatmise päevapealt. Viidati raudtee blokaadile. Põhiline tubakatootja Moldova teatas samas, et ei suuda Eestile lubatud koguseid valmistada, sest tubakatootmine on terves vabariigis peaaegu seiskunud. Pretsedenditu juhtumina keeldub Eesti Kaubandusministeerium täiendava sigaretifondi eraldamisest isegi Paldiski tuumabaasile – riigile riigis. Selle kõige tagajärjeks oli Leegi kurb lõpp 1990. aastal. Ja loomulikult said kõik suitsukaubadki talongivärgiks.

Et sigaretipõud oli tõesti üleliiduline, siis Moskva seda jama päris ammuli sui pealt ei vaadanud. Kiiresti korraldati sigarettide ostmine Türgist, Egiptusest, Albaaniast, Pakistanist ja Poolast. Mõistagi mitte traditsioonilise ostu-müügitehinguna, vaid nagu ikka – oravanahakaubana. Raha asendas venelaste traditsiooniline makseviis: sina mulle, mina sulle. Läbirääkimised algasid ka ameeriklaste kuulsa Philip Morrisega, aga need katkesid kohe, kui jänkid maailma suurima riigi maksevõimalustest aru said.

Appi karjuvad ka Eestis paiknevad, otse NSVLi Siseministeeriumile alluvad väeosad. Nad kurdavad, et midagi pole enam süüa ja soldatite päevane söödaratsioon ei ulatu normist poolenigi. Appikarje kõlab kurtidele kõrvadele.

Toiduainete Konstrueerimise ja Tehnoloogia Büroo teatab, et pärast pikki aastaid kestnud katsetusi on nad jõudnud täiesti uue kvaliteediga spordijoogini, ja palub selleks riigilt teatud kogust fruktoosi. Toonasel kaubanduse aseministril Eiki Zernaskil ei jää vastuseks kirjutada muud, kui et fruktoos on teatavasti väga vajalik diabeetikutele, kellele meditsiinisüsteemil ei ole niigi mingit suhkruasendajat pakkuda. Ja seetõttu ei näe ta spordijoogi tegemiseks mingeid võimalusi.

1990. aastaks oli Eestile lubatud 2500 tonni röstitud kohviube. Sellest jõudis kohale vaid 700 tonni. Tühja koha täiteks pakuti 1000 tonni rohelisi ube, millega siinmail ei mõistetud midagi peale hakata. Heade suhete säilitamise nimel lepiti siiski 500 tonniga, ent juba järgmises kirjas nõustuti täie kogusega; osteti isegi röstimisahjud. Tõe huvides peab aga mainima, et seda 1000 tonni ei nähtud Eestis kunagi, anti ikkagi vaid näpuotsaga. Kesk-Aasias, kus inimesed ei teadnudki, mis jook see kohv üldse on, olid aga oad vabalt müügil igas poes.

Need on vaid üksikud väljavõtted tollasest kirjavahetusest, mille ainus sisu oli teade ühe või teise kauba kadumisest.

“Mul oli õudse lõpu lähenemine tegelikult selge juba 80. aastate algul, kui “Reagani hommiku” valguses suunati kõik rahad sõjatööstusesse ja isegi toidutootmiseks vajalikke masinaid hakkasid valmistama sõjatehased. Seal aga puudusid ju igasugused spetsialistid, ehkki tehnika oli neil parim.

Mäletan, et käisin 1989. aasta lõpul või 1990. aasta algul Moskvas N. Liidu ministrite istungil ja Rõžkov teatas silmagi pilgutamata, et seoses poliitilise olukorra teravnemisega tuleb meil lähemas tulevikus juurde trükkida 17 miljardit rubla… Ehkki eelmise koosoleku otsus oli olnud ju sootuks vastupidine – viivitamatult kõrvaldada käibelt 114 miljardit, millele polnud enam mingit kauba- ega teenusekatet. Millest oli meil veel mõtet unistada või rääkidagi…” meenutab eksminister Ants Laos.

Mis oleks olnud alternatiiv?

Oma turgu hakkasid kaitsma kõik liiduvabariigid. Isegi Moskva viidi teatud artiklite puhul talongisüsteemile, kuigi pealinna varustati hoopis teisest sahvrist kui ülejäänud riiki. Moskvas ei töötanud talongisüsteem aga absoluutselt – seal oli tollal veelgi suurem rahvaste ja sisserännanute paabel kui praegu.

Eesti, Läti ja Leedu hoidsid ühte mesti. Kõigi kolme riigi ministrid olid seda meelt, et midagi tuleb ette võtta. Seadus rakendas küll kõik oma vankri ette, aga tasapisi hakati ka seadusepügalaid väänama – 1989. aasta oli selles suhtes eriti tormiline ja purustas mõnedki müürid. 25. aprillil lõppes ametlikult kuiv seadus: kõikides joogikohtades oli piiramatu tarbimine taas lubatud (seni tohtis ju ühele kundele välja kallata vaid 100 g jooki). Ka kohtade lahtiolekuaegu pikendati lõpmatuseni. Kaotati igasugused alkoholifondid ja -limiidid… Ent ega see veel napsisõpradele jooki ennast tagasi toonud.

Kuu aega varem oli kõigile tootjatele antud õigus edendada eksporti ja importi. Sisuliselt tähendas see õigust valuutatehinguteks, mis oli puurahade paradiisis täiesti senikuulmatu. Tekkisid esimesed eravaluutapoed, mis peagi viis riikliku monopoli Turist kaupluste sulgemiseni. Tõsi, riik võis oma karvase käe firmade valuutavarudesse ajada väga sügavale.

