Kiviõli meeril lasub korruptsioonikahtlus
|
|
|||||||
|
Kui linnapea Trumm 24. oktoobril ootamatult haiguslehele jäi ja seejärel lahkumisavalduse esitas, tõi ta ajalehele Põhjarannik põhjuseks opositsiooni rünnakud, mis on 61-aastase mehe vererõhu lakke tõstnud ning seetõttu töötamise Kiviõli võimukoridorides võimatuks muutnud. Väsinud Trumm kirjeldas, kui kurvastav on arstide otsus, mis ei anna lootust kiiresti paraneda ja linnapeatoolile naasta. Kuid Trumm polnud ajakirjanikule vererõhu kerkimise ja äkktaandumise põhjustest rääkides päris aus. Nimelt jättis Trumm mainimata, et vaid kaks päeva varem, 22. oktoobril, pidas kaitsepolitsei (kapo) ta kinni koos 100 000 krooniga, mille mees oli mõned minutid varem pistiseks nõudnud. Ärimees süüdistab Viru ringkonnaprokuratuuri pressiesindaja Mari Luuk oli Kiviõli linnapea otse kuriteolt tabamisest rääkides kidakeelne, ent kinnitas siiski fakti. «Voldemar Trummile on esitatud kahtlustus pistise võtmises ja nõudmises,» möönis Luuk eile Postimehele. «Kuriteo matkimise käigus kinni peetud Trummil lasub kahtlus 300 000-kroonise pistise nõudmises ja sellest 100 000 krooni vastuvõtmises.» Mees, kelle käest Trumm kahtluste järgi raha nõudis ja kes kohtu loal kuritegu matkides talle esimese osamakse sularahas üle andis, on sihtasutuse Kiviõli Seiklusturismi Keskus nõukogu esimees Madis Olt. Juba seitse aastat Kiviõli kunagisele tuhamäele suusa- ja turismikeskuse rajamist vedanud ettevõtja, kelle teed Trummi «huvitavate» ettepanekutega ristusid esimest korda tänavu kevadel. Põhjuseks keskkonnainvesteeringute keskuse otsus eraldada Olti sihtasutusele 11 miljonit vana tuhamäe sulgemiseks, arendamiseks ja sinna suusanõlvade ehitamiseks. «Kui varem ei tundnud keegi meie vastu erilist huvi, siis pärast nii suurt rahaeraldist pilt muutus,» rääkis Olt Postimehele. Olti sõnul tegi Trumm talle esmakordselt kahemõttelisi ettepanekuid mais, kui nad üheskoos notari juures tuhamäe hoonestusõiguselepingut sõlmimas käisid. Olt sihtasutuse ja Trumm Kiviõli linna esindajana, kuna linn pidi finantseerima suusamäe arendamist 800 000 krooniga. «Kohe kui notari juurest välja saime, tuli Trumm minu juurde ja hakkas imelikku juttu rääkima,» väitis Olt. «Jutt oli umbes selline: kui ma tahan, et tuhamäe arengul hästi läheks ja linna finantseering ei toppaks, siis peaks raha maksma.» Olti selgitusel pidas ta alguses rahanõudmist heaks anekdoodiks, sest Trummi jutt ei käinud läbi lillede, vaid väga konkreetselt. «Viidates sellele, et ma peaks ikka teadma, kuidas «need» asjad käivad, küsis ta täiesti otse oma osa – 700 000 krooni,» meenutas ettevõtja. Toona «hea nalja» kärmelt unustanud Oltile hakkas «huumor» kohale jõudma oktoobris, kui linn oli ootamatult külmutanud viimase, ligi 250 000-kroonise arendusmakse. Linnavalitsuselt aru pärides sai mees vastuseks, et raha ei liigu sihtasutuse arvele enne, kui Olt pole Trummi juures käinud. Seepeale toimus linnapea kabinetis kohtumine, kus Trumm olevat Olti väitel talle selgelt märku andnud: lõppfinantseeringu, suusamäe arengu ja heade suhete hoidmise eest tuleb maksta. «Nõutud summa oli selleks hetkeks langenud 300 000 kroonile,» tuletas Madis Olt meelde. «Trumm veel selgitas midagi, et tal on vaja «ju asju ka suuremate meestega klaarida», täpsustamata, keda