Nagu moonipõllud puhkesid õitsele kooperatiivid, mis esialgu koosnesid küll suhkruvatimüüjatest, vahvliküpsetajatest ja keldrites-garaažides töötavatest õmblusbrigaadidest, kes riputasid oma toodangu külge maailmakuulsate firmade silte.

Kogu nn majandusreformide sula oli aga kui soe kõhutuul, mis tegelikkuses ei täitnud kaupluste lette karvavõrdki. Vastupidi – Eesti sead lendasid Venemaale veel suurema kiirusega kui varem, jättes meile vaid oma kisa.

Talongidest sai hädapidur

Kuidas vabalangemist kuristikku mingilgi moel pidurdada?

Ants Laos: “Meie helgemad ajud otsisid lahendusi üsna intensiivselt. Peast käisid läbi igasugused võimalused, aga neist ükski polnud lõpuni hea. Aeg ja ruum ei sobinud ühegi normaalse lahendusega. Kehtestati majanduspiir, ent võttis aega, enne kui selle pisutki pidama sai. Omavalitsused hakkasid kaupu müüma näo järgi, kehtestati kohalikud kaardid. Tartu linn tahtis esimesena käibele lasta oma raha.”

“Tallinn võttis esimesena kasutusele ostukaardi. See oli muuseas esimene pildiga dokument, kus tavakohane Eesti NSV oli asendatud Eestiga,” mäletab ka Hants Kipper. “Ent pahandusi oli sellegagi, et Eesti kaardi kontuur ostukaardi pitsatijäljendil oli Tartu rahu aegne, mis teravsilmadel märkamata ei jäänud.”

Kõige kõnekamalt võtsid sõna hindade vabastamise pooldajad. Ants Laos arvab vaba hinnapoliitika kohta, et talongide aegu ei kuulnud tema küll ainsastki näljasurmast. Ehkki seda võinuks vabade hindade puhul vabalt juhtuda.

“Kas ikka oleks?” küsib Kipper vastu. “Mäletan, et pakkusin sullegi tõsta suhkrukilo hinda 78 kopikalt 90-le. Kas oleks maailm sellest hukka läinud? Sest ka kõiksuguste piirangute väljatöötamine, kontroll ja muu traali-vaali läks ju maksma kena kopika…”

Ükskõik, mis piirangud üliarenenud sotsialismi tingimustes oleks ka kehtestatud, olnuks see häbiplekk, mida poleks maha pesnud ükski Cillit Bang ega muu keemiaime.

Talongid näisid neist veel kõige süütumad – valitsesid need ju näiteks Saksamaal suure osa Konrad Adenaueri valitsusajast. Ning kuulutades “sõja vaesusele”, kehtestas Lyndon Johnson ühtlasi ju 1964. aastal toidutalongid ka terves USAs.

Eesti otsus käivitas terve mehhanismi: tuli ju mõelda talongide trükkimisele, teatud määral ka turvalisusele. Ja mis kõige tähtsam – nende õiglasele jagamisele.

Kõik turvanõuded lendasid aga pihuks ja põrmuks üheainsa päevaga, kui talongid langesid pressi ränga löögi alla ja Rahva Hääl trükkis nagu kiusuks oma lehe vahele terve külje originaalvärvides talonge.

Kas Eesti valmistus sõjaks?

Mõnede tunnuste järgi võis see nõnda välja paista küll. Kõikidest talongile läinud kaupadest rünnati kõige ägedamalt neid, millel oli püsiväärtus. Kindlasti said ära ostetud tikud ja seep – isegi siis, kui neid vaja polnud. Tean inimesi, kes veel tänase päevani pesevad ennast või pesu talongiajal soetatud seebivarudega. Mäletan veel üüratuid jahumägesid – neljaliikmeline perekond ei suutnud kvartalis ealeski 8 kg jahu ära kasutada. Mõnelgi läks see hiljem kopitama ja tuli lihtsalt ära visata. Teine otsis maalt loomapidajaid ja söötis nisujahu rõõmsalt nuttes sigadele. 1990. aasta lõpul läks talongi peale ka sool. See oli juba kindel märk, et mingi mäss pole enam kaugel. Ent issid võisid rõõmustada: viinatalonge jagati kõigile võrdselt – olgu ta 80aastane vanamemm, kes kulutas ühe pudeli aastas selja määrimiseks, või poolteisenädalane imik. Suitsumeestel oli tõesti raske: garanteeritud viiele pakile kuus võisid leevendust tuua vaid mittesuitsetavad pereliikmed.

Ent kartulikoorte söömise aeg polnud veel käes. Ega vist tulnudki.

Legendi kohaselt kõndinud 1989. aastal üks ministriportfelliga mees ja teine samuti väga valge kraega ametnik pooljuhuslikult Lasnamäel ning sattunud turu kõrval supermarketisse. Parasjagu lükatud käruga saali mingeid vorstijuppe, mis tundide viisi oodanud hallide pearättidega inimmassi tunduvalt elavdas. Algas lahing, pöörane lahing. Enam ei aidanud käed, mängu tulid traadist ostukorvid. Kunagi vägagi tuntud koeravorsti nimel voolas veri nagu Berliini all. Lihaletil istus samal ajal kass, kes lakkus ennast, et midagi kõhtu saada: lett oli ju puhtam kui kass. Tühjade leivariiulite kõrval hõiskas müüja-babulja, et võtke leiva asemel mind, olen ju samuti soe ja pehme.