ta silmas peab.» Kohtumine autos Olt provokatsioonidele ei allunud, vaid läks otse kaposse. Tegi kuritegeliku ettepaneku kohta avalduse, mispeale läks ta järgmistele kohtumistele Trummiga juba kapo varjatud osalusel. Viimast korda kohtusidki Voldemar Trumm ja Madis Olt 22. oktoobril, kui ettevõtja võttis linnapea tema töökoha ees oma auto peale ja sõitis veidi varjulisemasse kohta, kus Olt andis üle esimese osa kolmest 100 000-kroonisest sularahamaksest. «Minu jaoks on seni täiesti uskumatu, et sellised lood on veel 2007. aastal võimalikud,» võttis Olt oma pistiseseiklused kokku. Voldemar Trummi Postimehel eile pikast proovimisest hoolimata tabada ei õnnestunud, ehkki tema mobiiltelefon kutsus. Ka ei vastanud ta sõnumitele ettepanekuga kahtlustust selgitada. Veidi õnnelikumalt käis Põhjaranniku ajakirjaniku Erik Gamzejevi käsi, kes Trummiga eile Kohtla-Järvel kokku juhtus. «Ta keeldus kommentaaridest. Ütles vaid, et juhtum on segane ja tema pole altkäemaksu võtnud,» ütles Gamzejev. Pika karjääriga ametnik 1946. aastal 3. mail Tõrvas sündinud Voldemar Trummi ametnikukarjäär algas 1976. aastal, kui ta asus osakonnajuhatajana tööle ENSV teenindusministeeriumis. Aastatel 1985–1989 töötas ta ametiühingu Eesti vabariikliku komitee vastutava sekretärina. 1989. aastal asus Trumm aga Eesti-Rootsi ühisettevõtte juhiks ja töötas sellel kohal 1994. aastani. Tallinna linnavalitsuses asus Trumm tööle 1994. aastal. Muu hulgas jõudis ta töötada linnavaraameti juhataja asetäitjana. 6. detsembril 2000 sai Trumm Tallinna Mustamäe linnaosa vanemaks. Aasta hiljem jäi Trumm võimuvahetuse tõttu ametist ilma ja tõusis juba Rahvaliidu liikmena parteijuhi Villu Reiljani heakskiidul Kohtla-Järve abilinnapeaks. Aastal 2004 ütles Trumm intervjuus Põhjarannikule, et arutas abilinnapeaks minekut tollase keskkonnaministri Reiljaniga, kes soovis näha Kohtla-Järvel usaldusväärset inimest, kes hoiaks silma peal keskkonnarahal. Novembris 2005 valiti Trumm Kiviõli linnapeaks, sellele ametikohale jäi ta kaheks aastaks. Linnapeana paistis Voldemar Trumm silma sellega, et kui ta sai kevadistel parlamendivalimistel 7000 elanikuga linnast vaid 82 häält, ähvardas ta linnarahvast karistada järsu soojahinnatõusuga. (PM). Korruptsioon omavalitsustes • Eestis on viimastel aastatel lahvatanud mitu kohalike omavalitsuste juhtidega seotud korruptsiooniskandaali. • Kohtuotsust ootab endine Kihnu vallavanem Johannes Leas, keda süüdistatakse pistisevõtmises mõned aastad tagasi. Süüdistuse järgi nõudis Leas ühelt ettevõtjalt kümmet protsenti rahast, mida ta vallajuhina lasknuks eraldada tormis kannatada saanud sadama ja muuseumi remondiks. Nii saanuks Leas 130 000 krooni, millest talle jõuti üle anda 45 000. Prokurör nõuab Leasile kahe ja poole aastast vangistust. • Juba mitmendat aastat on kohtu all Tallinna endine abilinnapea Vladimir Panov, keda süüdistatakse mitmesaja tuhande krooni suuruse altkäemaksu võtmises. Väidetavalt sai Panov raha selle eest, et soosis kindlat firmat Kakumäele veetorustike rajamisel. • Hiljuti pääses süüdimõistva kohtuotsuse, kuid tingimisi karistusega Mustvee linnapea Gennadi Kulkov, keda süüdistati linnavolikogusse kuuluva kohaliku ajakirjaniku röövi organiseerimises. • Eelmisel aastal pääses kohtu alla andmisest endine Keila vallavanem Tiit Mae, keda kahtlustati mitmes kahtlases kinnisvaratehingus. Kuigi kogutud tõenditest piisas kuriteokahtlustuseks, ei piisanud neist hiljem kohtus süüdistuse esitamiseks. • Kohtu alla andmine ähvardab Valga maavanem Georg Trašanovit, keda kahtlustatakse ettevõtte Go Bus juhtkonnalt rohkem kui saja tuhande krooni suuruse altkäemaksu võtmises. Vastutasuna pidanuks Trašanov tagama bussifirmale riigi suurema toetuse. |
||||||||
Virumaa
Omavalitsused
Virumaa Entsüklopeedia
Meedia
Külastatavus
Admin
VE: Forssman Berthold eestlastest ja nende keelest
29. november 2007 4:29
Kui ma sakslasena Eestis külas käin ja hakkan eesti keeles rääkima, siis on mu vestluspartnerid enamasti alguses kohe päris üllatunud. Siis küsitakse mult imestunult: „Kui kaua sa oled juba eesti keelt õppinud?“ või „Miks sa üldse oled õppinud nii väikest keelt nagu eesti keel?“
Ja enamasti on reaktsioonid positiivsed, sest keeleoskust käsitatakse huvi ja austuse märgina selle maa kultuuri suhtes. Peale selle rõõmustavad mu eesti vestluspartnerid selle üle, et nad võivad mult küsida asju, mida nad on juba ammugi Saksamaa ja sakslaste kohta teada tahtnud.
Aga on ka kaks asja, mis on minu meelest mõnikord natuke delikaatsed. Esiteks viidatakse esimese kiituse järel ikka ja jälle sellele, et Eestis on ju niiii palju venelasi, kes on kogu oma elu Eestis elanud, aga ei oska eesti keelt nii hästi kui mina. Seda võiksin ma ju ka meelitusena võtta, aga sel puhul on mul alati tunne, et astume mineeritud maa-alale, ja sellepärast ma pigem vaikin sellisel puhul diplomaatiliselt või vahetan teemat.
Ja teiseks teen ma muidugi ikka grammatikavigu ning iga eestlane tunneb mu aktsendist ära, et olen välismaalane. Sellegipoolest öeldakse ikka: „Sa oskad nii hästi eesti keelt“, aga ma taban kiituse kõrval ära ka vaikse alatooni: „Nojah, eesti keel on ju ikka päris raske.“
Aga kui raske on õigupoolest eesti keel? On see tõesti raskem kui teised keeled? Ja kas pole siis välismaalased selle pärast võimelised seda keelt ära õppima, sest see on ometi nii raske?
Sakslase jaoks seisneb üks probleem täitsa kindlasti selles, et eesti keel ei kuulu indogermaani keelte hulka. Koolis õpime inglise, mõnikord prantsuse, vahetevahel ladina ja harva vene, hispaania või itaalia keelt. Ent need on kõik indogermaani keeled, mis ei ole eesti keelega sugulased. Kes tahab eesti keelt ära õppida, see sukeldub täiesti võõrasse struktuuri.
Meie jaoks on kummaline, et sõna kaks järel ei käi mitte mitmuse nimetav, vaid hoopis ainsuse osastav, see tähendab, et peab olema kaks meest, mitte kaks mehed. Või et eituse puhul kasutatakse teist verbivormi kui jaatuse korral: meie tahame ikka öelda: Ma olen. — Ma ei olen. Ja kes tuleb veel selle peale, et sõna toas tähendust uurides tuleb sõnaraamatust järele vaadata sõna tuba?
Aga kõigi nende nähtuste taga on peidus reeglid, mille võib ära õppida, kui vaid tõeliselt tahta, isegi kui selleks kulub võib-olla mõnevõrra aega. Ja sama kehtib sõnavara kohta, milles orienteerumiseks on meil vähe abilisi. Aga eks ole ju eesti keeles ka saksa laensõnu, näiteks: vorst, müts, kunst, lärm ja klatš. Ja sellised keelestruktuurid nagu ühendverbid on igatahes saksa keelest üle võetud ning selle pärast kiiresti ja kergelt mõistetavad.
Milles siis on õigupoolest asi? Asi on selles, et on nii vähe õppematerjali. Kui ma tahan näiteks prantsuse keelt õppida ja astun sisse mõnda suurde Berliini raamatukauplusse, siis leian ma sealt riiulitäite viisi raamatuid, leksikone, arvutiprogramme ja CD-sid. Aga kuidas on lugu eesti keelega? Kus ja millal pakutakse Saksamaal eesti keele kursusi? Ja kui isegi kursusi korraldatakse, siis mitme tunni jagu nad õpetust annavad?
Peale selle on veel hulgaliselt nähtusi, mille reegleid pole tänaseni küllalt uuritud või ei kirjuta neist need vähesed raamatud, mis on meil Saksamaal kasutada. Missuguste sõnade mitmuse osastav moodustatakse –ne abil ning milliste oma –si- ja või –seid-lõpu abil — või on võimalikud koguni paralleelvormid, nagu näiteks sõnal tööline (töölisi/tööliseid)? Missugustest omadussõnadest moodustatakse määrsõnu –lt abiga (nagu pikk — pikalt) ning missuguste lõppu käib –sti (nagu halb — halvasti)?
Millal kasutada millegi sisse liikumise märkimiseks –sse-lõppu ja millal lühikest sisseütlevat? Kas on siis õige ma sõidan Tallinnasse või ma sõidan Tallinna? Raamatud ei anna selle kohta ühemõttelist vastust, minu eesti vestluspartnerid ei pruugi seda mulle öelda osata — või on nad liiga viisakad, et mind parandada. Aga tulemuseks on sel juhul pidev ebakindlus eesti keele rääkimisel.
Samuti panen ma ma ikka ja jälle tähele, et eestlastel ei ole kuigi palju välismaalastega ümberkäimise kogemusi. Berliini metroos kõnetavad mind ühtelugu võõrapärase aktsendiga inimesed, ja siis püüan ma aru saada, mida nad tahavad ütelda. Kui ma ütlen aga Eestis midagi, mis ei kõla täpselt nii, nagu mu vestluspartner on harjunud kuulma, siis võib juhtuda, et ta pöördub minust ära, selle asemel kuulatada, kannatlikkust üles näidata või ise aeglaselt ja — eelkõige — selgelt rääkida.
Ja kas ongi mõttekas või kasulik pidada omaenda keelt eriti raskeks? Eestlaste uhkus oma keele üle ja armastus selle vastu on hoidnud eestlasi välja suremast, hoidnud Eestit iseseisva rahvusriigina, ja selle üle rõõmustan mina koos eestlastega. Aga liiga suur müstifitseerimine muudab keele teiste jaoks liiga kaugeks, kättesaamatuks asjaks ning võtab motivatsiooni seda õppida.
Ma ei usu, et on olemas „lihtsaid“ ja „raskeid“ keeli. Keelt õppida on alati vaevarikas, ja mõned keeled on alguses võib-olla raskemad ja harjumatumad kui teised. Motivatsioon on väga tähtis ja selle peab igaüks iseendast leidma. Ja tähtis on välja arendada omaenda tehnikad, ja eesti keele puhul kuulub sellese keeletaguse süsteemi ärataipamine.
Kui ma hakkasin eesti keelt õppima, siis märkasin, et iga nimisõna puhul tuleb ära õppida ka selle omastav ja osastav kääne, niisiis: lind, linnu, lindu. Aga selles sõnaraamatus, mis mul oli, neid vorme ei leidunud. Siis pärisin ma selle kohta kohvipausi ajal oma õpetajalt ja tema aitas mind sõbralikult, aga meil kulus selle peale oma pool tundi, ja siis läks õpetus jällegi edasi.
Et mitte sundida oma vaest õpetajat edaspidi pause tegema, otsisin ma linna antikvariaatidest üles “Õigekeelsussõnaraamatu” (seda sõna pidin ma pikalt harjutama, enne kui suutsin välja ütelda!) ning täiendasin end käänete alal ise. Ja minu sõnakogu üha kasvas ja kasvas, kuni sellest tuli välja eesti-saksa sõnaraamat…
Aga kui mult täna küsitaks, kas eesti keel on tõepoolest nii raske, siis vastan ma lihtsalt: „Ei, rasked on tingimused, milles me eesti keelt õppima peame.“ Ja suurim kiitus mulle on olnud see, kui selgitasin ühele õpilasele eesti keele ülesehitust, ja tema pahvatas teksti lugedes: „Oh, aeg, küll see on alles lihtne keel!“
Tlk V. K.